Üks sõjajärgse Eesti korvpalli hiilgenimesid oli Arvo võtmaker. Tema kadumine korvpalliplatsilt rabas spordisõpru ootamatusega, millest ei söandatud aga omal ajal avalikult rääkida. Arvo põtmaker on Venemaale küüditatud, kõrgema sõjaväelase poeg ja temagi aastakäik pidi vormi selga panema. Sõja ajal. See oli 42. aasta jaanuaris või veebruaris ja tehnikaülikool uuesti tööle. Ja siis ma astusin sinna õppima, aasta sain õppida. Ja siis algas meie noorte mobiliseerimine Saksa sõjaväkke ja selle seas ka minu aastakäigud. Ja oli võimalus minna Eesti lennuüksusse teenima sakslaste juures. Ja sinna ma siis läksingi või seal oli ju väga erinevate eriala, seal oli motoriste vaja tehnikuid vaja. Ja alustati siis ka nüüd uut väljaõpet noortele, nii et kui meie sinna sattusime, siis alustati pardalaskurite kursustega. Lendurite kursuseid siis veel ei olnud. Need õppused toimusid ülemistel seal, kus lennuväebaasolija ja Leto Svet, vaid me oma kohalikud Eesti lennuväe ohvitseri ohvitserid ja meie omad ohvitserid. Pärast kolmekuist õppust. Siis toimusid niuksed, lõpueksamid, lõpukatsed, ja siis meie esimene rühm oli kuskil 15 kursuslaste nendest 13 lõpetasid, ma tean kellele anti siis nii pardalaskuri õigused. Mina oma sõbra pojaga olime siis kaks esimest lõpetajat. Ja tookordne üksuse komandör Hoffman, Leeman seisis, kus meid välja ütles, nii et olete nüüd kõige paremini lõpetanud. Te oskate, isad olid teil ju ohvitserid, et ma annan teile võimaluse minna Saksamaale esimeste eestlastena õppima sakslasi lennuväe ohvitseride koolis. No aga meie olime kaks nisukest tõlkijat siku metsa, meid ohvitseri karjäär ei huvita, ehk isad olid meil ohvitserid. Siis ta noomis meid, ütlesid teada, kas te lähete kohe rindele, mõtlesime kas või rindel, aga aga Meitsi ohvitseri karjääri Ta ja siis saadeti meid kahte, muuseas ka seal veel lisaks kolmest kokku viie mehega parimad lõpetajad stažeerima Saksa lennuväe kaugluuresse rindeüksuse rindi üksusesse ja me siis olime Lembituga, sattusime jõu 88 nous, mis baseerus hüpnoos, kas see oli kahe mootoriline sorry, kahe mootoliselt lennukeid, jah, küllaltki moodsad, sel ajal päris kena kiirusega 450 lendasid tunnis. Vennad olid väga huvitavad. Del hapnikumaskidega kõrgel seal oma seitsme poole 8000 peal lennati. Ja seal oli meil siis kaheraudne kuulipilduja küllaltki kõva tulejõuga saali, kumbki andis 1100 lasku minutis, nii et kokku 2200 lasku minutis, nii seljas, kuulipildujaga sai ka puu maha saagida, kui vaja oli, me tegime ju kuivalt harjutusi, see oli väga tihe, tuli, tihe tuli oli ja aga kas teile ka tuld anti? Ja me saime väga kõvasti õhutõrjet kogu aeg ja siis huvitav oli jälgida, kui alt startisid hävitajad. No seal olid paljuski niuksed, väli, lennuväljad, vaenlase hävitajad ja vaenlase hävitajad, suvine aeg oli, see oli näha. Niuksed, väiksed niidikesed, nad, need tolmujoad olid siis lennuki stardi järel seal sabas. Aga no muidugi nii, enne kui nad jõudsid meie nii üles kruvida, olime juba kadunud, kuskile küllalt suur kiirus, suur kiirus peal ja, ja ikkagi üles sinna ja seitsme, 8000 peale seal ikka selleaegsed lennukitesse. Tõusmiskiirused ei olnud nii suured, et kergelt kätte saab ja pealegi ega tollal vist ei olnud selleni hävitaja kiiruse vahe väga suur ega ei olnud küll mitte. Jah, jaa. Peab ütlema, et need Nõukogude hävitajad hiljem ikkagi hakkasid ka juba lähenema nii-öelda maailmastandardile, aga algus nad olid jah, suhteliselt ikkagi aeglasemad. Sel ajal, kui me seal olime juba tulid välja need laovoškin seitse ja need olid ikka päris kiired lennukid. Tähtmootoriga. Sa oled küll küllaltki ja juba nii et sakslased igatahes neid kastist ja no muidugi, eks on ikkagi üldiselt ebavõrdne võitlus, kui ikkagi jäädakse hävitaja kätte, siis sealt on ikka raske välja tulla. Ehkki niisuguseid juhuseid oli seal sel ajal, kui me parajasti