Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Need süngeri otse müstilist maiku helid aitavad meil pöörata järgmised ja hoopis teistsugused leheküljed muusika ajaloos kui olid need, mida oleme lehitsenud viimastel kordadel. Ja nagu meie sarjale omane, ei lähe meile korda, vaid muusikaajalugu. Õigupoolest ei saakski see ju võimalik olla, olla olemas vaid puhast muusika ja puhast kunsti ja ajalugu on ikka rohkem inimesed ja nende loomingulised, pragmaatilised või vaenulikud suhted, võimalused ja paratamatus, juhused ja väljakutsed, kellelegi õnn ja teise õnnetus. Nii tulevad tänagi iseenesestmõistetavalt jutuks kuningad ja lossid, sõjad ja diktaatorid, loojate erakordsed võimed ja tülikad argieluseigad. Eks see ümbritses ka meest, kelle just täna keskmesse tõstame. See mees on karismaatiline looja, kelle elutööks sai päris uue, otsekui muinasmaailma loomine, mis kõikjal pärisilmas iseäranis veel tema enese püstitatud templis tänini kultusliku elu edasi elada. Olgugi et nii looming ise kui see poolmüstiline tempel sündisid juba ülemöödunud sajandil ümbritseb seda tänagi omajagu salapära. Vaatamata tohutule uurimistööle kõige selle kallal, millega muusikaajaloolased on nüüdseks juba poolteist saada aastat vaeva näinud. Ikka veel tuleb neis kompasid katsioonides esile üllatusi, skeeme, juhtlõngu ja niite, mis kõik kõnelevad põnevat keelt. Mingisugusel eriti kõrgel tasemel loodud korrapärast. Täna 2013. aasta 19. mail päeval, mil see saade esimest korda eetrisse jõuab jääb ooperihelilooja, Richard Wagneri 200-ni aastapäevani vaid kolm päeva. Püüdmatagi süveneda üksipulgi Wagneri ooperites. Keskendu Beethoveni sõber oma tähelepanu Nibagne enda kui tema lähikondsete ideaalidele, millest ooperimeistri muinasjutuline ooperimaailm, võrsuski ja mis parata, ega argielugi saama muredega selles maailmas puududa. Mina olen Märt Treier, head kuulamist, Meethopeni sõber. Richard vaagnale arvatakse, et Napoleoni ja Jeesus Kristuse kõrval on just tema fenomeni üle arutatud enim kõiksugu artiklis uurimustöödes, raamatu ise mujal. Mees, kelle elutööks sai võrratu süsteemi loomine oli oma pidevalt katkenud muusikaõpingute tõttu ise saanud enam kui mitu muusikalise ettevalmistuse. Aga võimel siis Wagneri näol tegu vaid heliloojaga on. Olles vaimustunud draamast kirjutanud ise oma ooperite liber meetod, oli ta ka asjatundja kunstiilmas. Mis saakski olla loomulikum, kui olla noorusest sisse võetud eelkäijate saavutustest? Noor vaagnale jätnud oma kiindumust ka maailmale kuulutamata. Kõigepealt Shakespeare, kellest vaid 15-l aastane Wagner Sai aines tragöödia Loibald loomiseks. Siis juba Beethoven ei olnud vaatner v8 teistki täis, kui oli võtnud käsile terve Beethoveni üheksanda sümfoonia ja teisendanud sele klaverile. Kokku sai rohkem kui tunni jagu muusikat, mis sellegipoolest kahvatus nii sisult kui mastaabilt tema hilisemate ooperite ja Detroloogiate kõrvale. Wagneri jaoks on inimesed, kes ei olnud aktuaalselt tema ümber, vaid teda vaimus ümbritsesid, olid väga tähtsad ja Beethoven oli nimelt üks nendest, tähendab, tema oli tõeline see, kes Beethoveni kultusetegija, kes ütles, et tema on p, toob kindlasti välja kasvanud, me teame hiljem ütles Romendoloun sedasama, aga juba 20. sajandil, ütles ta. Kui me vaatame 19. sajandi muusika ajalugu, siis ei ole see mitte midagi muud kui kõige selle realiseerimine, mille Beethoven hakatas. Mingit Bachi. Ei mingit Bachi. Kaagnerit ja tema erakordset loomingut veidigi paremini on vaja häid abilisi ja Beethoveni sõber usub, et on sellise inimese Linnar Priimäe kui ühe parema, siinse saksa kultuuriloo tundja näol leidnud selgi korral. Vaagneria. Temaga seotu on olnud