Elu on poliitika. Seda võib täiel määral väita auväärses eas mehe kohta, kes on professor uluotsa õpilane olnud kindral Laidoneri usaldusisikuks ja on Sakalaanusena kolonel toomepuu mõttekaaslane. Täna hakkab meie sarjas mälestusi rääkima tartlane Ernst Kirs. Mina olen sündinud Mulgimaal Helme vallas Vanza talus 14. veebruaril 1000 910. aastal küünlapäeva vana kalendriarvamise järele ja seal mina kasvasin ja praktilised olen mina seal nii enam-vähem olnud seotud selle eluga seal kuni 1944-le taastani. Kes olid teie esimesed mõjutajad elus, keda te võiksite attack järgi arvestada oma maailma vaat ja kujundajana või, või ellusuhtumise kujundaja täna või elukutse valiku soovitajana? Kas siin on väga huvitav asi? Eks vana Mulgimaa olnud nii väga arhailine ja sellesse Mulgimaa taludesse tungis väga kõvas sisse mõisa vain ühelt poolt ja teiselt poolt Algne vaim kõva ja tungiv nii-ütelda ristiusu pähe õppimine, alustades usutunnistuse keele õpetus. Meie isa palve oli nii igapäevane asi, mina mäletan, isegi kui ma gümnaasiumisse juba käisin, siis ema isa kontrollisid. Kas mul see kõva usutunnistus on ikkagi hästi meeles ja see oli kiriku mõju oli ühelt poolt väga tugev, teiselt poolt eeskujuna aga väga nii-ütelda muldi, mad taludesse sissetunginud, mõisa vaikib. Mulgimaa talu peremees olid teatud määral mõisnik, hammas mõisas, samas väikeses mõisas ja seal tulid niisugused asjad, tead mida ma sunniti peale, kui omal ajal talu peremees isegi peremees oli, kui ta läks mõisniku jutele mõisasse, siis ta pidid mõisniku kätt suudlema ja nii oli meil perekonnas ka meie olime sunnitud ikkagi oma vanaisad kätt suudlema, kui ta tuli meile külla ja ja ema otsenil lugupidamises kohe kummardas tema ees. Vot see on niisugune omapärane õhkkond, mis selles vaimus nii-öelda sündis. Väga hästi on seda kirjeldanud minu sugulane, luuletaja Henrik Visna puu, kes minuga nii-ütelda ühest tööst helmest pärit ja väga hästi ka hiljem Sakala asjades. Rasmus Kangropool. Oskan seda asja väga hästi kirjutada, mis õhtud ja vot sarnases õhkkonnas ma siis mansson. Muidugi meil oli väga tahtmine hariduse järele, kuid selle haridusega pärast võitnud mitte midagi suurt teha ei olnud, aga ikkagi ja et seda paremat saada haridust, siis mina kooli läinud valla kooli vaid tõrvasse oli mingi ministeeriumiga, kutsusid ta Linzi kooliks, tema juhatajaks oli pärastine Rakvere koolinoori Kans Linzi. Siis pandi mind sellesse kooli tema ja huvitaval ajal see oli esimene kooliminek toimus saksa okupatsiooni ajal ja siis, et sinna kooli pääseda, selleks pidi oskama nist lihtsamaid saksakeelseid tükikesi lugeda ja tõlkida eesti keelde esimesse klassi tehtivad sarnane eksam, mul on veel tänaseni meeles, ma lugesin saksa lugemikus saksa lugemist, lugesin bussi, au oli, sellel oli selle loo pealkiri, mida ma pidin eksamiks ära lugema. Perioodil tuli Mul isa taluga jääda kahe rinde vahele, eikellegimaal Eelmes seal, kui venelane Kärslast minema peksti, ta peksti minema niivõrd kõvasti, ta leegis tagasi kohe oma 30 kilomeetrit kuni Hummuli soojeni välja, seal olid siis klased ratsa ratsaüksuse vastu ja need lätlased siis peksid neid venelasi tagasi. Elme alle, Helme all jäi Lynne pidama peaaegu vist kaheks nädalaks, vahepeal läks välja, sest tulid jälle tagasi ja see kaherindel vahelejäämine sai muidugi seal sai seda kahuri tuld ja kõike kuradit nähtud kahe nädala jooksul. Need terved talu ümbrus oli üles küntud lihtsalt selle tõttu, et seal oli keisri Ööpar, oli see niinimetatud alanski sild, talikel puusild, aga seda püüti väga puruks lastaga nad Lassidega viltu, Laszedust 100 