Riigikogu esimees Ülo Nugis saatis riigikogu nimel õnnitluse esimesel jaanuaril 95 aastaseks saanud Jaagup Loosalule. Jaagup Loosalu on vanim teadaolev riigikogu liige, kes valiti parlamenti 1926. 1929. ja 1932. aastal. Pärast viimaseid valimisi oli ta riigikogu juhatuse esimene sekretär. Käesolev saade ei pretendeeri tervikülevaatele päevakangelase tegevusrohkest eluteest. Oma mälestuste käsikirja on ta loovutanud rahvusraamatukogule. Jutuajamine Jaagup Loosaluga on salvestatud Pärnus. Ma olen vana kalendri järgi sündinud 20. detsembril ja 12 päeva juurde panna valgi esimesel jaanuaril minule meeldis, see oli meeldiv ja õige ja tõde ja läänepoolne orientatsioon oli ja et niux vana kalendrit ei olnud mujale kui Venemaal ainult. Ma pean ütlema veel, ma olin õhtukursuste kolmandas klassis siis see üleminek, vot jätti loobumine ja üldse uuele kirjaviisile vene keele üleviimine mõnele tundes väga raske. Ma mäletan, proua Rammul oli meil vene keele õpetaja sel ajal. Ja kui tema temale öeldi, sunniti, et liit peab minema uuele kirjaviisile üle siis tema hakkas nutma kohe klassis. Tema oli nõnda kohanenud ja preestri naine oli ta vist sellepärast tema elas seda väga üle. Eile õpilastel aga oli hea meel, et ei ole enam vaja jätti e meeles pidada, sest see jätti eel meie reegleid ei tundnud. Kes kirikuslaavi keelt ei tundnud, sellele oli teed täitsa üle jõu käiv ja lihtsalt tuli pähe õppida Beukisi helina Jeeliseelisemena Tseeli võti, mis suune lause on? Jõgis helina jäli issi, eelisemine, heli ja siis teedega sõnad tulid pähe õppida siis algkooli põhikooli ministeeriumi kaheklassilises koolis kaheklassile viie õppeaastaga ministeeriumi, oi, seal oli neljandas ja viiendas jaos täielikult kõik õppekeel oli vene keel, jah, aga siis siis neljandas viiendas jaos tuubidise kõik pähe ja ja siis grammatikareeglitega vahel ja grammatika teksti vahel oli ikka igav pool jälle või neli-viis rida teedega sõnu ja need tulid pähe tuupida ja minul oli, kui ma, ma olen väga vara kündma hakanud, lapsena mulle väga meeldis kündmine siis 12 aastaselt oli täitsa künnimees ja isa külvid geena. Siis raamatul oli taskus ikka ja tuletasin meeldejääv, õppisin neid ja peatasin hobuse vahest ja jälle vaatasin, täiendasin ja lugesin uuesti üle, midagi töö juures. Raamat tuli taskus. Millal te hakkasite huvi tundma poliitika vastu? Poliitika vastu on minul olla udu huvi väga vara ja sestpeale, aga eriti eriti siis poliitika tegemise ajal ma vist küpsiseid 1917. Olime 19. aastane, siis nägin ja kuulsin kõik ajakirjanduse vaid järeldused ja ja, ja koosolekud vaieldakse ja, ja nõnda siis tekkis niisugune pahempoolne kalduvus, vabameelne kalduvus, aga mitte kommunistlik ja niisugust lugu, et seitsmeteistkümnenda aastaga kevadel, kui selle revolutsiooni läbi viidi ja Tallinna oli ühel pühapäeval kevade poole komandeeritud Petrogradis palju üliõpilasi ja need olid Tallinna tänavatel siin-seal terve pühapäevase. Ta kõneles, minagi jäi ühe juure peatuma. Hambajuure, kes oli Vene turul trammiliini arude kohal seal. Ja seal kiri kõneles üks Instituudi üliõpilane oma õpilasvormis ja nõnda, et suu vahutas, kui ajaga kõik aeg ta rääkis. Mäletan, sealt läks maatrikseid mööda terakene, peatasin, ta kuulis eto palli, seon valeeninets jah, ja läksid edasi. Sel ajal ei Lenini propaganda ju veel täitsa uus ja Lenin oli tundmata inimene ja aga, aga Lenini jüngrid