Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate kunstiministeeriumi, mina olen Indrek Grigor. 11. veebruari kunstiministeerium avas Eesti kunstiväljal leviva kontsertturismiga seotud küsimuste ringi. Pandora laegas sai sellega avatud ja võin teile, kallid kuulajad lubada, et tänane kunstiministeerium ei jää viimaseks teema arenduseks selles küsimuses. Hiljuti oli paralleelselt avatud kaks näitust, mille keskmes seisis sittuitsionismil ja Redi Meidesteetikal põhineb võttestik. Kõnelusteks näitusteks olid Anneli porri kureeritud roomio ja Juulia Tartu Y galeriis ja Tallinna hobusepea galeriis eksponeeritud mattays Mangi Eesti kureeritud rahvusvaheline grupinäitus. Lätters, padi juustes, spekteidur ehk kasutu vaatleja kirjad. Kunstiministeerium palus Laura kuusel, kes osales kunstnikuna, mõlemal näitusel, kommenteerida, mil viisil ta ise situtsionismi regi Meidi kui võtteid nii ajalooliste kui aktuaalsete meetoditena enese jaoks mõtestada. Saate teises pooles pöördutakse sarnaste küsimustega kuraator Margit Säde poole, kes kureeris läinud aasta lõpus Riia kaasaegse kunsti keskuses. Kim märgiliseks kujunenud rahvusvahelise näituse tantsu on tantsufoot, mille keskmes seisis luksuslik situatsioonis. Tere, Laura Kuusk. Tere, Indrek Grigor, sa oled nüüd viimase, missugused kuu sees osalenud kahel näitusel Eestis üks Anneli porri kureeritud Roomeo ja Juulia Tartus Y galeriis mis alates 15.-st märtsist on siis näha ka Tallinnas esimese mai galeriis vastavatud ruum. Ja ilmselt ka ma saan aru, et ajutiseks jagu teine näitus, kus osalesid, on siis lätters paid juustesse spekteitor hobusepea galeriis Tallinnas. Mõlemad näitajad on sellised, ütleme kõigepealt, seal on väga tugev annus sellist redime idikesksust. Sa mõlema näituse puhul on väga oluline roll sellisel. Ma väidaks mingisugusel žestipõhisel kunstiloomel, et kui me hakkame sisulisi küsimusi esitama selle näituse kohta, siis minu jaoks kõige karaktiivsem mõiste, millele ma suudaksin nagu viidata seoses selle näitusega. Žest. Et kui mõnedki keskenduks näitusele esialgu näiteks letters, padi, Juuslas spektoriksis kasutu vaatleja kirjad ja ma rõhutasin, et tegemist on nagu grupinäitusega ja selle näituse kuraatoriks mattays vang eest. Ei eelda, et sa hakkaksid kuraatori asemel, aga seal pressiteksti kuidagi põhjendama, aga siiski, kuidas ta seal näitusel osalejad, et äkki sa kommenteerid natuke, et see pressitekst on hästi selline, seal on hästi palju kirjanduslikke paralleele toodud, selle konkreetse pealkirja taga on hollandi kirjanik, samas on seal korduvalt viidatud ka prantslasele perekile, keda Anti Saar on nüüd hiljuti päris palju ja olulisel kujul ka eesti keelde vahendanud. Kas kirjanduslikud paralleelid on juhuslikud või teadlikud, kuidas nad sinna satuvad? Tähendab, mind huvitab seepärast, et kui ma sinu loomingut vaatan, siis mulle torkabki silma nagu kaks sellist külge või ühelt poolt subideo looming on hästi jutustab mingis mõttes mulle tunduvad su videod alati väga narratiivsed ja teiselt poolt sinu need objektipõhised teosed on just jälle iseloomustage just neid, selle žesti mõistega, kuidas aetakse narratiivsuse rolli, mõtestaksid selle näituse juures. No kui räägime Pereckis, siis praegu on selline kummaline olukord, võib-olla see on tõesti seotud kanti saare tõlgetega näiteks mingil moel, aga et korraga oli kolm näitust, mis kõik mingil moel tõugusid ekist viitasid brekile oli sama kasutu vaataja kirjad hobusepea galeriis siis Kristiina õlleku näitus Eesti kunstiakadeemia galeriis ja Laura pihlapuunäitus. Lemmiku Kasela galeriis oli ka seotud Grecki tekstiga võidukas sellest midagi seal toimub mingi aktualiseerimine või. Kui ma nagu väidaksin, et sinu teostes on selline narratiivse ja žestipõhise nagu vastandused, kas sa ise näiteks näed seda vastandust? Ma tean küll, et ma ei tea, ta narratiivsed kätes žestipõhisus, tegelikult mulle meeldib see sõna üldse kasutada igasuguse kunstide puhul, et kas narratiivsema mitte narratiivse või kas objektina või või siis pildina esitava töö puhul, aga Ma võib-olla ise, kui ma sellest mõtlen, siis ma mõtlen pigem niimoodi seda, neid raskuspunkte, mis mind huvitavad nende objektide puhul. Mulle meeldib kasutada selliseid formaate või selliseid töövahendeid, mis on hästi tavaliselt kuidagi või oma oma ülekasutuses nagu muutunud juba tühjaks, noh nagu need A4 vihikut mina tavaliselt Kohila vihikud või siis Poppab kaardid või või needsamad pudelid. Kuna ma ise ei saanud näituse ülespanekul kohal olla, siis mul oli koostatud üpris täpne protokoll selle tööülespanekuks. Ja seal oli kirjas, et kasutada võimalikult tavalisi pudeleid. See tähendab siis, et ükskõik kus see töö üles pannakse, et seal peaks kasutama neid kohalikke pudeleid kas vee või, või Coca-Cola, mis seal siis parasjagu kõige tavalisem on. Aga siin arratiivsus ma arvan, et see narratiiv siis on tegelikult selles žestis juba ka ju sees, sest et kui ma mõtlen sellesama installatsiooni peale pudelitega, installatsioon, kus on kaks erinevat pudelikobarat, siis mis asuvad ventilaatori läheduses. Pater puhub seda tuult niimoodi, et lusikad, mis on asetatud pudelisuu liiguvad seal sees ja teevad heli. Siis kui ma mõtlesin või tegin, siis ma tahtsin, et seal oleks selline nagu kohalolu või et justkui keegi oleks äsja toast välja läinud, et õhk veel liigub või midagi sellist. Ja samas tuulekella heli meenutab just selline üsna banaalne heli tegelikult just selline samamoodi hästi kuidagi standartne või üle ekspluateeritud heli. See mind ka huvitas just, et kuidas seda sedasama banaalse Telia neutraalseid objekti niimoodi kasutada ikkagi kuidagimoodi nüüd tekiks mingi kohalolu värelus või mingi ka mingis mõttes narratiiv tegelikult ju. Ma arvan, et ma tegelikult hästi palju, ise mõtlen ikkagi narratiivide, isegi nende objektide puhul. Ma sellele narratiivi žesti vastanduse üritasin pigem sisse tuua seoses sellega, et noh, et kui hakata nagu nende teoste sisu järele küsima, et mind huvitab ennekõike see, et mis siis juhtub ja mis siis juhtub selles mõttes, et räägid sellest tonaalsusest ja üle kasutatusest siis ühelt poolt on, on need kõige tavalisemad pudeleid ja tuulekella helin, mis banaalselt asjad, aga samavõrd mind huvitab ka selle regi meid objekti enese üle kasutatus või banaalseks muutumine kunstiväljale. Et kui hakata nende teoste sisu järele küsima ja siis hakata nagu mõtestama, et noh, et kuidas me peaksime nagu seda sisu avama siis üks oht või mida, mida ma nagu näen, karda või mis, mis mind nagu kunstikriitikuna. Mul hakkab kohe silma. Muideks ka osaliselt juhtus, oli Kadri Rood kirjutas Romeo ja Julia näitusest siis see