Tallinna raadiomaja otsis üles mälestustevestja maakera kuklapoolelt. Austraalias elav Leo Jaago on kandnud 25 aastat Austraalia sõjaväe vormi võtnud osa lahingutest Vietnamis ja Malaisias. Teine auaste on Vorand ohvitser ehk ohvitseri asetäitja, mis tähendab seda, et kõnetada teda tuleks söör. Malajas, esimene kord, kui mammalajas olin, ei kohtanud eestlasi, aga teinekord kui olin Malaisias, Me ronisime mäest ülesse ja mu ees oli üks noor ohvitser. Ja vihma 100. ja taastus mulle sõrmede peale ja ma ütlesin eesti keeles, kuradi sant, kuradi mats. Vaata, kus sa lähed ja ta pööras ringi mulle sula eesti keeles vasta. Pidage lõuad, reamees. Teine kohtamine oli, kui ma olin nõuandja Vietnami sõjaväele, suured ninad tulid silikoonist meile külla, mis ma mõtlen, suured ninad olid ohvitserid, kõrgemad Ameerika ohvitserid, austraalia ohvitserid ja Vitnena ohvitserid. Ja nendega oli kaaslaseks noor korporant ja ma vaatasin tema nime ja vaatasin ja siis ma küsisin tema käest sentsi ainet, hoids. Tema, kas te olete sakslane ja tema ütles, on eesti naine ees? Läänder? Ma ütlesin, siis räägin eesti keelt. Ja see oli väga tark poiss. Ma nimesid nimetada, aga ma usun, et temal on hea elu sõja kageerees, ta rääkis kaunis paljusid keeli, ta rääkis saksa keelt, eesti keelt, inglise keelt, vietnami keelt, tõlgiks peakorterisse ja siis ta pidi hakkama hiina keelt õppima. Rohkem eestlasi ei kohtunud Vietnami sõjas. Aga räägiksime nüüd päris algusest teie eluloo, kus on teie kodulinn, kus te olete sündinud ja kasvanud? Sündisin Tartu linnas. Kasvasime Tartu linnas. Ma käisin kaheteistkümnendas algkoolis. Kas XII algkool oli karjalaste kool ja ta oli karjalaste koolide, hakkas natuke hiljem peale kui teised koolis ja ma käisin karjas iga suvel, isa oli linna Tartu linnatööline kooli juhatajale Tauts usuõpetaja oli priima. Ja härra Baal oli meie ajalooõpetaja ja kaunis tihti rääkis meile vabadussõjast, oli vabadussõjaohvitser. Ja tema oli esimene mees, keda küüditati 1941. aastal ja ja siis, kui uus õpetaja tuli meil koolis. Uus õpetaja ütles meile klassis, et et maailmas on suur õunaaed, enam-vähem miskised sõnad, et ilmas on suur õunaaed, õunaaed on täis õunu. Mõned õunad on mädanenud ja need tuleb siis aiast ja õunapuu küljest ära visata. Ühesõnaga härra Paal oli mäda õun nende keeles ja see siis mulle poisikesepõlves tegi viha, miks, ja see küsimus on rikkidel peas, miks, kui noorena te läksite sõjaväkke? Nüüd küsiti, raske küsimus, ma tegin aasta vanemaks, et ma saaks sõjaväkke minna. Ja ma usun, et ma olin vist 15 aastane, kui ma läksin sõjaväkke 32. pataljoni Riia tänavasse. Sealt viidi mind aseris. Mulle aseri meeldinud läkk, ma läheksin ise oma voliga Tartusse tagasi ja sealt saadeti mind Kundasse. Kundas ma saan pine soolika põlendiku saadeti Tartus Jaama tänava sõjaväe haiglas, lõigati pimesoole välja ja siis saadeti meid 35.-sse pataljoni, mis asus Tartu maanteel. See oli läbi käia pataljon. Ja sealt saadeti, mis, mis kutsuti sõja. Ilus soomlanna. Vaat see oli siis abi, tolliteenistusse, haigusi, abi, tolliteenistus, sealt saadeti mind Haapsallu. Haapsalus saadeti mind Pärnusse väljaõppele, mis kestis kuus nädalat ja Pärnus saadeti mid. Vormsi Saarele. Mererandasid valvama, et inimesed ära ei põgene. Valvasin väga hästi meil asja Möö terve küla ära minna. Järgmine hommikul sakslane läks piima järgi, küla oli tühi ja siis pandi meid vahi alla ja saadeti Haapsalu ja pandi Haapsalu keldrisse kinni. Sakslased enam ei usaldanud neid tunnuseid keldriakna lahti ja mul oli üks tütarlaps, saab sellise, ma siis läksin tütarlapsele külla. Ja järgmine hommikusse sakslase ning kätte, et siis kui sa nüüd uue leppe ütlen, kuhu me läheme, et kui sa uue kohale et siis nad panevad mind kartsa. Ja kui me jõudsime Irboskas Irboskas pantifid seitsmes päevas vangi, kus ma sain kolm päeva päevaleiba ja vett ja soola ja neljandal päevasel õiget toitu, aga siis sa oled valvurid, olid eestlased ja ma sõin, paremini viskus sakslased sõivad, mehed vaatasid mulle, järgnes, võitsid sõnn, elu, võid nuriseda. Irboskas saadade pätski, kordonisse. Piirivalvuriks Petski, see oli Setumaa Petserimaa Vetšer ja seal oli Liidowitzi podciekülaya, Petski küla. Ja kui rinne hakkas lekkima Eestile. Piirivalvurid likvideeriti ja meid saadeti Peipsi äärde 33. pataljoni täiendusest. 