Priimäekirju aastakümneid, ilma, et aastad oleksid seda kirge jahutanud. Pigem vastupidi. Et ajaga meil hiilata ei ole ja see tuli teadmiseks võtta. Saatekülalisel on kõik järgnev paratamatult esitatud kaunis tihedal moel. Püüdkem siis vaid kaasas püsida, et neist teostest ja paralleelidest kubisevastes teadmistest miskit olulist kaduma ei läheks. Me teame, et ka Beethoveni polüfoonilise massaaže on tema teostes, aga samas me teame, et tema viimastes klaveri sonaatidest kasvas välja meil Schopen näiteks jah, ilma Beethovenit ja ma ei kujuta ette, et oleks ka olnud Wagneri muusikat. Ei ole mitte ainult ütleme, mingisugune helitehnika või muusikalise mõtlemise loogika, mis on neil erinev, vaid see on ühtlasi ka teatav niisugune formaadi tunnetus, millesse mahutatakse oma muusikas mõtlemine suures formaadis. Või see üheksanda sümfoonia ümberkirjutamine siis ainsaks Beethoveni kummardamiseks jäi. Beethoveni vaimus jõudis ta kirjutada veel mõndagi. Veel enne kahekümnendat eluaastat oli ta alustanud teksti kirjutamisega oma ooperile oht sait millest tänaseks järel enamat kui kolm katkendit. Ja ometi kinnitas seegi katsetus, et vaagneril oli talenti ümber käia nii tekstilise kui muusikalise materjaliga ja mis veelgi tähtsam vahel ka kokku sobitada. 1834. Wagneri 21. eluaastal valminud lavateosest dist seen sai ühtlasi esimene tõesti esimese omasugusena ka lõpetatud sai. Oli sellegi muusikaline vaim veel laenatud, esiteks kaheksa aastat varem küllalt noores eas surnud nõidkütti autorilt Carl Maria von Weberilt. Teiseks tänaseks vähetuntud Heinrich August Marchnerilt Ladzigis, kus Wagner oli avaldanud soovi Se lavale tuua, lükati teosega tagasi. Juba samal aastal alustas Wagner juba järgmise ooperiga Liibesterbuud mis jõudis küll kaks aastat hiljem Magdeburgis lavale, ent kukkus kolinal läbi. Valgus ei olnud siiski kõigutanud Wagneri enesekindlust, mis pidi olema väga kõvast puust. Juba oma esimese lavateose, selle, mis lavalegi pääsenud loomise aegu sättis vaagnerinud ühte ritta toonast ooperitippude rubiinis spontiini Mayerberiga. Richard, sa oled geenius, vahest on see üks kuulsamaid vaagneriga kokku sobivaid lauseid, mida paljudel, kel muusika ajal Raamat viimati üsna ammu kätte sattus, on veel jaksu mäletada. Legendi järgi seisnud Wagner, tõsi küll, juba palju aastaid hiljem, mil tema kuulsus oli haripunkti jõudnud peegli ees, öelnud peeglist vastu vaadanud mehele just nõnda harva teevad sellise fraasi kedagi teiste silmis andekamaks või kaalukamaks. Ent kui tegu on päris geeniustega ja seda on maailm ammugi juba tunnistanud, ei ole neil veidruste Ljuduga Wagneri mõõtu talenti kahtluse alla seada. Mida see lõpuks ikka muudab, mida me peeglile tavatseme sõnada, duši all laulda või mõttes kaasas kanda? Ajastul, mil üks tänapäevaseid moehullusi Sõrmuste isanda fantaasiaromaanide triloogia alles alustab võitlust ajalukku jäämise eest on üks teine sõrmuse lugu Wagneri ooperi Detroloogia Nibelungide sõrmus selle vaeva juba ammugi ära näinud ja võitnud. Reini kuld, neist neljast esimene algab just nii kuninglikult meediamaailmas uuris milline väheütlev fakt Wagneri ooperikaugetele inimestele sellisena üksi kui mitte teada, et seesama märkide ja müstilise jutustuse keel algab siitsamast kohe avamängust otse esimesest noodist peale. Wagner oli niisugune, et ta tahtis luua maailma. Ta ei tahtnud luua ainult muusikat, ta tahtis luua maailmad ja lõigi maailma näiteks oma Nibelungide sõrmuses. See on maailma loomine, mis algab sealt sellest madalast myybe, mallist ja orkestris hakkab see tulema ja kasvama siis tervisemütoloogia, sest ta lõi germaani mütoloogia uueks. Aga seal ei ole veel kõik, sellega ei