Tere kuulama 30 neljandat teatrisaadet. Enne suvepuhkusele minekut on meil mitu huvitavat kohtumist ja soovitusi veel lõppeval hooajaks. Meelis Kompus soovib järgnevaks tunniks head kuulamist ja alustab Helgi Sallo. Alustame aga ajakirja teater, muusika, kino peatoimetaja Madiskolgiga Madis Kolk on lausa kolmekordne kuraator. Tema koostada on olnud draamafestivali programmid 2001 ja 2010 ja nüüd valmiva vaba lava teatrimaja esimese hooajaprogramm. Aga nagu selgub, konkreetseid nimesid, kes vaba lava teatrimaja esimesel hooajal oma loominguga täidavad on veel vara küsida. Hetkel ei ole see veel päris täpselt selge, sest esiteks nagu teada seda Telliskivi loomelinnakus seda vaba lava alles ehitatakse, et millal täpselt see hooaeg algab ja kui pikaks hooaeg kujuneb, see selgub siin lähinädalatel. Aga jah, saan praegu öelda selliseid üldtendentse, et see, et sellisele veel välja kuulutamata või alles rajatavale ettevõtmisele laekus 30 ideed, see on ikkagi väga rõõmustav ja hea tulemus. Mis seal salata, vaata kui vaba lava pressikonverentsil küsiti, et millised on kuraatorite ootused, me küll ei sõnastanud seda väga selgelt, et ma ei taha ka siinkohal praegu seda öelda, et me mitte mingil juhul ei oota mingeid selliseid valmis näidendi lavastusi kaugel sellest me just nimelt ütlesime, et et vaba lava ei tähenda seda, et tuleb hakata piire purustama ja, või vaatajaid väljaheidetega loopima, vaid vastupidi võib-olla selline vaba lava, kus võib-olla need turundus kammitseda ei ole nii suured jumaldab just nimelt ka sellist süvapsühholoogilist teatrit rohkem kui selline keskpärane või, või peavoolu meelelahutusteater. Aga ikkagi noh, mida me ootaksime, on ikkagi see natukene noh, vaba lava peaks võimaldama. No tegijatel mängida selliseid asju, mida mujal mängida ei saa, et noh, põhimõtteliselt ikkagi selliseid lennukaid, mõtteid, mis tõepoolest oma teostamiseks vajavad vabalava toetavat katust oli selle sõnateatri poole peal vähem, küll aga nendest 30-st projektist noh väga suur protsent oli tantsuteatriprojekte, mis näitab veelkord seda, tantsuteatritegijate seas on kuidagi rohkem ideid. Vabaloba tähendab tegelikult ju mängukeskkonda kõikidele väiketeatritele, kes on tahtnud sellel konkursil osaleda. Mida publik sellest võidab, sest need väiketeatrid tegutsevad ju niikuinii ja need nii-öelda äärealade lavastused. Me leiame üle, kas Tallinnast, võib-olla Tartu uues teatris tantsuteatrit tegutsevad nii siin kui seal. Mida sa annab see vaba lavakogemust siis ikkagi tegelikult. Ühelt poolt ideaalis ikkagi kõigele vaatamata see kõige tavalisem see, et leida üles lahedaid ideid, eredaid, teatri sündmusi, mis ühel või teisel põhjusel kas ei mahu olemasoleva repertuaariteatrite süsteemi või ühel või teisel põhjusel ei, ei suuda tegijad seda nagu oma olemasolevate olemasolevate vahenditega teostada. Aga nagu laie pikemas perspektiivis. Et miks see vaba lava üleüldse seal Telliskivi loomelinnakus on ja et sellest ikkagi ütleme, on aastatega siin ma ei, ma ei oska prognoosida kolme-nelja-viie, aga võib-olla veel parem võiks ikkagi kujuneda selline keskus, mis mitte ainult ei koonda seal taastaseda kaheksat kuni kümmet või seitset-kaheksat lavastust. Noh, sellest võiks ikkagi tulla nagu selline keskus, mis, mis koondab ka igasuguseid välismõjusid või et ta peaks nagu saama selliseks omamoodi nagu rakukeseks, kus inimestel on nagu mitmes mõttes hea olla või, või selline selline omamoodi magnet, mis tõmbab inimesi. Nägi, ta omandab, see selgub nüüd siis jah, lähiaastatel aga ütleme, üks näide on ju eesse Kanuti Gildi SAAL. Noh, see on nagu mingisugune selline omamoodi nagu maailmavaatega või paik, eks sellest vabalavast peaks saama samasugune, selline kuraatori pilguga kaitstud. Selline hea ja inspiratsiooniküllane loomekeskus. Sellise valiku lavastusi, mis peaks ka meie teatripildile võib-olla mingisuguse nimetuse andma, on Iir Hermeliin pidulikult eelmisel nädalal esitletud valik Draama festivali 2013 