33. pataljon kaotas mõned mehed, kui venelased ründasid üle Peipsi järve ja Piirissaare miskid, lahingud olid seal. Ja 44. kevadel 33. pataljon viidi Vigalasse, kus me olime Parun üheküla mõisas. Ja meid viidi täienduseks siis 30 seitsmendad pataljoni, mis tuli just Venemaalt tagasi ja siis tulid Vigalasse. Ja seal oline kuni võidu pühani 1944. Sealt viidi dünaburgi rindele, kus me algasime esimest vasturünnakut, lõime venelasega kaunist palju tagasi järvede ta tagasi ja me olime seal, oli üks, kolm nädalat, neli nädalat ja siis sakslased põgenesid paremalt ja vasakult ära ja me pidime kottijäämise, oli kolm Eesti politseipataljoni. Meil vedas jälle. Mis on ilusti kotist välja ka siis? Enam-vähem nii ühes pundis, mul olid käsigranaadid igas kõvas ja püssi ja kõik laskemoon ja ma olin noor ja hakkasin väsima ja köök läks mööda, mõtlesin Scocareid, kuule, et ole hea mees, et võtta need granaadid, omada ühes ja siia küll, et ma panen ta korstnasse hobuse ja vankriga minema, kõndisime jala ja üks 20 kilomeetrit eemalt. Köök ja koka abi puhub ja puhub ja tuli, põle. Sõber, kes elab praegu Austraalias värti sekesi, siis koka abi käest, et kas sa, mehed seisis seal kõik supisabas. Kas need granaadid võtsid korstnast ära? Kõik panid siis litsema. Värdja hüppas üles, võttis Grena plaadid välja ja sealt toodi meid Tallinnasse ja Tallinnast viidi Keila joale. Võin veel jutustada, kui me dünaburgi Aleksandr Ongi Valgas siherontiins või SD julgeolekuteenistuse saksa oma tühjendas Valga panka ja nad kutsusid meile appi, et me need suured kastid paneks nende vagunitesse sõduri asi uudishimu, et paneme kaks neile Neile ja me ei tea, mis need kasti sees oli. Ja kuskile Elva ja Tartu vahel me leidsime, et kastid olid raha täis siis iga mees tappis rahasid tasku ja Keila-Joal jõudsime. Siis meil on nii palju raha, et igal mehel oli viina küllalt enne Keila-Joa äraminekut. See tuli otsima raha õnnelikult, me läksime Tartu rindele ja siis sõitsime, ma usun, Eppasime Kärkna juures välja soomepoisid mees, nüüd hakkasid ründama volti ligidal ja meie olime 37 pataljoni paremal tiival, seal olid vihased lahingud. No seal oli vihane võidujooks, venelasi ei oodanud enam vasturünnakut, kui need soomepoisid hakkasid oma võidujooksu, siis nad saivad need venelased. Ja millegipärast venelase niiskisi hirmu. Et mõned isegi hüppasid tankist välja, et jätsid tankima. Soomepoisid parematel päevadel oli nii kõvad kaotused, miinipildujad. Et ülemleitnant Reikser kompani võttis parema tiiva üle ja me hakkasime siis soomepoistega võidujooks. Ülem leitnant Väikse oreli, Võrumaa mees, eesti ohvitser. Ja 41. aastal politruk laskis talle kuuli kuklasse ja kuul tuli suust välja, ta mängis surnud, teda parandati ära ja pudikeel kuul lõhkus ta keele ära. Väikse siis oli üks kompanii ülematest 30 seitsmendas pataljonis ja. Ta ütles meile alati, et kui mees tõstab käed ülesse ja sa selle mehe maha lased sinu maha, nii et kord ja kohus oli Milt kaunis kõva selles kompaniis. Ta mõtles vangi võetud meest, vangi võetud meest, täitsa õiget. Kas teie olite Reik saare kompanii, mina olin Reikser komprimees. Emajõe ütlane. Mulle nüüd rääkides, et kaks divisjoni varustus ja neeger meie varustuses kehva, neil oli vene vintpüssid Venetektereff, kuulipildujad, Konet meil moodsaid laskerelvasid ei olnud. Ja sealt saame siis hea varustuse ja laskemoona oli kõik olemas. Ma sain esimese Ameerikas sigaretti. Tõmbasin kaks Pafi Jelena sind selja peale. Kui meil venelasi oli, Emajõe Lõõnesis olime, otsisime puu tükkisid ja paati, Sid, et me läheme siis Tähtveremetsast läbi elanud Tartu, võtame Tartu tagasi. Siis sakslased ütlesid, et kaevake sisse. Ja siis ma nägin seda asja, et iga mees oli autojuht ja tankijuht ja kahuri venelane ja seal on nii palju kahulised Tipppalju kuist kaugele silmulates lõviküla karjamaal, kus ma üks suvi karjas käisin. Et oli ime. Siis tulid sakslased, nüüd tahtsid kõiki autist ära võtta, siis tulid, soomepoisid, tahtsid kõike autist ära, võtt, õieti need autod, kõik kukkusid Räikseri kompriget, Ameerika stuudio Beckereid ja soomepoisid sakslased peaga vist omavahel kaklema, dialoogid verised lahingud, esimesel