meeter, kõrvaldan sellest Sillaste, täitsa lahe oli enam-vähem veel hoonete vahele, aga midagi seal mõist vähemalt 50 protsenti mürske lõhkemata ja neid sai siis pärast kokku korjatud ja siis, kui vabadussõja ajal tegime, siis hirmsa ütelda jaanipäevamüraka. Kas neist kokku korjatud kahurimürskudest, et naabritalu elumaja aknad, aknaklaasid läksid, vot see oli nii, aga siis mis selles vallas kõige hullem oli, minul juhtus sellega üks väga õudne seiklus. Minu isa käis üle jõe hommikul naabritalus ja meil on üks 150 meeter eemal mäe otsas oli punaarmee valvetõkke. Algus oli ta meil kodus, aga siis tabasin eikellegimaal oli valvetõkke ja siis tuli niisugune rumal lugu. Naabritalu perenaine käis seal meie juures, kus valvedeke sees olid, küpsetage talle leiba. Et tema ei saa küpsetada, et seal on kõik, venelasi on kõik meil täis nii. Ühesõnaga. Ja las ma siis toon temale pärast leiva üles. Vaata Kushi idioot, teatud määral muidugi sellesse asja arvestada. Ma siis läksin õhtu hämarikust leiba siin üles viima, jäin andaga, sillast ei lasknud tagasi. Vana tuli mulle järele, kahel astud tagasi, aga meil oli vana karjapael oli sarnane omad inimesed kodust ära, olid nii kahtlaselt siis ta haukus väljas ja teised olid nüüd ärevuses, kõvastajatvatele jäävad teele, jäävad p-le, on seal all orus nii-öelda 150-ni meetri kaugusel ja võeti siis tukast kinni. Ja poolteist kilomeetrit, mis Helme mõis, mis nad pärit, viidi Luiga kõrtsi, seal oli mingi punaarmeeüksusest pead tribunali emaga, mõlemad salakuulajad. Tõlk oli ka mingi Võrumaa eestlane, Anis rääkis päris neist vigast eesti keelt, solist õigs juures. Salakuuled, mis teie mees käis üks tema käest, mis teie mees käis üle jõe hommikul, mis tema käis seal nuhkima ja teatetiivas meie kohta ja teeb meile ette ja Survaldsus ilma pikema jututa. Ja siis viidi Shanon, Elme mõis, Lawson, praegust on kasvuhoone alles vana sepikoda selle kraavi äärde, sinna kraavi äärde ja kolm venelast olid kaasas, kahed kustutavad meie eluküünla ära. Ma olin siis hirmsasti hirmu täis, ema nuttis ja mina ütlesin ema säärikust kinne poisike, maaline üheksa-aastane poisiklutt ei olnudki leheks, aastanegi ei olnud üheksa aastat sellisele võis samuti surma niisama, mis viidi mõlemas mahalaskmisele, sina. Ja muidugi ma pean seda, ütlevad mulle, mul jooksis sellest tagumikust kõike, seda vedelat, kõik püksisäärest alla, lume peal käis välja ehitate lauguks ma sinna läksin. Aga mul on elus alati vedanud elus alati vedanud. Just samal ajal rajal selle niinimetatud Pedajamäe Pedastik kutsuti ta neid selle kaudu. Mangu aja mööda korraldas järjekordset rünnakut Helme Helme mõisale, see oli vist juba siis Sakala partisanide pataljoni osa, leitnant vorstist oli see, kes asja juhtus, 20 mehega tulid välja, mõisad valutama. Ja need nägid seda Pedades pirakas 50 meetri kaugusel sellest sellest ojast, kus meid pidin ütelda, sätti, saeti sinna ritta löödi kahekesi ja püssimehed ees kohe ja ja, ja, ja aga Ta taipas seda olukorda. Anti üks ilus kogupauk ja kõik need kolm meest olid pikali maas, punaarmeelaste, meie olime elus. Muidugi. Meestega tegi rünnaku, kohe sinna löödi nad Luiga kõrtsis need venelased minema, Meri jookseb tõrva poole, suurem madin, aga, aga meie nagu kaks narri emaga pillisin küljes, silmist jooksis vesi ja nii edasi. Sassis päris kurjust, mis tehkurratvelsid nutate, kasige kodu ja siis läksime jälle pikki-pikki seisveegel mööda kodu ja ja, ja muidugi kodus oli suur pahandus, sellepärast sai ema peal, pahandas vennaga isaga, et miks te seda koera kinni pannud koera toas kinni hoidma, aga nemad selle tõttu sattuski