Ants vaadre läks sõja ajal paadipõgenikuna üle lahe ja astus vabatahtlikult Soome merele. 1944. aasta sügisel, kui rinne oli jõudnud Eesti pinnale otsustest suurem osa kolmest 1000-st soovi vormi kandvast eestlasest, et neid vajatakse rohkem kodumaal. Viimaste lahingute järel algas metsavenna elu ja Ants vaadre varjas end pikemat aega, kord siin, kord seal. Vana-Viru tänavanuka peal, kus praegalt, mis pootsin nüüd on, tehti seal vanasti arhivood, mis oli, oli seal vanasti juuksur selsamal nuka peal. Üks mees tuli, küsis tuld mu käest, mõtlesin, minul suitsu ei ole ja tassidest mööda astuda, nii-ütelda oli külje peal juba teine küsimus, kell on siis ma ütlesin talle, mis kell on ja ja, ja siis tahtsin tagasi pöörata, et issand, mind piiravad selja taga oli kolmas siis mulle siis selge, kellega tegemist on. Ja siis üks mees küsis mu käest siis, et. Kusti sõjaväedokumendid, mõtlesin, polegi neid, ma olen nii noor poiss, mul polegi neid dokumente. No tulge, lähme sõjakomissariaati uuel täna nuka peale. Sõjakomissariaat viidi sinna siis. Ja küsiti näide dokumendid, mina näitan siis oma dokumendid, need olid muidugi ei kõlvanud nendele jaa. Läks vist kolm tundi või mis mööda läks, viidi olevimäel, et ühte seal üks mingi juurviljapood, kuna kaldaja viidi sinna, siis hakati küsima, et mis su nimi on, mina räägin nendel oma nime ilusti ära ja kas te ütlesite Laatre? Ollagi paberit? Ja siis see nimi nendele ei meeldi näiteks ikka kokkuvõttes Jokutes seal tükk aega, et mis ikka su nimi on ja siis ühel mäel karges elu täis Mu selja taga ja ja tõi mu pildi soomise mundris pildi mul ninal, kes see mees on? Ma ütlesin oma nägu oleks, aga, ja siis ta tahtis mind täijat, aga, aga see teine mees sai käe ette ja esimest pauku ei saanud, seekord. Siis võeti kätte see neli, sest mis seal keldris oli, siis need võtsid mind nii-ütelda omavahel ilusti ja siis marssisime sealt mäest üles pagari tänavale pagari tänavauksest kolks sisse ja ja öeldi, et vat mantel, pane sinna naela otsa ja, ja oota ja ma ootasin seal kolm päeva seal koridoris kolmapäeva öösel vastu neljandad päeva tuli üks mees tuli alla ja küsib, mis nimi on? Vaadre Lähme üles ja vot siis viidi mind ülesse ja kõige kurioossem juhus oli see, et viidi ühte kabinetti ja. Seal kabinetis istus üks tuttava näoga mees. Tervist. Tervist mõtlesin, et te olete nii tuttava näoga, et ei olegi seesama mees, kes minu Isarreteeris ära tunned. Mõtlesin ära, tunnen jah, et teie nägu jääb ju Ühele meelde, kes niisuguse teoga hakkama saab. No vot, saame tuttavaks. Minu nimi on Vassiljev, ma ei mäleta, mis ta eesnimi oli. Siis ma tean seda? Jaa jaa. Siis tuli sealt teisest uksest tuli üks noorem mees, tuli ja, ja tööd, käerauad ja pandi käed raudu ja ja keset põrandat tabureti peal istuma ja siis hakkas see nii-ütelda laulupidu pihta. Me jagasime seal seda puid ja maid 11 tööpäeva, nii et ma rohkem ei saanud selle selle 11 tööpäeva jooksul, kaks korda lasti mind siis sinna vetsu ka ja see oli kogu lugu, ei süüa, ei juua, ei, mitte midagi. Ja ja noh, siis oli igav seal ikka see asi käis kõik viisakalt ja hästi ja vahepeal paugutati valverti, vahepeal loobiti tindipotiga ja löödi jalaga ja kõike, mida nad välja ei mõelnud, aga noh ja lõbus, see oli, viienda päeva öösel ma ütlesin, teate, mehed, et pange kirja, mida teil pähe tuleb, mida te olete kuulnud, mida teile räägitud, mida te sosistatud ja kogu lugu, mul on kõrini teest, võlaski siin samal maha. Luu, Mohame sind kohe laseme, pigistame kõik välja nagu sidrunist. Ma ütlesin sidruni sisulist ja laske siis tulla. Nojah, ja siis nad luuledes seal kokku niukse romaani pehmed sõbrad ja tuttavad, kes siis seal olid seda asja kokku keeranud, nemad teadsid rohkem, mida mina teadsin. Minul jäi suu ammuli lahti, mina kuulasin kohase jutu, Vadim käis, oli seni ma ütlesin, ei olnud nii. Nende närvid läksid rohkem krussi kui minul, minul väsimusest juba tülpinud persest ja näljast isasi niukene, noh, tuli niukene, tuleb ju niisugune moment inimesele peale, et ükskõik, mis ka ei oleks tuhka. Nojah, ja, ja ööpäeva jooksul vaheldus neid viis, mina olin üks, neid