Elamuselamus. Enamus tervist mina olen Urmas Vadi. Kas elamus võib-olla see, kui inimene viib ennast kuhugi teadmatusse? No muidugi oma elamustest räägib Ingomar Vihmar, head kuulamist. Saade elamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tere, Ingomar Vihmar. Tere, Urmas, mis asi on sinu jaoks elamus? Elamus see paneb ikkagi tundma kuidagi eriliselt või see on. Ma arvan, et ma pean, pean midagi ära tundma vist või midagi? Eks ta paneb, paneb nagu südame kiiremalt põksuma ja, ja see äratundmine on vist nagu aga samas seal võib olla ka midagi sellist üllatavat, mis noh, ma võin improviseerida tegelikult muidu on äkki see asi, et et see on mingi asi, mida ma olen teadnud, eks ju. Kuskil sisimas, aga ma ei ole ise seda. Kui nüüd rääkida teistest, eks ju. Kui rääkida teatrist muusikast, siis võib-olla see, mida ma olen teadnud, aga siis ma siis keegi teine seda. Seda mulle esitab, eks ju. Et noh, see on tegelikult muusika puhul nagu, nagu rohkem, et kui ma kuulen midagi, mis midagi sellist, sellist üllatavat, kui on mingid mingid käigud, mingid mingid meloodiad, mis kuidagi mõjuvad. Ma ei tea, see võiks olla näiteks elamus. Et sa oled lavastaja näitlejaks õppinud, eks ju just teater on sinu jaoks elamus. On olnud ikka elamuse ja ise tehes ja vanasti ma käisin enne lavakat kooli ajal väiksest peale ma käisin hästi palju teatris ja teatrisse minek oli tegelikult elamused. Kuidas elamusele teatrisse minek. Lihtsalt sinna minek oli juba midagi midagi rohkem kui, kui tavaliselt poes käimine, eks ju. Et seal ei pidanud korvijärjekorras seisma ja sa said nagu rahulikult ja sulle. Ja seal olemine mulle õudselt meeldis teatris käia, isegi mulle nagu mingi lavastus väga ei meeldinud, mulle teatris ikka meeldis, et ma ma arvatavasti võisin ka nagu kritiseerida, aga kokkuvõttes ma, ma läksin sinna alati tagasi, nagu pettumust ma ei tundnud, kuna isegi kui mulle ei meeldinud, et ma nagu midagi ma sellest sain. Ja ise teatrit tehes on see. Nüüd ma olen tagantjärele mõelnud, et see on, see on ikkagi teistmoodi, et need elamused ei ole enam sellised. Et kui sulle pakutakse siin elamused on teistsugused, kui sa ise ise pead siis nagu inimesele, siis seal tuleb see kohustus, et ma pean pakkuma mingit elamust, see hakkab ühel hetkel ühel hetkel kuidagi närvidele käima, et ma pean kogu aeg elamusi tootma, aga. Ja võib ennast rahustada sellega, et võib-olla saalis ikka on alati üks inimene, kellele ma seda seda pakun, seda elamust ma ei tea. Ma lahmi huupi, aga rääkimine umbes nii käibki. Et selle sinu jutu nagu heaks ilmestuseks on sinu viimane lavastus keskea rõõmud, mis minu jaoks oli elamus. Ausalt öeldes, noh, see oli üks nagu võimsamaid teatrielamusi ja no kui raadiokuulajad arvatavasti väga paljud ei ole näinud seda, mida te seal nagu teete, on põhimõtteliselt see, et see ei ole seotud absoluutselt selle filmiga, keskea rõõmud. See põhimõtteliselt ei ole seotud mitte millegiga. Seega see on nagu justkui mitte midagi. Et see ei ole mingisugune improvisatsioon või noh, mingis mõttes muidugi on aga et selliseid lähteülesandeid, millest te olete kokku leppinud ei ole ja seda ma kujutan ette, et et minul vaadates oli seda nagu kohutavalt igav, kohutavalt tüütu mingil hetkel vaadata. Ja mulle tundus, et ka teil oli endal nagu teha seda noh, nii ja naa, eks