Tere kaunist ja päikselist argipäeva. Minu nimi on Rein Sikk ja täna küsin sel kombel, et kas pärimuskultuuril, meie rahvalauludel ja tantsudel on tulevikku? Need küsimus kõlab kohe-kohe algava rahvakultuurisuve suursündmuse. See on siis koolinoorte laulu- ja tantsupeo eel. Tänases saates räägime ka sellest, kes on siis meie rahvakultuuri hoidjad mis sunnib inimesi oma vabast ajast ja tihti ka oma tasku arvelt tegelema rahvalaulu ja rahvatantsuga. Ning stuudios on meil folklorist Ingrid Rüütel. Tere tulemast. Ja enne kui läheme teema juurde, ütlen raadiokuulajatele Te saate kõik oma arvamusi avaldada ja küsimusi esitada, kui helistate telefonil 611 43 26. Nii et teie kommentaarid, arvamused 611 43 26. Ja juhatan saat sisse sellise mõttega, et olin Tallinnas ka nädal aega enne Eurovisiooni lauluvõistlust selle kuu aega tagasi ja nüüd on meil jäänud siis nädal aega koolinoorte laulu-tantsupeoni ja kõndisin linnas ringi, vaatasin tänavapilti ja püüdsin aru saada, kas on vahet või ei ole Eurovisiooni eelsest ajast, kas on mul meelde jäänud see, kuivõrd palju ilmus meedias erilehekülge siis kuivõrd palju tähelepanu pühendas eurovisioonile eestitelevisioon tehes iga päev erisaateid oli plakateid täis ja mulle jäi mulje, et peaaegu kõik teadsid, et nüüd kohe-kohe tuleb. Eurovisioon. Praegu kahjuks ma pole näinud plakateid, mis räägiksid sellest, et tuleb koolinoorte suur pidu. Rahvustelevisioon, kelle asi just peaks olema iga päev teha saateid rahvakultuurist ei anna mingeid erisaateid praegu eetrisse. Erameedias pole teemat samuti eriti palju käsitletud ja rääkisin inimesega, kes käis piletilevis ostmas pileteid tantsupeo viimasele kontserdile. Teda vaadates jalgu veidi veidrat inimest, et kuulge, mis pileteid, milleks teile ja nii edasi, nii et mulle tundub, et võrdluses eurovisiooniga saab kohe algav koolinoorte pidu ikka paljuski alla ja väga paljud inimesed ei tea üldse, et see on tulemas. Ingrid Rüütel, öelge, kuidas seda kommenteerida. Nojah tuginedes siin näiteks mõningate Lääne-Euroopa rahvamuusikauurijate mõtteavaldustele, võib öelda, et see näitab kohaliku kultuuripoliitika nõrkust. Jaa, ei, siis muudkui püüame nagu seda kohalikku kultuuripoliitikat natukene kujundada või vähemalt mõningaid arvamusi anda. Te olete nimelt valmis saanud osa suuremast uurimusest, mis käsitleb seda, et miks siis inimesed tegelevad rahvakultuuriga ja kes nad üldse on. Kokku olete saanud 375 ankeeti, kellelt siis ja mida te küsisite? Nüüd juba üle 400 Manketeerisin viimase folkloorifestivali Baltica Eesti rühmade liikmeid ja ankeedis oli palju küsimusi. Kõigepealt, kes nad üldse on nende sotsiaalne vanuseline, päritoluline taust, need andmed on mul veel süstematiseerimata siis miks nad üldse osalevad folkloorirühmades, ma andsin ette teatavaid küsimusi, palusin seal siis valida sobivaid ja tõsta esile, mis kõige olulisem ja võti siis lisada ka omalt poolt sisse olen küsinud ka, millised üldse nende muud harrastused on, mis neil üldse meeldiv kuulata, vaadata ja mida ise teha peale selle, et nad tegelevad siin rahvalaulude laulmisega rahvatantsude tantsimisega siis üldised väärtushinnangud, nende inimeste üldised väärtushinnangud ja ankeedi päris ankeedi lõpuks oli mul siis kaks nii-öelda vabalt verbaalse tekstina täidetavad küsimust üks olijad, kas tänapäeval üldse vajatakse pärimuskultuuri ja kui, siis milleks. Ja see osa on mul praegu siis need analüüsitud ja sellest on valminud artikkel ja hiljuti ilmus ka raamat, et mis on siis Kirjandusmuuseumi etnomusikolooge osakonna kogumik pärimusmuusika muutuvas maailmas ja seal on siis üks minu artikkel, kus ma just nimelt neid vastuseid analüüsinud. No enne kui me lähme vastuste juurde, et miks inimesed tantsivad rahvatantsu, laulavad rahvalaulu, tahan küsida, et kas kunagi varem on Eestis üldse sellist küsimust esitatud, et miks inimesed teevad seda küsitud tõesti juba teadusuuringu raames. Ma ei tea, et oleks, võib-olla on mingeid üliõpilasuuringuid, mis ei ole minuni ulatunud, aga et avaldatud oleks, ma ei tea. No siis oli tõesti viimane aeg teha sellepärast et rahvalaul on nii kaua laulda, tantsu nii kaua tantsitud ja keegi ei teagi täpselt, miks Öelge Ingrid Rüütel, miks siis inimesed osalevad folklooriansamblites rahvatantsurühmades? Kindlasti eri aegadel on teised prioriteedid ja see need põhjused, miks inimesed ütleme, 1000 aastat tagasi laulsid rahvalaule või 100 aastat tagasi või 200 aastat tagasi laulsid, on kindlasti vähe teistmoodi kui need miks tänapäevas seda tehakse. Aga miks see tänapäeval siis inimestele vajalik on, seda ma nüüd oskan küll öelda just nimelt nende endi seisukohtade järgi, kes seda