näitas, et president ise viitasime šampiredimiididele, näitus oli pühendatud nagu 100 aasta möödumisel šampi esimesest redimeidist ja nii edasi. Ja siis Kadri Rood Sirbi artiklis artikli leidjast loomulikult hästi kirjutada nii edasi. Et ole nagu etteheide selle artikli enesel, aga mind ikkagi natukene nagu eripäev, mul hakkas kohe silma selle artikli keskendumine sellele redimeidi ka traditsiooniliselt seotud probleemidele, et noh, et kas redimiidika on kunst ja nii edasi, et on nagu sellise normatiivse probleemid, mis meil on ja mul on natukene nagu hirm, et käesolevate näituste kontekstis, et kui on nagu tagasi redimiidi juurde, et kas mitte ei juhtu jälle ka, et, et ka sisuliselt hakatakse tagasi pöörduma nakkusele redimedi traditsiooniliste probleemide ja küsimuste juurde. No ütleme nii, et mulle kui kriitikule tundub kohatu lähenemine, et ma arvan, et seda nagu ei peaks tegema ja ütleme, see ongi see, mida ma tegelikult sinu kui kunstniku käest üritab vaikselt välja uurida, et huvitav, kuidas sa iseenese jaoks nagu mõtestavad seda, et okei, tuulekellad ja pudelid on, on nagu tühised, aga, aga ütleme, see hästi banaalse objekti kasutamine kui kunstimeetodi žest. Et kas, kas ei ole mitte sama banaalne. No aga see on sama küsimus, kui küsida, et miks kasutada pintsleid ja, ja värvi või ükskõik mida teist, sellepärast Tredimeid sellest ajast peale, kui ta nüüd olemas on, on ju üks nendest väljendusvahenditest või üks, üks meediumitest nii-öelda. Ma arvan, et võib valida, selle võib valida mõne muu olenevalt vajadusest materjalist, millega kunstnik töötab. Et neil on nagu selles mõttes andintslil ja redimeedil natukene erinev positsioon, et kui pintsel seostubki sellised traditsioonilise näitusetegevusega ütleme nagu kunstikriitiku seisukohalt nagu see retoorika ja, ja mingisugused võtted, mis seostuvad ühe ja teise et ka seal Kadrioru artiklis tuli kohe väga hästi välja, kuidas redi meid ei eelda kunstnikult manuaalsed oskused, et, et noh, et mingid sellised mingid sihuksed, stampvõtted ja ka siis nagu see, kuidas kriitik peab lähenema avam kaardile, kuidas sa pead ütlevad nii et, et kui meil on kontseptualism näitus, siis me peame rääkima kontsertalismist, et üks asi, mida ma Maria arusoole näiteks tema näitusega seoses ette heitsin, oligi see Hanno Soans tekstid minu jaoks natuke nad pöördusid mingisuguse sellise reavaataja poole, kes ei tea mitte midagi kontsetalismist. Et mul oli kohe küsimus, et kas see on nagu selline põhjendatud positsioon, et kasvõi 50 aastat pärast kontsert turismi nagu kunstiväljale tulekut peame endiselt rääkima sellest. Redim veidigi on ka natuke on seotud nakkusega retooriline positsioon, kuidas sa pead redimeidist? Juba ma arvan, et see on natuke selline hariduslik aspekt selle asja juures, et kui nendest asjadest räägitakse, siis järelikult ei ole veel piisavalt võib-olla kinnistunud teadvuses või kuidagi aktsepteeritud ikkagi Eesti kontekstis. Aga äkki on Rinime meetodiga lihtsalt ka seotud, nagu äkki ta on ise muutunud moraalseks? Äkki on, äkki on kunsti ise ka muutunud banaalseks? No aga kui me tuleme tagasi redimendi mõiste juurde ikkagi siis redimeid on ju täpselt seesama, et sest millest alguses rääkisin ükskõik millise objekti asetamine teise konteksti ja tema eemaldamine tema algsest funktsioonist. Praegu nüüd on räägitud palju redimedist just nende kahe näitusega seoses või eelkõige Rome Juliaga, kus ka Anneli porri ise selle kontseptsiooni sisse kirjutas. Aga Ma ise nimetaks pigem neid ikkagi sallatsioonideks või noh, mulle meeldib rohkem mõelda selles installatsiooni kategoorias, sest see tundub nagu rohkem adekvaatne või kombineeritud praktika, et seal on võib-olla osaliselt redi meediaga, osaliselt fotot või osaliselt objekte, mis on, noh, ma ei tea, võib öelda, siis kas Amblaas võit sama hästi võib ju siis ka niimoodi neid nimetada, sellepärast mulle tundub, et see installatsiooni mõiste võib olla haaraks seda kõike endasse rohkem. Aga ma tahaksin ühte asja seda esitleda hästi palju küsimusi korraga. Et see sisu küsimus jah, et see on ikkagi problemaatiline küsimus minu arust üldse, et sa seda niimoodi esitad. Sellepärast, et kui meil oleks võimalik seda sisu kuidagi teistmoodi avada kui selle asja endaga, nii nagu ta seal on esitatud et siis võikski seda teistmoodi esitleda. Aga kui ta nii esitatud, siis see ongi see. Ütleme redimeedi mõistet natuke rünnates ja kritiseerides ma ennekõike kritiseerisid nagu kunstikriitikat ennast ja just pidades silmas seda, et ma ei taha uskuda, et see, see igivana probleem, et kunstile mitte, mis vaid kus ja nii edasi, et, et see on tegelikult see, mida te seda näitust silmas peatselt, selles mõttes selle installatsiooni mõiste sissetoomisega tulite sellele küsimusele juba palju lähemale ja nüüd ka juba selle viitega, et kuidas nii-öelda näitus on, ongi nagu entiteet või noh, kuidas ta kannabki, oma sisu ja nii et see vorm kannab seda sisu, mis talle on antud. Et see, mida ma üritan panna sind ütlema. Ei, ei, ma ei tea seda vastust, mida üritan su käest tegelikult teada saada, ongi see, et ikkagi mingis mõttes nagu miks või mitte ka nii väga, miks vaide, et on tunda, et tal ei ole enam nagu seda oma ajaloolist nagu laksu ei tule enam skandaali sellepärast et keegi tõi valmis objekti näitusesaali, et noh, et selle skandaali lihtsalt enam ei tule. Et selles mõttes radimehest on saanud nagu selline ajalooline kunstitegemise mõte ja sul on vist õigus, see ongi nagu pintsel ja värv. Aga ütleme, sellises redimiidiga seotud ja sealt avangardiga sündinud kunstnik kriitika retoorikas millegipärast tihtipeale endiselt veel juhtub, et reidi meid on midagi kummalist ja asi iseenesest ja sellest peab nagu rääkima ja nii edasi, samas kui pististe värvist enam keegi Varkusti kriitikas ei olegi kunagi 15 ja värvist kui omaette asjast räägitud rediumendistel on, eks ole, et sellega on seotud nagu selline ajaloolise retoorika kuvand ja üks asi, mida näiteks Anders Härm seoses Maria arusoo selle kontiinud pretseptšenzoun näitusega toob, esile ongi see väga oluline osa sellel näituse juures on kunstiajalool, et kuidas minimalismi ajalugu mingis mõttes nagu täidab selle minimalistliku ruumikäsitluse mõtestab seda, et näiteks eksisteeriks ilma selle ajaloota. Ja noh, mulle tundub, et nagu selle redimeidi kasutus, mis seostub umbes nagu sarnase traditsiooniga, et just kunstikriitika iseenesele kunsti kirjutis on mingis mõttes nagu kinni mingisugustest stamp, kuidas, mis on seotud sellega, et me peame redi Meidist sellel viisil rääkima ja ma kahtlustan, et osa ka näituse nii-öelda vaatajate poolsest vastuvõtust kinni mingites stampides, mis