Te tundsite ise täpselt samu asju, et mitte lihtsalt seal alasti, vaid sa oled nagu noh, isegi ilmal liha Ta või ilma mingite soolikat nagu laval ja, ja siis sellest ikkagi mingil hetkel nagu sünnib midagi ja vot siis see see tunne on hästi nagu, nagu võimas või isegi kui midagi ei sünni, see tunne, et te olete siin nii-öelda kohal või et see on kogu aeg olemas. Ja mulle tundub Ingomar Vihmar, et et võib-olla see on ka mingi selline nagu. Ma ei tea, sinu kui lavastaja mingi elamus, otsing. Ma arvan ka, et see on, et see on tegelikult on mulle pakkunud elamusi, kuna ma olen ise ka laval ja ja tegelikult selline piiri peal kõndimine, ma ei ole seda julgenud väga tihti teha, tegelikult ma tahaks seda palju rohkem teha, aga. Kuidas on, nagu eriti ei julge nagu tegutsemine? Ja see, see on võib-olla võib-olla ma heidan ka endale ette, eks ju et ma olen, olen võib-olla mõningate näitajate suhtes olnud nagu julm, aga ma ei ole ka tegelikult sundinud, et tegelikult on ka näitlejatel alati võimalus olnud sealt ära minna, eks ju, et see on, see on nagu kokku lepitud. Et kõik on nagu vaba tõesti siis ma olen nagu sa teed sellel hetkel, mida sa, mida sa tahad ja tegelikult nüüd rääkida sellest elamusest olema selle tüki suhtes sellega nagu noh, seal laval olles, ma olen, olen tegelikult tundnud kõige ekstreemsema tundeid, et neid võib elamusteks nimetada. Ma olen tundnud nagu kõige suuremat häbi, piinlikust meeleheidet, aga samas ma olen tundnud ka kõige suuremat rõõmu ja tegelikult tõesti kõige suuremat armastust ja ja seal on olnudki selline situatsioon, et näitleja on tahtnud ära minna sealt ja see on, see võimalus on talle talle antud ja ta on väljendanud seda ja ma olen seda. Ja tänu sellele, et ta on saanud seda öelda on tekkinud seal vähemalt minu jaoks seal laval tohutult nagu tõeline armastuse tunne, sest et kui sa nagu saad väljendada ennast, mida sa tunned ja jääda kohale noh, siis on kõik võimalik, et ma olen seda seda tundnud ja, ja ma olen aru saanud, et ma olen ise laval mänginud ja ma ei ole, ma ei ole ise mängides mitte kunagi nii ehedat armastust tundnud, kuigi on mängitud nii-öelda armastust nagu ja, ja seda seda mängitakse ikka jälle, aga aga ma olen seal kuidagi. Aga, aga vot selle situatsiooni ka seoses ma olen tundnud, et kui palju on sellest tegelikult nii-öelda armastuse mängimises noh, nii-öelda minu jaoks võltsi, et see on, sellel hetkel on tundnud kõik muu nagu tohutu teesklus. Et see on tõesti noh, mulle pakkunud selles mõttes, et väga suure elamuse seal seal nagu olla kõike seda läbi elada ja tunda kõiki neid tundeid, et see, see, see, mina, ma ei oska öelda, aga see ei ole lihtne, aga no mis, mis mille jaoks me siin üldse oleme siis või mis, mis on see, mis on need reeglid, mida me, mida me tohime siis teatris teha? Seal tuleb muidugi see, et, et see pinge, et võib-olla osadele ei meeldi ja lähevad ära ja aga, aga see ju tegelikult see, see on see looming ja tegelikult me me ikkagi ei saa kogu aeg. Ma ei suudaks hoog muusikale teha mingil juhul, eks. Ja selle selle riski riski ma võtsin, eks ju, ja ütleme algusest peale seda, seda, seda plaani mul ei olnud, et meil oli ikkagi ju. Ja kui sa ütled, et tükis ei olnud midagi seotud selle selle filmiga, siis on sul õigus, eks ju. Aga tegelikult lähtekoht kuskil, mis näitlejad