Ühel veebruari ööl 1945 lendas Saksa tunnusmärkidega lennuk pikema ringi Eesti õhuruumis ja poetas kolmes kohas alla langevarjureid Võrumaale Virumaale ja Tartumaale. Lahingud olid Eesti pinnal vaikinud mitme kuu eest. Tulevahetusi tuli siin-seal ette vaid metsavendade ja nende püüdjate vahel. Saabujad olid Saksamaal kiirkorras läbi teinud luurekooli, nende varustusse kuulus inglise püstolkuulipilduja Sten. Raadiosaatja suurem summa vene raha. Kahe nädala toidumoon ja nelja mehe peale viis paari suuski. Keegi meestest ei teadnud teise tõelist nime, 11 tunti ainult varjunime ja hüüdnime järgi. Tartumaale langevarjuga alla heidetud olid. Meie grupijuhiks oli, kutsuti politsei tema oli nii vahva, ta ta täpselt oli nagu Vene politruk, tal rõugearmid balt rääkis puhtalt vene keelt, ta rääkis saksa keelt päris hästi ja minu tead, tema tegelik Aukrad oli kapten ja ta oli käinud juba vene tagalas kolm või neli korda, nii et temal oli see töö täiesti selge. Ta oli Viljandimaapoiss, aga ta rääkis nii hästi vene keelt, täiesti juss rääkis ka vene keelt. Ja siis juss oli siis Johannes Baer, temal ei olnud laevamees kunagi, rääkis Emajõe pääl ägedamal, tattoosid terve keretäis usse ja siis naisi ja, ja siis nime esid ja siis temal oli, aga siis Johannes tõi, oli tal kah mõlemate käte peal. Nii et, et siis kui kuskil vahel, et olemises Johannes Pärnus oli siis väga hea vabandus, näiteks et see on tema nimi siis ja siis oli meil üks poiss, palk oli ta nimi ja siis ma panime talla eesnimeks, Mihkel jäigi talle, näeks Mihkel välk välgumihkel. Tema oli meie raadiooperaator ja tema oli ka käinud tagalasse, aga nemad olidki vist koos käinud selle politruk iga juba tagalas. Nii et minu arvates nende oli ju ennem sõprus, aga nad muidugi ei rääkinud sellest midagi. Kellelegi meelega ei räägitud mitte midagi. Jutustaja kandis langevarjuga Eestisse jõudmisel Vello Kaare nime. Me tulime alla, tulime, me tulime nii ilusti, on vahva kodudes esimest korda ma ei olnud kunagi isegi lennukis olnud, see oli nii nadi hirm, muidugi on niisugune hirmus asi, viidatasin lennuki pealt alla, ega meite seati alles umbes kolme või 400 meetri kõrguselt ega väga madal. Siis langevari oli muidugi lennuki küljes kinni nööriga niiet kõigepealt oli meil, kus meil suusad olid, sees oli nagu torpeedo ja sa oled meil ka IRA riided sees ja meile siis anti ka Eesti pass välja, mina Vello Kaare nime peale oli mul eesti paska välja need kõik seal eestiaegne isikutunnis eestiaegne isik, tunnistus täpselt ja ma olin siis sündinud Pärnus haav ja maja ja see oli pommitatud puruks, seda üldse enam ei olnud, ma ei tea, kas see mees siis oli või ei olnud. Muidugi ei olnud teda ja sellepärast ma ise valisin selle nime. Ja siis noh, Leedo visati alla kõige ennem selleks kõige enne, kus meil suusad sees oli ja siis lõigi meeste suusad, kõigi meeste suusad, nelja, neli paari, viis paari suuski tegelikult tagavara Taagepera suusad netis tisse alla kõige ennem, Jesse, meie suurem jagu toitu oli ka seal sees. Nii et meil oli langevari oli selja peal ja siis kott oli siis ees, kus sul asjakesed olid need juhul, kui midagi juhtub, et ei leia üles või ja siis see Sten oli kassis koti ja kere vahepeal või Stenni Scott oli tõmmatud langevarjul selja peal ja muidugi nöör läks lennuki külge, lennuk tõmbas selle langevarju lahti ja siis uks oli külje pääl. Me läksime kumbki. Ühelt poolt kaks meest korraga, kes me olime ja meil on nii õnnelikult aluli, sügav lumi maas nagu langevari lahti läks siis nagu kumm käis, ühe kere eetike läks lahtilaskja. Ja siis, kui sa vaatad alla lumega, on kõik valge, muidugi kui sa vaatad alla, siis ega sa ei märka, et sa langed, samad näited. Maa tuleb sulle vastu ja hakkab järjest kiiremini tulema. Nii et vahest on niisugune tunne kuriga mulle seda nüüd seisma jääks. Lume sisse, midagi ei juhtunud, tulime ilusti alla, oli see teie elu esimene langevarjuhüpe, esimene langevarjuhüpe, esimene üle väga, väga kiire kooli, väga kiire koolitus, need oli nii kiirelt. Milt ühte öeldi, et noh, et see on nii, kindral, lange pree, alati läheb lahti. Noh, oli küll meile küll olime neljakesi, tulime küll ilusti all ja kas lennuk tõi teid täpselt ettenähtud, täpselt nii täpselt ei ettenähtud lagendik Belia ema ei käenduvad enam täpsemalt tuua, ei oleks saanud, tead ikka nii tip-top kohe, nii et. Ja siis seal väike lagendik siis seal oli üks vana küüni logu tõmbasime langevarjud kõik kokku ja leidsime oma saani üles, see torpeedo ka, see oli nagu on siis lume peal