Tere pühapäeva hommikust, kõik kuulajad on jutusaateaeg. Täna on stuudios spordiajaloolane Kalle voolaid külalise rollis, tere hommikust. Tervist ja Tarmo Tiisler, kes on ka diplomi poolest ajaloolane, aga spordiajakirjanik ameti poolest minu pooltki, tere hommikust kõikidele kuulajatele. Kalle Voolaid sai koos kompanjoni tega äsja valmis raamatu Eesti ja USA korvpallikohtumistest on spordiajaloolased nüüd tükk aega teinud ja ja spordiajaloost läbi külalise me täna põhiliselt räägimegi. Kõigepealt see raamat, gigantide heitlus, väga selline pretensioonikas pealkiri, kui üks korvpalligigant on USA ja teine on Eesti. Mida te selle raamatuga öelda tahtsid? Gigantide duell? No seda tahtsimegi öelda, et korvpall on eestlastele hästi oluline mäng. Ja kui maailma silmis on jah gigandid ameeriklased siis meie eestlaste jaoks oli see meie kuldne põlvkond, kes ameeriklasi siin ka võita on suutnud täpselt sama tähtsad ja täpselt sama suured gigandid ja ja võib-olla sellise ütleme korvpalli tähtsuse tõusu nendes mängudes teataval määral hakkaski ja ja sealt võib-olla see idee ja, ja sealt ka see inspiratsioon sellise, võib-olla tõesti veidi pretentsiooniga nime valikul. Et siis jah, seesama asi, et Eesti, Eesti inimeste jaoks on korvpalli olnud tähtis mäng ja meie staarid on meie jaoks ikkagi kannid olnud. Inimesed, kes töötavad ajaloolasena ju ei tegele kogu maailma ajalooga, siis poliitilise ajalooga ja ka kultuuriajalooga seda lihtsalt ei jõua teha. Sina oled spordiajaloolane, kas sina tegeled kogu spordiajalooga või kuidas sina enda seda spetsiifikat paika paneksid? Ma isegi isegi ei oskaks vastata, mis on kogu spordiajalugu ja seega ma kindlasti kogu mingisuguse suure globaalse spordialaga kindlasti tegelema, et ix ta ikka Eesti Eesti piiresse rohkem jääb. Ja siitki tuleb valikuid teha, et ega me seal muuseumis ju kõike ei jõua ja ega mulle enda huvid on ju ka ikkagi mingites suundades, nii et eks ma ikka tegelen sellega millega ma tegelen, ja see kindlasti kogu spordiajalugu ei ole, et see on mingisugune mingisugune selline vastavalt vajadustele või töö spetsiifika-le või isiklikele huvidele. Mis asi on spordiajalugu, kas see, mis kunagi spordis toimus? Ma ei tea, mis asi on spordiajalugu, et seda on suhteliselt keeruline piiritleda ja ega ma ei tea sedagi, kas ma spordiajaloolane olen, see on lihtsalt kunagi kokku lepituna jäänud, et ma jäin sellega nõusse, kui mind hakati spordiajalooliseks kutsuma ja nii mind kutsutakse, et ja teisi meie kolleege samamoodi. Võiksin samamoodi olla ka muuseumitöötaja ja lihtsalt või, või ma ei tea ma midagi muud veel, aga hariduselt oleks ajaloolane, ei ole isegi mitte ajaloolane hariduselt, et ma olen tegelikult filoloogiakallakuga inimene, miski rahvaluuleharidus on mul tegelikult, ütleme, et ma võiksin olla hoopis folklorist, aga spordi folklorist või või see kõlaks veel jaburamaid, et siis ma olengi nõus sellega, et ma olen spordiajaloolane, minu meelest on spordifolkloor ja üks väga-väga huvitav asi, on Eestis kuidagi tänamatult vähe tegeletud, natuke tegeletud natukene hästi vähe, kunagi tegelesin ise ja nüüd natukene tegeleme veel lähiajal siin koos kalli kaasaga, kes on ka sellega natukene tegelenud. Aga ikkagi sinu kokkusaamine spurdiga, vaatasid noorena televiisorit, lugesid spordilehti, täitsid kaustiku õigeni. Lehti sai loetud veidi vähem, aga spordilehte küll, jah, see oli ikkagi. Lase rituaal käia spordilehti ostmas nendel päevadel, mis ta seal ilmus, kas võisid olla kolmapäev, laupäev, näiteks? Esmaspäev, kolmapäev, reede esmane võib-olla oli, võib-olla oli veel niimoodi jah, et. Aga eks sa ise ka sporti tehtud ja eks kuskilt sealt. Jah lapsest saadik, see on olnud selge, et see on nagu hästi oluline asi ütleme niimoodi nii isetegemise mõttes kui kaasaelamise mõttes ja ka kampsikute täitmise mõttes tõesti. Ja sina oled Lõuna-Eestist pärit ja ehk siis ehk siis sellest piirkonnast, mis ei saanud vaadata Soome televisiooni, seda, seda tausta mul ei ole jah, et see Soome televisioon, see oli selline legendaarne asi, kui siia Tallinnasse tulla. Et siis või oli ikka väga tähtis asi seda Soome televisiooni vaadata küll, kuigi ma väga hästi aru ei saanud, miks, mida sealt vaatama peab. Ma ei olnud selles laines sees, ütleme niimoodi, aga, aga mingil hetkel hakkasite tundma ka, et tuleb kuidagi sellises maailmas, kus ei saa vaadata inglise liiga jalgpalli ja rohkelt