Täna räägib mälestusi Ameerika Ühendriikides elav Elmar Samosson, kes on pärit Võrumaalt Saksa ajal. Mina ei läinudki enam ülikooli, selle pärast minule istus minule istus ka politseiamet, mind viidi kriminaalpolitseisse kohe alguses, alul üle? Jaa jaa. Kursuse muidugi tegin. Kolmekuulise, tegin läbi. Koodi loodi paari-kolme nädalaga. Oli politseiaparaat, töötas praegu Mulle tundub, et hakata tehakse akadeemias politseile kindraleid või ohvitsere, aga seda tavalist, kordliku või tavalist lihtsat politseid. Seda neid. Norra arusaamad. Tookord oli vaheaeg üks aasta, oli seal 50 aastat. Aasta jooksul ei ole harjunud muud tegema kui valetama ja ka ise varastab. Kus oli politseis töötades teie tegevuspiirkond? Minu piirkond oli Võru uus linnaosas. See oli see Võru raudteejaama ümbrus. Kubija ja valdadest oli minul, Lepistu, Ruusmäe ja Rõuge vallad seal, mis juhtus. Konstaabel tegi oma asja. Anti see materjal üle minule ja mina tegin seda jätkasin teavet Rivetuseli kriminaalpolitsei assistent, siis oli küllalt suur piirkond ja piirkond oli suur, aga noh, kuritegevust oli ka tunduvalt vähem. Aga Võrus vähenes niivõrd, tead, vähemalt uus linnaosas, seal juba teati, et, et ei maksagi millegiga tegeleda, et niikuinii vahele ja, ja mul oli seal nii sisse seatud. Otasin kurjategijat, kui nad tulid oma kuritegu tegema. Niiviisi käis töö, aga praegu praegu ma ei ole näinud, on ta siis meie konstaabel või kes ta on, kus ta on või kes ta on sedamaid teha. Aga, aga siis oli politsei oli, käis rahva hulgas ei aita need ühiskondlikud ja. Appijani Käi ole rahva hulgas, liigu rahva hulgas ja sa saad juba ette teada, kus midagi toimub või kus midagi on tehtud. Nüüd on huvitav, on see raadios kuuleme, see politseijaoskond otsib taga seda ja seda numbrit autot. Otsib kas te olite kogu aeg Võrru kõik aastal käia ei jäänud? 12. või oli 10. augustil 44, siis oli Vene sõjavägi on niivõrd ligidal. Aga noh, tookord oli juba teada, et sakslane on sõda kaotamas ja tagasi astumas ja oli võimalus juba hakata sättima minekut läände, kes leidis, mina, mina sellest massipsühhoosid haaratud ei olnud ja ja mina mõtlesin, et mis ma sinna lähen, tõi ka, et ega ma ju poliitiliste asjadega tegelenud ei ole ja ja kuhu ma ikka lähen. Aga siis mu isa ja ema ja need ka põgenesid. Isa oli tookord, mis oli 1944. Tema oli 70 seitsmeaastane, kui tema astus võrust minema jala kuni Põltsamaani. Oli juba politseiaparatuuris oli juba teada, et Eesti jäetakse maha ja siis anti välja. Enda jaoks maja ühtegi kaarti ei jätnud, mina tegin ikka oma politseitööd. Meeleolu valitses Tallinnas, Tallinnas oli niiviisi, et rahvas oli väga rusutud ja teadmatuses, mis saab ja mis tuleb ja ja kõik, see 40. aasta hirm oli kõigil sees. Sadamas meelega ei läinud. Sellepärast et. Ja varaste eest, aga et ma ei ole ikka midagi teinud ja ma teadsin, et kui minna sadamasse massipsühhoos. Pitka organiseerib Tallinnas seal midagi ja Need olid minu kooliõed ja läksin sinna, kogunesid siis sinna kõik niisugused eesti mehed, kes olid siis Saksa sõjaväest varjanud ei tahtnud nagu sakslastega koos minna, nüüd Eesti hädas. Soomest tulid poisid tagasi ja nüüd ma leidsin, et nüüd on õige aeg siin