Tere tänaseks tegijaks olen valinud maalikunstniku Epp-Maria kokamäe ja just nimelt sel puhul, et tänavu kevadel Epp Maria Kokamägi. Tuntud ju kui maalinäituste isiknäituste out tor. Ma usun, et väga paljudel meie kuulajatelgi on kodus tema väiksemaid pilte, kuigi viimastel aastatel. Epp Maria Kokamägi on teinud ulatuslikum aia suuremaid maale. No igal juhul. Epp Maria Kokamägi üllatas meid tänavu kevadel suure tähenduslikke märke kandvate vaipadega ja nende vaipade keskel on siis inglipilti ja just ingel Epp Maria väga armastatud kujund tähendust samamoodi kandev kujund on siis selle vaiba keskel. Kõigepealt tere, Epp Maria Kokamägi. Tere. Mulle võib täitsa öelda, Epp Maria, muidu läheb saade väga pikaks, kui kogu aeg mu perekonnanime rõhutada. Ja see kevad tõesti tõi mulle üllatuslikult sellise põneva töö, sest ma olen ju teinud elus palju pilte, joonistusi, akvarell, kujundanud raamatuid, ehteid, riideid, teatritükke, kino natuke, aga nüüd pöörduti minu poole selg talvel sellise sooviga, et üks armas firma ellusallid, kes on au sisse tõstnud Eesti rahvariiete ornamendid ja toodavad siis või tahavad au sisse tõsta sõba salli kandmise traditsiooni taas. Et nemad tahaksid teha midagi kõige väiksematele lastele lausa beebidele. Ja siis meil oli selline soov, et mina kujundaksin tekki. Et seda võib ka vaibaks nimetada, aga praktilises tähenduses ta on sihuke tekikene ja mõeldud kõige väiksematele. Ja selle tekki mõte, siis, kui mulle see ettepanek tehti, tekkis kohe, et no mida siis veel kõige väiksemale vastsündinule, kui et üks kaitseingel tuleks talle sinna peale joonistada. Aga mina olen väga praktiline inimene, ma tahan alati teada, kuidas siis minu käega joonistatud joon jõuab kangale. Et enne, kui ma söandasin selle tellimus või noh, seda tellimust jah, hakata täitma, uurisin väga põhjalikult, kuidas tehniliselt selline asi on võimalik. Ja selle väikese ettevõtmise juht Helen Vaks siis väga põhjalikult selgitas mulle ja andis mulle garantii, et seda tekki, see joonistus kootakse sinna kanga sisse nii linase kui siis puuvillase lõngaga. Ja kuidagi tehakse see töötus pärast selline, et ta on väga pehme lapsele, et kui lapsepõsk on seal vastas, siis inglipale tundub tale sametpehme. Ja see ühendati siis see minu looming eesti vanarahvatarkusega. Ja siin ma pean kohe täpsustuseks ütlema juurde, et mina ei julgenud eesti rahvamustrite kallale minna niimoodi, et ma lasen selle endast läbi ja kuidagi interpreteerin neid. Sest minu jaoks nad on nii auväärsed ja nii valmis asjad, need vanad märgid ja sümbolid, kõik, mis selles ornamentikas on, et et mina ei julgenud riskida, mõtlesingi, mina võin teile joonistada ingleid, ingleid ma oskan joonistada. Aga siis teine siis disainer Helen Vaks kujundas siis ümberringi need ornamendid ja eelnevalt väga põhjalikult uuris et ei paneks mingi asjaga mööda, sest et need vanad ornamendid, ma tooksin paralleeli tänapäeva, need on tegelikult triipkoodid. Ja kui sa poest midagi ostate, triipkood on vale, siis asjale tuleb hoopis teine hind või tähendus. Et vanarahvas teadis väga täpselt, mida kududa kindakirja või mida tikkida sõba ääre peale. Ja seetõttu usaldasin ja ma selle osa nagu sellest teki kujundusest tõesti spetsialistidele, kes väga täpselt vabaõhumuuseumis käisid uurimas seda ajalugu ja märkides, nagu mööda ei pane. Ja nüüd siis lõpptulemus ongi see seen tekikene, une kell on siis uneingel oma nelja tiivaga, siis magab seal keskel ja ümberringi on siis maagilised väega märgid. Nii et ma arvan, et see tuli päris armas asi ja minul oli ta noh, huvitav kogemus, ma ei olnud kunagi näinud, kuidas minu käega tõmmatud joon jõuab kanga sisse, mitte lõuendi peale lõuend on ka puuvillane kangas, aga ta jõuab sinna sisse, ta ongi nagu osa sellest kangast. See on üks väike muutumine, see, et te tõstate värvid ja pintslid hetkeks riiulile. Te kirjutate raamatu tuvide de kujundate oma oma kunstiga, oma maalidega, oma joonistustega, mõnda raamatut või, või kujundate mõnda filmi või või et disainerite rõivaid. Mida niisugune muutumine või niisugune tehnilise vahendi muutus teile kui loojale, tähendab. See tähendab väga palju, see tähendab arenemist, arengut, sest looja ei saa jääda paigale, siis ta ei ole enam looja, siis ta midagi loonud ära ja