sealses teenisime, juhtuski niisugune traagiline lugu. Ekipaaž, kes pidi just puhkusele minema, ma viimasel lennul sattus kahe Vene hävitaja kätte. Ja siis nagu tavaliselt on sõeluda hävitajad, siis ründavad tagant või siis Alt kõhuvalt. Tulistasid neil bensiinipumbad puruks, ühesõnaga enam kütust peale ei saanud anda, siis pidi telegraafist, tal on siis käsipump, oli seal lähedal, siis tegi käsipumbaga, siis andis bensiini juurde, sel ajal, kui olid lennukitele, tulid oma järjekordset ringitel uuesti ründama, siis tasusele üleval kuulipilduja, kergautomaatkahur oli selle taha. Ja nii nad siis ühesõnaga võitlesid siis valamu puhul lenduril sai paremast käest sest pihta, nii et alles nagu käsi vajus alla isegi luuli väljas. Siis vaatleja võttis lennuki, võisid üleni kaua. Aga nad siiski vingerdasid välja, nii et läbidatel lõppes laskemoon ja pöördusid ära, aga nüüd, kui hakati tagasi maanduma, siis oli nii, et see vaatlus küll lennukit üleval ikkagi hoida, aga maanduda ta ei suutnud selle masinaga ja siis piloot võttis kokku oma viimase jõu ehkki suure verekaotus järele ja siiski pani selle lennuki maha. Oli seal mõni Eesti, võiks ka peal? Ei, sellel seekord ei olnud jah, aga see vaene mees, ma tean, tund amputeeriti igatahes käsi ja siis temal oli see sõda seekord lõppenud. Üks väga tore austerlane oli see, ma mäletan, kunagi suusahüpet teinud ja nii spordipoiss olnud. Kas te tulite pärast ründepraktikat eestiüksusse Eestile ja me tulime tagasi oma lennuüksus ja see lennuüksus oli põhiliselt lendas mereluuret seal. Allveelaevavastane luure oli sügave, pommid olid kaasas. Ja siis hakati laiendama Ezzarennovi üksust ja moodustati hiljem kolm eskadrilli öiseid pommitajaid. Siis komandeeriti meid ka nende öiste pommitajate juurde, nii et me saime ühesõnaga väga mitmesugust siis lahingupraktikat. Kas mereluurelennusalk oli seal salk ja, ja selleni salkul baseerus Ülemiste järvel või, või Tallinna lahel eide ema baseerus, Ülemiste järvel, Ülemiste järvel starditi? Ma mäletan, tuule kiiruseks oli lubatud pontoonlennukitel kuni neli palli üle selle juba, et startida ei tohi, Nabennaga raskusin pass maandumiskas, te tegite kaasa lende Soome lahe kohal ja tegin küll väga-väga mitmedki. Ja üks niisugune juhus oli meil. Tulime sealt tütarsaarte poolt tagasi, kas oktoobri või novembri ilm, õhtune ilm hakkas jahenema ja päris kõva tuulega. Me startisime tookord kuskil selle piiri peal oli see lubatud tuule kiirus. Ja mina lähen äkki, et kapoti vahelt hakkab suitsu välja tulema, vaadatavat nagu nagu midagi läheb mõlema seal või põleb juba. Andsin siis märku. Piloodile niisugune lugu on. Aga tema siis üritas siis hakata lennukit maha panema, maandama, aga, aga need merelained on, tulid väga tugevad juba sel ajal, kui järve peal oli seal nelja palli lähedal, siis seal merel võisid kõik tugevam seal viie-kuue palli endale. Ja ma tean, et ta üritas ikka nägi, et, et siin sedasi tuulega küll maha pandud ei saa, aga Mohni saar oli meistmentax kümmekond kilomeetrit eemal. Ja siis ta üritas Mohni saar on oma kuju tsükle pool kuutaoline. Ja kuna pidevalt varitsevad läänetuuled põhiliselt siis üritas ta siis maanduda sinna selle läänetuulte varjusele, kus natukene vaiksem eri. Siinkohal peaks muidugi täpsustama, et tegemist oli vesilennukiga, reisilennuk lennukiga oli ja millega me sealt startisime. Ja lõpuks siis neli korda ma tean, ta proovis seal selles veidike vaiksemas meres maandud, aga lõpuks ikkagi see õnnestus tal siis vahukustuti tega, me võtsime siiski välja ja kustutasime ära. Kas oleks võinud kujuneda saatuslikuks selle end noh, võimalik ka oleks, on, oleks võinud küll, aga muidugi kõige niisugune ebatavalisem osa oli veel ees, tähendab Maniverid seal mere peal küll, aga tuulajas meid uuesti avada, reele tagasi, lainetus, kog tõusis, läks pimedaks. Meil olid raketid