kaasa lüüa. Läksin siis Laamani juure ja ta nagu tundis mind kohe ära, kui ma ütlesin nime ja tema. Ja mina ütlesin Tarvis Sadyotality, kes minuga kaasas käiks ja ma ütlesin, et aga mul ei ole mingit sõjaväelist aukraadi ja Pitka vääris selle peale, ütles, et ega siis, ega siis minagi nii väga admiral ei ole, kuid ta oli mees eluaegne olnud ja minu silmis ikka kui admiral ja tema ütles, et vot nüüd on, nüüd on niisugune lugu, et tuleb välja sõita. Lähme ristile. Ja ma kah olin nagu magamata, mõtlesime härra admiral, et kas mul võiks oma sugulaste juures nõmmel ära käia. Et käiksin, vahetaksin pesu ja võib muidugi tsid, lähme. Nojaa, staabis käis vilgas tegevus, trükiti kirju ja, ja anti anti dokumente välja, et tema on pikaüksuse mees, siis oli sakslastega nagu kokkulepe neid mehi ei puuduta. Linnas. Aga Pitkate enam ei olnud seal ja küsisin. Olidki ainult juba, aga, aga sakslane muidugi mängis mäkra. Tahtis, et eestlased kaitsevad nende taganemisteed ja ühesõnaga aeg venis, Pitcat staapi ei tulnud. Ja 21. septembril oli kuulda. Venelane on juba õige, ligidal. Tuleb Tallinnast lahkuda, eelmine päev oli löömingud. Te olete siis Pikaga kohtunud ühel korral? Jah, õieti öelda küll ühel korral. Sellepärast et ta nägi, et ma ainult staabis, kuid ma tean seda Anjou kapten Laamanniga kokku pikemaks ajaks pärast seda meil oli juttu Pitkast. Pitka pidi tagasi tulema ja pikka tuld ja tema oma üksuse juurest ei oleks kunagi nii lahkunud abi juurest, et ta ei oleks ütelnud, et ma enam ei tule. Tagasi. Ei olnud selline mees. Räägiksime palun pisut lähemalt Tallinna viimastest päevadest või viimasest päevaste lahkusite Tallinnast ja septembris 21. või 20 hea viimastele. Mis Laamanniga oli Laamann? Laamann oli staabis siis, kui Pitka oli ära läinud, kui ma jäin tast maha. Kes oli lahkunud kolm-neli päeva või nädal aega varem, sellele saatis tagantjärele veel pakke ja painet kopraid ära, pani viis laeva peale, Laamann tahtis neid mehi välja, andis korraldusi üksustele. Ja lõpuks siis, kui venelased olid tulemas, siis, siis me istusime autosse ja staap läks Kohilasse. Mu Borguta mulla all ja kui nägime ära, et midagi enam teha ei ole, pikad tagasi ei tulnud, vastupanu oli mõttetu, teed olid juba blokeeritud. Vaat metsavendadeks, kuna pärast pikka lahkumist liikusid, nagu te ütlesite, kogu aeg koos kapten Laamaniga. Kas Laamann teadis midagi täpsemalt, Pitka lahkumise eesmärkidest või kavatsustest või kuhu ta pidi minema või kui kauaks? Meil meil sellest ei olnudki Laamaniga juttu, kui me jäime metsa, Me olime metsas, veel oli meil üks tuule nimeline arst, oli vist siis oja nimeline, keegi agronoom Tallinna kandist. See oli ja meil meil omavahel seda, seda juttu. Ja Laamanni käest ei küsinud mina ka, et kus nüüd pika on meile, meil ei olnudki selleks aega, kuid kui olime kõik juba arreteeritud, siis siis sellest materjalist kohtumaterjalist võib leida vihjeid, kuhu just pika jäi. Sellepärast et man kukkus kinni oktoobri esimesel poolel või keskpaiku. Karutavam kukkus kinni novembrist leitnant karuta ja kukkusin kinni kuuendal jaanuaril järgmisel aastal 1945. Ja nüüd, kui meid hakati pagari tänaval kõik Me istusime pagari tänaval