on nagu Trumpi poolt sisse töötatud, et noh, et see oli algselt ikkagi nagu skandaal või noh, et nagu selline traditsioonilisem kostivälja laiendamine, nende traditsioonide õõnestamise ja kunsti mõiste laiendamine, mis toimis kõik väga hästi maal, see kõik on juba üle elatud ja nüüd me saame nagu võtanud Sulle redimeidi kui, kui mingis mõttes traditsioonilise meetodi me saaksime sellega töötada, aga mul on tunne, et see ajalugu istub taagana seal seljas ja semisema üritan sinu käest nagu uued ongi see, et kuidas sa nagu kunstnikuna seda redimedi kasutamist selles mõttes nagu ladestada patse installatsiooni mõista juba annab mulle juba nagu aimu sellest. Nii, aga, aga ma ei suuda ausalt öeldes ise siit nagu veel päris täpselt nagu edasi mõelda. Ja kas aitaks, räägiksid oma kahest tööst, mis sul oli hobusepea galeriis kunstnikuna, et tahan küsida, miks nad seal olid, aga, aga ikkagi natukene verbaliseeriksid neid. Nende kahe näituse ühiseks jooneks ongi see ka, et mõlemad koondavad kunstnike töid, kes ütlevad oma kõige esmase ümbrusega esmaste materjalidega ja selle keskkonnaga, mis neid kohe ümbritseb igapäevaselt sellel hobusepea näitusel. Mina panin välja kaks pilti, kus me näeme mingit detaili toa seinast toanurka nagu ukse nurka ja siis pistikud, mille ümber on joonistatud foto peale hiljem trajektoor nagu punktist A punkti B punkti C nagu see mäng, kus peab ühendama punktid joonega. Selle tööga on niimoodi, et ma alustasin seda, kui ma olin ühes residentuuris ja mul oli vaja leida mingi punkt A just nimelt nagu kustunud tõukuda ja siis ma hakkasin piidis ta kõige lähemat ümbrust ja lihtsalt tuba ennast tühja ruumi. Ja siis hiljem nagu lisasin sinna pildile neid trajektoore ja viimasel ajal üldse ma olen palju saanud kuidagi abi või läinud tagasi lapsepõlve. Ma olen mõelnud nende mängude peale, mis seal mängisime. Ja seal oli ka see, et mängisin sellist mängu, et ma kujutasin ette, et ma ei tohi maad puutuda ja nüüd ma pean ühe objekti pealt teise peale liikuma ühe mööbli pealt teise peale niimoodi et maad ei puutu jalgadega. Lihtsalt niimoodi, et sa kujutad ette praegu, kuidas sa saaksid kapipealse redeli peale, siis sinna teisele tee peale, nii et sa ei puutuks maad. Pipi Pikksukk mängis Annika Tomiga mängu, kus tohtinud põrandale astuda. Oli vaja mööda tuba ringi turnida. Aga üks teine mängisime, mängisime ka, oli see, et panna peegel niimoodi nina alla ja siis kui selle ringi liikuda, siis on selline tunne nagu lagi oleks, põrand. Seda ma kasutasin ühe teise näituse puhul, eelmine aasta ma tahtsin lihtsalt põrandat ära kaotada ja siis kuidagi nagu ma ütlesin, et aga me ju teadsime väiksena, kuidas seda teha. Pea siis nende trajektooride puhul seal fotode peal on ka see mingi algpunkti leidmine ja siis sellest tõukamine ja edasiminek, aga oma lähimast ümbrusest just nimelt selle leidmine või noh, põhimõtteliselt ja ei ole ka jälle mitte midagi, lihtsalt seina nurgad. Teine asi, mis ma seal hobusemäe näitusel välja panin, on pilt minu tänava pitsapoisist Grenooblissis kus ma praegu elan, see tuli täitsa viimasel hetkel, sellepärast et ma lugesin üle seda näituse kontseptsiooni ja siis vaatasin, et mis asi see on siis asi, mis on nii lähedal, et ma ei näegi seda. Ja siis oli just vajamine pitsapoisile ka mingeid pilte tegema, tahtsid kigi tekste, pitsasest pilte ja mõtlesin, et aga see pitsapoiss ongi see, et me igal nädalal käime ta juures ja kuidagi see kõige esmasem keskkond, nagu et see on selline lihtsalt Snap sotti Essteetikas pilt pitsapoisist, kes viskab pisartainast õhku. Alguses ma pidin sinna parema v2 trammipiletite kollektsiooni, mis on nagu numbrite rida, mis läheb üles ja siis lõpuks jälle läheb alla, sest vahepeal oli see raha muutus ja numbrid piletite peale muutuvad, et sellest tuli sihuke matemaatiline jada, kui ma kogusin mingi aeg, ma arvan, et mul on esimesed kuskilt aastast 2005 ja viimased 2011 umbes niimoodi. Mul ei ole neid kõiki pileteid, vaid lihtsalt need hetked vastavalt sellele, kus ma siis ise trammiga sõitsin, bussiga. Matemaatiline jada tegelikult tuleb siis nagu nendest minu trammiga sõitmise hetkedest või noh, nagu mingi isiklik trajektoor selles mõttes. Teate, matemaatilised jadad, mis koolis õppisime, kus on, et sa pead leidma nagu, mis on see samm ühest teiseni, mõnes mõttes jälle see, mis ühendab neid punkte. Et see joon, mis ühendab neid punkte seal näiteks number viis, siis on seitse, siis on üheksa, siis on üheksa pool 10 13. Ja need sammud on erinevad. Aga seda lõpuks ma ei pannudki. Kuraatori soovinud. Nendele töödele enestele otsa vaadates ja seda narratiivsuse küsimust ikkagi nagu alal hoides, kas see on nagu väga lambist võetud, kui mulle tundub, et see haakub natuke täna selle ennekõike Ameerika päritolu, sellest sõltumatu mõistega sõltumatu film sõltumatu kultuuri mõistega, mille keskmes on tihtipeale selline banaalne lugu, kas see mingi banaalse tühisus, millele sa ise ka oma töödega seoses alguses viitasid, et kas see võiks olla see, mis nagu seda näitust nii-öelda ühendab sisu? Aga kas niimoodi ongi defineeritud nagu sõltumatu kultuur vä? Ei, no kui me räägime nüüd ameeriklasest Independent filmist, siis, siis see tähendab ennekõike siukest kummalise loo peale üles ehitatud filmid nagu vigagi sisulises dominandis. Lihtsalt üritan seda enese jaoks kuidagi seostada nagu mõtestada seda, mis toimub, et mina ise kriitikuna üritan lahti saada nagu sellest redimeidiga seotud kunstipoliitilisest taagast. Et need asjad on tühised, aga nende asjade enese kasutamine kohe paraku kunstikriitika Salos seostub mingisuguste selliste väga poliitiliste seisukohavõttudega ja siis hakkab see näitust nagu politiseerima ja mulle tundub, et nagu häirima ja lõhkuma, nii kriitikaga ma kahtlustan, et ka väga paljude vaatajate seisukohalt Võib-olla sa mõtled siin siis selliseid väikseid ajalugusid või? Ütleme jah, trikiga seoses selle prantsuse uue romaaniga seoses ja kui me vaatame nagu humanitaarteadustes paralleelselt juhtus, siis ka see nii-öelda naalide koolkonna ajalugu on ja kus päikeseinimese ajalugu või ütleme siis, selle asemel, et rääkida Napoyonist või kirjutada raamat Napolist kirjutama raamatu Kingissepast. Noh, kas, kas see lähenemine võiks olla see, mis seda näitust koos? Ma küsin seda ka osaliselt sellepärast et et kui Anders Härmiga rääkisin sellest kontseptolismi nagu sellisest mingisugusest suurest tulemisest meie hetke kunstipilti järm viitas sellele, et seal osalt seotud ka sellega, et on tekkinud nagu selline põlvkond kunstnikke, kes on enese jaoks nagu kontsert, tulismi kui väljundi mõtestanud, et vot siin mindagi huvitabki, et kas, kas sa