põhiprogrammi kaheksale lavastust. Ja kui need lavastusi siin nüüd lugeda, kus saavad kokku Eesti Draamateatri kolm õde, raami tühermaa sinna juurde ka veel vene teatri, koera süda ja nii edasi ja nii edasi, siis sellist läbivat joont on küll väga raske siin pealtnäha leida. Esimene mõte oli see, et väga huvitav programm, et olles ka ise sellesama festivali kuraator olnud, mida me tahame kuraatorifestivalilt ikka, seda, et see valik oleks kuidagi nagu käekirjaga võivad Priit Raua, aga tal oli lausa allkirjaga allkirjaga jah, et, et see oli nagu eraldi veel lausa välja toodud, aga noh, see see allkirjaga peaks nagu iga kord olema. Aga samas vaadates kõikide nende kuraatorite valikuid, ma võin küll öelda, et et väga palju sõltub ka aastast, et kui mina tegin aastal 2010, siis mai saa kurta, oli hea aasta ja oli, mida võtta. Aga samas, kui ma nägin mõningaid järgnevaid aastaid, siis tekkis ka sihuke kerge kadedustunne mõnikord, et näed, vaata vaata, kui huvitav asi tal oli võtta, et tähendab ma tantsida nii-öelda, et ma arvan, et iga mõistlik kuraator üritab leida igast aastast seda parimat. Ja see, kuidas see asi nüüd lõpuks nimetatud saab, selgub, nagu hiljem. Ma julgeks öelda, et kui ma oleksin sel aastal olnud, oleks väga palju kattunud ja ma arvan, et küllap ka on teistel niimoodi, et ega see lipukiri seal nüüd väga palju ei äragi. Küll, aga näiteks see aasta võib küll öelda seda, et kui kõikidel varasematel aastatel on just nimelt see moto kuidagi häirivalt palju tekitanud Kriitikutest sellist mõtteainet, et kui sa nagu muud öelda ei oska, siis hakka igaks juhuks sellest lausest kinni, et midagi sealt ikka kirjutab, et noh, miks just allkirjaga teater või miks just hukkus näitleja. Et siis mulle näiteks meeldib ka vastase see moto, ruumimaagia väga konkreetne, väga sisuline. Stalin ütles siin mõni aeg tagasi, et otsib tegelikult terviklikke maailmu sedasama ruumi maagia kohusekosmos, mis tekib ühe lavastuse kui terviku ümber. Just noh, aga see on ikkagi huvitav valitsust kohtuvad sama festivali põhiprogrammis Piip ja Tuut ja teisalt teatri Vanemuine kohven pitseri lavastatud ooper marjastuarda. Noh, jällegi see, et eks Eesti teatris on natukene raske mängida neid kesktee ääreala mängijad, no kus, kus see ääreala siis nüüd algab, et aga et need, mis ma öelda tahan, on see, et eks me neid äärmusi oleme ju alati otsinud ja, ja võib-olla just nimelt sellest Priit Raua festivalist ootasime neid kõige rohkem, aga vot nii huvitavat valikut nagu Piip ja Tuut ma ei oleks isegi nagu osanud oodata, ma kahjuks ei ole seda lavastust ise näinud, nii et ma ei hakka selle kohta midagi ütlema, aga see on äärmiselt sümpaatne äärmus. Vanemuise marjast Orda noh, räägib ise igatahes tema on selline väga. Minu jaoks kuulub ta kompromissitu sellesse sellesse valikusse ja ikka peavad erinevad žanrid esindatud olema. Siit saab veel ära mainida ja publikule ka nendel samadel teemadel kaasa mõelda näiteks VAT teatri Faust, mille lavastanud Aare Toikka, Endlast Hamlet, Anderson, Andres Noormetsalavastus, suur jõgi, mine ka teatris NO99 sellises Lauri Lagle lavastus, lisaks neile mainitud talle aga Madis Kolk, võib-olla viimane küsimus, et kas eesti teatrist midagi ka päriselt puudu. Kui nüüd niimoodi peab kohe niimoodi sekundi pealt vastama, siis noh, raske on anda konkreetset vastust, võib-olla mingi asi, mis meile tundub, et on puudu, on tegelikult olemas ainult deta meie kultuuris näeb teistmoodi välja või noh, eestlase teatriarmastus on kohe nii suured. See algab koolist ja vist juba lasteaiast, aga koolist kohe kindlasti pihta ja jätkub täiskasvanute harrastusteatriga, professionaalse teatrikülastusi ei mõjutanud oluliselt ka masu aeg, tähendab eestlane armastab nii kohutavalt teatrit, et öelda talle, et see, mida sa armastad, on kuidagi või on ka nagu halb, sest et noh, on ju palju räägitud selle üle, et noh, et kuna eestlasele ei ole kirik väga oluline, siis mitmed sellised funktsioonid, mis võib-olla