Tänases keskeprogrammis Persona arhiivist esineb kirjanik Maimu Berg. Seal on lindistatud 1998. aastal ja seda juhib Marje Lenk. Kirjanik sajandiks prii väike prints ütleb, et suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnestunud uuest sõbrast, siis ei pärinatelt kunagi seda kõige tähtsamat iialgi ei küsinud, missugune on tema häälekõla, mis mänge ta kõige rohkem armastab, kas ta kogub liblikaid? Nad küsivad teilt, kui vana ta on, mitu venda tal on? Paljudega kaalub, kui palju ta isa palka saab. Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Ma püüan täna selliseid küsimusi vältida, ehk õnnestub ilma arvudeta kuulajatele teist ja teie tegemistest ettekujutus anda? Loodan, et ka teil ei ole midagi selle vastu, kui ma ei küsi teilt, kui vana te olete, kui paljudega kaaluta ja kui paljude teenite? Jah, tõesti, praegu on juba ajab niisugused minu elus, et need numbrid ei ole vist eriti avaldamiseks. Aga ühte asja ma tahaksin küsida küll. Kas te vahel ütlete ka endale, et vot see asi mulle ei sobi, ma olen selle jaoks liiga vana. Kuna ma ei lähe, ma olen selle jaoks liiga vana, ei saa, muidu tore mees, aga ta on minu jaoks liiga noor kass, vahel leiateni? Noh ikka jah. Leian küll. Üks niisugune asi on miniseelik, millest ma olen viimasel ajal loobunud. Et ma olen selle jaoks liiga vana, reisijad kannavad, aga mina olen selle jaoks vana nimelt kanakirjanik, kriitik ja kultuurisekretär Maimu Berg oma kodumaal Eestis tunnustatud inimene, kui ta ka soome tuleb, saab talle juba sadamas selgeks, et ta pole mitte keegi. Nii algab artikkel Helsingin. Minu arvates see lugu kirjutati seoses teie raamatu Ma armastasin venelast ilmumisega Soomes. Mis seal sadamas siis toimub? No ma käin ju seal Soomes oma töö tõttu üsna tihti ja ei ole vist peaaegu korda, kus ei küsitaks, miks ma sinna, kui kaua ma seal olen, kelle juures ma ööbin, kust ma raha saan? Mõned ülekuulamised on läinud nii kaugele, et ma olen öelnud, et ma näiteks ei tea, kuhu mu vanavanaisa on maetud ja siis imestavad nad väga, et aga ma pole ju teil seda küsinudki. Ja kui mul oli siis võimalus anda intervjuud Helsingin Sanomatele, mis on ju võtavam Soome leht siis ma mõtlesin, et mitte ainult minuga ju ei käituda nii. Ja mina võib-olla kannatan selle välja, aga kui ma vaatasin just enne seda intervjuud, kui ma tulin, kuidas kaks noort tüdrukut lihtsalt pandi seisma sinna politseikapi ette, järeldusi olen niimoodi nagu mingis häbipostis ja, ja me ju ei tea, kas nad olid mingid häbi ära teeninud või vastupidi. Siis mulle tundus, et mõõtan täis ja ma lausa palusin seda ajakirjaniku, kes mind küsitles. Igal juhul jätaks minu protesti sisse nüüd, kus me oleme ikkagi ju lõppude lõpuks viisavabalt sõitmas, Soome peaks soomlased leidma mingi teise vahendi, takistada kuritegevusel jõudmast üle piiri, mitte niukseid, rumalad küsimused, mis kedagi ei aita tegelikult. Ja siis ma kuulsin Ajalehes Iltalehti, mis on niisugune kahtlane leht küll ka oli väga kurjalt ja pikalt võetud ka seesama asi üles pärast seda nii et mingi tule, mis siis ikka oli seal see peletab ju paljud inimesed Soomest eemale tahagi sinna enam minna ei taha ja ma arvan, et ei taha just need, kes tegelikult võiksid tahta ja kes ka Soomele sisse tooksid, sest ega eestlased pole ju enam nii vaesed väikesed vennad, keda noh, võib rahulikult minema peletada mobiilide tagant. Mulle tundub, et see oleneb muidugi ka inimesest, kes seal luugi taga istub. Niisugusel ilmselt ei ole suurel osal siiski just nendele kohtadele läinud, inimestel on mingeid komplekse, mida seal on nii tore välja elada. Ma armastasin venelast oli teie esimene raamat, mis ilmus soome keeles. Presentatsioonil, mis toimus Helsingis, Tuglase seltsis, oli kohal palju eesti kirjanduse huvilisi. Teie raamatut osteti ja esitati palju küsimusi. See oli kahtlemata suursündmus teie elus? Muidugi, loomulikult on kirjanikule tähtis, et teda loetakse vastu, huvi tuntakse ja, ja seal oli palju rahvast, mis oli mulle meeldiv. Aga noh, eks neid raamatuid ole mul ilmunud või seesama õieti. Ma olen pidanud tutvustama nii Rootsi kui Saksa lugejatele ja ja iga kord on läinud päris kenasti, nii et see oli üks nendest suursündmustest. Ja minu meelest suursündmus on see, kui ma saan valmis ühe romaani, mis mulle endale millega ma ise natuke rahul olen. Seda on juba pealesunnitud suursündmused. Nagu neli aastat tagasi Eestis ilmunud romaani praegune avaldamine igal pool läänes on nagu minu jaoks natuke piinlik, et see on minu jaoks vana, siis on nagu mingi vana surnu üleskaevamine ja ei olegi nii tore. Ja kuidas üks raamat üldse välisriiki jõuab minu puhul. Mul on jõudnud niimoodi, et raamatust on huvitunud tõlkija sõnaga keegi, kes eesti keelt oskab ja kellele aga võimeid tõlkida, siis vastavasse keelde on selles selles raamatus leidnud seda midagi, mille pärast teda