Tänane keskne programm kannab pealkirja loterii läbi aegade. Stuudios on ajaloolane Küllo Arjakas ja Marje Lenk. Te olete oma 2011. aastal ilmunud raamatus loto loto Eesti loto 40 kirjutanud nii lotovõitja sõltu mängija ettevalmistusest, osavusest ega eelnevast kogemusest, rääkimata haridusest või elukutsest. Võiduvõimalus on igaühel, oleks vaid õnne, head loosiõnne, kuivaid veaks. Kui palju teil endal loosiõnne on olnud? Mitte väga palju, aga ilmselt ka selle tõttu, et ma kindlasti ei ole usin piletite ost ja ma olen isegi mõnel aastal võrrelnud avaldatud andmeid nii krooni ajal kui ka rubla ajal. Palju eesti inimene aastas ostab loteriipileteid ja ma olen jäänud ikkagi kõvasti alla keskmise ja ma olen ennast pikki aastakümneid lohutanud teadmisega, et kõndides mingist kioskist mööda olen ma võitnud kas siis 30 kopikat või, või mõne rubla, kuna ma olen jätnud piletid ostmata. Ta arvestatavad võidud jäid 1970.-te aastate keskel kui oli tookord üks kiirlopp. Too aia võidud olid viie kuni 10 rubla piires, millest pool sai kulutatud uute piletite ostmiseks, aga ühel hetkel mõistus ütles jäta järele, siis on midagigi taskusse jäänud. Krooni ajal väga vähe. Euroaegadel ei ole ma ühtegi loteriipiletit ostnud. Aga kas see liisuheitmise teel olete midagi saavutanud? Ei tule ette, selliseid olukordi on siiski õige vähe olnud, enamuses olukordade puhul kokkuleppeni jõutud ka näiteks isegi praegu riigikogu tööd reglementeerivad seaduses. Kui riigikogu juhataja nende asetäitja, et või ka näiteks komisjonide esimeeste asetäitjate valimisel hääled on täpselt pooleks, siis otsustatakse asi liisuheitmisega. Seda ei ole olnud riigikogu juhatuse puhul aga siiski paar korda on olnud komisjonid juhtkonna valimisel liisuga otsustamist. Minu puhul on ka see karikas mööda läinud. Milliseid tähtsaid küsimusi ammustel aegadel liisuheitmisega lahendati? Raamatute raamatus ehk siis piiblis on 65 Salme, kus tehakse juttu Liisu heitmisest, eeskätt piiblisalmide järgi liisuheitmise teel jagati suguvõsade vahel jaa, tükke liisku heideti, kes 10-st soojast pääseb elama pühasse linna Jeruusalemma ja ka kõrgesti austatud kuningas Saalomoni üks tarkusetera kinnitas. Liisk lõpetab, tülid otsustab vägevate vahel. Liisuheitmise eest on muuseas juttu tehtud ka meie rahvuseid, muuseas kalevipoeg seitsmendas peatükis, kus kirjeldatakse, kuidas siis vennad hakkavad täitma isa Kalevi käsku, otsustamaks, kes kolmest vennast tõuseb Eestimaa kuningaks ja seal salmis on öeldud, laskem vennad liisku heita. Kes meist tõuseb kuningaks, nii olidaati enne surma õpetanud aga liisuheitmisega selliste oluliste otsuste vastuvõtmine ka see ulatub väga kaugesse aega tagasi. Näiteks Antiik-Kreekas silmapaistva Ateena riigimehe periklase valitsemisajal, hiljemalt 488.-st aastast enne Kristust valiti liisuheitmisega amet tisse kõrgemaid riigiametnikke ja, ja kohtunike ja selle protseduuri eesmärk oli anda ikkagi võimalikult paljudele soovijatele võimalus tõusta riigiametisse. Ja kuna riigiametnik sai periklase ajal ka töö eest tasu, siis võib arvata, et Liisu heitmisele kogunes Õiga palju asjahuvilisi ja selline liisu teel. Riigijuhtide ja kohtunike valimine oli Ateenas kuni klassikalise demokraatiale poni umbes siis 320.-te aastateni enne meie aega ja sellised näited ajaloost, kus üksikinimese saatust on liisuheitmise otsustatud, neid näiteid võib ju õige palju tuua, võiks meenutada ka Eesti talurahva ajalugu. Tsaari-Venemaal ju pikki aastakümneid nekrotiks minejaid määrati liisu teel läbi 19.