seda edasi siis enda järgi võisid Pedadal sangad küljes ja siis need langevarju, et panime siis kõik küüni seal vana heinaprügi ja niiskeid asju, mõtlesime kõik sinna alla välja. Politruk ütles meile, et nüüd poisid, võtate noad, meil olid kõik väga teravad noad muidugi kaasas. Nüüd võtate matja lõikade 20 taskuräti endale langevarjust mehistumise, mis jaoks neid taskurätte, peame nüüd lõikama lolli teed või mardipäevast, näed, kui sa põõsa taha lähed. Mistarvis tuleb. Nii et tema liike kogenenud mees. Ja räägin siin nüüd ühe vahva loo selle üle, selle põõsa taha minekust. Meil oli kombinatsioon, oli seljas, ühelt poolt talivalge, teiselt poolt oli roheline tali ühes tükis, suur lukk rebimis, lukk käis alt üles ja alumisest otsast olid sul siis suusa saabaste sees. Pael oli seest sokid ülepaela, nii et enne pidid saapad ära võtma, siis alles terve selle kombinatsiooni endal seljast maha ja võta nüüd muidugi suusad, me valisime siis Soome-sidemetega siugola sidemetega. Neid tehti mehele spetsiaalsel Oreni purgis, need saapad ja suusad testist olid spetsiaalselt tehtud. Ja siis muidugi Rain, veel põõsa taha minekust. Sa võtsid selle luku lahti, tõmbasid sellest ära, jalge vahel pidid tõmbama läbi terve selle kupatuse. Poiss, kes ei olnud aafrik, sellega nende oledki. Hea küll, nojah, aga nii elu õpetab, me saime sellega väga hästi, lõpuks täiesti sellega hakkama, ei olnud üldse probleemi. No ja siis meil olid kaasas magamiskotid, mis olid siidist ja nad nii kerged, nad nendel olid udusuled vist sees, nad võisid väga pisikesse rulli kokku rullida. Aga siis sisse läksid sinna siis võtsid jalast ära, poest ei võtnud ka, ega see ka tähendab midagi, Morindad, riided niikuinii mustad mustaks jääme niikuinii Beseda, kuskil ei saanud midagi. Nojah, ja siis meil oli toitu kaasas kaheks nädalaks, tegelikult oleks pidanud jääma sinna kaheks nädalaks ja siis oli meid pidi välja tuumaallveelaevaga Pärnu vahelt, sealt kuskilt pidid nad. Kas te uskusite neiule allveelaeva ei uskunud, üldse? Ei uskunud, ei uskunud seda üldse. Veel oli ikka niimoodi, et kui saame, siis me jäämegi Eestisse sisse. Kõigel on niisugune tunne. No ja siis me pidime Ühenduse võtma. Öösel umbes nii kella kahe või kolme paiku tulime alla. Järgmine õhtupoolikul kella kuue paiku pidime ühenduse võtma tantsigiga. Ja me, isand ühendust katsume ühendust siis teiste gruppidega nende kahe Narva, meil kõik tead, mis kellaajal mingis grupiga rääkida, tantsige ei vastanud, ei vastanud üldse ei vastanud, me katsume, katsume, mitte ei vastanud. Saime ainukene, kes meile vastas olid lätlased, Läti grupp vastas meile, mitte keegi teine nomeff rätlustab muidugi see mina ei tea, mis raadiooperaator, tema sisu, klapid peas ja ta kirjutas kogu aeg paberi peale. Ainult tähed. Ja siis nad muidugi nendel oli ka oma kood, mille järgis, räägiti. Oligi niimoodi, et lätlased ei olnud kah saanud ühendustantsikega, nemad olid ka proovinud, mitu korda ei saanud ühendust tantsigiga. No ja siis me hakkasime mõtlema, et noh, et mis nüüd teha, tead. No politruk küsisid, kas tahate koju minna, et igaüks poisid, et minge, lähme laiali. No seda ka nagu ei tahtnud ikka kardetav küllaltki noh, mis, kas te olite saksa sõjaväevormis? Ei olnud, meil oli ainult see pikk aluspesu, sooja aluspesu ja siis hüppamise see ja Veera riided olid siis selle, selles saksa vormi üldse kaasas ei olnud, me olime eesti passidega, meil olid kõik eesti passid, olid olemas erariided, ausad mehed, ausad mehed, tipp-topp mehed, et oleks võinud vabalt koju minna. Aga ei julgenud seda riskeerida ka. No ja siis mõtlesime, mõtlesime, panime hääletusele, et mis me teeme, kas lähme siis hakkame minema lätlaste juurde. Nendel oli juba kiiremini iga nelja tunni tagant. Me võtsime ühendust lätlasega juba neil juba kokku räägitud. Ja siis küsim lätlastest, mis nemad teevad. Nemad ütlesid, et me katsume tantsige veendust saada, kui me ei saa. Me peame ikke siis Kuurama koti välja minema. Nojah, ja siis Natsukesteerisise tegime, tuleks siis välja, nende juurde Lätisse, soovitas tuleb Sul soovitas tulla enda juurde ja meil oli hiigla vahvat kaardid iga taluliga kaardi peal märgitud, iga teerada iga talu Eestist kuni teisele poole Riiga, aga meil ei olnud nii kaugele märgitud, kus need lätlased olid, tegelikult meil ei olnud kaartide ja kaardid olid ruudu ruutudega ja iga ruudul oli number peal. Niiet kui sa läksid ühest numbrist, kohe hakkasid minema, sa võisid nii täpselt minna isegi öösel, et üldse ära eksida ei saanud, sest