kaasas. Päästesignaalid lasime omale need teatud lühikese vaheajal üles, ootasime uuesti, ootasime, Mohni tuletorn paistis, aga see järjest jäi kaugemale. Aga ei, abitult kusagil üks pontoon hakkas juba lekkima, nii et me läksime siis kolme mehega pilootvaatleja ja mina teisi pole Bondooni peal nagu tahab, kaaluks siis. Ja aga seda tormiga ja seda torniga ja, ja, ja ei midagi ikka ei tule ega tule kedagi ja tõesti siis olid nii imelik tunne, et sealt ülevalt pääsesime sellest kõigist ja nüüd on senised niikuinii, kui rotid, siis uputasid merre ära. Ja lõpuks oli näha, et mingisugune must Kasiselt lainete vahelt paistis, oligi üks mootorpaat, lõpuks tuli, siis tuleb välja, et mooni tuletornil oli see tuletornivaht, käin tal kohvi joomas ja, ja see oli tõesti õnnet, kuda see läks siis nägi seda viimast, meie rakett oli näinud ja siis tõstis alarmi ja nad tulitski päästsid meid ära. Aga lennuki merele ei, nad võtsid pärast lennukis lepp 15 lennuki ka ära ja hiljem isegi olla preemia saanud selle lennuki ära päästsid. Mis aastaaeg oli? See oli kuskil lugu, oktoober november ka juba külm sügise aegu, no siis seal meid võeti hästi lahkelt vastu ja siis soojendati saksa kiirpaadid tulid siis järele meile ja need viisid meid taga siis Loksale ja Loksalt tuli siis oli juba meie oma auto oli seal järele tulnud, meile, kastil mereluurelennul õnnestus mõnikord ka allveelaeva näha. Ei, seda ei õnnestunud. Minu ajal küll mitte, kui mina lendasin, uriseb kiused, kus oli näha, miks tuli laikusi või niimoodi ja muide, huvitav on seda ka veel märkida, et mediaan, paljud eestlased üritasid Soome põgeneda, sel ajal noored Soome sõjaväkke astuda ja tihti oli siis huvitav vaadata, et mootorpaadiga mindi muidugi uute lennukimürinat ruttu, kiiresti keerati ümber, et näidata, nagu nemad sealtpoolt tuleksid, aga tegelikult on ju see jälgi kogu aeg mereelu näha selgesti, kuidas neljandal kohal, et no muidugi, see pani muigama, lihtsalt, kas meid sellest midagi olnud. Tähendab jah, metsis komandeeriti nagu nooremaid mehi. Sinna jah. Öiste pommitati üksusesse, vahepeal oli Liiba viis juba siis avatud lennukool, noh, kuna Miele omad kursid juba läbi teinud, siis meie lennukooli edasi läinud, ehkki seal paar mees, ma tean, läksid hiljem edasi Khalifa lennukooli ja sealt tulid juba siis uus plejaad noori lendureid. Kes siis muutusid omaette eskadrilli. Et alguses oli meid kaks, hiljem õis juba kolm eskadrilli osa tuli täienduseks teistele skadrillidele. Ega need öised pommid Ühtki ei olnud, tehnika viimane sõna või ei olnud, need olid ja ka ühed niuksed vanemad restid nii-öelda, mis olid jäänud siin sakslaste on alles osa oli neid vanad Heinkelid ning kell 50 kell 50 ja, ja, ja siis olid veel Fokkari toit natukene uuema pooleteistpinnasega tulid Hollandi päritolu, Hollandi pärit of ei tea. Aga muidugi need olid, võtsid oma 200 kilopomme peale ja see oli ka kõik. Natuke niuksed häirelennud, olid just rindejoone häirimisega, muidugi pommitati seal neid teeristis püüti sildade läbist anda ja nii et talvel või sügise poole olid ikka need lendu tarberis suhteliselt suur. Ma tean, kui me olime siin vahepeal Idritsas Venemaal siis seal tehti lendusid, mis teinekord pimedas oli saba neli, viis võis ka rohkem olla. Ja muidugi suvel oli siis lendude aeg piiratud nagu selle Eha ja siis koiduga. Siis ei saanud nii palju neid endusi teha. Muidugi kurb oli vaadata 44. aasta augustis juba, kuidas Rantakas tulema griva soost ja, ja sealt mesikoormas ma tean, oli ju niimoodi, oli lendusi, kus ühe ühe korraga esimene klaasood pommitamas, teinekord käisime Mehikoormat pommitamas, kus nad ei saanud, seal tehti. Mäletan, kuidas Tartu põles. Ka oli väga niisugune masendav pilt. Ja näha voli, kuidas rinny voog tuleb tagasi, tuleb tagasi, lähemale ja lähemale, lähemal, lähemal ja et mingit pääsu ei ole. Paljud mehed