piirdu tema tegevus. Ta tahtis luua ka uue ooperikultuuri, mis ühtlasi oleks riiklikultuur ja tänu sellele, et nad sõbrunesid Ludwig teisega Baieri kuningaga osutusse, siis võimalikuks Baieris realiseerida mingil kujul. Ja juba olemegi muinasjutumaailmas, kust ei puudu ka kuningad, päris kuningad, pealegi Mayeri kuningal Ludwig, teisel oli Wagneri unistuste täitumisel omajagu kandev roll. Seepärast peaksime ka temaga tutvuma. Ja muidugi, teine oli utopist täpselt nii nagu vaagnergi, kaks utopistid said kokku, ka tema tahtis luua maailma sellise, mida ta eest ei leidnud, aga mida ta nägi väga selgesti oma vaimusilmas ja tal olid võimalused selleks, tal olid selleks vahendid. Ja ta tundis rabagneris inimese, kelle abil ta saab selle maailmas sisustada millegagi. Ja ta nimetatakse muinasjutukuningaks ja niisuguses muinasjutus ta tegelikult elaski sellel kui terve Euroopa Ta ehitas vabrikuid, tossavaid, vabrikuid ja nõgeseid kasarmuid, ehitas tema losse Michalit teatridekoratsioonidest maha või tegelikkuses astunud siis neid losse. Ja omal ajal Bismarcki imestas, et mille peale tema raha raiskab. No hea küll, poisikene ja niimoodi selle ees, et Ludwig oli nõus saksa keisririigi moodustamisega, mille eest ta sai seitse miljonit tripis, Mark andis talle oma erakassast andistel seitse miljonit selle eest ja siis imestas, et kust see laps need selle raha paneb, et ehitab sellosse, selle asemel osta relvastust ja praktiliselt tegutseda. Merike kapten kuidagi ajakohase kokkusattumusena, Valmis Baieri monarhist alles värskelt draamažanris film. Muidugi on selles koht kavagneril vähemalt üks, meiegi kinosaal on selle hetkega. Film ise räägibki vaid Kaheksateistkümnes aastaselt ehk tõepoolest peaaegu lapse eas troonile tõusnud Ludwig-ist ja tema idealismist, mis lõkkele lööb see imeliste loodus ja luksusstseenidega jutustus. On unistus ühest paremast maailmas, kus võimutseb teater, muusika ja hariduskogu, selle ilu uitsetamiseks ju maalilisi losse vaja oligi. Aga näete, mis on need, kus on Bismarcki tehased, kus on Bismarcki aga lossid toovad sisse miljoneid ja miljoneid ja miljoneid, nii et see algselt hullumeelsena tundunud lossi ehitusprogramm Ludwig teisel osutus kõige paremaks investeeringuks, mis, mis Baieri liidumaad praegu rikastab. Ludwig tühjaseda vaagnerit igeriku võib-olla eriti armastanud keeriti, aga ta armastas Wagneri loengriini üle kõige ja temal oli niisugune, et, et tema samastas inimesed teatavate tegelastega, ta elaski niisuguses teatraalses maailmas ja omaenda vahekorda vaagneriga defineeris tema kui loengreni kott Friidi vahekorda ooperis. Ühesõnaga, ta jagas rollid ära ja käitus inimestega nii, nagu nad oleksid rollides. Tavaline inimene tundus talle igav, sa pidid etendama kedagi väga soovitav, et kedagi Wagneri ooperist Wagner mõistis seda ka ära kasutada. Aknad on muidugi sellepärast, et ta nägi, et kuningas elab samal lainel, tahab täpselt sedasama, tahab kujundada ümber ühiskonda, mis ei põhine mitte Vainule sõdadel, vaid luige metoloogial. Kaunil tegelikkusele. Muidugi, ega nad aknast välja vabatahtlikult ei vaadanud. Ludvig vaatas siis aknast välja, kui 1866 tema sõjavägi Austria liitlasena kaotas Preisimaale ja partner vaatas siis aknast välja, kui ta pidi ajakirjanduse ja avalikkuse survel pidi Münchenist lahkuma ja siis tuli vaadata aknast välja, kas võlausaldajaid on akna all juba küljest palju kogunenud nendest uudist elus korduvalt põgenes, ta põgenes nende eest ja see on hämmastav, et ühest küljest inimene elab puhuti väga vaeselt. Aga siis, kui on võimalus, siis ta ümbritseb end järgmise luksus. Ega see on täpselt seesama Ludwigi Ludwigi fenomen, et kui on võimalus, siis