Tere päevast, vikerraadio kuulajad peale. Tänane argipäev räägib vastutusest poliitilisest vastutusest, poliitikute vastutusest. Täna on stuudios taliharjapäeval eriti meeldiv ja lausa kena seltskond. Nii harva kui on olnud võimalus korraga kolme naispoliitikut võõrustada. Vikerraadio stuudiosse. Tere tulemast, Marju Lauristin mõõdukatest. Tere päevast. Signe Kivi Reformierakond. Tere päevast. Koosseis ei, see ei ole mitte kunagise Ene Hiioni saate kolm meest stuudios analoog, vaid lähtusime sellest, et naisi on ikka peetud Eesti ühiskonnas suure vastutuse kandjaks. Kui mehed ka alt veavad, siis naised ikka veavad välja. Ja selles mõttes Valijate jaoks, kes juba pooleteist kuu pärast lähevad taastagema tähtsat valikut langetama tähtsat otsust, on kindlasti oluline. Kui nad kuulevad vastutustundlike poliitikute arvamust. Ja me tahaksime loota, et tänased stuudiokülalised on sellised vastutustundlikud inimesed. Aga räägime kõigepealt sellest Missugune on üldse tänasel päeval Eesti ühiskonnas poliitiku ja poliitika laiemalt maine? Aga kahjuks on see naine väga madal. Ja ta muidugi ei ole ainult Eestis madalam. Ma juhtusin eile õhtul vaatama Vene telekanalit ja seal kurdeti selle üle. Kõige hullem on olla poliitik ja kõige madalam maine poliitikul. Minul on siin juhtumisi tõepoolest värsked Tartu Ülikooli ajakirjandus maakonnas tehtud uurimuse tulemused, kus ka küsiti seda usalduse küsimust ja meil olid seal niisugused rühmad, teadlased, kultuuritegelased, ettevõtjad ja poliitikud. Muude küsimuste hulgas ja siit tuli nii välja. Eestlased teadlastesse suhtuvad väga hästi teades usaldab 68 protsenti kultuuritegelasi 52 ettevõtjaid ainult 18. Nii et ikka see vana tunne, et äris midagi mitte väga usaldusväärsed see püsib ja poliitikud ainult viis protsenti. Nii et tõepoolest võiks öelda, et poliitikute maine Eesti ühiskonnas on üsna põhjas. Ja noh, selles on ka omajagu niisugust kumastavalt, sest samas küsitluses tuli välja, et samas on hinnangud sellele, mis on tegelikult kah ikkagi poliitik. Kaja poliitikute tegevuse tulemus, mis on Eestis 10 aasta jooksul toimunud on suhteliselt positiivsed, sellepärast et 66 protsenti ütles muutused olnud paremuse poole ja 73 protsenti ütles, et nende oma pereelus, nad usuvad, et muutused lähevad ikka paremuse poole ja noh, näiteks kas või Eesti majandusele arengut. 77 protsenti hindas väga heaks. Aga samas muidugi ma arvan, et põhjus on mujal. Põhjus on selles, et ka siin sotsiaalset õiglust hinnati ikkagi madalaks, 27 protsenti arvasid sotsiaalsete õiguste tulnud rohkem, nii et ma arvan, et siin nagu see poliitikute madala maine põhjus Nii et poliitika on peaaegu et sõimusõna. Jah, päris sellega ei tahaks nõus olla, aga aga mind on teinud küll murelikuks see, et poliitikute imidž on madal ja mul on olnud nüüd võimalus veidi veidi Obama inimesena rohkem kuulata raadiot ja jälgida televiisoris avalikke debatte ja see tuleb sealt selgelt välja. Ja kunstnikuna olen ma jälginud hämmastusega, et ka väga lugupeetud kultuuriinimesed, kui nad ühel hetkel teatavad oma ja minu meelest vastutustundlikust otsusest ise olla otsustajate hulgas ehk oma liitumisest mõne erakonnaga muutuvad järsku ebapopulaarseteks. Et Mulle tundub, et see on nii ja ma tahaksin võib-olla tulla saate alguse juurde, kus saatejuht kiitis meid kui naispoliitik. Kuid minu meelest on poliitika selles