suusatamise võistlusi ja kõike seda televisioon pakkus. Ma ei osanud sellest puudust tunda, nagu ma ütlesin, et inglise liiga ei olnud mulle nagu minu selles. Fookuses ei olnud jalgpall inglise poole pealt, vaid oli see, mida kesktelevisioon pakkus ja et seal Kiievi sõna maja ja need meeskonnad aga, aga ka suusatamise järelema väga suurt vajadust kõdunenud, aga lapsest saadik ikka see korvpalliasi oli ikka nagu olulisem ja seda seal Tartu EPA võimla ja need kohad pakkusid ka elavas pildis päris sageli. Mis jäänud meie kodust väga kaugele, tollal ikkagi sa õppisid ülikoolis eesti keelt, siis nii muidugi kui kujundlikult öelda, eesti keelt ka üldistavalt öelda eesti filoloogiat, jah, aga, aga ikkagi see spordiajalugu ja millal sa tundsid, et sa tahaks nüüd seda rada käima hakata, sellega on see asi, et mul ema töötas spordimuuseumis juba siis töötab tänase päevani ja ja see oli nagu teine tasand oli ka kogu aeg olemas, et see teadmine, et see spordimuuseum ja, ja see on üks väga tore asi ja, ja seal oli saadud lapsest saadik käia ja eks ta kuskilt tuli ja siis ühel hetkel läksin sinna nii-öelda üliõpilase elu jaoks raha teenima sellise tehnilise töötajana ja siis kuidagi sain jala ukse vahel ja jäingi sinna, kuigi oli mõeldud ajutise nahaga mäe jäänud ajutiseks, tõstsid kasti, alguses sai kastet ostetud ja sai seal mingisugust valvuri tööd tehtud ja ametinimetus oli tehnik. Aga siis ühel hetkel sattusin mingisuguste märg Gide inventeerimise juurde, kui sa aru saad, mis see tähendab, et ühesõnaga juba kastis oli palju märke, sina pidid ükshaaval tuli nii-öelda ära kirjeldada ja kirja panna ja, ja tõsta fondi sinna, kuhu nad jäävad ja, ja see osutus väga põnevaks tööks ja selles siis läks nii-öelda see spordiajaloolase elu siis hakkas pihta märgi kogust medalimärgi kogust, mäletad sa mingit murdepunkti ka, kui sa tundsid, et see ei ole enam, vaid selline rõõm ja lõbu, et see ongi selline töö teaduslik töö? Andes aru endale, et ei saa teha, lihtsalt ei süda, no sellist murdepunkt ei oska öelda, see on kuidagi vabalt ja sundimatult läinud, et seda ühel hetkel jah, pakuti, et nüüd võiks äkki hakata teaduriks. Et mis sa siin selle tehniku palga ja nimetuse peal istud, et sul on potentsiaali rohkem. Ja aga millal see kõik juhtus ja kuidas ja kas seal mingi murdepunkt oli? Ma arvan, et väga ei olnud, et eks need ütleme, vastutusala kasvas vaikselt ja kohustused kasvasid ja väljakutsed muutusid, ehk siis sai hakatud midagi kirjutama tõesti, ja. Ja, ja ühel hetkel tundus, et see hoopis Forchorissi asi hakkab kõrvale jääma ja magistriõpingud jäid seal pooleli ja, ja said valikut, teise pidi tehtud. Kas sina oled rohkem selline, kellel meeldib tegeleda selliste esemetega, ehk siis vanade asjadega või sa oled selline, kes võtaks pakki pabereid ette, ei hakkaks siis niimoodi lappama ja sealt otsima. Esemed vastu mul väga suurt kirge ei ole, ma tean, et sellega paljud, kallid kolleegid, praegu pettuvad minus aga aga jah, et ma ei jookse nagu eseme järgi, vaid ma pigem üritan mõtestada seda asja kuidagi või protsessi siis ütleme, tajuda või pigem siis võib-olla see uurija või, või see tüüp jah, et kuskilt allikate ligi minna ja hoomata seda tausta ja kõike laiemalt, et see mulle meeldib, võib-olla isegi ikka kuskilt need seosed, mis seal tekivad ja see on nagu huvitavam ikkagi, kui sa ei sa ikkagi tegeleda Eesti spordiajalooga rohkem, kui tuleb tegelenud ka antiik. Olümpiaajalugu on, ütleme olnud jah üks selline, kõige suuremaid huvi valdkondi või siiamaani on selline ütleme kui peaks kuidagi ennast veel täpsustavalt sõnastama või nimetama, siis nimetataks pigem olümpiale loolaseks tõesti. Ja antiikolümpia toimus väga ammu-ammu ja küll just ja selle kohta ju väga palju materjali ei ole, mis oleks suus, on niimoodi antiikolümpiamängude kohta on päris raske ja kui kuskilt muidugi nüüd välja tuleb midagi, ütleme seal arheoloogiliste tööde käigus või niimoodi, et siis tekib juurde küll, jah, muidu muidu üldiselt jah, materjal lõplik ja kuidas sina siin Eestis tegeled antiik? Olümpiamängudega? No ega ma nüüd ei tegelegi antiikolümpiamängudega ma ikkagi ütleme, tegelen selle Eesti olümpiaajalooga peamiselt, aga selle kõrvalt aeg-ajalt on tulnud kirjutada midagi muud jah, või ütleme, siin on, nüüd tuleb juurde see Eesti olümpiaakadeemia roll, kus ma olen ka nagu kaastegev olnud juba pikki aegu ja ja see ütleme siis olümpiahariduse