meil olnud valged riided sellesse panime need vene viisnurgad, et muidu juhuslikult inimesed näevad kuskil, mis mehed nad on, noh, aga siis võõralt relvad ka inglise stenid ja ja siis need võiksime täitsa venelased olla, kust te need viisnurgad said, need anti kaasa uraani purgist igaks juhuks, sellel selle politruk külonid taskutäis, tal oli igasuguseid ohvitseri märke kah kaasas medaleid ordenid ja medalid ja kõiki asju oli tal kaasas, tema oli ikka käinud mees ja tema rääkis nii puhtalt vene keelt, nii et tema oligi, kes meid tegelikult läbida, ega muidu me ise ei oleks, mina ei oleks, ma olin nagu tubakas seal nende teiste juures. Kas teil ei olnud kiusatus koju minna korraks ei olnud, ei olnud, ei olnud väga palju kainet mõtlemist, kainet mõtlemist on nii palju, et ma oleks häda ohustanud oma vanemaid. Muidu kiusatus oli, kiusatus ikka oli, nojah, ja siis hakkasime siis suuskadega tulema esimehe päevalt väga kihvtilt. Öösel muide sõitsin päeval ei julgenud Eestis ikka nii avalikult suusata. Hakkasime suuskadega tulema. Ma mõtlen, et esimesel ööl me tegime peaaegu 50 kilomeetrit, Me olime juba peaaegu palga. Eesti-Läti piiri peal tulime alla välja, sellepärast politsei tundis väga hästi seda ümbrust, temal oli täpselt, tal ei olnud üldse kaardika vaja vaadata, täpselt, kust ta meid viis ja me läksime kõik üksteise reas hanereas, et ainult ühed suusajäljed jäid. Et ei ole mitte, et, et mõned või siis hakkas lund sadama, mis meie õnneks jälle oli see jälle kattis jäljed kõik sood ja muidugi ja pesi, kõik olid külmad, nii et sellepärast ei olnud ka muret. Ainukene, kus meil tekkis probleem, oli sellest sellest üle saada Lätis, aga sinna me jõuame veel. Kas te inimesi kohtasite kohtasin küll, aga siis noh, meie kahekesi kunagi ei läinud, kõik, ainult kaks tükki. Juss ja politruk, mina jäin välgumihkliga nagu välgumihklit, tema oli kõige tähtsam mees meie pundis sellel ajal raadio raadiomees teeme mina, sisenen teda valvama ihukaitsja kaitseks ja juss ja siis politruk läksid siis, rääkisid vene keelt. Meil vene raha oli 15000 rubla igalühel taskus, läksid siis kohe taludesse ja ostsid. Ostsin süüa. Käisite taludes, taludes seest, venelased, noh, jumal kõik räägivad vene keelt ja ega siis see talumeest oli venelane või ei olnud, no kesse teadis talumehel veel hääd venelane maksist muidu ära ei võtnud bussiga, et teinud eesti keeles suudki lahti, oi juttu kah, kus sa siis eesti keeles mina, mina olin täitsa mina, ei uskunud üldse rääkida vaideid kunagi, mina mind ei võetud kaasa kah kuhugile, et juhul kui teen suu lahti ilma ikka väike sõjakavalus ja nii nende lõike see politruk oli küll tali nii, no ta oli juba mitu korda tagalas käinud. Nojah, ja siis tulime nii kaugele, kui kaardid oli, aga lätlased tulid meile vastu, saatsid kaks meest, aga nendel on nii hästi organiseerunud hobune ja regi. No ja siis tulimegi meie viimase kaarti selle. Viimasesse ruudu pääle sest meil ei olnud enam kaugemale isand minna ilunud kaardid Lätis muidugi keegi ei tulnud Läti jalaga, Lätis olid ka kõik majad, külad, kõik linnakesest, kõik olid peale täpselt märgitud, kus midagi oli. Nii et kas te kohtusite siis Eestimaal piletimaal, oioi lati maal ikka, kus? Läti oi, oi, no palju. Me olime dünast üle, kus me kohtusime, Ilona kaaslased üllast, ülemine pat, sellega oli igavene jama. Kõik sillad olid kaitse all ja suurem sillad olid muidugi Olevik ja kõik silda liigas sild ei olnud siis metsas kuskil, sild oli ikke seal, ei alevi linnakene ligidal esilve igal pool igal pool ka kõva Vene valve oli sildade pääl, meil riskin seal üle minna. No ja siis vaatasime kaardi pealt ja siis 10 kilomeetrit üles pidi jõge, seal oli üks väga väikene külakene ja seal paistis kahet oli kaardi peal märgitud, oli mingisugune sild üle. Aga see ei olnud sild, mis oleks tanki või autosid kandnud, kandnud hobusemees ta võib-olla oleks kandnud. Nii. See oli meil kaardi peal märgitud 10 kilomeetrit ja 10 tagasi on 20 kilomeetrit viltu minna, aga midagi ei jäänud üle. Läksime sinna ja seal oli ka venevalve peale, oli küll väike sild, aga venevalve peal laias polüks mõtles, mis tehas pani endale mingisugust märgid siia külge ja mõned ordenid ka pääle ja siis jussiga jälle kahekesi suuskadel. Me olime siis juba valves palvel, nii et kui nendel midagi juhtub, sörk läheb kohe laskmiseks lahti. No ja siis meie mõlemad siis selle välgumihkliga olime siis üks ühel pool teed, teine, teisel pool teed, aga me olime juba nii ligidal, et me ei oleks võinud neid