öösel meid tootja ära ja viidi laeva pool ühte tallu. Ja seal puhata. Paar päeva viidi meid Emajõe kaldale tagasi. Ja minul auku oli kõik see vasakul, kus magistraalkraavi Olav jookseb Emajõkke. Ja siis oli jao punker, kus olid kuus meest. Ja alguses elu oli rahulik venelane, nii segamini löödud. Ta jättis meid rahule ja neis on neil ka midagi. Tee on, meil oli miinipildujaga, ei olnud küllalt laskemoon. Üles kuulipilduja valangu pärast ja vaatan siis üle augu ääre, eks venelane karjub meist laeva pool jõe kaldal, kuulbide laseb teda, me saime nii palju varusest nende veeautode pealt, et meil igalühel punkrist laskurpessa igasse kohta läksid telefoniliinid ja siis saime teada, et venelane oli teinud sillapea. Meie seda ei teadnud, venelasel oli sildvee all saksa lennuk, võttis foto. Ja ütles, et sild on olemas ja me siis ööse käisime otsimas seda sild, aga me seda silda ei leidnud tänapäeva laste vee all öise tõsteti ülesse. Ühel hommikul ma sain käsu siis terve jagu sai käsu, et me peame vasturünnakule minema sillapea ära hävitama. Mui jaoülema nimi oli noorem, allohvitser Ruus. Ja mis läksime lagedal heina peal, ahelikus kompanjoni metsatuka sees. Ja venelased lasid meid kaunis ligidale, kalli, viskas granaadi ühte auku sisse ja ma ma olin natukene eemal paremal. Karjusin roosile, et ma lähen sinna, vaat surnu on, Ruus ütles, et ei, et sai sinna ja passi peale Jeruusa siis sinna tädid, vana kogemustega mees töödes rukkiveer. Ja ma nägin üks verine käsituli üle ja siis tuli kõva miinipilduja tuli meile selge pluuse pihta, kukkus auku sisse ja me ei saanud enam taas lahti, et ära ta oli nii ligidal ja samal ajal oli nii kaugel et rindesõdur teadmise tähendab. Meil lihtsalt roomasime augus auku ja kus lõhkes, pomm, lõhkes venelasi, oli igasugust materjali, mis ta meile kaela pani. No see rünnak löödi segamini, siis korjati jälle kokku ja tegime jälle vasturünnaku ja see löödi kah puruks. Peamised mürsutule läbi, meil olid kõvad kaotused. Lõhkel toodi meile, ma usun, oli vist 30 mees kompanjoni täiendusest, 34 28, järgmisel hommikul olid läinud nii, et me tegime öiseid vasturünnakuid, need olid kõik puru. Siis vahetati meid välja. Me olime jälle seal talus nagu puhkaks. Ja toodi meid jälle kalda peale. Ja hommikupoole ööd öeldi, et me peame taganema, et venelane murdnud Luunja juurest läbi. Et kui me ei tagane. Et siis oleme jääkotti ja meie ülesanne oli selle kompanii ja pataljoni ülesanne oli et hoida teid lahti, rohkem nimisest, põgeneda. Taganesime laeva ristteele, kaevasime sisse, võtsime esimese venelase rünnaku vastu, hoidsime ööseni kinni ja siis taganesine väiksi jääääre. Siia pidasime jälle venelaste rünnaku kinni sest tagamise Boltz sama poole sellest üks sild õhku meie nina ees. Ja siis Reikser tahtis saksa intsineeri ohvitseri maha lasta kuidagi me saime üle jõe. Siis tuli käsk, et me peame Tallinna Pole minema, et ma usun, et see oli vist 22. septembril. Tankid on Tallinna ligidal ja peate minema Viljandi poole. Läksime Viljandist läbi. Viljandis juba kõndisid punase lindiga, mehed olid, püssid käes ja lindid käe peal. Ja Reik seal siis ütles meile, kui ma teid rahule jätavad. Ärge puudutage, et meie oleme siin ka sõjaga, vaata ta enam-vähem, et mis neid enam veretööd teha. Me hakkasime tagala umbes seitsmeteistkümnendal 18. septembril ja mina olin magamata ja siis üks kompanii taga varal laopank läks mööda selle mee keset, kas ma võin vankrist kinni hoida? Me olime siis Viljandist läbi, et ma võib-olla kukun maha, jään magama, tõstsin seedetagama sind vankri peale panna. Ja ma ärkasin siis maanteekraavis ülesse. Kõik olid lained, kõik oli vagane ihuüksinda, ihuüksinda täitsa üksinda. Ja unise peame väsinud, siis ma hakkasin Viljandi poolid tagasi minema, enne ei märganud, kui jõudsin ühe kilomeetri posti juures. Ja ma sain aru, et ma olen tagasi läinud ioniske udune tööga ja ma kuulsin venelasi hääli vasakult ja paremalt, keegi karjus naabraavo ja keegi karjus leiva. Ja siis ma tegin siis ümber Worldi, panin jooksma. Ma jooksin kaunis palju raadi, keegi järske põõsalt karjusid, väike pätt. Kuhu sa lähed, väike pätile, müüd nimeks. Siis veel taganesime sel päeval kuni Karksi-Nuia hani, kaevasin ühe talu juurde seal Läti piiri