poolakal või, või mõnel muul religioossemad rahval on kiriku kanda, on võib-olla eestlasel just ka teatri kanda ja, ja see, et meie teater natukene võimendab sellist rahvusromantiliste toodet, milles jällegi mina isiklikult ei näe midagi väga halba, kui see ei ole kuidagi selline tellimuslik või väga läbipaistvalt loosunglik, siis see on ju ainult tore, et kui meil on väga palju vabadust käepärast, siis siis see tundub, et see on midagi piiravat. Aga kui me mõtleme Nõukogude aja peale, see tekitas olukorra, kus võib-olla teatrilava oli üks väheseid kohti, kus sai asjadest nagu rohkem rääkida, siis näitab see ju mingit järjepidevust, mingit tugevust ja mina isiklikult ei häbene seda, et meie teater põlvneb sealt Jannseni ja Koidula ajast ja, ja, ja kui ta mingeid selle aja omadusi ka tänases päevas kannab, siis veendu Jannseni ja Koidula tekstides vaid mingites uutes uutes võtetes, uutes tehnikates uutes tekstides, aga kui need ühiskondlikud funktsioonid on samaks jäänud, siis jah, lõhkumise retoorika eriti ei meeldi. Ja publik peab ka nõudlik olema. Publik ei, ei tohi jätta muljet, et ta on lambakari, kellele tuleb ette sööta mingisuguseid asju, et et muidu teeks ju küll midagi nõudlikumad, aga, aga publik ei taha, et publik peab ohtlik olema, et teda aeg-ajalt selles kahtlustatakse. Rääkis niisiis ajakirja teater, muusika, kino peatoimetaja ja teatrikriitik Madis Kolk. Iir Hermeliin kureeritava festivali draama 2013 etenduste piletid jõuavad vabamüüki esimesel juulil. Festival ise toimub teisest kaheksanda septembrini Tartus. Nagu ikka. Suure mehena sai naise kauni toreda priili. Soo. Ta mulle maitsvat toitu tee hoolitseb ta ka minu ees. Rõõmuga. Heledaid joone aga ja pilli mängin vooruga. Jälle ta saiuveeaa kringleid, ka pagar ilma abi ja. Kriisa on siis tähtsaid asju, hakkan? Just hakkan. Ma tee keema. No pillimäng Me teatris küll seilata ei lakka. Linnas ringi kõndida või ilmamärke. On oleva. Tegutsen rõõmuga ja linnalõvi kartmata. Ta. Jah, Käsper ta käed. Bastian mina just teatreid korda. Luu kuusi kõik linna. Ja mees läike. Igale. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsu-teatri- ja muusikatudengid esitasid sell, jaga veel tuleval nädalal esitavad Eesti linnades oma selleaastaseid lõputöid. Seda nimetatud ilusti kultuurides sandiks ja kaks teatritudengid, Marika Palmi ja siin Maateni oleme palunud teatri saates nüüd ka teisele poole Tartu stuudiosse. Tere sinna Tartusse. Tere. Tere. Tere. Lavaka lend Siim ja Marika sel aastal ei lõpeta, selles mõttes on teil nagu publiku huvi vaadates äkki selline konkurentsieelis, et kuidas senised etendused on läinud, tullakse teid vaatama? On läinud, väga hästi, ikka tullakse, aga ma arvan, et see ei ole üldse seotud sellega, et lavaka lend ei lõpeta. Pigem on ikka publiku huvi. Pool on veel ees ja no mõned etendused on ka selja taga, nüüd selle nädala jooksul, et mida te olete saanud nüüd publikule siis näidata? No eile lõpetasime inetu muusikali näitamisperioodi, siis viimane etendus oli 21. ei olnud 32. 32., minu arust oli nii, vist, mina kuulsin vähemalt kolm korda 31. nüüd siis kontrolletendusega või kontrolletendused ta täpselt, see vajab nüüd järgi vaja helistada, inspitsiendile järgi küsida või teatrisse. Kuidas see võimalik on, et Ugalas üks lavastus 30 korda vastu peab? 40 noort inimest lava peale laulma ja tantsima? Aga suur saal ja on ka väga suur. Seda ongi väga raske täis saada. Mõned etendused olid natuke niru seisus, aga minu arust niisugune täituvus oli 70 80 protsenti, isegi võib öeldes. Ja tühja saali tunnet ei tekkinud kordagi. No kasvõi 30 korda on selline parasjagu mängida või jõuab selle aja jooksul ka selline madalseis ja tüdimus tekkida, et millal see lõppetendus saabub? 