hakati meid uurima siis sellest uurimise materjalist, sealt peab kindlasti välja selguma lähemalt, kus just Pitka läks või kuidas, kuidas tema käis minu käest isiklikult üldse ei küsitud Pitka kohta midagi, ma ei ütelnud kahed Maatyotantoli, see oli ainult ühe päeva juhus või ma ei tahagi seda toonitada, et et ma just olin. Ja minu käest ei küsitud pitsat absoluutselt mitte, tähendab NKVD juba raudselt madis. Mis Pitkaga ja mis asjaoludel ja kuhu ta jäi? Meenutagem nüüd Pitka meeste metsavenda aegu, kus te varjasite end Ta meie ministri Jaaksoni talus sealt alus, seal võeti meid väga hästi vastu, seal anti meile riideid ja meie jäime kokku. Siis karutam. Kapten. Olukorda, et Laamann siis leidis, et kõige õigem on temal minna mäe tallu. See oli Jalmar mäe saksaaegse omavalitsuse pos. Selle. Läände minekuks ja nagu hiljem, kohtu ajal, kui me koos olime juba siis lähemalt rääkiski, et tema läks mäe tallu kus talle väga lahkelt teda vastu võeti ja lubati sistada, randa viia, kuhugi haaranud. Ümber ja võeti kinni ja Pagarisse kohe nagu ta mulle kohtuajal. Kui me koos olime, ütles, et see oli täitsa provokatsioon, nii et see oli mängaaveedee poolt. Säetud, läks temale. Me jäime, Me jäime muidugi vabadusse, mina ja siis oli kaasas veel üks pilt ka mehesse oli. Ja elan. Ja Jõelan oli pikas abis kulleriks Eesti rahvuskomitee ja pikaüksuse vahel. Ta oli nähtavasti olnud tänna sõjamees Stahli vist jalast haavata saanud, natuke natuke, lonkas ühte jalga. Ja meie jäime siis ja elan, jäin kokku. Ja meie läksime Tallinnasse muut varjumis kohta meil ei olnud enam, muidugi enne seda olime veel. Olime siis seal kirjas, et kuskil töötada ja palka saada. Ja siis ühel heal päeval siis keegi tuli kantseleist meile ütlema. Et NKVD auto tulija kutsub teid kontorisse. Siis oli meil selge pilt, nüüd keegi on juba kusagil hinganud, et vot siin on niisugused kaks, kaks siledat lukkseppa, kes mutrite jaoks ka keerata, siis üleplaan. Vehkat, nagu öeldakse, enne seda muidugi köievabrikus, tööloleku ajal jäi mulle ülesandeks muretseda valedokumente pika meeste jaoks. Ja ma tulin sellega väga hästi toime. Ma läksin miilitsajaoskonda Kalevi tänaval, kus mall korter oli, sealt ma sain ühest sahtlist Avarsalu nimelise mingi jalgrattatunnistuse ja mul seal tunnistus siis kaasas ja ma läksin siis sellega sinna tema juures niine tänava nurgal on, on miilitsajaoskond kahetada jalgrattatunnistuse asemel endale pass tahan sinna ja seal oli siis viis, kuus lauda reas, seal käidi läbi, et kus sa elad ja kus siis seal registreeritud ja mis saksa ajal tegid ja ja kus metat ja käisid need laualt läbi ja viimane ametnik andis siis isikutunnistuse välja. Ja tal oli laua peal siis terve pakk. Näid ajutisi, isikutunnistus olid kuueks kuuks mõeldud. Portsust ris tunnistusi. Ametnik nagu ei märga annat ja ma poetasin ühe pliiatsi tal just seal niukseid laua alla, see hakkas seda otsima ja tal kukkus midagi, hammas pistsin näpp taskusse ja seal olid templid all ainult allkiri puudus. Lasin sealt vaikselt end, kes teise korra peal oli kontor veel seal trepist alla ajasin, läksin tänaval ajal, kui nurga taha Sainz keelustasin, sammuja panentsid tulema. Karutambiisis