on jäänudki sinna kinni, et mina armastan tegeleda kõigi nende asjadega, mida ma ise väga armastan, et kunagi ma kujundasin jah, ehteid sellepärast et et mulle ehted väga meeldivad ja kui sa ise neid ei leia, selliseid, või siis need, kes, mis sulle väga meeldivad, on nii kallid, et sa saad neid ainult muuseumi vitriinis vaadata. Siis ma kujundasin neid ja raamatute kujundamisega, nii et kui kunagi sai Viivi Luigega koos aabitsat tehtud, siis tundus ka, et lapsed on väikesed, osa juba käisid mul koolis, Johannes oli minemas kooli aga neil ei olnud sellist aabitsat, millest mul oleks ka tore õhtul nendega koos õppida, seda A'd ja B'd ja ja siis tuli see ise teha. Ja, ja sama on selle, selle Ellu sallide ka koostöö, et nüüd on mul väikelapselaps ja kes öösel ei taha hästi magada, siis tuleb ka jälle asja parandada, tuleb teha siis isese pehme tekike, need järsku siis uni paraneb või unemati tuleb siis paremini. Et kõik need asjad on minu juurde kuidagi tulnud, ma ei ole ise neid otsinud, aga ma olen väga tänulik ja suhtun väga suure respektiga nendesse töödesse, et need on alati mind viinud jälle edasi. Ja isegi inimesed, kes vahest tellivad minu käest maale ja ütlevad mulle, et mida nad tahaksid seal näha või mis värvi siis ma olen tähele pannud, et see tellimustöö, mis meil nagu ametlikus kunstipoliitikas on nagu midagi väga halba, et siis sa teed juskui haltuurat, siis minul on see pigem olnud alati tee uusi ideid andev ja ta on kandnud mind jälle sammukese edasi, et ma olen nagu kujundlikult öeldes saanud tuult tiibadesse. Et see kõik, mis on jah, minuni tulnud, et see on andnud mulle jälle nagu uusi suundi, et ma ei ole jah selline, kes ainult et Epp, Maria-Ann maalikunstnik, et ma nüüd maalin hommikust õhtuni, ma teen väga palju muid asju, kaabel. Üks muutus on ka see, et enne saate algust helistasite, mulle ütlesite, ma olen nüüd linnas, mis tähendab seda, et ma eeldan, te olite linnalaps, et te olete nüüd suure osa aastast ikkagi maal. Ja ma täpsustan, ma ei ole mitte suure osa aastast, vaid ma olen koguaeg maal, et me oleme nüüd elanud aastaringselt kolm talve üle ja nyyd hakkab minema, neljas suvi. Ja me oleme täiesti maakad ja Tallinna tulek ongi minule nagu maainimesele linna tulek, et ma ikka otsin linnariided välja ja ja katsun ikka näo pähe teha natuke paremat, viskan oma kummikud ja siuksed maa riided nurka ka ja ja tõesti jah, see elumuutus sai tehtud, et siis juba neli aastat tagasi. Sest meil on niisugune tore maakodu juba ammu aastast 82, kas vist jah, on sepamaa talu, aga alati oli sügisel jube kurb ta maha jätta, et just oli nagu sisse elatud. Et olid kõik, et noh, aed korras ja toad korras ja siis järsku sa pead pakime jälle oma asjad kokku ja minema järsku linna talveks, et et üks hetk meile tundus, et, et, et meie töö ju ei käse olla meil linnas ja kuna me ei ole jaaguga abikaasaga ka mingid suured suhtlejad ja seltskonnas on ka juba piisavalt käidud, et rohkem nagu ei taha, et jube igav on seal juba. Et siis me otsustasime jääda maale ja proovida seda elu ja see hakkas mulle väga meeldima. Ja nüüd veel eriti kui kui meile sündis väikelapselaps Elsa, siis haapsalu majake, mida ma tegelikult kutsusin ka peaaegu nagu maamajaks, sest see oli imearmsa kohapeal on nagu väga. Ta on küll linnas ja kuna sinna nüüd asus elama, siis Liisu pere koos siis selle väikse Elsaga ja, ja tema isaga siis seda enam oli nagu põhjust teha sihuke, nagu öeldakse, vangerdus perekonnas. Et oli kohe vanem tütar, siis kes võttis ka selle Haapsalu majapidamise üle, et meil oli võimalus jaaguga minna, siis päris sinna sepamaatallu, millest ma olin unistanud kogu aeg, et ma tahan ükskord seal elada aastaringselt. Et nüüd on see aeg nagu küps ja käes ja ja me ei ole seal ainult kahekesi, seal on kaks koera edu luudi ja seal on kas roosi ja seal on praegu ligi 60 laenu lamba, kes jooksevad meil karjamaal ringi ja kelle pärast muretsegi tänas, täna on väga palav ilm ja et kas neil ikka jooki jätkub, et ma panin küll kõik jooginõud hommikul täis. Nii et me oleme jah, sellised täitsa täitsa maainimesed. Nii et linnatüdrukust on saanud taluemand Jah, võib öelda küll, nii et jõudumööda taluemand, et et on jah, nüüd loomakesi, kelle eest hoolitseda ja ja praegu kevadel on väga kiire aeg ju on