erilise ärevusse. Et koer Raukas arvas, et vot seal on need siis need meeli niinimetatud teele. Vaata, see oli niisugune esimene raske raske olukord, kus vana omas elus esimest korda olin endale surmasuus sõna tõsises mõttes, aga no elus on vedanud, jämed, elan tänapäevani. Pärast siis ma sattusin vabadussõjas olin ma siis kooripoisina ja see oli kusagil, ma ei mäleta isegi, mis üksuse juures oli juba siis, kui punaarmee igast välja löödud, siis seal 10 kilomeetrit Läti poole minna on üks mingisugune perse kõrts selle juures olime siis kaks kuud olime lahing vooris, padruni padruneid, ei, saali olen ma hobusega ja mina olin siis vana hobusega vend, olim käis koolis küll, aga tema kuulus siis kaitseliitu, oli mingisugust kaitseliidu üksused, olid, olid, olid koolipoistest moodustatud, see oli, tähendab talleliktagen enne seda suvist madinat ja siis nii me olime, et läksime meie sinna rägedega, aga vankritega reetureid vankri pääl tegime saabust kah kahe vankri pärast. Lätimaale, kus Läti vabadussõda olnud üks suurepärane soomusse tegemine, sellepärast teatud määral meie mehed seal seda soomust tegid, ega sellepärast lätlased olid üldiselt vaenulikult eestlaste vastu, vabad seal kuni Landeswehri sõjani. Ega nad siis kah kurat teha, kuid neist olid head, aga, aga, aga, ja siis oligi see soomusse tegelikult minul niisugune. Aga sellel on, ma tean näiteks saepalu rull sealt minu lähedalt üks taluperedes, see tõi terve mõisa kuivati sisse seada, tõi, tõi helmes sääre lõbusal igav mees, mis aga Saises hobusel laeva tehti, sellest oli ka arusaadav, et ega nad neid neid eestlasi seal väga ei sallinud ja, ja, ja maksta ega meile väga kõvasti kätesse. Kuradi Riia juut tallenz, ta alles tegi selle piiri, nii nagu see piili pidanud olema. Sellepärast et vanad ajalooline piir origa Säde, jõgi ja Aadot. Mis pagana kihelkond seal oli, see oli puhas eesti kihelkond Helmest lõuna pool, ma ei mäleta temani. Tallens oli liitlaskomisjoni esindaja, et alles liitlaskomisjoni esindaja ja teda siis tunnistati ja kõik ja nii edasi ja unustati seejärel meiega. Lätlastele võitsime Riia ja muidugi eestlasi sinna sisse marssida, seda võidumarssi lasknud teha see mehed maru vihale võeti need läti diviis, mis mingisugune võivali rügement pakaks polkudest oli moodustav, kes minu teadus Landeswehri sõjas ei teinud ühtegi pauku, need läksid siis võidumarsiga Riiga sisse. Aga eestlased, eestlasi kaugemale lubatud. Jegeli järved, viies Jegele Järvideni, aga võib-olla Riia vallutamise au loovutamine lätlastele siiski lätlaste eneseteadvuse tõstmise seisukohast õige käik, lätlase eneseteadvuse tõstmise seisukohalt paratamatult õige käik, aga aga ega see erilist Lätti sõbralikkust Lõuna-Eestisse ei osatud, oli ikkagi niisugune pool punane ja mis ta veel loeti, eriti just Läti kütid, need jätsid, jätsid selle oma kõvad-kõvad mängud ja muidugi esimesed sõjaga tutvumised olid meil jaburat venelane, riial põgenes. Esimese maailmasõja ajal siis nende voorid sattusid köiki, riivasid riivasid ikkagi seda lõunaisidki. Käis osalt käis Tartu peale, aga suures toas läks kuidagimoodi mingisuguseid teid mööda siit üle Valga-Võru-Pihkva kaudu. Ja ma mäletan, see oli niisugune pagan aeg, siis nad käisid eesti taludesse, Liisumus taganeb, vägi on alati otsustanud ja käisid riisumas ja siis põletasin, röövimine oli 1970 15. aasta lõpul, ma mäletan, me käisime isaga ja vennaga Helme kirikus, seal kirikus käimine oli nii nagu kohustuslik kohe kohustuslik kohe. Ja siis ma mäletan, et ümberringi oli meil küll tulekahjut. Põlesid Taagepera, Soldres, Hummulis, see oli röövimised, eelmised