Eurokeelest ja emakeelest ehk uuesti eurokeelekogumikust, mille pealkiri on emakeelne eurokeel räägib selle kogumiku autor, helika Mäekivi tänases saates tere kõigile. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja, ja esimene küsimus on pealtnäha vähemalt väga lihtne küsimus, mis on eurokeel? Igas keeles on olemas üldkeel, seda räägivad kõik inimesed ja üldkeele alla kuuluvad allkeeled või keelevariandid või funktsionaalstiilid, nii nagu eriteadlased on neid nimetanud. Ja seda räägib väiksem hulk inimesi. Ja allkeeled jagunevad omakorda kaheks. On oskuskeel, mida räägib kitsam rühm inimesi näiteks majanduskeel või õiguskeel või meditsiinikeel. Ja peale selle On selliseid allkeeli, mis on mitme valdkonnaülesed näiteks meediakeel või teaduskeel mis haarab enda alla mitut valdkonda. Ja nüüd eurokeel on lühenenud nimetus, millega tähistatakse Euroopa Liidu tekstides kasutatavat keelt. Ja nii nagu meedia või teaduskeel katab seega paljusid valdkondi. Võib-olla kõige rohkem õiguskeelt, sest Euroopa liidus tehakse sageli õigusakte aga ka siis muid allkeeli, näiteks veondust või kalandust või haridust. Eurokeel on seega siis üks allkeeltest, mille puhul kehtivad ka üldkeelereeglid. Selle nimel tehakse pidevalt tööd, luuakse termineid, korraldatakse keeleõppepäevi, toimuvad igasuguseid keeleteemalised koosolekud. Ja tuleb öelda, et kui keeleteaduse keel välja arvata, siis ei tegele ühegi keelevariandiga nii palju filolooge kui eurokeelega. Ta on sealne keelekasutus sageli läbimõeldud ja korrastatud. Nii et selle keele kallal käib pidevalt aktiivne töö. Aga samas, kui me mõtleme termini eurokeel peale, siis meil esimese mõttena ikka tuleb tunnistada, tuleb niisugune kipub negatiivne hoiak tulema, et jälle see eurokeelsest, selle eurokeelega on ikka palju probleeme. Pigem liigitaks ta näiteks kantseliidi hulka. Kaitseliit on üks stiilivõte, mis võib tegelikult olla omane paljudele keeltele, allkeeltele, siis ka õiguskeeles on palju kontseliiti või majanduskeeles eurokeel ma arvan, et ei ole millegi poolest halvem ega parem. Seal on oma head ja vead. Aga võib-olla oleme seda kõige rohkem sellepärast, et peale tõlkijate kasutavad seda ka meie ametnikud või ajakirjanikud majandusinimesed, pangandusinimesed, kes võib-olla ei ole õppinud tõlkimist ja võivad siis sageli tuua üle ka selliseid kantseliitlikumaid või kuivemaid väljendeid, mida võib-olla sealsed tõlkijad ei kasutagi. Eurokeeles tuleb ilmselt ka nii palju uut kogu aeg, et kogu aeg ongi vaja toimetada selle keelega. Jah, see on õige, et iga päev mõeldakse välja mõni uus seadus või või toimuvad koosolekud, mis on vaja siis tõlkida. Ja väga sageli kaasneb selle tõlkimisega suur kiirus. Nii ongi tihti juhtunud, et tõlkijal võib-olla ei ole aega mõnda rasked või keerulised terminid kiiresti välja otsida ja siis võivad ka keelduda Duda väikesed apsakad. Aga eurokeeles, kui me räägime tõlkimisest, siis tõlgitakse ikka inglise keelest. Enamjaolt inglise keelest kuid prantsuse ja saksa keelest samamoodi. Et sageli on inglise keel selline vahekeel või releekeel, nagu nad ise ütlevad et algtekst on olnud mingis teises keeles, kust see on tõlgitud inglise