ligidal sisse, põgeniku vooris läks mööda ja siis jäi järsku tee tühjaks. Ja tuli üks mootorrattur ütles, et üks, üks aute maastikumasinal mu selja taga ja nende taga on venelased. Ja see maastike masin tuli läbi, ütlesin, et mina olen viimane. Et nüüd bankimine ja siis me saame teada Räikseri käest. Autod võtavad ja viivad meid ühte ühte Läti külla, et kas me saame mõni päev puhata, kui võimalust on, kui ei ole, et me peame siis Riia poole edasi minema. Meil vedas, saksa tankid tulid ja hoidsid rinnet kinni ja paar päeva puhata. Ja siis viidi meid Riia rindele. Paar kõvad lahingut oli Riia ja väiksel saia ülem leitnant väiksest sai kõhust pihta. Viidi Saksamaale haiglasse, et me saime ta ilusti ja mida mõtlen, meie poisid said kätte ja teevad tankide vahel tera ja ja kirjutas raama, tema raamatu nimi oli minu surma otsus täideti. Ja ta suri Inglismaale loomulikku surma. Me lahkusime Riiast viiendal oktoobril Robril. Laeva nimi oli toona ja neid viidi Gatenaapanisse. Ja siis keegi ütles, et raadios vene sõjavägede ülemjuhatus teatas, et toona põhja lastud kolme eesti politseipataljoniga põhjalikult põhjalassid olitoon, õde, laev, mis oli täis hobuseid selleks põhja. Me jõudsime ilusti Jaapanis, siis viidi meid jaanuarisse eriti see Eesti kahekümnendas diviis uuesti uuesti ja seal olid siis kõik need idapataljonid, politseipataljonid. Kõik, kes olid ülejäänud ja välja saanud sellesse formeeriti kaks rügementi 45 46 ja minu rügemendiga ülemaks oli Koluline Rebane. Alguses seda tean neid valitisest pantiga krita ja küsiti, et kus sa oled olnud ja mis sõjaväe sa oled olnud ja ja siis üks üks mees tuli, kellel olid raudristid ja kõik meistrid asjad rinnasse, siis küsis minu käest. Et kui kavamas mina olen olnud. Ma ütlesin, no umbes nii, kolm aastad. Ja ta ütles, et sul ei ole ühtegi aumärki, mõtlesin oma Margit Henryga ühtegi aumärgi saanud. Ja ta vist vihastas selle peale. Ja mõni päev hiljem, kui me, kui mind kompani juure määradis, ma sain hõbeda rünnakumärgi, mis oli dünaburgija, Tartu lahingud ja Riia lahingud järgi saadud ja mis tähendab, et ma olin üheksa vasturünnakut teinud või üheksa rünnakut teinud. Ja siis minna määrati 46. rügementi teiste pataljoni ja kompaniiülemaks oli leitnant innus, mis temast sai, seda ma ei tea. No ja siis me marssisime kogu aeg, et leegion, sammud ja kindel on ta rüht ja laulsime, Me leegion sammub tühi kõht. Toit oli natukene kehva Hanoi Ämaris. Ja siis jõulusid, hakati rääkima, et mehed saavad puhkust kellel on sugulased Saksamaal. Ja mul oli kahe tütarlapsega kirjavahetust, teisi nimesid ei ütle nad võib-olla kellelegi õnnelikult abielus, röönini oli Silvi ja teise nimi oli Milvi ja mõlemad olid sakslaste juures tööl, aga abi, tööteenistus või mis nad hoolivad. Ja ma siis oma postile rääkisin, et ma olen puhkusel, et kui keegi tahab kaasa tulla, siis tere tulemast, et ma saan paar tykki ühes võtta, siis me läksime nelja või viiekesi. Linna nimi ma enam ei mäleta, kas oli väike linnakene. Berliinis sõitsime läbi, SMS ongi ja kui me selle rongist välja tulime, siis oli talv. Ja istusime jaamas ja pidasime aru, et mis me nüüd Peene. Politsei tuli sinna ja siis küsis, missugused mehed oleme. Me ütlesime, kuulume Eesti diviisi, Eesti diviis seadis meid siia puhkusele siis klassis oma pead ja ütles, et ma pean teid viima bürgermeistri juurde. Aga ka kontori ei ole veel lahti, toodaks Simba, me ootasime tükk aega, siis tuli kaks erariides noorimat meest ja nemad ütlesid nemad seeruntiitsee. Kas me võime näha teie marspetseelisid näide sem neile ja nendest ja et see on imelik, kuidas diviis saadate võõrasse kohta puhkusele? Võtsime me oleme eestlased, meil sugulasi Saksamaal ei ole ja keegi peame järgima, vaatame nimelt bürgermeistri juurde ja see viis meid hotelli, ütles hotelliomanikud, et sa pead nende meistrile hästi järgima. Vaata ma ja meil oli elu kaunis ja otsisime eesti tütarlapsi, ei olnud kuskil kedagi. Ja siis sakslane ütles, et siin on üks. Üks grupeeslasid, ütleb, kui abi tööteenistused koorivad kartuleid, teevad neskisi asja, et vaadake, mis seal juhtub. Siis läksime sinna ja mujale, läksin sinna, ütlesin, et Silvi on minu õde. Et ma tahaks temaga temaga kokku saada ja see naine vaatas mulle otsa, ütlesid