oli viis ja niimoodi käis päevast päeva ja üldse terve selle aja jooksul ükskord ma hakkasin lugema. Kas neid oli 11 või 12, ülekuulajad, igaüks tegi oma romaani. Igaüks kirjutas omamoodi, mis tema oli kuulnud kusagilt jumal teab, võib-olla te kusagil kellegi teise mehe juttu nüüd ei tea kus kõik kaevanud ja, ja ei tea, keda maha tahtnud lasteaia ja keda õhku lastud klaste tahtja ja terve vene valitsuse vastu ja, ja, ja ikka söömat igatpidi. Esimene asi oli ikka natsionalist ja fašist ja ja kõik, mis nende vastu ütles, et ega see ei kõlvanud mitte kusagil. See oli ikka tehti asi klaariks. Siis siis ma nägin ära kõik, peaaegu vist, ma usun, et esimesel päeval juba Kovinud sinna viidi ülesse, seal tähendab neljandal päeval vedelesin seal all koridoris neljandal päeval või öösel kummid üles viidi, siis ma nägin terve suve NKVD juhtkonna ära. Kõik käisid vaatamas ja ta ei istu. Mul ajas juba iiveldama, kuidas nad käisidki vahtimas nagu ei tea, mis asi nagu imeinimest käidi vahtimas. 11 päeva käis järjekindlalt ega magada ei lasknud uldse absoluutselt. Nii et ma mäletan vist viiendal või kuuendal ööl siis ma olin nii läbi omadega, et ma kukkusin kingimalt maha. Nii unine tähendab nii väsinud, nii läbi, et kukkusin maha ja siis nad uuesti üles sinna pingi peale ikka pidi jutt käima. Ja kogu aeg käis ikka meelitamine, et vot kui see ikka kõik ilusti Sa räägid ja kui sa ikka kõik ilusti ära räägid, siis me toome sulle süüa, anname sul süüa enam seal suitsu ja ja laseme su lahti ja me teame, kus su ema on ja teame, kus isa on ja ja kõik nii ja naa, paneme ilusti elama, jälle sinna samasuguste elasite ja möllasime tol ajal või vabariigi ajal elasime Pirita teel selle. Kõik paneme ilusti elama, räägi ilusti kõik ära ja mõtlesin, mul põle teile midagi rääkida, mul on üks lihtne inimene, õlg ja mis minul rääkida, mul pole mitte midagi rääkida. Oh, ära räägi, räägi, spiooni mängisid siin ja kelle kasuks sa töötad ja. Madis, ma pole mitte mingi spiooni mänginud ega mitte midagi. Varjasid lihtsalt teie hullud ees, sellepärast et isa viisite niikuinii ära jända oleks ja mind ka kohe esimese jutiga ära viinud ja oligi kõige huvitav see, et pärast siis see oli juba vist kolmandal kuul sisama. Vassiljev ütleb, et kui ma küsisin, et kust te need pildid kätte saite, Saku kodus, sul olid ju kõik albumis peaaegu poolajal pommi sinna arhiivi omale tassinud. Ja siis ta ütles, et me ootasime sind kohe, me tulime, unustasime lihtsalt teid maha, tol korral. Te isa arreteerisime, millal teie isa vangistati? See oli vist neli päeva peale sõja algust. 1941 41. Juunis. Kas tema saatusest on teil midagi teada? Ja nüüd nüüd siis suurte pärimiste peale, nii et isan soli, Kamskis oli kinni ja suri. 44. Noh, paberid on, ma sain nüüd alles, need paberid ka mitte väga, on rehabiliteeritud. Jah. Nii nagu kõik meie nii-ütelda, noh niisugused inimesed, kes ära viidi, et nüüd tagantjärgi on nad nii haiglas ja hauatõid kuulati, ülekuulamine kestis pool aastat, vahepeal veeti siia-sinna ja ja tassiti ühest kohast teise ja vahepeal Leningradi jälle tagasi ja, ja lõppfaasiga oli see siis siis ta oli veel ei olnud vist, siis oli ta juba Gogoli tänavaraua tänavikal. Ja all keldris balti laevastiku õhujõudude eriosakond kahel korrusel olid ülekuulamistoad, kus need härrad ohvitserid olid seal? Minu ülekuulajaks olid neli meest ja üks nendest oli ainult mereväelane ja see oligi mereväelendur. Üks major oli, aga siis teised, kolm tükki olid kõik õhujõudude mehed, üx, polkovnik ja üks oli kapten ja üks on maa. Ja siis mereväe see oli, mis ta kapitan, major Kaukratsid, kolmanda järgu, kolmanda järgu kapten, jah, vot nii. Siis sellega lõppes seal see ära, et pool aastat kestis terve see lugu. Anti üle, tähendab, pagari tänav ei tuld oma isaga toime, tulime niimoodi välja. Aga siis hiljem oli üks meie meestest jäänud. Nad olid ei tea, mis käsitles mille, mis hea mõttega nad olid hakanud Vene lennukeid laskma. Ja vot need kukkusid sinna Smertsi kinni. Metsast tuli metsas jah, metsas tulistetamast ja olid kaks tükki alla tõmmanud. Härrad ohvitserid olid nii maruärisid, et sina