aidata, kui midagi juhtub seal kaks venelast seal putkas sees, no tulid välja tema, hakkasin nendega kohe kõva häälega rääkima. Küsis teed kõigepealt nende käest minu sinna järgmisse külla või mis seal olin, Loone sõnas muidugi pärast nad rääkisid venelased küsinud, kes tulevad kustutatud a, me oleme väljaõppel siin, et meil on eraüksus, mingisugune väga spetsüksus on, nendele näete, et siin ja siin sa loed, ma helistan sinna, et ma pean ära kuulama. Õnneks ta ei saanud selle telefoniga läbi. No me olime juba siis üle silla ja läinud iga õhta ikka katsuvad telefoniga rääkida, tead, ega's nagu politsei käega viipas, nii meie tulime, meil olid ikka laskevalmis sumbutajad, võtsime küll otsast ära, muidu saab, hakkab kahtlema, mis sumbutajas. Otseselt need relvad juba nähtaval rööbastel nähtavalt täpselt, ega siis me ei saanud ilma relvad, relva tulid nähtavale ja ma ei julgenud ilma. No pidid olema kohe laskevalmis, meil. Padrun rauas ja kõik oli Lucoli tagasi tõmmatud, nii et see käe hoidsid pääl, et see valvemisi näinud lukk oli tagasi tõmmatud, muidu hakkab kahtlustama, igast tavaliselt saab püstolkuuli. Tõmba lukku tagasi, ta on ju nii kerge puudutanud, nii kohe läheb, raisk. Nojah, ja siis saime sealt Sillastike ilusti üle jaoks, panime jälle 10 kilti teiselt poolt jälle tagasi, et me kaotasime peaaegu päeva ja pool ööd sellega terve päeva üle, läksime päeva ajal täitsa päeva ajal kohe nii ametlikult üle, noh just selle bluffimisega. Ja missuguseid kohtide magamiseks valisite, valisime tavalised miskised, väikesed metsatukad keset kus oli kaugele ümberringi näha. Suure metsa all ka, vahest kui ei olnud võimalust suure metsa all ka, aga siis ikka niimoodi, et noh, lume alla või lume sisse või nii, et mõnikord inimene võistlust mööda käia, kõik oli ju valge, siis me olime kõik valgetes riietes, magamiskotid olid kõik valged ja siis selle püstol kuulbittemmasin magamiskoti kaasa, ega seda välja ei jätnud. Ja siis, no muidugi lume, Allaike puhkasime nii sügaval, kui saime kuuse alla kuskile või kus oli, need ei olnud näha magasite päeval tavaliselt tavaliselt päeval, aga siis uni läks ära, siis me hakkasime juba liikuma, kus oli võimalik liikuda, aga me väga palju ka ennast ei tahtnud. NSV aidata ei näidata, jah, aga sisutundi magasite olenes päevast, kuidas oli kuus tundi, kaheksa tundi, mõnikord viis tundi ega ei olnud kindlad, aeg-ajalt keegi ärkas üles, hakkas haigutama sääst, teised ka üles. See oligi juba ikka ikka kiiremini ja kiiremini tahtsime ikka, saadad need lätlased kokku, nii et väsinud olime küll, aga ikka niivõrd vähe magasime, kui sai, nii et kui pildike magasime, siis jääme magama. Ja seal on, meil oli vahva asi, mis meil veel seal selle Pakises kaasas oli, niisugune neljakandiline tükk, mingisugune valgeaine, millel panid tulek sooja melonit pesta, tiki oli ka kaasas 10 tükki, need, mille tormitikud tormitikud neid vats v, kui vihma sajab, ta ikke põle, selle vesta tikub, panid sellele tule külge ja siis piiritu, kui piiritus või mis taolismil? No mina ei tea, mis ta nimi oli, igatahes sellel tükil paid tule külge ja tal ei olnud talle väike sinine leek ja selle peal siis said teha vett soojaks ja kopsikuga ja siis võisid isegi mõningaid sma kohviube seal sees ja tegi endale kohvi, aga me ei soovitanud seda teha, sellepärast aroomise kandis noaga, tegelikult me olime metsas, ega seal ka midagi ei olnud ja ikkagi ettevaatusettevaatuse mõttes ja mida te eesti taludest ostsite? Eesti taludes ei ostnud mitte midagi, meil oli küllaltki meil alles tulime alla, ei meile kuiva sööki kaasas ainult Lätis, ainult Lätis. Ja mida tavaliselt leiba ja liha, kui saime siis suitsuliha ja leiba. Ega me muud ei ostnudki seik näki protsele viskasin minema seda süüa keegi seal tali, nii kõva ära külmunud, kaht jätsime, kus sa seda raiskas, õieti, et see sink, mis meil kaasas, see oli küll hea. See oli väga-väga hea ees, närisime seda vorstid generisi, sa võisid pool päeva närida ja ta oli väga toitev. Näljatunnet ei tekkinud, ei, tegelikult ei tekkinud tõesti tekkinud, sellepärast kui meil näljatunne tekkis, meil oli ikkagi küllaltki meil kahe nädala toit kaasas selle kuivtoit. No ja siis muidugi näki prooti, keegi süüa ei tahtnud, visati minema, sest taluleiba ostsime Shandsime ikke saajasel, tsermoonitšibanuga kukkus silmad punni. Venelane ostab leida. Lätis liikusid juba reega edasi ei meisame dünastule, ei küll, aga me ei olnud veel lätlaste koht kohanud lätlasi. No ja siis, kui me saime siis selle viimase