olgu maksimaalne siis realiseerigem, see, see muinasjutte maailm, mis minu minu kujutluses on ja mis ainsana võib-olla väärib väärib minu muusika imagot. Võlgade nende maiste painajatega seoses teab ajalugu üht seika vaagnale eluloost ka meile väga lähedalt. Aastal 1839, kui Wagner oli kaotanud, vastad varem pälvitud Riia ooperiteatri muusikajuhi ametikoha jättis Tarja maha nimelt võlgade tõttu ja pages võlausaldajate eest meritsi Londonisse. Merereis ise saanud seejuures vägagi tormine ja karm, millest suur helilooja sünnitanud hiljem oma kuulsa Lendava hollandlase, mis meilgi Estonias mängukavas seisnud. Ja tõesti, milline väärtus on aastasadade kompanjoni telemaksmata jäänud rahal ja milline kunstiteosel millisest ooperist Wagneri loodust rääkides siis tahes. Siiski oli seal mereretkel ja hollandlased valmimisaegu õige kaugel veel hetk, mil Wagner ise tundis end lähenevat oma eesmärki. Iga inimene, kes asub kunsti vallas, midagi uut tegema astub esimesed sammud sillal, mis viib pimedusse. Ees ei paista mitte kõige vähematki, arutab Priimägi. Ja muidugi ta kahtles seda on tema kirjadest näha. Me teame tema hingeseisundeid, ta on seda pihtinud oma kaasaegsetele, et tõesti inimesel peab olema teatav julgus või teatav isegi häbematus selleks, et kunstis teha midagi nii suurt ja Newt. Arvatavasti on see igas inimeses olemas see idee või see, see Entellechi ja nii, nagu ütleb Aristoteles, et sa pead kuhugi minema, sul on oma vaiminegi kriitiline kood olemas, mille sa oma elu jooksul pead realiseerima. Ja eks ta otsis ka see tema 48. aasta revolutsionääriks olemine Dresdenis, mis lõppes katastroofiga. Kuningas aeti kujutage ette minema oma oma linnast, aeti minema, mässulised olid nii ägedad, seal. Neil revolutsiooni aastail tuli Ludwigi kombel aknast välja vaadata ka Saksimaa kuningal peaaegu varem hätta sattunud treestiani revolutsioonisündmuste käiku me siinkohal lahkama ei asu. Mainime vaided, magneril oli neid sündmusi siiski oluline koht. Nende sündmuste aegu oli paagner ametis treesteni orkestri dirigendina. Ka oli ta üle võtnud oma sõbra August röökeli toimetaja töö revolutsioonilise Ajalehes folkse plätter. Just VolksPletteri trükikojas valmisidki suureformaadilised lendlehed tekstiga. Oled sa meiega vastustamas, võõrvägesid? See küsimus oli suunatud saksi armeele, kes seisis rahutuste puhkemisel dilemma ees. Valida mässajate pool või jääda truuks pagenud kuningale ja koos preisi armeega mässajatele vastu astuda. Revolutsioon kukkus läbi ja paagnerit oodanuks tabamisel vangla arreteerimis. Hirmus helilooja põgenes Šveitsi, kuhu jäi pagulasena kauaks. Sellega oli ühtlasi läbi saanud ka tema revolutsionääri eluperiood. See ei olnud nagu tema väljund ja siis ta siis ta jõudis mingisuguse, teise, niisuguse väga suure ja, ja ettekujutused sellest on palju rohkemat. Verehelilooja või ta on palju rohkemat kui polütsist tema idee, mis pakitses temas ja nõudis realisatsiooni, tema kaudu oli seesama Gesamtkunstwerk, nagu ta seda nimetas, seda ei saagi eesti keelde tõlkida, sest iga tõlge kukuks välja väga armetu ja ainult Bartlikulaarne. Termin Gesamtkunstwerk pärineb Wagneri 1849.