vaja Need, seemned ja kartulid saada õigetel päevadel mulda, et ma väga jälgin seda maalehes ilmuvat tuunikalendrit, et, et ei paneks uba ikka õiepäeval või, või kartulit, ma ei tea lehepäeval. Nii et siia raadiosse tulek oli jah, mul selline laveerimine kevad tööde vahel ja ja et ega maalitoimetusi jätkub iga maal on noh, meil on nagu levinud arvamus, et maal saavad meil elada ainult väga rikkad inimesed, ka mina just tahan seda kummutada, et sa ei pea olema mitte rikas, vaid sa pead olema kooskõlas austuses loodusega elama ja siis sa saad igal juhul hakkama, et kui sa jälgid tõesti seda kalendrit ja kuuseisu ja toimetada oma asju nende järgi, nii nagu vanarahvas tegi, siis siis ei ole seal üldse nii keeruline elada. Ta peab olema pealehakkamist ilma tööta, loomulikult ei saa, laisk inimene jääb maal nälga ja hakkab virisema ja tuleb linna tagasi, kus on keskite ja kraanist tulev vesi ja ainult, et siis on tal mured, kuidas raha selle eest saada, et maksta. Et minul tuleb kaevust vesi ja puud tulevad oma metsast ja üüri ei pea kellelegi maksma ja nii, et et mina leian, et noh, muidugi ma räägin oma vaatevinklist, on väga erinevad inimesed. Mida vanemaks ma saan, seda suurem on mu üllatus, kui erinevad on inimesed. Et minule ja Jaagule sobib jah, maaelu ja meile meeldib, aga on selliseid kes ei saa nagu üldse sellest aru, et küsivad, et kas teil läheb halvasti või kas teil on midagi juhtunud, et miks te ära olete kadunud. Ja mina siis väga imestan, et et ega siis Eesti ei tähenda ju Tallinnat, ainult et Eestimaa on ju suur ja seal on imelisi paiku ja imelisi maju, mida annaks veel päästa ja korda teha või siis lausa uut ehitada ilusa koha peale, et Eestimaa on ju tühi. Et mina olen jah, selle lipukandja, kes on selles leeris ikkagi Eestimaal saab elada maal ja tuleks elada maal, eriti kui sa tahad, et su lapsed kasvavad heas keskkonnas. Üks asi on keskkond. Me rääkisime tööst, me rääkisime, et oleks raha, et arveid maksta. Aga mida see maale minek ja maal elamine dile hingeliselt annab? Hingeliselt annabki ta kõige rohkem, ta annab selle töörahu. Et praegu me oleme mõlemad veel selles eas, et me jaksame oma tööd teha ja me jaksame teha ka seda maatööd sealt kõrvalt. Ja näiteks, kui ma planeerin mingit suuremat näitust, et nädala eest ma avasin näitus Berliinis eile panin just üles Roosna-Allikul näituse. Et kui ma seda kõike peaksin tegema, noh, linnas kõige selle niukse hektilise närvilise fooni taustal, siis ma arvan, et ma üldse mu tööjõudlus oleks poole väiksem. Et mul on see hingerahu, et ma olen alati hommikul valmis kontsentreeritud. Ma saan minna maaateljees, võtta oma pliiatsid ja pintslid ja seal natuke istuda ja mõelda ja hakata siis joonistama ja. Palju rohkem rahu, et ma ikkagi usun nendesse, kes ütlevad, et kui palju inimesi koos siis nende inimeste nagu kiirgus või energia ka nagu on koos ja, ja kes on siis nõrgem, see kuidagi väsib sellest, et jumala selles leeris siis kes on see nõrgem. Et mina ei saa olla jah, suurtes rahvahulkades, et mul hakkab füüsiliselt kohe siis halb ja nõrk tunne, et mul on vaja ikkagi hommikul on sihuke loodussul ümber praegult, teen ukse lahti või noh, aken on terve öö lahti, õnneks sääski veel ei olnud täna. Et ikka linnud laulavad seal ümber ja talvel lumi tuiskab ja et ma olen jah selline natuur, aga et ma ei sunni muidugi peale, ta on paadunud linnainimesi, kes saavad väga hästi hakkama ja ja kindlasti neil on ka õigus. Just praegusel ajal me räägime sellest, et on, on möödas 25 aastat laulva revolutsioonist, kui me väga igatsesime selle järgi, et piirid läheksid nii, et me saaksime reisida, minna tööle, minna õppima sinna, kuhu meie eneste tiivad kannavad. Et meil ei oleks võõrriigi okupatsiooni, et me saaksime ise demokraatlikult olla oma riigi valitsejad. Ja nüüd, kui kui sellest oma riigi taastamisest pisut üle 20 aasta möödas, märkame, et vabadusi on rohkem. Ainult et inimesed, kõik inimesed ei ole väga õnnelikud, et ma märkan siiski üsna palju niisugust kibestumist. Ja ühest küljest piirid on lahti, aga teisest küljest ma näen, et inimestel on hinges on kitsas, et hingel on nagu piirid ümber. Kuidas teie seda tajute? Jah, see on väga õige tähelepanek, et seda kui ma tajun ka ja täitsa igapäevaselt ja ja tõesti, inimestel