tõlkida ja mille pärast teda pakkuda kirjastustele ja, ja ta teeb siis nagu selle töö, mina ei ole ise oma raamatut kuskile kellelegi pakkumas käinud näiteks Irja Grönholm, kes seda saksa keelde tõlkis tõlkimisel raamatu ära armastusest selle raamatu vastu ja ei olnud tal mingit kirjastajadki leitud, läks aasta aega ennem kui ta leidis kirjast, see ei olegi ju nii lihtne. Ja siis raamat seal ilmus ja nii ta vist ka Soomes oli. Kõigepealt Eva Lille tahtis teda teha, aga ei leidnud kohe kirjastajat. Siis vist leidis küll kirjastaja selle raamatu kuidagi kätte, aga vist selle tõttu, et oli Rootsis ilmunud soomlastel kombeks ikka ennem vaadata, mis rootslased teevad ja siis järgi teha tööraamat olnud ka vene keeles, kuidas venelased teie raamatusse on suhtunud, kas on kuulda olnud ka halbu sõnu? Noh, mul on üks niisugune kogemus lausa otsesest kokkupuutest vene lugejatega Narvas, ma läksin möödunud sügisel kohtuma sinna lugejatega ja ma arvasin, et sinna tulla lapse, Narva eesti seltskond, ma olin täiesti rahulik, teadsin, et ma saan eesti keeles rääkida kena väikese, meeldiva kirjandushuviliste ringiga aga sinna oli tulnud vastupidi umbes sajapealine vene keele seltskond. Ma pidin oma vene keele riismed kõik kokku korjama ja kuna seal raadios oli Narvas umbes nädalas aga lastud reklaami ja niisugune katkend, mis oli venelaste suhtes üpriski kriitiline, et mitte öelda lausa solvav väljavalitud üldisest kontekstist, siis oli tagumistes ridades palju vihaseid noori meesterahvaid, kes olid tulnud nagu autorile kätte maksma. Ja ma küsisin, et kas nad on lugenud raamatut ei ole, ei tahagi niisugust raamatut lugeda. Aga küsisin siis muidugi daamid on alati leebemad ja loevad rohkem, et kas keegi on siin lugenud. Naised tõstsid käe ja ütlesin ta. Ja ütlesin nendele naistele tõlkemeestele, kas eramat on, solvab vene lugejatele ja venelastele ennast, oh ei, et see raamat olnud nii ja naa ja ja aga nad vaidlesid seal omavahel ja siis algas nagu kohtumine lugejatega minul mis läheks väga sõbralikkuse väga meeldivas õhkkonnas, nii et et ma olen paar arvustust ka saanud. Üldiselt väga vähe tähelepanu on ta leidnud, sest ta pole raamatuna ilmunud vaid Raadukas järjeloona Eradokal Erik on ju väga väike, nagu me teame, aga mõned positiivsed vastused siiski on ilmunud. Ja Raaduka lugejatelt ma olen ka mõned kirjad saanud, küsitakse, mis on teie kui kirjaniku nõrgad küljed, mis vajaks veel õppimist ja harjutamist, noh, see küsimus vist näitab, neid ikka on. Ma ei oska öelda seda ju ise nii täpselt võib-olla mõnikord takerdunud mõnedesse asjadesse või detailidesse, sest noh, tugev külg võib ju ka mõnikord nõrgaks küljeks saada, sellepärast et ma pean oma tugevaks küljeks oskusteta eile näha ja kirjeldada. Aga kui ma sellega liiga hasarti lähen, siis ta muidugi kujuneb nõrgaks küljeks ja ja ma kardan, et ma libisen nagu peateemalt kõrvale, et mul on ka vestluses omane niisugune noh, umbes nagu šveik, et aga meil buda eavitses ja ükskõik mis teemal hakkab vestlus elust meenub nii palju näiteid, ilmselt olen ma nii vanaks saanud, et tahaks ikka ühest ja teisest kolmandast asjast rääkida, kõik need kuhjuvad liin jääb nagu ähmaseks, võib-olla et seda ma olen ka kirjanduses märganud. Teine asi on võib-olla see, et, et ma ei viitsi pikalt heietada asju, mida peaks lahti seletama. Ei pea ka vajalikuks, ma libisen nendest ka üle, niimoodi. Võib olla, seal on mõned asjad arusaamatuks lugejale, eriti novellide puhul. Ma väga armastan kirjutada lühikest žanrit, aga üldiselt ei armastata seda lugeda. Et minu nõrkus on see, et ma ei viitsi valmis kirjutada paksu romaani, mis tooks mulle kindlasti ka rohkem raha sisse ja mida lugeda ja saaks tükk aega õhtuti voodis lugeda ja selle saatel uinuda. Kas te olete kiire kirjutaja või võtab teil väga palju aega vaeva ühe raamatu kirjutamine? Väga kiire kirjutaja ja ma arvan, et, et seegi on üks nõrkus selles mõttes, et, et mingi pealiskaudsus tuleb nendest tekstidest ilmsiks. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Isegi kui ma jätan mõne teksti seisma, teda uuesti hakkan üle lugema, mõtlen, et parandan siis lõppkokkuvõttes see on ikkagi rahule selle variandiga, mis ma olen kõigepealt kirja pannud. Ja kui mul oleks kirjutamine raske, kui see töö oleks mulle kurnab, ma ei teeks seda, ma ei vaevaks ennast niisuguses hakkasite küllaltki hilja kirjutama, mis teid kinni hoidis, miks te nii kaua ootasite tegelikult jaganud hilja mu esimesed asjad ilmusid, kui ma olin 22 aastane, see polegi nii väga hilja. Aga siis siis ma abiellusin kirjanikuga, ma nägin nagu kirjutamise vaevu väga lähedalt ja elasin nendega kaasa, ma tundsin ennast kirjaniku naisel on ka nagu mingisuguseid kirjutajana, võib-olla ma sain oma ambitsiooni selles mõttes tas kirjutava ambitsiooni välja elada. Ja, ja kuna meie lahkuminek oli ka väga valuline