-st sajandi, kui sõjaväeaeg oli 25 aastat, kellele liisk langes, selle inimese elu pöördus täielikult ja ka hilisema sõjaväereformi järel. Kui oli rohkem, kelle vahel valida, siis kasutati liisuheitmist. Tuleme nüüd jutuga loteriid juurde. Millal toimus esimene registreeritud avalik loterii? Esimene registreeritud loterii ilmselt toimus Rooma riigis 10. aastal enne Kristust, see oli siis imperaator augustuse valitsusajal ja flotoriidega jätkasid ka temast järgnevad keisrid. Loterii alusel jagati võiduka sõjakäigu järel orje, hooneid, laevu, muud ja vanast Roomast kandus siis loosimise komme keskaegsetesse, vürstikodadesse ja kaubandusmagnaatidele oli selge, sellise toretseva vürstikojas ülalpidamine nõudis palju raha. Esmakordselt just Itaalias taibatigi kasutada loteriid läbiviimist kui üht võimalust siis riigi olu või linnriikide tulu suurendamiseks. Kaasaja mõistes. Esimene avalik loteriimäng korraldati Itaalias 1476. aastal. Just Itaalia valitsejad tegidki selle, Lott too oma monopoliks ja suurendasid sellega oma tulusid. Ja edasi kuus ajal 1520. aastal anti Prantsusmaal välja esimene patent, tehku luba loteriipidamiseks. 1569 alustati loteriiga Inglismaal, hiljem Saksamaa, Austria ja järk-järgult ka teised riigid. Meid on mõjutanud tuntud eeskätt Saksamaa loteriid, mis olid eeskujuks Tsaari-Venemaale, aga hiljem ka Eesti vabariigiaegadele. Esimesed suured rahalised loteriid toimusid Tallinnas 18. sajandi võlgul. 1722 on linna raad andnud loa korraldada loterii linna jumala laeka heaks. Jumala laegas. See oli siis selline spetsiaalne kassa, hoolekande ja hariduslike asutuste toetada tamiseks. Ja 1733 on korraldatud Tallinnas loterii linna ketrusmaja heaks ja see kujutas siis tänases mõistes logelavate ja kõlvatute naiste parandusmaja ja põhjalikum dokumentatsioon on säilinud 1700 neljakümnendates aastatest, kui korraldati Tallinnas loterii linna parandus vangla ehitamiseks. Tookord Tallinnas kasutati Manglatena mitmeid linnamüüri ja väravad torne aga isegi 18. sajandi mõistes olid need kinnipidamiskohad väga ebainimlike tingimustega. Ja siis teisel detsembril 1740 uus otsustas Tallinna raad korraldada suure loterii parandusvangla või töövangla ehitamiseks. Ja mis kindlasti tähelepanu äratab, on selle loterii maht nimelt 10000 piletit, kõigepealt mis on väga suur arv ja hind üks rubla. Pidagem silmas, et Tallinna elanikkond sellel ajal oli umbes 6000 elaniku piires ja ühe rublaline välja minekut, seda võisid lubada ainult väga rikkad linnakodanikud ja 10000 loteriipiletit, see kindlasti. Kuidas nii-öelda Tallinna ostujõu ja sellega ülehinnati, seda näitab asjaolu, et loosimist lükati mitu korda edasi. Aga loteriipileteid õnnestus müüa ka Narvas, isegi Venemaa pealinnas Peterburis ja paar aastat hiljem moli jätkuvalt veel üle 3000 pileti müümata, aga siis otsustati ikkagi loosimine läbi viia 1748. aasta, et siis nii, et paarsada loteriipiletit, mis olid müümata jäänud, kanti kahjumisse ja kui selle loterii tulud ja kulud kokku võeti, siis selgus, et ikkagi teenitud oli kasu mina 1168 rubla ja 71 pikat lisaks mingit paar väikest võitu, mis olid jäänud välja võtmata. Ta ja mõned annetused, mis veel oli tehtud loterii korraldajatele lühidalt öeldes uue vangla ehitamiseks selle loteriiga. Kanti 1419 rubla ja 59 kopikat. Peavõit oli välja loositud. Peavõit oli ka muuseas väga suur 800 rubla ja seal oli võitnud siis Järvamaalt Mäo mõisa omanik maanõunik Adam Friedrich von Stackelberg. Loosimise läbiviimiseks telliti tisler meistrilt kaks suurt loosirattast ja ka tisler loosirataste valmistamise ja värvimise eest sai tasuks mõned loterii, piletid ja loosiratast tõmbasid loosi välja orvud. See on ka muuseas selleni keskaegne traditsioon, mis oli ka näiteks Eesti vabariigi aegadel 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, siis ka sellistest üksik laste hooldekodudest kutsuti see, nii et see traditsioon oli vähemalt 400 500 aastat aga ka näiteks meil Eesti NSV aegadel ka veel vaadata. 