Ameerika eestlane Ingmar Lauringson tegi tänavu juba teise reisivideokaameraga ringi ümber Eestimaa. Meil on päris palju seekord näinud, ma usun, võib-olla mitte nii palju Tallinnat, minu kodulinna kui väiksemaid kohti mind eriti on huvitunud põhjarannik. Taimed mudelid mis Eesti on palju muutunud sel aastal ja eelmine aasta mu esimene külaskäik siin. Ja ma pean ütlema, et selle aastaga on muudatus väga suur. Peatselt majanduslikult ma mõtlen missugusest Eestist, lahkusite jääke, tuletaksid meelde kuidas minek oli ja mis sellele mõttele viis Eestist lahkumine oli ju väga lihtne inimene tahtis kõigepealt, aga ma lahkun selliseid 43. aasta kevadel. Ma olin nii-öelda kutsealune sel momendil juba tükk aega. Nädalas teenida katsel muid võimalusi leida. Ja siis mul õnnestus põgeneda Soome. Ja see oli 1943 maikuus. Ega see nii väga lihtne võimalus ei olnudki, see just väga kättesaadav Nad sel ajal olid eriti raske, kui sa olid veel Tallinnast senti on Tallinnas elanud ja peaaegu mingisugust kontakti ei olnud ranna inimestega kaluritega. See oli väga raske, aga mul õnnestus päästusel Eesti vale endise Eestis laeva peale, kus meeskond oli peale, peaasi, kui eestlased välja kapten ja ütlesin mehaanikale sakslased. Ja sinna ma pääsesin ja lapsepõlvesõbra kaudu, kes oli juhuslikult kapten Tarbaku vennapoeg või midagi sellist noorem sugulane. Et laeval, siis me saime sisse üks kevade otse Tallinna väiksest Kunnase kohvikust. Oli vaevalt aega kodus käia mõned minutid ja kas kultus oli kokkusaamiskoht? Ei, see väike Kultas oli noormeest noorte tüdrukute kooliõpilaste Stamblokaal seal siis veetsime aega. Ma muidugi pole juba mitu kuud olnud oma onupojapaberitega, kuna ma olin teataval määral jookseb. Laevale minek oli, sõid, hävines, olemas. See oli omaette elamus. Me meile toodi välja laevast matustel värvid ja et siis nii matustena väljana näha. Siis me käitusime, käitusime natuke joobnuna, panime natuke alkoholi peale siiasinna ajasin segamini kraed püsti ja mai õhtuvidevikus siis kolmekesti pääsemisest sadama, politsei postist mööda mingit probleemi olnud. Laevas võtmeid vastu valvemehe poolt ja saadeti kohe kuist etappi mõõda alla trümmi. Ja alguses pandi ühte niisugust kohta, kus ma ei teagi tänapäevani, kuigi laevades päris palju. Tean, mis asja see oli, aga see on suurt tündmis tolmu sees. Ja mul olid siis heledaid püksid, sinine kuub jaamast väga hea, lüpsja särk ja sinised taas kinga seljas, ma mäletan täpselt Tolmu sees võiks tund või kaks pärast ja kõik olid valged ja siis korraga. Ei poisid väljasid, see tünn oli üle pea, see oli kuskil kütteruumis ja üleval väike auk põhjas. Me olime kõrgem inimesest, hoia ja tunne oli üks, kolm meetrit kõrge kaksipuu nõigaldas Raderalisi siis sealt läksime siis muidu paremasse kohta, siis läksime masina pilt, see, mis on siis laeva põhjamasina vahel, kus oli palju solki ja vana õli riietus muutus väga kiiresti ja siis olime seal 32 tundi järjest, Janno välja ei saanud, jääst ei tohtinud teha. See läheb tavaliselt käis kotkas või siis Königsbergis. Ja muidu sel ajal ega meeskond kunagi teadnud, kui see läheb, läheb aina tarbitseegotult pidi, nagu kotka kordolema. Automaatlaev hakkas liikuma mõned tunnid hiljem. Ja liiklus ja liiklus mitu tundi, mõtlesin toobraatajates nikotkas nii palju aega võtta. Aga õnneks pikemale laev jõudis kohtadesse ja siis olukord lahenes. Miks ta nii kõva