keelde, kus siis omakorda tõlkijad peavad ta eesti keelde ümber panema ja sageli tuleb ka sellepärast selliseid pikki lauseid või pikki konstruktsioone või sellist kohmakust sinna teksti tähenduse muutumist isegi võib tulla ja päris algkeelega vajada. Ja teine asi on see, et Euroopa liidus on tekst, peab olema kasutatav kõikides riikides. Ja seepärast ongi need õigusaktid sageli väga üldised ja võiks tunduda isegi pealiskaudsed. Need muidugi ei lähe vahel ka kokku meie õiguskeelestiiliga, mis on väga konkreetne, no ja lakooniline. Hästi ühemõtteline ja seepärast võib-olla ka. Me oleme harjunud olema eesti keeles hästi sellised, asume kohe asja kallale. Aga Euroopa liidus peab see õigusakt kohanduma kõikidele riikidele, nii et sellepärast on nad võib-olla väga üldised, vahel. Eurokeele ja emakeel ehk siis meie puhul eesti keele suhe, kuidas seda iseloomustada ja missugune see suhe on? Mina ütleksin, et eurokeel on agressiivne eesti keele suhtes. Eurokeel on ka emakeel kellelegi, eks, et kui inimene räägib eurokeeles, siis ta ikkagi ükskõik, kas ta on rahvuselt siis inglane või või iirlane või hollandlane, ta räägib ikkagi oma keeles, seda eurokeelt. Nüüd, mis on eurokeele eripära, on see? Seda tõlgitakse. Et kui teiste oskus keeltega nii-öelda siis ongi selles keeles tõlke mõju väga suur. Sageli on seal eurokeeles või mis sageli enamjaolt neurokeeles kasutusel, selline kindel stiil ja vahel ka üsna kindel sõnadega. Ja see hakkab pikkamööda tõlkijad või tõlki mõjutama. Nii et kui inimene on pidevalt teise keele keskkonnas ka suhtleb teises keeles siis emakeeletaju võib hakata tuhmuma. Ja siis võibki tekkida tõlgetesse, sellist võõra mõju ka stiili või sõnavara. Näiteks, kui võrrelda stiililiselt, siis inglise keeles on kombeks kasutada palju sellist sidumist, palju siduvaid sõnu lausete algusesse, näiteks sellega seoses sellest tulenevalt sellest lähtuvalt seedub, seepärast sageli pannakse selliseid vahesõnu lause ette, et et tuleb vist rohkemgi kõnekeelest või. Aga eesti keeles ollakse konkreetsed, asutakse kohe jälle asja kallale ja selliste vahesõnade panemine iga lauset Ta on meile võõras. Või siis teine komme, mis on nüüd väga levinud. Eestis on see, et pealkirjades kasutatakse koolonit või mõttekriipsu. Et eesti kirjatavas on pealkirjad sageli, kas mingis väide, mingi küsimus või lihtsalt mingi fraas, aga näiteks üsna tavaline Euroopast meile tulev pealkiri on Euroopa Liidu kaubandus, kool on väljakutsed ja võimalused. Et sellised pealkirjad, mida vanasti meile öeldi, lihtsalt Euroopa Liidu Kaubanduse siis väljakutsete asemel võib-olla siis probleemid või ülesanded ja võimalused. Nii et vanasti meil sellist kommet ei olnud, nüüd on see siis ka meie keelde üle tulnud. Nii et ilmselt see võõras keel mõjutab siis ka eesti keelt või emakeelt. Kas kogumik emakeel neurokeel, mis on iseenesest juba viies, kas need kogumikud ongi probleemide selgitamine ja lahti arutamine? Iga eurokeele kogumik on olnud omalaadne ja teemavalik on olnud erinev. Selles on antud tõlkenõu. Siis on kogumikke, kus on kirjeldatud euroasutuste tööd ja nende eripära ka seda, miks on tekstid keerukad. Käsitletud on eurokeeletoimetamist