1900 kuuekümnendatel aastatel kasutati ikka koolilapsi selliseid kaheksa kuni kümneaastaseid poisse. 1920. aasta ajalehe vaba maa esileheküljel kutsuti kodanike võidu laenupileteid ostma. Kuidas esimest riiklikku loteriid korraldati? Wabariigi võidu laenu seaduseelnõu vabariigi valitsuse poole pealt kinnitati detsembris 1919 ja eeskujuks võeti siis Saksamaa Soome võidulaenud ja selle esimese võidu laenu suurus ilmselt see oli imponeerib, selle suuruseks määrati 100 miljonit marka mis jagati miljoniks piletiks ja järgneva 10 aasta jooksul avaldada 40 loosimist. Igal loosimisel oli 2000 võitu ja suurim võit oli 250000 marka ja nüüd ilmselt kaks tendents ja langes kop kokku. Kõigepealt. Tegemist oli omariikluse nii-öelda riigiloterii ka ja seal ilmselt hinnati neid võiduvõimalusi suuremaks kui nii-öelda asutuste või ühenduste loteriid puhul. Ja teiselt poolelt. Ka vabariigi valitsus pühendas piletita realiseerimisele väga suurt tähelepanu. Pileteid propageerasid peaminister Jaan Tõnisson, sõjaväe ülemjuhataja kindral Laidoner, rahandusminister Juhan ja teised ametiisikud. Asutati eraldi komitee, mille ülesandeks oli tutvustada võidu laenutingimusi. Ja kui need piletid müüki paisati, siis tekkisid kohati üsna suured järjekorrad. Raat tekkisid lausa nende loteriipiletite edasimüüjad ja nende hind hakkas tõusma, nagu tookord öeldi, et võidulaenupiletite kurss aina tõuseb ja ka ajalehed avaldasid mitmeid reklaame ja artikleid, millest jäi inimestele mulje, et just siin loteriil on võimalik võita väga suuri summasid. Nagu vaadata tookordsed ajalehti, on seal uudised tormijooks, piletitele, seal on artikleid järjekordadest, mis tekkesid. Näiteks Tallinnas müüdi 170000 võidulaenupiletit ja kui me vaatame Tallinna elanikkonda, Tallinnas elas sellel ajal hinnanguliselt 105000 inimest 105500 aga ikkagi väga paljud pered elasid suures looduses igapäevase leiva ja igakuise üürimaksu kõrval ei saanud endale võidu laenupiletit lubada. Järelikult teised pidid ikka kostma. Väga palju. Tuhanded ja tuhanded inimesed lootsid selle võidu laenupiletitega võita. Aga loosimine on ikkagi loosimine. Ja see ühekordne buum, mis oli 1920. aasta kevadel, see siiski oli selline ühekordne laine, mis läks üle ühiskonna. Riikliku loterii kõrval korraldati ka väga palju muid loterii viisid nii et tekkis lausa loteriid. Uputus. Priid uputust tekkis 1920.-te aastate teisel poolel ja 1930.-te aastate algul ja, ja tõepoolest loteriis tuli kahte tüüpi, ühelt poolelt tulid need riiklikud võidulaenud, mis oma rada mööda edasi läksid, aga teiselt poolelt olid siis sellised asutustele tähenduste loteriid. Esimeseks selliseks suureks omariiklusaegseks mitte riiklikuks loteriiga võib pidada Eesti Rahva Muuseumi loteriid, kus ka 100000 piletit, et kõik õnnestus maha müüa ja selle loterii loosimine oli oktoobris 1919 riigi võidu laenu loterii, esimeste kuude suur müügiedu ja Eesti Rahva Muuseumi loteriipiletite väga hea müük. See nagu julgustas väga paljusid asutusi välja pakkuma oma Lotte riisid loterii äri näis pealt naha tulus olema. Ajakirjanduses tehti mõnest võitjast jutt. Ja näiteks 1923 anti politsei peavalitsuses välja 214 loterii korraldusluba ja sammu oksalt jätkus loteriid korraldamine ka 1920.-te aastate teisel poolel. 1929 algatati 13 uut suurt üle liikliku loteriid ja lisaks nendele veel maakondlike ja valdkondlike ja nii jõutigi 1930.-te aastate algul olukorda, kus olid öelda loterii rull selge ülepakkumine, loteriid, väljamüük venis, seda tuli korduvalt pikendada, nii-öelda asutuste kulud kasvasid ja ei olnud võimalik enam neid pileteid edukalt müüa. Ja sellega siis haakub ka 1930.