näiteks aduda ennast selle põlvkonna liikmena? Ma arvan, et ma kasutan neid materjale, mis mulle tunduvad huvitavad, et ikkagi seal on palju seda eksperimenteerimist lihtsalt huvi ka selle vastu, et vaadata, et mis saab, kui me need asjad kokku panema ja siis selle eksperimente tsioonil. Tulemus on nagu tekkinud kombinatsioonidest. Kas sa näiteks ise mõtestada oma tegevust kuidagi sellise kontinuaalsena näiteks redimeedia suhtes või kui palju sa sellist varasemat kunstiajalugu teadlikult nagu arvesse võtad? No ma igatahes päris palju tegelen kunstiajalooga selles mõttes, et ma vaatan ja mõtlen varem tehtud asjade üle, aga ma arvan, et nagu teadlikult siiski pigem ei tahaks ennast paigutada mingisse liikumisse või mingi seismi. Lõpetuseks oleks teadlikult provokatiivne, sellepärast ma lihtsalt, niipea kui ma selle ära sõnastan, sellest paraku saab nagu provokatsioon, mis on ka jälle seotud sellega, et meil lihtsalt on mingisugune tava mõnede mõistete peale niimoodi reageerida, aga mul ei tule hetkel nagu paremat sõnastust pähe. Et selle redimeidi probleemi juurde tagasi tulles siis ühelt poolt see ütleb minimalismi ruumi keskne kunstiloome, mida Maria arususe kontiinumi näitus nagu esindas et seoses sellega saab näiteks rääkida ka nii-öelda heast maitsest valged majad kui hea maitse etalon ja nii edasi, et, et on nagu selline traditsioone tavaline ja ma ei tahaks üldse väita, et see hea maitse siinjuures nagu kuidagi halvustav mõiste on aga otseselt mõistet kasutada eriti hobusepeanäitust külastades, kus hobusepearuumi selline. Vaat kui Y galerii on ikka väga keeruline ruum ja seal see ruum ise hakkab kuidagi kummalistel viisidel tööle siis hobusepea mõjub konkreetsemalt nagu valge kuubina ja siis need lihtsad objektid seal näituse galeriis. Et mul hakkas tunduma, et kummalisel kombel on redimeid muutunud ka selliseks hea maitseliseks. See oli see, mida ma kartsin, et kui ma ütlen, et see on hea maitse, siis sa kuulutad. Aga seal lükkasin, jõuaks sinnani välja? Ei, ma arvan, minu enda puur on küll palju sellega seotud lihtsalt nagu uudishimuga ja katsetamisega, et mõnes mõttes ka nagu torkimisega selle vaataja torkimisega. Et aga kui ma panen selle nii-öelda tavalise objekti või, või nii-öelda banaalse asja või halva maitsevaldkonda kuuluva asja siia, et mis sa siis ütled, mis siis saab. Ja ikkagi see piiri peal funktsioneerimine, ma arvan, on väga huvitav selle piiri peal, et katsetada neid juba aktsepteerituse piire ja seda, et mida me oleme harjunud vaatama, kuidas me vaatame seda ja võib-olla mõnes mõttes ta süvenemis, võimetu mingit aega veedetud selle tööga seal. Nüüd, kui mulle tundub reidi mees sellise ohutu positsioonina, siis kunstnikuna vaatad sellele pigem teistpidi. No ma mõtlesin tegelikult, et ma defineerisid Redi Medina, ma arvan, siin on praegu räägitud palju nende kahe näitusega redi näidist, aga ma arvan, et seal on üks osa, mis on puhtalt redimeid, aga see on samamoodi kanga võtame praeguse laureaadid installatsiooni ja hakkame sealt laiali lammutama, et nüüd siinkohal, kus on need toolid seal nüüd redimeid siin, kus on fotod, seal nüüd foto. Aga kõik kokku on see ju installatsioon ja seal on kasutatud erinevaid materjale, seal on kasutatud erinevaid meetodeid. Ja ravimeid, on ka üks nendest meetoditest, mille vahel on vaja kasutada. Aitäh Indrek Grigor. Tere, margitsade. Tere, Indrek. Ma argid tollel hetkel tegemas nagu sellist väikest otses mõttes nagu taustauuringut, et Eesti kunstiväljale on, on hästi tugevalt viimastel aastatel tõusnud esile selline nagu kontseptualism i meetodite nagu kasutamine või tänase kline žestipõhine natuke bruksusele viik ja selline võttestikan on muutunud järsku hästi populaarseks. Ja sinu näitus läinud aasta lõpus kaasaegse kunsti keskuses kinnisRiias Anssovonnens of oli seal metsanimi, et see koondas ka jälle päris head nagu sellist valikut, vot nii nii Eesti kui rahvusvahelist fooni kunstnikest, kes ka töötasid kõik just sihuksed, luksusliku žesti põhisuselt. Laura Kuusega eelnevalt rääkisin, kes osales Eestis hiljutisel Anneli porri kureeritud näitusel Roomeo ja Juulia Tallinnas hobusepea galeriis, kus oli selline kasutule vaatlejale pühendatud näitus, kus oli ka Laura mängus ja teda kui kunstnikku küsitlesin sellega seoses pikemalt sinuga suhteliselt, mul ongi nagu väike ja nemad on peatanud, mind huvitab nagu see, miks sa kontseptualism on järsku nii nagu populaarseks osutunud ja kuidas kunstnikud ise seda nagu mõtestavad, sest need olid need küsimused, millega ma ennekõike Laura poole pöördusin. Ja nüüd, kui ma siin eelmisel kuul veebruarikuu seas pikemas ministeeriumis rääkisin Anders Härmiga kes oli ka minu jaoks märgilisem tuse Next To Nothing, kuraator Anders, viitas sellele, et kinud nagu selline põlvkond kunstnikke kes noh, on enese jaoks nagu kontsert turismi kuidagi nagu mõtestanud meetodina, et see on üks põhjusi, miks tema peab seda nagu oluliseks või sellele nagu nagu tähelepanu pööranud. Kas ma peaksin pöörduma ennekõike kunstnik kui kuraatori poole kampa tea, ütleme, positsioon selgub ilmselt vestluse käigus, aga hakates kuskilt peale, siis noh, kas küsimus, miks sa kureerisid näitusetsoone Sofon nagu liiga üldistav? Miks ta üldiste vale, aga ma ei teagi, kus peaks alustama võib-olla sellest, et juba aastaid-aastaid tagasi, kui ma üldse hakkasin puutuma kuraatoritööga kokku koos tegelikult kuusega ja me tegime, näitasid Tuing Sornat siis mind juba huvitas kunstiteadust õppides, et kui palju on vaja reaalselt nagu kunstile vormi otsida ja mis kõik ülejäänud fermeersemad vähem rohkem FR-meelsemad võimalused oma mõtteid vahetada või edasi anda on nagu üldse võimalikud. Ja kui sa küsid, et miks ma kureerisin selle näituse Riias ja kuidas kontseptualism ja miks ta niimoodi tagasi tuleb, siis minu jaoks ei ole ta kunagi kuskile nagu ära kadunud, et ei saagi nagu selles mõttes tagasi tulla, et on kogu aeg siin olnud ja ja võib-olla see, et miks on järjest rohkem selliseid näitusi või on nagunii-öelda noor, uus peale kasvanud koolkond, kes tegutseb juskui kantseptualistlike mitmeid kasutades, siis võib-olla lihtsalt see on nagu hästi lihtne ja loogiline seletus, et esiteks, meil on kunstiakadeemias huvitav toograafia osakond, kus on nii-öelda väga palju teooriat ja ikkagi siis nii-öelda nagu ideest lähtuva kunsti nii-öelda õpetus ning väga paljud tudengid ja ma ise ka on õppinud nagu välismaal, et see on nagu uus põlvkond selles mõttes, kes on nagu käinud nii-öelda väljas Eestist ja mitte ainult nagu näitusi vaatamas, aga ka nagu olnud aktiivne siis erinevates diska, teises nagu kunsti mingis keeles, et ma arvan, et see mängib hästi palju