mõttes küll sootu, et seda teevad küll naised ja mehed. Nad on erinevad inimesed, aga küllap on, ja sellega ma nõustun. Küllap on naistel madalam valulävi. Signe Kivi on mullu ise tõestanud seda oma käitumisega. Aga Maimu Berg 52 protsenti kultuuritegelasena nüüd tulevase poliitikuna ainult viis protsenti. Kümnekordne kolksti, vot see on väga hea, et sa täiendasid. Tulevase poliitikuna ma arvan, et liiga kergelt me paneme ka kultuuritegelastele termineid külge, kui keegi avalt sappa romaani ja omaenda alastipildi Kroonikas, siis on ta kohe kirjanik. Kas kriitik, poliitik peaks olema ka midagi analoogilist siis või kas, kas see ristib poliitiku? Ma arvan, et poliitika on ikkagi see, kes on juba näidanud ennast poliitikas. Kas ta siis pälvib viis protsenti või 52 protsenti rahva usaldust ja armastust? See see ikkagi oleneb, poliitiku konkreetsest isikust ka mitte. Me ei saa rääkida poliitikust kui mingist abstraktsest tarandist. Missugune on teie meelest teie enda imidži avalikkuse silmis? Võib-olla alustame siis sellest sellepärast, et ma olen, pole siinviibijatest poliitikas kõigega on olnud ja võib-olla selle tõttu imidž on kõige enam välja kujunenud. Ja ma tahan selle tõttu jälle ütlema, et mul on ka uurimistulemused, sest et nagu ikka enne valimisi ju testitakse erakonna, nende nimede popule reaalsust, kes on erakonna nimekirjas kuskil nähtaval kohal ja minu poole seda mitu korda tehtud ja siit tuleb alati välja, et mul on väga vastuoluline olukord, sest mul on alati väga palju neid, kes on väga positiivsed ja ma Ta on tänama siit eetrist ka neid, kes on tulnud mõnikord lihtsalt tänaval minu juurde kuskil avalikus kohas ja ja noh, rääkinud sellest, kuidas nad on mind jälginud, kuidas nad soovivad mulle edu ja nii edasi. Ja teisalt on ka minul erinevalt võib-olla mõnest teisest poliitikust ka väga selge grupp inimesi, kes mind, kes on minu vastu ja noh, kelle suhtes ma tean öelda, et mõnikord lausa vihkavad. Ja see on poliitika saatus, eriti muidugi niisuguse saatusega poliitikud nagu minul, sellepärast et kui ma olen mõelnud, mis siin põhjuseks on siis. Ühelt poolt on see, et mina nagu kannan seda poliitilist vastutust pikka aega noh, osata oma vanemate eest. Ja teisalt see, et nii-öelda poliitikas ma olen tegelenud nende asjadega, kus on sageli tulnud teha niisugust väga-väga raskete musta tööd ja minu elu kõige raskem aeg oli see, kui ma nüüd sotsiaalminister ja ilmselt see annab mõlemat pidi siiani tunda. Ja, ja ma pean ütlema, et see on niisugune vastutus, mida endalt mitte kuidagi ära kuskile ei saa vihata või pühkida. Ma siis jätkaks ja kõigepealt on muidugi raske iseennast iseloomustada teiste pilkude läbi, aga aga ma usun, et et. Valijad hindavad mind eelkõige minu eriala järgi. Ma arvan, et ma tulin poliitikasse 96. aastal. Mind valiti esmakordselt Tallinna linnavolikogu liikmeks, mitte päris tühjalt kohalt, selles mõttes, et et ma olin ennast kunstniku ja õppejõuna teostanud. Loodan, et see tähendas valijatele ka seda, et et ma olin teatud vastutus vastutust vajavateks otsusteks valmis. Kui ma olen nüüd jälginud oma valimis vähemusi, siis need on aastate jooksul tõusnud ja muidugi on see mind väga ja rõõmustanud. Nii nagu Marju Lauristin olengi olnud valitsuse liige kolm aastat ja viis kuud kultuuriministri ametis, mida millegipärast tavaliselt peetakse niisuguseks kergemaks