on nagu hinges kitsas, aga nad ei tea ise ka, mida, mida nagu teha või mida tahta, et reisitud on, kindlasti on käidud nendel soojadel maadel ja ja sõbrannale reisimuljeid räägitud, aga sõbrannal on täpselt samad muljed, et lõpuks on kõik nii igav. Et kas ja vabadusega nagu Vabaduse mõiste on tegelikult minu jaoks midagi muud, et see ei olegi see, et see piir on lahti, et sa nüüd sõidad kusagile mujale. Et minu jaoks on vabadus palju tähtsam see, et sul on võimalus oma kodus palju rohkem ära teha, kui sul oli, ütleme okupatsiooni ajal. Et näiteks mina tunnen ennast loomingus vabamana, et kuna mul on oma galerii, ma teen seal täpselt neid pilte, mida ma tahan. Et nõukogude ajal ju ikkagi oli mingi tsensuur ja, ja kontroll ja ja kindlasti on ka praegu on mingil määral kuraatorinäitused ja sellised asjad. Aga kui sa oskad nagu endale leida selle nishi või luua selle oma vabaduse, siis selleks on praegu küll suured võimalused, et sa, sa võid olla ise, sul ei ole sundust teha tööd kuraatoritega või mingisse rühma kuuluda või et et mina näen nagu mina tunnen küll ennast vabamana, et ja noh, kasvõi see, et noh, tõesti, kui ma tahan teha Berliinist näitust ja see on mulle võimetekohane, siis ma teen seda. Ei või, või siis Itaalias oli mul pikk näituseturnee termin eelmine aasta, et et need asjad on võimalikud. Et selles määras jah, mina näiteks reisima pole hakanud rohkem, et need on piirid lahti, sest ma ei armasta, minu meelest on kodus nii palju teha. Nii palju parem olla alati. Et see, see vabadus, jah, mulle nagu ei ole ei ole nagu korda läinud, et mul on nagu tähtsam see et hing on vaba, et ma saan elada jah, tõesti oma oma maali oma kodus ja, ja toimetada just selles tempos neid asju, nagu mulle sobib ja. Võib-olla on probleem selles, et, et selle suure vabadusega, mille me oleme endale kätte võidelnud et seda vabadust ei oska ka kord täi Ta kui, kui me rääkisime nendest uneinglitest ja tekkidestia vaipadest, kus on eesti rahvamustritest võetud kaheksakannad ja, ja igal märgil on oma tähenduste, kannab oma mõtet ja väge. Kui siis oli igal asjal oli tähendus, siis võib-olla praegune aeg ongi iseloomulik selle poolest, et on väga palju elamusi, väga palju muljeid. Aga me ei anna nendele elamustele ega muljetele tähendust, ehk me ei mõtesta neid kas seda peaks aitama inimestel teha või, või mulle tundub, et see elamuste näljas ja nende jahil olemine ei jäta ka aega mõelda selle üle, mis on õige, mis on vale. Kas üks asi on mulle toeks mu arengule tõukeks või mitte? No meie aeg on tõesti selles mõttes pöörane ja ta on nii hiljuti selliseks muutunud, et see infotulv on meile täiesti noh, tapvalt suur. Et neid emotsioone kallatakse meile kaela, noh, alates tänaval jalutades kõigist reklaamidest, mida sa automaatselt ikka silm jookseb üle või või on televiisoris või raadios või noh, igas meedias Sulle kogu aeg tahetakse emotsioon, et autod müüakse mingisuguse emotsiooniga, et sa sõidad läbi kõrbe ja sa oled vaba ja tuul vuhiseb ja samas tegelikkus on see, et suurlinnad ja sa istud hoopis ummikus, kui sa veel ühe autosin, ostad ja saastad seda seda ümbrust, et minu meelest ka praegu on see aeg nii, et sul muudkui lahutatakse seda meelt, seal lahutatakse meelt ja lõpuks minu meelest seda meelt polegi enam alles. Et inimene on täiesti segaduses, noh eriti kui algab suvi, siis hakkab üks kontsert ja teatrietendus teise otsa ja siis ollakse niimoodi. Ma olen näinud puhkuse lõpuks täiesti väsinud, sest iga õhtu on sõidetud ühest Eestimaa otsast teised, see on jälle mingit emotsiooni taga aetud. Et mitte, et ma oleks emotsiooni vastu tegelikult mulle töötan ise samal kalal, ma toodan emotsiooni. Aga aga mida ma tahan öelda, et seda kõike on jah, niipalju, et tegelikult inimese Peaks leidma endas üles selle tarkused. Natuke keegi selekteerib, et millise emotsioon, mida ta vajab, mida ta tahab, et praegu on see asi, et mulle tundub, et inimene nagu ei tea, mida ta tahab. Mina näiteks ei loe ajalehti või siis väga väga sellekteeritult ainult seda teemat, mis mind huvitab, sest ma tean, et ma ei hõlma teisi teemasid. Ja kui viimane aeg on meie noh, ajakirjandus ja üldse meie ümbrus on täis ainult raha juttu. Et Mulle väga meeldis tänahommikune, üks uudisenupp, kuidas uus Rooma paavst hoiatas