alguses omavahel rääkisid, oli see film ikkagi nagu oli nagu olemas ja mingi rõõmud jah, et, et noh, tegelikult nagu mingi plaan seda teha ju oli, eks ju, aga ja kui me seal olime koos olnud ja rääkinud, iseendast mediteerinud ja lihtsalt lihtsalt olnud ja siis ühel hetkel, kui nagu tekst. Kui me teksti tõime sinna proovisaal ja enne, siis siis me ei leidnud endas nagu jõuduse ületada see see ebamugavus, mis tekkis seoses selle tekstiga, eks ju. Et noh, kui me oleks seda teinud surunud maha kõikuma tunded seoses selle tekstiga. Mitte et see halb tekst, vaid lihtsalt ikkagi, kui sa oled nagunii iseendas ja siis sa hakkad rääkima paberi pealt lugema mingeid tekste, seda enda omaks tegema. Sellel hetkel tundus täiesti võimatu, eks. Ja seda, seda tunnistasid kõik näitlejad. Et seda teksti meil ei olnud algusest peale, vaid see pidi tulema juurde, kuidas juurde tulime. Meil ei olnud nagu seda kohta, et ennast maha suruda ja, ja võta see teksti, hakata teda nagu nagu kuidagi ennast sinna väänama, et ja siis ta läks ja läks niimoodi ja ma sain aru, et see siin on võimalus nüüd eks ju. Et see, see protsess oli suhteliselt nagu lühike. Kuigi see proovide arv me olime ikkagi tihedalt koos, proovide arv ei olnud üldse üldse nagu nii-öelda proovide arv väiksem kui tavalise tüki puhul, aga aga niimoodi läks ja, ja seda nagu mina seda enam pidurdada ei saanud ja siis mõtlesin, et siin on see võimalus, nagu et millal ma seda veel teen, kui ma selle ära teen, et siis noh, ükskõik mis sellest tulenevalt see on, ma tundsin, et see on mingit moodi väga, väga avardav ja kasulik ja ma ei tea, mis kõike. Tundus ka see asi, et et vaata, kas sa võtad mingisuguse teksti kirjandusliku teksti siis noh, olgu seal need tegelased niivõrd nagu mitmeplaanilised ja nii nagu huvitavalt lahti kirjutatud ja nii komplitseeritud, kuitahes ikkagi nad on kuidagi Nad kannavad mingit väga kindlat, mingit eesmärki, et kes mida tahab ja miks ta nii teeb ja mingi selline nagu nokki on igasuguseid tekste. Ja seda ka, aga nad kuidagi on ikkagi mingid sellised kirjanduslikud kujud selle lavastuses keskea rõõmud puhul mulle tundus, et kuna seal ei ole nagu midagi aluseks siis joonistavadki välja need nagu näitlejad, kes on seal laval ja nad proovivad ka nagu midagi teha, aga see, see nagu nende noh, nii-öelda tegelaskuju on kuidagi nagu täis ja ta kogu aeg nagu öelda, elav tüüp, ükskõik kui hästi või halvasti ta ennast tunneb, kui hästi ta midagi teeb või, või siis mitte midagi ei tee. Ja mulle tundub, et et sellest hoolimata mingisugused noh, et igal inimesel mingisugune asi, mida ta nagu kannab, et, et see ikkagi igal näitlejal joonistas väga hästi välja. Ja ma, ma arvan, et ma olen nõus sinuga, sest et et arvatavasti joonistus see välja, mida, mida ütleme näitleja siis ise absoluutselt, et väga paljudel juhtudel isegi ei teadvusta, eks. Kus sa tõesti oled täiesti nagu alasti, sest sul ei ole kuskile taha pugeda, eks ükskõik milline see tunne on väga-väga õudne, aga, aga ta on ikkagi näitlemine mängima peaks olema nagu siis kuskile taha nagu pugemine või, või. Näed, sa lähed nagu kellelegi rolli. Seda võib teha ka väga, väga ehedalt, seda võib väga minna sinna rolli sisse väga, väga nagu meisterlikult ja see võib kukkuda väga elav välja, aga, aga aga alati on jäänud nüüd viimasel ajal väike