ütlesid, et nemad küll Saksamaale sõdima ei lähe. Niikaua kui Eestimaa eest oli vaja sõdida, nii kaua me kõik sõdisime, aga sinna külvistena minna sõdima, mitu meeskonda läkski Rootsi ja said, said Rootsi minna lennukiga otsekohe ja suurem osa siiski pidid hiljem Saksamaale minema, kusjuures sind seoses nende äraminekutega seal hiljem üldse siis ei lase neil nii palju tankida bensiini, et oleks saanud edasi lennata üle lühikesem etappi. Kuna ma olin siis värskelt abielus siis võib-olla oli kontakt abikaasaga, kes, kes mitu korda leppisime kokku, et me üritame nüüd siis ikkagi ära minna, kuna see asi on näha, et see laguneb. Aga paraku ei jõudnud meilt seda äraminekut teostada, oli meil juba küll üks mootorpaat valmis, õigemini laev valmis, tarand oleks olnud, roots oleks rootsi olnud ja aga paraku vene tankid portsid varem läbi. Ja siis me alustasime siin Haapsalu pole minekut, ehk pääseb sealtkaudu. Vene tankid sõitsid meist Vasalemmas mööda ja nii tuli mul jääda siia. Ja sellepärast alati häirib kui vaest. Loe nüüdki, et vaata, et need olid siuksed, siis argpüksid, kes läände põgenesid, et kuidas saab niimoodi olnud inimesed, kes võitlesid kogu aeg seda meie väikse vabariigi võimalikku vabaduse eest isegi öeldakse, argpüksid läksid läänt. Kuhu ta siis põgenemisteekonnalt tagasi pöördusid, tähendab, ma olin Vasalemmas nädal aega. Ja siis, kui enam-vähem olin juba rahunenud, läksin, siis pöördusin tagasi, mul oli olemas veel vana saksaaegne isikutunnistus, nii et ma nagu tsivilist tulin siis tagasi näiliselt. Ja asusin tööle. Spartak, kes seal olid endiseid sportlasi, kest osa olid olnud armees tulnud tagasi, nüüd olid muidugi siis seal juba organiseerima sporditööd, oli see kalevis niiviisi dünamus ja mina asusin sinna tööle. Ja siis visanudki kuu aega töötada, kui Kuramaa lahingute eel oli uus noorte mobilisatsioon. Punaarmee seda armeesse ja ja oli selge, et tuli see kadalipp ka läbi teha. Aga siiski oli võimalus sinna mitte minna, anti bronnida, ühesõnaga need sõjaväest vabastamise tunnistused. Üks oli Ülikool see, mis võimaldas vabaneda ülikoolist. Ma sain vastava tunnistuse. Teiseks tehti niisugune teatud määral fiktiivne dokument mulle, et ma olin seal Spartaki Tallinna nõukogu aseesimees, pidi niisugune kõrge koht olema, mis siis ka annab bronni vabastuse ja kolmandaks anti kogu Tallinna sportlaste peale ühteatud piiratud arv ka neid Bron, ühesõnaga nagu mingisugune Maida Ministrite nõukogu brann pidi olema see, et neitsi Ta ja nii, et ühesõnaga mul nagu oli siis kolmekordne kindlustus, kui ma läksin sinna sõjakomissariaat, aga aga nii kui küsiti, jätkas ta Saksa sõjaväes olete teeninud ja ma teadsin, et mul midagi varjata ei olnud, sest siiski ma olin küllaltki tuntud inimene ja saali ei päästnud see asi midagi. Ustele teete, ei ole, ütlesin jah, olen küll ja rohkem polnud vajagi. Astute sinna kõrvaltuppa ja ja, ja sellega mul siis jutus määratud. Filter laager sooli asus tookord selles meie endise sõjaväehaigla territooriumil. Juhkentalis koju tagasi ei saanudki, mina siiski tegi nii sihukese tembu, et ma hüppasin aknast välja, läksin, käisin korraks kodu siiski ära. Ja siis järgmine päev hoiatasin ette juba, et niisugune lugu muga on ja siis järgmine päev tulin tagasi, alguses taheti mind kohe nii-öelda maha lasta, aga siiski tarvele. No hea küll, et olgu pealegi tuli tagasi, et viidi mind siis sinna Juhkentali laagrisse. No ja siis oli nii, et seal oli juba seitse, täit, olid juba kogutud neid Saksa sõjaendised, Saksa sõjaväelasi ja siis iga kord nad viidi Venemaale, suurem osa Eestist Valgevene kanalit kaevama. Aga siis, kui see minu kontingent sai täis ja paari 1000 mehe ümber kogunes juba siis tuli kusagilt otsuseid, ei, et on vaja meie miinisadamat taastada, et siia on ka tööjõudu vaja ja siis meie see kaheksas koosseis nii-öelda, see viidi