olid ka seal, mõtlesin, et jumaluke, kus ma sain. Öelge mulle olevale, millal see oli, siis tuli niimoodi välja, et siis mina linna juba pagari tänava keldris, kui nemad alles kommutasid siin kaks lennukit alla. Ja nad olid maruvihased mu peale, et üks mees kiristades hambaid tuli käte kallal, ma ütlesin, et nad justkui lennuväemeestele, et need on intelligentsed mehed, palju näinud, ülevalt vaadanud kõike ikka nii ei sobi justkui teha. Siis rahunes maha. Ja siis oli nii viisakas, pani oma suitsu ette, pakkus mulle ka. Ja siis Smertsis seal siis lõppes see lugulaul ja siis oli meid juba meid kinni, oli siis võetud grupis seitse. Jah, ja, ja siis nad rohkem justkui midagi sealt ammendavat minu käest ei saanud, sellepärast see, mis pagari tänavalt need ülekuulamiste ja oli tehtud, need visati prügikastidest, need ei kõlba kusagile. Aga lõbuks Jonaadikest kõlbasid, nendel sealt ikka järgmine päev juba jälle loeti sealtsamast piiblist, et kas ikka see asi nii, aga see asi lina ja ma ütlesin, et vot see asi on niimoodi tehtud, et see mees, kes kirjutas ise, mõtles Shirley romaani valmis ja panin kirja ja ja ongi kogu akvas alla kirjutasid, ma ütlesin, eks proovi mitte alla kirjutada, mõtlesin proovid teinud revolver lauasahtlis ilma kaitse vinnata, et kohe põrutajate kuuli ma ütlesin ja vot niimoodi käidi. Näpud olid sahtli vahel seal kogu aeg ja, ja, ja tuligi see lugu lauget. Siis nad ei uskunud ja. To me oleme ikka viisakad inimesed, ma ütlesin jah, ma tean küll kuisakate, kui ta oleks viisakasse, ütleksite, kus te ise panite siis see oli juba nagu küsimuse esitest oligi kogu lugu ja, ja see minu üle tähendab see põhi, ülekuulaja, Vassiljev pagari tänaval, siis sellega me läksime üksuse, nii raksu etapp pidi peaaegu oma kirjutuslaua ümber lükkama. Siis ta käratas mulle peale, siin toas, küsin mina, aga mitte sina, mõtlesin mina ple, teiega veel ühest kausist õppinud ja minuga räägitakse veel teie müssa Viru kallal, karjud koerapoiss. Nimelt käis lõugu lauk. Kas ta oskas eesti keelt rääkiv puu koos Eesti ime see on. Isal oli siin vanasti, kui mäletate, see kaleviaed või Kalevi staadion, mis oli vääris, oli Bõstrov ja, ja siis tema isal oli ka seal mäed, riid, härju, mis tal oli seal poeg, rikka mehe poeg, oli küll Gutki poiss, kas Eesti lipu maha tõmbasin kanged mehed kõik lõikamist vette hüppasid ka teisi saani, nii nagu pragadki. Ja siis, kui see lõpp tuli Smertsis saadeti mind uuesti tagasi, siis sinna tagarisse jälle. See oli juunikuu sees, jah, 46, joon. Öeldi, et vot nüüd paneme asjale punkti, hääle ja kogu lugu ja siis Vassiljev ütles, aga Eestimaad seina, mitte kunagi. Ma ütlesin, no seda veel vaatame, umbrohi pole veel maa pealt ära kadunud ja siis prokurör tulija. Ja, ja luges selle justkui selle põhiosa ette. Millest Antiga vahialusele väljavõte. Seal luges ta need üles, kõik need paragrahvid, jumaluke, neid veel nii palju, et ei mäletagi enam. Iga paragrahvi taga oli aasta ja siis tuli, ma ei mäleta, igatahes üle 100 aasta valeks peab kinnistuma paragrahvide järgi kõik. Ja siis mina küsisin siis, et palju prokurör siis kohtus nõuab. Aga ega mina ei tea, palju kohus mõistab. Nojah, aga aga siis, kui toodi need märtsi pärit ka sinna ja see oli 16. ja seitsmeteistkümnendal juunil toimus kohus. Päevagi ei saanud hakkama, sellepärast me ei olnud nõus kõikide nende asjadega, mis sinna kirja oli pandud. Ja kõige huvitavam oli see, et, et meie kohtunikuks oli justiitspolkovnik Brian of. Ja me olime nii häbematult, et küsisime ega Julius Kuperjanov sugulane ei. Tea, kas mees eesti keelest aru sai, aga minul jäi küll mulje, et see mees sai eesti keelest aru kohe, kui me kohtuistung algas. See löödi tribunali istung, jah, tribunulikuid võib-olla kolm kolm meest töötajaid vormis, kõik vormis ja siis kohtu kirjutatakse, oli üks vene eestlane, väga sümpaatne daam, huvitav oli, ja tõlgiks oli üks mingisugust Petserone või mis ta oli. Ja, ja kui see kohtuistung hakkas, siis läks päris alguses läks päris ladusalt. Noh, see eelmäng kõik seal, mis nii ja naa küsiti, aga vot kui seda asja hakati arutama, siis me ei olnud selle asjaga