-te aastate majanduskriis, kus nagunii raha oli vähe. Raha kulus esmavajadusteks ja nii tekkiski olukord, kus kuust kuusse piletimüük langes. Loosimisi tuli jätkuvalt edasi lükata. Sellega kaasnes rahulolematus ja tuli hakata mõtlema nii-öelda süsteemi ümberkorraldamisele. Võib arvata, et nendel kaugetel aegadel oli loteriimüügiga seotud väga palju inimesi. 1900 kahekümnendatel aastatel varvast Diet loteriipiletite müügiga on seotud kuskil 5000 kuni 6000 inimest aga peale nende olid veel terve hulk inimesi, kes nii-öelda tänases mõistes ühiskondlikus korras seda tööd tegid. Igal juhul loterii oli ikkagi märkimisväärne tööandja. Tõsi väga paljude inimeste jaoks sellise väikese lisateenistusena rahvalehes pakutaks 1934 mais loteriipiletite müüjate arv, Eestis koguni 20000 inimest. Aga mulle siiski tundub, et see on mõnevõrra üle pakutud arv ja tookord oli see väga suur saladus. Seda peeti väga kiivalt varjatud ärisaladuseks, et mitu inimest ühe või teise loterii müügiga tegeleb, sest noh, selle põhjal võis hakata tegema järeldusi, kui edukalt pileteid müüakse ja kui edukalt see loterii võib ennast realiseerida ja selle tõttu konkreetseid andmeid leida ühe või teise asutuse või ühe või teise ühenduse kohta mitu inimest, mälestus nii-öelda värvata loteriipiletite müügiks on äärmiselt vähe. Paljud endisaegsed, loteriipiletid ja reklaamplakatid olid väga pilkupüüdvad, kes neid kujundasid. Kuna neid loterii korraldajaid oli väga palju, siis tuli ka nendel pöörduda erinevate kunstnike poole, et saada ikkagi selline pilkupüüdev pilet ja, ja väga nii-öelda silma haarav loteriid reklaamivad plakatid avanud. Aga jällegi mure on pigem selles, et enamik või pigem isegi valdav enamik selliseid materjale on ilma autori nimeta. Ja paaril juhul, kui tegemist on väga väljapaistva kunstnikuga, kelle nii-öelda kogu loometööd on väga põhjalikult uuritud siis on leitud. Ta on teinud mõne loteriipileti ehki, tema nime ega isegi nitsiaale selle pileti või plakati olla ei ole. Näiteks nimekas ohvike Eduard Wiiralt kujundas Kunstiühingu Allas. Kunstitööde loteriipilet tehti oli 1920.-te aastate keskel, aga nagu teada, Wiiralt oli ka ise ballaslame. Ja Eesti Rahva muuseumist ma näiteks leidsin tuntud maalikunstniku ja graafiku peet areni kujundatud plakati. See oli jällegi pühendatud Eesti Rahva muuseumi poolt korraldatud loterii tutvustamiseks. See oli 1920.-test aastatest tõst. Aga nagu öeldud, need jäävad ikkagi üksiknäideteks. Selle põhjal võib arvata, et kui ka Eduard Wiiralt või Peet Aren kujundasid küllap oli ka teisi kunstnikke, kelle käsi on mõnegi loteriipileti või plakati või mõne muu reklaammaterjali juures olnud. Paljud kuulajad kindlasti teavad laulu Paula, sul on poisi pea. Aga ilmselt vähesed teavad, et selle laulu autor Paul Tammeveski võitis omal ajal loteriiga palju raha. 1930.-te aastate alguseks oli juba siis 10 aastat Eestis korraldatud loterii Sid ja hea loosiõnne, ka oli selleks ajaks tekkinud Eestis 20 uut sendimiljonäri. Kuna toorikkagi kroon oli väga suur raha, siis arvestust hindade ja vara üle peeti väga tihti sentides. Ja 1920.-te aastate teisel poolel siis loterii võidufond järjest suurenes, pandi välja üha kasvavaid põhi, võitusid, arvestati juurde riigimaksud ja tekkisid võidud, kus siis võitja sai kätte 10000 krooni ehk miljon senti. Ja esimesel oktoobril 1928 toimus siis vabariigi võidu laenu korraline loosimine ja erakordne loosiõnn, kuidas öelda, kas siis saatis või tabas Estonia teatri koorilaulja Paul Tamme veskit? Tema võitis korraga 2500 krooni. Tollel ajal see võis võrduda, kas siis näitleja või laulja, noh, enam-vähem Kolmeaastase palgaga ja tegemist on ilmsesti suurima teadaoleva nimelise loteriivõitja ka 1920.