jagamise vajadus või ideed, see on sellise haridusliku suunitlusega tegevus olnud rohkem, et ehk siis on mulle tundunud või kellelegi teisele tundunud, et eesti keeles võiks midagi olemas olla, mida seni pole olnud ja sealt tekkinud soovid. Vajadused on siis kokku läinud, siis mulle midagi kirjutanud, et nagu olnud minu selline uurimisala, ütleme niimoodi see, mis Eestist väljapoole jääb, et see on olnud selline meeldiv kõrvalprodukt sellele kõigele. Kas üldiselt sa tead enam-vähem kõike, mis Eestis on seoses olümpiamängudega juhtunud, toimunud? Ei, kindlasti ei tea kõiki ja keegi ei tee kõike. Võib-olla ma tean rohkem kui keskmine inimene, aga ja ma üldse ei oma sellist ambitsiooni, et väita, et ma tean väga palju või või veelgi enam, et ma tean kõike. Aga kui sa saad midagi uut teada, kas see on ikkagi selline väga sihuke friigi nüanss, mis noh, laiemat publikut väga ei kõneta või kas sa usud, et Eesti olümpiaajaloost on võimalik tuua välja veel midagi niisugust ikkagi fundamentaalset, mis meie pilt? No ma arvan, et tegelikult seesama fundamentaalne pilt ongi. Kui ma enne rääkisin, et mulle meeldib neid suuri pilte vaadata, siis ma arvan, et see meie olümpia ajalugu ongi, võib-olla see suur pilt on raamistamata või ütleme, see põhjapanev kodumaine uurimus on tegemata või kirjutamata või või ütleme, just need seosed, kuidas ja miks see kõik nii läks, nagu läks selle Eesti olümpialoojust seal algusajaga, et seal on ikkagi väga palju väga palju uurimata ja, ja tead, teadmata ütleme, et jah, võib-olla faktoloogia või, või see, et kes ja kus võistlesid, mitu meest seal mängudel käisime, mitu medalit seal võideti ja see on nagu muidugi olemas, aga just mulle tundub, et see taust on lahti, rääkimata väga paljuski ja ka uurimata, mitte ainult lahti, rääkimata läbi, et seal on tööd küll ja veel tead sa kohti, kus saaks nii-öelda värske puutumata allikaid? Kindlasti kohti on, eks, eks, eks need arhiive on, ma arvan, ka Eesti Eesti oma rahvusarhiivis kindlasti leiaks, et ei ole lihtsalt endale aega olnud. Ei ole ka olnud neid teisi uurijaid olla, kes, kes seda tööd oleks piisavalt teinud, ehk siis tagumikutunnid on nägemata, et jah, alustame siit Eesti arhiividest, aga siin lähiarhiivid Stockholm kindlasti noh, olümpiarhi Los on. Ja teised Belgia Antwerpeni mängudega seoses Belgia kindlasti võib olla. Ja nii edasi, muidugi tuleb lihtsalt läbi käia ja üle vaadata, läbi tuulata ja läbi töötada, et üldiselt tuleb. Meie spordiajalugu on ju ka üsnagi paika pandud, ehk siis ta on narratiivselt selline kõik enam-vähem teavad, milline ta on olnud. Ja nüüd, kui kõrvale võtta see meie uusajaloo käsitlus, köide number kaks, mis tekitas, oli see nüüd pool aastat tagasi päris palju jutuainet, mis muutis meie arusaama või kus kujundati natukene teistsugune pilt meie üldajaloos siis kas sa usud, et Eesti spordiajaloos ka tulla selline noh, nii-öelda köide number kaks, mis selle spordiajaloo pildi teeb, hoopis teistsugust? Ma ei tea, kas meil see number ükski olemas on, et kui kuulata kolleege ja Eesti spordialaseltsi kurtmisi, siis tundub mulle, et kusagil on mingisugused jõud tasakaalust ära, ehk siis ehk siis see spordiajal võib-olla ei oska kokku kirjutamata, ma ise ei tea, kas ma olen selles väga veendunud, et meil on ta kuskil kokku kirjutamata või on ta kokku kirjutatud. Ei ole, ma ei ole sellele nii mõelnud, aga et kui nüüd kui nüüd mõelda, et kas see, kas see narratiiv peaks muutuma noh, oli selline õnnis aeg, kus 200 vahel käidi kangi tõstmas olümpiamängudel maadelt enne sõda luurik ja Aaberg ja nii edasi ja võib-olla jah, võib-olla on siin mingisugused rõhuasetused jäänud natukene ja. Ma ei tea, kas see sõna vanamoodne on siin kohane või või, või on see kellegi jaoks solvav, aga et võib-olla jah, natukene sellist värskust sellesse jah, võiks lisanduda jaa. Ja see oleks võib-olla meie sellisele suurele pildile ainult kasuks, aga eks ma arvan, et aeg teeb töö ja loomulikku rada, need asjad juhtuvad, et ma ei usu, et siin juhtub kunagi nii, et mingisugune suur ja šokeeriv Eesti spordiajalugu number kaks või number üks või, või üleüldse suur spordiajalugu, kui ta ka raamatuna tuleb, et see kedagi väga peaks šokeerima või? Ma ei, ma ei oska seda nii vaadata ja ma ei tea üldse õige lähenemine ka selle sinu poolt mainitud Eesti ajaloo puhul, et see šokeerimine, et. See lihtsalt oli selline raamat, aga kas ta pidi šokeerima kedagi, kas