meie mõlema jaoks, ma arvan siis tükk aega ma veel põdesin seda ja siis. Ja siis oli jälle jõudu, hakatakse midagi tegema. Miks kaks kirjandushuvilist lahku läksid? Noh võib-olla just selle ühise armastuse pärast, et me me elus see kolmas oli see kirjandus ja segas meid natukene, põhjusi oli palju, ma arvan, et võib-olla kirjanikud natuke hilisema küpsemise isiksustena nendes on mingi lapsemeelsus ja lapsemeelsed inimesedki mõnes mõttes veel isiksuseks kujunenud, aga teises mõttes võib-olla liigagi kujunenud. Et need ei saa vahel lihtsalt kahekesi koos olla. Ei oska hoida seda, mis neil on oma abikaasalt kirjanik Vaino vahingut olete õppinud, mida te olete kaasa saanud? Ma olen õppinud temalt. No kõigepealt tema eriala, ma viisin ennast üsna palju kurssi, noh, muidugi niivõrd-kuivõrd, niisugune autodid akt viib psühhiaatriaga, olgugi taas jälle moes olevate filosoofiliste mõtetega ja vooludega. No ma olin sunnitud seda tegema, kui ma tahtsin temaga nagu võrdväärne või temale sobiv vestluskaaslane olla ja ja ma leian, et võib-olla mõne teise partneriga ei oleks ennast niimoodi harinud. No mingi inseneriga elades näiteks, et oleksin hakanud ennast masinate maailmaga kokku viimase ei oleks mind huvitanud. Võib-olla ma ei oleks leidnud ise üles kõiki neid asju, neid kirjanikke või neid mõtlejaid, keda ma tänu oma abikaasale ja tänu sellele seltskonnale, kes mehe ümber liikus noh, nagu leidsin. Head raamatut kirjutamisel kellelegi nõuannet ka või või pöörduda kellegi poole abi saamiseks või usaldate täielikult iseennast lõpuni. Ei, ma siiski räägin. Mul on mõned sõbrad, kellega mõnikord arutan mõnda teemat õudsalt, mulle meeldib ette lugeda seda, mis ma olen kirjutanud. Ma ei jõua ära oodata, millal jõuab õhtu ja ma saan kedagi hakata piinama oma ettelugemistega. Kes tavaliselt noogutab, ütleb, et ja väga kena, väga kena, aga ikkagi. Ja aga üldiselt muidugi põhilise asja tehnika ise ja kõige rohkem aitab mind, kui ma kuskil looduses kõnnin, kui mul on selleks aega. Ja siis tulevad igasugused ideed, et kuidas ma ei alusta romaani üldiselt, nii et ma täpselt tean, kuhu ta pöörab. No ma tean umbes lõpu ära, aga ma ei tea, mis seal vahepeal juhtub. Ja need vahepärsi sündmusi mulle siis keeritakse, kui ma jalutan kuskil ja mul on nagu kõik, pean tühisele jaoks, et vastu võtta neid mõtteid, mis on käsiloleva asjaga seotud. Küsitakse, kust tema hea kirjutamise andi olete pärinud. See on muidugi väga meelitav küsimus, nihukesed epiteedid on. Ma arvan, et nii emalt kui isalt äärmiselt tore saarlasest ema, väga tugev isiksus ja niisugune kohutavalt vaimukas, saarlaste suguvõsa ümberringi, seal ei tohtinud kunagi asjadest otse rääkida, vaid seesama nii-öelda ridadevaheline oli meil seal pidevalt esil, eriti onu ja onupoega siuksed suured lõpial. Aga mu isa oli väga romantiline ja, ja niisugune endasse sulgunud ja väga sisukas inimene. Aga ka tema oli väga vaimukas ja väga suure huumorimeelega ja tema kirjandeid. Ausalt öeldes, kui ma koolis ise kirjandit kirjutada ei viitsinud ja oli vaba teema, sa võtsin isa vihiku ja vehkisin sealt kirjandi maha natukene tänapäevasemaks tehes, nii et et need läksid siis väga hästi peale, nagu keegi aru ei saanud. No ei saanud. Küsitakse, kui te peaksite praegu kirjutama keskkooli lõpukirjandi, arvate mitu tundide kirjutamiseks vajaksite jaa, hind ja te võiksite saada, no ma ju kirjutasin ühe lõpukirjandi, kui Ekspress tegi niisuguse kirjanikele võistluse, ma kirjutasin selle 20 minutiga ja sain väga hea hind. Kuidas teie tütreandega on, kirjutab hästi. Noh, tütar on jurist, aga päevikut ta peab ja ja ma lugesin kunagi ta päevikust, oli teises klassis ja meenutas ühte meie ühist reisi. Mul oli tütre jaoks alati nii vähe aega ja ma lugesin õudusega tema päevikus niisuguseid ridu, et sellel reisil õppisin esimest korda tundma lähemalt oma ema. Seda on päris piinlik öelda, aga, aga laps kirjutas ja ilmselt see siis nii oli, et ma olin tal olnud nii pealiskaudne. Ja see läks mulle nii südamesse, et mani täiesti muutsin oma lapsevanemliku hoiakut võib-olla lausa teise äärmusesse välja. Ja järelikult ta siis kirjutab mõjuvalt vähemalt mulle mõjuvalt. Igal juhul kirjandid olid alati väga head. Nii et kahe kirjaniku laps ei ole seda teed valinud. Noh, ma leian, et seda teed jõuab ju alati valida, kui selle jaoks kutsumust on. Aga muidugi kogu see, mis juristindusse puutub, on minu jaoks nii ütleksin siis igav või, või kauge, ent ma ei oska selle peale midagi öelda, ma vaatan teda. Muidugi on ju tore vaadata last, kes on sinust kuskile kõrvale kasvanud ja, ja heas mõttes, aga aga ma ei tea, ma ikka loodan vaikselt, et ta jõuab mingi loomingulise asja juurde kunagi, kuigi see sisse ei too. Laste vahel. Unesco näete kihutamist ja raamatuid ja ühesõnaga neid piinu, mida te aeg-ajalt üle elate. Näen unes sind väga palju, lausa