teel oli? Jumal teab see nähtavasti allveelaevadega miiniväljade tegemist, ma tõesti ei tea ja ei olnud võimalik kellegi käest küsida ka kiigime ühtegi sõna, meie räägime üks kohe antimiseks pangede supisõnal. Ja joogivett ka vist anti ja seal kõik, mis meil on ühendus meeskonnaga, te olite kolmekesi, olime kolme kitsamas pilt siis, aga kõige suurem üllatus see, kui Kotka sadamas olema natuke Aegis kutsub point väljundväljak. Ja siis tuli 11 tükki niisugused karvased Me oleme kõige mustemad meeskonnameetodid masinatel siis välja sealt 12 jänest nii-öelda selles laevas ja saksa kapteni, kui oli vähe imelikult selja taha ei vaata siis meid toodi välja, kus Soome politsei laevas, niiet soomlased ootasid midagi. Ei, ma ei tea, need ootused, meid pandi vangimasse kõigepealt, aga see ei ole minu arust oli väga lihtne ukse lahti ja siis vangimaja peamehe abikaasa tõimelisest suppi süüa veel ja mulle tehtud seepi, kõne, prints, pikad juuksed. Need on need esimesed põgenikud, ei olnud, ma usun, sel ajal oli umbes 200 või 250 noormees Soome sõjaväes. Kui me sinna jõudsime ju põgenemise kõrghooaeg saabus, viskab 43. aasta sügisel ise ja no siis hakati organiseerima paremini. Helsingis, kes organiseerida Velne Realis vist oli veel ja siis on mingisugune. Aga mitte ei tahtnud sakslased, koostajad aga ta ei olnud läbi teinud Eesti sõjaväe ajateenistusse. Ei olnud, ma olen sündinud 1924 aga teatud kogemused omakaitses ja ma isegi mõtlesin osas Saaremaa vallutamist sakslaste poolt. Tegin dessandi Muhumaale valimist sõbragi, esimesed, kes Kuressaare linnusesse jõudsid kuste sakslaste saabumise vastu võtsite metsavennana. Ma olin just kinni kukkunud, nõmmel. Aga vabaks saanud tänu sellele, et ma töötasin kuskil tööstuse direktoriks, oli keegi härra Kingissepp kauge sugulane Viktor Kingissepaga. Mind saadi kätte liivajamad, aga vähemalt ma elan, elasin seal ja viidi politseisse. Aga nähtavasti miilitsasse tookord vabandus miilitsas ja seal kuskil nõme, nõme, nõme jama lähedal. Aga kuidasmoodi ma sain niimoodi, et helistati meie vabriku direktori kremlile kingitused ja mind läks lahti paari tunni pärast. Järgmisel päeval. Valge paelaga oma kaitsemehena nii väga kiiresti. Ja need olid põnevad päevad, seda te ütlesite, et te olite omakaitses Nõmme omakaitse ja ma olin seal väga vähe aega, võib-olla kümmekond päeva ja siis miks sõbrakene tuli? Muide, miks me Ma isegi jätsin oma vanematele libakse lava peal, et läksin Saaremaale selle ja sellega ma nime ei taha, nimed Läksime saama ja siis kuivastus saime kokku saksa üksusega, kuna sellel koolipoistele rääkisin mõned põlemise korral saksa keelt oma teada vähemalt. Ja muidu saaksime sulle vanad Saaremaa realikud, sündinud seal. Ja siis me olime saksa koloneli või hoopis tõi, tõlkis ja siis teed juhatama ka, muidugi. Õnneks ma olin töötanud praktigandina sõjaväe topograafia osakonnas suveni, et ma lugesin neid topograafilisi. Kaasa kuni Kuressaare Kuressaares, siis ühinesime oma kaitsega Kuressaares Sõrves, pärast sõda. Dessant tehti saksa kiirpaatide Eesti kaluripaatidega, meie tegime kummipaati saksa kiirpaadiga selleks Muhumaale otse, nii et me olime teises laines tagastatud. Võib-olla üks, 15 minutit pärast seda raginat oli kuulda siiski ja ta ei olnud väga tõsine seal siis oli võrreldes päraslaste kogemustega, võrdlesin kerganalüüsi vanemad inimesed väga hirmus sõja sõja tõttu paugud, suitsud