selline on liiga palju, vendasid, et see on võimatu. Ja jäigi Sylviaga kohtumata. Ööl õhtul tulime kinost välja ja lund 100. ja seisime seal ja ja üks kari tüdrukuid jooksis meist tööd, ei, karjusid, et saksa matsid teelt ära, eesti tüdrukud jooksevad. Nii hakkasime jälle järgi jooksma ka ei saanud kätte. Puhkus läks mööda, ei saanudki eesti tüdrukut näha. Sealt läksime tagasi, no Yammeri jaamerici jõudsime. Need olid head, et me läheme rindele. Ookeani all meile anti uued riided, mis olid väga head soojad, uued saapad, mis olid vilkali saabaste sees, mis olid jälle väga head talve roostes 45. aastal, talvel meil oli väga hea kahju, et seda meil varem ei olnud. Sealt viidi meid rongiga ühte linnamehed kadusid ära, kas nad läksid linna soomlaste kena või pesema või midagi. Ja siis hakkas meil jala mars, kuni me jõudsime karbis külla ja ruum oli nii vähe, et ma olin väikenis, ronisin riietekappi, magasin riietekapis. Ja varahommikul Te ütlesite, et meil tuleb vasturünnakule minna, et üks eelmine külon ära võetud. Ma usun, et olin 46. rügement, kes tegi selle vastu rünnake, seal tee ääres oli surnukehasid, kellel oli eesti leegioni meeste vormid seljas. Ja meid viidi sealt külast läbi lageda wälja peale. Ja sisseisand kaevadesse tegime lumevallid endale ümbri, lamasime seal lume sees ja mu kõrval üks sõber, keda ma kutsusin Pebiks ja see siis karjus mulle, Leoga sulle tiku on, et ma tahaks suitsu teha. Naasesime, krabasin oma tõsi, tooksin ja ma kuulsin, kui miinipilduja hakkasid käima metsa taga. Ja siis hakkas see pahim pea peale. Ma hüppasin tibi auku ja miinid lõhkesid selja taga ja me tõmbasime suitsi, Spybüüdised leo vaatamisvaata seljataadi. Pauk oli, oli ainult miini oli plahvatanud augu sees, lumi oli kõik must. Nii et eks tuletekk päästis minu elu. Sealt viidi meid tagasi, milles me olime küla kaitses ja ühel lumetormiööl medaganesimesed külast välja. Taganesime karbis külla. Ja siis seal kästi meid sisse kaevata, väikse labidaga kaevad maa oli külmunud lumi. Ja meid vahetati välja, nii et me saame majades olla ja soojendada ja siis jälle tagasi laskurpesadesse minna. Ja lõpuks siis tehti otseselt, meil on ees lage väli, et kui kaks meest kompaniisonees küllalt hoiates päevagi ja vaat kui rünnakut algavad. Ühel hommikul hakkas kõva miinipilduja ja kahurituli peale mees, kes oli seal augus, sellel oli käsk, et kui näeb, et venelased tulevad eelmisest küllalt välja, et ta peab siis käepüssi üles panema. Mina olin siis pööningul, vahtisin seda meest järsku käsituli üles, püssiga, kõik jooksime siis oma laskurite pesadesse ja ees mustas, neid oli nii palju, meil olid head relvad ja lasime neid kaunis ligidale ja siis me tõmbasime tule peale, seisis väli mustas nendest rooli püssikeeles oli, mis nad kutsusid seal korv, püssigranaadipilduja, ma hakkasin sellega, laskus meie ees oli siiski väike mäkke ja siis see oli midagi, mida me kutsume surnuks, tahaksid sa püssiga lastega? Jaguma paremale vaadasin tuli kuus vene tanki umbes üks kilomeetri maad teemal ja vaatasin ringi, meie selja taga olid rasked kuulipildujaga mingisugust Pancerwausse siianiskis ja meil ei olnud detangid, tulivad siis üle ja meile anti siis käske, taganege ära ja võtke tankid külade vahel vastu, et seal on need. Tangid tulid siis uhked üle mäenõlva pea küla ligidale ja maja taga seisis, mis nad kutsuvad, tankihävitajad masinat ja neid ootas neid tanke tangide ümber nurga tulinised sähmake ära, tangid läksid põlema. Minu teod hävitati, nende läbi hävitati viis tanki ära meie poolt kaotusi ei olnud ja kuues tantsis, pani plehku. Ja siis sai ilusti mäest ülesse minna ja üks tankitõrje kahur siis sõitis talle järgi ja kui ta hakkas üle ja minema ta sai mürsu jäigi see, no ja siis siis võtsime rinde tagasi. Aga siis tulime jälle miinipilduja tule alla ja kuskil mujal ei tankitõrje kahur, tankitõrje kahur on niisugune asi, et mürsk lõhkeb, seal väljalaske kuulad. Ja ta pidi Madis Ligi olenes, katsin, mina katsusin siis üle katuse, umbes nii laste kui tankitõrje kahur oli üks koor, allohvitseri leius, tema kurrat mängida, et ma lasen selle ise maha nagu null null korda, kas välja läks? Kõhus pihta ja tunninaalse mürsk lõhkes. Ma sain siis käsu, et pavinud rügemendi haiglasse. Ja ta