-na sel aastal avaldatud teosest. Tas kunstverk, verd Sukult, tuleviku kunstiteos. Just seal, kirjeldas Waldner põhimõtet, mille järgi peavad uue kompleksse kunstiteose loomiseks olemad draamateoses ühendatud kõik kunstivormid poeesia, draama, visuaalne kunst, muusika. Üheselt saksa keelest tõlkides võib Gesamtkunstwerk tõlkeks saada ehk ühendkunstiteos. Kunstide sünteesimisel on mõned muusikaõpikud selle välja pakkunud. Ei, see on labane ja väike, sellepärast niisugust kunsti sünteesime, tundsime ürgajal enne kogunsid hakkasid diferentseeruma ja see ei ole see, see ei ole isegi mitte kreeka tragöödia, mida on püütud ka paralleeliks tuua, kus ka liikumine, sõna ja muusika olid koos Gesamtkunstwerk midagi muud, see on kunstiteos, mis tekitab enese ümber uue ühiskonnakorra. Wagner lõi oma maailma kõikide ooperitega ja on erinevaid seisukohti, mida pidada siis tema peateoseks kas tõesti seda viimast Parcifally või siis pidada nii paljungide sõrmusetsüklit, tema peateoseks. Mina isiklikult kaldun pidama Kristjanit ja Isolde, mis 1865. aastal siis esietendus esmaetendus. Kes on kummaline, et see t loodi ta on see Tristani akord, mis sinna tuleb siis lõpu. Ma juhin tähelepanu, ma olen seda ka varem teinud, et vaadake, see on ju ka tan hoidleri, iha, täht, algus. Nii et Wagneri juhtmatiivistlikvelaitmatiivistik on midagi niisugust, mis, mis on väga keeruline, jutustab teatavat oma lugu. Wagneri ooperid on selles mõttes väga keerulised, et nad nagu paralleelsed üks on see, mida ta tahab ütelda, teine on see, mida ta saab ütelda ja siis mõnikord need need kihid vahetavad kohad ja kerkib esile tõesti see, mida ta tahab ütelda. See, mida ta saab ütelda oma muusikalise loogika kaudu. Aga jah, see pidev selle väljendusvõimaluste eest, et ta ei ole mitte kunagi mina, ei ole tundnud, tema langeks kuskile mingisugusesse enese Stampi või niimoodi, vaid et talle tal igas noodis on tung, nii nagu kevadises kevadises pungas on, on see lehtede pinge on sees, et nad tahavad sealt välja murda sellest lõngast. See on ka Wagneri muusika üks niisugusi efekte, mis on väga nakkav. Ja Nietzsche, kes alguses oli tema sõber, aga pärast muutus tema verivaenlaseks ja laimastada terve Euroopa ees. Asjatult muidugi, sest muusika on tugevam kui sena. Nietzsche ütles, et, et Wagneri armastus, mis üle Euroopa levis, et see on epideemia noorte inimeste hulgas, teemia, Warneri armastus, Wagneri põletik, mis nendes on sellepärast, et kõik kuulasid, ajakirjad, kõik olid sellest vaimustuses. Kõik see oli nagu telleeriumis oli mingi LSD tolleaegne kättesaadavate vahenditega ja nii see ütles, et, et Wagner rikub ära Euroopa Euroopa nooruse, rikub ära Euroopa tulevikku sõidutatakse Wagner ära keelata. Nietzsche, esimene kirjatöö oli ju digibuatavad tragöödia käiste music tragöödia sünd, muusika vaimust ja mis ta seal räägib, ta räägib seal selles, et iga looming läbib kaks faasi, alumine faas on sätioneesiline segadus või kaos ja siis selle kaose materjalid töödeldakse siis Apollooniliselt selgeks pressitakse, või nii nagu meil oli see luuletus ei tedelik suruda saledasse stroofi, elementide pime raev. Vaat see on tegelikult nii see mõte. Ja Wagner oli just nimelt selline, kes alguses näiliselt tõi kaose, aga siis mingil väga kõrgel tasemel loob teatava tema korra sellest ja nemad tutvusid siis, kui Wagner oli juba oma teosed. Oma keele oli nii-öelda manifisteerinud oma muusikakeele, nii et Nietzsche sai selle põhjal võib-olla nii saigi haigi Wagneri muusikast selle selle idee, sest hiljem on see osutunud ka müüdi tuse skeemiks. Sellesama skeemiga saab ka müüti seletada ja nõnda on, on tehtud seal. Aga noh, nii see läks, 1882 läks peast sassi ja ja siis hakkas oma tempe tegema. Enne veel kui vaagna ristoli saanud otse narkootiline materjale tuli geeniuse astuda veel üks samm luua pühamu kõigi nende teoste lavale toomiseks. Šveitsis paguluses viibides ei olnud helilooja olnud kuigi viljakas. Kuus esimest aastat ei kirjutanud ta peaaegu midagi. Sedasama reform, ooper Tristan ja Isolde, Wagneri kolmanda ja viimase loomeperioodi avateos oli katkestanud vaikimise 1859. aastal. Vähesed on saanud kogeda sedavõrd erakordset hetke, nagu see on osaks