nõus, sellepärast et see oli kõik välja pressitud, ise kirjutatud valesti kirjutatud. Me eitasime kõike naise, aga see lugu peetud tõlk ja see oli ka sõjaväemundris ja tal ei olnud paguneid. Millegipärast see tõlk tõlkis valesti. Meil üks meestest rääkis teise perfektselt vene keelt ja see hakkas kohe kõvasti protesteerima selle asja vastu ja, ja see Kuperjanov küsib, et milles siis viga on ja siis räägib talle ja aga noh, siis ta näitas, et ta vene keelt ei oska, rääkis pool eesti pool vene keelt ja niuks ligi jubedaks endiga kolali kuulata. Ja tegi selle asja talle selgeks, kuidas see asi tegelikult oli aiaitseebees valesti tõlkis ja et see ei ole mitte seekord, vaid eelmised korrad, kaks korda ta oli ka valesti tõlkinud, tegite siis sellel eesistujale selgeks kõik selle naise ja ja eesistuja, ütled katkestada 20-ks minutiks kohtuistung. Siis katkestati ja sekretär, see naisterahvas. Meid ei lubatud saalist välja. Ja, ja aga siis see naisterahvas käis seal teises ruumis ja tulija siis lubati meid koridori, naine oli nii viisakas tulijad ei, mille ma mäletan, nii hästi tõi meile siis ühe karbi bella moori ja tikud ja ütlest Olkjaatsijad, Eiled, suitsetage, olge rahulikud. Te ütlesite, teil jäi mulje, et Kuperjanov sai eesti keelest aru. Jah, sellepärast, et, et kui see meie mees rääkis pool eesti keeles ja ta sai nii hästi aru, et, et noogutas peaga, no kuidas, kui inimene ei oska, eks ole, eesti keelt noogutab selle jutu kohta peaga, tähendab siis ta pidi aru saama, minul jäi niisugune mulje, aga ei tea. Ja ta selle peale, kui kes siis Julius Kuperjanovi lugudele selle peale ta justkui inimese näkku vaatad, siis Iskuse suunurk justkui niukene natukene naeratas niimoodi nahaga. No see vastanud üldse selle kohta, et ta justkui oleks kuulnudki, seda küsimust ei teinud välja, absoluutselt, läks koha maakohtuistungi juurde ja muud midagi. Ja siis läks vist natuke üle 20 minuti mäletasid ja siis tulid nad sinna tagasi ja siis oli juba uus tõlk oli oma koha peal ja siis loeti ette meile see tõlk, mis ta nimi oli, kõik seal ta nimi ja sünniasend ja kõik, kus ta sündinud ja kõik loeti üles ja on mõistetud kolma, sest et karistus talle vale tõlkimise eest. Kas te uskusite, naersime selle peale me küsisime, et kas ta sai nüüd ühe tärni juurde või ühe paela juurde? Me küsisime kohe seda Taanid seal toikas, nad olid meie peale maruvihased kaks kord meid saalist välja juba viie lõpetada üldse kohtuistungi sellepärast et Me protesteerisime kogu aeg. No meil kogu aeg, kui sa tead, et kõik on vale, eks ole, kuidas siis seda asja ikka küsitakse, ühte udu ja teist udu ja, ja toodud mingist tunnistad sinna ja keda me polnud üldse idioot näide julge hulka ja ja mõtlesime, et jätke see näitemäng, et lugege otsus ette ja kogu lugu, et siis on meil asi, tead, et kuhu me läheme, kas kohe seinale, kas või sellepärast, et ju teada oli. See hakkas hommikul kell 10 pihta, ma mäletan ja ja kell oli vist kaheksa esimene päev, kui, kui nad ära lõpetas, sellepärast me tahtsime juba sealt natuke ise rohkem tüdinud kui meie ja me mõtlesime, marsime ilusti uksest välja, hakkasime uksest välja. Siis ärkasin lollakas sõduristes ärke välja värsid. Siis ta pani veel ikka püssi etetes toi, kuude lähte, aga muidu märksa astunud ilus sellest majast. Kästi meid, toodet seal koridoris ja autot ei olnud. Autod ei tulnud millegipärast patareist meile järgi ja Me marssisime läbi linna toodi meid läbi linnalt suur igavene. Mis seal oli, kaheksa koera ja 20 meest vist ja meid oli seitse. Nii et meie olime saare sees. Koerad bluffisid, kaks koera ühel pool ääres, kaks teiselt poolt. Läksime üle väljaku Pärnu maanteelt alla Pärnu Halder, pede Mere puiesteed infot, rahvas käis, nuttis järgi. Tuttavaid oli ka, piinlik oli vaadata, kuidas inimeste niimoodi nutavad, me ise olime, noh, ma ei tea, lõbusa nägudega just, aga ega liiga surnumatja nägudega vist ei olnud ja ja mõni tahtis ikka midagi andaga, nurgus, verekoerad ja nii me marsi siis õhtu patareisse pandi meid igaüks eraldi kambrisse. Järgmine hommikul läks transfer lahti hommikul kaheksa, juba kohtuistung. Ja, ja