kaardi, selle punkti peale, kus ma pidin minema, seal saime alles lätlastega kokku ja nad saatsid ainult kaks meest, nad teadsid, et meid on neli yhe hobuse lööks liiga rasked muidugi väsinud suuskadega kaks najal peaaegu olime ikke suuskadega teel ja siis aga lätlased kõvasti viina kaasas. Ja siis meil on niimoodi kokku räägitud, et kui selle ruutu saame, siis teatav talu sikais oli. Mul on nii meeles selle talu nimi. Talu nimi oli sikais madalate ees nimise mehega, selles ikka talujuure pidime välja tulema ja see oli kaardi peal märgitud kah selle viimase ruudu peal. Tulime sinna talu juure välja, aga ma ei leidnud seda talu üles, esimese jutiga tulime välja küll sinna, aga siis. Meil olid kellaajal olnud kellaaeg, oli täpselt teada, millal pidime, ei tohtinud ennem tulla. Ega hiljem meil täpselt teada, mis kellaajal me pidime seal talu juure välja tulema, melisin talu üles. Oli küll seal talu, aga me ei teadnud, kas oli õige talu ei olnud. Ja siis me lasime, siis neil on kokku, räägid, kui üles ei leia, laseme kollase raketi õhku. Me lasime kollase raketi õhku ja nagu kollas raketi õhku, laskime, nii roheline vastas kohe üks pool kilomeetrit ja me ei näinud seda talume, otsisime talu ja ta oli nii puude sees, et ei näinud seda talu mitte ei läinud ja me tulime tegelikult pool kilomeetrit valesti selle kõige selle suure matka peale. No ja siis Flatus kokku seal muidugi viinapudelid lahti ja nendele kõvasti söökisi Läti talus, nemad teadsid muidugi, kes me olime ennem ka juba metsa läti metsavendadega tegelenud. Tartus oli see asi väga hästi organiseeritud. Siis terve see punt, nad pidasid nõu muidugi politruk ja nende pundi juht ja pärast nõu, et mis teha nüüd tantsige ühendust, saart me ikka proovisime, kogu aeg ei saanud üldse mets. Et seda ikka hakkab lõpupoole minema, et meil ei ole midagi teha, et katsume, kas võis Kuurama koti välja saada. Võib-olla saab seal siis kuidagi, mis siis juhtub. No ja siis nendel oli kõik see tee teada, kuidas sinna saada Kuurama koti tyhi ja Kuurama kotis oligi niisugune lugu. Et sinna sisse saada, venelast läbi saada oli kerge, nendel oli väga hõreze nendest lätlastel Küba teada, kust ja kuhu ja mida sinna koti sisse saada, sinna oli tegemist siis norme, lätlastike, rääkisid seal Nendel neil miinid pandud miinivälja, miniväljad, miiniväljadest läbiminek ja siis, no ikka hakati meid uskuma, kas last igaükshaaval ainult üks lätlanna läks, Läti grupi juht läks kõige esimesena ja siis läks meie politruk kaasa. No ja siis üteldi, et tulge nüüd siis tulime kõik terve pundiga viike üksteise jälgedes ees. Muide, ma pean rääkima vahvalisele, ekstra suusapaariga, kurivaim meil oli küll niisugune tunne peaksegi ekstra suusapaari kaasa võtma, sellepärast kui midagi juhtub mõne suusaga, oled kohe hädas, kuidas kannatada, paned püstijat ukse taha kinni, bareta risti, et jällegi nende puude vahel miskine jama ega otsesem ei nimetata küll, et me oleme ikka nii head suusatajad, et suuski purusse, jaja juhtum, mis juhtub kas või lähme aeglasemalt, aga seda extra paari suuski me küll kaaskonda ei saanud, ei tea, lihtsalt saanud kuidagimoodi praktiliselt kaasas kanda. Et me siis viskasime minema ikka kuhu, kuhu juhtus metsa Eestis? Ei, see oli Eestis kohe algusest peale, no me nägime, aga teda on võimata kaasaks, kanda teed, noh tali, niiskene, miskine, häbematu takistus, rasket bareta püsti, jääb kinni, okstes panete risti, läheb ka kinni. Paikis jääb maa külge kinni, mõni õnnelik, leidis, mõni õnnelik, leidis mõni õnnelik, leidis siis neli paari väga häid eesti riideid ja mantleid ja neid asju ka leidis neli langevarju siidist, räägime siis nüüd edasi. Me tulime siis Kuurama koti ilusti sisse, tänu siis sellele lätlastele kas seal paistis olevat tugev piirivöönd või kindlustuste, päris päris ikka nii, et see meie ei või üldse ei märkand, kus need kuulipildujapesad olid, nad olid seas, kus meile näidati, kus nad olid, siis me nägime neid, muidu meid ei oleks üldse näinud. Oli ikka väga vahval tuli seal küll. See sektor, kust me läbi tuli, mul küll väga ilusti kaitstud. Ja muidugi seal oli siis lahingumüra kuuldav igal pool selles sektoris, kus meie tulime, seal oli väga vaikne. Huvitav, ehk te ütlesite vene rindest oli lihtsam läbi, aga ei olnudki, ma ei näinud ühtegi venelast. Me tulime metsast ühtegi venelast kuskilt mitte ühtegi. Jah, me tulime metsa möödunud lätlastel on muidugi teada, kust see kuu ja ja siis noh, kui läbi saime, siis läks muidugi suureks viinavõtmiseks, joomiseks