olid juba nii nii suurel määral kihudesse, et tegemist oli kevadel aprillikuus. Lund oli natukene veel vaase, aga suurem osa alliga juba paljas. Tuletame palun meelde 1900 seitsmeteistkümnenda aasta olukorda ja meeleolusid. Tol ajal liikus ja ainult Eesti autonoomia mõtte. Millal hakati mõtlema Eesti iseseisvusest, iseseisvast riigist? See oli nõnda, et juba 24. veebruaril 1900 kaheksateistkümmend kuulutati välja juba Eesti iseseisev riik. Ja siis oli tee see mõte juba küpsenud ja meie ütleme kõige kitsamas ja kinnistes ringkondades väga palju arutatud ja ütleme, tavalisele kodanikule ja minule kui sel ajal õhtu Kurslasele tuli see üllatav, et tema nii julgelt oli, aga maanõukogu kuulutas enda kõrgemaks võimuks ja see oli kõik niisugune esteks ike rahva laiale hulgale üllatav ja isegi vaieldusi oli, et meie isa kõike ei jõua iseseisvalt, kuid suurem osa enamus oli selle poolt, et ikka iseseisvaks kohe päris iseseisvaks, muud midagi ja, ja see küpses, ütleme aasta jooksul Seitsmeteistkümnenda aasta jooksul veebruari veel revolutsiooni järele hakkas tema see mõte kohe-kohe kujunema ja, ja Crystaliseeruva ja siis selle vastu peaaegu kõige kaugemale jõudis Tõnissoni mõtteavaldus sel ajal siis omavalitsused, mõtted ja siis viisatati ka iseseisev. Aga et Vene riik 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta jooksul ja suvel keerimiski ajal ja jõudis niivõrd laguneda, et siis tekkis niisugune mõte, et hoiame selle kolossi langemisest endid eemale ja eemalehoidmise võimalus oli see, et iseseisvaks kuulutada. Muidugi oli laielisi palju selle ümber kirjelduses koja seltskonnas. Et kas me suudame iseseisvad olla ja, ja nii edasi. Aga kalduvus oli see, et vot kitsas ringkond koostas selle Proclamatsiooni esise suisega kuulutuse manifesti ja üks kord 24. rööril. Mina läksin välja jalutama nii õppimise vahel, olin siis esimesel kursusel ja seal õhtukeskkoolis Tallinnas Tallinnas ja õhtu õhtukursused olid ja ja keskturul hakkas sagin rahva hulgas liikuvaid foton, kuulutused, väljad. Selle ümber oli kõik ja kesktulge teater vaja oli juba ja see ehitati 13. aastal ja siis mina läksin ühe teise Rapla poisid leitarfiga. Et nad ei tahagi suurte kursustele. Et lähme, vaatame, mis seal siis on ja lugesime ise oma silmaga seda Troklevatsioonid või, ja manifest manifesti ja mis oli õieti veel teraalid, Johan Kukk nagu koostanud, aga eks ta läbirääkimiste põhjal koostas ja redigeeriti koos ka ja nii. Siis meil oli hea meel, et nojah, nii on ikkagi parem meie kooli poisid kursuselt poolt. Poisid otsustasid. Kus see manifest välja pandud oli? See oli seekord selle seina peal mis vaste tõlvkon valli tänava ja ütleme Pärnu maantee praeguse Pärnu maanteeosasid praeguse parlamendi alguse osas, eks need müürlehti oli mitmel pool laotad igale poole ja Kas rahval oli usku, kas see mõte ei olnud harjumatu? Mõte oli, mõte oli võõras, aga ta oli, ta oli ülev ja ta oli vaimustav. Ja et näed, kui on otsus tehtud, eks vaatame, mis siis tuleb kaka järgmiselt päeval keskpäeval tulima jälle. Jaagupi tänavalt oma korterist. Jaagupi tähendab 24 sealt korterist keskpäeval linna vaatama, mis toimub väljas, ega siis põld raadivatega midagi. Ja olin Peeter suure ausamba võre ääres. Ei, see oli Vabaduse platsil tookord heinaturg. Jah, ja heinad Vabaduse platsi ääres vana, õieti seal, siis ma olin ma üksipäini. Ja siis nägin ma elus esimest