väsitavat, palju ja ilmselt ma ei tea, kuidas teised näevad, pole nagu eriti noh, pole nagu eriti vestelnud sellel teemal, inimesed räägivad vahel oma unenägusid, aga aga kui palju nad neid näevad, mina näen neid väga palju. Ja ma olen mõned unenäod ka juttudes kirjutanud. Ma nägin ükskord unes, et ma olin, mina küll, aga mul oli noorem eesti rahvapea ja siis ma kirjutasin sellest juttu. Võib-olla te olite eelmises elus meesterahvas? No niimoodi öeldakse, et kes naisterahvas enne meesterahvas, ma ei tea. Kui nendest eelmistest eludest rääkida, siis ilmselt oli mul üks väga sünge eelmine elu. Sest ma olen nii tahtnud kirjutada midagi väga helged ja väga ilusad ja väga rõõmsameelsed ja, ja noh, niisugust ilusat juttu ilusatest asjadest. Iga kord, kui ma olen seda kirjutama hakanud, tuleb välja mingi eriti sünge lugu. Seitsmekümnendatel aastatel maksite Nonii raamatukogude kirjanikele raha vastavalt sellele, kui palju nende raamatuid aasta jooksul oli laenutatud, võib-olla tehakse seda praegugi, ei tea, meil seda igatahes tehtud ei ole. Tunnete vahel huvi ka selle vastu, kuidas teie raamatutel raamatukogude seal üldiselt ei ole nagu julenud tunda. Aga mõnikord on mind kutsutud esinema nii-öelda lugejatega kohtuma. Jumalatel on läinud sellepärast, et ma olen nii õnnelik, et mul järelikult lugejalt kellega kohtuda ja siis ma olen küsinud maal käinud Võrus ja Haapsalus ja Pärnus ja ja siis on mulle ma ei tea, kas see on tõsi või lihtsalt selleks, et ma esinesin õnnelikuna ja rõõmsameelsele optimistlikumalt mõeldud hoidlaid loetakse väga palju, aga seda ma muidugi eriti ei usu. Võib-olla mõnda romaanikest loetakse novelle, vaevalt et palju loetakse, seisavad praegugi raamatupoe akna peal hunnikus. Raamatukogud võiksid ju hakata maksma tõepoolest, meil ka ja me oleme esitanud niisugusse Taani kultuuriministeeriumile, me, ma mõtlen Kirjanike Liidu juhatus praegu siin ja taotlenud seda nõndanimetatud raamatukogupunkti küll, aga mitte nii, et makstakse igale autorile eraldi, vaid laekub mingisse ühisesse katlasse. Et keegi ei tunneks ennast ülekohtuselt koheldud. No võib-olla ma olen nii keeruline kirjanik, mind lihtsalt ei suuda massid lugeda ja teine on niisugune jutukirjanik, keda palju loetakse, aga summa nagu laekuks siis ühte katlasse ja sealt jagataks toetusi kirjanikele. Aga just hiljaaegu sattusin ühte lennukisse härra kultuuriministriga ja tema ütles, et sellest ei tule midagi välja, kuna niisugust toredat asja nagu kultuurkapital ei ole nendel teistel, kellel see raamatukogupunkt on ja olge sellega rahul. Kas teil on omad fännid ka aeg-ajalt kirjutavad või isegi helistanud või? No eriti mitte, aga jah, Saksamaal mõned fännid, mul on palju asju ilmunud Saksamaal kaks romaani ja, ja väga palju novelle. Kuna ilmselt olen magas, tõlkija lemmik, sest et ta mind nii usinasti saksa keelde tõlkinud ja me oleme käinud palju seal väga palju kohtumas lugejatega, palju rohkem kui Eestis ja siis ma leian ikka selle saalist mõned ühed ja need samad inimesed, kes alati seiklevad minuga kaasa, kui ma kuskile tulen ja küsivad, mis ja kus ja mida ja kõike, kus saaks lugeda. Võib-olla et Eestis ollakse üldse tagasihoidlikum niisuguste asjadega. Kui keegi ongi, on siis ta väga harva seda kuulutab. Kas te olete suur kirjutajaga? Ma mõtlen seda, et kui teile kirjutatakse, kas te kirjutate meelsasti vastu ka üldse ei vasta. Olen kõigile öelnud sõpradele kirjutage, kui tahate, väga hea meelega saan kirja kaltse vasta, enne olin väga suur kirja vahet teha, aga nüüd on kuidagi ma ei taha kirjutada pealiskaudselt. Ja siis ma ei jõua kirjutada süvenenult, noh nii nagu ma tahaksin inimestele. Ja siis ma olen parem kirjutamata kalt saadan kaardina, teatan, et ma olen olemas või helistate ksaini tuul, kirjatükk on kusagil tagasi lükatud, küsitaks. Eks kord, Priimägi lükkas ühe jutu tagasi, kus oli nagu naisterahvas libahundiks tehtud, see oli. Kui Priimägi töötas mõnda aega Postimehe kultuuritoimetajana, ütles, et tal on kõrini nendest libahuntidest ja ma tegin sellest naisest alkohooliku pärast oma jutus ja see jutt sai Saksamaal mingisuguse preemia, lausa nii, et aitäh, prime. Sest vaevalt ma libahundi eest siukest preemiat oleks saanud. Küsitakse, kui homme toimuks kirjanik kongress, kus teile antakse mina, millest te tahaksite rääkida? Ei räägi, tahaks väga palju, ma ei tea, kas see on just kõik kirjanike kongressi teemad, aga väga paljudest nähtustest, mis Eesti ühiskonnas toimuvad, peaks rääkima ja peaks palju rohkem rääkima ja kirjutama. Ma ei hakka tasapisilehtedesse, kirjutan aga mitte nii palju üldsegi, kui ma tahan ja mitte alati siis, kui need asjad mind erutavad. Ja ma arvan, et väga palju tähelepanu läheb erakonnaga kõrvalistele asjadele. Noh, võtame see viimanegi nõndanimetatud seksiskandaal näiteks aga olulised asjad jäävad tähelepanuta ja