tööks. Ma võin kindlalt väita, et, et see nii ei ole ega selles ametis tuli vastu võtta äärmiselt raskeid otsuseid, kas hea või ei. Ja siin ma nüüd pean ühinema küll Marju Lauristini arvamusega selles suhtes, et ma arvan, et igal inimesel on alaliselt kui ka siis, kui ta on vastanud suurde poliitikasse, on toetajaid ja ma ei ütleks, et vaenlasi, aga, aga need, kes mitte mingil tingimusel teda ei toeta, aga õnneks on meie poliitiline skaala lai ja erinevaid inimesi selles, kui palju. Kui nüüd natukene kõmuliselt asjale läheneda, siis. Marju Lauristiniga seondub, kindlasti ütles aitab jamast. Seal Marju, teie nii-öelda ettepanek. See ei olnud mitte otse minu ettepanek, see oli lihtsalt üks niisugune arvamuste vahetus ja ja tõesti, olukord siis oli niisugune, peale Siimanni valitsust oli üldiselt ühiskonnas niisugune tunne, et noh, asjad on nagu stagneerunud ja ja mingisugune nagu soostamise tunne ilmselt selle tõttu siis ka see hästi rahva hulgast tulnud ütlus kinni püüti muide meie reklaamiagentuuri poolt. Sest ikkagi lõppude lõpuks agentuur, see, kes tänapäeval kahjuks mitte poliitikud ise arvan, et missugune lendvööd sõna valitakse ja neile väga paljude väga ilusate sõnade hulgas, mida meie erakonna inimesed pakkusid, tundus see nagu väga-väga efektne ja seal on muidugi väga vastuoluline, sest ma tean ise nätaka intelligentsi hulgas, need, kellega mina võib-olla rohkem suhtlen, kutsus see esile väga negatiivse reaktsiooni. Aga tunnistagem, et viimastel valimistel see tõi mõõdukatele edu. Jah, sest ta sööb üldiselt tolles hetkes tollele emotsionaalsele seisundile ühiskonnas ilmselt küllalt hästi vastu. Signe Kivi, aga ma julgen öelda, seondub see kuulus ütlus Signe kivilt küsiti, et kes ta on siis ta ütles Signe kee, kõigepealt olen naine, siis ema, siis kunstnik ja alles seejärel minister. Jah nii see kindlasti on ja kui ma tahaksin ise endale mingit ütlust külge saada, siis ma olen pidevalt korranud seda, et kultuur on kõik ja kõik on kultuur ja ma tõesti arvan. Tänasel päeval on see olulisem kui kunagi varem. Meie haridus, teadus, meie kultuur on tegelikult meie riigi kaitsevõime, on meie kõigi selgroog. Maimu Bergi kohta vist niisugust ühest lauset ei olemist söandaks kohe. Ma armastasin venelast. Väga hea raamat, tegelikult on kõigil lugeda. Mis siis selles halba on? Ei, seda kindlasti mitte. Aga aga need artiklid, mida sa oled kirjutanud viimasel ajal, on rohkem olnud sellised sotsiaalse rõhuasetusega. Et sa oled nagu kõige niisugune sotsiaalsema programmiga poliitik võib-olla oma erakonnas. No tõenäoliselt tõesti sellepärast, et ma arvan, et see sobib ka kirjaniku madala valulävega, nagu siin armastatakse öelda kõige rohkem ja ma arvan ka, et mind tuntakse ka natukene sellest küljest, et ma olen ellu kutsunud niisuguse ajakirja nagu elukiri mis on mõeldud just eakamale lugejale, kes minu meelest oli tõrjutud nagu sellel ajakirjandusturul ja, ja pean seda ühte oma senise elukäigu olulisemaks saavutuseks ka. Ja loodan, et, et, et selle kaudu ma olen leidnud inimeste usaldust. Jaa, muidugi kirjanikul on nagu Signe Kivi ütles, et ta tuli kunstist poliitikasse ja teda tunti kunstnikuna, ma loodan, et mind tuntakse kirjutajana. Ja inimesed võivad siis nagu esitada mulle nõudmisi selle järgi, mida ma olen kirjutanud, mida ma lähen oma kirjatükkides nii-öelda propageerinud ja mida ma olen