korda Saksa sõdurid, vaatasin ja imestasin täpselt inimeste moodi me neid oli tehtud meil nii hirmsalt maha. Et nad on metsalise, tapavad ja vägistavad, röövivad kõiki kõik moodi, oli teda jõutud maha teha, seda Saksa sõjaväge. Agenda ja, ja sõjapropaganda. Ja selle tagajärg oli minul, minul ja vaatasin vehkimist, kui need tulid Harju tänavat mööda sealt Pärnu maanteelt apsale poolt, muidugi Keilast ja jalgratturite rühm ja läksid kuhugile Harri tänavat mööda edasi ja vaatasin, et imetlesin küll jah, et vot täitsa inimeste moodi paguni sümpaatne mulje jäi. Nad olid nii väliselt hoopis kultuurilisevad ja ja niisugune et täitsa üllatav oli näha esimest kord Saksa sõjaväelasi. Saksa okupatsiooniväed olid jõudnud tallu Ja noh, siis muidugi kohe sumbutati, Saksa sõjavägi sumbutas oma kohalike võimude kaudu, kuid selle iseseisvuse ja algas nii, ütleme pime aeg, meie päästekomitee päts, kontserdi koomik ja, ja siis Vilms läksid muidugi põranda alla, põrandaalune oli number 11 kunsttööstuskooli õue peal, väike maja Tartumaa tagant ja teine sel ajal ja nüüd lammutatud. Jah, see ruum, ma mäletan, et minu esimene töökoht Tallinnas oli voorimehe amet laose kvassi tehases. See oli Tartu maantee 13, nii et ma olin vist selle müüri ääres. Tuletasid meelde 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sündmusi ja 18. aasta veebruari iseseisvuse väljakuulutamist ja saksa okupatsioonivägede saabumist. Kuidas algas teie mälestustes Eesti vabadussõda? Vabadussõda algas nii et sakslased neile oli kodumaal revolutsioon ja tõmbusid tagasi, hakkasid Narva Alt taganema vähehaaval novembrikuul ja. Ka valitsus loodi kohe ja Nonii käima asja otsima vabatahtlikke, vabatahtlikke, kes tuleksid vastu astuks, sakslased taganevad, et mitte tühi koht ei jääks ja kommunistid ei saaks edasi tungida. Aga see oli väga raske, Joal valuline toiming. Kõigepealt avaldati, see oli novembri lõpus avaldati üleskutse ja siis tulide kõigepealt õpilased ja teisi vabatahtlikke ka, kes Narva juures ikka hakkasid vastu, siis kuulutati välja. Teiseks see oli detsembri lõpupoole, kuulutati välja Tallinna kooliõpilaste mobilisatsioon kuigi neil vabatahtlikeks täiesti täiesti vabatahtlik ja ega seda, kes ei läinud, ei läinud ja aga tegelikult tulid kõik mina. Ma olin juba koolivaheajale läinud sinna maale Harjumaa metsanurgas, kus ei käinud seal Stalus meelde, isal-emal ei käinud ajalehte ega ega olnud telefoni kuskil lähedal ja kõige läheb telefon oli 10 kilomeetri peal. Ja mina ei kuulnud seda mobilisatsioonikäsku vist kuskil üks lehe ajalehetükk, selle peal nägin mina ette, on Tallinna kooliõpilaste kooliõpilased realiseeritud, siis oli minul kohe selge seisukoht, et pean mina niisamuti minema ja siis paidest kostsid juba suurtükilasud ja, ja Harjumaal olid juba ligi kehvani jõudnud kommunistide väeosad ikka samm-sammult taganetud jäised ühtepuhku järele. Aga nad jäid ka hõredamaks, ikka loodeti, et saadakse kergelt jagu ja tähendab nõnda, et mina tulin kooliõpilaste pataljoni kas esimesel või teisel jaanuaril. Teisedki õpilased olid juba kõik ees. Ta ei olnud seda varem teada saanud ja maal ei olnud seda teadet ja nii, et minu õhtukursusekaaslased olid ees. Kõige agaramad reageerisid algul juba varem vana aasta sees veel Tallinna reaalkooli vanemad õpilased kes läksid kohe fondile ja siis tulin Tallinna kooliõpilaste pataljonis. Muidugi. Haruldane