olulised inimesed jäävad tähelepanuta, noh, need inimesed, kelle najal see riik ikkagi tegelikult seisab, ma arvan, et niisugustest asjadest peaks igaüks iga kirjanik rohkem rääkima ja kirjutama, mis tõid, viimasel ajal on kõige rohkem häirinud. Stid on vihastanud, millest tahaksite kirjutada? Mindon häirinud võib-olla see, et, et inimesi hullutatakse hirmsasti nagu raha järele, väga palju jõudu läheb selle peale ära, et näidata, kui hästi keegi elab väga palju materjali, väga palju ruumi ajakirjanduses ja, ja see tekitab mingisuguseid noh, võib-olla valesid illusioone inimestes. Muidugi, igaüks võib proovida ja pürgida, kui ta oskab ja ausaid vahendeid enamgi, vähemgi kasutades rikkusele. Aga ma leian, et palju olulisem on saada inimesed. Noh, ma ei tahaks öelda leppima ka, et inimesed võiksid olla tunda rahulolu sellest tööst, mida nad on kogu aeg teinud, et nad teeksid seda võimalikult hästi, et nad oleksid. No, ega ühiskond ei vaja ainult edukaid ärinaisi, nagu praegu neid hirmsast igal pool reklaamitakse. Igal alal edukaid naisi ka niisugustel aladel, mis ei ole silmapaistvad või mis ei ole üldse noh, prestiišikaks nagu inimestel on võetud see väärtushinnang, et ma teen oma tööd väga hästi, et see on ka väärtus, et ma olen sellega rahul. Ei püüdle niisuguse kahtlase sinilinnu poole, mida koga propageeritakse. Ma leian, et inimesi peaks kuidagi kasvõi rahustama selles mõttes, et et kõik tööd, mida keegi teeb, et kõik on ju tähtsad ja kõik on olulised, see kõlab võib-olla samaaegselt, aga, aga see ju tegelikult on nii, näiteks no me ei tea, palju üldse õpetajatest meile Õpetajate lehte tähendab, kas saab nõuda siis, et õpetaja nüüd kogu aeg vaataks mingisugust ajakirja, kus üks või teine rikas ärinaine kelle kohta tihti öeldakse, ah ta oli natuke aega õpetaja, siis ta tegi sellise karjääride saavutasele. See on siis eesmärk. Eesmärk on, et meil oleks häid õpetajaid või häid insenere või häid häid neid inimesi, kelle najal tegelikult asjad püsivad on öelnud, et teid on kutsutud ka poliitikasse. Ei taha poliitikas, mida? Ma ei oska öelda, ma olen mõelnud, et see on nii kohutavalt suur vastutus, et kas mul ma ei taha teha seda poliitikat nii käe tõstjana olla seal sees siis juba kogu jõuga aga see tähendab seda, et ma pean ennast väga paljude asjadega kurssi viima, mis mind üldse võib-olla ei huvitagi. Kogu see seadusandluse on need seadused, mida riigikogus tuleb läbi lugeda, ei ole ju mingi huvitav asi, enamasti need on väga peened ransid minu eriala ei ole selline. Ja no ma kardan, et poliitikas ei saa kalt emotsioonidega midagi ära teha. Ja nii karismaatiline tüüp ma ju ka ei ole etendajale mingeid ilusaid suuri masse kuhugi üles kutsuda. Aga samas ma leian, et poliitikas on kindlasti, praeguses poliitikas on ühest Ühest vaatenurgast kõvasti puudu. Et inimesed lasevad nagu endaga väga palju mängida ja et inimesi tuleks julgustada ka midagi nõudma. Ja kui ma seda mõtlen, siis ma mõtlen, et kas ma oleksin see julgustaja. Ja kui ma tunneksin, et olen siis võiks ju minna poliitikasse. Ja kas te oskate Ühe lausega iseloomustada eesti kirjanduse hetkeseisu, Eesti kirjandus on purustamas sagara maalseid kava kehtinud, tabusid praegusel hetkel. Eesti kirjanikud üldse elad, minu meelest elavad nad normaalselt ja noh, kes ikka väga kirjutada tahab, see peab teadma, et kui ta valib vabakutselise kirjanikutee, siis see on elustiil toob kaasa mingeid piiranguid. Seal aga ei saa olla ühtepidi nagu suur pilla-ja elunautija ja teistpidi kirjanik, see saabunud, aga see sõna harvaesinev asi meie ühiskonnas praegu. Ja kui ma hakkan kirjanikuks ja kui ma keskendun ainult sellele jah, ma tulen kuidagi toime, ütleme selle Kultuurkapitali stipendiumiga nende väikeste honoraride ka, aga ma olen valinud teatud elustiili. Islamiusulised ütlevad, et iga sõna, mis suust lendu lastakse, peaks enne läbima kolm väravat. Esimese väravavaht küsib, kas seondusi teises väravas küsitakse, kas vajalik ja kolmandas, kas see on sõbralik. Kas islamiusulised võiksid teiega rahule jääda? Oi ei, üldse mitte. Üldse mitte. Ma olen väga mõtlematult öelnud asju ja, ja ilmselt ütlen veel, see on lihtsalt üks minu pahesid või? Võib-olla võib seda kajuspontaansuseks pidada. Aga ma arvan, et praegu ongi nii, et kui neid islamiusu käske täita, siis oleks meil vist üldine vaikus. Kas te kahetsete ka pärast, et olete ühele või teisele inimesele halvasti öelnud ja väga elas teise, väga raskelt üle angerjat kirikus palun? Teevad need patud õige suured olema, ei tea, kas ongi, aga kuidagi noh, võib-olla, et, et see võimalus asetada ennast alati mitmete inimeste nahk, aga nende nahka, kelle kohta nagu olete öelnud midagi või kirjutanud, kes tõesti hetkel on sind nagu vihale ajanud ja sa oled pidanud kirjutama seda, mida sa pead hetkel tõeks, aga mis teist kindlasti solvab ja talle