30 on täiesti tore veel ja nüüd minu arust viimane etendus oli veel eriti tore, et siis tundus küll, et võiks isegi mõned etendused veel mängida, et ta on iseenesest nii lõbusa olemusega asi, et seda on rõõm teha, isegi kui võib-olla enne on selline natukene rammestus peal. Päevased etendused hommikul kell 10 oli minu krimiaeg, etendus on kell üks neli tundi ettevalmistusaega sisseelamist. Vanu sõpru näeb, keda pole tükk aega näinud, kes kuskil midagi muud teeb ja saab juttu ajada. Täiesti omaette elu. Eluvorm, nagu mulle väga meeldib. Aga nüüd see viimane etendus on ära olnud, mis, mis tunne nüüd on. Mis seal ikka, ootame siis järgmist muusikali. Et iga iga asi saab ükskord läbi, väheke tühi ei ole või? Vot see on küll tühi, et tegelikult ega noorema kursusega ja niimoodi ja meie kursus peaaegu terves koosseisus ja meie noorem kursus terves koosseisus seal osalesid. Et sellest on küll natuke kahju, et ega vist noh, nii suurt sihukest omavahelist asja enam kunagi ei tule. Kardutavust. Aga kõik on võimalik? Ei, muidugi on võimalik. See tegelikult viibki selle küsimuseni, et mis te siis nagu edasi saama peaks, et kas formuleeriti omavahel trupi, kas mõni teater on teie kui selliseid terviku ütleme kursuse koosseisu vastu huvi üles näidanud, et on võimalust, et te saate koos mängida veel edaspidi? Ma arvan, et neid võimalusi saab ise tekitada, et me oleme üsnagi laiali tegelikult inimestega, et mõned on ühes kohas, teised on teises kohas ja aga ma arvan, et ikka ju mingil määral hoiad omasi ja kui hakanud tükki lavastama ja näen, et vot see on täpselt sellele minu kursusekaaslane sobilik, siis tuleb ta lihtsalt kuskilt kohale tuua ja tutused, graafik vaban. Ja miskipärast kursused nagu tahavad, vist pärast kooli lõppu ka nagu kokku jääda, et ka siin lavaka lennud on tihtipeale rääkinud, et oleks tore, kui kõik ühte teatrisse saaksime juba seal Kitis aegadest, et ikka kõik ühte teatrisse, eks see on hea. Ma arvan, et see on see neli aastat koos nii-öelda suremist Ja uuesti sündimist, mis põhjustab sellise kokkuvaidluse. Veri on ikka paksem kui vesi. Seda öeldakse, et täpselt omad inimesed kasvavad sulle ihu ligi, kui see tõesti hommikust õhtuni oled sunnitud, see kõlab võib-olla halvasti, aga tegelikult seal on väga hea omadus. Ma ei usu, et Marx Marikaga varem tuttavaks saanud, võib-olla tõesti. Ja niimoodi, et ma olen nõus temaga ühe laua taga ühtede mikrofonide juures istuma. Jah, mulle otsa vaatamine. No aga siin võib tekkida ka, eks ole teisipidine efekt, et ei taha neid inimesi enam pikka aega näha ja ei seedi silmaotsaski. Pead-jalad koos 24 tundi ja seitse päeva nädalas peab viibima nagu teie. Elasin oma ema juures 18 aastat järjest, pead-jalad koos ikka tahad, aeg-ajalt näe. Mida see kultuuridessant siis veel publikule näitab? Too on joon alla tõmmatud, aga sellega asi ei piirdu. Ja ega siin tegelikult kui nüüd vaadata lähinädalaplaani, siis on see ikka üsna täis erinevaid sõites erinevate linnade vahel ja täis erinevaid väga toredaid lavastusi. Teatrid on esmaspäeviti üldiselt pimedad, kuidas teiega? Vot esmaspäev on meil ka vaba päev. Just aga näiteks teisipäeval on Tallinnas Von Krahli baaris meie soololaulude kontsert, mis on küll nii et ma arvan, et üks erakordne asi, et ühe, üks näitekursus tuleb ja igalühel on oma soololaulja tullakse Tallinnasse, siis ehitatakse need laulud. Ent see on kindlasti väga lahe. Mis laulud need on, sellised, seal on erinevaid. Aga suuresti on Jacques prelli Juhan Viidingu loomingule just siis ja see on siis teisipäeval, teisipäeval seal on Krahli baaris kell seitse, kust veel ei tohi puududa. Kindlasti ei tohi puududa Kanutist neljapäeval, kui on neil väikse kuninga lasteetendus MINA, OLEN taastajatest, minu kursuseõde Adeele Sepp on teine lavastaja ja mina mängin suurt kuningat ja siin mängib suurt kuningat. Ja see oli üks väga siiras, armas ja ilus lugu sõprusest ja selle vajalikkusest. Et seda tasuks kindlasti vaatama tulla ja võtta nii palju neid pisikesi inimesi kaasa, kui vähegi võimalik. No tegelikult ka suured inimesed võiksid oma natuke suuremad sõbrad kaasa võtta, sest olles ise seda lavastust näinud, siis ega seal on nii ühele kui ka teisele Me elame muidu