teevad. Ja ma võin küll öelda, et viimased paatikal oli neid üle 3000. Ei olegi niivõrd vähe üle terve Eestimaa ja muidugi need inimesi, kes tantsivad rahvatantsu või kes lihtsalt vahel laulavad koolirühmades juhuslikus rühmades on kindlasti palju ja need olid need, need, kes siis niimoodi püsivamalt tegutsevad siis selliste rühmadena ja osalevad folkloorifestivalidel. Ja kuigi ma ei ole teinud statistikat, aga seda võin ma juba poeg praegu öelda, et need, see on täiesti selline läbilõige kogu ühiskonnast, ei ole ainult vanad inimesed, ei ole ainult ääremaade inimesed, väga palju, väga häid rühmi on, Tallinnas on väga palju väga häid, lasteaia, noorterühmi ja ka selles ankeedis just noored, isegi lapsed väga aktiivselt vastased kenasti vastasid. Et see, mida te ütlesite, et inimesed, kes laulavad rahvalaule, tantsivad rahvatantsu, ei ole mingi omaette grupp, see on tegelikult väga oluline, sellepärast et tihtipeale kipub vanema kandvaks arvamus, et see on nii-öelda sellise teise Eesti eralõppu, et inimestel kõik, kus, kus ei ole suuri, kinosid teatreid, et külasega ei lõbustuspargid. Et neil vaesekestel ei ole muud teha, kui laulda ja tantsida. Ja nendest vastustest selgub, et, et see ei ole siiski üldsegi mitte ainult lõbustuslik, seal on ikka muud tavamat ka, on neid ka, kes ütlevad, et see on lihtsalt tore ja lahe on sellega tegeleda. Aga kui nüüd hakata siin neid vastuseid vaatama, siis on siin ikkagi väga palju ka muud instituudiga, palun. No ma võib-olla kõigepealt on siis sellised põhilised asjad välja, mida on öeldud. Öeldakse, et rõhutatakse sidet, esivanematega vajadust esivanemate kultuuri tunda ja seda tulevastele põlvedele edasi anda, et säiliks skulptuuri järjepidevus ja põlvkondade side. Öeldakse, et oma kultuuripärand aitab korrastada ka omavahelisi suhteid ja mõista teisi kultuure. No näiteks ütleb 14 aastane Egle Tamsalust, sest tänapäeva noored peaksid teadma, kuidas nende esivanemad kudagi elasid, pidutsesid, koos viibisid, me peaksime teadma võimalikult palju oma minevikust, sest siis me mõistame 11 natuke paremini ja võib-olla saame ka paremini läbi. Või näiteks 15 aastane Ivar Meremäelt, kui seda praegu ei tehtaks, ei jääks tuleviku põlvedele midagi meistega varasemast ajast. Ja kaheksateistaastane aulist Tallinnast ütleb, et tulevastel põlvedel oleks ka rõõmu tunda noort ja 16 aastane Jörgen Põlvast lisab, et tänu esivanematele me ju praegu elamegi. Siis üks läbiv mõte oli, et pärimuskultuuri tuleb säilitada, kuna see on rahvuse säilimise alustala. Tsiteeriksin siis just mõne noore inimese ütlemist. Merilin, üheksateistaastane Tallinnast, see on ju kõige alus. Siis kolmeteistaastane Janeli Põlvast ütleb, sest see on mu kodumaa ja kuueteistaastane Kätlin Valgjärvelt, sest igal rahval on omad kombed ja kultuur ja ilma selleta ei oleks eestlane enam rahvus. Või 26 aastane Kaidi Tallinnast. Kõik me oleme pärit minevikust, sellest on välja arenenud meie käesoleva tuur. Seda, kust pärit ollakse, ei saa unustada. See annab meile omanäolise eripära. Siis rõhutatakse, et oma kultuuri tundmine on oluline identiteedi kujundaja. Folkloorirolli üle rahva vaimsuse kujundamisel arutlesid eelkõige 20 kahekümnendates kolmekümnendates aastates inimesed, kes leidsid, et pärimuskultuur on vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus. No näiteks 23 aastane Jaanika Tartust ütleb, et sellises ühtseks muutuvas Euroopas kaob inimestel identiteeditunne, kui ei olda teadlik sellest, millisest kultuurist tullakse. Kõike saab arendada ja luua edasi vaid siis, kui on, millele luua või mida arendada. Tundes traditsiooni Kuueteistaastane Liina viiratsist ütleb, et iga inimene peaks tundma oma rahvakultuuri, et olla tõeline eestlane. Meil on teistest rahvastest erinevad kombed, tavad, mängud, rahvalaulud ja pillilood. Me peame säilitama oma pärimuskultuuri, et me teaksime, kes tegelikult ole, olime või ole. Ning hoiduma oma pärandit järgnevatele põlvedele. Ja kuueteistaastane Symar Rakverest ütleb, et see on osa meist, mis peaks säilima. Paljud vastajad, nii noored kui vanad, leidsid, et folkloor on lihtsalt ilus ja huvitav ja väärtuslik ning et sellega tegelemine annab elule lisaväärtuse ja inimesele eneseväärikust ning väge. Cayekaks kaks Tartust. Kui me ei tea seda, mida tegid, uskusid ja hindasid meie esivanemad, siis ei teame ka, kes me tegelikult oleme ja ilma enesetunnetamise, et ta ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu harmoonias ümbritsevaga. Siis tuuli, seitsme tuul, seitsmeteistaastane tartust, ütleb, et see on huvitav ja väärt ka järgnevatele põlvkondadele tutvustamist. Ja kümneaastane katrin Karksi-Nuias ta arvab, et, et