ikka seesama mula kestis edasi, midagi uuemat seal nendel ei olnud. Toimikud olid umbes nii kolm-nelikümmend sentimeetrit, oli neid toimikuid igale mehele, kui need oleks pidanud seal kõikide lipakat vahele pandud, mida seal ette loeti ette loetamate jätsid, meie lükkasime kõik asjad ümber, aga seda ei kuulatud. Mulin käis edasi, mõtlesin, millal tuleb lõpp, siis tuli siis õhtu järgmise tähendab sül teise päeva õhtul jälle kella seitsme ajal umbes nii. Jah, kuue-seitsme vahel see oli. Nojah, ja siis lõppes see lugu ära, siis käis kohus ära pool tundi, eks netis kest oma 100 grammi ära, nagu siis kombeks, lõpetati see asi ära, loeti ette, kes ei viis, seitse, 10 ja kahel mehel surmanuhtlus. Ja jälle autodi tuld lisama. Sirkusega läksime uuesti jälle patareisse ja ja siis ei olnudki midagi, siis jäime ootama äraminekut. Kuu aega ma olin veel patareis ja siis viidi ülesse Lasnamäe, see, mis oli naistevangla, see oli justkui vahevangla pressilosne siis viidi sinna ja siis ma olin seal üks pool kuud suures ümbrisel nagu kilukarp, patarei täpselt samuti 30 mehe kambris oli 67 mees meid, kas teie seitse olite kõik metsavennad ja meid oli natuke rohkem, aga noh, teised saevad kuidagi. Nad jäävad sellest rõngast välja meile jah, need olid kõik need niuksed kahtlased mehed. Ja, ja nüüd pole nendest mitte ühtegi elus. Kes jäi soli Kamskisse kesiga sat Kalle. Ja ega oleme ka siin nii-ütelda nagu ime, ime läbi, kõikidel ei antud tagasi tulla. Ja siis sealt laseme vanglast pandi vagunisse, päris pikk ešelon. Ja sõit läks lahti, neto hakati laadima, öösel hakkasime liikuma üle Narva piiri sõitsime Me tahes öösel ja nii kui esimene vagun sai Narva sillale, nii hakkas kostma sealt eestkümne. Ja see eesti kandus vagun vaguni järgi, kandus nii kogu viimase vaguni, venelased, täristasite, karjusid, röökisid ja lõugasid, mitte midagi lugenud, selle lauluga läksime siis kodumaalt minema. Noh, ega seal vagunis aru ei saanud, kuhupoole ikka Venemaa poole ikka Siberi poole, seda me teadsime, aga, aga miukses ta käänab kas paremale või vasakule. Aga jõudsime me välja. Ma, mis kandis silti ust uhta ja siis oli teated seal omi SSSR. Seal me seisime ja seal toodi siis nii-ütelda, esimest korda anti tulist vett, muidu anti üks ämbrites vaguni peale, päevas anti külma vett, süüa anti alles kolmandal päeval meie vagunisse. Esimene, teine päev mitte tuhkagi. See pidi justkui endal kaasas olema, nagu nad pärast rääkisid. Ei tea, kus kvartsi vangsele kaasa võttis, najaja, seal me seisime üks, neli tundi ja see rong, ešelon aagiti pooleks. Ja sõitsime täitsa suurde laande sisse. Ma ilmatu suured puud. Õhtu eel oli justkui päike hakkas looja minema, puude ladvad olid justkui punased, kui meil sealt maha laaditi. Jumala metsa sees. Aga siis me marssisime sealt kilomeeter-paar edasi ja seal oli üks laager. Paar päeva hiljem saime selgeks, sealt olid ära viidud, keegi oli ära viidud, meile tee tehtud. Sa olid jäänud järgi vargapoisid ja pätid ja mõrtsukad. Nemad olid siis vallutanud köögipoole ida poole ja kõike nii ja naa ja meid pandi siis laagri keskel pandi meid tegelikult neli baraki, kaks tükki ja kaks tükki. Laagri keskel pandi meid sinna elama tervise poole ešeloni eesti mehi igalt poolt, terve Eestimaalt oli seal rahvast musti olnud, isegi mõistetud oli lihtsalt umbes nagu küüditatud või niukseid oli, oli kodunt kinni võetud ja rongi ja voolu pandi meid seal elama ja tuli siis see, nagu öeldakse, panna Motsniku ese. Poliitülem tuli sinna, hoiatas meid, et mehed siin laagris tädise nüüd korda pidama, sellepärast et siin laagris on märsukat ja pätika. Ja kuidas te siin hakkama asi. Aga rohkem tegelikult ka midagi. Esimene läks rahulikult, järgmine päev meid kusagil tööle veel viidud, jagati brigaadides. Järgmine siis need pätid tungisid meile kallal nii-öelda, aga me olime juba ennast jõudnud, varustatud see, mis keegi kusalt puuri idast või kusalt mine, kaika sai või Telliskivi õppi või need meil laskemoon ja kaikad olid olemas ja ja me olime juba hakkamas, meil oli kuus meest valvast vahetuses, et kui akendest ustest keegi hakkab tulemust kohe äratab