-test aastatest, sest nimelt ei kahekümnendatel aastatel 2900 kolmekümnendatel aastatel ajakirjanduses loteriid suur võitjatega intervjuusid ei tehtud väga lihtsal põhjusel, nende perekonnanimi jäi saladusse ja paremal juhul avaldati vaid ajakirjanduses initsiaalid. Inimesed oma suurte loterii võitudega ei tahtnud sattuda avalikkuse tähelepanu alla, sest nii kui mõni suur loteriivõit 1000 krooni 1500 krooni oli välja kuulutatud, siis lehetoimetustesse tulid kohe-kohe kirjad, et võitja võiks teha annetusega ühele organisatsioonile palve keri, toetada mõnda eraisikud ja nii edasi. Aga Paul Tammeveski juhtum on selles suhtes erandlik, et tema suurest võidust ilmus jaanuaris 1929 ajalehes Vaba a, mis oli tookord ka Eestis suurima või vähemalt ühe suurima tiraažiga ajaleht. Ikkagi väga pikk ja põhjalik artikkel. Paul Tammeveski oli Estonia koorilaul ja kuni 1944. aastani ja läks hiljem pagulusse. Aga jah, erandlik kolijat temaga oli ka ajalehes intervjuu. Kui Paula kooli lapse heastan looliku lambid nuusata, nii ilusad jahja ähar, kui väiksed säravad, siis koolis käies andis ta tagatsina. Slaidipreilid, said päeval ta tuleb, on, nägin poisipea on tal. Faasida. 1935. aastal korraldati Eestis esimene klassiloterii, mille poolest see varem korraldatud loteriidest erines. Tegemist oli siis riikliku loteriiga, mida korraldas kas siis rahandusministeerium või tema poolt volitatud riiklik asutus. Ja sellises klassi loteriis jagati loterii teatud klassideks ja piletite osas oli täispilet poolpilet, veerandpilet. Iga klassi osas toimusid eraldi tähtajal loosimised ja kõik suuremad võidud jäeti tavaliselt just viimaseks loosimiseks. Ega pileti omanik võis varieerida, millisest loosimises ta võttis osa ja millisest. Et aga et saada viimasesse vooru, et saada võimalus võita see peavõit selleks pidi ta ikkagi kõikides klassides olema osalenud ja, ja piletihinna tasunud. Ja klassiloterii isaks kutsuti üsna kogenud rahandusametniku Theodor Kääriku kes 1900 kahekümnendatel aastatel tegid mõned reisid Lääne-Euroopa riikidesse. Huvitus Lääne-Euroopas siis sellisest riiklikust klassi Lotte riist ja nende eeskujul pakkus ta kava väljatööd Ta ta. Ja kuna Teodor käärik töötas riigi trükikoja juhatus Ta ei anna, siis sai ta valitsuselt volitused üleriiklike klassi Lotta riide läbiviimiseks ja riigitrükikoda kuni 1900 kolmekümnendatel aastatel puuni tegeleski riikliku klassi loteriiga, piletite müügiloosimist, võitude väljaandmise ja kõige muuga. Eesti klassiloteriid meenutasid natukene Poolas olnud loteriis taga ka Austria ja Saksamaa klassi loteriisid. Tõsi, kui Eesti klassiloteriipiletid välja tulid, siis pandi kohe tähele testi loteriipiletid oma tehnilise väljatöötluse poolest olid siiski paremad kui, kui näiteks Saksamaa või Austria piletid. Ka esimese klassiloterii puhul oli piletibuum vaimult neli piletit oligi jäänud müümata ilmselt pool juhuslikult. Ja kui jällegi selgus, et ka seal need võidud on nagu loteriid, puhulik ka siis järgnevate klassi loteriid puhul need toimusid kuni 1940. aastani juunipöördeni. Sellist elevust nagu sellel esimesel 1935. 1930-ga kuuenda aasta klassiloterii puhul ei olnud aga riik Teelis nendest flotoriidelt üsna suuri summasid ja vastavalt tookordsetele seadustele. Suur osa nendest läksid ka siis riigivanema Fondi, Pätsi fondi, kellel oli võimalik siis omal äranägemisel väga suuri summasid heategevuseks või kultuuri toetuseks jagada. 