niisugune usk ja lootus ja oli ikka, et midagi ikka, pilt tuleb küll kõike, küll me saame nad ikka pidama. Viimaks vähemalt otsustati nooruse uljuses ikka vastu pidada. Selle jõu varjul saadi mobilisatsiooni käskusid anda, sest esialgu rahvale hulk ei reageerinud mobilisatsiooni koolitustele ja agad järk-järgult ikka jälle teine mobilisatsioon ja kolmas mobilisatsioon. Need eelmised mobiliseeritud inimesed alkes algusel toetusid veel koolidele pataljonile. Nende autoriteedi najal saadi organiseerida ja mobiliseerida uusi väesalku. Nõnda vabadussõja keskel, juba kevadeks saadi kindral Laidoner, seda teatas riigikohus pärast. Kui mina juba riigikogus olin, siis seda teatas ja et seal seal oli juba 100000 meest Eesti sõjaväes ja sellest oli 75000 äkki see tähendab otseri rindemees frondi meest, lahingumeest oli 75000. Et vaat missugune rusikas oli juba kujunenud ja sellest jätkus jagamiseks suvel veel nii Landeswehri vastu kui ka kommunistide vastu Narva tasandil ja eriti ärev aeg oli 20. aasta valgus. Ja siis 19. aasta lõpp, kui algasid valges vaherahu ja kõiksugu see kõiksugused, kuulujutud levinesid ja kommunistid katsusid maruliselt veel peale tungida ennem vaherahu Narva randil, et nende mõju avaldada läbirääkimistele ja võtta meilt julguse ära, aga siis oli niisugune, et vaata õhtul õhtul heidad magama. Kas hommikul enam tõused üles selles riigis või teises riigis? Te nimetasite osavõturiigikogu tööst ehk jätkamegi, nüüd sellest, kuidas teie astusite Eesti suurde poliitikasse, kuidas teist sai riigikogu liige? Ja vaat see oli niimoodi, et kui mind 24. Ta aasta veebruaris kutsuti Tallinna asunike ja riigirentnike Põllumajandusliidu teaduslikuks sekretäriks Se teaduslik sekretär, oli ikka see üldorganiseerimine ja suurtes joontes organiseerimine nagu ikka teaduslik sekretär, Ameerikas on ministrid kõigemi sekretäri nime nime all ja siin oli ta teaduslik sekretär, on ka ikka niisugune, kes suuride juhtivat tööd seal teeb. Mind kutsuti enda sekretäriks selle tõttu, et diood, rool oli minust metsa kaudu kuulnud, et on üks niisugune inimene, kes esineb, kes autoriteet juba oma ülikoolikaaslaste hulgas, sest mina olin sõna võtled ja võtsin sõna ja, ja mingipärast olin teataval määral nii silma paistnud, et tunneb huvi ühiskondlike asjade vastu ja ei ole nõus, ei Põllumeeste kogudega. Ega's sotsialistidega kommunistiga ei olnud nõus neid mõlemaid mina kritiseerisid ja vot selle teadmisega olid teod, pool kirjutas minule Tallinnast, tema oli siis kaasjalikude liidu tegelane, et kas tule Tammetisse meiega, esimene palk on kohe 12000 ka varsti 15000 marka, see oli agronoomide palgast sel ajal suurem ja siis ta suurem vastutus ja loodeti, et mina olin näidanud vana ühiskondliku töö kalduvusi. Ma mõtlesin väga mitu päeva, kas minna või mitte minna. Sest see tähendas õpingute katkestamist Tartu Ülikoolis. Veerand, nii ütleme kolmveerand õpingutes nagu tehtud, aga õpingud katkestada ja katsuda sealt kõrvalt veel jätkata. Ma olin tüdinenud sellest nälgimises, mis mul oli ülikoolis teha, sest ega mina ei ole kellegi peale viie õppeaasta abi saanud vaid ise pidin töötama, teenima ja ja pingutama. Täna ei saanud alati mitte olla töö juures ülikoolis, vaid oma töö juures pidi tihti ka olema ja ja ma otsustasin nõnda, et see pind on roheline, see seal künda võib ja läheneb kündjast. Ja ma andsin jaatava vastuse. Ja 19. veebruaril 1900 24. aastal astusin teenistuses olin üsna leidlik edaspidises organiseerimises. 