siis sitsi sakslaste baraki toritsiaal ja tihti on meil siis seal meistriks niukene tööpataljoni üksus ja jäime siis tööle, kui seda pidada vedamiseks vedas, vedas jah, seda tõesti ses mõttes meil vedas. Üldiselt oli alguses, muidu koriseb puht laagrirežiim, ülekuulamised aga siis jõulu eel 1990 44 jõulu eel, siis oli niisugune otsus tuli, et see siis nagu sõjaväeajastatakse see meie tööpataljon, seda oli tegelikult ikkagi tööpataljoni nimekirjas. Ja meie olime parajasti sel ajal tuntud purjetaja Vladimir Kirsiga, leppinud seal oma jupijumalad kokku ja olime hüppes nii-öelda kodus jõuludest kuni aastani ja kui me siis uus aasta uuesti tagasi tulime, eriti olid seal vahimehed väljas, öeldi stoikude lähete, et oli tegemist sisse uuesti laagrisse saada. Ja siis meil pandi mingid mundrid selga. Ehkki muidugi punaviisnurka mütsidele ei pandud. Ja siis määrati meid tööle miinisadamas. Sel ajal oli vaja taastada suuri katlaid, mis olid seal miinisadamas ja tehti leping Krulli vabrikuga. Krulli vabrikaga nõudis, et temal on töökätest puudus, temal lihtsaid mustatöölisi vaja. Ja siis määrati meist üks rühm sinna tööl käima ja nende siis sattusin siis mina ka ühtlasi seal oli veel teisigi tuntud imesisesama Vladimir, kes meid siis võeti seal Krullis välja ja panti büroosse tööle. Sellel oli seal konstruktsiooni büroos üks juhatajatest vana korvpalliveteran Roes Johannes Roes. Ja tema nagu aitas meid siis sealt Musta töölt raua tõstmisest õuelt ilusti tuua siin büroosse ja siis me hakkasime nagu joonestajateks nõukogu enamus nendele meestele kõikidele natukene säärast eriharidust olemas, kes olid tehnikumi poisid. Ja mina olin siis natukene üks aastast ülikooli nuusutanud ja nii me siis jäime sinna tööle. Nüüd juhtus niisugune huvitav seik. Hakati valmistama ette Kaheksandana turniiriks 45. aasta kevadel, mis toimusid Kaunases vabariigi spordikomitee, tee sai siis siseministeeriumiga nii palju kaubale, siis lubati mul hakata treeningutes käima ja isegi treeninglaagrisse lasti mind välja tänu võimalik, et just poris kummile, kes oli suur patroon. Ja sel ajal paralleelselt muide üritati mind üldse üle tuua selle üleliidulise NKVD alsele balti ringkonna NKVD Alt Eesti NKVD alla, sellepärast et need laagrid kuulusid balti ringkonna alla. Ja selle eetseesid hea tookord Evald Kree, kui suur entusiast tema eestvedamisel siis Johannes Kotkas, jaga Mart Linnamägi, nii et see asi oli juriidiliselt vormistamisel, et nii meid mind üle tuua, siis Eesti Eesti dünamo olledab eesti NKVD all sisuliselt. No vahepeal käis treeninglaagris kaheksa turniiri ettevalmistamine. Treeninglaager oli lõppenud, ma mäletan selgesti, kui viimane päev oli meil koosolek ja ise oli nii, et no mehed, minge nüüd koju riietugenud ümber ja kahe tunni pärast jaamas näeme. Mina olin, kas pärasti? Kõik kohvrid juba pakitud, sidusin parajasti lipsumal peegli ees, et äkki uksekell, kaks automaatorid laagrist ukse taga. But maker nimedinabla kerabratma viivitanud laagri seda kaadrisse tagasi ja võeti mind sinna viidi mehed pärast ja kui selgus ootavad, ootavad rong on ära minemas, but maker koos kõik dressidega ei ole, ei ole, ei tule ja sõitskinim nutta siis Kaunasesse kasla turniirile. Ja mis siis pärast selgus? Krull oli nõudnud rangelt, et tema remontis slaid ja pidevalt, temal peab olema 40 inimest tööjõud, aga nii nagu see üldiselt vene värgiga on, oli parajasti miinisadamas, mille taastamisega üldiselt tööpataljon luvadki, kus ma olin kaheksas when mas. Troi pataljon oli just loodud põhiliselt miinisadama taastamiseks. Ja kogu tööjõud läks sinna, aga need 40 mees kesi sünkrullistet olid abiks katele taastamiseks, need käsid ühesõnaga siis eraldi Krullis tööl. Ja kuna oli üks moment, kus oli riiti tööjõudu vaja, miinisadamas öeldi. Võtame mehed sealt ära, mis seal ikka, las nad siin üks nädal-paar käivad