siis räägiks, kauboid, kogu aeg, kogu öö, ma teadsin, ma saan täna pihta riba näost kollaseks läinud ja ma vedasin reega haiglase seal viidid ära ja ma tulin tagasi ja olid võõrad mehed ees. Ja need olid ülemleitnant, Jursik kompani mehed. Ühel päeval mulle anti käsk, et ma pean töörühma juures täisti minema ja ma vaatasin, maantee oli kaunis lumest puhas, ma hüppan siis jalgratta peale ja sõidan jalgrattaga. Järsku miin lõhkis, jälle vedas, miin lõhkes maanteekraavis, lõhkus jalgratta ära, lasin jalgrattakäsipuudega tee äärde, katsusin püsti tõusta, ei saanud püsti tõusta. Siis märkasin end, jalg oli verine, olin väikse killusa nendel põlve all midagi, Elmo, siis läks sealt tööde, leidis mind, me olime samas kompaniis samas rühmas ja pani mind laskemoona vankri peale ja saatis mind esimese abipunkti ja seal seoti nii olnudki. Nüüd sa pead siis haiglasse minema. Me olime rongis ja minu kõrval üks Eestis, üks eesti poiss küljel, mõlemad näed läbi lasta. Tema nimi oli Jaan kohv ja tema väriseb kogu aeg palavik ja ma küsisin, et mis sul viga on, õieti siis ütlesin, ma tean, et su käed valutavad täitsa, ma olen nii, naljalt ei ole mitu päeva söönud, sest ma olen ka natuke nalja, nüüd ma lähen vaatan ringi kõndis lagunenud koridori pidi ringi, seal konku otsas rippus sakslasel leivakott. Panin sellise hõlma alla ja lonkisin tagasi. Seal oli tekesele leiba, seal oli suitsu ja viidi Madden purgi Magdemburgisveediliste Väikse linn, burg, aga sülehaigla. Seal oli kaunis palju eestlased ühele ühele noorele poisile oli, kuul tulid Kiievis läbi lõiganud terve selle ümbruse peanaha lõhki ja mees elama jäänud. Tähendab, see kuul jooksis siis kiivri sees kiivrist läbi ja siis jooksis kiivri sees ringidel, pani ilmse haavasid noor ta peaks neid keelama kuskil. Jalg mädanes, näete ta, neil siis enam riidesidemeid, sakslased tarvitasid paberisidemeid üteldi, et eestlased kõik saadetakse Taani. Ja siis mul oli jälle niisken, oli, et ma lähen vaatan, kas Milvi ja Silvi on ikka veel seal. Tegin, viskasid tiiru ja ma leidsin pilvi üles, silbid ei leidnud ja mul oli üks noor lennuväepoissi ühes. Ime, jätsin tema sinna kohvikusse hotelli, kus me elasime. Ja ta rääkis väga vähe saksa ja keegi hakkas kahtlustama, ta on võib-olla põgenenud vang või midagi ja siis oli kinni võetud. Ja kui ma tagasi läksin, minu käes oli kõik need marsi marspetseelid. Ma tagasi läksin, läksin ketti koordi juuri otsima, sõber on siin, Jeketigoriat tahtsid mu paberi siin ja ma näitasin neile endiselt, ütles, et kui sedaani sõidad, sõidad vale poole peal, et sa pead sinnapoole sõitma, mõtlesin tänal väega panin mind rongi peale ja jõudsime. Alguses ooden sees, mehedki seki veel lonkas isegi midagi viga, oli need saadide siis asend siis kus ülemaks oli ülemleitnant, vainu kes oli saanud ise ka pihten kuskil idarindel Narva rindel. Käisime kõik pidime kätest, Me Karimad, Heil Hitler ja me kõik karjusid Kle. Ja sakslasel oli vaenukõrval hea meel ja vaenu muigas. Kõigil oli hea meel, Taanis oli meil hea elu, alguses ma ootan, siis oli, ma ei uskunud, et piimamees tuleb õue, Kellistab kella ja sa võid värskelt piima osta, mida me ei ole nii aastaid näinud. Värsket võid said ja ma sain Pagariga sõbraks ja see andis mulle värsket leiba. Kõik oli. Istu une hea unenägu oli, kõht oli alati täis nälga, kunagi tundnud igat asja poest osta ja vaenu, siis tegi minust käskjala eino ja mina siis pidime iga teisel või kolmandal päeval sõitma jalgrataste käisis tagasi asendisse, mis me sealt siis kirjasid käskisid, mis teadmisel vääridises olid? Ja sain allohvitseri kokku koodi päeval, kui ma seal külas olin. Ta ütles, et Leo, et ma lähen tagasi rindele. Ma tulen sega ühes. Mul siis juba jalg oli päris hea, täitsa ära ole loll. Sul on siin hea elu, mõtlesin, on mul sõbrad on seal, et ma pean tagasi minema. Tõsis sõda on varsti läbimisse kuratama, teadsin, et nüüd ma lähen. Siia tulete, hüppa meie punti, et keegi sind ei kontrolli, ei, peaasi, kui see üle piiri saadi. Siis kui Saksamaa läätsesid tena Eestisse diviis ja mugune põruta. Üle piiri sain ilusti, aga siis jõudsime noiminstrisse. Ja tulin hirmsat pommitajaid tulvale, pommitajad olid peaaegu tiib tiiva kõrval. See oli midagi õudsat riskist näinud, selleni