25. aasta lõpul, mina nägin, vaat siin on juhul või õige, et siin on nagi, mille otsas riputame lühid edumeelse Põllumeeste liikumise ja, ja siis töötasin mina välja vaikides ega avalikult tohtinud seda teha. Asunike oli juba riigikogu neli inimest. Viies oli WD mobiliseeritud sõdur, Laretei ka veel diplomaadid ja, ja temal oli ka viiendakse sellisele Rütmas ja ka meie poolehoidja ja nõnda siis mina töötasin välja peensusteni põhikirja vaikides ja siis veel kõiksugu organiseerimise piike, päikesed projektid, kuidas seda, et igasse külla kiiresti-kiiresti viia ja et järgnevad 26. aasta riigikogu kolmanda riigikogu valimised, et selleks kaks erakonda asetada, sest need olid nii metsikult juhuslikult üles seadnud need viis inimest seal riigikogus ja neli olda organisatsiooni ja mina valmistasin ette kõik selle organiseerimises Mullerid, kalduvus selleks ja, ja aru saada, et peab organisatsioon olema ja, ja siis, kui ükskord kutsusin kaks inimest nendest rühmast vama juurde Benno ja kesteri ja andsin Nendele valmis materjali, muistendid kõik kätte, et minge ja tehke oma rühmas niisugune organisatsioon, valmistage ette ja tehke erakond, noh siis, kui osakond oli juba noodid, siis mina ei tahtnud veel osa võtta, sest ma pidin olema erapooletu, sest Aselgede liidu juhatuses oli mitme kolmest erakonnast inimesed, Tööerakond, asunikud ja, ja sotsid ja, ja siis, kui 26. aasta valimisteks nimekirjade koostamine oli, siis pandi mind ette Harjumaalt. Nii tänutäheks, et ma selle organiseerimisel, mina olin nii, ütleme selle asja käigu andnud ja ettevalmistavaid töid siis, et mind nimekirja etteotsa seati Harjumaalt keskus ütles muidugi jaa, et tehke nii ja nii häälteenamusega tuli ka välja. Muidugi tuli liigutada ja kui juba on võimaik suus, on, et siin on võimalus otsekohe lase minna ja minu oma mõtet teostada, et edumeelsete põllumeeste liikumine peab olema keskkarakondlik, mitte äärmuslane ühele või teisele poole. Ja siis ma olen leidnud sellenagi tähtsamal, riputan selle erakonna asutamise ja edaspidise elu ja see oli nagu latte kohvi. Ühtlasi ka esimesed sammud ja nii oli ju nagu organisatsioon juba valmis ja selle tagajärjel 26. aasta maikuus oli valimised. Ja siis senise viie inimese asemel saime riigikogus neliteistkümmend, inimest. Neliteistkümmend kohta, see on kolmekordne kasv. Ja mis tähendas organisatsioon? Seal juba arvestatav rühm. Jah jaa, taar, täitsa arvestatav rühm tingimata ja esimees oli juba valitsuskoalitsiooni moodustamine põllumeesteks kogudel oli kas juba siis 23 või 24 Põllumeeste Kogude esiteks olid Maaliidu nime all, siis nad kukkusid sellega väga Plameerisidendid ja asutavas kogus ja esimees Riigikogus ja teises juba oli üsna suured. Aga see põllumeeste kogude Jaani asunikud ja, ja need on muidugi teataval määral nagu kutseorganisatsioon. Aga tarvitatakse poliitilises võitluses igasuguseid võtteid ja ka nime tõmbejõudu ja Lenna nagu praegugi käib ja siis nimetõmbejõud. Ja muidugi jah. Aga ma pean ütlema, siin näiteks kohed. Et imestama paneb, mispärast praegu arutatakse ikka ja etet valud ei anna toodangut taludes aineteks odra elatamise koha peal. Ta on küll ta on kõigepealt äraelamise koht, elulaad ka iga pisikene talu annab ka natukene ülejääki ja talus on mahatükikesed väga põhjalikult