kaasa, sest et minu jaoks, et hästi palju on olnud Eestis jutt nagu sellest kaasaegse kunsti sihukesest sisutühjast nagu nimetusest, et mis selle taga on ja peaks olema või võiks olla ja kas seda tasub üldse kasutada siis tegelikult ma nimetaksin seda kogu sellist olukorda nagu mingit, ütleme, meediumijärgset kunsti siis nii-öelda kui meedium ei ole enam oluline ja, ja eks see alge lähtepunkt on ju tegelikult nagu edasi arenenud kontseptualism ist nii-öelda nagu kaasnähtused, kogu kaasaegne kunst ju tegelikult on ideepõhine kunst. Ja sellepärast mul on hästi raske, mind ajab isegi vahepeal itsitama, aga ma mõtlen, et sul on nagu hästi võetud missiooniks, et sa nüüd mõtled ja suhestub sellega, et mis toimub, et mis asjad, mis uued, selliseid kontseptalistliku näitused ja mis siin nagu uued tuuled, mis kõik toimub, miks see järsku nagu vallandub siis mina, kui ma seda on, ütleme pool ajast elan ikkagi Eestist eemal, siis ma võin öelda, et kõik näitused, mis ma vaatan, on tegelikult siis võib-olla sinu mõistete järgi kontseptuaalsed. Ja ma ei tea, kas ma vastasin kuidagi su küsimusele, liiga pikk küsimused või nii palju erinevaid nagu kihted. Ei, aga sul oli ka väga mitmekihiline vastused, me saame siit arutama hakata, ehk et kui tagumisest otsast peale hakkame, siis seal selles mõttes on nagu õigused see viidates selle kaasaegse kunsti nagu mõistele ja ja nii edasi, et siis jah, see diskussioon on käivitunud ja ma sain aru, et, et mul on õnnestunud kuidagi kogemata sinna sinna nagu poetada see kahtlus sellest mõistest enesest või selle kasutatavusest ja üks põhjusi, miks mind kontseptualism nagu huvitav on ka see väide, mis ma sulle kaasaegse kunsti mõiste kohta tegin. Sellepärast et Ta on selline artiklite jada ilmunud meedias, mille alustas üks Marek Tamme artikkel kaasaegsest kunstist ja seal on ka tunda, kuidas Marek Tamm ikkagi latentselt ja vaikselt niimoodi alateadlikult käsitleb kaasaegse kunstina, selliseid sotsiaalselt on gaseeritud kunsti ja, ja kui me võtame Eesti kunstiviimase dekaadi, siis see on nagu mingis mõttes oli selline hetk, kui suuresti tänu väga headele kuraatorid ja sellele, et kuraatorit tal oli ligipääs väga heale pinnale Tallinna kunstihoone näol siis, siis oli niimoodi, et sotsiaallangažeeritus oli väga-väga oluline ja seda nimetati kaasaegseks kunstiks. See oli sihuke raiutud nagu positsioon, aga nüüd meil on tekkinud nagu selle kaasaegse kunsti mõistele vene sihuke sisuline laienemine, vot sealt tuleb tegelikult see minu nagu probleem ja huvi selle kontsultalismi kohta, et nonii, nüüd järsku toimub laienemine. Sest hästi pikka aega, aga mõtlesin ka jälle natukene selline pealinnast eemalseisja nagu probleem on ju, et kõik need Tartuga seotud stambid ja etteheiteid, mida meile tehakse, noh, millel on ka sisu, aga kohati on ka puhas retoorika siis see nagu eeldas seda, et on selline nii-öelda peavoolu ka on olemas, mille suhtes noh, mõned asjad ei sobi. Aga mulle tundub, et seoses selle kontsertturismi nagu sellise aktsepteerimisega, et sa, peavulkaan on oluliselt, on laienenud ja see tundub mulle väga terve nagu liikumine. Aga noh, mõtlesin, et peaks siis sellega kohe tegelema, et, et kuidas sa, sisulised muutused toimuvad, aga lotentselt, et mida sa selline kontsert turismi tulemini enesega nagu kaasa toob, et vot siit me tuleme sinu vastuse nagu nende järgmiste kihistuste juurde. Et sa viitasid nagu sellele, kuidas sa seda Kimi näitust tehes oli täitsa see küsimus, et, et kui oluline on vorm ja üks probleeme, mis mind See tegelikult oli isegi sellel vananäitusel, mis kunagi tegime Laura Kuusega koos. Tuiksarnad projektiga aga aga ikkagi, et kui me võtame nagu selle meediumijärgse kunsti mõista näiteks, et kui võtame näiteks redimeidi kui meediumi või formaadi, siis oli üks probleem, mida ma Laura kuusega pikemalt nagu arutasin. Et mulle kohati nagu tundub, et noh, reisi meid on kaotanud ära oma nagu sellise kunstiajaloolise olulisuse selles mõttes, et tal ei ole enam nagu seda algset sellist pinda murdvat funktsiooni on ju, et noh, ta on täiesti aktsiat teeritud kui vorm ja nii, mulle tundub ka selline kontseptualism lihtsalt kui tegelikult nagu vorm või mingis mõttes, kui ma käisin hobusepea galeriis näitusel, siis mul oli väga hea olla, sest minu meelest oli see kõik väga ilus ja selline tore, et sellest tekkis ka minul on ka küsimus, et kuidas nii-öelda seepealekasvav põlvkond, kui me nüüd nagu taaskasutame neid klassikalisi kontsentalistlike ideid sest mulle tundub, et, et kunstnike arusaam sellest, et miks nad või, või kuidas see motivatsioon ja noh, ikkagi ideeline põhjus, miks kontsertalistike võtteid taaskasutatakse mõnevõrra erinev sellest, mida enamus kriitikast neile osaks annavad näiteks sirbis ilmus Kadri Roo kel Romeo ja Julia näitusest siis seal tegelete pikalt nagu sissejuhatavalt sellega, kuidas küsimusega, kas redimeid ikka on kunst ja mis tingimustel ikka on ja kuidas ta on. Mulle tunduvad need küsimused täiesti nagu noh, minetanud igasuguse olulisuse ja siis mind huvitabki see, et milline siis nüüd on nagu selle redimeidi ja nende kontsert turistlike žestide ütleme siis kunstniku poolt vaadatud positsioon. Reidimedi või kogu nagu selle kriitikaga, mis või nii-öelda näituse kajastusega selle ruumi näituse kajastusega. Ma leian lihtsalt, et on kummaline see, et, et Eesti kontekstis tegelikult nagu, ütleme siis laiemas nagu ava avati ta publikule või siis näiteks vaatale redimedi mõista ja tegelikult me ikkagi veel News ja mitte nii-öelda siis kunstispetsiifilise publikule, aga, aga siis inimesele tänavalt nii-öelda, kes galeriisse astub, et tegelikult tundub naljakas nagu kirjutada, aga mingis mõttes sain aru, et kui sirgeks kirjutada, siis siis ikkagi peab veel nagu tutvustama neid ideesid, et isegi need on nagu 100 aastat vanad. Ja kui sa küsid mult nii-öelda siis seda lõdimedi, miks kunstnikud kasutavad üldse sellist vormi, et see vorm nagu ka ju, et see on ikkagi pigem jälle see, et see idee lähtuvalt sellest nagu tingivalt tuleb see vorm, et et ma arvan, et tegelikult ikkagi ei ole sellist ühte vormi, mida siis nimetada kontseptualism. Et kui sa ütled, et meil on nagu olemas publik, kellele redimedi mõiste on nagu uus ja vajab tutvustamist, siis mulle tundub, et, et me läheneme ka nagu publikule valesti või üritame neile tutvustada, mida redimeid tähendas 100 aastat tagasi. Aga millegipärast tahaksin uskuda. Kui sa tänapäeval tütredimedi, siis sul ei ole probleemi, et see ei ole kunst või et kas seda pannakse välja, võib anda välja või et galeristi ütleb sulle, et kuule, et see ei ole kunst. Seda ei juhtu tänapäeval, et selles mõttes see