selle eest, et raha on orjastanud inimesed, et seda ta on ammu öelnud, et on kurjast. Aga raha on loodud selleks, et inimest teenida. Mitte et inimene teeniks teda, aga praegune maailm on jõudnud punkti, kus tõesti inimesed teenivad raha, ainult selle hullus on. Ja kui meie igapäevane meedia kogu aeg räägib sellelt lehe lahti ja sul on mingisugused hinnad jooksevad ees või et et majandus ikkagi ei kasvagi, et alles eksperdid ütlesid, et meil kõik läheb jube hästi, aga täna ütlevad, et ei, et ikkagi läheb väga halvasti. See loob kogu aeg sellist halba fooni, inimesed lähevad ju kurvaks, stressi neil pole ju siis motivatsiooni tööd teha, kui on, kui on ainult kõik asi keerleb selle materiaalse ümber ja siis seda, mida arvatakse, et see on nüüd meil vaimne emotsioon siis see on täiesti devalveerunud, näiteks sõna armastus on devalveerunud, minu meelest see on igas teises reklaamis pesupulbrit, reklaamitakse ka sõnaga armastus. Aga kui me süvenema sellest, mis see sõna siis tegelikult alguses tähendas. Et et jah, see maailm on tõesti pööran, et ma ei oska mingit retsepti öelda, kuidas sellest välja ujuda selles lainetavas meres, et et võib-olla see soovitus, kuidas ma ise elan, on, et mitte pea ees hüpata igale poole sisse ja ahmida seda infot, et vaid vaid vaata ja kuula seda, mida sa tunned, mis sul on vajalik ja mis sulle tõesti läheb korda. Et seda nihukest rämpsu müra natuke vähendada, et et see on see sama nagu sa oma emaili posti. Kõigepealt puhastad kõik selle rämpsu ära ja siis loed nüüd selle kirja, mis sulle. On tähtis, et eks ta oleks tormine meri, praegu on seal meie ajastu, et seal tuleb kuidagi õieti ujuda, et need lained ei, ei lööks üle pea, et mina ei lähe suurtesse lainetesse. Mina ujun kalda lähedal vaikses vees. Kust te leiate vaimset ja hingelist tuge? No minule meeldib ikkagi kodus kuulata head muusikat ja kummalist plaati, kuulas, kuulan alati klassikaraadiot taga, väga ilusaid saateid on seal muidugi mitte kõike, kõike ei saa kuulata, mõne mõne saate keeran ikka kinni ka. Aga, ja siis ma olen suur filmikunsti austaja, mulle meeldib ise teha valik, mida vaadata ja ma tellin internetist need teeveedeed koju ja ja vaatan televiisorist, siis teen omale ise. Meie siis teeme kinoõhtuid endale. Et ma olen avastanud Taani filmikunstini hiljaaegu paar aastat väga fännan Taani filme. Ja loomulikult inglise filmide austaja olen ma juba ammu. Et kui näed jah ühte head kontserti või head filmi, siis on nagu mitmeks päevaks on selline nagu vitamiini annus sees, et ma olen tähele pannud, et kui mul on kuidagi raske olla või on nagu meeleolu maas, et mind ei aita arstirohud, et mind ei aitagi see vitamiin, vaid kui ma näen midagi ilusat, midagi ülevat, siis see on nii suur energia annus, et et minu meelest on meil praegu nagu alahinnatud see, et hea asi võib ka ravida. Minu meelest võib täiesti ravida positiivne emotsioon. Ja seda ma jah, saan mingit head raamatut lugedes või. Või jah, muusika, hästi palju aitab mind. Kuidas te sellest üle saate, et ilus ja ülev sageli just filmikunstis on kokku pandud vägivallaga? Nojah, sellest tänapäeval lahti ei saa, sest igas teises filmis on on vägivald, et mina näiteks niisuguseid väga vägivaldseid filme ma ei vaata, minu see vist see tase lõpeb sellega, et Midsomeri mõrvad, et et seal on juba naljakas. Võtan sageli nii läbi põimunud või kokku panna tõugu rahvuslahutada. Ja raske on lahutada aga heade krimifilmide vastu. Mul ei ole midagi, aga aga muidugi, seda vägivalda toodetakse niisuguses koguses, et paljud, väga paljud väärtfilmid on niivõrd vägivaldsed, et mina ei saa lihtsalt sellepärast neid vaadata, et ma ei, ma ei taha, mul hakkab pahaks sisse. Et, et seda jah, tahaks head ja ilusat filmi näha, neid on harva neid on harvaga siis seda enam jah, elamus suur ja kui ma räägin, mis on hingetoit, mul on ikkagi suur abiloomadest, et minu koerad ja kass ja ja praegu need laenu lambad, et võib istuda kodus terrassil lihtsalt. Ja silm puhkab lambakarja peal, kus on väga palju väikseid, tallesid musti ja valgeid ja, ja suuri ja kuidas nemad siis toimetavad seal ja et see on imeliselt ilus asi, sa vaatad nagu elu kulgemist, normaalse elu kulgemist, et mina olen selle normaalse elu lipukandjat. Et see jõuaks nagu Eestimaale tagasi. Ma