terve, palun üles kohe terve baraki ja nii oligi öösel jumala südaöösel tulid nad meile kallale, aga nad jäid kaotajaks pooleks. Poole tunni pärast peale seda madin, algus siis poole tunni pärast tuli siis valvurite kampsine sooni sisse ja siis tähistati natuke relvi ja. Käisi veli pätid, avab Barakides kõik. Kolmas päev siis nägime esimest korda laagriülema, et see oli üks major. Ta tutvustas ka, ma ei mäleta, mis ta nimi oli. Tutvustas ennast, ütles temal laagriülem ja nii et te olete väga hästi esinenud ja võite sedakorda niisamuti edasi jätkata, et meie takistusi tee, aga appi tuleme siis, kui teil tarvis on. Kolmandal päeval anti meile siis tööriistad. Ja läksime siis metsa, metsalaager, valvurid viisid, metsakoerad olid kaasas ja valvurid läksid Antongi äärtesse. Ja sinna jäi siis vastuvõtja ja metsnik metsnik näitas ära, mis tuleb teha. Ja niimoodi metsad ei hakkas, no puud olid nii, et andis ikka kaela väänata tükk maantee. Niukene hästi ilus vana mets oli ja ka käsisaed soo poole maa pole. Ja meil juhtus. Ma noh, ühe teise noore selliga noormees oli Pärnumaalt ja siis selle käimis, kui paari ja meile sattus Rootsi käsisaag kaks ja pool meetrit pikk vene said, on 180 tegelikult hea meel, sattusi Rootsi saad, ma ei tea, kas väljaandja niimodi sokutas meil, aga see oli küll niuke saag, et hambad siis ikka oli tunda, et läks ikka. Ta läks puusse ja nii nagu ma mäletan, oli päeva norm oli 0,4, kisu mehe peale. Nii et meil oleks pidanud kahe peale tegema 0,8 ihu. No see oli küllaltki palju, aga noh, nihukesi suuri metsas nagu seal oli seal kus selle maha ikka ühe puu said, käega vaated said päeva normide kätte peaaegu pool normi vähemalt. No vot, ja niimoodi siis läks esimene Pärnumaal meis saagijaid või midagi, närisime neid puid seal nii, et seda näinud. Ja ja läksime siis õhtul, ju siis oli meil noh, niuke leivabrigaade leivabrigaad, leiva, ärgija, pätid võtsid leiva ära, meil leivapõld mitte midagi 300 grammi leiba päevas oli ja see oli veel niuke v käkk ka, et et seda oli võib-olla poolteist sentimeetrit. Nihukest vormileib oli ja ta oli nii vett täis aetud, et kui võtsid leiva sisu ära, kooruka ainult hakaku leiva sisu võtsid ära selle seina krohvida. Aga mitte süüa, see oli täitsa noh, niuke pudru, kõvem pudru, nii võib öelda ja see kaalusi jubedalt tahtsid ikka seda kontsa otsa selle pärast natuke kuivem ja sealt sai natuke rohkem leiba ka kõikidele jätkuju, kontsusi. Nooti nende pärast läks ka vahest löömaks, et kes selle kontsu saab ja kes isa? No hea küll, laadne võtsid leiva ära, saime selle veelurri kätte, seal polnud midagi kartulikoori ja, ja pannikartuleid, noh, need silmad nagu öeldakse kartulisilmadest tehtud suppi lörts oli mingist kalapeadelt ka seal sees, ega seal süüa midagi olnud. 500 grammi antipudruga, hirsi lõrreli see pole, Pedakse supi eest ja, ja no vot ja niimoodi siis see töö hakkas seal komi metsalaagris. Pättidega me saime, kahe nädala jooksul saime niimodi, pätid käisid ja kummardasid meid. Me tegime oma seaduselaagris, kuna laagriülem ütles, et, et me võime nii-ütelda selle asja klaariks teha, siis me tegime klaariks. See oli teisel nädalal, nad ründasid meid uuesti, noh, nad teadsid, et noh, poistel oli seal maameistrile just eriti minul ei olnud mitte midagi sellist. See, mis seljas oli, see oli, oligi kogu lugu. Ja seal maameeste oli ikkagi ilmsed konksud ja mõnel mehel oli veel pekki seal ja, ja näsi siis seal nari all ja eks mõni võib-olla sutsakas, nendel nad tulid seda ründama ja siis me tegime nendega täielikult arved klaariks. Nii et nad põgenesid pea väravasse, ütlesid, et aidake nüüd, et eestlased tapavad neid. Jaa, valvuritel ei jäänudki muud midagi teha, kui tegid seal valvurite majal vastu peaväravat ja valvurid toodi sealt välja ja tehti niukene kaarekene ja lasti kõik pätid väravast välja, sellepärast et eestlased tapavad kõik pätid maa. Ja ja peale seda oli meil pättidega nii head suhted, et kui meie läksime, siis pätid kummardasid ilusti viisakalt ja läksid eemalt kaugelt mööda ka veel meid oli barakis, oli 136 meest, kui ma mäletan õieti. Me läksime sinna, see oli