tööl. Krull tegi kohe demarši vastavalt sellele ülemusele, ühele kindralile, vot kui, kui siin, vot järgmisel päeval ei ole kohe need mehed kõik nimekiri järele, seal siis 40 meest. Siis ta katkestab lepingud, katlaid ei remondi. Ja nii nagu see on, kindral andis käsu kohe nimekirja järgi, kõik need 40 meest olgu homme rullist ja kuna mina olin gaasiase 40 sees, ehkki oli mul eraldi kindrali poolt antud, ühesõnaga voli sõita kaest turniirile, treeninglaagri läbi teha see midagi ei lugenud kohale, külalist ei ole midagi Butmakale radu ja nina tulid mul need kaks automaatorit mulle just viis minutit enne äraminekut oleks natuke varem isu sõlminud, oleks ära läinud, on alles kassa turniirile sõitnud kindlasti? Jaa, jaa. Nii tagantjärele meenutades võtsite seda, et toogud illi oli meil treeneriks ja illi väga kõvasti rõhunud tas kombinatsiooni mängu. Kusjuures mina olin kogu aeg selles kompositsiooni juures kindlalt tsentris, kelle kaudu seal komisjonid läbi käisid. Ja nüüd kujutage olukorda, et sõitsivad mehed sinna ilma minuta. Ja ma olen päris kindel, et mitte sellepärast, et mehed oleks minu pärast kehvemini või paremini mänginud, aga lihtsalt need kombinatsioonid ei olnud enam niisugused, nagu nad pidid olema. Ja tõesti poistel läks suhteliselt halvasti, nad jäid viiendaks tookord järgmine aasta 40. aastal. Me võitsime turniiri Leningradis. Aga see oli muidugi poistele suuru, tookord. Midagi polnud parata. Aga muidugi tänu poten tellimetatud kolmele meie spordi suurkujule mõjutas ta nii paljuski Boris kummi, et see siis üritas meid sellelt balti NKVD ringkonna käest üle viia Eesti NKVD alla ja see lõpuks siis ka õnnestus, niiet kirjutati väike pabervälja, et ma tohin erakorteris elada. Ja nii ma jäin, siis käin siis Tallinna dünamo juurde tööle kui treener. Aga muidugi mul mingit passi polnud, ikka see väike punaarmeelaste raamatukene, olite ikka tööpataljoni pataljon, mees ikka edasi. Ja ma mäletan, et alati oli suur tegemine ja ütlemine, kui olid kaheksa turniirid või sõitsime kuskile Balti turniirile välja või ka kõik sinna Moskva poole meeskond hotelli sisse kirjutada, aga but makrell on soldatiraamat, et ei saa, siis mine, komandatuuri mindi, siis esindatakse alati minuga komandatuuri kirus seda asja, et siis saada sealt eriluba, et soldavad, but maker võib siiski ta hotellis elada. Säärane olukord kestis mul kuni 49. aasta suveni. Nii et need natukene üle aasta enne minu lõplikku arreteerimist olin ma nii-öelda lindprii, ma näen selles kunagi tekkinud, kaetasime Heino lipuga, olime 50. aastal Prahas mingi noortemängud või midagi taolist. Ja siis oli kogu liidu koondus, oli siis treeninglaagris Moskva tookord kehakultuuri instituudis. Ärasõit oli siis niimoodi, et et kutsuti üks-kaks meest jalgpallimängijatest välja üks või kaks meest seal tõstjatest boksiatest, kergejõustik, korvpallimees, nii et et komplekti, eriti üks lennukijagu, ütleme pärast viienda lennuki koosseisu komplekteerimist vaatasime järele on jäänud sinna, siis oli Heino lipp, mina ja siis Inscriveeli üks kunagine gruusia sinivere järeltulijatest imes pidime jällegi tagasi minema. Ja muidugi ma näen sellest ennegi rääkinud, et see oli ikkagi Heino lipule väga mõnitav vesi, läksime spordikomiteesse. Andsime oma dressid kõik oma varustuse ära seljal, rongis üle Leningradi. Leningradi jaamas oli Leningradi spordikomitee aseesimees, vastas tuli Moskvast telegramm Heino lipp, tagasi soovisin, ei ole, siis on, et niisugune ilus võimalus sul jällegi ikkagi sinna sõita on. Käisime siis vahepeal löödi meilt võite nüüd kaabelkäijad anti kellaaega, mil Heino kapist tagasi olema, seal, Leningradi spordikomitees jõuame sinna tagasi õigeks ajaks. Ei, nüüd tuli Moskvast ikkagi veidi viltu, teine telegramme Teide vetika tagasi kojusõit. Jäävad niisugust elu oli pidevalt tunda. Aga samas jällegi võitlus