olid niiütelda sellel ajal. Aga siis see oli veel 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Jah, 17 aasta lõpul oli see. Aga siis ma mäletan isegi seda, vaat kus isane püssid välja hankis, padrunid, seda ma ei tea. Aga meie lähedal keisripalumets ja meiega kõigi oma lehmadega ja hobusepaarid, mis meil olid, põgenesime keisripalumetsade metsade. Orgudesse sinna ja sinna sai isegi vilja kodustada. Kari võeti kaasa ja siis igale mehel oli beež käes ja minul seal väiksel Seitsmeaastasele kaheksa, mis ma siin olin, oli Kappess käes, oli pikem, kui ma ise mingisugune jaapani karabiin, aga ikka sõjamees missugune ka. Aga selles selles sõjas melistegi pauku lasta ei tulnud, sest kuigi me oleme väga nii maanteele lähedal, aga kuidagimoodi naabertalus käidi küll rüüstamas, aga meie jääme kahe silma vahele. Aga seda ma mäletan, see oli esimene märksakas, teine pärast oli siis siis need viimased paugud, siis tegin mina ka selle sõja esimese paugu, kui kui punased lõplikult ilmest välja löödi. Ja siis nad vanad Saaranduses Iisaku hobus olid veel ära võtnud ja selle hobuse pääl siis kolm punane väelas siis sõitsid ja meie olime ka siis isaga koopatara taga ja andsime siis tina tagantjärele väga pihta ei saa kellelegi. Väike poiss, eks, aga, aga ta oli sõjamees. Vaata Jeesus Wave sõjamehe vaim. Sõja lahing käis meil koolipoistelt läbi kogu vabadussõda läbi, meil oli niisuguste või. Läbi muidugi see asi hakkas hiljem kordumist, kui me juba kaitseliidu tegime 1000 924. aastal sellest perioodist ja siis hakkas siis gümnaasium tõrva, tõrva, gümnaasium asutati just saksa okupatsiooni lõpul mingisuguse polder ka kõrgema rahvakooli baasil. Aga seda tegi rahvahariduse kasvatuse selts olid mingisugused erakool, aga sealt hakkas see asi pääle. Ja mis üldse puutub, siis helmes oli ju nii väga, väga võimas, ühistegeline vaim oli sees. Seal kõige selle helmeelu keskuseks oli Elva põllumeeste selts asutati möödunud sajandil. Ta oli küll puhtalt eestlaste juhtida, aga temasse väga soojalt suhtus. Riidaja, Helme mõisate mõisnik von Stryk. See oli niisugune mees, kes kui Viljandis käisid karistussalgad sees valuoja ääres, laste seal eestlasi maha ja mari Raamudki pidi seal Viljandis peksa saame, kõik need asjad olid ja Kärsnasse tulid sisse karistussalgad. Aga siis streik oma meestega oma oma oma moonakatega läks karistussalkadele kärssas vastu, rääkis Kärsdaanrepiga härra. Ja ütles. Riik oli ka ühtlasi riide. Tali. Riidaja mõisa omanik oli ühtlasi kiriku eesseisja, ütles, et minu minu kihelkonnas ei ole ühtegi punast mässajat. Minge tagasi, teil ei ole siin midagi tegemist ja riivistas karistussalkade ilmesse tulemise ja niimoodi siis läkski nii, et et karistussalgad läksid põhja poolt Võrtsjärve Tartumaal randus, solid, seal mahalaskmised ja asjad ja kõik, aga Helme jäi karistus salkades terve kihelkond täiesti puutumata. Et see oli selle sisuliselt väga Sealse Helme mõisniku Helme Riidaja mõisnik, kus ka riikide. Ja siis kui oli see Helm põllumeeste seltsi asutamine siis rääkisid päris hästi eesti keelt, siis tema oli sellele asjale väga kõvasti kaasa löönud, oli siis põllumeeste selts, korraldas põllumajanduslikke kursusi, tegi põllumajandusnäitusi, tõrvas oli suur plankaiaga ära südalinnas üks süda alevis tollel üks koht, kus oli see näituste korraldamisel ja seal siis olid igavad aastased Elva põllumajanduse näitused. Need olid Surje kuulsa Helme laada kõrval kõige tähtsamad nii-ütelda ühiskondlikud sündmused. Selle Helne põllumajanduse seltsi baasilt tekkis siis helmes veel niisugune kultuuriline keskus Helme Haridusselts, sellisega