seda teha, tuleb teha kas või sellestki, et inimesed saaksid tarkust juurde. Ma segan korra vahele, nii mitmedki laused, mida te praegu lugesite ja mida olen ka ise töökokkuvõttest lugenud. Tõelised afarismid, minu arust see oli niivõrd lihtsad, niivõrd selged, et palun kas või kas või eraldi raamat välja anda, mida tõesti rahvas arvab oma rahvuskultuurist ja tõesti raamatus artikkel juba ongi olemas, nii et samas kui mõni väga tuntud väga kuulus kultuurikriitik ütleb neid asju väga targasti, aga väga keeruliselt siis öelda, näiteks mul on siin üks ilus näide taimi 33 Võru, et lapsed ja lapselapsed mäletaksid oma esivanemaid ja et ei sureks välja meie rahvuskultuur või Marju Vastseliinas. Eestlane ilma juurteta on sama, mis popcorni, sööb ameeriklane eest kõik paigas ühe lausega. Nii, aga nüüd lähme edasi. Või veel, no 15 aastane Anneli piiratsist ütleb, et see on Eesti uhkus ja au ning seda tuleb hoida ka ilusti öeldud. Ja kuueteistaastane Maarja Elvast arvab, et pealegi on see äärmiselt väärtuslik ja selles on palju ainulaadset. Ja Katrini üheksateistaastane Tartust ütleb väga, lihtsalt ilus on ja omamoodi. Siis arvatakse ka, et see on vajalik selleks, et säiliks kodukoha kultuur, et paikkondlik identiteet teine oluline. Ja seda just rõhutavad inimesed, kus on tõesti need paikkondlikud traditsioonid säilinud Setumaal Karksi kandis, Kihnus näiteks 15 aasta, näe Reet kihtust ütleb, et kui me seda ei säilita, mida meil siis siin elus veel olulist on, ei kujutaks kiinud kohe ette ilma kultuurita, siis oleksime me lihtsalt ühed lihtsad inimesed, kellel ei ole mingit väärtust, on vaja teada. Ta ütles seda nii enesekindlalt ja, ja inimene teadvustab, et see on väärtuslik ja ma tahan Teha nagu Kihnu naisele kohane, kuigi Reet on 15, jääks. Nõzi hirm massikultuuri pealetungi ees on kahtlemata üks niisugune globaalse massikultuuri ja kultuurituse alternatiiv ning kultuurilise eripära säilitamise alusavaldus just ka nende eespool tsiteeritud näidetes. Aga reas vastustes on siis nagu eraldi välja toodud. Näiteks Merike Tallinnast ütleb otseselt hirm massikultuuri pealetungi eest. Ingrid Tallinnast ütleb, et ei armasta unifitseeritud kultuuri, mida erinevamad on kultuurid, seda rikkam on maailmas. Maailm oli seitsmeteistaastane Kersti Tallinnast, muidu kaob lõpuks ka Eesti kultuur, sest kui keegi seda ei laula, ei mäleta seda varsti enam, siis on Eesti üks riik paljudest teistest üks hallist massist. Ja kolmeteistaastane Andu Meremäel ütlebki, et igal rahval on õigus oma pärimuskultuurile. Ma ei soovi sarnaneda ameeriklase eurooplasega. Kui nüüd vaadata just seda arvamuste plokki. Laulu-tantsuga tegelemine on mingil määral nagu võitlus pealetungiva massikultuuri vastu. Öelge Ingrid Rüütel, kas siis meie kultuuri edendamine, oma kultuuri edendamine peabki olema selline lakkamatu võitlus. Millal Saksastamise vastu, millal venestamise vastu nüüd Ameerikaniseerumise vasta kas, kas kahtlemata ei saaks kuidagi laulda ja tantsida? No see oleneb olukorrast, kui tõepoolest vanasti, kui need laulud tekkisid ja need tantsud, siis ei olnud vaja millegi vastu võidelda, siis sa lihtsalt tuli, see oli oma, see oli meie omas, oli osa me elust, osa kultuurist ja kui on mingi ohutunne, siis tekib ka selline teadliku vastandamise vajadus, eks ole. Aga kas laulu ja tantsutraditsioonile mõjuks paremini see, kui sellist vastandamise vajadust ja ohutunnet ei oleks või väikene naaskel, mis nagu tagant torgib, on tegelikult isegi äkki natuke soovitatav. Võib-olla küll, aga asi on ju selles, et et kui seda vastandumist ei ole, siis assimileerumist sulandumine on väga kerge tulema, sest kogu see globaalne kommertsskulptuur see ei vaja mingit erilist teadmist, ettevalmistust ei vaja erilisi eetilisi, selliseid tõekspidamisi, siis ei vaja mitte midagi, see on lihtsalt moodne kaasaegne trend ja see mõjub eelkõige meeltele instinktidele. Sa oled väga kergesti peale uksest ja aknast sisse ja vaadake, eks ole, siin üks laps kirjutaski väga kenasti, et juba ühe aastaselt hakkavad lapsed vaatama telekat ja kui nähakse ja kuuldakse ainult seda, et siis enam midagi muud ei osatagi kuulda. Aga tahta kujutage ette, kui inimesele taotakse haamriga näiteks vastu kõrva lapsest saadik, ta ei kuule enam midagi muud, ta harjudki selle haamri tagumisega ainult ära. Ja kahtlemata on niimoodi seda, see ei ole ka ainult minu väljamõeldis, et tänapäeva maailmas, kus ikka rikaste sellise kommertsskulptuuri tootjate käes on võimas massilevi mehhanis väga suured rahad. Et sellises olukorras tänapäeval on, ütleme, eetiliselt ja esteetiliselt, kõrgeväärtuslik ja rahvuslikult ja paikkondlikult, omapärane on