see oli nii mõeldud, ma arvan, et pigem ei olnud või? See lihtsalt juhtus, see skandaalikene, aga spekuleerime natuke veerevad, kui 50 aasta pärast hakatakse Eesti spordiajalookäsitlust kirjutamast, kui siis veel mingeid raamatuid üldse välja antakse ja, aga noh, loodame Madame arvame, meie loodame meie ka juba vana kooli meestele, et kas siis see võib-olla noh, niimoodi jalgpall pluss ülejäänud alad. Oleneb, kust maalt me seda võtame, et kindlasti tagasi siit täna tagasi vaadates ei ole see jalgpall pluss ülejäänud alad, vaid see on kui seda sellist alade põhiselt vaadata, siis on siin ikkagi meil traditsioonid olnud kusagilt mujalt ja see algus tuli ikkagi sellistelt individuaalaladelt ja, ja tugevate meeste traditsioonist, eks ole. Aga tänasest päevast 50 aastat edasi, ma arvan küll, pallimängud jah, pluss ülejäänud alad jah, pigem nii, mitte ainult jalgpall, et meil on ikka see korvpallimõju on täna veel küllalt suur, et ma arvan, et see ei ole ainult seal, Pant ütleb Tartust pärit Kalle Voolaid. Näeks teil siin Tallinnas on ka mõni korvpallur veel alles? Mõni jah, just nimelt ajaloolased ju ka arutlevad päris palju selle üle, et kuidas peaks kirja pandud saama, kas ta peaks olema selline akadeemiline käsitlus, mida väga lugeda ei kannata, sest ta ei ole väga loetav tongi akadeemiline tekst või siis ta peaks olema selline mõnusalt loeta, mida tõesti inimene ostab ja loeb enne enne und, et mis kujul see spordialaajalugu peaks kirjas olema? No eks sa pannakse kirja nii, nagu ta pannakse, et kui kui küsida, et kas meil seda akadeemilist käsitlust üldse on spordiajaloo siis kindlasti palju vähem kui võiks olla ja oleks hea sellisele rahvuskultuuri seisukohalt nii-öelda ajaloopildile ka, et sellist akadeemilist uurimust on meil kindlasti ja kahjuks me spordimuuseumis ka sellega väga ei tegele, meil on küll aeg-ajalt ambitsiooni korraldada mõni konverents või anda välja mõni trükis või artiklikogumik. Aga kahjuks ei ole seda ressurssi, et ütleme, sellist teaduslikku lähenemist edendada selles mõttes, et meil omal inimesed, teadurid, palgal olevad jõud sellega süvitsi tegeleksid, meil on õnneks mõni noorem kolleeg, kellel on seda entusiasmi täna üritada jõuda edasi seal kraadiõppes ja nii, aga aga kahjuks meil sellist süsteemset võimekust ei ole sellega püsivalt tegeleda muuseumis, aga õnneks meil Eestis veel mõni inimene jah, natukene midagi kirjutab. Aga seda võiks muidugi rohkem olla ja on selline huvitav olukord, kus näiteks rajatagused uurijad on kirjutanud Eesti spordiajaloost üht-teist, akadeemilist laadi teksti, aga jah, seda võiks rohkem olla, aga kui sa küsida, mis see ütleme, see alternatiiv võiks olla siis see, mida me oleme natuke jõudsamalt suutnud ja mida ma ise olen ka proovinud, on selline võib-olla pigem populaarteaduslik lähenemine. See võiks küll olla selline kapiraamat ka kasvõi sama gigantide duell. Ma arvan, sobiv öökapile väga hästi, ma ei tea, kas sa seda oled jõudnud sirvida, sirvida olen, lugeja pole ja paneb, paneb hästi magama. Hea uinutav raamat ja ma ise ka vaatan teda õhtuti ja siis silma joblooja kos korvpalliga. Aga kumba sa rohkem tahad teha, kirjutada nii-öelda eriala inimestele olles siis sellises akadeemilises maailmas respekteeritud ajaloolane või selline noh keda teatakse, Too Kalle Voolaid, see on see habemega suur mees tarkust mõnusalt muhedalt ägedalt kirjutanud. No ambitsioon, nii on olnud nooremas eas kindlasti selle akadeemilise poole rohkem. Hetkel on elu teinud siin natuke oma korrektiive, mis ei tähenda, et ma õhtuti mõnikord ennast magama mõeldes ei unistaks, ikka pööraksin akadeemilisele rajale rohkem tagasi, jälle ja ja uuesti, ütleme siis, aga hetkel hetkel ei ole veel seda võimekust sens avastanud, aga, aga võib-olla kunagi avastan. Aga hetkel siis võib-olla jah, siis ütleme nii, et see, see teine, see populaarteaduslik lähenemine, mitte et see mind väga rahuldaks, aga hetkel ma olen sellega nõus, et see on nii näinud. Aga kumba Eesti praegu rohkem vajaks? Niisugust rahva sekka minevaid raamatuid või sellist, sellist teostmise sellisesse kitsasse ringi? See on jälle selline küsimus, millele nagu ma ei tea õiget vastust. Kas, kas kumbagi vajatakse, aga, aga mõlemad ju oleks toredad. Mõlemad peaks olema kindlasti sellist professionaalset spordis, loo põldu meil on, nagu ma ka ütlesin, ees pole. Aga kindlasti peaks olema ka sellist populaarteaduslikku