ja uurimist. Neljas kogumik näiteks oli täielikult pühendatud selge keeleliikumisele kogu maailmas. See oli täitsa selline eraldi teema. Seekordne kogumik on jälle teistsugune, ta on esiteks ühe autori kirjutatud ja teiseks on ta üleni praktiline. Et see sisaldab siis soovitusi, kuidas tõlkimisel keelt mitmekesistada ja vältida siis lähtekeele mõju. Kimbukene sõna soovitusi ongi niisugune esimene peatükk ja üks väga põnev peatükk, ma arvan, üks väga kasulik peatükk. Kas siin on sellised sõnad, mis on meedias ja poliitikute suus ajakirjanike ja poliitikute suus enim tarbitud, mitte kõige? Õigemini sõnadega on selline lugu, et nendel on eri keeltes erinev hulk tähendusi. Võtame mõne näite, näiteks inglise keeles on sõnal volium vähemalt viis tähendust kindlasti rohkem, aga selliseid, mida sõnaraamatutesse pannakse, on vähemalt viis. Ja tõlkides kiputakse sageli valimagi sõna volüümi. Tegelikult ei pea alati selle sõnaga tõlkima. Kui me räägime juustest, siis on tegemist hoopis tihedusega või kohevusega. Ei ole vaja öelda, et šampoon lisab juustele volüümi. Raamatute puhul on tegemist köitega või väljaandega. Helist rääkides võib selle sõna tõlkeks olla valjus või tugevus või tehnikatekstides ruumala või maht eesti keeles. Õigekeelsussõnaraamatu järgi on volüümi ainult üks tähenduses, on kehavorm, selline lopsaka siis kehavorm, nii et tegelikult, kui me ütleme, et juuksed juustes on volüümi siis see suhteliselt kentsakas tõlge. Teine keeruline koht on võõrsõnad, mille puhul sageli eelistatakse tõlkimist võõrsõnaga. Põhjus on ilmselt selles, et võõrsõna ei paista läbi emakeelekõneleja jaoks. Ja kui tõlgitakse teksti, mille mõistete sisu ei ole päris selge ja kiirus ei lubaga põhjalikult uurida siis võõrsõna udusus ja hägusus või selline ebatäpsus ei häiri seda. Emakeeletaju Ta on nii udune, ta ei paista läbi ja meil on siis teda lihtsam kasutada. Oma sõna paistab alati läbi, me saame sellest täpsemalt aru, me tunnetame seda hästi ja nüansirikkalt ja seepärast võib-olla sageli raske leida sellist väga täpset oma sõna, õigemini see võtab lihtsalt rohkem aega. Ja, ja sellepärast võibki sageli kuulda, et võõrsõna sobib mõne sõna tõlkimiseks paremini, sest meil ei ole sellist oma sõna üsna sageli võiks nagu ja ma ei taha sellega nõustuda. Ma arvan, et hea tõlkija teeb nii kaua tööd, kuni ta leiab hea oma sõna. Ja vot selle võõrsõna tõlkimisega võõrsõnaks jõuame selleni, et sellel võõrsõna lõpuks nii palju tähendusi et me ei saa üldse enam aru, millega on tegemist. Näiteks inglise keeles on sõna regulation mis tõlgitakse meil sageli regulatsiooniks. Kõige lihtsam esimene võimalus, mis pähe tuleb, sõnaraamatu esimene aasta. Nüüd ÕSis. On öeldud, et regulatsioon tähendab reguleerimist, korraldamist, korrastamist, seega mingit tegevust, näiteks mingid geenid, mul on üks näide, mingid geenid kannavad hoolt ainevahetuse regulatsiooni eest. Nii et regulatsioon kui reguleerimine. Aga meil kasutatakse seda sageli hoopis teises tähenduses. Meil on näiteks tööõiguse regulatsioonid veel mitmuses, mis pole muud kui lihtsalt tööõigus või tööõiguseteemalised õigusaktid. Või veel konkreetsemalt siis seadused või määrused. Kui