saanu kultuuriloolasele Linnar Priimäele. Ja nimelt seoses sama ooperiga aastakümnete eest. Kui Priimägi oli veel ametis Vanemuise teatri kunstilise juhina tekkis tal idee asutada Euroopa muusikateatrite akadeemia. Mõtte osutus ringkonnas kandvaks ja sai teoks. Asutamiskongress peeti 1991. aastal Prahas akadeemia välisaupresidendiks Wolfgang Wagneri, Richard Wagneri pojapoja, kes lahkus meie ilmast kõrges eas 2010. aasta kevadel. Aastate vältel kujunes Wagneri ja Priimäe vahel isiklik tutvus, mis võimaldaski osa saada hetkist, mida vähestel lihtsurelikele on olnud võimalust kogeda. Van Friidis olen olnud külaline ja üks minu suuremaid Wagneri elamuse oli see, kui seal südaööl pandi Wagneri salongis minu pärast mängima Tristani ja Isolde avamäng ja pärast seda viidi mind keldrisse. Avati raudseis, võeti sealt välja Tristani ja Isolde originaalpartituur, mis olid köidetud kirsipunases ametisse ja ma tohtisin sedagi oma käes hoida ja seda sirvida. Et see oli tõepoolest, mida tollane maia direktor siis lahkesti mulle võimaldas. Ja teine asi veel seda ei, võib-olla ei tohi üteldagi Wagneri portree surivoodil. Üks poolakas oli, kes joonistas seda hõbe ketsiga ruudulise paberi peale, et mina olen näinud reproduktsiooni, kus ruudud on alt ära redušeeritud. Aga siis ma sain teada, et on ruudulise paberi peale tehtud, seda ei võeta üldse päevavalguse kätte, sest hõbepliiats on niisugune, mis tuhmub ja valguse käes. Aga mina olen saanud seda sedagi enda käes hoida. Aeg on viinud neist Wagneri enese käega kirjutatud partituuridest mõnegi neisse kätesse, millega on tehtud ka väga palju halba. Näiteks sattus Wagneri järjekorras kolmanda lõpetatud ooperi Renzi täielik ja kärbeteta käsikiri Adolf Hitleri valdusse. Preesensi valmimisest 1840. aastal jäi Niibelongides Petroloogia valmimiseni veel aastakümneid. Virod 19. sajandi keskpaiku veel küllalt tähelepandamatu ja Väike-paigake Baierimaal. Ta suitsetas üle ilmisele tuntusele üks sündmus 13.-st augustist 1876. Veel kord tuleb meil tagasi pöörduda Ludwig teise ja ajaloo sündmuste juurde. 1871.-na aastal oli Saksamaa ühendatud Saksa keisririigiks. Seejuures oli Baierimaal õnnestunud jääda riigiks riigis ühes oma kuninga Ludwig teisega. Just nüüd, pärast Bismarcki suure eesmärgi täitumist, asuski kuningas kulutama hiiglaslikke summasid muinasjutulosside ja palede peale. Kuulsaim neist on vahest Nuiš Mansteini loss, millest on tänaseks saanud üks suuremaid turistilõkse Baierimaal. ET Ludwig pani lossidena rajamis alla rohkem isiklikku kui riigikassas pärit raha. Oli temagi peagi võlgades. Õnnelikku lõppu utopistid kuninga luual ei olnud, nagu ei saa ka muinasjutul olla kohta meie maises argielus psüühikahädade ja võimuvõitluse ohvriks sattunud kuninga surma asjaolud jäidki segaseks. Ludwigi soosingut ei oleks Wagneri suur unistus päris oma nägemuse järgi kavandatud ja rajatud ooperiteater täitunud. Niisamuti tuleb tagantjärele tänulik olla kõigile teistele, kes olid oma abi ja laenuraha Wagneri usaldanud. Millised siis olid laenamise ajendid iganes. Wagneri alaline rahahäda, mille taga oli tema kompromissitu soov luua oma ideaalmaailm annab meiega Väärt vihje mõistmaks asjaolusid, mis tegi suurest heliloojast aastakümneid pärast tema siit ilmast lahkumist saksa natsionaalsotsialistide ideoloogia ühe suure lemmiku. Muidugi, me peame tõesti sellest endale aru andma, et vaheline Roli antise miit ja just nimelt sellepärast, et temal olid raha probleemid, aga rahandus oli juba 19. sajandi poole pealt, oli rahandus, oli suuresti juudi pankurite käes, sellepärast ta siis oli nagu, nagu nende vastu, et nägi, et need materiaalsed piirid on niisugused, mis takistavad