Laamanile, igatahes ta sai veel ühe nendest Laamanile ka viia, niiet Laamanist Paulist sai Paul Kask, nagu ta hiljem ise ütles, ta kirjutas endale ise dokumendi välja ülekuulamise ajal, pärast veel oli ütlemisi nende dokumentidega ja küsiti, et kust te saite need blanketid ja pikameestele on neid välja jagatud ja ma ütlesin, et, Võtsin või kuidas te arvata või varastasin teie miilitsajaoskonnast ja ta siis ülekuulaja ütleb mulle prostituut Daile, need andis ja ja ma ütlesin, et kui teil seal prostituudid Jaapanist sai Kaspia Jõelantegi oja metsaks. Mina olin Avarsalu Johan Avarsalu esimene mees, kes kinni kukkusid. Paul Laamann, järgmine järgmine oli, Karotamm, sai, kukkus novembrikuust, häda olevat tundnud ära keegi köievabrikutööline taga enne sõda seal ühte vahejuhtumit rääkima, karutame kohta. Ta oli niisugune mees Taelas, rokk, saksa okupatsiooni ajal Soomes. Nagu ta mulle ütles. Ta aitas Eestist põgeneda sugustel Anglofiilidel, kellel oli siis sakslastega probleeme. Ta kiirpaadiga käis üle vedamas ja oli Soomes Pitka juures. Saksa ajalgi oli seda mitu korda Eestis ja kiirpaadiga viisis inimesi üle. Ja viis kah oma pruudi ja sakslaste ajal võeti teda kahel korral kinni ja tema kahel korral põgenes Tõnismäelt saksa Essdeest. Üks. Alt tuli välja auavalduste saatel ja teine kord siis läbi akna katki rebitud linaga öösel ja. Hõõrus maha jäi Valentin pildiks. Ja kui me olime temaga ossal ja ojametsaga Kalevi tänaval siis ta ikka mõlgutas mõtteid, et kuidas me nüüd siit eestist minema saame. Arutame ükspäev, siis tuleb Kalevi tänavale jälle kartuleid kuskilt oli. Ühel süüa meil ju süüa ei olnud, me olime puhta näljas, tookord. Ja räägib siis mulle ütleb, et, et mina läksin tagarisse ja ütlesin, et mina olen Eesti kodanik, olen kogu aeg elanud Soomes. Siin on minu pass. Et olid küsinud kohkunud ära kohe ysna mehest tuleb kohe uksest sisse ja et mister. Oli ütelnud, nagu ta mulle ütles, et ma toon teile eesti saadiku varma ja toimetaja Werneri Eestisse, kui soovite. Praegu siin ukse taga juba võib-olla NKVD seisab ja meie silka läbi 25 keldris. Ta ütles, et ei ole mul saba taga midagi ja mind kutsuti. Samasse ruumi ütles, laua taga istusid Vene polkovnik kud, prožektorid lasti mullale. Üks oli laua taga ütelnud, et mäng on läbi ja nüüd lähete vanglasse. Ja siis olid sõdurit sisse tulnud, nende nende automaatidega ja käed raudu pannud. Tema ütles, et mass põrutasin endale vastu, et kui täie ei taha ta rahva õigusest väljas olla, siis tehke, mis tahate minuga. Aga mina olen truu Nõukogude Liidu ja sotsialismi ja kommunismi pooldaja. Öeldi jälle, et võib minna. Ja tuli jälle uuesti sinna. Ja ma ütlesin, kulla sõber, et, et ei ole see änkoweedeega nii loll. Et usu mind, et nüüd nad sinu kaudu tahavad sinu asukohta teada saada, kus meie oleme ja nii ja, ja andke siis üks öösel vaatama, et, et mis siis meie majaga see Kalevi tänav 25 oli kuidagi. Ma ei mäleta, mis risttänav oli nats all. Jälle mees aeg-ajalt tõmbus, seal on ysna majja sisse minek on kuidagi keset maja, niisugune poolkaares trepp läheb siis sinna varju jälle keegi nagu tõmbas, tema ütles. Ole kindel, ei ole mul saba taga, ma ise oskan. Rolli ta, kedagi