ettevõttel on regulatsioonid, siis on tegelikult need sageli lihtsalt käitumisreeglid või kodukord või töökord või sisekord. Ja kui riigil on regulatsioonid, siis on need tavaliselt õigusnormid. Vahel räägitakse mõnel veebilehel viisakalt äritegemise regulatsioonidest, sel juhul on sageli mõeldud lihtsalt reegleid. Sellise täpse sõna leidmine eeldab eelteadmisi ja konteksti tundmist ja võõrsõna kasutamine, otsekui vabastab kirjutaja siis sellest sellest konteksti tundmisest, vastutusest, vastutusest ja, kuid tulemus on see, et lugeja satub segadusse. Või veel mõni sõna näiteks agenda jälle sõna, mis on olemas nii eesti keeles kui inglise keeles. Ainult et inglise keeles on tal palju rohkem tähendusi kui meie keeles Meylanda praeguse normi järgi kalendermärkmik või kirikutalituste käsiraamat. Inglise keeles on ta veel mitu asja peale kalendermärkmiku anda näiteks ka protokoll või koosolekuga päevakord. Ja nüüd ta tulebki praegu selles päevakorra tähenduses ka meie keelde. Miks aga tuua siia uut sõna, kui meil on endal juba sõna olemas? Kunagi oli üks reklaam, kus öeldi, et kui üks asi kõlbab kõigeks, siis ei kõlba ta millekski. Ja nii on ka selliste sõnadega, mille tähendus läheb väga harali. Ja lõpuks ei saa enam keegi hästi aru. Muuseas, eelmisel reedel oli oskuskeelepäev siinsamas Tallinnas ja üks esineja rääkis Statistika terminitest sellest, et väga palju on eesti keelde tõlkimata Ta veel häid statistika termineid. Ja üheks näiteks oli termin, mis on inglise keeles agenda setting. Ja ta ütles, et praegu on kasutusel sõna päevakorraseade või agenda seade. Kui me nüüd seda tavalugejale esitame seda sõna, siis kas ta saab sellest aru, kas ta mõistab, mis sõna see on? Ei, ei. Nüüd ta kirjeldas, et see on selline meetod või, või selline nähtus, kus enne mingisugust kas enne mingeid valimisi või mingisugust tähtsat sündmust hakkab ajakirjandus kujundama mingisugust teemat, et ta söödab lugejale mingi teema ette, mida siis lugeja arutab ja toimuvad siis pikemalt sellised poolt ja vastuvaidlused ja arutatakse seda teemat. Ja kui ma natukene guugeldasin, siis tegelikult ei olnud palju vaja otsida. Üsna kohe tuli välja, et seda on juba meil tõlgitud ja selle vasteks pakutud kõneaine kujundamine. Kui me nüüd läheme inimese juurde sõnaga kõneaine kujundamine, siis on tõenäolisem, et ta saab aru, millega tegu. Esineja oli kasutanud, kasutas oma selgituses ka väljendit ettesöötmine. Samamoodi võib ju öelda lihtsalt teemade söötmine siis terminina. Et jah, et nii ongi seesama agenda, siis tuleb meie keelde veel kolmandas või neljandas tähenduses ja lõpptulemusena ei saagi keegi siis täpselt aru, millega tegemist. Mis meile veel keelde on tulnud, näiteks levivad kaks tehnikakeele sõnasuits ja laulis. Ja mis on siis otsetõlkes lülitama ja käivitama. Varem oli see meil rohkem kasutusel tehnikatekstides masinaid lülitati, käivitati seadmeid, tänapäeval lülitatakse asju programmi, näiteks mingeid meetmeid lülitatakse programmi. Varem öeldi selle kohta meetmeid, lisati programmi. Nii et see tuleb meil ka siis teisest keelest ja selle mõjul. Või siis käivi tema ja nüüd praegu käivitatakse või käivitati meil