tal oma unistust realiseerimast. Sigfrid, Wagneri Wolfgang Wagneri emal ei olnud mitte mingisuguseid ideoloogilisi vastuolusid natsionaalsotsialistidega ja Hitler pidas seda, noh see andis talle mainet juurde, et ta Wagneri pärijatega läbi käib siis nimetatud Wagneri antisemitism oli kindlasti ka niisugune, mis, mis kõike seda asja hõlbustas, nende omavahelist suhtlust läbikäimist. Hitleri olnud teatavasti ju kuigi suur muusik muusikasõber, aga noh, see maine, mis tuli sealt sellest siis Bayroitist ja seetõttu oli pärast teist maailmasõda oli Poirot veidi noh, niimoodi summutatud kus, kui käis Dynačifitseerimine ja siis kahtlustati kõiki inimesi, et nad südames olid ka natsid ehkinud, seda ei pruukinud olla, vaid olid lihtsalt olude sunnil, nii nagu meil siin omal ajal oldi kommunist. Oli ju Hitler isegi saanud andeka Oraatorina tuule tiibadesse just Baierimaalt, kus ta esimese ilmasõja puhkedes ka vabatahtlikuna väeteenistusse astus. Ehk oli seegi miskit, mille abil vaagnerit nii endale kui oma parteile lähemale tuua. Muide asjasse vähe puutuva, ent ajaliselt ühtiva kokkusattumusena oli Hitleri isa otsustanud just samal, 1876. sel aastal mil Bayrotis Wagneri kõrghetk kätte jõudis oma senise perenime Šical Gruber Hitleri vastu välja vahetada. Just samal aastal, kui pankrotis valmis 2000 kohaline teatrihoone pest Špyylhaus. Teater pidi alguses tulema muidugi Münchenisse ja see esialgne teater sinna rajati, Semper selle ehitas, aga siis sellest päris teatrist ei, ei tulnud aga midagi välja, sest Wagner tahtis teha ikka nullist peale, niisuguse, nagu talle meeldis. Ta tahtis teha niisuguse teatri, kus orkester ei paista välja, et, et keegi ei hakkaks kritiseerima, mis selle orkestri, kas orkestrile, Nendel on pea kammitud või ole kammitud või kas tal on uus lips või vana, et keegi seda ei hakkaks tegema, et tähelepanu ei hajuks? Publiku ja lavalähedus oli tähtsaim. Wagneri kujutluses ei tohtinud nende kahe vahele jääda üht ainustki häirivat valgusriba publikule. Teisest küljest selles jäätisest küll palju meeltmööda ei olnud. Akustika huvides oli hoone projekteeritud peamiselt puust ja tellistest. Kiriku kombel olid seejuures puust ka pingid, millel Wagneri nelja-viietunnist ooperit jälgimine võis valmistada põrgupiina. Hiljem teatrimaja renoveerimise käigus vahetati need küll välja, aga eks hädasid oli teisigi. 1882. alal aastal, seega üsna varsti pärast maja valmimist sai hoone juurdeehituse luksuslikuma sissekäigu ja kuningliku sviidi näol, et Baierimaa kuningast Ludwig saaks oopereid nautida täielikus eralduses. Kui aga kuninglik luksus kõrvale jätta, on kõigile neile puudustele viidates keeruline seda teatrimaja kuidagipidi publikusõbralikuks pidada. Pigem, olles müütilise kuulsuse saavutanud teatrimaja tõesti kirikule kus tähelepanu keskmes ei ole sugugi mitte publik kes ju sealgi on seatud istuma enam kui ebamugavaile puupinkidele. Ta on nagu projekt, teatriprojekt seda ju päris teatriks ei nimeta, sellepärast et vaata katust, suvel on seal nii palav, et lämbub ära, talvel on seal külm, et ei saa seal etendusegi teha. Aga selle eest on istmed on õigesti paigutatud, et igaüks näeb sinna sellele lavale, selle eest on akustika on niisugune, et ta kostab väga hästi ja ühtlase tugevusega kostab siis täidab terve saali, nii et see on, ma ütlen, projektiteater projekt kestab Jumalale tänu tänapäevani. Selsamal 1876-ni. Aasta 13. augustikuu päeval jõudiski esmakordselt publiku ette Reini kuld. Esimene ooper Detroloogiast Nibelungide sõrmus. Ja ehkki kulus veel aega enne kui vaagnale soostus ka ise tema enda rajatud teatrimajas lavale pole tulnud oopereid lõpuni õnnestunuks pidama oli ta