tõrvas oma seltsimaja. Ja mina muidugi Andres sõre habemega lapsepõlvest mäletan seal Helme köster Andres Herlemann ja Helme köstrimäel selle Andres servemani osavõtul tulija nägi ilmavalgust möödunud sajandil, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti kirjameeste selts, filmes asutatud. Aga pärast siis tuli sinna Puhja mees, tuubike Helme köster tuubikena, see oli juba täiesti selle helme seltskondliku eluring ja kõik see juhtimine helbe köster Tuvikese. Jaa jaa, jaa, passor uustali kaudu, aga ta ei olnud sedasorti vesimeelset tantsijat täitsa Brehkel, nagu nüüd selle pikaajalist seal Eestis võimul olid sedasorti mees, ta oli väga eestimeelne mees ja siis tema juhtis seda liin nimetavat Helme kooli seltsi ja Tõrva sai gümnaasium seal suures ulatuses just sellesama Helme pastor köster tuubikesed tuulik oli muidugi rohkem ilmalik mees, ta juhtis laulu poole ja käis suurtel laulupidudel, olid frakis saba lipustel talentidest õemees ja Velavaltakti ustalise õpetlase Helme koolides usuõpetust tuvike õpetas laulu, alusse panid Ustal ja tuvike ees selle minu põlvkonna omale juba enne seda oli helmes vägev ja võimas kihelkonna kool. Ja selle kihelkonna kooli kasvandikud on niisugused mehed nagu seal ka minu lähedalt, kindral Soots. See on Helme kihelkonnakooli kasvandik, siis on kindral lill, siis on pärast kindral Jaakson see film, mis oli, see on Helme kihelkonnakooli kasvandik ja ma ei ta vist Jump Juncker koloneliks kolonel Junkers, Valdrumässand, Helme kihelkonnakooli kasvandik, nii et seda pärast Sist realiteet ja on ikka terve terve portsjon helmest läbi käinud ja nojah, ja siis muidugi sõja väsivad, läksid ja ja, ja, ja Mikundral soodsa mina nägin, siis ma olin veel kas vabalt seal karjapoiss siis ta sõites korra hobusevankriga sõitis meilt läbi soodschanud vanem vend sai surma. Vabadussõjas oli taltsaks küti talu peremees ja see tegi seal igasugust nalja. Aias olid kole laisk muidugi talu pere terve kihelkond käsutati kopikas silda liivale. EPagolises sele voori eestlastega Seebeeaalijal paga hobune olnud 10 samma läks, peatas, tõmbas hinge ja et need talumehed klasse Pupatati Ringi tegid päeva jooksvalt, harva, kui nad kaks tegid ära, ega seal oli tohutu terve kihelkond kokku aetud, seda mulla tammi keeldam. Liisa käis ka seal General soos, käis oma venna matustel, toda ma ei mäletagi, ma usun, et ta käis ja mina nägin teda. Ta oli saalis hommikud polkovniku vormis, ta sõitis korra mul isatalust läbi, meil naabritalus oli, oli suur mesilas, ta käis seal vett otsimas ja ja siis siis käis käis läbi ja siis ütles mulle, et poiss, kossukarja tasunud Kressist seal veel muidugi pärast otsaga kokku puutunud, jah, Nadali kaasvilistlane Sakala mees saga mees tollel ajal ja ja, ja tollel ajal käis üldiselt kiriklikkuse vaim oli väga suur ja mäletanud. Käisime suurtel pühadel pidi kirikus kindlasti ära käima ja ma juba viimase ja tegin seda patutegu sai kirikusse küll sõidetud, kodus ta kiriku Uscolm kilomeeter. Aga kiriku uksest sisse ei saanud, vaid jalutasime suures ringis ümber kiriku ja eestlase vankri peale. Sõitsime tagasi kodu, seda patus aidata. Olija pannist teised olukorrad, siis tekkisid mõned kirjanduslikud riigigümnaasiumides ja seda sai ise ma mäletan ka, toimetasin seal mingisuguseid käsitsi kirjutavaid kirjeldusi, ajakirju, seal esimesed kiired ja esimesed sammud, mis kõik nende nimed olid. Aga meil okupatsiooni või sõja lõppedes neid koolidirektorid vahetas, vahetus tõrvas õige mitmeid pool aastat direktor, aga siis tuli tuli Venemaalt taga, siis tema abikaasa oli Kilingi-Nõmme pastori tööde madise