stabiilsusmehhanismi, paneme tähelemehhanism, on ka tehnikasõna. Ja on siis tähistamas selliseid abstraktseid ilminguid või abstraktseid meetmeid. Olgu mehhanismi võime nüüd küll käivitada, aga kas me projektikava või uuringud ka käivitame, võime pigem algatame või alustame seda projekti või teeme nendega algust. Nii et vahel tuleks mõelda, kuidas me seda tavaliselt, kuidas me seda vanaemale räägime või, või oma lapsele, kas me ütleme, käivitan selle programmi või ikkagi ma alustan seda programmi. Veel üks sõna, mis on tähendust muutnud, on ambitsioonikas. Kui me näiteks seame üksteise kõrvale kuuekümneaastase inimese ja 20 aastase inimese, siis nad mõistavad seda sõna praegu erinevalt sest varem oli ambitsioonikas pigem sellise halvema maiguga sõna. See tähistas tavaarupüüdlik ja ülearupüüdlik või isegi auahne või kuulsusjanuline või võimuahne või, või selline enesearmastajalik võib-olla neutraalsemates sõnadest edasipüüdlik või, või selline kuskile pürgiv inimene. Ja nüüd noorem põlvkond paistab seda pigem positiivses tähenduses. Kui inimene on ambitsioonikas, siis on ta edukas, innukas südi otsusekindel või sihiteadlik. Teine tähendus muutus on see, et sõna ambitsioonikas on hakatud kasutama elutute asjade kohta. Meil on ambitsioonikad aruanded, ambitsioonikas koostöö või ambitsioonikas ajakava mille all on ilmselt mõeldud põhjalikku aruannet või igakülgset või ulatusliku või siis kaugele pürgivat koostööd Tulevikku vaatelist koostööd või siis pingelist või ranget tegevuskava. Et sõnad muudavad tõlke mõjul oma tähendust ja seda ma olengi siis seal kogumikust teinud. Ma olen püüdnud meelde tuletada, kuidas meil milliseid vasteid meil veel olemas on, et ei pea alati sisse oma sõnaga tõlkima. Aga kuidas on näiteks ingliskeelse sõnaga tüdei ehk täna see on sõna, mis peab olema iga poliitiku sõnavaras tänapäeval mulle tundub, et ükskõik missugust poliitiku või ametniku ettekannet kuulata, tuleb ikka välja, et täna ei ole Eesti veel selleks valmis. Täna peame me kohe selle üle arutama hakkama ja tegelikult mõeldakse siis praegust aega või vahel ka tänapäeva. Et see sõna jah, kipub ka oma tähendust laiendama. Hiljuti kuulsin raadiost sellist näidet, täna keerab mees juba neljandat aastat jutti veoautorooli. Täna kestab neli aastat ja et juba neljandat aastat kestab täna või siis keeleõpikutes, on see on näide, täna käib eestlane poes kaks korda nädalas. Nii et tegelikult jah, see sõna on meil varsti ainult tarvituses sõna praegu tähenduses. Et seda võiks natuke piirata. Ja selle asemel võiks öelda praegu nüüd või siis tänapäeval? Jah. Kas teil on hea vaste sõnadele keiss ja case tädi, ehk siis peaks olema juhtum ja juhtumi uurimine. Ja kes on jälle see sõna, millel on inglise keeles rohkem tähendusi kui eesti keeles tegelikult õiguskeeles võib see siis olla näiteks asi või kohtuasi juhtum või kaasus keeleteaduses on case kääne, üldkeeles on ta vahel ka kapp või kark või ümbris või vutlar. Kui meie keeles öeldakse sõna case inglise keeles, siis tähistatakse sellega jah, peamiselt juhtumit mingisugust sündmust või olukorda ja tädi on ja kes tädi on juhtumiuuring, nii on teda kasutatud teadustekstides ja case management