põletamisel. Mida erilist erilist ei pannud tähele. Väga palju noori ühines nende gruppidega, kes üle läksid, sealt Pärnust läksid väiksed grupid, nii et omakaitse või niuksed salgaksed arenesid kohutavalt kiirelt, nii et juba sel ajal, kui me olime Kuressaare jõudnud. Võib-olla kahe-kolmepäevast oli seal võib-olla paarsada noort meest kes oli metsast tulnud, surres oli kooli poissegi kolinat relvastatud ja hakkasid saama, venelased jätsid tohutu palju relvi maha, seal. Eesti noormega kogemat sattusime peale. Olime hirmu täis ja mõtlesime, et meil on nüüd viimane ots käes, aga nad olid väga sõbralikud, paistsid olema ukrainlased oma politruk maha lasknud just eile õhtul. Valmis, marstsime kohe. Kes me viisime selle grupi, umbes sadakond sõdurit, vene sõdurit, nende püssidega relvastusega, marssisime laupäeval oma üksuse juurde kohutavalt sõimata, et see pidi olema saksa patarei, venelasi tohi relvadest. Võetud ukrainlased kohutavad, üllatanud, löövad, ära võeti ja ma ei saanud üldse aru kohe minemas mastaabis. Üheteistkümned aeg, ma usun, et sellest võist palju räägitud viimase 50 aasta jooksul mitte eriti, aga küll viimase viie aasta ja ma usun seda küll. Nii et seda suurt kangelaslikkust nägime küll Sõrves natuke, aga see oli üks õnnetu kohtunik, kitsas Maninakene. Päev hiljem siis kui sa oled kõik on lõppenud. Ja tuhandeid inimesi vangi, palju vene tsiviilisikuid oli ka seal nähtavasti tegelesid aasta tegu, ehk siis jõuame nüüd tutvumist soome relvadega Ahja jõel. Mälega, nii palju sõjast. Ja Soome sõjaväes oli huvitav aeg, isiklikult oli kus vähe raske Davina inimesena toit oli võrdlemisi vilets olnud aasta või kaks. Ja mul tekkis kordud vist nimetus eestikeelses igemed läksid lahti ja soomes kuivikleib ja see võtnud. Vähene vähemalt meile noortele, kuna suurem osa soomlasest said nähtavasti kodus, pacem ei saanud ja siis pikapeale see vist laheneseda märksa paremini süüa saama. Aga see oli kena, kena suvi, 43, nagu paljudel olid välja laagri temale väljad laagrisse. Vallile rügement võttis, astud esimese eestlasena? Jah, seda küll jah, et me oleme seal üks, üks täiendatud kompanii, kuus, kuus rühma pluss ma ei tea, umbes nii palju meil paarsada 300 kolimiseks jõudsitega rindele ohja rindel mitu-mitu kuud, 43 aastast sügisest peale, kuni jaanuarini vist oli see väiksem rindelõik mida teises maailmas. Ausalt, ma kujutan ette, aga siis küll võimalik surma saada, kui sa juhtide ette jääma. Kuidas soomlaste eestlaste suhted olid? Minul jäi väga hea mulje igal juhul isegi sellest üksusest, kellega me koos rindele, kus olime selle valida üksus, mis oli vist vàlja linnaosast moos moodustatud, mis oleks punasemaid osasid Helsingist nagu linnaosa tähelt ja nende paljud sugulased olid visalt võidelnud Soome kodusõjas punas pool. Need seal. Huvitav, aga, aga ma ei, ma ei tulnud eriti eriti halba suhtlemiskuskil, muidu vahetavalt ütleme siis läksime, nimetati fašistiks, aga mõni aasta hiljem Rootsi õudselt nimetame kommunistiks. Tulenes selles Iierr 200.. Ja jõudsime tagasi enne, kui läbimurre tuli, need jäime jälle verbide vahele taandumislahingutega algusest peale, kuni kuni vibrioni need olid, need on rasked päevad ja paljud meist Jekesena taganedes. Jah, seal. Unepuudus pean tänama ühte Soome perekonda Soome põllumehi Raivole kandist. Esimesel õhtupoolikul, teisel õhtupoolikul ma läksin läbi põlevast talust ja