1940, nagu teada, oli Eestis juunipööre ja kui mõned ajalehed, ajakirjad lõpetasid korras ilmumise ja mõned seltsid, organisatsioonid, õigemini väga paljud saadeti korraldusega laiali. Ja kui kinodes mõne filmi näitamine lihtsalt katkestati, siis tekkis küsimus, mida teha poolelioleva klassi loteriiga. Sellist riiklikku klassi loteriid peeti kodanlikuks, igandiks oli ka kuulujutt, täitsa loterii katkestatakse, võitjad jäävad võitudest ilma. Aga siiski, nõukogude võim otsustas, et see ettenähtud klassiloterii viiakse lõpuni poole ja ka 1940. aasta juulis-augustis müüdi klassiloteriipilet teid ja ettenähtud ajal toimus siis 1940 augustis k. Loosimine. Loosimise tulemused ilmusid ajalehes kommunist. Kui varem olid loteriid tulemused ilmunud esimesel või teisel küljel, siis ENSV ajal. Selle viimase klassiloterii tulemused olid ajalehe kommunist kõige viimasel leheküljel. Järgnevalt tulevad sõja-aastad ja üldiselt klikke, raha või asjade loteriis ei korraldatud. Seal tekkis selline ideoloogiline lähenemine, et on lubamatu, et sõdur langeb rindel. Aga tagalas saab keegi ootamatult suurenud riigi võidu ja selle tõttu riikletanute reisid üldiselt sõdivates riikides ei peetud aga kuna sõjapidamine nõudis raha, siis suurriikides oli levinud võidulaenu piletite ostmine, mis oli ju ka Eesti NSV-s sõjajärgsetel aegadel peaaegu kohustuslikus korras. Ja mõningaid Lotariisid korraldas saksa okupatsiooni ajal Eesti Rahva ühisabi. Mis siis oli sügisel 1941 osutatud organisatsioon on nii-öelda raha riiet Teie esemete korjamiseks sõjameestele ja Saksa võimud lubasid siis Eesti rahva ühisabil korraldada viieklassilist loteriid, mis enam-vähem meenutas 30.-te aastate klassi loteriid. Ja mis jällegi on kaunis tähelepanuväärne. Peavõidud olid ikkagi väga suured. Näiteks 1943. aastal võitis 9000 riigi mar ka Keila elanik Leontiine B. Ja selline summa on tal suvel 1943 väljamakstud väikese võrdlusena omavalitsusasutustes tookord ikkagi keskmised kuupalgad olid sajakonna riigimarga ehk ost marga piirides. Ilmselt kõige suurem Saksa okupatsiooni aegne võit loositi välja 24. jaanuaril 1944, kus siis peavõiduks oli koguni 50000 marka. Aga võitja nimega isegi tema initsiaale ajakirjanduses avaldatud ei ole. Ja Eesti Rahva ühisabi viimased võidud loositi välja 16 ja 17. August 1944, kui rinne lähenes Tallinnale kui Kagu-Eesti oli juba punaarmee valduses, aga ma ei tea, kas ka ja need summad kätte sai, sest olidki viimased nädalat, millal Saksa mark ehk postmark veel kestis ajalehes Eesti sõna, mis oli tookord kõige suurem ajaleht veel üheksandal septembril 1944 kinnitati D jett, loteriipiletite müük jätkub ja loteriipileteid makstakse välja Eesti Rahva ühisabi. Kui organisatsioon oli juba tollel ajal tegelikult siis kolinud praegusele Raplamaale ja tegutses käru algkoolis Nõukogude liidus aastal 1956 alustati siis väga regulaarselt raha ja asjade loterii korraldamist. Ja 15 aastat kuni 1970.-te aastate alguseni see oligi kõige levinum loterii, mis ühesugustel alustel toimis igas liiduvabariigis, kaasa arvatud ka Eesti NSV-s ja võitudest. Valgas olid külmikud, radioolad, akordionit, fotoaparaadid, kellad, õmblusmasinad, rahalised võidud ja suuremad võidud, olid siis mootorrattad, tahad ja autod ja ühe erandina aprillis 1958 loositi välja individuaalelamu, mis siis asus Harju rajoonis Viljandi maantee läheduses. Su maja on ka siiamaani alles, kõige tähtsam võit ikkagi 1900 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel oli sõidu too sest nõukogude liidus inimene võis auto soetada vaid ostuloa alusel, mille ta oma töökohast sai. Ja tihti tuli järjekorras seista kuus, kaheksa või 10 aastat. Eks paljut ütlesid, et vahetevahel võiks siis proovida ka natukene loosiõnne ja, ja tõepoolest on inimesi, kes on võitnud sõiduautosid, kõige enam hinnati Žigulit, aga lepitega Moskvitši, Barrosot sygazas oli ikkagi saadud 30 kopika eest. Müüdiga Valma müü ehk siis armee lennuväe ja mereväe abistamise vabatahtliku ühingu ehk venekeelse lühendiga Tosahh loteriisid Dozofi Lotte, riides oli ka sõiduauto Volga, mis oli muidugi nõukogude inimese täielik unistus. Aga üldiselt alma vöö pileteid