vaatan, te kannate kaelas väikest kuldset risti kui paljude oma hingetoitu saate sellest, mida pühakiri ütleb. Ei, ja ei, mul on sügav austus pühakirja vastu ja, ja ja püha sõna vastu, et siis ma olen jah ristitud ja kõik mu lapsed on ristitud ja. Koduses elus ma tihti panen kiriku küünlakesed põlema, mis mul on kirikust ostetud, sihuke tore punt lõhnavaid meevaha järgi lõhnavaid küünlaid ja et mul on ja sügav austus nagu selle vastu ja ja kui ma armastan väga ajaloosaateid ja siis alati, kui on midagi religiooni ajaloost või või midagi selleteemalist, siis ma olen alati naelutatud ekraani ette, et see on niisugune Ell lõputu põnev maa, kus on kogu aeg midagi avastada ja hästi-hästi hingekosutav. Aga teie inglid, kas nemad on sellest sfäärist pärit või või seal on või nad on eri maailmadest. Inglid. Tema on jah, nüüd nagu hästi minu minu külge tulnud või mind seostatakse tegelikult ma maalin ka palju muid asju, singli teema tuli mulle kusagil vist 88 või üheksa. Et nagu ma olen öelnud, et mingid ideed on õhus, et sel ajal ilmusid inglid ka mingitesse lausa rock videodesse ja filmikunsti. Aga minule andis vist tõuke üks mu hea sõbranna luuletus Viivi Luige luuletus, mis algas, see niimoodi, ütle haljas kuusk, sa tume talveingel. Et juba nendes sõnades selles väikeses lause katkendis on minu jaoks nii nii maagiline tähendus ja nii suur vägi. Et noh, sõnad on nii tähtsad ja nii sõnaga võib tappa, mina täiesti usun seda ja sõnaga võib aidata. Ja, ja see luulerida kuidagi käivitas minus selle teema, et ma proovisin ka kuidagi väljendada seda, seda maailma, mida mida inglid valdavad ja minul on ta välja tulnud, selline. Ma ise naeran, et mul on niuksed, maised inglid, mitte et nad ei toimeta mitte taevas nagu vanaaegsed, inglid, vaid minu inglid veeretavad lumepalli või teevad tuult või istutavad puud või teevad selliseid maiseid toimetusi, mida meiegi teeme. Aga mul on jah selline tunne, et alati nagu ingel juhib seda asja, et keegi ikkagi üle ülem sinust otsustab, et sa peaksid nüüd selle puu istutama ja et teese töö nüüd ära ja siis sellest kasvab ilus suur puu ja nii et minu inglid on jah, sellised sõnumitoojad, mis on pärismaised, jah, nad tegutsevad nagu meie keskel. Aga mulle väga meeldib vana kunstliku, ma vaatan vana kunstiraamatuid siis mind alati huvitavat just need ingliteemad, et et ma juba täiesti tehniliselt uurinud, mitu tiiba neile on maalitud ja kuidas need suled on maalitud ja et need on nii võrratud teosed, et mida ajas tagasi sa lähed, seda nagu põnevamaid leide võib sel teemal leida, et inimkond on ikka igatsenud vist lennata oma algusest peale, et väga vanu joonistusi on, kus on inimene seostanud ennast ka tiibade kast, kujutatakse ju inglit ikkagi nagu inimolenditega, lihtsalt ta saab lennata ja ja tal on kas siis kaks tiiba või neli või rohkem neid. Et minu jaoks see on jah, selline sümbol, et ta väljendab nagu meie unistusi, et me tahame olla nagu paremad ja me tahame lennata ja, ja teha heategusid ja et see on nagu hinge peegeldus või selle hinge hea poole peegeldus, et ma tahan olla parem. Epp Maria, te olete tegelenud heategevusega ja tõenäoliselt ikkagi sellest samast soovist olla parem ja teha head ja püüda seda maailma hea ja kurja tasakaalu sinna hea poole kallutada. Kas te olete valmis sellest ka mõne sõnaga rääkima? Ja noh, see, see, see missioon on, et ega ma tahaks küll kallutades pidi olema see vahe, keegi on välja arvutanud ainult üks protsent kurja ja hea vahel, et, et see on natuke hirmuäratav, et siis ikka püüad nagu hüpata sellel kaalukeele peale, et oh, et ikka ikka see üks protsent läheks kaheks rohkem heategevusega ja noh, jõudumööda tahaks ju palju rohkem tegeleda, aga kuna tänapäeval on heategevus, taandub selleni, et küsitakse ikkagi ainult raha ja, ja kui sinul seda raha ei ole, siis siis püüad kuidagi teisiti, et ma olen ikkagi jõudumööda igale poole annetanud oma maale ja mille müügitulust siis on siis raha tekkinud jääta midagi saadud osta, et võib-olla südamelähedasemad asjad, mis meelde tulevad, on, et, et ühele suurperele Saik kaev tehtud, et see oli Tarmo heategevusorganisatsiooni kaudu, et ma annetasin töö ja ja neil õnnestus niimoodi maha müüa, et siis sellele perele sai kaev, et noh, minu jaoks on nii tähtis asi, et et kodus