kaitseta, tal ei ole kunagi selliseid võimalusi ennast näiteks rahaga kaitsta, ta ei lähe niimoodi massimeedias massiliselt, eks ole, instinkt instinktide kaudu peale tal peavad olema, tal on mingid muud väärtused. Lätlased ja inimesed teadvustavad endale seda tõesti ka me näeme, isegi lapsed teadvustavad, et see mulle vajalik, et see on minu lastele, see mu lastelastele vajalik. Paljud nii ei mõtle, aga muidugi, mida rohkem inimesed sellega ise tegelevad, seda rohkem nad hakkavad sellele mõtlema ja tunnevad ära selle väärtuse. Sest kui inimene seda ei tea ega tunne, et ta ei tea ja sellel on mingit väärtust või ei ole, ta lihtsalt läheb sellest mööda või ta isegi sellest möödas on temast nii kauge. Aga näete, et need lapsed, Need, noored, need vanemad inimesed, kõik, kes sellega on väga niimoodi ehedalt kokku puutunud, need on leidnud selle enda jaoks on tundnud ära, et, et see on mulle oluline, mulle meeldib seda teha. Et see on väärtuslik. Enne kui me jätkame, tuletan kuulajatele meelde, et telefon küsimusteks kommentaarideks on veel avatud ning number 611 43 26. Tahtsin küsida ja et üks teema, mis jooksis ka mitmetest vastustest läbi oli hirm eesti rahva, eesti kultuuri kadumise pärast hirm väljasuremise ees. Kas see on teie arvates väikerahva paratamatus päev teadlikult või ebateadlikult ikkagi muretsema, sellepärast et võib-olla homme eestlasi ei olegi ja see innustab meid tegudele. See oleneb jällegi olukorrast, soojeneb ajaloolisest ja geopoliitilisest situatsioonist siin meie piirkonnas, kus me oleme igasuguste tõmbetuultega äsja risttuulte võimuses ja tänapäeva olukorras üldse kus on selline globaliseerunud globaliseerumine Ni majanduses? Tuuris on küll ilmselt nii, et kui väike rahvas enam endast ei hooli, siis ega keegi teine temast ei hooli ja me teame, et maailmas on ju tohutult palju väikeseid rahvaid, kes on välja surnud see välja surnud, see sõna nagu viitab kuidagi suremisele, kuid tegelikult me teame, et nad enamasti ei ole mitte füüsiliselt surnud vaid nad on lihtsalt ajaloo areenilt kadunud kui rahvad, sest nad vaata nüüd oma keele ja kultuuri. Võtame näiteks kas või nõukogude liidu kahe rahvaloenduse vahepeal oli sealt rahvaste nimistust kadunud üle 100 rahvuse. No kujutage ette, ega nad neid ei olnud, keegi siiski pärismaa tahtnud, seal nad olid, lihtsalt ütleme siis paratamatusest. Sest ma ütleksin, sunniviisiline vabatahtlikkus, võtnud osa omaks teise suurema rahva keele kultuuri, sest see on olnud sotsiaalsete majanduslikud, prestiižikas ja seesama olukord, on ju meil praegu inglise keele õppimine. Globaalkultuurimajandusse lülitumine on sotsiaalselt, see on majanduslikult kasulik, prestiižikas ja kui me teadlikult oma kultuuriga ei tegele, siis me võime väga kergesti ajaloo areenilt kaduda ja mitte keegi mind ei nuta järgi keegi iidke meid. Inglise keelt pidevalt kasutav inimene, kasvõi inglisekeelsete väljenditega eputav inimene, eestikeelses tekstis inglise keelt esitav inimene on meie jaoks väga tavaline, samas ütleme, näiteks parmupilli mängiv ärimees on mingisugune veidrus, mida keegi ei kujuta ette, kui võiks vastupidi olla. Aga tegelikult on ka ärimehi, kes osalevad folklooriliikumises. Nad ei puudu füüsilisest isikust ettevõtjad on selline klass on täiesti olemas, on olemas tippspetsialistid, nii et kui ma jõuan ükskord selle ankeedi lahtri läbi töötada, kes tegelikult osa võtab, siis me näeme, et võib-olla tõesti, kui teha statistikat, et siis neid ärimehi ehk suhteliselt ei ole nii palju ja kui vaatame ka, on olemas küll andmed selle kohta, aga kui palju üldse tegeletakse huvitegevuse ja ütleme sellise talitlusega siis tõesti protsentuaalselt võib öelda, et maapiirkonnad ja ääremaad seal rahvas tegeleb sellega rohkem kui suurtes linnades. Suurtes linnades on tõesti väga palju muid tõmbenumbreid ja võib-olla on tõesti niimoodi, et sellele nagu pööratakse vähem tähelepanu, aga jällegi arvuliselt ei saa sugugi öelda, et suurtes linnades oleks vähe inimesi, kes sellega tegeleks absoluutarvudes ei ole neid vä? No kui kasvõi kasvõi näiteks nädala pärast seisame, vaatame laulu-tantsupeo rongkäiku, kui ikka Tallinna hakkab tulema, siis ta tuleb ja tuleb ja tule. Ma tahtsingi nüüd minna edasi laulu-tantsupeo juurde. Et kas nüüd koolinoortepidu, mis nädala pärast algab. Kas see pidu võtame nüüd selle pärimuskultuurihoidja või, või juba tehakse seal sammukesi ameerikaliku massikultuuri poole, ses mõttes, et ühelt poolt ju Veeber on võib-olla tõesti geniaalne helilooja, aga samas on Weber, kelle loomingut esitatakse ju üks massikultuuri näiteid. Ma ei ole nüüd seda Weberi lugu ise kuulnud. Mina ka ei ole, aga fakt