määratlenud seda kui lasteetendus kõigile, sest seal on lihtsalt natukene nihukest kõvemat pauku mõne koha peal, et täitsa tillukesed võivad ära ehmatada sellest muidugi. Ja nalja saab ka ja. Reedel on Krahli suures saalis kell kuus on siis minu diplomitöö rubliku näitamine. Ja laupäeval on linnateatris on idioot kursavend Vallo Kirsi diplomilavastus. Ja, ja sellesama laupäeva hommikupoole on meil kardemoni, linna röövlid, lasteetendus ja reede hommikuga kell 12 ja kardemon on ka väga tore. Lastelavastust täis muusikat ja rõõmu ja kus kohas te mängisite kordumine Piip ja Tuut. Mängumajas just seal üleval Toompeal pakutakse googelmoogelit ka muide ja Marika Simm. Kuidas ta seda huvinud, nagu sellest aspektist hindate enda kui kursuse vastu ja tulevaste näitlejate vastu, et kes teid sealt saalist vaatavad, kas te olete näinud ka saalis istumas inimesi, kes võiksid olla potentsiaalsed teie lähema aja tööandjad? Ei tea, kui ma nüüd ise laval olen, siis ma väga ei näe sinna saali üldiselt, et kes seal istub. Teiega on ju, tegelikult on käinud igasuguseid teatri inimesi, nii-öelda tähtsaid inimesi on käinud ja ja pärast hea sõnaga kiitnud, keegi laitmas ei ole küll käinud. Et viimati oli just Rakvere teatri näitlejad, olid suurema koosseisuga, olid meid vaatamas, oli idioot ja siis pärast nii-öelda möödaminnes keerasid veel otsa ringi, tulid tagasi, ütlesid, et pange edasi sihukest asja pead tegema. Neil ei olnud rohkemaks aega, noh, see on selline mõnus õlalepatsutus, aga noh, kas töölepinguid on hakanud kusagilt tulema? Ei noh, ma nimesid ei nimeta teatreid nimetada, aga ma tean, et umbes seitse tükki on kindlalt teevad järgmine aasta kusagil statsionaarselt tööd iseenda kohta tean, ma olen siis lavastaja, harrastusteatri juhi tudeng. Et minul on, kuni järgmise aasta alguseni on kõik päevad planeeritud juba tööd on nii-öelda, olgugi, et projektipõhine, aga siiski. Ja ma ka ei ole nagu kuulnud, et keegi oleks kurtnud, et teha ei ole midagi. Või et kuhugi ilma peale nagu jääks, ei jää keegi kuskile. Huvitav, kust need jutud siis nagu tulevad, et näitlejaid ja lavastajaid koolitatakse Eestis liiga palju lavakast piisaks ja ja ega viljandi oma tööd küll ei saa. Mina tahaks ka teada, kust need tulevad. Et äkki see inimene, kes seda juttu räägib, tuleb, räägib meile ka. Ma just otsisin nelja näitlejat oma diplomilavastuse tarvis ja leida nelja näitlejat, kellel oleks aega aasta alguses, nüüd see ei ole üldse nii kerge ülesanne. Seda omast kogemusest, ka meie oleme otsinud niimoodi ja on väga keeruline leida, kes tööd teha tahab, see tööd leiab. Kui te mõtlete edasi natukene siis ikka ju noored näitlejad, lavastajad tulevad teatrisse mingisuguse mõttega, et tahaks võib-olla midagi muuta või mingisugust uut suunda näidata, et kas pelgalt selline pirn äkki peas põleb, et milliseks Eesti teater tänu teile võiks kuhu suunduda või vaid midagi muutuda märikadeste unistatud, näidata näitate veel ühe näite näitame jäänutis. Neljapäeval ja seal on Kristian Põldma monoloog, kus reporter pöördub tema poole täpselt samasuguse küsimusega. Täitsa huvitav, mis ta vastab seal monoloogis. Vaat seda bet, vaatan vabal tsiteerida. Kõike tahaks teha paremat teatrit alla. Nüüd minu meelest, kui ma nüüd õigesti mäletan Aga mina arvan, et see, et noored tulevad teatrisse ja tahavad teatrimaailma muuta ja seeläbi maailma muuta iseenesest on üks kõige vajalikumaid asju ja tegelikult ma arvan, et ka teatrisiseselt need, kes on seal juba töödanud. Ma arvan, et tegelikult tahavad ka nemad ikkagi seda maailma muuta. Vähemalt ma väga tahaksin seda loota. Et see säilib, säilib mingis mõttes nagu kõigil ja niikaua, kuni vähegi süda tuksub. Ja ta on isegi Ugala teatris, on, kus me oleme palju oma koolitööd teinud, et on näha nii-öelda siis elukogenumad, need inimesed, kes on rohkem hommikuid näinud kui meie et nemad suhtuvad väga positiivselt meisse ja võtavad kui võrdseid nii-öelda, et ei ole siukest ülevalt alla vaatamist või mis