näinud, millest on puudu kus tuleks aidata, mida tuleks muuta. Osa veel ei tea, mis siis juhtub, kui see ka ei tundu minister saanud teada. Kusjuures kus mitte kõik järved, kultuur kõige tähtsam No aga võib-olla on võimalik siis paljusid seda arvama panna ja kui ei ole võimalik, siis sigineda ei ole ju ka, ma arvan, kerged kogemused ja üldse mulle tundub, et naisterahvaid lükataksegi valitsuses, kui nad sinna peaksid pääsema ikka just nende aukude ütlemis, kõige raskemad on täita, et ega see sotsiaalministri roll, mis enamasti on olnud naiste kanda ju meie lühikeses ajaloos on minu meelest kõige raskem, mis, mis üldse ministrite kabinetis vaeses riigis. Kultuuriinimesed on laua ümber kogunevad jutt kipub ikka sinna kultuuri peale, aga meie tahame rääkida natukene sügavamatel teemadel antud. Kuidas vabandust-vabandust? Ma ei tea, kas me peame püsti tõusma ja lahkumine või sa pead oma sõnavõtu tagasi jälle ja me saime aru muidugi. Ei, ma ei mõelnud selle all muidugi seda, et kultuur oleks pinnaline teemaga aga me tahaksime rääkida poliitika mõistes sügavamatel teemadel ehk sellest, missugune on poliitiline vastutus ja poliitiku vastutuse. Ja selles mõttes kõik te kolmekesi olete ka eelseisvatel valimistel kandideerimas kui ma õigesti mäletan, Signe Kivi on kuuendal kohal, Reformierakonnast. Ja erakonna sise sisehääletus tõesti tõstis mind üllatavalt kõrgele kohale. Maimu Berg on 19. rahvaliidu nimekirjas. Mina olen auväärne, punane latern. Kõige nõrgem koht. Kõige tähtsam koot, viimane paistab sellepärast, et üldiselt ma jah, hüppan sealt tagumisest pagulast, ma loodan. Vaguni tagumisest aknast jah, tagasi tagasi teadvusse öeldakse. Et valimised ongi see objektiivne vastutuse mõõtmise või vastutuse võtmise hindamise koht. Niisiis valimised peaksid nagu näitama nii teie kui ka nende erakondade kohta, siis seda, kuidas nad on vastutuse kandmisega hakkama saanud. Kas ja kuidas nüüd, ühe poliitiku isiklik edu valimistel seondub sellega, kuidas ta on hakkama saanud. Seal on palju, saadab nojah, ta seondub teatud mõttes, tähendab, kui sellest poliitikust suudetakse teha mingisugune kaubamärk. Poliitik ise oskab teha sellest kaubamärgis on üks võimalus, on see, kui tal on olnud jah, mingi niisugune noh, niisugune kohtupositsioon, mis on teinud väga kiiresti populaarseks, mina pean ütlema ise näiteks oma laulva revolutsiooni aeg, kus noh, minul lihtsalt oli niisugune ja loo poolt antud erakordne erakordne vastutus või erakordne võimalus olla nihukesest massiliikumises nähtav, siis see ilmselt on väga pikaks ajaks teinud nagu selle töö ära. Aga kui sa ei ole niisuguses nõnda märgi positsioonis, siis on siiski see isiku osa jäänud järjest väiksemaks. Ja kui me vaatame, et märgi positsiooni, võetakse ahel inimesi, kes tegelikult päris poliitikat nagu ei taha, ei kavatsegi teha noh igasugu tuntud sportlasi või, või noh, ärgu öeldagu nüüd halvasti, aga ütleme niukseid meediast saare noh, kas või näiteks, kui nüüd praegu näeme sedasama Hannes Võrno, ma ei tea, mis saab temast, eks ole, poliitikas, aga praegu ta ei ole seal poliitikuna, eks ole. Kas mõõdukal siis ei ole ühtegi sellist? Ei ole, ei ole. Selliseid erakonnas ka mitte ja, ja, ja see on, see on nüüd nagu niisugune noh, isiku ja poliitikaga vastuoluline suhe, eks ole, tegelikult ju need staarid ei vastuta erakonnapoliitikast, nad ei kavatsegi ilmselt