haiget teeb ja siis asetad ennast tema nahka, võib-olla ta ei elagi seda nii üle, siis hakkad ise seda üle elada. Räägitakse, et inimesed valetavad vähemalt kaks korda päevas ja kõige rohkem valetatakse telefonidel vesteldes. Te olete suur või väike valetaja. Noh, esiteks ma telefoni teel vestlemise väldin ja vestlen seal nii kiiresti kui võimalik. Nihukesed, pikad Telefonaadid üldse ei istu. Aga omavahel ütlemisest. Ma olen kuskil kunagi kirjutanud ka, et ma olen noh. Koju ma kirjanduses niimoodi, et kõik nagu on minuga juhtunud ja päris tõsi ja, ja väga palju on seal sees niisuguseid fakte, mida saab tõesti seostada ühe või teise inimesega või minu endaga. Aga sealsamas kõrval on suur vale. Suhteliselt ei ole kuskilt pärit nagu ema ja siis ma arvan tegelikult surmale. Aga kas on lähedased inimesed saavad aru, kui te valetate? No just alles eile ütlesid mulle kolleegid, ma ei mäleta, mida ma hakkasin jälle suure uhama, aga seal rääkima ühte lugu. Ja siis ütlesid nad, et noh, tahan kirjanikelt kellelegagi, sind vähem tunneb end, sa kuulad ära, sa kõik väga huvitav, aga ära kõike usu õlul on teie jaoks teatud mõttes mäng. No aga ma arvan, et paljude jaoks on need et mäng niikaua, kuni kuni saab teda mänguna võtta, niipea kui juhtub midagi tõsist, niipea sa peatad selle mängu ja mõtlen, et mis juhtus ja ja, ja elad seda üle ja siis mängid edasi. Kas veelgi roll on vahel ära tüüdanud? Ja kuidas, mida te mitte, kui te kõigest hirmsasti tüdinenud olete, mitte midagi ei ole teha, kuhugi pole minna mitte kuhugi, kõik on kaasas kogu aeg lihtsalt vahel lausa ütlen kõva häälega, et küll ma olen sellest inimesest tüdinud, vaadates teda peeglist jälle midagi, elan edasi temaga nullinud praegu väga palju teravaid ja õelaid arvustusi. Mõnikord tahaks selliseid kirjatükke lugedes autorile öelda. Vaeseke, sa võiksid oma stressist või kompleksidest teistmoodi lahti saada. Kuidas seda tohutut grafomaanide hulka piirata? Noh, piirata on praegu üsna raske, sellepärast et väljaandeid on väga palju ja kultuuriväljaandeid on ka ja ma olen olnud ise keele ja kirjanduse ajakirja kirjandusteooria ja kirjanduskriitikat töötaja, ma tean, kui suur materjali puudus, vaevab alati toimetada töötajaid ja väga raske on sel juhul nagu väga kvaliteetset materjali kogu korjata, see on võimalik, aga see ei ole kerge. Ja sellepärast, kes läheb kergelt vastupanu teed, see avaldab igasuguseid niisuguseid, nagu siin öeldakse, grafomaanlikke asju ka. Ja, ja kuna me oleme ju nüüd nii suure vabaduse sees, et lihtsalt ära tapab, siis loomulikult igaühel on vabadus kah lausa ja kanda või ükskõik mida teha. Need eriti eriti võimalust piirata ei ole, aga muidu piirata, nii et ma lihtsalt ei loe kõike, eks ole, ilmselt ikka nüüd õelad artiklid tõmbavad rohkem ja müüvad rohkem, müüvad rohkem jah, aga, aga kelle süü see on? Kelle süü on, et on olemas prostituudid, on see tarbija, eks ole, tarbib niisamuti see lugeja, kes tahab õelusi lugeda, ma ka ei usu, et kõik elaksid oma komplekse nendega välja. Pigem ikkagi tahetakse endale nime teha ja mõnikord teeb ka tõesti viha mõni asi, mille peale siis kriitiliselt sõna võetakse. Aga ma ütleksin küll niimoodi, et tähtis on ka see tool ja tihtipeale tähendab, on mindud liiale, on mindud üle mingisuguse piiri nendes lugudes niisugustes, kas kriitilistes teelugudes on mindud üle maitse piiri. Ma ise julgeksin öelda, et me ei ole läinud maitse piiri. Aga mul olnud mingid epi koonid, kellest mõned lähevad üle selle piiri, et nad tahavad umbes samamoodi öelda ei suuda, siis tuleb välja maitsetus. Meil ei ole liiga tehtud. Noh, võib ikka öelda, et on tehtud, on ikka tehtud, on tehtud ja ja, ja noh, kõik lihtsalt noh, sa lihtsalt näed, et ei, kas ei taheta mõista või ei suudeta mõista. Mõistetakse väga hästi, lihtsalt tahetakse halvasti öelda, on ikka tehtud, ma ei ole nii etableerunud ja võib-olla ka nii ohutu inimene, mulle lihkaid. Tuntud moeajakirjanik hakkab ühel päeval esinema kirjanduskriitikuna ei võta teda ilmselt esialgu keegi tõsiselt, olgu kirjatükk nii hea kui tahes. Kas olete sellega päri? Ja muidugi jah, ei võta muidugi tõsiselt. No ikka ju ei võtaks ise ka tõsiselt niisugust asja. Mõtleks, et no üleüldse ei saa väga tõsiselt võtta praegugi mitmetel aladel rabelevaid inimesi, kuigi igal alal on inimesi vaja, inimesi palju ei olegi. Aga eriti sel ajal, kui mina alustasin, kirjanduskriitika oli ikkagi veel väga tõsine akadeemiline asi ja ja mood oli, oh jumal kui kergemeelne ja ta on seda alati olnud, kuigi pakku suhtutakse tasse suure austusega. Ja ei võetud muidugi väga tõsiselt alguses nii-öelda aru saite, et vot nüüd olema kriitik ja mind võetakse tõsiselt, läks tükk aega ega, või ma ei tea, kas ma üldse sellest kunagi aru sain. Aga no peab ütlema, Ta on lihtsalt alguses mõned arvasid, et Maimu Berg, et seal varjunimi. Et seal on