kahtlus, et kui seda nagu korratakse sa võid improviseerida ja kunagi ei ole etendus samasugune, aga midagi, mingid raamid seal on ja need raamid nagu tegelikult takistavad seda tegelikku loomingulist või või loovust või seda, seda, seda plahvatust, mis võiks seal olla. Et seda ise viimastel oma lavastust on nagu kohal olles seal muusikat lasta, siis ma olen, see on nagu üks asi, mida ma olen tähele pannud, et näitleja mängib väga hästi kui on kohal ja see elab kõik ja publik, publik on kaasas ja kõik, aga ühel hetkel me ikka vaatame, mis ta teeb seda ühte liigutust alati ühtemoodi. Et miks, miks ta ei võiks nagu näiteks kätt siinkohal nagu alla lasta, kui ta on alati tõst? Kõik on jumala hästi, aga ma mõtlen, et miks sa ei usalda nagu muuta midagi. Et noh, selle tüki puhul siin ei ole peaaegu ühtegi asja, mis oleks samasugune. Et seal ei ole üldse seda kohta, millest kinni võtta, noh, mul ei ole seda. Ma ei ole siin 10 korda kätt tõstnud ja ma tõstan üheteistkümnendat korda uuesti, vaid ma ei tea üldse. Et see on. Noh, see oli see motivatsioon, miks ma ka seda seda tahtsin proovida, uurida, mis, mis siis kuidas see siis niimoodi välja näeb, kui ei ole mitte midagi kust kinni võtta? See oleks tõesti nagu teaduslik nagu uurimisaru, kui, kui saaks nagu noh, ma ei tea. Katrin Pärna või Margus Brongeli, no ma ei tea, silmade taha vaadata, mis tal nagu toimub sellel hetkel, et noh, võib arvata, et seal mingi meeletult süda taob ja, ja ta jumal teab, mis, aga, aga seal mingil hetkel tõepoolest sünnib midagi väga naljakat, midagi väga ehedat. Esietendusel oli tõepoolest Piret Simsoni monoloog, kus ta tõepoolest rääkiski sellest, et kui halvasti ta ennast tunneb kui nõmedate asjade teete siin. Ja tema on üks igavene pidur ja ta parkis autoga hästi lähedal, et ta saaks kiiresti ära siit minna. Et ei peaks kellelegi otsa vaatama. Ja see oli noh, suurepärane monoloog mitte lihtsalt nagu tekstiliselt, vaid vaid esitusi kogu see olek, et, et just nimelt nagu sellelt pinnalt, et kogu aeg on nii nagu halb olnud ja ja kõigil on igav, piinlik. Vaatavad ka, et see on ka ju jube, eks ju, et et ma mõtlen, et mis see seisund on või, või et mida see inimene tunneb või mida sina seal tunned, eks? Ja vaata, ega ega see see on niimoodi olnud ja need tunded on sellised olnud, aga see ei olnud tegelikult meie noh. Me ju tegelikult püstitasime mingid sihid, kuidas me tahaks, et see oleks, et tegelikult oleks mida mina siiamaani tahan, et see oleks tegelikult loomine nagu sellest rõõmukohast ja oleks täiesti vaba ja ja minu meelest noh, ma ei saa kõikide eest rääkida, aga ikkagi me oleme nagu arutanud ja mis on, on kaks etendust, vähemalt nendest on ja kus on nagu algusest peale nagu mina ise nagu ei ole tundnud mitte kordagi nende etenduste ajal piinlik, kust see oli nagu noh, ma sain aru, et see, see oli nagu see koht, mis ma tegelikult, mida me tegelikult tahtsime, eks ju, tulla täielikult enda juurde ja hakata siis tegema ja vaadata, millest saab ja või mis saab ja improviseerida sellest kohast, eks ju, ja see on õnnestunud. Need on olnud täiesti erinevad, et see, seda, seda, seda, ega saagi prognoosida enne et viimasel Tartu etendusel, kui meil oli see tagumine uks lahti ja inimesed tulid kõik lavale ja sõid seal läksidpäraselt üle lavaselt kohe sinna Tartu õhtusse, et