reisijal tuli kõrva üks kuulus kuju. Vot see oli omapärane mees, see oli Juhan Liivi kaasaegne Tali Väike-Maarja khatimees, ta oli olnud koos kasvanud nii-ütelda oma alghariduse ja saanud sellest nii newata Väike-Maarja koolkonnas, kus olid Jakob Tamm? Jakob Liiv, vot see oli omaaegne keskus, nii soid ja Juhan Liiv kuulus ka sinna, aga Juhan Liiv oli, oli muide male, katkestan natukene ära, Juhan Liiv oli kõver ka vene vaevu vastane ja ta oli tundnud korra korra sinna, siis Väike-Maarjas sõja paljapäi ja siis neid oli. Kokku olid ostud Liivil pähe panemiseks ühe velje Buraska joon liivale, siis istunud oleva ahjusuu ees ja keerutanud sõda furazcat niimoodi käes ja siis korra vene värki, põrutas. Mani seminari vormistama lõpetas, siis oli tema seal Väike-Maarjas ja siis ta siis ta võttis kätte ja sõitis Prantsusmaale ja lõpetas seal onni, kus sa selle raha sai, see oli suur saladus, lõpetustamas pommi ja kui tema tuli Venemaale tagasi, siis oli tõmmanud Nižni Novgorodis kadetikorpuse prantskel professor. Ja vot nii sõbranskele professorina tuli tema siis Eestisse ja tema hakkas siis kohe Lääne-Euroopa kultuuri tooma, tõrva. Küll, tema istutas õunapuid teede äärde linnašn Sali saleviti ja koolima juures rajasta suure pargi õuna, puuduslik Ljuhtumisele, õunapuudest ja muidugi taolisele prantsuse kultuuri vaimulike inimene. Ja siis tekkis niisugune asi, muidugi oli meil inglase keel, oli teine võõrkeel ja siis vanamadis sakas ikka seda prantsuse kultuuri ajama ja tõi siis teise õppekeelena teise õppekeelena haridusministeeriumi erilisel loal sisse ka prantsuskeele Tõrva Gümnaasiumi. Nõnda. Eestis õpetati sellele prantsuse keelt minutajades Räpinat gümnaasiumis, Räpinas oli mingisugune gümnaasium, olles Refoone Os Tartus ja ma ei tea, kas Tallinnasse üldse Tallinnast tuli pärast prantsuse lütseum, aga kas tollel ajal tollel ajal õpetati või mitte, aga Liia, tema siis oli prantsuskeeleõpetaja meil ma ei ole elus ette kujutanud nähe niiütelda suure paralisemat, keele õpetajat, nagu oli Bahamadistreeribuk tema otsekohe, nagu oskas sulle see keele pähe pista, sest tema muutus lastega lapsteks, mängis nendega, laulis nendega ja nii, et meie juba teisel aastal omavahelised lihtsamad jutud rääkisid prantsuse keeles ära, siis tema võttis neist väga häid lugemiku. Prantsusmaalt tellis üheksa koolikirjandust, eriti tema kasutas ära Alfonso teed. Alfonso täiendas, sellel on kaks suure päralist lasteraamatuteks. George väike asi ja teine tartlane, teatrasgoon. Tartarendataraskoons, numbristlik lugu, ühest napakas, aga ta oli Dagmar kangelane. Nonii, humoristliku kangelane, kes tegi igasugust asjasid ja see selle lugemine noh, nagu näitsus, sarnased asjad on seal peatükk altar, rännalleus, särki, kuidas partaran läksis oma sellesse ringi, õhtus ringi, kuidas tema siis kodust välja läks, varustas ennast relvadega ja, ja püssiga varustasid mingist vaenlased. Ja muidugi vana Madis mängisse sisemele klassis vältareni ja kutsusin teda vanaks. Start areneks aga selle Tartarani mängimisega. Tema õpetus keele ära. Mana olen saksa keelt õppinud. Paljundatud vist 10 aastat, 10 aastat ja väga kõvasti saidatuubitud ja muidugi saksa, kellel lõpud gümnaasiumis, ma kirjutasin mingisuguse mingisuguse lugu, viie tunni jooksul tuli kirjutada Schillerist ja ma kirjutasingi teda küll niivõrd hästi, et selles töös oli üks komaviga sees. Aga rääkida mina saksa keelt, saksa keelt õppisin rääkima alles narval sakslasega kokku sattusin, siis hakkasin rääkima järsku prantsuse keelt, me rääkisime kõik suure päraliselt juba gümnaasiumi Teisklas. Tartlane õpetas meile