keegi, kes on ammu juba valmis ja siis nüüd avaldab. Ja lihtsalt ja otsiti, kes seal taga võiks olla, kas see või teine tuntud nimi, see muidugi näitas, et tegelikult võeti tõsiselt, kui arvati, et selle nimetajaga mingi tuntum inimene kriitikas. Ja noh, ma arvan, et, et kriitikuna võiksime öelda, et siis võib-olla tõsiselt, kui looming tegi mulle ettepaneku teha proosa aasta ülevaade, näiteks seda nüüd tehakse inimesele, kellelt eeldatakse, et ta suudab analüüsida rohkemat kui ühte raamatut korraga. Oleks võimalus intervjueerida kolme maailmakuulsat inimest, ükskõik millises maailma nurgas, keda te oma vestluskaaslasteks valiksite. Ja see on küll väga raske küsimus, aga ma vestleksin rotiga võib-olla. Siis. Ma vestlesin Elizabethi teisega, tähendab, inglise kuningannaga. Mu meelest on mulle väga mõistatuslik inimene, ma tahaksin teda tundma õppida. Vist võib-olla saab vestluse kaudu seda teha. Ja kes kolmas, eks olla. Ehk oleks karssija markes abielus olnud eestlasega sakslasega ja nüüd on teie elukaaslane, soomlane? Teie raamat kannab pealkirja Ma armastasin venelast. Kas venelast armastas ainult teie raamatukangelane kolmeteistaastane tüdruk või olete ise ka venelast armastanud? Ei, ma ei ole armastanud venelast niimoodi, nagu minu raamatu kangelanna, ega ka mitte teistmoodi ei ole minu kui siin ette loeti, vägagi rahvusvahelises seltskonnas. Ei ole venelasi. Tähendab üldse abielu teisest rahvusest inimesega see on midagi erilist? On ma arvan küll, et on, arvan siiski, et et see on väga raske asi ja et see ei ole kummalegi poolele kerge, ükskõik, mis rahvusest keegi on või kelle kodumaale elama jäädakse. Ja noh, võib-olla kõlab semi usus koomiliselt, aga ma ei soovitaks. Kuidas te sakslase otsa otsustasite, kui nii võib küsida? Oh see on asi, millest tahagi rääkida, sellest nii palju aega möödas ju ka. Aga täiesti juhuslikult, kusjuures ma ei arvanud, et tegemist on sakslasega, sest sakslasi juhtus siia sel ajal väga harva vaid arvasin, et see on just nimelt see venelane. Ja kui ta minu poole saksa keeles pöördus, siis kuigi see oli väga hea saksa keel hakkama ignoreerisin seda, ütlesin talle vene keeles, et rääkige vene keeles, saad ise ka paremini aru. Ja siis ta päevases vene keeles vastas, et ta ikka ei saa paremini aru, mingit muud keelt paremini oskaks siis. Ühesõnaga juhuslikult jah, komistasid. See oli lühike abielu mitte nii väga lühike, aga ta ei olnud jah nii. Traditsiooniline selles mõttes, et me elanud tegelikult kunagi koos vaid külastasime külalisabielu. Ja kuidas praegu siis loodan bla kohuga nisust. Te olete selline naine, keda jäetakse maha või olete naine, kes jätab mehed maha? Ma ütleksin niimoodi, et ma ei ole siiani kellegi poolt maha jäetud, tähendab, meil on kõik ise maha jätnud, noh, see kõlab nii. Vastikult. Ausalt öeldes on minust kujunenud vähemalt võib-olla avalikkuse ees niisugune naine, keda ma olen lapsest saadik lausa vihanud. Niisugune noh, meestes või nii, peaksin ütlema, et mahajätmine on minu jaoks väga raske olnud, alati saab kohe väga raske. Nii nii suuri kannatusi kaasa toob. Et Ma ma arvan, et, et mitte väiksem kui see mahajäetud olla. Aga mahajäetud alla ei ole ma siiani õnnestunud. Kas te tunnete ennast praeguses abielus kindlalt? Ma ei ole abielus, me. Ja ma ei tunne ennast kindlalt egoga, oleksin abielus? Ei tunneks ennast kindlalt. Minu meelest polegi see üldse tähtis, ma ei oskagi öelda, selle kohta ma ütleksin nii, et ma tunnen ennast kindlalt iseendaga. Ma ei, ma ei saa kelleltki inimese peale teha mingit panust või ma ei ole kunagi Ennast teinud kellestki sõltuvaks. Ma lihtsalt valin mingi kaaslase, aga ma ei sõltu temast kunagi. Nii et selline külalisabieluvorm sobib, ilmselt ei ole kõige paremini. Tõenäoliselt jah. Oma kaitseingel, kes kriitilisel momendil juhib, küsitakse, see on väga ilus küsimus, ma loodan, et on. Loodan, et, et see kaitseingel on ka minu lähedastel, ma arvan, seda loodavad ju kõik, ma mäletan lapsepõlvest seda postkaarti, kus väikese tüdruku kohale oli joonistatud suurte valgete tiibadega kaitseingel. Mu ema on väga usklik ja perekonnas on üldse noh selle tõttu. Ma ei oskaks öelda, et see on nüüd niisugune traditsiooniline usk, aga me oleme kuidagi vastuvõtlikud niisugustele asjadele. Ja muidugi ma loodan, et kaitseingel ka minu jaoks on olemas. Te olete olnud ka mannekeen, kas tol ajal olid mannekeenid niisama suure tähelepanu all, nagu seda on praegused modellid ja missid? No mis nüüd mannekeen Ma lihtsalt vehkisin seal mõnikord läbi siluetti külgedelt, mingis paksus talvemantlis, kus palju polnud näha ja mina ei olnud mingi tähelepanu objekt. Aga muidugi oli minu meelest isegi rohkem, kuna mannekeen oli väga vähe olid kõik nagunii-öelda arvel ja teada just need tipp ja topp, mannekeenid ja muidugi nii suurt lärmi nende ümber löödud nagu Praco ja