näiteks kas või riigikokku tööle tulla, eks ole, nad on tõestanud Mina ei julgeks muidugi nii kategooriline olla ja, ja ega, ega see on ju ka päris tervitatav, kui, kui uusi inimesi tuleb poliitikasse küll. Julgen olla siin konservatiivne ja arvata, et see esimene tasand võiks olla jah, ütleme siis kohaliku omavalitsuse tasand või enda proovile panemine on ju ka mitmesuguseid ühiskondlikke organisatsioone. Et ma olen ka mõnikord üllatunud, nähes väga geni geni inimesi, aga, aga võtmas endale väga suurt vastutust, samas võib alati juhtuda üllatusi, nii et ma ei, ma ei sätiksin mingisugust niisugust piiri ette ja kui me tuleme selle küsimuse juurde tagasi, siis tegelikult et see on olnud ju meie poliitikute ja meie erakondade eesmärk. Et valija valiks eelkõige erakonna järgi tema tema programmiliste põhimõtete järgi. Samas on Eesti väikeriik ja, ja see, kes on seal erakonnas, need, kes on olnud tegijad, on alati selgelt näha, kellel on olnud ka äpardumisi, on selgelt näha, nii et võib juhtuda, et toeta toetatakse küll seda erakonda, aga millegipärast ei valita seda konkreetset inimest, leitakse mõni teine, et ikkagi anda oma toetus erakonnale ja mul seal loomulikult. Ma tahaksin vahele küsida Signe Kivi käest, et kas tagasiastumine eelmisel aastal oli vastutuse võtmine enda peale või ka erakonna valimisedu nimel. Eelkõige oli see minu kui ministri poliitiline vastutus. Teiseks selge see ka selgemaks ehk meie erakonna ma ütleksin, tõsisest tumisest ehk vastutustundlikumaks muutumisest, aga, aga need olid juba teise ja kolmandajärgulised küsimused. Kui ma tulin poliitikasse, olin ma endale väga kindlalt selgeks teinud, mida see tähendab. Ja, ja selliseks sammuks olin ma valmis ja ma arvan, et see ei ole tegelikult midagi erakordset. Mida arvavad teised stuudiokülalised, milline mulje jäi nendel nägivi vastutuse võtmisest? Seal sega, olles ise olnud minister ja olles muide esimene Eesti minister, kes tagasi astus. Sest mina astusin tagasi 94. aastal. Ja ma ostsin tagasi selle tõttu, et meie erakond, meie erakonna volikogu tegelikult ta kutsus mind tagasi selle tõttu, et valitsus, kus ma siis olin Laari esimene valitsus ei kiitnud heaks sotsiaalministeeriumilt ehitatud töötu kaitsvakett. Ja teine põhjus oli seesama rublaafäär, kus ei olnud rahul sellega, kuidas seda tehti. Nii et ühesõnaga tegelikult see, ma tean, et seal on tõesti väga raske otsus. Ja, ja see peab olema väga tõsine, väga tõsine põhjus, kas tõesti niisugune erakonna otsus, mis puudutab nüüd Signe sinu juhtumeid, siis anna andeks. Tead, ma ei ole siin päris hästi nõus olles ise suhtekorralduse õppejõud, võtan, see on klassikaline case edukast suhtekorraldus kompamist. Ja väga hästi tehtud, ma kiidan sind selle eest, see on väga hästi tehtud tõepoolest kriitilises olukorras erakonna jaoks väga hästi tehtud. Aga mis teiselt poolt puutub vastutuse asja, siis minu meelest peab ikka väga kaaluma, vaata kui näiteks lae jookseb karile ja kapten ütleb, ma võtan endale poliitilise vastutuse ja astub päästepaati ja sõidab esimene laevalt minema. Vastutuse ta ei ta jõelaeva. Sest vaata, sina oleksid, vabanda väga kultuurkapital oli kriisis Kultuurkapitali juhtimist pidi parandama ja selles olukorras minu meelest oleks suurem vastutus olnud seda juhtunud, see, mis seal parandada ja need vead parandada ja mitte olukorras, kus sa ise ei olnud