August. Ja detsembriks oli meid pooled järgiv. Ja siis tuli niukene nali, et, et kuu aega vist. Me olime tööd ära teinud ja, ja metsa oli kaunis kõvasti maha võetud. Vaata eestlane lollakas töö tegija. Vähemalt siis oli, nüüd ta enam ei ole, nüüd nad ainult vahendavad ja keegi tööd ei taha teha, äri teha. Aga siis oli eestlane kõva töötegija ja kõik tahtsid suht paikad saada. Seal normi iga nädalaga ikka kõrgemaks ja kõrgemaks ja kõrgemaks ja ikka ja verest muud. Ütlesin vot, näed nüüd selle normi eest enam seda paikad ei saa ja ja kõige rohkem võisid saada. Tol momendil oli meil 600 grammi leiba päevas. Nojah jaa, aga eestlast, kus jumaluke, maamehed palju oli seal maa mehine iirlased, rügavad vennad ka ja ja mõni mees võttis niukse Radoast neljakümnese palgi, motika, kuuemeetrine palk, eks ole, kahe mehega upitasid selle sinna viisid staabli peale, noh virnastamisele hullud inimesed, hobusid ei olnud siis veel. Ja kõik tuli käsitsi välja vedada, meie naersime, võtsime ikka niukse, noh, paras kümnesentimeetris ladvas palkva, võitsime neljak, Eesti kõik soimelisiment. Me pidime igast Bloodridele ütlesime, aga me vähem tervist, me saame vähem leiba, aga me oleme tervist. Vaat niimoodi. No jajaja siis kevadeks ei olnud meid rohkem järgi kutse, ainuke brigaad, sellises kaunis kar melu nii metsiku lääneseaduste järgi ja noh, seal ega seal oli hunt oli ikka prokuröriks ja ega seal ei olnud mitte midagi, seal pätid omavahel mängisid, kaarte mängisid, siis löödi teine pätt maha, kelle peale mängiti kaarte ja ühe valvuri seersandi, selle peale mängis ka kaarti ja sellel võivad ka maha. Et ega seal ei hoolitud midagi, see oli ikka nendel on oma seaduslikku blatnoi jooma seadus täitsa, ega see käis üle Venemaa kohe, see oli suur jõuk ja, ja vot niimoodi ja siis noh siis see suve olime ja siis tuli see meie vastuvõtja, sellega hakkasime hästi läbi saama, siis ma sain selle nii-ütelda laadijate brigaadi, saime selle teise poisiga meil natuke jõudu veel oli ja siis oli tarvis niukseid nooremaid mehi ja, ja see tuli ei ole kõrgelaade selleks, et platvorm oli madal, aga need puud olid nii kõrge, laadet sai rongivagunisse kohe aeda. No vot, ja siis ma sain sinna ja, ja siis sai selle vastuvõtja Esku räägitud seal ikka pikalt ja laialt ja aga see ise oli neli korda laagrist ära paksenenud. Ja, ja, ja no ei tea, ma ei usu, et tema oli provokaator, Brookad, seal oli keegi teine ja no ma tean kaitseta meest, aga elusaatus ei ole kokku viinud selle mehega. Ja siis et Ta tõi kaarti isegi meile sellesama rajooni või tähendab nii kogu Soome piirini nende laagrite süsteemi kaarti. Ta ütles, et tal õnnestus kunagi ära virutada ja ja seda ta hoidis. Ja ega ta meile seda ei andnud, ütles, et siit võite maha joonistada ja tuli välja niimoodi, et kuni soome, selle sooni ma ei mäleta. Soo nimi oli niimoodi, et hoburauakujuliselt Kippa laagreid täis, aga vot sellest soost oli üks ainuke tee. Ja seda teed teadis tema. Te olete ise ükskord sealt juba läinud, et ta lämminema oligi tavaile minema. Panime kõik, nii et me neljakesti pidi minema ega midagi keegi midagi öelnud ja ega me ei öelnud ka, millal me lähme, v peitsime selle, mis me tegime selle kaarti ära, see, ma ei tea, see viis oma kaarti ära. Ja ühel ilusal päeval viidi seevastuvõtja ära, siis kadus, siis kadus tema ära. Siis viidi üks meie poistest, kes pidi tulema, siis viidi see ära justkui terviseparandusele. See oli vist augusti lõpp, buss või oli see, septembri alul? Pidi tapp minema, kusagile hakati nimepidi välja kutsuma, terve laager rivistati üles ja ja rong oli need mehed, kes seal raudtee ääres töötas seal üks, kaks kilomeetrit eemal, kus raudtee oli meil see niisugune, noh, see pealelaadimisplatsile ja ja mehed ütlesid, vagunit toodud, jaja lõigati ja mind hõigati välja hõigati välja hõigati väljale kimpsud kui seal põlki midagi kaks kätt püksitaskuhambahari oli ikka juba vist olemas ja käterätik oli ja kaasa ja marsiga sinna laadimisplatsile pandi vagunisse vagun ust kinni ja mõtlesime, et ei tea, kuhu viiakse. Aga lõppude lõpuks tuli välja vett, viidi Arhangelskisse. Seal mingisse