iseenesest, et Veeber kui selline toimib juba sellepärast, et Veeber seal midagi näitab. Nonii tähendab, ma ütleksin selle kohta, et kui vaadata meie laulupidude ajalugu, siis kogu aeg on ju repertuaar vaheldunud, kogu aeg midagi uut juurde tulnud, aga on ka midagi jäänud, alles on kõigi haljaid, laule ja tantse, võtame kasvõi tuljak, eks ole, see ei ole ju ka päris rahvatants on, seade on selliseid, aga ta nii omaseks saanud meile. Ja samuti on paljude lauludega ja repertuaar kindlasti vaheldub edaspidi ka. Kuid mingi järjepidevus peaks ikka säilima ja eks iga ajastu laulupidu kahtlemata sisaldab ka oma ajale iseloomuliku repertuaari teatud määral. Aga ma ei kujuta küll ette, mis siis saaks, kui meie laulupidu need läheks. Ainult lauldakse nüüd selliseid ameerikalik laule või ütleme ka ütleme, et see oleks nüüd selline repertuaar nagu eurovisioonil, siis ta ei oleks muidugi enam laulupidu. Väga tore, et on olemas eurovisioon, aga see on siiski selline üle-euroopaliku ütleme sellise heatasemelise lõbustusliku kultuuri, ütleme, sportlik võistlus, eks ole ju kus väga omapärane just esile ei tule enamasti. Sest et valivad ju kõik inimesed üle Euroopa. Ja noh, see on jällegi omaette uurimisteema, mis seal siis tegelikult läbi lööb. Aga see on tore, et see on, aga kõikidel Euroopa rahvastel on lisaks sellele identiteedile, siis me oleme eurooplased, olemas ka veel oma rahvuslik identiteet ja lisaks sellele üldeuroopalikule kultuurile omane rahvuskultuur, sellest me ju palju ei tea. Me teame seda, mida nad eurovisioonil esitavad, kuid see ei ole sugugi kõik, kas siis prantslased või või inglased või austerlased või Norlased või norralased või kes iganes kreeklased neil on ja peale selle veel palju muud ja väga palju minu meelest palju huvitavamat. Seda seda kindlasti, aga klassikaline küsimus, kas mida ja seda küsimust küsitakse tõesti iga kord, kui on tulemas laulu-tantsupidu, et kaua veel kaua-kaua-kaua nad püsivad ja kas meil on neid üldse enam vaja. Ja ma arvan küll, et ma ei ole küll praegu märganud seda, et oleks, tähendab, on, päeval on muidugi, eks ole, me oleme sellises postmodernistlikus ühiskonnas, kus nagu öeldakse, et ühiskonna killustatud paljudeks huvigruppideks ja ei ole enam sellist ühtset rahvuslikku mentaliteeti, nagu oli modernismi ajal, kus kujunesid rahvusriigid, rahvused, rahvuslikud väärtused. Nüüd need rahvusriigid ja, ja rahvused on pudenenud laiali paljudeks erinevateks huvigruppideks ja suurele rahvusvahelisele migratsiooniprotsessile on tekkinud palju minariteete, nendel on oma erihuvid ja nii edasi. Kuid ma küll ei näe praegu siiski, et selline arvamus hakkaks domineerima, et neid vaja pole. Seni praegu küll tundub, paljudele inimestele nad siiski on vajalik, vajalikud ja kui on küllalt palju inimesi, kellele need vajalikud on, siis need säilivad ja üks mingisugune kultuurinähtus võib säilida ka siis, kui teil vähestele vajalik. Aga praegu veel seda öelda ei saa õnneks. Aga mis puutub nüüd sellesse meie meediasse ja riiklikusse kultuuripoliitikasse, siis on päris selge, et rahvuslik meedia, poliitika ja rahvuslik kultuuripoliitika peaks just eelkõige toetama seda rahvusliku kultuurilise omapära säilitada. Tervist sest globaalkultuur levib niikuinii. On ju tore tõesti, et Me võidame Eurovisiooni ja loomulikult teab ka seda toetama väga hästi, et me saime just selle organiseerimisega näidata, kui head organisaatorid ja, ja kui vahvat me tegelikult oleme ja kui tänapäevased ja saame kõigega hakkama, millega teised rahvad Euroopas, kuid nagu ma ütlen, et igalühel on peale selle peal palju sellist, mida nad peavad väärtuslikuks ja mida nad ei kipu nii väga teistele üldse noh, nii kangesti näitama. Ja samas teistel seda ei pruugi olla. Teistele ei olegi, seda, seda teistel ei olegi kindlasti, aga näiteks Suurbritannias öeldakse, et seal võib iga 50 kilomeetri tagant Leida rahvakillukest räägib täiesti erinevat murret või koguni eri keelt ja kellel on oma kultuur ja kui läheme näiteks Lõuna-Itaaliasse, sest nad ütlevad, et seal kõik inimesed räägivad oma murret, riigikeelt, kuulevad nad ainult riigiraadios ja Sitsiilias käisime, siis oli huvitav, et Sitsiilia koolides üks päev nädalas, nimelt laupäev on see päev, kui koolid kõik koolid käivad kohalikes muuseumides viivad seal läbi oma tunde ja tutvuvad kohaliku ajaloo ja kultuuriga. Ja tegelikult tõepoolest kõik Euroopa rahvad elavad oma kultuuris ja neil ei lähe eriti korda see, mis teised neist arvavad. Seesama teema, et pööraselt hea on loomulikult, et me tegime Eurovisiooni väga hästi ära ja ma hakkasin siin seda ka ühes Eesti Päevalehe juhtkirjas, kus ma just ütlesin, et