jõudnud siiski täita oma eluunistuse. Wagner oli niisugune haigemad roitleja, ütlevad sakslased, niisugune väga-väga isepäine. Kellega ta suhtles, ta suhtles seal lauljatega, hea küll, nendega peab ikka suhtlema, kui sa oled dirigent ja, ja oled lavastaja. Hiljem muidugi suhtles ta väga kõrgel tasemel, sest 1876 avamine ja siis sinna tuli isegi keiser Wilhelm, esimene saabus sinna, sinna tulid kuningad, sinna tulid Euroopa ladvik, aristokraatia tuli sinna, haritlased tulid sinna. Ühesõnaga siis ta võis tutvuda, kellega ta tahtis. Muidugi tulid ka muusikud ja heliloojad. Pjotr Tšaikovski oli kohal. Kui mäletate meie eelmistest rännakutest, olid temalgi oma metseenid, kes võimaldasid helilooja loometööst ära elada, elu oma tahtmist mööda korraldada. Peeter Jürgensoni eestlasest muusikakirjastajad eesotsas. Nüüd oli siis kohapuupingil kõrvuti teiste kuulsustega sisse võtnud Tšaikovski. Algamas oli miski, mis pidi otsustavalt erinema sellest, mis mitmel pool Euroopa ooperi mõnedes tavaks saanud. Näiteks külaliste jalutamine saalist sisse-väljalobisemine etenduse ajal loosis külaliste võõrustamine välja, nagu see pariisi kraanoperaas nii igapäevane oli. Nagu ka katkematu aplodeerimine lemmiklauljale, mis paratamatult katkestas etenduse. Wagneri teatrimajas ei tulnud see kõne allagi. Teatrisaali uksed olid jalutamise himulistele suletud. Linnatänavaile oli Wagner lasknud lausa panna sildid kirjaga. Laksutamisega vaatuse ajal lauljate segamine keelatud. Majamajaks, aga seal sees pidi hakkama leidma aset see muusikajumalateenistus, milleks kujunesid tema ja millest tänapäevani on on tema ooperietendused seal. Sest see on täiesti ülemaailmne muusikasündmus, mis seal toimub? Kujutage ette, isegi suurtele solistidele ei maksta seal suuri korraga, vaid see, et nad saavad oma elulukku kirjutada tõsiasja, ma laulsin, hoiti laval, laulsin seda või teist rolli, see on piisav honorar. Mina omal ajal ütlesin oma näitlejatele, et Vanemuises, et poole palgast saate rahas ja poole saate aplausi. Aga seal on vist proportsioon teistsugune. See lummus ei ole ju kuhugi kadunud, see aina süveneb. Jah, nüüd on ta muutunud jälle noh, niisuguseks moeasjaks võib-olla või rohkem või sest inimesed seisavad seal 12 aastat järjekorras, et piletit endale saada. Noh, mis nad sinna siis trügivad meil kui nii palju helikandjaid, mis annaksid neid oopereid samasuguses kvaliteedis edasi ja aga lihtsalt see tõepoolest jumalateenistusel kohaloleku tunne, see on tähtis ja peale selle, noh, mina olin Wolfgang Wagneri nagu isiklikult. Ta kutsus mind kaks aastat järjest sinna. Suvel oli küll elamus istuda ühes looses printsess Stefani kõrval ja, ja vaadata, Priit, ma siiski vaatasin rohkem ooperit kui Stefanit ja tema vaatas ka rohkem ooperit, kui mind. Oleks hirmus ebaõiglane rääkida suurmeestest ilma naisteta printsess Stefani viimase sekundi mängu segamine vaid kõrgseltskondlikku päritolu publikuna ei anna meile mingit lootust tasakaalu jalgele seada. Oli ka Wagneri elust inimesi ja nende kaudu järeltulijatele päritud imelist verd mis omakorda on võimelised vallandama uusi ahelaid ja põnevaid seoseid, milles Beethoveni sõber vaimustus terve selle hooaja. Ja siiski, kui vähesest sai räägitud ja kui paljust ja paljudest jäi rääkima, aitäh. Hea kuulaja Beethoveni sõbrale Oliver rännak siin esimese hooaja viimane. Kas esimesele järgneb ka teine ja kolmandale neljas. Ja veel küsimus, millele peab vastuse andma aeg. Tänase silmaringi avardamist õppetunni eest tuleb teha kummardus kultuuriloolasele Linnar Priimäele. Tsitaatide esitamise kunst oli endiselt Toomas Lõhmuste pärusmaa. Saate sidus kokku Beethoveni sõber Märt Treier. Kuulmiseni.