Me seisame praegu Tallinna vanalinnas meistrite hoovis, mille on rajanud ehtekunstnik Jaan Pärn, aga me alustame näitusest, millest vikerraadio kuulaja on mitmel korral meie Itaalia korrespondendi Ülle Toode vahendusel kuulnud. Ja tegemist on näitusega nüüd siin, millest suurem osa on olnud tänavu väga varakevadel või hilistalvel näha ka Toomas, Jaan Pärn, mis on need nüüd, mis olid Roomas seoses etruskite näitusega ja mis on? Päris uus oma praegusel isiknäitusel ma panin välja väikese osa sellest, mis oli selle oma näitusega sest itaallastele kombeks on, kõik käib ülepeakaela ja see asi oli üleüldse jooksu pealt tehtud. Aga nüüd, et ümmargused numbrid kukkuma hakkavad, siis nagu vanasti öeldi, et töötajate soovidele vastu tulles olin sunnitud tegema noh, isiknäituse ja nüüd on ta valmis saanud tuttavatele midagi uut vaadata, oleks siis viimased paar-kolm kuud olema tõesti väga usinasti tööd teinud ja kõik selle näituse peaaegu kõik selle 40 eksponaadi on tõesti viimase paari-kolme kuu töö. Aga siin ma tahtsin alustada sellest ühest vitriinis, sellepärast et sellest sai tegelikult asi ju kõik alguse 60. sünnipäeva puhul eeldatakse võib-olla, et tehakse retrospektiivne näitus sedasama teinud, sellepärast et ma ei tunne ennast veel nii vanana, et ma ei jaksaks uusi asju teha. Aga et midagi retrospektiivi oleks, siis ma panin nälja oma Sindi keskkooli seitsmendas klassis kunstiklassis tehtud tööd. Üks seinaplaat, kalevipoeg kunagi ka kunst ja kodu oma lehekülgedel näitas pilti samamoodi igasuguste kettide juppe, millest on noh, tegelikult ju edasi arenenud kogu minu ehtemaailm. Tõepoolest, need on niisugused ketid nagu pakule, et kuuekümnendatel aastatel kanti, need olid siis hästi moes. Aga mis on need materjalid, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi tulete? No kui need kooli õpilastööd sai ju tehtud vasktraadist ja tinaplaatidest ja ja kuna ma Sindis elasin, siis läks kasutusele kõik Sindi tekstiilivabriku taga, vala kanganiite ja muude asjade näol siis peale seda, kui ma ikkagi elukutseliseks sain aastal 82, lõpetades metalli, on minu materjalideks ainult olnud kuld ja hõbe. Ma olen selle koha peal piisavalt konservatiivne. Et hakata tegema ammugem, on neid ei hakka ümber õppima midagi tegema titaanist või millestki muust kaasaegsest rääkimata, puus plastmassist ja kontidest ja millest iganes. Tänapäeva kunstnikud teevad oma tööd selle koha pealt. Toonitan veel, et olen suhteliselt konservatiiv, pole mitte midagi kaasaegse ehtekunsti vastu, aga peab olema kantav, ta peab olema mingisugune esteetiline väärtus. Ei tohi olla eluohtlik, kandjale. Ja palju selliseid nüansse, millest mina oma loomingust püüan tural hoida. Kas seoses etroskite näitusega, aga võib-olla juba varem köitis teie tähelepanu merevaik? Merevaiku materjal on mulle alati meeldinud. Kunagi koolis õppisime lätlaste leedulastega koos. Ma ei kasutanud mäe vaiku väga palju, aga tegelikult neli aastat tagasi, kui mu sõbrad kinkisid mulle kotitäie loodusliku merevaiku, siis loomulikult tuli tahtmine tagasi. Aga vaatame neid ehteid, mis teil Itaalias väljas olid. Kirjeldage, niipalju kui need sõnadega ja ilma silma nägemata on võimalik ühte ehit kirjeldada. Mis olid need tööd, mis teilt telliti ekstra selle rooma näituse jaoks? Roomas oli itaallaste idee väga kiiresti, mõeldi välja sügisel, et nüüd on vaja äkki teha balti vabariikide kultuuripäevad leedulaste aiad. Esindus oli üks eragalerii, kes oli juba aastakümneid ostust kokku kunstnike käest ehteid, vaigust. Lätlased said väga kiiresti hakkama sellega, et esindasid ennast Tehnoloogiakiudude graanulitega. Ausalt öeldes natukene häbi oli sellepärast, et näituseruum oli, et uskede kõige kallimate ehete ekspositsiooni kõrval Või siis eesti saatkonna meelest oleks sobinud, et oleks meil ühe inimese kollektsioon ja ei ole Meil Eestis neid inimesi neid käega võtta, kes kohe kogu aeg teevad merevaiku, ma käisin isegi veel oma galeriis küsimas, et öelge palun, teie ju teate kõiki, kes toovad oma kaupasid ja kas meil keegi teeb merevaiku, väga kiire oli, kõik oli ülepeakaela ja siis öeldi, et kui tellimustöö tehakse, siis ta läheb kohe, aga kollektsiooni pole kusagilt võtta. Ja, ja kui oli siis nii-öelda nädalapäeva või kaks nädalat aega, siis istusin laua taga ikka väga pikad