müüdi ikkagi üsna suurte raskustega. Poolt kohustuslikult võiduvõimalusi hinnati väga minimaalseks ja vahetevahel oli Eesti NSV-s müügil ka noh, meie mõistes täiesti nii-öelda müstiliste rahvusvaheliste organisatsioonide loteriipilet teid näiteks 1985 müüdi Eesti NSV-s-noorsoo- ja üliõpilasfestivali loteriipileteid oli näiteks ajakirjanik, rahvusvahelise solidaarsus, loteriipilet, teid aga selliste piletite müük, eks ta jällegi asjaomaste organisatsioonide kaudu toimis, aga nii palju, kui endagi mälu on, eks ta tihtipeale oli poolt kohustuslikult ja, ja oli kahju nendest inimestest, kes olid saanud ülesandeks siis loteriipileteid müüa. Loto on ju ikkagi õnnemäng, kuid kes ei mängi, seega ei võida. Nii ütles kunagi Viktor Hellerma, kes oli spordilotojuhataja aastatel 1971 kuni 1983. Kuidas sündis spordiloto. Spordiloto nii-öelda loteriid klassifikatsioonis oli jällegi aste edasi, tegemist oli siis arvloteriiga uut tüüpi arvloterii ja selle ettepaneku käivitamise kohta. See tehti siis Nõukogude Liidu kehakultuuri ja spordiga D ja Nõukogude Liidu rahandusministeeriumi poolt. Ja eeskuju võeti siis Ungari rahvavabariigist, kus alustati teatud majandusreformidega ja aprillis 1970 siis Nõukogude Liidu valitsus otsustas läbi viia katselise spordi Lott Too, kust saadud tulu võis kasutada spordirajatiste ja spordihalastada hoonete ehitamiseks või vastavate ürituste läbiviimiseks. Esimene loosimine oli 20. oktoobril 1970. Algul müüdigi spordilotopileteid kolmes linnas. Moskva, Leningrad ja Kiiev ja inimesed võtsid spordi too vastu üsna positiivselt, üsna suure huvi, ka see oli midagi uut ja teiseks spordiloto puhul sai tulemuse suhteliselt kiiresti teada. Jäi ärase võidunumbrite mitme kuu pikkune ootamine ajalehtede suurtest tabelitest. Ta jõuab siis Eesti NSV-s, kus siis tookordse Eesti NSV kehakultuuri ja spordikomiteed Te rahandusosakonna juhataja Aleksander Kirss käis Moskvas tutvumas Moskva kogemustega. Ja konkreetsed sammud astuti meil veebruaris 1971. Kui Eesti NSV valitsus andis korralduse osutada spordile, toob Eesti piirkonna valitsus ja Moskvasse saadeti siis jällegi olukorraga tutvuma Viktor Hellerma ja tema kinnitatigi, siis Moskvas spordiloto Eesti piirkonna valitsuse juhatajaks sellermoli endine sportlane, spordiorganisaator ja spordiloto. Tee vastava käskkirjaga üheksas märts 1971. Ja esimene loosimine määrat Tallinnas juba 30.-le aprillil. Spordilotopiletite müük algas 10 päeva varem, 20. aprillil. Algul müüdi jällegi vaid kolmes linnas, ainult Tallinn-Tartu ja Kohtla-Järvel, terve müüdi läbi ajakirjanduslevikioskite ja hoiukassade. Aga hiljem, kui spordiloto jalgadele tõusis, siis Eesti spordiloto lõi ka oma müügivõrgu. Esimene mäng, mida Eestis mängida sai, oli siis kuus, 49-st, kus peavõit oli 5000 rubla, mis tookord oli ka samamoodi selline kolme-nelja aastane töötasu ja võidetud raha eest võis võitja osta endale sõiduauto Žiguli mida peeti tookord kõige paremaks ja esimest loosimise päeva ehk siis 30.-te prillleht 1971 loetakse Eesti spordiloto alguseks ja see on ka Eesti spordiloto järglase ehk siis tänase aktsiaseltsi Eesti too sünnipäev. Ühe esimese suurvõidu 5000 rubla koos autoostul loaga sai juba 1971. aasta kevadel tallinlane Mihhail Stenko ja ta nõustus tulema Eesti televisiooni ja nii-öelda elava võitja nägemine televiisoris. Kindlasti aitas loterii levikule kaasa. Milline oli 90.-te aastate? Telloltandus 1900 üheksakümnendatel aastatel tuleb puudutada nüüd päris mitut tasandit. Kõigepealt riiklik aktsiaselts. Selle asutuse jaoks oli 1990.