selle vahepeal oli jäetud kotikene, röstitud kohviube, pisikene khatiga, võib-olla üks, 200 grammi, kõige rohkem ma panin seda tasku soomlastele. Kohvi oli natuke kallim kui kuldsõja, eriti seda, mis sõjaväest sai, oli 10 protsenti kohvi ja 90 protsenti midagi muud. Ja seal oli kohutav hind. Erainimeste hulgas need sõjaväelise sai, aga need olid puhtad kohvi, vaata mis ma leidsin sealt. Need olid mul nagu selle sõja kuuetaskusse. Panin, näris neid suus ja see hoidis mind, et ma magama jäänud, nii et õige mitmel kohal. Ma usun, et, Seal kurat kurat päevat ja mina jään Soome. Ma olin täielikult veendunud selles, et midagit Berlin eesti rad, sõja ja mul on respekt selle mehe vastu. Tema oli ainuke eesti vanematest ohvitseridest, kes julges kõnet pidada esimesel kompaniil. Kui see tagasiminek tagasi Eestis hakkas paral tulema, ütles, mida pidi ütlema, teda kritiseeriti kohutavalt selle pärast. Ja tema oli ka ainuke nendest vanematest, kes Eestisse tulid ja mida tegi ütles ta soovitas, et see ei ole mitte aeg seda teha parema oma hingehoidja ja kunagi olla tulevikus kasulik Eestile, kuna see oli täitsa mõttetu, tuli korruks Kõna otsuse teinud ühtemoodi või teistmoodi. Aivar sel ajal olin leidnud, et kui nad üle elada, sest ajast siis kõigepealt vaatad, mis mass, kuidas mass reageerib, kui suurem vasaku, sealpool minutit. Täpselt sa pead vastupidi minema, sest et seda õpetas mulle isa, kes elas läbi esimese maailmasõja. Kuulsad muidugi lained, nii et ma olin Võrmsast informeeritud, mis, mis maailmas juhtub. Realism oli niivõrd kurb. Väljavaate tule, kes olid väga-väga viletsad, oleks Saksa võitud vahel olnud. Juuni vist 44, siis tuli kiirelt ära tulla sealt nähtavastilises tsoone väljus sõjast Soome sõjast natuke varem juba ma võtan vaherahud lekkis varem. Nii et põgeneme Soomest oli vist võrdlemisi hästi organiseeritud. Millal seal kõigi suuri probleeme väljaletud, ühesõnaga müre toimelise kurikuulus veenus kus nalja poolest kõrgul meid 932 selle pisikese kahemaistesse kalja saab ja, ja kui ma ei eksi, siis keegi eestlane maksis laeva nalja kinni. Laev läks draamast välja ja sellel mootor jäi seisma. Smetriivisimis kaks. Igastahes vaevalt paistvusele sadamakai. Seal tuli kaheksa inimest välja ühte linna, kus oli elanike arv umbes 6000, kui ma ei eksi, muidu meid noori tahtis, kuidas tööle panna metsatööd, teatavad kogemused, nii et sellest ma kavatsen kohe eemal hoida. Põllutööga eriti viijanud tekstiili. See oli võimalik saada tööle kuskile haigemajasse, nagu rootsis nimetati, ma hakkasin tegelema siis kristalli hõbedaga. Tähendab, pesin nõusid. Kolm ja pool kuud, nii et seal ei lõbusaks. Päeval tuleb mulle ikkagi meeldib väga rõõmsad, rõõmsad päevad elus kui sa oma keha enam-vähem jälle normaalse kaalu, nii et see oli omaette paradiis mitmes suhtes. Aga nagu paljud head asjad, mida ei tohi kaua kesta ja siis pidi hakkama mõtlema millegi muu peale ja kuna ma olin tekkinud tehnika, mis mul oli palju suvetöid olnud, nii et ma maamõõduvõtmisi kogenud noorhärra juba sel ajal. Ma rääkisin ennast tööle ja linna maanteedevalitsuses tänavatebatš. Linnaametnike kõigi mugavuste, kõigi kindlustustega, ma kujutan ette, et mul, ma olin üks vähestest, kellel oli tõesti väga-väga lihtne elu Rootsis väga korralik sissetulek ja niukse kohal, kus lahtena saata ei saanud enam ja nii edasi. Aga Rootsil õige mitmes suhtes meeldis mulle aga