positsioon on oluliselt muutunud. Seda küll, aga ma arvan, et mina näiteks kuraatorina hinde nii-öelda ainult kunstiajalukku tsiteerivad kunstitööd, et ma arvan, et valin oma näitustele töid või suhtlen kunstnikega, siis minu jaoks kindlasti enamus kaasaegseid nii-öelda idei põhilist kunsti nagu vaatab ajalukku ja on mingis mõttes nagu ennast tsiteerib, üle tsiteerib ja tagantjärgi, aga seal peab ikkagi olema ka mingisugune lisand Andrus sellele kõigele või mingisugune kiht, mis nagu kunstniku poolt juurde pandud, et ma ise ei näe Tredimeid üldse olekski võimalik nagu samamoodi näidata. Šamp seda tegi, et üks on nagu see vormi küsimus ja teine noh, et siin on jällegi nii palju küsimusi, et kunstnikud Ma arvan, neil ei ole seda probleemi, et, et nad ei pea enda jaoks nagu pidevalt otsima seda põhjendust, et kas see on nagu piisavalt lahe. Jah, aga sellele ma püüdsingi viidata, et selles suhtes on nagu see kontsert turismiideede taaskasutus muutunud või noh, mitte taaskasutus, vaid kontseptualism ideedega kui sa seda teed, tänapäevase kunstipoliitiline situatsioon on nii palju muutunud, et sellel on nagu natuke teised tähendused, et sellepärast mulle tundub see retseptsioon nagu vale, eks ole, aga noh, see ei ole mitte nagu etteheide sulle, vaid ennekõike mulle. Aga on üks nagu minul neid probleeme aluseid ja, ja siis ma olen püüdnud nagu enese jaoks nagu mõtestajaga, et aga kuidas siis peaks nagu sellest kirjutama või, või noh, et mis sellest siis nii-öelda ikkagi arvatav mõistsid, kui ma üritaks nagu mõtestada, mis toimub siis üks asju, mis mulle tundub, et sa küll räägid nagu sellisest nagu meediumi järgsusesti sellest, kuidas vorm ei ole, ei ole oluline. Aga mulle millegipärast vot just selle hobusepeanäituse viimata kogemuse foonil, aga tegelikult ka ikkagi sinu Kimi näitusel, et me ikkagi nagu töötama valge kuubiga väga rõhutatult sellega, et et selline institutsionaalne kriitika on ka oma elu nagu minu meelest nad ka ära elanud, et see on ka kõik tehtud, et noh, et seda ei ole vaja enam uuesti teha, et me võime nüüd jälle vabalt töötada, Ta nii-öelda galeriipinna peal millega iganes. Ja mulle tundub, et selles foonis Se kontseptualism on omandanud nagu sellise esteetilise väärtuse võime olla esteetiline, võime olla ilus. Aga see ei ole nüüd etteheide, aga see täiesti nagu siirast küsimusest, kui Andres Härm näiteks ütles, et ta seda Next To Nothing näitus tegi, seda lähtus poliitikast, et see ongi väga poeetiline, näitas, et esteetika nagu domineeris kõikjal. Et mulle tundub ka, et Tredib neid on. Et see on ilus. Ja eks ta ole kindlasti ilusaid valges kuubis, et selles mõttes, et kui mina, ma näiteks kureeris need poeetika nagu huumor on minu jaoks alati olnud oluline kihvt kunstitöödes ja siis siin kujutlusvõime genereerimine, need tööd, mida ma näitasin, et isegi kui tihti nad leidsid endale mingisuguse vormi objekti siis kogu see kupatus kokkuvõtvalt minu jaoks ikkagi loodetavasti siis viis vaata sellisesse aru nagu ise tagantjärgi või inimestega suhelda sai ka kriitikat lugedes. Et esimene reaktsioon oli segadus ja siis nagu vaikselt hakkasid mingid asjad välja joonistama ja ma olen täiesti teadlik, et minu kureerimine on nagu väga kaootiline ja ma ei sõnasta ennast nagu kunagi või artikuleeri nagu neid teemasid väga täpselt, et samamoodi selle Riia näituse Suonsovhoostiga oli see, et ma võtan nagu ühe lähtepunkti ja ma hakkan siis nagu seda enda sees kuidagi nagu ringi raputama. Nagu see, kuidas mina seda näitust genereerinud lõpuks punane viis, kuidas minu nagu peas siis vaataja näeb seda, et, et need kunstitööd olime hästi avatud ja mingis mõttes sellised protsessipõhised, isegi kui neil oli nagu mingid kindlad objektid, mis sul tekkis tunne, aga see on ju lõpetatud, et väiksed skulptuurid hamba harjadel. Aga see viis, kuidas ta jällegi seda teeb jaapani kunstnike hiroivassaaki kestes ta siis lendab nagu nendesse näitusekohtadesse, kuna need asjad on lihtsalt nii õrnad, et ei saa neid väga transportida, siis ta istub viis kuusk odavama hotellitoast, tegelikult ka isegi kohtu kellegiga, et mingis mõttes selline väike nokitseja. Ja lõpuks meiegi näeme seda objekti, aga, aga tegelikult on seal jällegi võib-olla segistite. Kas see protsessi osana on seal hästi oluline? Niimoodi ma tahtsin rõhutada neid töid, mis nagu ei ole veel valmis või ei ole veel tehtud, et nendele võib olla mõeldud ja et see on nagu selline kunstitöö nii-öelda potentsiaal, mis, mida ei saa võib-olla ka veel väga sõnastada ja mis ei ole veel nii-öelda realiseerunud või materialiseerunud. Aga mis on pidevalt olemas ja sellepärast ma siis võtsimegi nagu lähtepunktiks nagu filou, tema sarnasuse printsiibi, sest tema oli nagu üks kunstnik, kes nagu päris selgelt oma sellise kummalise pseudomajandusliku reegli läbi, siis sõnastas selle, et et hästi või halvasti või mitte, tehtud on justkui nagu võrdsed oma olemuses ja ja see tundus mulle lihtsalt väga atraktiivne. Ütleme ka, et reaalselt, kui ma nagu nägin seda, sest eks see minuni ei jõua ju nagu dokumentatsiooni ja raamatute kaudu kõik luksuse või mis iganes ideed, et siis siis oli ka visuaalselt atraktiivne Ajal, mil nagu ikkagi ju köitis see, et et see on nagu mingi asi, mida kaasaegses maailmas nagu ei hinnata mingi selline potentsiaal, millest ei saa rääkida või mida ei ole, mida sa katsuda mida, aga mis ei ole nagu sihuke progressiivse maailma osa, et ei ole viskel kukkumertsi võimeline piisavalt ja mida siis ka ei saa kindlasti müüa. Aga noh, nüüd ka nende viidete läbi sellele kunstiajaloole või üritada selle meeleheitliku üldistusi teha, mis mulle on väga omased. Kui probleemid, üks tendents, mida ma näen, tähendab, mul on jälle keeruline sõnastada niimoodi, et see kõlaks provokatiivsel. Vot ma võin kirjeldada ühte teost, mis oli siis läinud aasta lõpus, käesoleva aasta alguses Tartu Kunstnike Liidu aastanäitusel seal Jevgeni Zolotko ja Peeter Krossman. Meil on valminud teos, kus Peeter Krossman ise lasi paberihundist läbi ühe oma maali, Islandi maastiku košmaar ja Jevgeni Zolotko siis kleebised tükid võsaga, panijad tükkidele ilusti teineteise järele ritta. Panin kogu selle asja karsti Jevgeni omaselt selline ilus kast klaasiga. Vormistus võtab varem ka kasutanud ja siis seal kõrval oli tekst Kasmanni CV ja lühikirjeldusega tema nii-öelda olemusest. Ja siis vaata, kas ma olen selline klassikaline postimpressionistliku maalikunstnik, ütleme niimoodi teha, ja seal on tema väärtussüsteem ja tema hinnangud. Ja mida see töö väga hästi illustreeris ja mis oli nagu vaat kus ma ei ole väga-väga kriitiline, nagu kogu sellise tänapäevase peavoolusuhtlusele leiab, et see nagu