sina tuled nüüd siin üristama ja mürtsutama Meristavad ka nemad teevad kaasa selle asja ka nemad ju on olnud üks päev, noored. Nojah, vot see on see teema, et kuidas siis elada nii, et ei satuks sellisesse võib-olla rütmi või rutiini, millest võib-olla ei viitsi ühel hetkel välja rabeleda. Raske teha seda otsust, sest vahetevahel näitlejad räägivad küll sellest, et ega kõigest ei peagi tulema näitlejaid ja siis teen midagi muud, kui teatris juba ideed otsa saavad, aga noh, samas korra on see leek nagu ära puudutatud, et siis siis on väga raske jälle neid valikuid teha. Kindlasti on aga vist elu ei pidanudki kerge olema. Mis mõttes? Kogu aeg tuleb raskeid otsuseid. Tulebki otsustada, ega iga muutus on ju raske. Endast arusaamine on veel raskem. Ai, see muidugi. Kas näitlejaks õppimine on iseendale lähemale viinud, et on pisut kergem nüüd endast aru saada pärast seda, kui neli aastat on selja taga Ei, vastupidi, ei, mul oli just tuli vanem kolleegiga siis nii-öelda kes ei ole küll otseselt minust vanem, aga ta on lõpetanud nüüdseks kooli ja tema ütles, et nutsin ühe korra nii meeletult. Aga ühel hetkel tabasin mõttelt, et huvitav, kas ma nutan selleks, et saada tähelepanu või selleks, et mul on päriselt ka paha olla, siis e-arutama ja siis ta avastas, et ta enam minuta siis ta mõtles, et kes minu elu ongi nüüd kogu aeg selline iga asi, mis ma teen, ma analüüsin selle sealsamas kohapeal läbi. Et võib-olla selles suhtes tõesti ise endale natuke lähemale saanud, aga aga kas see ka alati nii Igal juhul Viljandi kultuuriakadeemia üheksas lend, head kuulajad, ootan teid kõiki vaatama ja siis Tallinnas algaval nädalal ja otsige nad lavastused üles ja saage nende noortega tuttavaks, sest nagu te saite aru, neil on veel palju öelda, heade kuulata neist edaspidi ka, teeme nii. Aitäh siin vaatan ja Marika valmis. Näha on Inišvri tüüpiline väikekodanlik ja uimane Iirimaa linnake. Selle mässumeelne kodanik Toomas Mägil näeb ja teab teistest rohkem toomas, teab kes tema naabritest on õnnetu sopajoodik, kelle garaaži seinu ehivad paljad naised või kes linna daamidest flirdib kõige väljakutsuvam Alt. Seda kõike on Toomasele näidanud jumal ei andnud talle ülesande päästase patupesa. Aga linnarahvas ei kuula ning olukorrad viivad koledate tagajärgedeni. See on iiri näitekirjaniku enda Wolfi näidendi härrasmees. Lühidalt. Mononäidend jõudis täpselt kuu aega tagasi lavale Tartus Vanemuises lavastas Maria Soomets. Näitekirjanik Enda pools peaks Tallinna publikule värskelt meeles olema Draamateatris lavateed käinud näidendiga uus elektriline tantsusaal. Vanemuises esitab Inišvey linna kõiki tegelasi eesotsas Toomasega Robert Annus. Tegemist on ehtiiriliku tragikomöödiaga, milles on ka tubli annus musta huumorit ja absurdi. Robert Annuse toomas salvestab enda ümber käivat elu ja etendab oma kaaskodanike nahka pugedes ühe päeva oma elust ENSVs. Vaatajale pakuvadki kõige suuremat naudingut. Äratundmisneed stseenid, milles Robert Annus kehastub kohtumisi mängides ümber mis sadamateatrilavalt näidatakse, on tõepoolest meisterlik. Intensiivsed dialoogid, mille jooksul annus lülitab iseendas justkui nähtamatuid nuppe, esitades kummagi vestluse osapoolt. Emotsioonide vahetused on kiired ja täpsed mõtte loogika kindel. Kui norida või tahta veelgi enamat, võib Roberta annust julgustada veelgi värve lisama. Seda just selleks, et linnas aset leidvad kohtumised teiste siduvate stseenide kõrval veelgi eredamalt esile tõuseksid. Inis friis elavad tüübid ja kohtumised nendega on värvikad ja annaksid näitlejale võimaluse mängida, nagu öeldakse, veelgi laiema pintslitõmbega. Igal juhul on Robert annusel võime täita oma kohaloluga terve lai lavapind sest härrasmeest mängitakse sadamateatris pikkupidi, näitleja suunaga justkui Emajõe poole. Tänava või kohvikus stseenide puhul tekib kohati tunne, et meie ees on massistseen. Seda efekti aitavad saavutada heliefektid, mis on selle näitemängu üks oluline osa. Teistpidi on heliefektid