kasutatud, niisugust lohakust nagu suurmajandis. Meie talus mitte iga ruutmeeter kasutatakse ära kasulikult. Ja siis, kui Eestis oli lõpuks see üle 140000 talu ja vaatad, et missugust toodangut andis talu, andis piima, andis võid ja liha ja ja kõigijad, kolmveerand rahvast elas ära selle juures ja oli terve õhkkond, terve rahva meeleolu. Nüüd omavahel öeldakse ka, et ainult suurmajand võib anda Põlva toodangut. Väikemajand annab kokku ka kaubatoodangut ja vägi on elu palju korrektsem ja palju sisukam ja korralikum ja rahuldav Väike-talunditest. Nii et olgu edaspidigi meil mõisnikud ja, ja talupidajad, väiketalupidajad nagu vanasti olid mõisnikud, talupidajad ja neid mõisad mühiguvaman remaidi talumaadeks, niipalju kui osta soovijaid on. Ja kui maksujõulisi inimesi on nii, et järsku neid mõisaid likvideerida ja purustada, tootmisest välja lülitada, seda ei maksa teha, vaid tasa ja targu toimu, kui see asi, aga nüüd aetakse vägise vägisi ikka kõik talud korraga korraga, kõik talud, kõik majade likvideerida, te näete, näete ju kõik missugust sest see võimaldab juhtkonnad jagavad varandusi võileivahinna eest, müüakse kalleid masinaid üksikutele isikutele, ainet muidugi sealgi asja juuresolijatele. Ehk läheksime jutuga nüüd uuesti Toompeale tagasi. Kuid kui tõhusalt töötas teie ajal riigikogu? Minu minu arvates tema töötas ja ikka nii jõudumööda võimalust mööda ja nagu elu dikteeris uusi. Tõsi, niisugust seaduste puudumist ei tuunitud, siin leiti, analoogi jääb, niisugust tühikuid, niisuguseid tühikuid ei tuunitud, sest kui uut seadust ei olnud, kasutati vana seadust. Ma ei tehtud mitte Aastaga. Maareform ei viidud läbi selle, et 19. aastal võõrandati asutava kogu poolt kõik mõisa maad ja kirikumõisamaad ja ja rüütlimõisad ja maareform viidi 19 aastal läbi. Seda hakati teostama jõudumööda eestiks kõigepealt kõik need, kes otsekohe tahtsid hakata kasutama maad ja anti kätte ikka temale maha siis kui tema kindel on, et tema võib juba teha. Muidugi asumine, sel ajal ei olnud nõnda kõik suured traktorit, Belarus, teised ühed talul laeva, siis oli üks hobune või kaks hobust, katsuti sellega hakata, peale elati, esiesitati kõigepealt mingisugune väike ruum, mis pärast muutus kas karja köögiks või karjalavdaks või, või elati veel. Põrsad olid veel ühes nurgas ja. Jälle elas perekond ajuti kõigepealt katsuti muretseda, et loomade varjupaik oleks ja laami pidada, saab hakata ise katsuti elada kas v valt käies või, või sealjuures väga kitsikult elades. Ja kõige hiljem ehitati ikka siis elu vaja. Ja asulisega riigi rentsikude põllumajandusliit, kuhu mina läksin sekretäriks, see organiseeris talu nõuandehulk ametnikke oli meil iga maakonnalevi ehitus, aladalonoomik, agronoom ja põllunduse maamajanduse. Ajalehes ajakirjas kõike, mis vaja, neil ilmus ka ajakirja asunik. Selle läks 1500 eksemplari. Mina panin ette asutada ajakiri kord kuus nimega Uustalu. See on moderniseeritud talu. See oli omaaegse ajakirja talu õigusjärglane. Edumeelse põllumeeste ja edu meelsemate autorite maandumiskoht ja uustalu kujunes nii, et 1000 500-lt eksemplari tasunit läks minu mõtete abil. Minu reklaami propaganda abil viisime seitsmeteistkümne 1000 õe korraga uustalu nime all ja see oli sel ajal kuulmata saavutus. Kas te ka riigikogu liikmena jätkasite ajakirjanikutööd, toimetajatööd? Ei taha riigikogu liikmena 26.