on puhas vesi. Olen ise selle teemaga tegelenud, et mul on ka korralik kaev kodus ja ma tean, kui tähtis see on ja kui ma saan selle tegemiseks ja sain nagu natuke abistada, siis see tegi hästi-hästi rõõmu, aga on ka sellist heategevust olnud, kus noh, ikkagi ei tule üldse vastukaja, et sa annad oma maalija ja sa tead, et see on kuidagi maha müüdud ja ka, et kas see asi nüüd jõudis abivajajani, et et see teeb natuke ettevaatlikuks, et viimane aeg, jah, ma väga nagu uurin tausta või kontrollin, et ma tahan ikkagi, et inimene saaks selle asja, mille jaoks mille jaoks see raha on kogutud, olgu ta siis, ma ei tea pesumasin või kuivati või, või ükskõik midagi väga praktilist. Ja muidugi siis loomade heaks, lasteaia loomade heaks, et olen ma nagu heategevusega tegelenud ja. Pühendatud kampaania oligi siis eelmisel kevadel, et inimesi panna mõtlema, et nad ei võtaks ikkagi kevadel väikseid armsaid kutsikaid, keda nad ei suuda suuda sügisel enam edasi kasvatada, sest nendest on sirgunud siuksed, parajad loikamid, kellega on palju tegemist. Ja siis jäetakse nad kusagile teeäärde või metsa, et et kutsuda jah, inimesi nagu mõtlema, et ei tehta nagu mõtlematuid tegusid, et minu jaoks on nagu taim ja loom on ikkagi elusolendid, et et ma olen selline, kes on prügikastist ikkagi taimed ka üles korjanud, kui on tõstetud prügikasti kõrvale mingi suur potilill, keegi on välja visanud, mina toon ta enda juurde ja, ja puhun talle jälle elu sisse. Ja noh, loomadega on ka nii jah. Et peab arvestama, et nad on pereliikmed, täiesti täisväärtuslikud, pereliikmed, et ei saa neid võtta, sellepärast et on hästi nunnu ja laps mängib suvi otsa ja siis ta hüljata. Et see on päevakorras, noh, kogu aeg ja ma näen, et ka sel kevadel on see kampaania samal teemal, et teised tegijad, aga et et teema on ikkagi õhus. Tuleb vist pidevalt korrutada, nagu kordamine on tarkuse ema. See vanasõna on väga hea. Kuidas teie, Haapsalu galerii läheb marja? Haapsalu galerii nüüd suvehooajaks jälle avame, et isegi juba järgmine nädal teeme uksed lahti, aga päris niukse pidulikuma avamise, kus traditsioonilise väikese kevadlaadaga teeme esimesel juunil lastekaitsepäeval ja siis sinna Me olemegi kutsunud nagu oma sõbrad ka, kes siis teevad ja müüvad sellist kaupa, mis mulle endale väga meeldib ja mis on minu meelest kasulik, et sinna tulevad roosiistikute müüjad ja, ja anni lubast tomatitaimi müüa, mis mul üle jäi, siis ma panin hooga väga palju neid maha. Ja Haapsalu sallikudujad tulevad, sest mul on väga suur austus nende käsitööprouade vastu, kes veel oskavad seda seda suurepärast tehnikat ja kogu seda ideoloogiat elus hoida. Ja üht-teist seal veel siis, nii et meil on jah see juba traditsiooniks kujunenud, et me avame esimesel juunil sellise väikese laadapäevaga, kuna tänapäeval on need laadad nii moes, siis me püüame ka ühte jalga käia selle moega. Aga muidu jah, talvehooajal kahjuks me oleme pidanud kinni panemast majanduslikel põhjustel lihtsalt ei jõua Kitati elektrit maksta. Et sellise väikese üksiküritaja on Eestis väga raske pinnale jääda, et see on nüüd mulle selge. Et kui sa teed endale näiteks osaühingu, millest sai praktiliselt üksi, nagu oledki või, või noh, ütleme me mehega kahekesi, siis kõik need kohustused. On sul täpselt samuti, nagu ma peaksin mingit 1000 töötajaga vabrikut igasuguseid lubasid ja asju on tuhandeid, et ma saaks seda oma pilti müüa. Aga samas nagu Lähed küsima mingit abi või toetust, siis öeldakse, et aga ei, teie käive on nii väike ja ma ei tea, on need, need väljendid on täpselt samad nagu mingeid vabrikutootmisele, et meil ei ole nagu seda nišši tekkinud, et et ikkagi kunstiteose müük ei tohiks olla maksustatud täpselt samuti nagu. Ma müüks, ma ei tea, saapapaari või midagi, et millel on masstoodang taga. Et jah, praegu me oleme nagu ühe ühe vitsaga, et ma pean ikka kauplemisloa taotlema ja, ja seal ei ole siukest ristikest kunsti müügi kohta, siis siis ma pean ristikese tegema suveniiride alla. Aga ma ei ole ju suveniiritegijat, et see on jah, natuke sihuke. Sihuke raske asi ja et eks vaatame, kaua jaksan olla niisugune nagu väike vabrik, kant. Siis ühes teises Eesti linnas on veel üks maja. Mida te väga kõrgelt hindate, see on Pärnu ammende villa. Meeldib mulle sellepärast, et ta nii