üks suur riskikoht. Ei taha mõelda, mis võiks juhtuda näiteks mõne tehnilise viperusi puhul, kui dialoog lindi häälega paigast ära läheb või kui õige helitaust ei käivitugi. Või juhtuks siis hoopis midagi veel põnevamat? Kui norida, siis mingist hetkest tundus, et ehkki lavakujundus on suurejooneline, hästi teostatud ja väga naturalistlik on seal ehk siiski liiga palju asju. Tõsi küll, sellised kuurialused ja rehvihunnikud, nagu meile sadamateatris näidatakse, on meie kõigi silma riivanud, aga lava tõest lähtudes oleks saanud ehk ka vähem, aga pisut tinglikumaga hakkama. Lavastustervik ei oleks sellest igatahes kannatanud. Teistpidi iiri näidendeid oma realistlikkuses ehk tingivadki sellised kunstniku vahendid. Maitse küsimus, muide, ka kujunduse autorid on paar Mari jahi, Arvo Pärt. Mida saab härrasmeest vaataja annuse Soomes on tunnistanud, et nemad, olles näinud lavastust Londonis, lahkusid saalist Katarsises. Mina päris seda öelda ei saa, aga ei peagi, lahkusin sadamateatris teadmisega, et lootust ja usku on vaja. Ja et meie elul siin eesti depressiivsetes, väikelinnades pole üldises plaanis viga kedagistki kui ainult oma hinge eest hoolt kanname. Ja kas peamegi püüdma võimatut ehk parandada tervet maailma. Kui alustada, jaga, piirduda võiks ainult iseendaga. Kuigi jah, Albia jõuetu äng sellest, kui palju on ümberringi ikkagi rumalust ja harimatust on visa kaduma. Seegi on inimlik, peaasi, et säiliks mingisugunegi usk või alandlikkus. Ja mõtlesin ka pärast etenduse lõppu, mis neid iirlasi küll piinab. Miks nende näidendites, vähemalt neis, mida on Eestis viimasel ajal esitatud, on nii palju väljapääsmatus ja inimloomuse tumedus. Meenutame või Vanemuises mõni aasta tagasi mängitud Fryli imearsti, Rakvere teatri praegusi Mc Donachi linani, kaunitari jamad, börssoni meresõitjad või ka samuti enda pulsinäidendit uus elektriline tantsusaal. Võiks peaaegu uskuda, et kõik need on kirjutanud üks ja see sama näitekirjanik. Või tuleks mõelda nii, nagu poetas lavastaja Maria Soomets. Äkki on see kõik kokku üks suur must huumor? Annan viiest tarnist tubli neli ja soovitan, härrasmees jätkab Vanemuises uuel hooajal. Pärnu teatris Endla esietendus nädala eest lastelavastus Morris materlinki sinilind. Tuleb nõustuda lavastaja Ingo Normeti ka, kes ütleb, et häid näidendeid tulebki taas ja taas mängukavadesse võtta. Ja sinilind on hea. Viimati mängiti seda Endla laval 30 aastat tagasi. Lugu on sellest, et igaüks otsib oma sinilindu. Ja kui sinilind lõpuks käes on, siis ta muudab värvi või lendab minema ja tuleb uuesti otsinguid alustada. Seega vaatamist ja kaasa mõtlemist nii väikestele kui ka suurematele vaatajatele. Kui vana sa oled? Ma sünnin varsti 12 aasta ja seitsme kuupäev. Kas sündida on hea ja see on väga vahva. Kuidas sul käin? Ma ei mäleta enam, tead, see oli nii ammu. Lavastust hoiab tugevalt koos Carmen Mikiver tegevuskäiku suunava haldja Perilynina Carmen Mikiveri sõltub vägagi selle lavastuse tempo. Ta peab kaasa tõmbama sinilinde otsivat õde-venda miitile ja tiitili Karin Tammaru ja Bert Raudsepa kehastuses. Ja kindlasti annab üleminekuid ühest stseenist teise muuta sujuvamaks aga ka algmaterjal koosneb omavahel üsna raskesti haagitavatest piltidest. Nii et ilmselt on see sissemängimise küsimus, millal seetõttu ei olegi, vajab pikemalt peatuda. Aga trupist veel põhikolmiku kannul tõusevad väga eredalt esile mitmed väiksemad, aga samuti läbivad ja värvikad rollid. Näiteks koer ja kass Ago Anderson ja Sten Karpov, kes tunduvad iga neile antud võimalust laval nautivat ega jäta midagi ära kasutamata. Ühe ainsa stseeniga tõuseb suurest trupist jõuliselt esile ja jääb hästi meelde öökuninganna Helle kuningas. Kohtumine Pärnu ühe esileediga pakub jällenägemise rõõmu vanemale publikule ja pisematele loodetavasti esimese äratundmise sellest, millest tekib hea roll. Olgu selle üheks komponendiks siis isikupärane hääl, üksainus pilk päikesest. Siin võib öelda just seda, et vähem on sageli