ei sobi kuidagi venelased, noh, et selles mõttes on temaga väga tervendav aeg-ajalt vestelda. Aga mida see töö nagu viitas, on see, et nendel kahel sugusel sellisel klassikalisel maalikunstil, mida me võime nimetada vananenud, see on jälle hea meelega, tsiteeritakse Peeter Allikut, kes on öelnud, et Tartu kunstiprobleem on endiselt postimpressionismi, umbes siia. Aga et üks asi, mis mul nagu näib, hakkab neid kahte ühendab, on see, et 20. standi avangardiga seal 20 sajandi alguses alanud tendentsid on minu arvates nagu, nagu sellisel määral nagu formoniseerunud tõbrast, nad laiendasid nagu kunsti esteetilist haaret ja võimekust, kehtestasid täiesti uue esteetika, aga see kiil esteetika on nagu sellisel määral välja kujunenud. Noh, nad ei uuenda enam midagi. Vot kui ma viitasin sellele retseptsiooni probleemile seoses kontsertturismiga, siis on ka see, et avangardiga käib 20 sajandi algusest saati kogu aeg kaasa see, et ta justkui peab uuendama, et see meeletu nagu selline uue kuld ja sealt ka võib-olla natukene minu probleem kaasaegse kunsti mõistega. Et see ongi nagu tänapäev, sest et kogu aeg on nüüd ja praegu. Et selline retooriline kultus käib sellega kaasas, samas kui minu meelest on see 20 sajandi Kunsi kaan, on või võttest ikka nagu sellisel määral välja kujunenud, et, et noh, et see on muutunud omamoodi esteetiliseks kauniks, et Tredimeid on sama ilus kui klassikaline maal ja samas mõttes. Aga lihtsalt on, on välja kujunenud selline uus keel ja grossmanni Jevgeni Zolotko ühistööna tehtud töö, nagu minu arust väga hästi viitas sellele, et tõepoolest, et vaata kui sa tahad nagu maalida Islandi maastikke, vot siis sa pead land vormistama sellisel viisil, et nad oleksid tänapäevases kunsti mõtestamise paradigmas nagu vastu, et, et ma saaksin aru Ei, ma olen nõus selles mõttes, et jah, ma ise olen ka täheldanud seda, et ma käin näitusi vaatamas ja kui mulle mingi asi nagu otseselt ei jõua kohale, siis ma ise, nagu mõtlen juurde selle lisa nii-öelda selle lähenen sellesse konteksti või muudan nagu selle töö enda jaoks vastuvõetavaks just läbi taolise nii-öelda nagu trikki või mõttemustri, et aga kui sa ütled, et, et kui nii-öelda rääkides nagu avangardist, et pidi olema uus ja ja uuenduslike progressiivne, siis ma praegu nagu ikkagi leian seda, et see aeg ja koht on nagu hoopis teine ja kuidagi see, et mingis mõttes on hea näide, mis sa tood, et et täpselt, et see Islandi maastik nagu, et seda saab vaadata just täpselt läbi nagu selle protseduuri, et sa pead sellega justkui nagu selle nagu ära lõhkuma või selline p konstruktsioon. Tõlgita nagu uute meediumisse, sul ei ole enam lihtsalt maal seina peal Faid, sul on seal see akt nagu juures. Täpselt just see, et kui me just rääkimisega nagu see meediumi järgsas, et kui see meedium on, kas siis sa pead selle läbi selle aktinangu kuidagi sellest lahti ütlema. Sest et siin on jälle küsimus, et mida ta ise siis lõpuks tahab oma kunstnikupositsiooni ja tööga nagu saavutada, aga teine asi, mis mind nagu ennast kogu selline igavus ja noh, ma arvan, venelased hobusega näiteks taimlasse nii palju rääkida Lauraga tekkisid, on see, et see igapäevaelu, mis seal nagu ka hästi selles mõttes luksuslik ja nendega seosed perekiga ja kelle surfainima ise oleme, et nüüd on nagu tegelikult vastupidi, et kui sa oled nagu märganud, siis see põnevus ja uudsus ei seisne enam selles, et tuleb nagu midagi tohutult avastada, vaid, vaid pigem selles, et see kõige igavam ja kõige tüütum ja igav päevasem on nagu see kõige huvitavam materjal, sest et nagu olen palju viimasel ajal ka kokku puutunud näiteks ütleme siis nagu kontseptuaalset poeetidega või kirjutajatega, kes siis genereerivad oma tekste nagu kõige igavamal viisil, et Kennet coulsmis, kes näiteks lihtsalt transkribeerin kogu New York Timesi sõna-sõnalt ja see nii-öelda selline nagu materjal nagu Taavi tekst ja, ja keel nagu data või ta iseenesest kui lisa, mida te ka see, millise valiku ta teeb ja kuidas ta seda esitab ja kas ta loeb seda, kas ta kirjutab, et see otseselt ei peagi neid teoseid lugema, et seal on nagu see idee jällegi nii tugev, et see igav, aus ja ta ise kutsub. Tal on kirjutanud ühe raamatu man krativ reiting kus ta nagu hästi palju, kuna ta õpetab plageerimist ja kogu nagu selliste New Yorgi ülikoolis. Et selliseid meetmeid, et siis mina leian ka praegu, et üks teema, mis ja mis võib olla ka minu näitusele, et see, see, see tegemata jätmine, et üks on nagu teadlik tegemata jätmine või siis teine, see, et ei ole veel jõutud teha. Praegu on lihtsalt selline olukord, et nii palju asju on tehtud. Ja ühel hetkel on tunne, et ei peagi enam nii palju tegema, et mingid teatud nagu asjaolud teevad päris palju töid ise valmis. Minu see kriitika positsioon vaat kuigi see, ma nimetan seda kriitiliseks positsiooniks, on ka jälle selline tendents slik nähe, sest mul on selline tunne, et ma siis ka kohe haakunud selle avangardil traditsiooniga vaja uut nõuda, et ma selles mõttes sae seda oksa, mille peal istun või räägid ise endale vastu natukene. Kui sa räägid nagu sellest kontsert turismist kui meediumist ja, ja sellisest, et noh, selles, kuidas see tüütus on või sihuke orgisus on muutunud hästi selliseks prevalveerivaks või noh, et see ongi nüüd keskne, siis mulle tundubki, et vot see, see kontsertturism ei ole mitte meediumi nagu hävitamine, et asi ei olnud mitte selles, et et Cruzmanud, ta pidi välja astuma oma viidiumist, aga Ta tõi selle teise meediumi, siis mulle tundub, et kutsutalismistel enesest saanud meedium, et sellest argipoeetikasti selle väärtustamisest, et see ei ole enam nagu selline revolutsiooniline Derek, tuleb prantsuse uus romaan, samal ajal ajalookirjutised sonaalide koolkonda, et see väikese inimese ajaloo poole pöördumine Napolion üle on huvitav, et nüüd kirjutas Kingissepa elust, aga et tendentsid olid too hetk, oli see selline traditsiooni ja selle suure suure narratiivi nagu vastutöötamine. Aga mulle tundub, et, et sellest on nüüd saanud omamoodi nagu peavool. Et, et see on nüüd kehtestunud, kui selline tsentraalne olukord või see üldse mitte halb, aga, aga, aga mul on selline tunne, et aeg-ajalt kiputakse ära unustama, et see ei ole kogu aeg nii olnud või, või noh, et see on tulnud läbi selle, et me oleme nagu mingisugused tendentsid nagu õõnestatud üle kirjutanud, et meil on toimunud nagu selline mediaan viha ja mul on niisugune tunne, et see kahju saanud alguses alanud nagu tendents on lõpuks jõudnud nagu mingi küpsuseniga. Küpsuse nii ma ei tea, aga mulle endale tundub, et kõik on nagunii ajaliselt nii pika nihkega, et kui sa nagu ikkagi kommenteerida seda, mis nagu Eestis