see oli nagu noh, mul oli selline tunne, et oleks kutsunud nagu inimesed külla ja seal olnud ja kõik olid kõik olid tohutult rõõmsad. Ja see oli, oli selline väga intiimne, noh, see, mis oli ka minu eesmärk, üks eesmärke veel see, et nagu publikuga tõesti, nagu saavutada mingi intiimsus, sest ma olen seda tajunud vaadates laval olles ja et seal on mingi sein vahel, eks. Et kuidas seda lava ja publiku nagu lahendada, ilma et seda, see peaks nagu toimuma kuidagi diskussioonini, et kuule et mis teie tunnete, mis teie arvate, et see peaks nagu, et sellel etendusel see nagu tekkis ise ilma et seal mingit pressi või nagu ja ka seda ma olen tundnud, et see võimalikeks Reisietendus, kus mina olin, oli täpselt samamoodi see lõpp, noh ta läkski kuidagi täpselt selliseks Et tegelikult jah, et vesi etendusel oli see noh, selles mõttes, et noh, need eelnevad tunded olid küll erinevad kui sellel viimasel Tartu etendusel, aga noh kuskil nad sarnased ja see on nagu imelik, et kuidas publik tuleb pärast lavale enamus siis ei ole kunagi peale etendusse see tagasiside olnud kunagi ühegi tüki nii positiivne. Noh ma saan aru ka, et et seal on ka väga negatiivselt suhtumist sellesse ja on ära mindud ja see on täiesti täiesti loomulik, kuigi eks ta ikka natuke puudutab nagu või tunned ennast süüdi. Noh et ma tegelikult ma ei tahtnud midagi halba, eks ei tahtnud kellelegi õhtut ära rikkuda, aga, aga sa ei saa kõikide inimeste eest vastutada. Ekse. On ka piletiraha tagasi küsitud, eks. Ja on saadud ja sealt küsiti piletiraha tagasi ja öeldi, et ma annan, annan selle parem annetan kultuurile. Et aga ma, ma saan, ma saan aru, et, et inimeste arusaamale kultuurist kõikidest asjadest on ikkagi suhteliselt nagu kuidas öelda, mis seal kuidas, kuidas lapsest peale ju sulle öeldakse, mis, mis, eks ju, ja sellest et nagu vabaks saada oleks ju tegelikult kasulik nendest mustritest vabaneda, sest et see, mis sinu ema on sulle öelnud või õpetaja, isa, see ei pruugi üldse seda olla nagu sinu jaoks tõde. Et noh, et kui kultuur on, on kellegi jaoks midagi taolist, siis mõne teise jaoks võib-olla midagi muud. Üks selline jällegi nagu teema, mis sealt noh, mis seal niikuinii olemas on, selles lavastuses on see, et, et noh, et kuna need näitlejad, sina kaasa arvatud, tulevad puhtalt iseendana sisse siis ja, ja see, mida nad praegu tunnevad või mõtlevad, on hästi avali. Siis ka see, et, et noh, kõik, mis tundega sa oled päeva mööda saatnud ja kõik see, kuidas sa siis tuled teatrisse, vastad lavale inimeste ette, et sulle tundub, et kas see on olemas, aga ma olen ise ka nagu mõelnud selle peale, et et tegelikult näitlejad ju iga õhtu astuvad inimeste ette mingisuguste oma asjadega räägivad, kellad, kalossid jäävad kuhugile lava taha, et sa ei kanna enda elu nagu kaasas, aga Ma ei tea, mina ei usu seda. Ma arvan ikkagi, et mingisugused asjad nagu kanduvad. Kuidas sa siis nagu teed seda rolli kanduvad sealt üle sealt nii-öelda päris elust sinna teatrisse. Et kas see on ka sinu jaoks Ingomar Vihmar teema olnud? Lahe, kui sa, kuidas sa ütled, Ingomar Vihmar? Tead, ma ütlen seda sellepärast et muidu on niimoodi, et vaata, meil saade käib pool tundi, onju. Ja siis kaks minutit räägi tõtt, siis ei tea kellega, kes räägime. See on ka tegelikult üks teemadest, mida ma, mida ma seal nagu ikkagi