just nimelt rohkem. Niisama stiilne ja terviklik kui trupp on ka lavastus. Lugu jookseb hästi, siin ei ole vähemtähtsaid või olulisemaid tegelasi, vaid kõigile, ka taustajõududele on leitud laval mingi tegevus, mis tähendab, et Ingo Normet ei ole läbi lasknud midagi juhuslikku, mis pahatihti paljude osalistega lavastustes on silma jäänud. Sinilinnudialoogid on tuumakad kaasamõtlemist nõudvad ja sugugi mitte lastelavastusele omaselt lühendatud. Huvitav on, et saalitäis lapsi kuulas näitlejaid väga tähelepanelikult ja see näitab minu arvates kahte väga rõõmustavat tendentsi. Meie laste kuulamisoskus ei ole mitte kuhugi kadunud aga laste esitatav tingimus on, et nendega tuleb rääkida kui võrdsetega. Endla näitlejate mängus või ka lavastuslikult ei viita mitte miski otseselt sellele, et nüüd teeme lastetüki. Kogu toimuv antakse edasi täiskasvanutasandilt ehk sealt, kuhu iga laps tahab jõuda olla oma targa ema ja isa sarnane, saada aru nende juttudest, olla osa nende maailmast. Ja teiseks viimastel hooaegadel lavastatud värvilised pakett, muusikalid või kiire pildivahetusega telesaated, filmid ei ole samuti vähendanud meie laste keskendumisvõimet pikemale kaasamõtlemist nõudvale dialoogile. Jällegi tõestustrupi ausast tööst, teksti ja mõtte kallal. Sest see osa publikust, lapsed ennast juba Betailase. Mõnevõrra üllatuslikult ei olegi kunstnik Liina Unt Endla suurele lavale kuhjanud suurt dekoratsiooni või muinasmaailma ehkki algmaterjal seda justkui lubaks. Foonil vahetuvate videoprojektsioonid üle võib vaielda. Ühelt poolt tundub see veidi juba üle ekspluateeritud nõks, teisalt sõltub kõik sellest, mida nendel piltidel näidatakse. Maitse asi, kindlasti midagi üleliigset seal pole ja olemasolevat kärpida ka ei raatsiks. Leidlik mõte kujutada tegelikus kunstimaailmas tuntud teoseid, millel on peal lapsed ja anda neile sinilinnus, oma koht ja kindel kontekst. Sinilinnu esietendus, aplaus Endlas ei tahtnud sugugi vaibuda. Eesriide taasavanemist nõudis publik kokku neli korda ja oli ka hulk neid, kes aplodeerisite püstijalu julgelt viies tärnist. Viis Mäterlinki sinilind Pärnu Endla suures saalis. Etendusi on ka veel sel kevadel ning Endla traditsioonilisel suvehooajal. Aegumatu teatri mõte tuleb täna Eerika torgerilt näitlejanna, kes mängis oma suured rollid peamiselt Ugala laval. Selgub, et kui pikka maad läbiva autojuhi puhul on alfa uni ohtlik nähtus, sest hajameelsusest võib juhtuda liiklusõnnetus, siis teatrimaailmas tekib täielik lavaline reaalsuse kadu ja unustus ainult siis, kui kõik on õige ja hea. Eerika torger rääkis niimoodi aastal 1974. Minu jaoks edenduse valmimisel on väga olulised komponendid, ma arvan, et mitte ainult minu jaoks, vaid kõikide näitlejate jaoks. Dramaturgia, lavastaja, kelle kontseptsioon sobib. Ja kappartner näiteks ma pean ütlema, et mul on nii tohutult meeldis, ma olen väga palju mänginud koos Paul Ruubeliga. Vaat lihtsalt tunned, kuidas üks annab teisele, see kattub, kõik nagu tennisemängus, üks viskab teisele palli, teine viskab tagasi. Juba proovide käigust alates teise partneriga ei saavuta sedasama Botoneegelduses niisugusi momente, kus saal jääb vait. Saal nagu hoiab hinge kinni. Ja see näitleja mõistuse kontroll, see tema suur abiline ja mõnes mõttes ka suur vaenlane, kes teda väga tihti segab. Kas ei mõistuse kontroll tõmbab ennast nagu väga tahaplaanile ja laseb kõik selle ehitatud, kõik see mosaiik, mis on kivikestena paigale pandud. Et see on muutunud nagu vundamendiks, mille peal kõik see edenduse emotsioon hakkab voolama, niiet et ta nagu ei sunni ennast üldse, et see kõik tuleb iseenesest ja pärast mõtlen, ma ei teinud ju mitte midagi ja kui siis küsib kolleegide käest, kas me tegime selle stseeni ja tõesti meditsiin, see ei ole mitte unustada, et see on üks niisugune tore tunne, et sa oled nagu saanud hakkama millegi väga ilus, aga millega ise oledki rahul. Ongi tänaseks kõik saate pani kokku Meelis Kompus ja kuulmiseni kahe nädala pärast.