-te aastate algus, eriti aasta 1992, väga raske. Oli suuri tagasilööke, lotopiletite müük langes ja nimelt selgus, et ka Venemaa ei võta enda kanda nii-öelda lagunenud Nõukogude Liiduga mustusi. Ja näiteks 12 eesti mängijat Nendel jäi kätte saamata kolm Volgati üheksa Žigulit, mis nad olid 1991 veel nii-öelda vanade loteriipiletitega võitnud mängijad 1000 991992 said küll võidusummat kätte, kui see oli rahaline võit, aga tookord päri inflatsioon ja see raha väärt tuss kahanes kuude ja lõpuks isegi nädalatega. Lõpuks 1991 oli Eestis ka sularahakriis, mis tähendas seda, et inimene võitis lotoga summa. Aga ta käis läbi mitu Hoiupangaasutust käis läbi Eesti lotokauplused või selle filiaalid, aga kusagil polnud sularaha. Nii et see kõik mõjus osutusele. 1992. Eesti loto tuli turule nii-öelda järgmise loteriimängud tüübiga eht kiirloteriiga ja selleks oli siis kraapida koos Lotto Omari loos meile piletid olid trükitud Suurbritannias, aga neid pileteid müüdi Eestis vaid Soome raha ehk siis Soome markade eest. Ega see tekitas inimestes rahulolematust, sest noh, idee järgi võiks ju küll vene rubla vahetada Soome kaks, aga see kursivahe oli juba selline, et enamik seda ei teinud. Kuna ikkagi loto mari loosipiletid õnnestus rahuldavalt müüa, sealt tuli tulu tagasi, siis need tulud nagu aitasid Eesti loto 1993. 1994. aastal nagu jalgadele teine asutus, kes korraldas tookord väga häid loteriis, tuli Eesti kultuurifond ja Eesti kultuurifond tõi loterii turule väga populaarseks muutunud. Piletid, kus inimene pileti ostmise järel sai kohe teada oma võidu ja ka neid loterii Sid müüdi väga edu, kas nendel oli silmatorkav välimus? Reklaamides kasutati lauset ostes lotopileti toetavad Eesti kultuuri näiteks reklaamplakatitel oli kunstnik Heinz Valk, kes teatas nagu laulva revolutsiooni krooni ajal. Ükskord ma võidan niikuinii. Ja Eesti kultuurifondi loteriid olid üsna edukad kuni 1990.-te aastate keskpaigani mil pärast loteriiseaduse vastuvõtmist nende jaoks nii-öelda ettevõtluskeskkond halvenes. Aga need aastat, kuidas öelda eesti loteriiturg oli keeruline ja meenutas metsikut läänt sest riikliku aktsiaseltsi Eesti too ja Eesti kultuurifondi kõrval oli veel terve hulk aktsiaselts, kes kõik korraldasid, loteriiviisid ja mõne loteriid korraldava ettevõtte asukohaks oli märgitud üksik korter Lasnamäe kortermajas. Nii et lühidalt öeldes, mitu seltskonda proovisid tookord ikkagi rikkaks saada Lotte riida korraldamisega. Ja, ja pole imestada, et Rahva hääle ajakirjanik pani loterii olukorda analüüsiva artikli Pealkirjaks. Pilt meie Lotundusest on pehmelt öeldes hämmastav. Mollid, efektseid pile, Teid mõnel piletil polnud mingit informatsiooni, Kustja, kuidas võidud kätte saadakse ja nii edasi ja nii edasi. Nii et 1990.-te keskel. Mõneti oli sarnane seis nagu 1920. aastal oli väga palju Lottleriisid, pileteid ei õnnestunud ära müüa, loosimist ta tähtaega pikendati, tulu heategevuseks ei saadud müügiaja venimisega korralduskulud kasvasid nii pikaks, et nii-öelda eesmärkide täitmiseks enam raha ei saadud. Ja olukorda siis järsult muutis 1990.-te aastate keskel vabariigiloteriiseaduse vastuvõtmine ja Eestile too jaoks oli väga oluline nende koost Soome lotofirmaga veic Haus ja järgnev koostöö Ameerika Ühendriikide firmaga džiite. Ja just et maailma juhtiva tehnoloogiafirma esindajad sõlmisid siis Eesti lotoga koostöö pingu, mille alusel rajati nii-öelda onlain, müügivõrk. See on nüüd, ütleme viimased 15 aastat Eestis olnud Lotariide müügivõrk ja endastmõistetavalt teised väiksemad ühendused ja organisatsioonid olnud võimelised sellist kaasaegset onlain süsteemi, mis hiljem ka veel internetti tekkisi arendati, nad ei olnud võimelised kesksüsteemi ja sidekanaleid välja tööle tama. Ja järgnevalt siis ütleme, viimased 15 aastat ongi Eesti loto juhtiv tus eesti mate riidealal. Kuulsite keskeprogrammi loterii läbi aegade. Stuudios olid ajaloolane Küllo Arjakas ja Marje Lenk.