ajakirjandus neid kui inimesi tegelikult ignoreeris. Aga seda enam nad võitsid kohta rahva südames ütleksime nii. Kuidas praegustesse kõikvõimalikesse missivõistlustes suhtute? Suhtuge nendesse möödule nende vastu erilist huvi? Ma ei tea näiteks, kes meil praegu on Eesti miss või missis Estonia või mis nad seal on. Aga aga kui see kellelegi lõbu pakub ja miks mitte kuule, aga mingil eitaval seisukohal, las võisteldakse, kui suurt tähelepanu endine moeajakirjanik pöörab riietele enam üldse pööra praktiliselt üldse. No muidugi pean pöörama, sellepärast et minu praegune positsioon on, kui nii võib öelda. Nõuab ikkagi teatud seltskondlikku elus osalemist ja rõivastamist ja nii edasi, aga aga noh, moest ma eriti ei hooli. Ja ausalt öeldes see mind karmi huvit ostate riideid või lasete õmmelda, vastad. Mingit kindlat stiili teil ei ole? On küll, mul on alati enam-vähem alati kas mustad või heledad pikad püksid ja siis mingi play serve kampsun Ostangijale uued mustad püksid siis keegi seda ei tea. Ikka samasugused nagu eelmis öeldakse, et need, kes kannavad musta, need ei pane kunagi. Jah, seda ma olengi vist õppinud oma suhteliselt pika moealase karjääri jooksul ja ilmselt nii ongi. Teid on väga sageli näha kõikvõimalikel vastuvõttudel ja pidudel. Kas biooteid vahetevahel ka ära tüütavad? Noh, ma ei oska öelda, töötavad ja ei, oleneb ju sellest ka, kuidas sul seal läheb, ma, ma olen küll väga seltskonda armastav inimene ja mulle meeldib Marta ja lobiseda ja ja iga õhtu ju ka ei käi vastuvõtul ja ja kui ma tunnen, et ma ei taha minna, siis mul sageli võimalus ka mitte minna, ma ei ole seal nii oluline figuur enamasti, et ma pean tingimata kohal olema. Ma ma saan seda avarilda. Kui tunnen, et tüütab, siis ei lähe. Ja koju te kutsute harva külalisüldse ei kutsu üldse külalisi. Kas see komme on teil juba ammu või on, tulnuks aastatega tulnud aastatega ja ilmselt on see vastureaktsioon sellele, kui meie kodu Tartus vahinguga koos oli avatud salong kõigile, kes tahtsid sinna tulla. Väsisin külalistest igaveseks ära. Kas te olete niisugune perenaine ka, kellele meeldib hirmsasti köögis toimetada ja? Toimetan vahetevahel? Vahetevahel meeldib, aga kuna jää oli see, siis ei ole ju seda inspireerivat seltskonda, kellele teha. Ma pigem lasen endale teha süüa, seda ka tehakse ja kuule, et üksi kodus siis kirjutate, põhiliselt? Ei ole, niisiis katsu kõike teha, mitte kirjutada viilida sellest. Ja no muidugi kirjutan sellepärast, et mul on, et ma olen alati võtan mingisuguse artikli ise teha ja siis see see võimaldab mul kõrvale hiilida sellest põhilisest kirjutamisest. Sest kirjutamise kallale minna on nii raske ja seal sees olla on niivõrd see võtab intensiivne, et väga tore, aga, aga noh, niisugune võib-olla nagu mingisugune narkootikumi kasutamine, et sa püüad seda vältida, vältida ja kui see siis juba oled, siis sa enam ei saa, muudkui oled selle mõjuvad. Kas teil on mingi niisugune paika, kuhu suvel noh, maakodu või on küll, jah, mul on Saaremaal, eks väikene maja niimoodi mere ääres selles külas, kus mu ema on pärit ja selle maatüki peale, mis mu vanaisale kuulunud ja aga majakesema. No mitte küll oma, aga lausa, aga oma jõududega ja ainult oma jõududega valmis ehitanud. Inimesed, kes on mitu korda abielus olnud, kel on tulnud elus pettuda, kardavad, et sama võib juhtuda Nende lastega. See on see hirm tuttav. Eks ikka tahaks ju, et lapsel elus hästi läheks, jätava perekonna leiaks ja ja noh, kui ma siin ütlesin, et ei taha erinevast rahvusest abielusid või ei poolda neid, siis. Mu tütar on kihlatud praegu ja mitte-eestlasega ja elab koos selle oma noormehe kajab. Mis rahvusest see on, prantslane ja, ja? Alguses ma olin väga löödud selle eest ja ma lootsin, et see lõpeb kohe varsti, aga see on väga sümpaatne inimene ja nad on samal erialal ja õpivad koos praegu ja ja, ja poiss on ära õppinud ka eesti keeleni, et ta saab eestlastega suhelda, kui ta siin käib, kõlavad nad hoopis kolmanda maal, nii et. Ja ma loodan, et nad tulevad siia Eestisse lõpuks ikkagi elama, neil vähemalt plaanis on see, et mis seal ikka see on tema elu, seal, tema elu ja tööelu on olnud väga kirju, aga eks kirjaniku elu vist peabki olema kirju millest kirjutada või on kogemusi, kirjutavad ju ka väga noored inimesed, kellel pole üldse mingi mingeid kogemusi. Tähendab Ma arvan niimoodi, et et kirjaniku esteet võib-olla ka noor ja väikese kogemusega, aga kui kirjanik kui see tase kasvab ümber eetiliseks, et siis võib olla seal oli mingisugune suurem kogemus ja ja niisugune oskus asju mitmetest tahkudest erinevate inimeste silmadega näha. Ja ma küll arvan, et, et niisugune noh elukogemus tuleb kirjanikule lõppkokkuvõttes kasuks. Võrdlesime 1998. aasta Persona saaret saates esines kirjanik Maimu Berg ja teda usutles Marje Lenk. Järgmine saade persona arhiivist on kavas nädala pärast.