ikkagi sele oma eest, oma Eesti eest oma Tallinna eest, see oli muidugi seda armutu millegi selle võõra väega. See pakkus suuremat pinget ja, ja, ja tõesti innustust, et sa said, vähemalt see väike rahvas sai spordiplatsil võidelda kui võrdne võrdsega selle selle 200 või 300 miljoni vastu. Mida te peate oma elu kõige tähtsamaks mänguks? Vist vaidlematult on see oma rahva SKS turniiri võitmine 50. aastal. See oli niisugune õnn, et me oma rahva ees saime selle ära võita, neljal kuuendal aastal oli see kasta turniiri, mille me võitsime Leningradis, aga, aga no muidugi soli võõrsil, aga oma rahva ees on ta muidugi tohutu elamus. Ja usaldus oli meil niivõrd hea omavahel ja niisugune koostöö me tundsime 11. Ühesõnaga ilma sinnapoole vaatamata, kuhu see pall peab minema ja kes selle söödu saab. Ja oli alati meil teada kohe ja tundsime, kes nüüd viskama peab, seda usaldasime ja nii tookord ka selle viimase viiske usaldati minul ja ma teadsin, et mul teist võimalust ei olema ja panema ja siis pärast nööriga tabatud Ja see oli üks kena mälestus. Ja sisi renti kaua aega enam edasi, kui kolmveerand aasta pärast oli, siis tuldi mulle järele. Harjuru võimlasse. Ma andsin parastid Tallinna tehnikumidega. Kohakaaslasel tunde tulid neli meest mulle sinna järele. Viisid mind siis Pagarisse siis operatiivosakond, kus siis lõigatakse sul püksinööbid eest ära. Esimene Protocol tehakse, see osutus minu kadunud isa töökabinetis, kus ma olin mitmel korral enne oma isa juures külas käinud omaaegses sõjaministeeriumis omaaegse ministeeriumis Jazovi nagu saatuse iroonia. Ja ma mäletan, et Nendest neljast, kes mind arreteerimas käisid, üks mees oli, kassatkin, tema oli, kõrvatame ihukaitse, tegelikult niukene spordilembeline mees. Hiljem mul kadunud abikaasa ja siis vanemad rääkisid, kui läbiotsimine tehti kodus siis teised kõik tõmbasid tapeedid ka maha, otsisid igasuguseid au, märkisid, mida aga kasvatkenoli sele tubamis temale anti. Mitte midagi ei puutunud, lihtsalt oli seal ja kõik ja ma mäletan siis, kui ma Venemaalt Agrist lahti sain. Siis, kui esimest korda kaskaad, klind tee peal vastu sattusime, siis vabandasid näidata, midagi pealt näha, oli niisugune aeg, näed, pidin seda tegema ja. Muidugi aimasin põhjust, miks teilt vabadus võeti. Ja sedasama aimasin küll sellepärast, et et minu neid kaaslendureid juba ta oli ennem seda hakatud arreteerima ja ma sain aru, et kogu see lendav koosseis et see on nüüd kinnipanemisel üks varem, teine hiljem ja kõike nad siiski arreteeriti, aga muidugi minu meelest üks suur süü on selles, et sakslased, kui nad taganesid omal ajal ja võtsid arhiivid kaasa, et nad selle Königsbergis jätsid kõik Nõukogude armee kätte ja näib mulle niimoodi, et et siis jõuti just 49. aasta lõpuks 50. aastaks, siis nii kaugele nende arhiividokumentide sorteerimisega. Meie lennuväeüksuse juht ja nii siis võeti ridamisi kõik mehedki armutult kes olid jäänud Eestisse ja kes seal 15. ei olnud saavutit mitte pagema. Nii et see oli nagu siis paratamatult, nii et selles suhtes ei saa ütelda, et vot keegi koputas või keegi näitas näpuga. Võib-olla, et kui muu poleks aidanud, oleks siis see aidanud, aga antud juhul olid kindlad tõendid ees. Ma tean, mulle näidati ju lõpus isegi fotokoopia minu sõduri raamatus, nii et seal ei olnudki midagi enam. Salat. Kuidas ülekuulamisele püüdi? Ülekuulamistega peab niimoodi ütlema, et ilmselt, et ülekuulaja seega jälgib mära psühholoog, vaata milliste mõtetega siin saab, et kas saab siin niisuguste füüsiliste füüsilise Staažika kuidagi mõjutada ja kellega ilmselt välja ei tulegi üldse midagi, nii et mina, ma saan nii aru, et et igatahes rääkisin, mis ma rääkisin ja, ja mida ma ehitasin ja ei mind igatahes fantaseerima ei hakatud enam teistmoodi. Jah, seda küll tihti pakid panti seisma ja ja ähvarat igatepidi, aga sellega kõik jäi. Kuidas ma