abilasendrootsesse võtmes varakult ja kui esimene laps sündis 48 lastamis Rootsis juhtisid, kui nad saatsid väljend vaesed läti poisid, mõned eestlased ja mõned muudki asjad. Tuli meelde mu isa. Saime läksime mängu juures, siis hakkas juba lähemal tulema. Kas teieni jõudis mingeid teateid ka Eestis toimuvast küüditamisest ja eks muidugi olid teate taga sel ajal. Ma usun, see ühendus Eesti väga-väga vilets, isegi minu vanemad ei teadnud, kus ma olin. Aga see oli kõik. Tihti mõtelnud, mis aastal see oli, aga mulle on meelde jäänud, et seal vist pärast 1950 aastat, kui ma saatsin kirja koju endale nagu üks mu koolivend olevat kirjutanud, sõimasin ennast kommunistiks ja nii edasi, et ja siis kiitsin, kuidas mõrvad ühesõnaga kirjelduse oma elu, aga kellegi teise nime all. Ja see masendus kommunistidest nüüd sa said, sa tahtsid, oled seal, ei ole vanemad aru, et ma olen elus ja mis palju juhtunud, nii et see oli üks, üks võib-olla omapärane. Tead, umbes mis juhtus ja kuidas toimus ülesõit üle suure lombi? Üle suure lombi. Sel momendil oli meil, meil oli üks väike tütar, on natuke üle aasta vana. Seal oli kahte kohta siis antud avaldus, kuhu minna Austraalia või Kanada. Austraalia tundus väga kaugele, aga mul Mills, mõtlesin, see soe. Täna ta oli lähemal, aga külma, aga siis Kanada paberid nagu tuli, tähendab läbi ja siis me sõitsime Kanadasse, jätkanas pääsevad, sel ajal oleks maksnud meil lennupiletid Lääne-Rootsist Torontosse umbes minu aastapalk, sama hinnast me saime siis. Tähtsama kaudu varustas Soomet Ameerikas selle ühe kaubalaeva, sõitsime siis läbi graafjordidega ja siis Inglismaal ja siis jõudsime kunagi Postimehes, nii et see oli üks väga ilus puhkus, barnädalane puhkus merel, puhkust, need ülesõit üle suure lombi. Meil oli väga, väga mugav. Millised olid väljavaated sealt tööd leida? Millal ja kuidas? See kohutavalt lihtne, see ei olnud üldse mingisugune probleem. Sel ajal ühendriigid võib-olla mitte nii palju, aga Kanada vähemalt nad olid kohutava väikse protsendiga inimesed olid elukutselt õppinud, teine sa väga, väga vähe, nii et sageli olid nad Inglismaalt õppinud, on ja need kui mina sinna jõudsin, 1950, Nende aktsiad just minuealised välja tulema ülikoolidest, kes vabaülikooli. Kuna sõjaväest. Ma olin siis nagu nende inimeste grupis ja töökoht oli jalaga segada. Aga keeleoskusega oli väike probleem, inglise keelt ma tehniliselt oskasin küll, aga muidu ei olnud praktilist praktikat. Ja peale selle minu elukutse, tollijad, tollid ja sentimeetritega suured probleemid. Minu esimene töökohtades, väikses linnakeses line osakeses külje all millest nüüd on saanud Mõimalin, ehitasime tänavaid ja veejuhtmeid ja äravoolujuhtmed ja ma olin sageli väljas nabin andma siis neid mõõte, kuhu, kuidas, kui sügavlaneteks torud panna, kuidas tänavad ehitada siis mindika vahetavate tiseerite Ingmar, et sinu, sinu põdrad ei ole mitte õiged üles üles. Aga muidu läks üles-alla, 22 oli ikka kaks jalga, kaks tolli. Kuna tegelikult see peaks olema üks seal kaheksandaks, läks üsna tihti läks segame nendega ka, jumal tänatud, et need ehitatud suurem osa itaalased sel ajal. Ja nad said sellest aru, et mul olid probleemid tollidega sentimeetritega. Kõigist saime üle pikapeale, mille poolest elule Haatsed tundus erinev olevat. Euroopa. Ta oli tunduvalt ärevam, tari, tunduvalt primitiivsem, nii mitmes suhtes. Alglane Kanadas jäi mulle