eurovisioon, tip-top, aga nüüd vaatame, kuidas, kuidas me toimime siis kui on meie oma pidu ja siis pärast vaatame, kelle jaoks me siis ikkagi püüame asju hästi teha, kas enda jaoks või mõnede välismaalaste jaoks. Nii, aga nüüd on mul siin pihus küsimusi, mis on tulnud raadiokuulajate poolt. Püüame vastust anda, kuidas küla taas rahvatantsu alles hoida, viimase 30 40 aastaga on inimeste arv kolm-neli korda vähenenud. Kas ma oskan anda mingeid retsept? Tõsi on see just, et rahvuskultuur säilib siis, kui rahvas ise säilib ja ka maapiirkondades säilib kultuur siis, kui seal säilib elu ja sellepärast ei ole kultuur ja majandussugugi eraldi olevad nähtused, et ma olen seda kogu aeg rõhutanud oma oma loengutes, et liiga eraldi käsitletakse meile majanduslikku arengut ja kultuur on nagu midagi muud või et, et saame enne rikkaks, hakkame siis skulptuuri arendama, see on täiesti vale. Kui ei ole inimesi, kes oma kultuuri säilitavad ja arendavad, siis seda lihtsalt ei ole. Ja sellepärast just regionaalpoliitika ja rahvuskultuur on omavahel väga tihedalt seoses. On tõesti ka see tõsiasi, et üleüldse linnas suurlinnad, eriti globaliseeruva, rohkem ja rohkem ühte nägu ja igal pool Euroopa maades, maapiirkondades ja väikelinnades rohkem säilib oma kultuur ja sellepärast on väga oluline, et maapiirkondades elu ja inimesed välja ei sureks. Sellepärast, et tõesti laulda ja tantsida ja selleks aega on alles siis, kui kõht on pekki täis. Ja siin ma nüüd jällegi tsiteerin sotsiolooge niinimetatud sotsiaalsete vajaduste hierarhia selline astmestiku seaduspärasus ütleb nii, et kui alama astme ootused ei ole täidetud, see on siis nimelt igapäevane toit, füüsiline turvalisus, peakate ja nii edasi, siis ise inimene täita oma kõrgema astme sotsiaalseid vajadusi ise, osaleda kultuuris, poliitikas ja nii edasi. Seda küll järgmine küsimus, kuidas saaksime võidelda nende vastu, kes ei tunnista eesti keelt, laulukeelena näiteks tihti on laulude sõnad inglise keeles? See on eurovisioon kui ka ütleme noh, meie lihtsalt muusika, muusikaelu. Ja minu meelest see, et eurovisioonis muudeti neid reegleid, et võis olla inglisekeelne, oli küll natuke paha, sellepärast et see tõesti väga soodustele stimuleerib inglisekeelset laulmist. Ma ei ütle midagi põhimõtteliselt inglisekeelse laulmise kohta, sest et kui lauldakse neid Ameerika päritoluga laule, neid ongi parem laulda inglise keeles. Laul iga luule oma keeles sobib kõige paremini ja kõige paremini on seda kõige parem esitada seal juba see muusika on kooskõlas sellega. Aga kui tehakse tõesti luuakse eesti laule, siis need võiksid olla ikkagi eelkõige eesti keeles ja ka minu meelest Eurovisiooni oleks võinud jätta alles ja sellise reegli, et seal laul, olgu ta siis ta pooleks kasvõi oma keelega ja inglise keelega, et ikkagi need rahvuskeeled ka Eurovisiooni lauludes säiliks, sest muidu Nad lihtsalt kaovad, kuna lööb läbi rohkem ikkagi inglisekeelne laul. No siia juurde ma oskan öelda meie eurokorraldaja Juhan Paadam seisukoha, keda ma hiljaaegu intervjueerisin ja tema seisukoht on ka just see, mida ta on püüdnud ja ütles, et püüab tulevikuski edasi suruda laulge rahvuskeeltes. Jah, aga ma kardan, et kui Eurovisiooni reegleid ei muudeta, siis see see üritus jääb eelkõige inglise keelseks, aga seda enam tuleks, meil tuleks rohkem korraldada selliseid üritusi, kus on reegliks, lauldakse eesti keeles ja näiteks mosse minu ankeedi viimane küsitud küsimus kõlab ka nii, et mida selleks teha, et oma rahvuskultuuri või oma kultuuripärandit säilitada. Ja siis muidugi enamasti öeldakse ka, et tuleb väga palju teha ära lasteaedades ja koolis ja koolides ka ametlikus programmis peaks kindlasti algusest peale juba pöörama suurt tähelepanu oma mitte ainult eestikeelsetele lauludele, vaid ka rahvalauludele. Ja tol ajal, kui nüüd me iseseisvumine siin iseseisvumisesimesest aasta tulite, siis tehti ümber kooli laulmise õpikut, siis väga paljud laulmisõpetajad ise kangesti surusid need inglisekeelseid laule sinna laulikutesse, aga nüüd juba väga paljud need ankeedile vastajad, kes leiavad, et ikkagi palju rohkem ikkagi algama oma emakeelsest laulust, emakeelsest muusikast ja hiljem hakkama siis õppima ka teisi keeli ja teiskeelseid laule ja tuleks kindlasti rohkem korraldada selliseid üritusi, mis on mõeldud just eestikeelsete laulude esitamiseks ja, ja kindlasti ka selliseid lauluvõistlusi, kus esitatakse, kus loodakse eestikeelseid laule. Seda kindlasti, järgmisest küsimusest näeme, et eurovisioon on rahval südame peal, kuigi kuigi lisaks on nagu natukene teine, aga tegelikult seesama vastandamine, mis oli meil ka saate alguses, et mis rahvakunstihoidmisest