tahtsin uurida, et kas on nagu võimalik minna lavale ilma nendega lossidetakse. Ma arvan, et see on võimalik, aga see nõuab teatud tööd sellega. Ja ma arvan, et midagi kuidagi sinnapoole ikkagi ikkagi nagu midagi selles suunas tegime, et nad võiks nüüd sellel hetkel see, see et see oli tegelikult ka mu mu nagu üks ütleme siis see, mida ma tahtsin, et et kõik saaksid tulla sinna kohta, et et see, mis on praegu tegelikult see, mis on nagu ümberringi toimub, see ei ole sinu jaoks väga oluline. Sa mõtled, et see, mis ümberringi tänaval doi Ja mis tänaval ja mis on, mis on sul kodus olnud, mis sul mehe lastega mingist kohast ta ei oma nagu tähtsust, tegelikult sa saad. See on võimalik tulla sinna kohta täiesti enda juurde. Et sa saad, sa saad nagu kosmos ja see on nagu jah, ma arvan, et, et, et teatud meditatsiooniga teatud asjadega saavutud selles mõttes, et ega sa, ega see ei tähenda, et see, et mul on ükskõik mis, aga sa saad tulla sinna kohta, kus, nagu neid probleemid ei ole enam enam sulle olulised. Ja üks, üks üks meetod nendest probleemidest. Ja tunda, et sul on nagu selles ringis nagu nende näitlejate ringis toetus olemas, et sa saad ennast väljendada. Ja kui sa väljendad ennast, sa oled põhimõtteliselt see probleem muutub tühiseks siis. Noh, kui see on selline, noh ma ei tea, auto on katki ja, ja noh, kõik tegelikult see võib ju tunduda katastroofi nagu seal on seda õudselt vaja. Seda see, kui sealse peas tiirleb etenduse ajal, siis ma arvan, et noh, siis siis sellel hetkel tegeled mingi vale asjaga, mitte vale, aga või noh, see see lubas, on ikkagi nagu päriselt tulla sinna. Aga ma arvan, et see sinnapoole on võimalik ikkagi nagu minna, et sellel hetkel, kui see hakkab, et siis midagi taolist ei ole. Ma ei tea, ma arvan, et on. Aga ma ütlen, et see oli nagu üks selline väga eksperimentaalne või ma ei tea, kas sulle endale meeldib see sõna või mitte, aga noh, ütleme, et kõige paremini seda edasi anda selline eksperimentaalne lavastus või etendused. Aga et, et kas sa nagu igatsed seda taga või et, et kuidas see nagu, nagu edasi nagu töötajad, et et te olete selle peale mõelnud, et, et sa lähed jälle, võtad tekstiraamatu, hakkad tegema või kasutad seda kogemust kuidagi edaspidi ära või. Ma olen selle peale mõelnud küll, et kuidas nüüd siis teha, eks ju. Aga ega ma ei teagi, järgmise tüki teksti ma praegu kirjutan, nii, ma ei tea, kas ma, kas ma selle tekstiga midagi teen, arvatavasti et mul ei ole õrna aimugi, aga see tekst on mul olemas. Peaaegu praegu, et aga ütleme kogemusena, see, see keskea rõõmud on nagunii võimas, ikkagi, et ma arvan, et et igal juhul andust edaspidiseks väga palju kasu. Et ta on nagu nõudnud tohutult usaldust. Ja usaldus ongi maailmas, ma arvan nagu suhteliselt kõige raskem asi, eks ju. Lavastajana usaldada. Aga see on seda usaldust nagu veel veelgi kasvatanud, eks ma olen seda oma, oma viimaste töödega kogu aeg proovinud. Proovinud, noh, ma olen, ma olen nagu ma olen nagu aru saanud, et see on see, mis nagu maksab. See võib tunduda nagu kõige lihtsama asjana, mis usaldad, näitlejate usaldada ja, ja kogu protsessi noh näitlejat ja, ja kõike, kõike, mis ümberringi toimub, ka tehnilisi töötajaid, kogu süsteemi, et kõik nagu töötab sinu kasuks. Et ma ei pea kõike kontrollima ja ma ei pea kõike, ma ei saagi kontrollida, eks