-st aastast alates siis ma ütlesin ära, lahkusin ajakirja uustalu tegevtoimetaja kohalt, aga vahel jäid kollektiivi liikmeks ikka siia kollektiivi liige, olima toimetuse kollektiivi liige, volima kõika aeg, kuni kuni ajakirja likvideerimiseni. Mina astusin siis toimetaja kohalt tagasi, kui ma Riigikogusse läksime ja neid eestlasi ka juhatas teadusliku sekretäri kohalt tagasi, sest seal pidi nagu erapooletu inimene olema. Ma läksin täiel määral 26. aasta kevadest peale ainult riigikogu tööle. Ja siis mul oli selge, et ilma erakonna aja leheta ei ole võimalust ennast kaitsta. Kui teatakse, et, et ajaleht saab vastata kallaletungile, siis ei tuldagi kallale nõnda ja sellepärast mina propageerisin ja asetasin ajalehti ja aga see oli esimese aasta jooksul väga hiljaks jäi asetamine veebruarikuus 1980 kuuendat aastal. Pisike osaühing oli ja seemne kulutas raha ära juba kohe esimese aasta jooksul ja siis 27. aastal. Erakond, nad olid ju algajad inimesed, enamasti ei olnud seda suurt Joald kellelegi keegi enam ei taha juurde maksta ja jääd võimatu ette kujutada, et erakonnal ei ole ajalehte. Mina ütlesin, andke ajaleht Maa minu kätte, eraväljaandel katsunud võimalusi leida, kuidas seda välja anda. Vast suure tööga tuleb kuidagi aga noorem inimese vaimustuse ja mullovi mõte, tagamõte kohe, ma asetan mõni aeg hiljem niisuguse ajalehe, mis linnast raha koguma. Ja nõnda oligi, et 27. aasta juunikuust alates mina võtsin oma eraväljaandmiseks ja kuu aega hiljem asutasin ajalehe uudislehe, mis ka kord nädalas pidi ilmuma ja Maalehe muutsin 29. aastal. Ta oli ennem maa nime all, aga rahvas hääldas maale ikka maale. Timaaviate ma vaatasin ka, et maa on liiga lühike, nimetas seda ühesilbilise nime ei kasuta, rahvas tahab, ikka otsib teise teise silbi juurde ja ma paningi nimeks. Maaleht registreerisin ümber ja nii et Maalehele on. Vaat niisugune. Niisugused asjad on. Kas riigikogu istungeid võisid kesta ka väga kaua? Tavaline korda oli nõnda, õhtuti kell viis algas viiest peale, olime igal rühmana juures, harjutas päevakorra läbi ja et need võttis seisukohad oma rühmas ja siis rühma seisukohad läksid üldkoosolekule, neist peeti kinni ja tavaliselt kestis kõhtu kella üheksani, aga vahest oli tarvis kauemgi istuda, siis oldi kauem. Igatahes tunnilisi ja tunniajalisi ja neid neid ei peetud. Palk oli sel ajal 140 krooni kuu palk. Ja kui inimene puudesse, tema nimi, põld sisse kirjutatud isik tapvalt isiklikult oma nime farmi raamatusse kirjutanud, siis kaaselt põhjuseta puudumine. Vist 15. Taani võeti karistuseks maha, nii et kui puud, et tükk aega, siis töödeldud palka ei saanudki. Mis mõtteid on teil tekkinud kuulates nüüd riigikogu tööd? Minule on praegu on see riigikogu kohta ei taha ju hakata ütlema, siis 101 inimest tulevad mulle kõik kallale ja aga, aga siiski nii, palun ütle veel, et seal on natukene rabelemist, ei, ei olenud järjepidevust ja järjekindlust ja arvatakse ette mitu sammu ette siis mitu sammu tagasi jälle ei ole hästi edasi jõutud. Abelemise tundmine on ja nagu ei ole põhjalikult põhjalikult läbi mõeldud. Ja seep Laan, valitsus ei ole suutnud küllalt nii, ütleme järjepidevust, need järjekindlust tegevuses anda aga tehakse ja püütakse. Ja iga rühm ja riigikogu liige otsib alles omale kohta ei ole jäävälja kujunenud, nii et vahetegemised ja. Ma tunnen, riigikogu annab seadused ja need taimi. Vot see on üks imelik asi, et bürokraatias on ikka