saab juttu olla, kui eurovisioonil on Eestit esindamas laulmas rootslanna ja isegi saateansambel rootslaste oma. Ja vot selle see näitabki seda, et ega eurovisioon ei ole mingi rahvusüritus. See on selline rahvusvaheline Euroopa üritus. Ja võib-olla see areng lähebki nii, et seal, et see rahvus ja riik ei olegi enam oluline, ainult et see siiski praeguse punktide andmine käib riikide kaupa, nii palju on ta seotud riikidega, aga nii nagu spordivõistluse hetki, eks ole, võistkonnad ka ostavad endale sisse sportlasi mujalt. Eurovisioon on samasugune spordivõistlus enam-vähem. Niimoodi küsimus väga konkreetne, tõenäoliselt me ei suuda nii konkreetset vastust anda, kuidas toimub maakondade jaak, Kehra rahvakunsti arendamise rahastamine. Rahastamisest, ma võin natuke rääkida Kehrast, konkreetselt ma nüüd küll ei tea, aga, aga üldiselt on nii, et omavalitsused võivad ja noh, see oleks nende missioon loomulikult rahastada oma kultuuri, aga me teame, et paljud omavalitsused on lihtsalt väga vaesed. Teatud omavalitsused teevad seda päris hästi. Mõnel pool seda ei tehta, see oleneb sellest, kui palju on raha, aga ka sellest, mida arvavad siiski omavalitsuse juhid, kes on kultuurilembeline ja kes mitte. Lisaks sellele kultuuriministeeriumil on ka muidugi rahad oma kultuuri toetamiseks, aga paraku alla ühe protsendi lähedaselt tuuril ja see on minu meelest küll vähe ja proportsioonid on paigast ära. Loomulikult kõrgultuur professionaalne kultuur vajab toetust ja on täiesti selge ja see on kallis, aga et rahvakultuurile läheb siiski oma kultuuriministeeriumi rahadest alla ühe protsendi, minu meelest siin on midagi korrast ära. Aga väga suur Tugi rahvakultuuri hääle on loomulikult kultuurkapital, samuti Rahvuskultuuri fond ja muud fondid. Ja see oli küll suur võit, et Kultuurkapitali juurde loodi eraldi rahvakultuuri sihtkapital, sedamoodi enne seda ei olnud. Aga see sai siis alguses ta loodud siiamaani püsib, see on suur võit, sealt lähevad päris suured rahad, need on muidugi projekt toetused ja need ei garanteeri sellist päris järjepidevust ja struktuuride säilimist ja infrarahad ja need siiski peaksid tulema kuskilt mujalt, saaksid need need struktuurid tegutseda ja see rahastamine ei ole minu meelest ikkagi mitte kaugeltki ideaalselt paika pandud, sest see rahvakultuuri peavad inimesed kõik ise kinni maksma, see meie oludes ikkagi ei toimi. Ja pealegi ei ole see ka kultuuri ideoloogiliselt õige. Jah, mina tahtsin siia juurde öelda seda, et tegelikult kohe-kohe on tulemas aeg, kus iga inimene saab otseselt mõjutada seda, kui palju raha läheb siis rahvakultuuri peale, nimelt sügisesed kohalikud valimised. Kindlasti tulevad teie, et inimesed, kes ütlevad, et meie teeme kohaliku elu selliseks ja selliseks, palun, palun hääletage siis nende poolt, kes teevad kohaliku elu selliseks, et te saaksite piisavalt laulda ja tantsida näiteks. Ja, ja jah, muidugi nagu siit nüüd nendest vastustest 10 lugesime, et see laulmine, tantsimine ei ole lihtsalt ainult lõbustused, sellele on tõesti inimeste jaoks palju sügavam mõte, et see on tähtis, aga ma tahaksin siia, kui nüüd rahastamisest jutt on veel rääkida ka sponsorluse eest ja mitte ainult sponsorluse eest, vaid lihtsalt ütleme vabatahtlikust annetusest ja toetamisest. Et maailmas on see väga levinud, et inimesed, kellel on seda kasutavad küll kultuuri toetamiseks, küll sotsiaalhoolduse arendamiseks ja selliste inimeste toetamiseks, kellel ei ole võimalik ise ennast aidata ja nii edasi, meil on see kõik alles lapsekingades. Seni oli meil ka see õigus või tähendab, ütleme seadusandlikult paika panemata. Nüüd siis võeti vastu seadus, et 10 protsenti on siis nendest tuludest, eks ole, on siis maksuvabad, kui see annetatakse heategevuseks, seegi on hea, seni seda polnud, aga muidugi, ega siis Eestis ei ole ka veel nii palju nii rikkaid inimesi ja nii rikkaid firmasid kui välis jumal, kuid siiski, kui me vaatame kõikidel üritustel kõikidel saadetel televisioonis on Gonsiorit see teine, kolmas transponder jooksevad läbi need, eks ole. Sponsorlust see tähendabki sponsor, saab vastuseks vastutasuks ka midagi, näiteks teda reklaamitakse ja ma ei tea, kas keegi on uurinud seda või kas seda üldse on võimalik uurida, mida tegelikult sponsor otsitakse võist konsulteeritakse, kuidas soovitakse Eestimaal mulle tundub, et eelkõige just selliste noh, selliste ütleme no mitte väga väärtuslikku kultuuri, kommertskommertsi, et eelkõige sponiseeritakse seda, mis niigi ja see oleks nüüd üks uurimisteema, aga ega siis firmad nii kergesti ei anna seda materjali, ma kujutan ette välja, kellele nad on ja kas seda on võimalik kätte saada. Ma ei