ei saanud aruande, tähendab, oli võimalus toidu pakkisi, vaata kodustel. Aga muidugi see pandi siis kinni see, see periood, kus väga tugevasti sind ühesõnaga pinniti. Ja lükkasin kõik oma süüdistused tagasi, mul oli seal leid ridamisi. Jaa. Jaa, jaa. Nagu saatuse kiuste olid need, kes olid tõesti mulle peale kaevanud, ma ei mõtle neid mehi sugugi mitte kui koputajatel, aga lihtsalt, kes olid ka kinni disainist. Tunnistus üks oli meil Saksamaal näinud, üks oli mind Liibavi koolis näinud, aga tegelikult majot ei, ei seal ega teises kohas. Need olid välja pressitud, välja tulite, ilusat tööd ja, ja nii. Nii oli, et mul kukkusid üks asi, teine asi ära ja siis, kui mind viidi patareisse, vahepeal võtame seda tribunali kutsed, vaatan kogu kambri teisele juba vahetanud mitu kuud jälle uued tulnud, aga mind ei kutsuta välja, lõpuks siis tehakse luuk lahti, antakse mulle teadmiseks, et teie asjad toimik on uuesti tagasi viidud. Julgeolekuveeosakond siis siis toodi mind uuesti, sinna hakati uuesti mind uurima. Ühesõnaga selgus siis, et isegi tookord, kui see tribunaliga 25 aastat oli nii lihtne anda nagu iseennast, juriidilist koosseis on minu kohta kätte ja ja kokku ja, ja nii et lõpuks mulle siis mõisteti hoopis Ossobessowašanjaga nõndanimetatud Troikaga rahvas kutsutuna 10 aastat, muidu see troika pani 25 siis kui surmanuhtlus ja 10 aastat siis kui oli, oli 25 aastat ette nähtud määraks. Niisiis olles umbes aasta aega istunud eeluurimise all, tuli siis see Moskva troika otsus, et 10 aastat on antud tõttama kohut, põldu näinud. Ja saadeti mind siis sinna Kiirovi oblastisse, korki ja Kirovi oblasti piiri äärde metsatöölaagrisse. Nii et seal ma siis tegin metsatööd ka puussepatööd. Ehitasime maju, tahusime palkisid, aga põhiline oli siiski metsatöö. Ja metsatööga seoses on mul üks niisugune jällegi omapärane mälestus. Öeldakse, et kui inimesel vastus on antud, siis, siis ta sinna laagrisse ei jää. Kas oli suvel, kui metsatööl ollakse, siis ei lubata muidugi tuld teha, et oksi põletada? Tekivad suured kuhilad ja siis sügisel juba, kui haakuvad vihmad, siis viiakse brigaadid neid vanu kuhja siis põletama ja juhtus nii, mõlemad oli ta jällegi väga tuuline ilm. Ja see oli kuskil oktoobrikuus saadeti meid siis neid Surju oksade oksa kuhjameid põletama. Ühele anti päris päris suured mahlad kätest käsitööst kuhja juurest teise suured toodud riidad niuksed, kas 10, viis meetrit pikad. Ja ühes minu selles territooriumil asuvas kuhjas oli üks siberi kuus niukene, noh, 10 viis sentimeetrit paksusega ja kõrge, niisugune päris 15 20 meetrine, jäänud sinna kuhja sisse, nähtavasti mehed polnud viitsinud maha saagida, nii ta jäi ja oli seal. Ja juhtus järgmine sel ajal, kui ma siis pärast jällegi kohendasin neid oksa siis seal, mis väljaspool jäid nagu, sest meil ridvad olid käes, vardad käes, siis tõstsime neid tule välja jäänud oksad uuesti tagasi tulla. Sel momendil oli, kuna tugev tuul, oli see kuumusest tüvi, muutun pehmeks ja puu paindus läbi. Ja otse mulle pähe ja lõimu tulla, nii et mina seda momenti ei tea üldse. Aga nagu saatuse oli ette nähtud, salt saad sa sõrm ja oli parajasti üks lätlane, läks sealt kusagilt kaugemalt tööta ja ega ta mind ei näinud, aga nägi seda langevat puud äkki ja siis nägi ette, et üks mees paratsed all kummardab ja tema jooksis juurde ja tiris mu sealt tulest välja. Ja siis nagu romaanides on öeldud, et inimene kaotas mälu, et ei tea, kes ta on ja see on tõesti, nii, oli minuga ka need esimene moment, ma isegi ei teadnud, mis mu nimi on üldse kommuni meelemärkusele tulin. Ja siis pikapeale hakkas mul siis koitma midagi, et vot mul kusagil perekond olemas, mul on laps olemas, mul on naine olemas ikka, ma ei saanud aru, kes sõrmus kaks tundi võttis aega, kuni minu mälu jällegi taastus. Ja seal, aga saatus ei olnud ette näinud mind siis sinna jätta.