lähenemist või seda nii-öelda selgitavad või tausta, selgitavad, et mulle tundub, et meie, sellises spordi Kirjanduses ütleme siis nii, on praegu seda seda viimast ka vähe olnud, selliste noh, olgu siis ajaloolase pilku või need on sellised ajakirjaniku pilk olnud päris palju, nagu sa võib-olla oled märganud. Paavo kivistunud, vähe? Ma tea, Kalle Voolaid Kalle Voolaid on laavakivi, seest ma ei räägiks. Kalle Voolaid, kes on meil telekülaline, on kaks muusikapala võtnud Tartust Tallinnasse mängimiseks kaasa, ei räägi esimesest miks see sulle oluline. Esimene oli siis akvaarium? Noh, see on, ütleme selline lapsepõlve lapsepõlve ei ole lapsepõlvega puberteet, puberteedi east välja kasvanud huvi. Selline et seal twitteri poolt tuli ühel hetkel või sealt ida poolt tuli päris head sellist muusikat, mis ühel hetkel nagu aitas millestki aru saada, millest varem polnud võib-olla mõelnudki. Ja mingisugune selline ütleme filosoofia, mida siis Boris kripentšikov nagu vahendas oma muusika kaudu, oli ühel hetkel nagu väga-väga hingelähedane, ütleme nii ja ja noh, seal oli teisi veel muidugi, Viktor Tsoi alustades ja, ja mõnigi muu veel, aga, aga ütleme siis akvaarium on nagu jäänud alles või, või tulnud nagu tänapäeva välja ka selle albumi nimi oli 21. sajand. Ehk siis ta ei ole jäänud sinna 80.-tesse kinni ja see mulle on nagu väga sümpaatne, et mulle nagu endale tundub, et ei ole mõtet nagu väga kuhugi kinni jääda. See sellest ei ole nagu kasu, et tuleb, ikka, tuleb see võtta sealt, mis selles perioodis on ja sellega edasi minna ja sellele juurde kasvatada midagi. Mulle tundub, et akvaarium on nagu sellega hakkama saanud ja see viimane punase kaanega album oli väga kõva album ja sealt pealt üks lugu, siis nüüd on valikus mul nyyd lugu on sisse juhatatud. Lähme. Kuna tänane jutusaade on ikkagi kaudselt spordiga seotud, siis ütleme, et nüüd algab jutusaate teine poolaeg ja väljakul on jätkuvalt mängijad Kalle Voolaid, spordiajaloolane Tartust ja saatejuht Tarmo Tiisler Tallinnast, aga me istume Tallinna stuudios, nii et ses mõttes oleme üle laua vastamisi. Ajalugu on ju tehnik, mida tegelikult on tore lugeda ja, ja millest me paljuski lähtume. Kui näiteks saanid kirjutasid seda korvpalliraamat, vot siis oli sul hirm ka, et sa äkki mõne müügi murrad kasvõi selle 70. aasta võidu tähtsuse kuidagi tood väiksemaks, mida me saime USA üle. Seda hirmu no ei olnud, et pigem oli see arusaam mis ainult süvenes õnneks, et see võit oli tõesti tähtis. Ja kui oleks läinud ka teisiti, kui olekski seda murdma hakanud, siis ma poleks nagu väga kartnud seda murda, et siis oleks mul olnud allikapõhine sisemine kindlus, et seda tuleb murda, aga ütleme selle müüdi seisukohalt või mis ei olegi nii väga müüt ilmselt ikkagi et selle loo seisukohalt õnneks siis ei olnud seda murdma hakata, et see, see minu meelest tullakse lammutus ka väga selgelt välja ja vähemalt ma ise sain seda kinnitust küll, et see oli tõesti väga tähtis, väga tähtis mäng Eesti korvpalli arengu seisukohalt võitiust, nullide, sportlikult ka tähtis. Tegelikult tuli ju siia üks meeskond mängima, sportlikus mõttes oli see lihtsalt mäng, aga ma jah, et sellise Eesti korvpalli seisukohalt ja meie suhtes nende gigantidega või meie siis rääkides Eesti korvpallipublikust meie kohalike gigantidega oli see küll võib-olla just selline müüte loovmäng, ehk siis paljuski sealt mitmedki müüdid said. Või ütleme siis jutumärkides müüdid või need lood. Meie korvpalli ümber said sellist jõudu juurde. Ja see meeskond kindlasti kasvas suuremaks ja võib-olla oli see üks neid mänge, tänu millele Mihkel Tiks kirjutas hiljem nii mõnegi toreda korvpalliraamatu ja omakorda panin mingisugusele müüdiloomele alust ja, ja nii edasi, ehk siis koduse korvpalli seisukohalt väga oluline võit kindlasti, aga sportlikust seisukohast oli see lihtsalt üks turniir, millel ei olnud nagu mingit seost eelnevaga ega ka järgnevaga. Ameeriklastel oli see osa ettevalmistusest Melchiori olümpiamängudeks eestlastele hooaja vaheline lihtsalt üks turniir. Nii et sportlikus mõttes jah, oli seal üks tore võit, aga, aga müüdiloome seisukohast oli see väga võimas looja. Tead sa praegu Eesti spordis mõnda müüti, mille kohta sa võid öelda, et see päris tegelikult nii ei ole, aga rahvas kindlasti teisiti ja las ta olla. Kindlasti on neid hästi palju, hästi, palju on need lugusid. Kunagisest huvist lähtuvalt näiteks meie raskejõustiku