on siis juhtumi korraldamine või juhtumikorraldus. Et kas siis üks juhtum siis on juhtumi korraldamine, kui on tegevusalases juhtumikorraldus? Mul on neid sõnasoovitusi kuulates tunne, et eesti keel on kohati ühte, kohati või kindlasti on kohe märksa rikkam, kui me esimesel pilgul oskame. Jah, ma arvan küll nii, et need väited, et eesti keel on vaene või siin ei ole piisavalt sõnu, on minu arvates valed. Ma tavaliselt püüan vältida sõnu õige või vale, aga seda väidet. Ma küll tahaksin väga kummutada. Igal keelel on lihtsalt omavahendid. Et kui me ei leia täpselt samasugust sõna või siis samasugust võõrsõna, siis me peame mõtlema selle asja sisule, selle asja mõttele ja tähendusele ja otsima siis teiste vahendite hulgast. Ma julgeks küll praegu väita, et eesti keel on nüüd kuidagi nii mandunud või, või nii vähearenenud, et me ei ole võimelised neid uusi termineid välja mõtlema. On üks sõna, mida me kasutame iga päev ja me kasutame iga päev ka seda nähtust või seda asja, mida selle sõnaga tähistatakse seal sõna euro. Missugused probleemid on selle sõnaga seoses? Sõnaga, euro on küll jah tekkinud mõned probleemid, üldkeeles tuleb sõna euro kirjutada väikese tähega ja tavaliselt pikalt välja. Kuid täheldada võib ühteteist nähtust. Jaanuaris peeti Eestis kole sõnavõistlust. Ja selle võitis ülekaalukalt teatavasti validaator. Aga kandidaatide hulgas oli ka sõna euri, mida kasutatakse nii kirjas kui ka kõnes. Päris palju. See on siis lühend EUR, mille taha on siis pandud kääne käändelõpp. Üldiselt kuulub lühend EUR rahvusvahelisse kaubandusse, kuskile kursi vahetustabelitesse ja muusse äärisse. Aga jooksvas tekstis ja üldkeeles võiks olla kasutusel ikkagi sõna euro, mis ei ole ju tegelikult lühem kui euri. Ta on täpselt sama pikk ja ka nii raske seeoo täht seal taga lõpus. Ei tea, kas ta nüüd on, ega see euri on samamoodi üsna kentsaka hääldusega. Nii et mida ma olen tähele pannud või mis mõjutab meie keelt, kõige rohkem on see, et väga paljud klienditeenindajad kasutavad sõna euri. Ja see mõjutab siis ka kõiki ülejäänud inimesi. Kuid nagu näha on, kui ta esitati ka kole sõnavõistlusele, siis on teine hulk inimesi, keda seesamamoodi häirib. Nii et me võiksime ikkagi rääkida sõnadega, mitte lühenditega. Kuidas nimetatakse seda piirkonda, seda ala, kus eurot kasutatakse? Sellega on üks huvitav lugu. Euroliidu tõlkijatel on olemas üks terminibaas, mida nimetatakse jaateks ja mis on kõikides riikides liikmesriikides kasutusel. Sealt siis saab vaadata termineid eri keeltes ja jaates on Inglise keeles juba kirjutatud, et tuleks vältida, sõnas Õun ja kasutada selle asemel siis sõna r ja mis on siis tõlkes euroala ja, ja kes on siis antud soovitus meie tõlkijatele, et kasutage tekstides euroala, seda tõlkijad kõik korrektselt ja, ja kenasti ka teevad. Nii et meie õigusaktides on kasutusel euro, õigusaktides on kasutusel euroala. Kentsakas on aga see, et seesama sõna on hakanud Eestis elama hoopis oma elu. Ja meie ametnikud ja poliitikud kasutavad sõna eurotsoon ja majandus ja pangandusmehed, et see on selline toores tõlge, mis on siis otse üle võetud koolitustel aga olen märganud, et vanema põlvkonna jaoks on tsoon