Franski laule, ma mäletan, kui ta leidis Taklippe. Elle pääsukesed on tulnud laskudes alla. Lõpuks need pooletama tunnid kujunesid nagu prantsusekeelseks laulutundideks ja kui suure paralisem õppisime ära marseljeesi moodus Afantale patrial juurde. Tollel ajal me õppisime ära meelest ära läinud, õppisime ära usutusestonil ladinakeelse mõis valle, Haator, nosterbiilseitseelist, Antifits, pronoomen, tuumad, veenia, treek tuum, edasi, rohkem manid praegust ei mäleta, aga siis ta õpetas meile meie isa palvega härra prantsuskeeles pärg ja seal pärast sai siis prantsuskeelt ikka harjutad ja harrastatud. Tema pidi olema diplomaat. Vaat ja keel. Ja kui mul siin omal ajal olid väljavaated välja vaadatud Pirist pärast siinses elus olid võimalus, oleks võimalus sattuda ka prantsuse saatkonda Pariisis, aga siis oli, pidi Branskel täiesti selge olema ja kõik selleks muidugi vastu taevast, aga nii said plaanitsetud ja, ja nii sai õpitud tollel ajal kõvasti, et ja siis oli üks huvitav juhtum, kui ma olin sõjavangilaagris nüüd pärast, siis katke endale lihtsalt natukene räägin sõjavangilaagris olin šokis, siis toodi meie juurde, mis ajal see oli juba siis 1000 lööki, 45. 40 50 hüppab natuke ette keele juttu rääkida. Ma olin seal ja siis toodi meile üks, üks terveks pani Ida-Preisimaal vabastatud prantslasi venelasest labasse. Aga prantslane on niisugune kange mees, et tema Pääle oma prantsuskeeli ja, ja siis nagu Hinglalegi pääle oma inglise keel ei tunnista ühtegi teist keelt maailmas. Kõik peavad oskama maailmas inglise keelt ja kõik peavad oskama maailmas prantsuskeelt ja nii sattusid need prantslased sinna vangilaagrisse ja no mis sa teed, keegi ei oska läbigi käia, midagi anda ja siis antinud prantslasest minu käsutada seal sõjavangilaagri poolt kõigi ees ja sain siis oma korraldusse ja ja siis hakkas mulle järsku see prantsuskeel, mis vahepeal oli ununenud vahet 1000 928.-st aastast kuni 44.-ni pikka ja mul niipalju kui ajakirja täielikult luges prantsuse keelest, aga ta jäi nagu kõrvale üldse ei olnud vaja. Aga siis ma pean ütlema, et nii huvitavalt oli õpetatud, et kolmandal päeval minu käest küsiti juba, kus teie olete prantsuse keelt õppinud, kas teie olete Sorbongis õppinud või passiga Londoni tõrva gümnaasiumis ja suurepärane lihtsalt see meens jooksis nii nagu vesi kohe pähe tagasi kõik, mida hulga aega tavaline kõnekeel ja, ja siis ma elasin nende prantslastega koos. Kui sõja lõpul oli prantsuse kompoli juures prantsuse kompanii siis nad saadeti Hodessossile Ülo Odessa Prantsusmaale tagasi. Ja see on nii huvitav selle selle keelelise põhja panemist, mida siis tõrva gümnaasiumis pandi. No ja siis sai seal tõrva. Liitlane väiketalu peremees külla maaliitlane ja kui tekkisid helmes Põllumeeste koguses Tõmalist Põllumeeste kogu asutajaliikmeid ja Ta oli suudlemas, nagu öeldakse ja nad olid ikka väga suured kirikus käijad, sest seal on huvitav vaadata, kui, kui kas sellel ajal sõideti kirikusse siis ikak õiget teed, mis viisid kiriku poole, olid vedruvankreid täis. Tavaliselt oli siis ikka perenaine, oli raskem kui peremees ja vedruvanker. Tere, naised pole alati viltperedes istudes natukene kõrgemad. See oli väga omapärane pilt ikka kella 10-ks kirikukellad lõid siis igalt poolt, maanteel käis, käis keegi sõitmine ja tavaliselt kirikuturg oligi hobuseid täis ja nii palju, kui mina sinna kirikusse sattusin, tollel ajal minu nooruspäevadel meie ein näinud sarnast asja kirik oleks tühi olnud ja mis kõige huvitavam oli see Elme pastorite mõju sellele venestuse pealetungile oli niivõrd tugev ja niivõrd võimas, et seda keisri usku minejaid