toimub ja mida millal nagu ava paneb ja kuskil nagu nii-öelda esile tekib ja see, kuidas sa üldse rääkisin nagu Eesti kontekstist, et siis mulle tundub, et siin lihtsalt läheb kõigega nii kaua aega, et näiteks kui suhestub esteetika tekst võib-olla jõudis tõlgituna või isegi sellest räägiti nagu üle 10 aasta hiljem, siis praegu me tegelikult ei saa olla nagu nõus täitsa sellega, et kui sa ütled, et seal eraldi kontseptualism nagu meedium, sest et olen üldse nimetamistega alati olnud probleeme kategaliseerimisega, et mingis mõttes on see täiesti vältinud, sina oled kes kes väga tahab nagu leida, et see minu jaoks ka nagu mingis mõttes postmodernismi peale seda, et see mõiste kriis on nagu siiamaani kuidagi ja ma väga ei nimetaks ikkagi seda kogu asja konsultalismiks, sest ma leian, et kaasaegne kunsti saab defineerida, see on väga raske ja ma ei hakka seda praeguseni, et kas niimoodi tegema, aga me võime sellest mingil teisel hetkel edasi rääkida, aga ma ise leian, et see on lihtsalt ikkagi üks vool, viis kaasaegset kunsti teha, et et see muidugi on vorm kus ütleme kotist eetika ja et nad on ilusad ja selles mõttes on minule meeldib kunst, kus siis erinevad. Et see idee ja, ja see, millise nii-öelda vormi, kui ta valib endale üldse nii-öelda siis objektilise või siis redi, meediumi, mis iganes farmi. Et need on nagu ikkagi mingist tasakaalus teatud nagu, nagu teenivad ja täiendavad 11. Ja aga samal ajal ma ei saa rajaneks nagu feministlik aktivismiga tegelevad kaasaegset kunsti või väga sellist sotsiaalset kriitilist, sotsiaalset raseeritud kunsti. Ja see, et Eestis ühel hetkel valitsuses üks täiesti normaalne, sest et ma ei tea, aga ma mõtlen ise, et kui ma õppisin kunstiakadeemias, siis ma mõtlesin ka, et okei, saabki teha ainult sellist sotsiaalset kriitilist kunsti. Aga oli nagu ajada, mingis mõttes oli tendents, me oleme väike maa, suure riigi kõrval neid probleeme kuidagi, millest rääkida järsku tervele maailmale oli hästi palju ja mida siis nii-öelda kunstnikud tegid ja olid väga head saatorit, kes seda kõike vahendasid Härm, Anderson, Rael, Artel ja nii tihti, kui ma olen välismaal reisin, siis paljudel kunstnikel on jäänudki mulje, et siin tehaksegi sellist väga sotsiaalsete kriitilist kunsti siiani. Aga, aga noh, nüüd ma lähen juba teemast kõrvale tagasi, täitsa sinna alguses. Ei, aga see on hea, sest me saime sihukese ilusa ringi kokku, sest sa vabastasid väga hästi nakutega öelda sellist nagu vastaspoolte, sest miks mulle väga meeldib käsnalt raadiosaadet teha ja miks ma miks ma otsustasin seda nii-öelda uurimustest siin nagu raadioformaadis teha ongi seotud selle probleemi, et kui ma kirjutan, siis see on ikkagi väga nagu monoloogiline tegevus ja selles mõttes on sügise veebruarikuine pikem saade väga eriti nüüd sinuga ja Laura Kuusega räägitud, see avab märksa paremini, nagu seda vastaspoolte toob mingis mõttes esile selle millele sa ka vaikselt nagu viitasid sellele, kuidas postmodernismi kasvatasid mõistet, või siis üks minu probleem ongi see, et ühest postmodernismi mõiste ise on juba kriise, tuleks kõrvale. Ja, ja ma selles mõttes see ongi pidevalt, igas kontseptsioonis on see palju, sest seesmise jagate tõlgendusvõimaluste rohkus, et selles mõttes kontseptualism kui, nagu kunstnivool on ikkagi hästi nagu ka konkreetne aeg, sõnastus ja ka vastureaktsioon kogu nagu kunstniku müüdile abstraktse ekspressionismi. Ja seal on nagunii kindel koht sellel, et ma praegu ise leian, et ei ole ju enam nagu sama võitlus, ei käi endiselt, et kasutatakse võib-olla jah, laiemalt nagu seda esteetikat, aga otseselt see idee, mida tahetakse nagu kõnetada või suhestuda, millega on ikkagi nagu teistsugune siis täiesti sõltuvalt sellest, mis see kunstnik on oma kunsti sõnastatavaks teemaks valinud. No aga samas üks asi, mis mind nagu käimas hoiab või mis minu nagu seda probleemistikku nagu käivitab, ongi see, et ma näen, et samas on mingi selline sõnastatud peavool on nagu olemas ja mõtlesin jälle perifeerias eksisteerimise nagu situatsioon, kus ma nagu adunud märksa tugevamalt nagu sellist vastuseisusele peavoolu suhtes ja kuidas nagu leitakse, et ei tahet, küll tehakse liiga mis on ka jälle selline noh, kohati ka ülejäänud asutatud nagu reaktsioon või liig valulik kaatri ja see ei ole ka tihtipeale nagu põhjendatud. Aga, aga, aga samas ma nagu siiski ikkagi näen, et on olemas nagu selline tugev pealt, kui pea Voluliselt kehtestatud nagu opositsioon, aga selles mõttes mind jälle see kontsert turismi nagu lisandumine siia peavoolu, nagu rõõmustab noh, et sesse sotsiaalselt konstrueeritud see tõepoolest nagu probleem minu meelest nagu sellisel määral saaks lämmatada sama nagu teisi praktikaid teise lähenemise ja minu meelest selles suhtes nagu selle niisugune kontsert turismist välja kasvanud või selle, seda traditsiooni taas käitlev kunsti lisandumine, sellesse peavoolu diskursus seal väga nagu tervendav. Et, et noh, et see paljusused on nagu taastulemused mind selles mõttes väga rõõmustav. Ja mind ka, sest noh, mina leian sotsiaalset kriitiline kunst, et seal ei ole nagu ajas, aga kes teab, et on väga nagu konkreetse probleemiga tegelev ja ka väga kohaspetsiifiline tihti see, mis ja Tartus seal on nagunii-öelda, mingit vastuseis või isegi kui ma Riias tegi, näitas siis tegelikult Riias näituse tegemine. Ma ise mõtlesin, et see on nagu Tartus näituse tegemine, kuigi Tartus näitus teinud sellist suuremat, midagi, aga sest et seal on nagu väga Ta lihtsalt tugev kunstiakadeemias, siis ka selline võiks ikkagi öelda meediumipõhine ja väga nagu konkreetsete oskuste ja mulle tundub, et see koolkond on seal nagu endiselt väga tugev ja kui ma suhtlesin seal kunstnikega või ka seal Tema nagu kirjutasime näitusest seal mingis blogis ja siis tema ise tõi ka välja seda ka üllatavalt näitus nagu ei ole meediumipõhine ja, ja tegelikult Riia kunstipublikule võib-olla kohati nagu raske aru saada, sest et nende nagu koolkond ja maalikoolkond ja kunstiakadeemia on nagu selles mõttes ka nagu hästi võitlema kaasaegse, veel erinevatele avaldus vormidena. Ja sellega on sul õigus, sellest on isegi ministeeriumi saates varasemalt polgule juttu, aga saateaega hakkab sellega kahjuks otsa saama. Aitäh sulle, Margit Säde, sa aitasid monoloogi dialoogiks pöörata, seda eriti natukene nagu Buralistlikumaks muuta, mida, mida ma muidu paradoksaalsel kombel rääkides sellest, kuidas pilt muutub Buralistlikumaks ise räägin väga nagu ühe palgeliselt. Aitäh Indrek, et kutsusid mind. Te kuulasite Kunstiministeeriumi tänase saatekülalisteks olid kunstnik Laura Kuusk ja kuraator Margit Säde. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.