saraides olid külm, oli kaks, oleme vist vedelesime seal ja siis tuli käsk nagu ikka võõbad. Tulime sealt nendesse raidest välja ja siis vilistati ülesse ja läks marsiga sadama poole. Ja siis viidi laeva, igavene suur laev oli sinna narid sisse tehtud ja, ja löödi sinna trimmidesse kõik pättidega segamini. Kausid, oi seal neid blatnoi sid, mina võtsin niukse poose sisse, talumise masinaruumi lähedal oli lauavirnad, olid sinna alla pandud ja mina läksin sinna, pugesin sinna ühe teise poisiga, olime seal nagu kaks kägu, asjal oli soe seal, olgugi et see müdises. Kui masinad käisid, aga seal vähemalt soojem oli, teised külmetasid seal. Ja siis läks sõiduks, siis löödi luugid kinni, ülevalt tähistati vahepeal neid relvi ja sõimati kakelda ja ja noh, need seal olid mõnel blatnoi kuningal seal ikka võrkkiige ja poisid kõigutasid teda seal ja jumal teab, mida seal kõik ära ei tehtud, häbi oli vaadata. Ja need kuningad siis omavahel seal riidlesid, kaklesid ja mängisid kaarte ja seal siis mõni mees löödi maha ja õliseks virvarri ja niisugune noh, jube, seda ei maksa rääkidagi. Ja, ja siis me olime ikka tükk maad sõitnud juba mitu head aega, kes teab päevi ega öid ei näinud ju seal trummis ka siis, kui me kohale jõudsime siis öeldi, et me oleme inka sadamas. Laevamehed rääkisid, et me olime põrutanud mööda tegelikult Jenissei otsast või sealt olime peaaegu seal Ameerikas. Aga seda ma tean, et meil vesi ja, ja toit lõppes otsa ja siis laaditi meil seal maha kõik sinna ja, ja loeti kõik üle. 10 korda loeti 10 korda loeti ikka natside arvuga, et ei saanud, nendel käis kõik selle vineertüki peal ja jumal teab, koheselt kriipsud, tõmmati ja ju siis ikka venelane ei osanud nii palju lugeda. Ja, ja siis lõppude lõpuks pandi meid sinna istuma ja mindi koertega sinna laeva sisse ja sealt toodi siis kivide alt all oli seal kivi täitsa põhjaliselt munakive telliskive ja mis seal kõik oli ja, ja siis toodi seal kahes trümmis toodi 27 laipa välja, vaat siis saime selle arvuliselt kätte. Mis need pätid olid ära tapnud ja, ja kaartidega maha mänginud, nagu öeldakse, see oli juba hästi pimedal, kui see siis lõpuks aru vist enam-vähem kokku saadi, meid silla pealt ära viidi. Ja viidicinetud hind, kas see natuke mäe peal oli niukene? Igavesed saraid olid neil täitsa niuksed, cloud, kuudid, need vahi taevast sealt kuudi vahel läbi ja pandi meid sinna siis. Nii et seal me olime vist kolm või neli päeva, külmetasime põhi on ikka põhi ja seal ei olnud midagi. Õiget süüa ei olnud ja, ja kõige hullem, et õiget vett ei olnud ja siis vot seal üks mingisugune niukene, niukene oja tuli sealt läbi selle laagri ja vot sealt siis käisid mehed vett rüüpama, siis mina proovisin ka korra seda ka seal, nii jõle vastik ja, ja niukse jõleda maitsega ja mina seda ma olin ennem ilma joomata ja ja siis üks õhtupimedas natuke eemal oli see raudtee ja lükati lahtist platvormid ette. Ja meid nii palju, kui meid seal oli siis mitu head 1000 meest lükati igal pik rongi, kaks vedurit oli ees, ma mäletan veel ja aga üks vedurijuht oli eestlane. Sellepärast et me läksime sellest vedurist mööda ja, ja see küsis, et kust kandi mehi olete. Ja, ja noh, aga seal kogu aeg karjuti ikka ka seal saab midagi koerad kohvist ja seal saan rääkida midagi ja vedurijuht Angry Vang kindlasti oli ta siis vabalang või noh, ega sealt ei lähe enam kusagile. Pandi kõik need lahtiste platvormide peal terviselaevatäis ja läks siis sõitmerelski poole. Jube seebika lund hakkas sadama ja siis, kui me jõudsime sinna rescel siis linn undas ja ta oli suitsu sees ja valguse sees ja, ja kõik niukene, no niukene tunne, umbes, et nagu oleks nüüd tõesti põrgupõhja vanapagana juurde jõudnud, et kõik müriseb, reisib ja koliseb ja paugu peab. No vot ja siis seal Välja peal laeti meid maha ja siis hakkasid need sõdurid jaotama, kus keegi läks ja meie, meie, see parukas, nii palju, kui meid oli, veel ei mäleta enam, palju neid oli, siis akati meid viimasena üles peale viidi üles mäe pealisel laager mäeveeru peal laagri niimoodi. Ja siis viidi meid öösel sinna. Ja hommikul siis vaatasime sealt ülevalt seda jubedat linna.