ma ei ole midagi niiskes näinud, Õhurünnak, hõõrünnakelsoliniski, suured pommid. Kolmekordne maja olid, seal oli suur auk järgi jäänud. Ja kuidagi ma tulin sealt läbi lihatükid ja kõik oli seal ja kedagi, kes selle grupiga ühes läks, ma ühtegi ei leidnud. Kas nad said surma või läksid kuskile mujale. Kõndisin ringi, seal kõik varemetel, läksin linnalt vähe eemale, siis seal olid vanad politseivormis mehed ja ma küsin, kus ma saan siis rongi tšehhi suunas. Et ma kaotasin kõik oma paberid selle õhurünnaku järgi eraldi ütles, et noh, et sa pead siis minema ajutise velt, komantuurija komantuurist anti mulle kolme päeva toitja marspetseen. Nad teadsid, ma jooksen, ma lähen rindel, et ma jookse ja siis. Aga siis igas suuremas linnas, kus rong läbi läks, otsiti mehi külla ja nendest tehti võitlusgrupp. Gandhing, grupen. Linna ligidal, ma ei mäleta selle linna nime, kuradi tulime jälle mitte pommirünnaku alla, aga jahilennukid tõmbasid meile hirmsa tule peale. Inimesi jooksis igas kohas ja ma jooksin ka välja välja. Kuradi lennuk tuli nii madalalt. Ma mõtlesin korra, et ma olen väsinud, leiab, viskasin just selle pääle rusikaga ja lennuk pöörasi, juht naeratas ja lehvitas talle vist yhe kuule järgi. Ma ei tea, ta tundis uskahi. Ja kui ma jõudsin Prahasse Seal algas siis, mis nad kutsuvad plas või üksuse mäss. Ja saksa SS-mehed jooksid vöödenilit, kuulipildujaid, ioneetigi, Karl Luht, flazev ja mis nad kõik, ma käisin ta passis lõõs. Flashi mehed lasevad meid. Ma siis küsin, kas Eesti divisjonis neid ei tea midagi Welcamatuuri, et sealt siis antakse sulle juhatusse niiski asi ja läksi saksa Welcamatultuuri, need ei, tean midagi, nemad pakkisid juba, et jalga lasta vist ja siis see suur segadus, segadus ja siis üks üks autojuht beauty üht ega siis yks laskemoon, kuna veomasina juht sakslane, töötasite ja maaviin just laskemoona eestlastele, et kui sa mu kõhes tuled. Et ma viin sinna, mõtlesin, et tänan väga ja me sõitsime kaunis tükk maad, keegi meid ei tülitanud. Lisaksime peades, metsiaal jõudsime, magame siin, kus me olime, mul ei olnud aimugi. Teesides siis läksid mööda, neil olid divisjoni märgid väävel, ma küsin, kus siis teine pataljon inglise k kompanjon, siinse kompaniina taganesid Indiasse, kompeni hoiab rinnet kinni. Ja neil oli sõprade vahel oli meil vana lauljaid mul Londonis Lonni ja Lissabonis lee Amsterdamis, anni, Narvas mul Marii, kui Moskvas marsime, seal ootab meid mal ja Leningradis ootavad kõik listid tänaval, see oli siis, kui me sõdurilaule rivilaule järsk need hääled tulevad metsast välja, tead, jupats, kurat, omad poisid. Kes ainult jälle kokku. Siis pidasime plaani järgmisel hommikul või tuli käsk, et kõik relvad tuleb maha panna, et sõda on läbi. Siis omavahel arutasime, et meie oma relvasid maha ei pane. Et meie lähme oma teed ja liigume ainult öösel. Ja siis, kui me hakkasime relvadega kõndima siseseks major tuli meie juurde vihaselt ja vandus meie peale, et miks me käsku ei täida. Ma ütlesin, et härra major, et sõda on läbi, et meie omad peremehed nüüd, et iga mats vaatab oma järgi, et me tahaks läände jõuda. Ja liikusime paar ööd, peatasime päeva. Nägime neid kolonnis, mis tee peal kõndisid, mõned olid ees, mõned saaks, et jumal teab, mis oli palju Eesti surnukehasid tee ääres. Ja siis hakkasid tsehhid taga ajama. Jookse Minskis lageda välja pealt metsa saada. Näkkinguma vaatasin vasakule, vahel olid juba käed üleval, nende andsid alla. Siis meid oli neli järgi jäänud. Ja siis kukkusime venelaste kätte, siis enam pääsu ei olnud, tankid tulivad ja. Ja venelasi kohtasime päris hästi või? Mida te ütelda võtsite, võivad ära ja otsisid meid läbi, midagi nad ära ei võtnud ja venelased siis andsid meile tšehhide kätte. Ja läksid minema ja ja algasid tsehhid olid kaunis, viisaka tantsime süüa. Eestiliks purjustsehh panime ritta, laskis laskis teisele jala. Ta oli nii purjus, vist, laskis teisele kuuli jalga. Ja järgmine olin mina ja üks vene ohvitser tuli nurga tagant välja ja panid tšehhile põmaka ära. See oli siis sekundi küsimus, see oli, ma võin ütelda järgmiseni, sõrmeliigutus. Meiega rääkima ja ta ütles, et oli leedu juut. Mõtlesin eestlane, tere meest, muretse. Kes jalga pihta sai, et me viime ta haiglasse. Et T8 pange