ajaloos on neid hästi palju neid, selliseid poolmüütilisi kontrollimata lugusid näiteks. No kõik need raskejõustiklaste meistritiitlid, mida seostatakse nii Lurichi kui Abergi kui Jaan Jaago, kui ma ei tea veel kellega, et need on poolmüütilised kõik, sest tollal enne esimest maailmasõda enamasti konna tiitli hakkasid tulema väidetavalt maailmameistritiitlit, siis tegelikult ei olnudki sellist organisatsiooni, kes oleks võinud mingisuguseid tiitleid jagada, ehk siis see oli täiesti kontrollimatu tegevus. Maailmameistritiitlite välja jagamine ja selliste süsteemsete korrektset nimekirja või ütleme siis, tiitlivõistluste ajalugu nii kaugele ei lähe, ehk siis me tegelikult ei saa öelda emad, kui oleks nii rohkearvuliselt maailmameistritiitleid võitnud. Olgu Jaago või olgu Lurich ainukene, kelle puhul on mõtet rääkida mingitest tiitlitest, on tegelikult Georg aken, Schmidt mis on nagu tõestatavad tiitlid. Nii et see on üks selline spordiajaloo uurimise käigus. Selline kurblooline moment, et tihtipeale see lugu on suuremaks räägitud mõne meie spordikangelase puhul küll, kui see võib-olla oli, aga, aga las ta olla. Aga selle see Lurichi väiksemaks idee, et ütleme, et tal neid malle meistritiitlid olid sellised kaheldavad Hamburgi turniirivõit 1901 ja nii edasi, mida on siin seostatud maailmameistritiitlitega ka olid lihtsalt turniirid ütleme või oli selle turniiri korraldaja huvides seda reklaamida välja kui maailmameistrivõistlusi. Samal ajal samal aastal võib-olla ka raskekaalu maadluses oli neid turniire kolm, neli või rohkemgi, mida kõike nimetati meistrivõistlusteks, aga mis olid täpselt võrdselt lihtsad, tugevate maadlejate esinemised kuskil sirkuses võimul suurel areenil kestsid kuu aega või, või nii ja tõid lihtsalt publikut ja promoda selle siis sissetulekut ja vaatajatele ka muidugi. Mida ikkagi meie nende vanemate spurdi kangelastega teha ehk siis nendega teha, las nad olla. Ei, muidugi, las las nemad olla. Aga et Ta on ju sellised käibe käibelaused, et Palusalu võidu tulid Eesti rahvale ülitähtsad ja eesti rahvas hingas ühes rütmis, Paul Kerese ka ja, ja nii ja naa. Noh, sealt eestpoolt võib veel tuua seesama Lurichi näide. Ja siis on tänane noor põlvkond, kes elab internetimaailmas, kellel on hoopis teised kangelased, hoopis teised huvid ja et nad lihtsalt ei saagi aru, mis, mis meisse palusel olijaid. Mis meisse Keres oli, nüüd pole teda enam rahatähel ka ja et et, et seal on mingisugune vanemate inimeste heietusi ja mingisugune nokitsemine, mitte jonn. Kuidas male üldse sport peaks olema ja, ja et mis nende vanemate kangelastega teha? No nad on oma jälje jätnud, meie asi on seda jälge vahendada. Olgu siis muuseumiseinte vahel või kusagil trükistes ja nad on kindalsti meie kultuuriloos väga selgelt olemas ja väga-väga selgel kohal ja muud teha, nendega ma ei oskagi midagi, ehk siis ütleme siin on see muuseumi rahvahariduslik funktsioon väga selgelt välja või, või selline kultuurivahendaja funktsioon, spordimuuseumi roll, see kindlasti on väga paljuski ma küll kardan, et rahvast harib tänapäeval mitu spordimuuseum, vaid spordiajakirjandus spordi koha pealt, jah, aga kes ikkagi ajakirjandus vaevalt hakkab väga palju Paul Kerese kunagi rääkima? Teeme selle, see võiks olla väga huvitav, eraldi teema veel tund aega võtta, et mida kõik spordiajakirjandus peaks tegema, et et meie spordiajalugu paremini vahendada ja mul ei oleks selle vastu midagi veel tunnikeseks siia jääda, aga ma kardan, et sul, spordiajakirjanikuna ei ole siin ka palju hoobasid vist seda kõike muuta. Seda üldist pilti Peaksime kuidagi tegelema, Eesti spordiajakirjanik, kas peaks tegelema sellega, et propageerida ei ole ilus sõnaga kuidagi õhutama rohkem, mis mul saab selle vastu olla küll, aga kas me peaks seda tegema spordiajakirjanik? Minu arust minu arust peaks või võiks vähemalt, aga, aga ma saan aru, et siin äriloogika ja kõik muud loogikat ilmselt määravad väga paljuski seda tegelikkust ja noh, oleks ju hea, kui oleks mingisugused, ütleme siis sellised rubriigidki siin või seal väljaannetes või või, või online-meedias kuskil mingisugused lingitavat. Ma ei tea, seal aknakesel bännerid kus saaks sellel ajaloole ligi nendele lugudele ligi. Et aga ega mul ei ole head vastust, kuidas, kuidas tänasele noorele selgeks teha Lurichi fenomeni või kui Kerese fenomeni või Palusalu fenomen, nad kõik oli tõesti fenomeni ja täiesti kaheldamatult