mulje ja mulle väga raske mulje turundust. Meil oli isegi kavatsus Euroopast tagasi minna, mitte tõsiselt, aga vähemalt mitte sinna jääda Tronto üldse istun, ma töötasin seal talve läbi ja ja kuna me läksime sinna nägu, kapi, turistid sel ajal nimetati, meil ei olnud mingit töökohustust, pidi olema teatud summa raha. Jätsime provintsi leidsime, sõitsid, jõudsime. Siis tekib mulje, et olime Venemaal, kuna seal liigselt veel tänavatel mudas tal tänavatel lookadega. Hobused, hobused ja kui ma seda nägin, siis ma mõtlesin, et oh kurat, kas tõesti. Mis seal juhtus, kuidas asi lahenes, nii et maks on vähe kõrvale hoidma? Rootsi põgenikelaagris? Asi läks veel hullemaks. Kui meie peale. Sina oled jõudnud, need on just need, kes mustamäe vee peale kõige tippu jäävad siis tuul, kõige kaugem. Nähtavasti teine väljendus on ka. Seal oma ameti eesti seltskond Jõudsime vähem kui 1000 eestlast eksiks aasta hiljem, siis keegi oli mingisuguse arvestuse teinud. Need 1000 eestlased, eestlasest oli umbes 100 ehitusettevõtjad. Need ehitusettevõtja hulka kuulus ka see mees, kelle oma pintsel oli nähtavasti, kes oli oma arvel värvis majas, et aga sealt eest olid kohutavalt palju ettevõtlikud eestlasi ja mõni aasta hiljem Eestlased olid väga-väga suur osa ehitustegevusest uuris nende käest erit suriidsed, kuidas nad nii kiiresti Aga see oli väga-väga huvitav, huvitav. Eesti ühiskond, ma tegelesin oma alal teine saaja mul üsna tihti kontakt nende inimestega, kuigi nad väga, väga tihti minu kunded joonud. Aga seal huvitav neid jälgida, vahet olev jutt peakski kamapulgad ühte kotti, paneme siis katsuda kogu ehitustegevust üle võtta, vähemalt domineerida asjale võimatuse või täielikult võimatu. Ja kui need inimesed, kes hakanud peale häridega erinevad inimtüübid, nende tugev isiksus, et neid ühte kotti panna, see oli võimatu. Kui midagit, siis nad töötavad üksteisele vastu. Üks naljakas, mida me rääkisime, mis kahjuks on tõsi. Suuresti ettevõtet ja mängulinnas on tänapäevalgi palju õitsema, nimi on Tallinn ja Pärnu surehitused sadade korteritega peenet. Viisakalt natuke paremini ehitatud Lasnamäe ja Mustamäe korterimajad. Teie kitsam tegevusala oli sealkandis. Minu. Aga nagu kõik minu tagapõhi on elus ühtegi kooli lõpetanud. Isegi lasteaiast võivad mind välja mitu korda. Aga ma kirjutasin lõbutsed eksameid kirjutasingi Kanadas 1955 ja siis maksan oma Arenduste niukseid asju, see oli üks osa, pea, pea peamine sissetulek oli kõrgi firma nimetusele firmale mittu nimi, peaasi et oli minu perekonnanimega. Ja siis 10 aastat hiljem. Jalmar Tammabraate Gleb Eestis kui ma eksida dekledest sele komplit produktide tööstusega Tartu lähedal, mis ta vist raha kokku betooni betoonitehase seal see oli minu inseneripartner. Ja veel on selle sees, aga ma lõpetasin selle 1009 73 on lihtsalt. Mul see küllaltki lihtsalt ei ei sobinud enam, töötame. Te olete sellest jutustanud mõne lausega paari minuti jooksul, aga tegelikult on üsna raske ettekujutust saada, kuidas selline üsna soliidne firma tekib. Kuid suitsevad firmadki olid, seda me ei tea. Mis siin maal vist on 50 aastat väga võõras, on Venemaa 70 aastat võib-olla isegi rohkem aru saanud töö. Ja mitte mitte visk nädalad aastast puhkust ja mitte 40 tundi nädalas, aga ütleme 18 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Kui tööd on ja majastan kuud tagasi mõelda nende aastate peale. Perekonnaga jäid.