minema. Tibi ja mina andis nõu, andis nõu ja et näiteks kus poole minna ja paarist jõest üle ja me olime näljased ja. Ja ühel ööl oli vihma 100., mina kõndisin ees relva, jõulud, beebi kõndis selja taga ja siis käis järsku pauk. Massis Läksin ruttu tagasi, kaks mees, mees maadlesid. Pea lõhki. Ja kui ma hakkasin ligemalt uurima, et tal oli saksa Esstee vorm, Eeerrori õieti on. Ja ta oli Pipil lasknud paremast kopsudest, võisid paremast läbi ja tibisurisi ära. Mul oli vähemalt Kone olemas mees, kandiskonnejatest tulid. Siis ma olin vähemalt midagi omakaitsest olema, siis ma hakkasin liikuma ja. Hommikul ma jõudsin. Metsatuka sisse, kus oli suur kartulipõld ja kehi põllumees, pani kartuleid põllu peale. Jääma siis lamasin seal terve päev lõunani, lamasin seal ja tema tuli peaaegu minu ette ja tal olid suured Liivat ja vorstid ja lihad. Ja panime Konesist palges ja mõtlesin, et panen teile põmaki ära ja saan endale kõhu täis süüa. Ja siis ma mõtlesin jälle, et inimese elu ei ole nii odav võileivast eraldata. Kui ta õhta ära läksime, korjasin tema kartuleid, laadisin taskud täis. Ja siis ma sõin toorest kartuleid ja. Ühel õhtul märkasin, et seal oli üks väike järvekene. Et mees pani võrkusid välja ja ma mõtlesin, kas võrku seal kala. Ja kui ta võlgu tuli ära pannud, siis ma ootasin seal kaks tundi, kõht lõi jälle, nurrub vees oma paadiga ära, läks, ootasin, pimeda tuleb siia. Vedasin need võrgud välja, pidin pead ära uppuma, võrdluses oli kaks angerjad. Katsetasin seda toorelt süüa ka, ajasid oksele. Ja järsku olin siis peaga, hakkasin üle tee minema öösel ja oli keegi tõmbas tuulega tiku ja suitsu otsis, ma jäin sinna laama mõjul kahe keegi vahetati välja ja lõpuks ma mõtlesin ma siin terve ja ei saa olla. Panin teile tule peale, jooksindas mööda. Mina lasin või laste, seda ma ei tea, aga ma sain tast mööda. Kedagi mind taga ei ajanud. Ja tee peal volikogu aeg vene kolonnid liikusid molemitel pilt kogu aeg ettevaatlik olema. Ja järsku olin siis suure jõe ligidal. Ja seal olid venelased ja ma hakkasin jooksma, tõmbasin tule peale, viskasin kone minema, võtsin kõik asjad, mis mul oli, võtsin ära, viskasin minema. Elbe jõkke. Kaste tulistasime, Apiti muld, tagasiteed enam ei olnud. Ja siis ma mõtlesin, kas ma lähen nüüd mind lastes ja siis ma teen endale natuke teed puhtaks, palju neid oli, seal? Ei tea, võib-olla neid ehmatasin. Ja ma ujusin Elbe jõest ja kaotasin mõistuse ära. Ma peksmise peale ärkasin ülesse esimest inglise keelt sõnama kuulsingi vait, taastat. Valge poeg enam-vähem ütelda. Ja siis löödi mul nina lõhki, nina läks peaaegu silmade vahele, seal mütsid kinni õmmeldud ilusti. Ja nad mängisime jalgpalli. Kes need olid, neegrid, Ameerika sõdurid ja. Ja siis üks valge ohvitseri tuli välja, ma ei saa neid sõnu ütelda, mis ta ütles, aga need olid Khanis ka karmid sõnad ja krõbedad sõnad, väga kanged sõnad. Ja siis ta küsis, olen, ma ütlesin, ma olen eestlane. Mul mingisugust Tuudiste sinnani ei olnud, ainult püksid olid olemas, paljajalu. Neist viis mammist, minestasin ära, märkisin üles haiglas, siis olin juba nina kinni ja õmmeldud. Ja nii suur neeger istus mu kõrval. Ja ta tahtis mulle midagi anda, veeretasin ennast voodist välja, ma mõtlesin, hakkab jälle, tead, hakkab jälle taguma. Vaata, tahtsime kooki anda. Tead nagu ameeriklastel need suured koorekoogid. Ja siis ohvitserid tagasi orja, kes taunis head saksa keelde, ütles siis, et ära sa palju. Et kui sa sööd ainult siis kuivikuid ta viib mind lattu ja siis lao oma taskud täis ja et mis sa tahad teha ja mõtlesin, et kui ma siin siin töötada, see on, et see mul hea küll. Töötasin siis ameeriklaste juures kogu aeg sain kuivikuid, tervet aega ma teadjaid, kõht võtab nii palju kuivikuid, vahest kogu aeg sõin. Ja kokkige pakkus mulle liha ja igasuguseid, mis neil olid, need rikkamad toidud, aga siis mu enda mõistes vist ütles, et ära niiskesse asja. Üks nädal hiljem hakkas, nii, pani, siis hakkas juba, kõht hakkas töötama ja siis ühel hommikul Ameerika ohvitserid. Venelased võtavad selle osa üle. Et sa nüüd teemise tahad. Kas sa tahad sinnapoole? Sinnapoole, ma mõtlesin, et ma ei tea, mis mul tulevikku praegu on, aga sinnapoole küll ei taha minna. Missugused venelased on, et ma tahaks ära minna?