stiilipuhas ja kaunis juugendarhitektuuri näide ja mis on õnneks veel alles sest on olnud neid ju alles minu eluajal ka teistes linnades, aga tänasel päeval neid enam ei ole. Aga Domende on suudetud päästa õigel ajal, siis siis tema on jah, mul selline selline tore koht, kus ma ikka olen alati käinud teed joomas, kuma Pärnusse juhtun. Ja aastate eest oli mul seal ka pea iga suvi näitus. Aga nüüd nad on natuke muutnud oma sisekujundust ja see on hästi tihedaks läinud ja et seal lihtsalt polegi nagu kohta enam näituste tegemiseks, et või vähemalt noh, suure formaatiliste nagu mina maalin. Et nüüd mul mõned aastad jah, enam seal näitust ei ole olnud, aga see ei kahanda minu armastust selle maja vastu, et ta on endiselt väga ilus juugendmaja ja mul on suur rõõm alati, kui mingi vana ilus maja on päästetud, siis ma oleks nagu ise sellega hakkama saanud, et ma nagu laps rõõmustan, et noh, sama nende mõisatega, et mul oli ka eile väga väga emotsionaalne ja positiivne kogemus, ma käisin Roosna-Allikul panemas suvenäitust üles sealses mõisas ja see on ka osalt juba väga ilusasti renoveeritud ja nad töötavad selles suunas edasi, et saada ka rahasid, et edasi lõpetada see renoveerimine. Siis sa käid nendes tubades ja kujutad ette, et milline see elu oli siis, kui see ehitati, see maja, et kuidas siis mõisahärra ja proua siin elasid ja ja kuidas teenijad toimetasid seal all köögis ja, ja kui vana maja hingused. Ma ei tea, kas ma olen vanast ajast pärit või, või mis, aga see mulle läheb nii hinge ja siis ma olen nii elevil ja rõõmus, nagu oleks tõesti ise millegi suurega hakkama saanud. Enne kui me hakkame kuulama seda paramille, te olete tänasesse saatesse kaasa võtnud. Küsin, mis on teie järgmised loomingulised plaanid? Kas mõni vait, kas mõni film, kas ehted? Kas õlimaal pastell? Ma jään vist praegu jah, oma pintslite juurde, et suvi on see suurepärane aeg, kus on töö tegemise aeg, kuna valgus on nii fantastiline, et ma saan kell kuus üles tõusta juba ja ja hilja magama minna ikka on valge ja et manid tahaks jah ühe sarja päris õlimaalilõuendile teha. Nii et praegu jah, eks need teised asjad tulevad minu juurde, ma ei tea, mis õhus on, võib-olla inglitiib järsku, lükkab väikese liigutusega mulle jälle mingi põneva vaiba või, või sellelaadse asja ette. Aga ma tahtsin sellest muusikaloost ka paar sõna rääkida. Ja selgi põhineb ju teie loomingul? Jah, see oli mulle suur üllatus, sel talvel tehti mulle kingitus inimese poolt, keda ma ei tunne, tema nimi on Eve Pärnsalu oli jäetud galeriisse selline väike plaadikene kus oli muusikapala ja mille sõnad olin mina kirjutanud ja mina olin väga üllatunud, et ma ei ole luuletusi kirjutanud. Ja hakkasin lähemalt uurima, siis selgus, et see tekst oli võetud raamatust pille, mis on juba paar aastat tagasi välja antud maal, kus on tekstid nii Viivi Luigel kui minult, noh, mina nimetan neid lihtsalt väikesteks mõtte mõtisklus, eks, et ma ei pea neid üldse mingiteks. Tekstid, eks, aga muusika oli teinud talle muusika ja see kõlab ka tema enda esituses. See on küll ingliskeeles, kuna temal oli just see raamat ingliskeelsena, see on antud välja kahes keeles. Nii et see on üks jah, suurepärasemaid kingitusi, mis viimane aeg. Mul on tehtud. Et esiteks see üllatus ja sellega oli seoses ka niisugune päris naljakas hetk, et pärast autorite ühingust ma sain meili, et kas, kas ma sooviksin registreerida ennast kui üks põis sõnade autorit, et et kas mul on plaanis veel hakata muusikasõnu kirjutada, tomat. Et no mine sa tea, kuhu see inglitiib mind lükkab, aga aga praegu ma ütlesin küll, et ei, et mul, ma jääks ikka oma pintslite juurde. Aga lugu on minu meelest väga ilus ja ja ma väga tahaks, et see tore muusik leiaks ka laiema publiku, et täna siis kõlab see vist sellises riigiraadiosse esimest korda. Kohe kuulame seda, aga enne ma soovin, Epp Maria Kokamägi teile, et inglitiib suunaks teid ikka uutele huvitavatele ja til endale suurt loomingulist naudingut pakkuvatele radadele, et oleks mõnus teha kõike seda, mis teile endale meeldib. Ja siis on kindel, et see meeldib ka teistele, kes teie kunsti vaatavad. Teid imetlevad, nii et palju edu teile, et Maria ja aitäh ja ilusat suve. Selle sooviga ühinen ka mina ja selle saate toimetaja olin siis Kaja Kärner. Praegu.