ja Brasnikuks, seal. Siis oli juba tunne, et olete, pääseb nojah, natukene pääsenud igatahes meid viidi sisse autoga, kohe siis viidi sinna randa kuskile tükk aega sõitsime meediumid mere äärde, ühte külakesse. Ja siis olime seal, ma ei mäletagi kaua, kas sul nädala või paari ja siis meid viidi sisse. Võib-olla isegi rohkem. No see on nagu udune, sellepärast et ma sellel ajal võtsin kahike tublisti vihina ja siis selle tõttu jäigi siis nii uduseks. Sealolek. Aga siis mäletan seda kindlasti, meid viidi kõik neljakesi, meid viidi sisse torpeedopaadiga, viidi meid pillousse. Sealt Kuurama kotist viidi välja pillousse ja pillous olime siis ühe tankitõrjeüksuse juures, oli meil korterisse, pandi meid neljakesi ja oma üksusega ei olnudki ühendust, ei saanud kuskilt õendust, me ei teadnud, kus me, mis me ju üldse juhtus, meil küll raadio kaaskatsume ikka pillas, katsume Kuuramalt lätlast katsustantsiga üldse ühendust, saan teil põimatu, ütleme mitte mingisugust ja meie gruppidega kah ei saanud, oli seal üksusel mingi number või mingi nimi? Mina ei tea, raadiooperaator teadis seda, on tema käes, olid kõik need punk unter, laagid, tema teadis, mis ta tegi, mina ei teadnud mitte midagi, mina teadsin ainult, et ma pidin teda kui surmaohusolist erapidime kaitsma oma eluga seda raadiooperaatorit. See oli minu ülesanne ja seda ma tegin. Ja siis teekond pillousse möödus ka rahulikult, samuti öösel kah kiirpaadiga selle torpeedopaadiga väga rahulikult, mitte mitte midagi, mõlemad viidi eestlased, lätlased ei lätlase esinejaid, lätlased, Kuurama koti neid, ainult meid, neli. Politruk, mina juss, eestlased, ainult Eesti on meie neljane grupidi pillousse, mitte lätlasi. Lätlaste, Kuurama koti, nemad jäid sinna sisse, nemad ei tulnd. Kas ta nende saatusest ei tea mitte midagi nende saatusest, sellepärast oligi meilgi niisugune hirmus joomapidu, et läksime seal lahku, siis me nagu saime Kopenhaagenis juba sõpradeks nendega. Ja siis muidugi see hea meel, et nad meid siis ootasid meid ja tõid meid Kuurama kotine ja sisse sõprus kasvas nagu aga mitte midagi ei tea. Ja kas te olete kuulnud midagi teistest Eestis alla heidetud krüptemlest Demik, mitte midagi, mitte kellestki. Ainukene, kellega ma, see tuleb hiljem nüüd ma räägin edasi, kuidas see lugu juhtus, siis näete, mis juhtus selle meie grupiga. On teil mingeid oletusi, mis võis juhtuda, nende ei ole Narv absoluutselt, mitte mingisugust oletust kah ei ole. Narva grupp, teine oli Võrugrupp, ainukene, mis mul on kahtlus, kui minu õde tuli 1969. aastal Austraaliasse külla mulle temale esimene noorem eestlane, kes lasti välja Eestist Austraaliasse. Teda kuulati üle KGB poolt. Ja KGB-l oli kaust minu nimega ja öeldi, et sinu vend käis Eestis tagasi sõja ajal. Ta läks jälle välja. Nemad muidugi ütlen talle, kuidas ta välja läks, läks talle välja, ent tema on ennast varjanud välismaal 25 aastat võite talle ütelda, et on, talle on kõik andeks andnud, tema poliitiliselt ei olnud tal mitte midagi, tegemist olid sõjamees ja ta võib vabalt Eestisse külla tulla, kui ta tahab. Ka sellest võib siiski järeldada, et keegi Teie koolipoistest on just sellepärast ma just seda maiust järeldasingi. Aga kes, kus, kas ta lastis maha või mis temaga juhtus? Ma olen otsinud igal pool ja kus ma olen kuulnud mingisugust kahtlast juttu kuskil ma olen ikka kirjutanud ja Telefoneerunud Austraaliast katsunud. Mitte ühte sõna kellegist, ei teagi, mis nendega juhtus, ei saanud raadioühendust nendega ja mis nendega juhtus, ei ole aimuga. Võib-olla võeti nad väga kiiresti kinni. Kõik võib olla võib-olla isegi lennuk lasti alla või kukkus alla või mine tea, mis juhtus nendega. Lennuk võiks alla kukkunud pisut, kust leian, muidugi need oleks üles leitud siis kunagi. Nojaa, aga venelased leidsid, ega nemad ei ole kellelegi midagi, keegi mitte midagi niikuinii ei teadnud. Äsjane pillav juure pillaus meile, siis olime selle tankitõrjegrupi juures, noh, seal sai hästi süüa ja siis olime tükk aega seal ja siis venelased hakkasid sinna sisse laskma. Nii juhuslikke laskekahurist, ükskõik kuhu see kuulsis kukkusega temaid, nemad lasid ainult sinna pillav linna sisse, ma ei tea, kui kaugele on põld, kus 25 kilomeetrit või nii minu arvates nii, et väljalaskepauku ei kuulnud, aga siis kuulsin vut-vut-vut-vut, siis talt Kulik kuskil päris ligidale juba. Aga nad lasid nii umbes neli pauku tunnis, lasin sinna linna sisse kogu aeg häirivat tul häirivat tuld, see oli siis pillav kotis. Saal, olim, kahike päris tükk aega kohe paar