väga suured nimed Eesti spordiajaloos kõik, ja kui sa seda ise kogenud, ei ole sa sellest sellest on väga raske aru saada, ilmselt jah, tava, tavainimesel jah. Ma arvan, et tänasele noorele on ilmselt Margus Hunt või parudovi Konstantin Vassiljev või kostja Vassiljev ja need suured nimed. Ja 10 aasta pärast järgmisele põlvkonnale võib-olla on väga raske seletada selle Baruto fenomeni näiteks, et et see on selline paratamatus, aga ma arvan, et need kõige suuremad nimed jäävad ikkagi alles vähemalt kuhugi vähemalt Meile muuseumi seinte vahele või ekspositsiooni ja on meie asi jõuda võimalikult tänapäevaste nüüdisaegsete kanaliteni, seal muuseumis siis meie asi ja tänapäeva noortele seda pakkuda ja vahendada. Ja noh, ma arvan, Meil õnneks veel kõik ideed otsas ei ole ka muuseumis nende nende küsimuste positiivseks lahendamiseks. Kui muuseumis oma tööd teed, siis sa istud kuskil või olete hoidlas mingite dokumentidega mingite asjadega, tooli mul on õnneks seisma ei pea, et ikka saan istuda vahepeal. Ja kas seal tekib seesama efekt ka sul vahest nagu on teinekord tapeeti panna, ehk siis sa paned neid ajalehti kõigepealt sinna alla ja siis ühel hetkel unustad ennast vanu ajalehti lugema ja jube põnev on ju tapeet seina panemata. Kas sul on samamoodi, et sa lähed kuhugi hoidlasse, avastad midagi ja siis sealt haruna hoopis midagi muud ja siis siis hakkadki lehitsema ja vaatad, et kell on juba 11 õhtul. Õnneks jah, õnneks tõesti juhtub seda päris päris mõnikord on ikka juhtunud, nüüd satud mingisugusele huvitavale loole peale. Eks teataval määral see viimane gigantide duelli raamat hakkas ka niimoodi hargnema, sattusime kolleeg Siimuga järjest mingisugustele seostele ja sealt hakkas see lugu kokku tulema ja sama pall näiteks, et aeg-ajalt ikka tuli jälle sattus pihku ja mõtlesime, et see on see autogrammidega ball, aga ühel hetkel hakkas nagu mõte liikumaid, mis pall siis ikkagi tegelikult on ja kelle autogrammi need seal on? Ja selliseid huvitavaid leide tekib? See on võib-olla üks toredamaid kohti sele muuseumitöö juures, et aeg-ajalt kuskilt midagi tekib niimoodi iseenesest mingi lugu hakkab kuskilt hargnema mõnes tunnustatud fondihoidlast unustatud ta ei ole, aga ütleme pikka aega tähelepanu alt väljas olnud eseme või, või loo või raamatu või fotojuurest. Sina kui spordifolklorist, millest me alguses ühe lausega rääkisime, räägime nüüd paar lauset juurde, ehk siis noh, on ju sport, mida tehakse ja siis ajakirjandus sellest kirjutab ja televisioon näitab ja ja samas sportlaste ümber ja võistluste ümber tekivad ju selliseid, mida räägivad siis huvilised. Et kuidas sellega on, kas sellist Eesti spordifolkloori? On uuritud, kui palju on uuritud? Ei ole väga palju uuritud? Seda on ka vist päris raske uurida nii-öelda sellist elavat folkloori, et ega ma olen aru saanud, et ega väga paljusid neid Selliseid lugusid seal siseringist vist sportlased ise või, või need või selle siseringi kuulajad ei taha ka välja lasta. Meil õnneks või kahjuks aeg-ajalt midagi tuleb, et pigem on uuritud siis sellist spordi kohta. Ta käivat folkloori, aga seda hästi vähe, et nagu ma ütlesin, siin mõni artikkel, võib-olla lähiajal on tulemas sellel teemal, aga, aga sellist süsteemset käsitlust ei ole. Jah. Et, aga see on väga huvitav teema, kindlasti artikkel tuleb siis mingis erialaajakirjad või jah, kahjuks küll, jah. Kahjuks tava publiku seisukohast ilmselt kahjuks ajakiri folkloori. Et see jah, kahjuks inglisekeelne ka pealegi lisaks kõigele veel. Et aga jah, et ta tuleb. Ja spordiajaloolased ma võin nüüd teha liiga, on üldiselt vanemaealised, sina oled, istuks nooremaid, on Taluseltsi liikmeskonna võrdluses oleme me jah. Ütleme, mõlemad oleksime seal ikka päris noored poisikesed paraku või, või, või, või õnneks või kahjuks nii see on, et selline kogemus aitab spordiajal huvi tekkele kaasa elukogemus ja samas need, kes lähevad ajalooteaduskonda ilma Tartusse on ju palju ja, ja nad on ju kõik. Üldiselt loed inimesed ja ajaloo pistad sinna, spordiajaloo juurde ei jää. See on hea küsimus. Ilmselt ei ole seda. Akadeemilist traditsiooni lihtsalt või oleks vaja sellist asja kujundama hakata, et aeg-ajalt mõni noorem inimene midagi võtab õnneks kirjutada, nagu ma ütlesin, aga sellist pikemat ja põhjalikumat elusidumist spordiajaloo uurimisega jah ei ole väga tihti ette tulnud tõesti? Ma ei, ma arvan, et siin on mingi see põhjus, et ülikoolil