üsna negatiivse tähendusega sõna ja nad kindlasti ei tahaks seda kasutada. Nii et see on tekitanud küsimusi ja nad on olnud rahul, kui ma olen öelnud, et tegelikult oleks õige kasutada seda euroala, et nii on vähemalt terminoloogiat kokku leppinud, seal. Nii et mul on taskus viis eurot ja ma olen euroala riigi kodanik. Täpselt. Me oleme rääkinud ainult murdosast, mis selles kogumikus on lühidalt, millel veel te peatute siin? Kogumikust tulevad käsitlusele meil ahelliitsõnad, mis on ka selline eesti tarbetekstidesse nüüd levima hakanud tus näiteks. Vanasti oli ilukirjanduses, mina tean, hoiak, selline sidekriipsuga vormistatud sõna. Inglise keeles on ahelliitsõnad tavalisemad ja nüüd tulevad nad eesti keelde sageli muutmata kujul. Sageli on põhjus selles, et tõlkija ei tea ahelliitsõna sisu. Näiteks inglise keeles on putsenud Fischeri mis on meil tõlgitud, pane ja võta kalamajand. Tegelikult on selle all mõeldud püügitiiki, kus siis saab püüda kalu meelelahutusliku eesmärgil ja mida siis taasasustatakse uuesti. Samuti on kogumikus räägitud tarbetust mõttekordusest, mis tuleb meile jälle tõlgetega näiteks inglise poliitikal parti vaid meil tõlkida part Teik, sest meil ei ole ühtegi muud parteid kui poliitiline, aga inglise keeles on vaja seda sõna ette panna, sest paavstil on kümmekond tähendust. Pidu näiteks jah, näiteks pidu või osaline osaline või pool. Samamoodi räägime, räägin ees ja tagasõnadest, uutest siis eessõnadest ja tagasõnadest, mis meie keeles levivad näiteks sõna läbi eessõnana või sõna osas tagasõnana ja nende vältimise võimalustest ja põhjustest. Juttu tuleb ka sellest, mis on suur ja mis on kõrge. Eesti keeles tuleb nendel sõnadel vahet teha näiteks suurmets ja kõrge mets on kaks erinevat asja aga inglise hai ja lõu võivad tähendada mõlemat ja selle tõttu on meil kõrge ülekaalus ja suur on ära unustatud. Siis tuleb juttu sellest, kas liitsõnade moodustamisel tuleb esimehe sõna panna tagumise sõna külge nimetavas käändes või omastavas käändes, kas me ütleme maaklerfirma või maaklerifirma, ekspertrühm või eksperdirühm, lapspornograafia või lastepornograafia. Ja viimasena räägin kokku-lahku kirjutamisest, sellest, kuidas kirjutada kolme ja enamaosalisi liitsõnu. Ja kuidas kirjutada tegusõnu. Te olete ühe oma artikli lõpus tsiteerinud Ado Grenzsteini ja tema mõtet, et ärge kompsige sõnadega vaese lugeja pealuud, kuidas lõppeb? Vaid koputage selle külgi vaimuka mõttega. Kuidas teie mõistate seda lauset? Mind on see lause alati innustanud. See annab soovi teha toimetatud tekst huvitavamaks, asendada selliseks viledaks kulunud igavad sõnad millegi omapärasega või tabavaga muuta teksti mõttevoog sujuvamaks ja anda tekstile sära. Nii et see jääb meelde. Sel juhul saab alati loota, et see mõte jõuab paremini lugejani ja võib-olla isegi mõjutab teda. Mida peaksid silmas pidama kõik, nii poliitikud, ametnikud kui ka ajakirjanikud, et ei maksa kompsida kuulaja pealuud ja ühe ülbaliste sõnadega. Aitäh, Eliko Mäekivi ja jutt oli siis Erika Mäekivi raamatust emakeelne eurokeel, mida kelleltki soovitab ette lugeda kõikidele, kes tõlgivad ja kirjutavad tekste. Aitäh, Keelesaade on lõppenud. Head aega.