ei tulnud mul taga, muuseas kui ta kukkus kinni ja oli Vorkutas ühe poolakagalda aasta hiljem põgenes. Kaugele minna said, ei tea, aga Napojeti mõlemat kinni toodi viienda söekaevanduse laagri väravasse ja lasti seal mõlemat maha. Vabadus kestis minu oma kolleeg kriminaalpolitseist loomet, härlin selle Kazan Tallinnas kokku ja ütles Elmar, et tal on suurepärane võimalus Rootsi minekuks. Mina sain tuttavaks ühe mehega, kes töötas Eesti all Rootsi saatkonnas. Selle mehe nimi on Karl viiberg. Elab Tallinnas Pärnu maantee 103. Nüüd selle uue viadukti viimase ümberehitusega see maja lammutati, oli üle viadukti minna paremat kätt, jääb see parteibosside haigla neljas haigla ja vastu just vasakut kätt oli kahe või kolmekordne kivimaja all oli veel juurviljakauplus, nüüd viimasel ajal ja majas alumisel korral. Elaski Karl piiberk, kuhu meie loomet härniliga oma sammud seadsime. Läksime viibergi juurde kahekesi. Ta küsib, et mis mehed te olete? Me oleme Eesti mäed ja politseinikud ja kriminaalid puha kõik ja et kuidas on Rootsi sõitja, see mees vastas meile väga lahkelt, et olge lahked. Järgmine saadetis läheb umbes. Aeg läks ja ma ütlen, et kust te teate, et teie poeg siis sinna, nüüd sa näed, et ta saatis mulle isegi kirja, et olen juba Rootsis ja ma ütlesin, et näidake mulle seda kirja. Ja ta näitab kirja. Seal jälle, et kas, millal sõit siis toimub. Järsku uksekell, helistaja heliseb ja viiberg siis oli natuke nagu ärritada. Tuleb tagasi ja ütleb, et kõik on korras. Ei ole, et üks tuttav käis ja ja läks ära, ütles roe ei ole midagi, näete, et ei saa ikka koormat ei saa täislaevadelt täitsa tähised, tulge jälle. Nädala pärast tagasi. Läksime meie jälle uuesti nädala pärast tagasi. Ja siis nagu me välja saime, tuleb üks mees meile juurde. Tere. Tere. Tere. Kas teiega vibergi juura? Kas te käisite seal ja ma ütlesin, käisime ja. Kuidas sõiduga on? Ma ütlesin, et vabandage, kest olata, politseimees, ma tahan ka minna. Jama, küsisin akus kohalda politseis töötasite? Vastas mulle, mis teda reetis, ta ütles politseis. Ja ma teadsin, et saksa seal Nõmme politsei kui niisugust ei eksisteerinud, üldse ei olnud Nõmme. Ja, ja tema siis tuleb jala meiega kaasa, kuni ta lits mäeni. Ama taipasin ära, et see asi on ja ma ütlesin nii. Teata sõber, et nüüd on nii teada kolm meest, kes tahavad ta sõiduks tulla kaasa, aga ma saan nendega täpselt kell kaks siin Tõnismäel kokku. Et tulge ka, et siis peame nõu ühiselt. Ja toa jäi meid uskuma. Ja nagu me lahku läksime, nii ta sealt Tõnismäel kella kaheks ootab meid. Enam sinna ei läinud. Tekkis kohe kahtlus, et midagi on asi viltu. Aga ometi saime päev kindlaks määratud, et kuuendal jaanuaril olla sõit Kadriorus, siis ootan autot, mis peab mind siis randa viima. Kohver oli mul kaasas pesuga. Jaama, kus oli teine auto peale mineku koht tõuganud, oli liiklus väga väike. Lumi oli surmas. Püstol oli mul taskus hull kaks tükki näid, teine jäi Kalevi tänavale, peitsin sinna ahjutruubi alla. Ja. Auku siis tõstsin jälle jala välja, panin suitsu, etaja püstol jäigi sinna ja nii tulid juura tuleb siis välja, sealt masinast. Autost kapten põder, nagu hiljem kuulan. Peale ja läkski sõit kahe Pagarisse.