nii palju seda vanakasvatust veel, mis ei tee tarnissegi muud teha, vaid asja venitada ja edasi lükata. Aga eks eks tehaksegi, püütakse, loodetakse teha, aga ta ei tule mitte niimoodi välja. Aga üldiselt olukord riigis on raske, rahva meeleolu, raske, igasugused Harrikaid ja ärimehi, äritegelasi on nõnda palju, et tootja on nagu kõrvaline asi, tootja ja tema mured ei ole kellegi poolt kaitstud. Ja kõik teevad vahendajad jälle virutab mitukümmend protsenti või isegi kahekordseks hinna peab ju ometi ka olema niimoodi, et, et see vahendamine nii suurt osa ei mängiks, vaid tähtsam on tootmine ja nii kaua meie rahva elu ei tasa, kaalustu ei muuta normaalseks, ei muutu tasuvaks, kui nii meie põle tootjat tarvilikul määral kaitsnud. Teiseks on veel meie rahvas liiga tundlikuks muutunud poliitikas demokraatia korras, demokraatlikus riigikorras ja ikka on vaieldavusi. Aga need muidugi mõistliku traalialised, arutatakse asju poolt ja vastuväiteid, igasuguseid see peab olema. Ega see veel tigeda, sest ei ole, aga neil võetakse vaiellusi teise seisukoha avaldamist liigade tundeliselt. Vaevalt rahvas ei ole nagu demokraatliku korra ajaga veel kohanenud. Natukene paksunahalise peab olema, kui tahetakse demokraatlikus korras elada, siis siis kuuled igasuguseid poolt ja vastuväiteid. Ja see on normaalne. Ma tahaks aga omalt poolt tähelepanu juhtida ühele väga tõsisele ohtlikule ja ehmatama panevale asjaolule. Meedia iive on langenud ja langeb ja kui meie rahvas ei muutu, hoiak, arusaamine sellest. Meie praeguse olukorra kohaselt likvideerime iseendid iseendast risti, rahvuse likvideerime. Kui iga aastal sureb rohkem inimesi ja sünnib hoopis vähem inimesi ja see tendents võib-olla läheb veel edasi, siis on tagajärg mõne aja pärast, et eestlasi enam ei olegi ja need jooksevad laiali, kes, kes Ameerikasse, kes mujale, jääb Soome ja nii edasi ja see pisikene alla miljoni, meie peame jõudma ometigi selleni, et üle miljoni Eesti rahvast oleks muud teed ei ole meie säilimiseks meie elu alalhoidmiseks rahvuse alalhoidmist, kui ainult meie iive peab tõusma, püssiga meie midagi ei tee. Reaalsus on see, et meil on naaberrahvas suur vene rahvas, meie saame seda selgeks tegema ka nende legi, et Vene rahvas ei ole Liisugi iseendast nii halb, et nendel jäi head iseloomu, kui sa oskad nendega käituda, läbisaamine võib ju olla, ma olin nendega koos töötanud ja, ja aga kurb on see, et see vene rahva parem enamus, see demokraatlik ja teisi rahvaid salliv enamus laseb end kerges tõmmata, nende marurahvuslaste sealt kaasa kiskuda ja, ja siis tuleb muudkui muudkui võtame selle ära ja võtame teise ära ja kuidas ta siis Venemaa nii suureks on saanud ainult niisuguste võtetega. Siililegi on selge ja paistab läbi nagu sõelapõhi. See saan aru, et venelasi siia on sihiteadlikult ja teadlikult saadetud ja mispärast nüüd Levad meie vilets avatesse aludesse tulevad, kus seal viletsam maa omal on külatühjad, külad jäävad tühjaks, järjest üksteise järeli maad jäävad, see õieti ei ole kavat maad kui praegune Venemaa kõigi nende vallutatud rahvastega. Siin peame igatahes hakkama eesti rahvas kujutama ja kujundama seda hoiakut või tõekspidamist. Etel lapsi pea pääle, rohkem tervete Noorte inimeste lapsi peab olema rokkel. Deebeelikuid ei ole vaja, aga, aga just terveid inimesi on vaja. Ja see on ainukene pääsetee, kuidas me võime oma rahvuse alal hoida.