oli Helme kihelkonnas, kus oli 18000 hinge vist oli jah. Helme kihelkonnas oli vaatamata sellele tõrva ehitati uhke vene kirik, müüduda kontsertsaaliks, ümber ehitatud, ehitati uhke vene keelt ja seal peeti vene papp, riigi kulub meil üleval ja vene köster ja isegi vene pool oli vene algkool, oli. Aga selles vene koguduses oli minu teada ainult 80 liiget Helme kihelkonna peale. Niisiis, millal märkas tõsisem huvi poliitika vastu poliitika tegemine? Poliitika tegemine ärkas selle tõttu, et mina juba hakkasin najale mehena pääle väikselt gümnaasiumi teises või kolmandas klassis, mida te läksite? Kõigepealt siis põllumeestekogus oli mingisugused noorteosakond, seal kümmekond inimest ja seal ma siis käisin ja ja ise juba ajasin seda poliitilist juttu ja, ja kõik ja nii edasi ja kui mina lõpetasin gümnaasiumi, siis minu esimene teenistuskoht, mis mulle ma sain kohe ajaleht Kaja juurde rändava kuulutuste ja tellimuste vastuvõtja, sellel ei olnud küll kuigi palju veel ühest poliitikaga, aga siiski ligi oli eestlasi sellega seoses agarad seosed tekkisid, seal oli meeris tollel ajal ta rajalase toimetaja ja siis sellega koos, aga siis mina sattusin kaasa mängima, ma olin siis juba nii rändreporter. Aga meil oli siis helmes, oli põllumeeste kogude roheliste lippude õnnistamine Helme kiriku juures. Helme kiriku juures oli roheliste lippude õnnistamine ja neid oli kolm lõvi, Patkuli heline lipus. Õnnistati lähedal olevas, söödi, söödi suures küünis oli siis mingisugune pidu sellel juhul. Ja seal käis kõnelemas Eenpalu, Einbund käis need lippersisel istumas. Ja vaata siis tekkis mul temaga jutuajamised eksakanil poliitilistel teemadel, mina istusin tema kõrval söögilauas kõhe. Ja Ma saatsin selle Eenpalu. Tõbras viidi autoga Puka jaama ja mina olin tema saatjaks Puka jaama. Ja siis ta ikka ütles, et jah, et kui tuled Tartu pääle eksi, tule siis meie Tartu osakonda, tegutse seal edasi ja nii see asi läkski, kui mina läksin Tartu peale, muidugi. Ma siis astusin kohe Sakala liikmeks, rebasena rebasena, kuigi rahakott oli väga Leelukele. Aga siiski sai seda asja nii tehtud ja oldud ja siis mina läksin, hakkasin tööle. Põllumeeste Kogude, Tartu mõistus ja kuidagimoodi mul tekkis siis juba Sakala rebasena, tekkis väga südamlik vahekord professor Uluotsaga hulgas, oli, oli küll Itaalia vilistlane, aga algus kurat, Dahlia omakondati hoidis Jeenasse, kus ta oli, ta Peterburis on tekkinud saksa mulluse kondan Sis uluots oli ka Sakala vilistlane sellel ajal ja sellel ajal oli niisugune kord, et me käisime ikalid neid vilistlasi koosolekutele kutsumas ja nii edasi ja kudusin uluotsa kutsujaks juhuslikult täiesti juhuslikult. Aga vaikses muidugi see viisakuse visiit tehti kell üks päeval ja ta ei tohtinud üle veerand tunni kunagi olla. Ta oli kindel, seal, aga uluotsaga tipusse asi teinekord tihkemaks minema ja abikaasa pakkus mõnikord isegi klaasikuks kõverdusele, rebasele ja, ja nii edasi. Tekkisid need poliitilised jutud õige, päris kõvasti. Ja ühel ajal päeval vabanes seal nii-ütelda teise sekretäri koht, ehk loodi riigikogu valimiste juures juurde. Tartumaa Põllumeeste esituse teine sekretär ja mina sain siis õnnelikult. Selle lõpus kandideeris või võeti meid, pandi mind selle koha peale 80 krooni kuus, maksti ka? Päris ilus rahakene. Aga ma sain väga vähe tartus olla, sellepärast et olid riigikogu valimised, siis ma käisin otsaga koos kihutusringreisidel, siin Tartumaalilmas, kandideerisin Riigikogusse ja siis uluotsa suur õpetussõnad täna oli mul ikka see pea meeles rebane. See sõna, mis sina täna räägid, sellest vastutas su surmatunnini.