ei ole seda võimekust tekitada veel mingisugust liini ja ei ole ka muuseumil olnud seda võimekust, et neid inimesi kuidagi motiveerida siis rahalises mõttes või või töökohtadega spordimuuseum kogub ju noh, asju kui nii robustselt võib öelda ja, ja mitte ainult asju, jah, mitte ainult, aga noh, üldiselt asju ka. Ja, ja samas ma arvan, et Eestis on väga palju inimesi, kellel on mingisugused eraspordiasjade kogud, teadsin nendest midagi, vanasti ikka vanast ikka, mis on huvitavad siis. No ütleme niimoodi, et väga huvitavad kogud on moto motoauto-motovallas ja me oleme nendega ka koostööd teinud, meil oli alles hiljaaegu väga uimas mootorrattanäitus ja ja praegugi on avatud meil väga võimas jalgrattanäitus, mis on samuti erakogude baasil väga suurel määral, kus on väga, väga huvitavaid, tõesti päris vanu ja ka uuemaid ja lugudega jalgrattaid kuni seal ütleme kahekorruselist jalgratast seni välja mis, mis on nagu täiesti arusaamatu, esmapilgul, aga aga omaniku põhjendus oli see, et sealsamas Võrumaal, millest meil enne juttu oli, et mis seal Võrumaal ka huvitavat on, et seal seal sõidetakse sellisega ringi, kuna muidu jääb koerte kätte lihtsalt, et siis seal teiselt korruselt on nagu turvalisem koertele alla vaadata, sellise legend sinna juurde, ütleme niimoodi, et selliste lugudega rattad on meil veel praegu väljas, jah. Aga jah, mootorrattakollektsioonid, jalgrattakogud. Ma kujutan, Eestis on päris palju jalgpalli pallifänn, kes nüüd saavad ilma rin ringi liikuda ja igasugu kraami koju tuua, endale? Jah, kui sa nüüd küsid, kas jalgpalli korvpallikollektsioone ma ka tean, siis ega ei teagi, vähemalt praegu võin, võin valetada, aga ei meenu hetkel, et oleks selliseid jalgpalli või korvpalli, eramuuseumi või erakollektsiooni. Esmahetkel ei löö ette, on selliseid, kes ütleme, salle koguvad fännisalle sellist, kes oleks nagu öelnud, et tal on nüüd lausa jalgpallimuuseum sellist aga ei, ei meenu. Tehnikameeste hulgas on neid vist rohkem selliseid spordihuviga või või, või mitte, ainult spordimuidugi, see mootorrattakollektsioonis on ka kõike muud, aga neid võidusõidurattaid muidugi. Kas sina, spordiajaloolasena tegeled ikkagi vanade asjadega, mis oli kunagi paarkümmend aastat tagasi, ehk siis mitte tänapäevaga saa ajaloolasena praegu ei huvitu veel sellest, kuidas rock ja Kalev näiteks eelmisel aastal mängisid. Mina isiklikult. Meie kogudega selles mõttes ei tegelegi, et ma ei kuulu nagu kogude osakonna halla või olen nagu sealt nagu kõrval veel. Et selles suhtes Profiilon profiil on ikkagi noh, ma ei oskagi niimoodi nüüd jällegi pluateerida, et nii ja naa, et kui töölaual on mingisugune tekst, mis puudutab tänapäeva, siis tuleb ka seda tänast tänast hetki ikka teada, aga kui on vanem lugu, siis vanem, et niimoodi ei ole. Kronoloogiliselt sellist piiritletud ei ole ja muuseumile ongi seda vitsaga raske endale lubada, et nüüd ütleme, tänapäevaga ei tegele või ainult tänapäevaga tegeleda, et me peame siin sellist kõikehõlmavat ikkagi katustele asja ümber hoidma või selle asja pea kohal hoidma, et me ei saa tänapäevast suvi mööda vaadata ja see on, Ma arvan oluline mõnes mõttes ikkagi ka seda hetke tähti koguda, siis tõepoolest võib juhtuda, et muidu 10 aasta pärast mõni nendest oleks kogumata. Kas sina ajaloolasena endale koju ka mingit ei vea teha? Raamatuid, põis? Raamatuid vean küll koju väga hoogsalt ja saan kodus selle eest aeg-ajalt võtta ka, et kuhu sa tuled nende raamatutega, varsti peab ise välja kolima, aga, aga tore ju seal muidugi on tore. Loomulikult raamatud on väga toredad. Mulle väga meeldivad pudi-padi veel, aga seal põhiliselt põhiliselt katsun mitte suuri asju vedada, jah, aga tööd teed sa tööl või kodus ka. Nii ja naa, et vahest kodus ka ikka väga tööle, muidugi rahulikum kabinetis. Sellised jutud olid meil, tere, jutusaates külas oli spordiajaloolane Kalle Voolaid. Just, ja, ja sul on üks lugu veel valitud siia lõppu ja mis lugu see on? Seto talilt ja üks mu selline vana lemmik selline iroonia maiguga lugu, mis räägib sellest, et surra on veel liiga vara, aga rokkimiseks võib-olla on juba natuke liiga hilja. Et ma ei oskagi selle kohta midagi öelda, kuid see on üks muhe lugu ja võib-olla see iseloomustab mind kuidagi natukene. Tore, kuulame siis saatekülalise iseloomustust saate lõppu ja selline jutusaade aitäh. Külaline Kalle Voolaid. Tarmo Tiisler tänab ka kuulajaid. Jah, ütleb kuulmiseni.