tea, ma ei ole selle probleemiga tegelenud. Aga küll on mulle ette tulnud sedagi, et mõned firmad, mõned annetajad tahavad, et nende nimed ära mainitakse. Aga mõned üldse ei taha. Mõned ütlevad, et siis hakkavad teised ka küsima ja me ei taha üldse näidata, millele me oleme andnud ja nii edasi. Ja siiski suurelt osalt on, on see niisugune sponseerimine meil siiski veel seotud sellega, et kes on ikka läheb sugulane või kelle lapsed või tuttavad või lähedased sugulased seal teevad seda üritust näiteks, et siis anname neile, et see käib nagu sellise onupojapoliitika ka suurel määral, et kas see ei ole meil nagu noh, selliselt paigast nagu ta ehk võiks olla nagu mujal maailmas on. Nii tõesti veel üks küsimus, kust saab Tõid algavale laste tantsu ja laulupeole? Oskan öelda ning piletilevi müügipunktidesse ning ostke sealt ning vähemasti praegu tantsupeo piletite osas, mis millalgi mõningate pidude juures olid tõeline defitsiit neid on seal piisavalt saadaval. Jaa, jaa, ongi kõige paremaid tribüünile kõige parimatesse kohtadesse. Ja nüüd oleks Ingrid Rüütel mul teile viimane küsimus, sest saateaeg hakkab ühele poole saama. Nimelt, kas eluaeg folklooriga pärimuskultuuriga tegeledes pole teil kunagi tekkinud mõtet, et äkki äkki maja mingit valet asja, et kellele seda vaja on, et niikuinii sureb ükskord ära, see niikuinii hakkame ükskord rääkima inglise keeles või nii edasi. Ei, ma nagu ei tahaks niimoodi mõelda ja sellepärast ma selle küsitluse ette võtsingi, et huvitav kuulda, mis inimesed ise arvavad, kes sellega tegelevad. Ma tahan veel küsitleda võrdluseks veel ka neid inimesi sellega tegelemist, nemad arvavad ja erinevaid sotsiaalseid gruppe, aga see küll väga tõstis minu optimismi, et tõesti väga paljud, väga erinevad inimesed, kes samal ajal on sina peal arvutiga, kes samal ajal valdavad võõrkeeli, kes samal ajal tegelevad, et noh, näiteks ka rokkmuusikaga on ka selliseid noori, kellele meeldib nii rahvamuusika kui rokkmuusika ja ka need saab väga hästi ühendada, sest täitsa selge on, et rahvamuusikat jaga rahvatantsu oma kultuuri peas kõigepealt tundma, õpime autentsetes vormides üldse mõistma, mis see selline on ja seal on väga palju avastada, on väga palju erinevaid stiile ja kõike seda me peaksime palju paremini tundma, siis me hakkaksime seda ka palju rohkem armastama. Kuid täiesti selge, et see pidevalt muutub ja kogu aeg tehakse uusi seadeid, uusi edasiarendusi, just vastavat selle ajastu kultuurile, see on täiesti normaalne. Seni ta elabki edasi. Seda kindlasti noh, parimad näited Viljandi Viljandi pärimusmuusika festivalilt, kus on alates tõesti kõige lihtsamast parmupillist kuni kuni väga suurejooneliste rock rock kompositsioonideni välja, mis ometigi põhinevad väga kindlatel kultuuri. No ja Viljandi pärimusmuusika festival on nüüd eelkõige maailma muusika festival, see tähendab et väljastpoolt Tuuakse põhiliselt just nimelt selliseid gruppe, kes mängivad kaasaegset muusikat rahvamuusika elementidega, see on maailmas väga levinud, see üks trendi väga tore, et meil on Viljandi pärimusmuusika festivalil olemas kuid see ei ole ka ainuke võimalik suund. Rahvamuusikat on võimalik ka ka tänapäevaselt veel edasi arendada, veel teist ja kolmandat moodi ja laulda ka ehtsal moe ja mängida lihtsal moel ja muidugi Viljandi kultuurikolledžis õnneks õpitakse, kaalatakse alatakse ikka sellest päris autentse muusika tundmaõppimisest ja näiteks tõesti seal on ka tekkinud selle baasil nüüd professionaalsed eesti rahvamuusikud, mis oli väga vahva. Noored inimesed, kes on õppinud väga hästi mängima pilli ja väga hästi omandav autentseid, stiile esitavad seda nii-öelda on siis selle taasavastanud selle vana nüüd uuel kujul ja kõrgemal tasemel ja see on väga tore. Optimistlikul toonil oli, oli kena kohtuda Ingrid Rüütel kui ka kõigil raadio kuulajatel. Tänases saates oli siis juttu meie pärimuskultuurist, selle erinevatest arenguvõimalustest, suundadest, rahastamisest ja ka sellest, et kes siis on need inimesed, kes kannavad endas pärimuskultuuri, miks nad sellega tegelevad. Stuudios oli Ingrid Rüütel. Tänan kõiki kuulajaid, tänan kõiki osalejaid ja lõppsõna, palun Teile Ingrid Rüütel. Kolm olulist lauset suviseks suviseks rahvamuusika suveks. Noh, ma tsiteerin siin Näiteks ma lõpetan ühe mõtteavaldusega, mille autoriks on näiteks kasvõi 28 aastane Lauri Tartust. Töötleb loomulikult tuleb pärimust säilitada. Pärimus peab kohanduma uute keskkondade ja reaaliatega välimuses mõistja tunnetus, vägi, kümnete põlvede sadestunud mälu ja see saab meid aidata seni, kuni kestab lokaalne inimasustusest. Paremini enam midagi. Aitäh kõigile aja Eesti asja, olge õnnelikud.