päevad. Aga tulemuseks, mida sooviti sealtpoolt kantavaid kasutatavaid ehteid mitte niivõrd palju suurt kunsti, mida me ainult näitusele võime panna, aga enam kaela või kätte ei saa. Tega neid päris laiatarbekaup loomulikult ei taha teha ja kui ma olin just enne seda Itaaliast ja Portugalist ostnud sealseid materjale, mis on nagu seal väga popid nagu laavakivi, midagi muud, siis sai kombineeritud kokku. Ma usun, et iga ehe sai oma iseloomuga suurematest ehetest, väikest pudi-padi läks loomulikult sinna vahele. Ega seda ekspositsiooni paju ei olnud, sellepärast et ekspositsiooni täpselt üks kuupmeeter. Aga selle nimel oli vaja vaeva näha. No aga vaatame, siin kirjeldame seda kaelakeed ja selle juurde kuuluvat kahte kõrvarõngast. Ja õieti siin on kaks keed. Millegipärast see meenutab mulle seost Egiptuse vaaraod. Sellepärast mina ei peagi oma ehteid seletama paberil mitu lehekülge seina peal, et vaataja aru saaks. Mis on selle ehtenimi, selle ehtenimi on Kleopatra. Siin on vaheldumisi laavakivi ja lihvimata merevaik. Ja kui me mäletame kõiki neid Egiptuse pilte Tutanhamoni hauakambrist ja, ja Kleopatra last, siis kõik see tumeda-heleda, ütleme, kollase tooniga triibuline poolsada kohe meelde. Ja selleks on siin vahepeal ka need hõbedast ülekullatud papüüruserullid asja Egiptusele lähemale viia ja nii ei olegi, Pealkiri. Saite kohe pihta, ma võin tõestada, pealkiri on paberid. Liigume paar vitriini edasi ja siin on tehtud kaelaehe, mis meenutab kullast pitsi. Kuidas seda tehakse, kas kuldmetallina venitatakse ämblik peeneks niidiks ja siis hakatakse seda ämblikuvõrku kuduma või kuidas te seda teete? Ma olen mitmed kaelaehted heegeldanud müüakse 0,2 millimeetrist hõbetraati, ma ise ei pea sellega vaeva nägema ega käsitsi, seda ei teegi nii peeneks. Ja kuna mul ema oli eluaeg käsitööõpetaja olnud, siis eks magan väikse poisina, kõigepealt õppisin heegeldama ja kuduma ja pärast olles lugema ja kirjutama. Eks sellest teadmisest kasu äkki on olnud see kaelaehe siin on tegelikult täiesti haige töö. See on üks neist, mis on tõesti vanem kui kolm kuud, sellepärast et ma julgen väita, et selle tegemiseks läks peaaegu et kolm kuud. Kunagi ma lihtsalt võtsin selle 0,2 millimeetrise hõbetraadi, panin naeltega raami külge kinni, sain kokku põimida sulestiku ja ülejäänud kaelaehe sündis nagu naised teevad riiu vaipa iga istumiskoha peale sõlmisin väikeselt hõbetraadijupid, otsad kuumutasin üle. Ja nüüd ma sain sellise salli, mis meenutab vähekene nagu karusnahka. Sinna põimisin sisse kuldmunad, et väikest salaanda ja kuna oli vaja kähku merevaigunäitus, riputasin sinna otsa suure merevaigu trükkimis istub siia nagu nael seina, niimoodi ma saingi selle kunagi tehtud ehtepooliku sahtlist välja võtta. Sahtlist välja. Pole jättagi, see on näitus, mida peab tulema ise vaatama, aga küsin Jaan Pärn, kuidas läheb teievee loodud ellu kutsutud meistrite hoovil praegu, kui on niisugune imeilus suvepäev, siis kõik galeriid, mis siin näha on, on lahti šokolaadikohviku inimesed on lauad ja toolid tõstnud keset hoovi ja siin on mõnusalt hästi palju külastajaid. Kuidas meistrite hoovi läheb? No nii kui hakkab kevad pihta, hakkavad uuesti käima, nii, kohe läheb kohe hästi ja südasuvel läheb väga hästi. Aga meistrite hoov on nii populaarseks kohaks saanud, siis meie kohvikus oma talvel alati inimesi siis kui teistes kohvikutes on tühi hakkavad tulema aga hotellikülalised. Nii et ega enne enne hilissügist palju puhkust ei ole mul nagunii puhkepäev ja ei ole, mina töötlen aasta ringi ja 24 tundi ööpäevas. Aga, aga üldiselt kõigil läheb kenasti. Kas te olete mõelnud, mida panete välja oma 70. sünnipäeva isikunäitusele? Aga kui ma ikka täiesti hinge tervise juures püsinud, siis võib juhtuda juba 70.-ks. Kindlasti teeme uue ekspositsiooniga näituse minu meelest igasuguseid retrospektiiv ja albumeid ja neid võivad teha ja kunstiajalooliselt ka pärast minu surma. Miks ma ise peaksin selle peale aega raiskama, et praegu hakata koguma komponent pilte ja ma ei tea kirjutama memuaare, kui ma pimedaks Jaaniad, jalad väga värisema hakkavad, võib-olla siis midagi muud ei olegi teha, et hakkan diktofoni seto lugema, niimoodi mälestusi nooruspõlvest. Aga esialgu ma tunnen, et jaksan veel täiesti tööd teha. Palju tööd, palju edu ja palju õnne. Jaan Pärn, aitäh.