ju, see on lavastajaamet, on kunagi ma olen sellest aru saanud, et see on ikka selline kontrolliv, et ta teab kõike. Ja paigutab kõik asjad kohtadele. Aga pahatihti sa paigutad neid asju sinna, kus, kus nad üldse ei sobi, eks. Või nad sobivad ühel hetkel ja järgmisel hetkel ei sobi. Ja see ajab näitlejad segadusse, sest nad kordavad seda, aga, aga kuigi sisenenud sisimas nad tunnevad, et no täna ma ei saa, eksju sinna minna, aga lavastaja on öelnud, et mine sinna ja tekivad sellised käärid seal. Ja sellest, et sellest tekibki selline kordamine, mis kus näitleja mõtleb nagu sellele, mis peab mitte sellele, mida ta tegelikult tahaks teha ja mida, mida nagu sisetunne ütleb, et näe sest iga päev, iga hetk on, on erinev, et me ei saa korrata seda, mis me tegime. Noh, proovides näiteks kuu aega tagasi, sest et see on pidev protsessi õppimine, et see, see oli ka üks põhjus, miks ma seda, seda, kes, kellele ma tegin, et et just nimelt seda usaldust nagu veel rohkem, et viia ta nagu et ma usaldan seda, et seal ei ole mitte midagi, sellest sünnib, eks. Et kaua see etendus siis kestab, on ju? Kui seal tõesti mitte midagi ei tule, naljakas, mütsis visatakse millegiga. Aga näed, noh, etendused on kõige pikem etendus, on ainult kaks ja pool tundi. Janu. Et, et sa saad aru, kui suur see usaldus peab olema. Et ei hakka mu viimasel hetkel, kui võtame ikkagi selle, teeme midagi, teeme midagigi, eks ju siis. Sest see tahtmine on kogu aeg, eks päästa. Tõmbad midagi. Ja noh, võtame ikkagi, sest et ega meil ei ole kostüümi ju tegelikult kokku lepitud, eks. Et see võimalus on ka, et etenduse ajal tekib mõte, siis saab joosta kostüümilattu võtta, mida me oleme kasutanud. On tekkinud õudselt lahendeid, selliseid atmosfäär seoses sellega. Ja nendel etendustel on tekkinud täiesti mingist kohast midagi sellist, mida lihtsalt sai. Kirjelda seda lihtsalt äkki mingi visanud seen, mingi mingi valgus, mingi mingi uus kostüüm, mis loob täiesti näiteks Tšehhovi, noh, eelmisel eelmisel etendusel mingit Tšehhovi stseen oli selline. Lihtsalt tekkis ja ma nägin seda on, ja ma läksin sinna, mängisin seda kaasa. Margusega rääkisime laua taga, keegi kuulnud seda, aga me rääkisime, kuidas oma vana isates ma rääkisin, kuidas minu vanaisa suri. Ma ei tea, kas publik kuulis seda. Tüdrukutel käis ees mingi seen, aga ma ei saanud aru, mida nemad rääkisid. Nad rääkisid mikrofoni siis nagu see oli loogiline, et publik kuulis seda, mida, mida tüdrukud rääkisid. Aga kuidas ma oleksin osanud nagu ette planeerida või? Teeme sellist stseeni, see oleks, see oleks järgmisel etendusel olnud õudselt igav juba mul no mis oleks hakanud nüüd rääkima? Teist korda sellest, kuidas mu vanaisa suri, seal oleks olnud juba mingi esinemine, oleks hakanud mõtlema, kuidas ma seda, et kas on huvitav või ei ole. Sellel hetkel võime mõelda selle peale, mis on, ma rääkisin sellelooliselt ära. Isegi kui keegi kuulnud, oli see minu jaoks minu jaoks õudselt tähtis, see võib olla egoistlik, aga noh nii-öelda kunst või see ongi suhteliselt nagu egoistlik, et võib publikule vastu tulla. Aga siis ei ole seal enam enam nii palju seda, mis sind mis sind ennast tõeliselt huvitab. Te kuulsite saadet sarjast elamust rääkis Ingomar Vihmar. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadil. Kõike head ja kohtumiseni.