nädalat kindlasti. Jah. Sellepärast, et hakkas juba lumi hakkas juba minema, oli lörtsine, nii, see võis olla juba siis aprillis. Minu arvates. Võib-olla oligi, aprillis ei mäleta enam täpselt neid kuupäevi, kõik oli seal segamini niikuinii ja siis juhtus niimoodi veel päevase politruk tuli siis. Meie juure ütles niimoodi, et vaatad poisse, Juss, teie lähete. Teie lähete Prahasse, sõit, täid saadetakse Prahasse. Me jääme siia, meie välja ei tule, teie, teie lähete Prahasse ja siis sellepärast mina rääkisin saksa keelt hästi ja jussi Leon, seal ka vist mitte midagi tegemist, ma ei tea, mispärast siis just saadet, siis andke meile mingisugune ümbrikaasoli pitsati kinni ja meil oli siis kaasas oli väga kihvt marsbed veel Nende ketti koordi jaoks, nii et seal salakirjas oli mingisugused märgid, mina tea, mis sulega nagu GT3 aitasin, viska sulle kulpi. Nojah, ja siis läksime seal kaks laeva tulid välja ja seal üks mitu 1000 sõdurudki suurtes need laevade peale minekut haavatuid ja ei lasknud neid ketti korratult mõlemat. Noh, selle laevatrepil laevatrepi ees ja sorditi neid, kel olid, kes said, on nagu meie tuli, näitas neid paberit, meile löödi jälle kulp ja me tulime laeva peale. No ja olime tund aega või neis laev sai täis talipuupüsti täis sõdureid, ainult sõdureid, seal eraisikud üldse joon selle laeva peal, kõik olid sõdurid, sõjavägi ja T2, meie kaks muidugi, sisselaev hakkas välja tulema. Kui pillav sadamast välja tuled, tuled alguses otse ees, keerad vasakule ja kui saime sinna nurga peale, see teine laevellaadis, kui saime selle nurga peale kaks Vene lennukid tulid jahilennukit, aga väiksed pommid kaasas. Nad lasid, üks lennuk lasi meile meie laevale, kaks pommi viskas üks kukkus üks 50 meetrit enne laeva, teine pärast läheb tüüpiline venelane, iga ta kunagi kõige Kudadab silda õhku, lase istu silla pääl, ega ta sillal külge ei saa. No jaja sisse, noh, natuke hirm oli ka seal ta pardarelvadest tulistas ka, aga meil seal oli väga kõva Flack, oli neil õhutõrjeõhutõrjesakslastele eriti laeva mõlemit elavad väga-väga siis teine siis lasi ka oma pommitsele teisele laevale, aga need läksid üle, läksid selle rahvamassi sisse, selle sarvuti seal oli kindlasti sadasid surnud, sellepärast talinikum mass inimesi, see, need kaks pommi läksid just selle massi keskele. Kas ta siis meelega laskis, võidad lahtisel laeval lasta, seda ei tea, aga meie laevemalt nägime, kui läksid, need inimesed käisid õhku kohe, nii nägid kohe Sparta relvadest nad tulistasid aga õnneks meie laeval üks ühele poole, teine pom teisel poole lennuki tagasi pöördunud, läksid vot see edasi jälle. See oli ainukene juhtum, see oli õhtupoolikul öösel, siis läks uduseks ja väga madal pilvitust ja hõredat, vihma hakkas sadama ja me tulime välja statiini. Ja me ei näinud ühtegi lennukit, kuulsime küll lennukit pilvede peal üleval, aga nii madal alla keegi ei tulnud. Siis meie laev tuli statiini välja ilusti. Ainult et me ei saanud statiini hommikul sisse, statiini pommitati sellel öösel, kui meie laev saabus. Ja hommikul kella kuue ajal siis statiini sisse sadam ja kõik põles sadamaringis, kõik põles. Ei osanud kuskile minna, läksime sinna ühte saksa staapi, ütlesime, mis mehed jussiga muidugi ma ei tea, mis nende teiste sõdurundid võIts laeva peal, need ei olnud meie asi. Me läksime ühte saksa staapi, esitlesime, näitasime paberit, jälle, jälle oldi väga vastutulelik ja öeldi, et ohetse Prahasse rongid praegu veel ei käi, et ütlesime, aga minge jaama, et jaamas seal võib-olla mõni rong hakkab varsti minema alla Dresdeni poole, et et ainult Dresdeni kaudu saate Prahasse veel minna. Siis otsime seal jaamas mõned tunnid, me olime juba näljased siis laeva peal süüa, midagi saanud. Noh, siis jaamas seal oli seda suppi, söömiskausitäie, suppi, musta leiba, see oli kõik, mis meil, ega meil ei olnud ühtegi, toitis enam kaasas, kui me laeva peal ja see laeval ka nii puupüsti seal üldse süüa ei saanud, seal laada peal meil õnnelikult tulema sai seal. No ja siis tulime selle, saime viimaks rongi, tulime treestenisse Dresdenis jälle, jaamas tuli jälle välja, mõtlesime, et lähme sööme suppi, pihl võtmed kinni, ketikoerad, mäletasime jälle paberit ja me teadsime, et meil on õiged mehed, ei ristist välja enam ei saa kõik mehed presidendid kaitsma venelane hakkab peale tulema ja kõik sõdurid kestreestmise tulid, ühtegi välja ei lastud. Pandi mehitas vahet eestlased, noh, et siis meil on siin viis eestlast veel siin, et seal kuskil majas olis viidi meid ka sinna viie eestlase juurde. Üks oli siis leitnandi aukraadis skaks allohvitseri kaks reameest, aga nad pidid ka minema kuskil nendel naised olid seal kuskil tsehhis. Nad tahtsid oma naiste juurde minna, võeti ka kinni. No ja siis me jussike, mõtlesime, et see asi ei ole õige, ega mesi ja siis hakka Kristjanit kaitsma. No me läksime siis üx rüütliristi, major, rüütliristi kandja oli siis selle treestini linna kaitsejõu ülem. Me läksime kohe tema juurde. Noh, meil on need paberid, mis seal peal oli, seda me ei tea, läksime tema juurde, tema ootasin paberil. Ahaa, te olete täitsa eilsel siis tulnud, et te lähete fraase ütles, et ah, et siit ei saa me välja kedagi lase, aga teie juhul. Aga mis me tegime enne seda? Me tahtsime need eestlased ka välja tuua, siis me läksime selle selle majori juure, tema pani siis veel oma templi peale sellele paberile sinna alla, nii et ainult selle templiga said linnast väljajaamast rongi pääl, muidu üldse rongi peale enam ei saanud. No ja siis, kui ma tulin nende eestlaste juurde, meil oli tempel seal seal, siis panime ilusti selle paberile, mina kirjutasin, omab meil mõlemilt kaks marske Feli jussile oma minule oma minu peale ma kirjutasin Vello Kaare ja viis meest Nonii, siis tõmmati pagunid maha. Muidugi, kõik olid sõjamehed, need leitnandi allohvitserid, kaanir, panin siis ruttu-ruttu, seal oli juba sooja, sellel ajal oli juba kevad hakkas tulema siis viskasid, need ei olnud teisi riideid, ainult see pluusiga, nemad jäidki pluusidega, siis jääb leitnandi pagunid maha ja mina olin siis allohvitseri ja allohvitseri ja viis meest kõiklevad Prahasse. Siis tulin Kristjanist välja niimodi ja siis saime Aussygisse dressimist välja ausigi. Aussigid hakati pommitama, rong jäi seisma, olime terve Aussigisterwivoussigi, pommitati Aussikonna uru seesse linn ja me läksime siis me mõtlesime tega linna, läheme, tulime linnast väljajaamast välja, läksin mäe külm, tan korrusel 90 kõrgele mäe otsa. Et seal on kõige kindlam, kus mõni juhuslik pomm kukub sinna, siis ta kukub, aga ega siis ameeriklased pommitasid, aga täpselt nemad pommitasid linna, ega nemad siis mägi pommitanud. Olimegi seal. Ja hommikul siis saime rongirong, läks jälle edasi Prahasse tulimegi Prahasse. No ja Prahasse koht, kuhu pidime minema, seal on ainult üks kaks allohvitseri, mitte kedagi muud, nad kõik olid läinud, kõik laiali läinud. Selle kirja pakkis nende ohvitserid käte allohvitseri kätte, ütlesime, mis meil nendega teeme, iga võtnud lahti ka ei tea, mis seal sees sebin siia toome olnud, siia toonud nemad ei oska ütelda midagi, et noh, et tehke, mis tahate, mingisuguste tahate, nemad ei oska meil mitte mingisugust nõu anda. No me mõtlesime niimoodi, et no Bastis nii et seda hakkas lõpule jõudma ja ja meil oli ikka 15000 Sermoonitsid kaasas kummagil ja mõtlesime niimoodi, et noh, et katsun neid Prahas müüa, saab vähemalt süüa osta. No oligi, läksime hotelli hot tibla peres nägu, nii säras, kohe söötis meid jootis meid nendest Sermoonitsid tehes teemades muidugi venelased tulevad sisse. Ja siis olime seal hotellis üks, kolm päeva. No kõik need eestlased ka, ega nemad ei saanud edasi ilma meieta minna, nemad tahtsid ikka oma naiste juurde minna ja naised olid neil Marjenbaadi Kalspadi vahepeal ühes väikses külakeses seal raudtee ääres kuskil no siis mõtlesingi tega, Prahas hakkas juba kaela, hakati sakslasi tapma ja läks kõhedaks elu, aga meil on ikka neid stenitel kaasas. Ja siis Läksime siis muidugi hakkasime Kanspadi poole sõitma, saime siis Marien paadi, Marien paadist läbi ilusti sinna külakesse ja nende naised olidki seal. Ja siis sõda lõppes otsa. Muide, kas te olite siis uuesti vormis või me oleme ikka vormis, meile anti uus formanti meile juba pillaos oli teil sinimustvalge kilka käis seal ei olnud, ei olnud, ei olnud meile ainult neid, nendel ongi seda vormi seal nendele meile antises tavaline saksa sõdurivorm, soli, kõik, mis meile anti, siis muidugi Hallowitzimei oma mulje, ütleme, uraani purgist, meid tehti kõiki allohvitserideks. See jäi mul vahepeal ütlemata, läks meelest ära meid, kui me lõpetasime seal need relvad kõik kätte saime, siis meile kõigile kõigile anti allohvitseri aukraad, poli trukkidega, need tal oli, tema oli kindlasti leitnant, mis ta oli ka selles grupis, tema oli, kes allohvitser ja siis Ottocoursseini tuli, surus meie kätt. Ootus kortseerinud, terava silmaga oma silmaga näinud ja tema kätsunud kõigil meil, kes meid ülendati, tema meid ülendas, tema surus meie kätt ja soovis meile õnne.