vähimalgi määral süüdi, sa ei olnud vähimalgi määral selles süüdi võtta endale noh, minu meelest antud juhul siiski noh, nii-öelda demonstratiivne vastutus ja tegelikult noh, jäta asjad pooleli ja, ja kui me praegu vaatame, kultuurkapital uue juhtimise all ei ole veel sisuliselt käivitunud, näiteks lepingud on veel sõlmimata, mis on esmakordselt, eks ole, inimesed ootavad praegu raha ei ole saanutena seal asjad logisevad siis minu meelest noh, sinu vastutused. Enne kui ma annan signele vastuseks sõna maimu käest, küsime ka sona. Ma olen seda kunagi kommenteerinud ajalehes selliselt. Mulle tundus, nagu signadesti peaaegu ainuisikuliselt otsustas tookord tagasi astuda võib-olla esimese emotsiooni ajel, aga see tuleb minuga poliitilisest noorusest ilmselt, et ma nii arvan. Teisest küljest ma leian rääkimata, ma ei räägi praegu konkreetselt Signe juhtumist, aga põhimõtteliselt on palju raskem jääda paigale kui astuda tagasi niisuguses situatsioonis ja, ja võib-olla et 80 protsenti on olulisem jääda paigale ja jätkata seda vastutust ja teha selles olukorras, mis on tekkinud maksimum, et, et see olukord paraneks, kes tunneb seda asja paremini kõige paremini, ikka see, kes on selles ametis olnud ka sel ajal, kui niisugused nii-öelda prohmakad juhtuvad. Et, et ma arvan, et siin on väga keeruline öelda, et vot see on õige tegu, see on vale tegu. Esiteks on väga konkreetsel juhul väga erinev aga teiseks, ma arvan, et see vastutuse koorem jätkata selles olukorras on üldiselt raskem kui lihtsalt tagasi. Suur aitäh, et ma saan ja, ja mul on küll väga kahju, aga nüüd mulle tundub, et et meil on käimas niisugune valimiskampaania, et kui ma ei oleks tagasi astunud siia ei ole absoluutselt daami rääkisid teist juttu, aga natukene kommenteeriks see olnud mitte raske otsus mulle seda teha, vaid oli äärmiselt raske harjuda faktiga, et minule usaldatud haldusalas oli juhtunud säärane sündmus. Nüüd Marju Lauristin ele. Andsin oma avalduse peaministrile 14 10. augustil. Kolmandal septembril astus ametisse uus kultuuriminister. Aja jooksul tegin ma kõik kooskapitali nõukogu selleks, et tuua sellest kõige suuremast kriisist kapital välja ja seda ma ka tegin. Ja kogu selle siiski väga keerulise ja loomulikult ka personaalselt raske Aja jooksul oligi mul väga kummaline lugeda opositsioonipoliitikat poliitikute esmaseid kommentaare. Et kui inetu, milline kokkumäng ja küllap see oli kõik kuidagi sepitsetud, aga mulle tundub, et see teema on käsitletud. Tegelikult siin on üks teine näide. Mis minu meelest on väga mõtlemapanev, kõik teavad Estonia katastroof. Mis oli üks kõige õudsem, eks ole, noh, aegades katastroof, tohutut tragöödiat kõigile Andi meistrile ministrile. Andi Meister ei astunud tagasi, Andi Meister asus selle komisjoni etteotsa, kes pidi seda uurima, ta tegi selleks kõike, noh, me teame tegelikult nagu traagilises olid, talved on sellest kirjutanud ja nii edasi. Tal oleks tegelikult olnud selles hetkes ilmselt ka isiklikud suhteliselt lihtsalt tagasi astuda. Mul on niisugune tunne, et me jäämegi jätkuvalt erinevatele positsioonidele, eriti mõõdukate. Erakonnaga kuivõrd Mõõdukate ministrit ja ma ei hakka mina siin praegu siiski nimesid nimetama, aga ei ole astunud tagasi, olgugi et avalikkuse, poliitikute ja, ja väga paljude inimeste surve selleks oli. Nii et. Erinevad erinevad tähendab mallid erinevatel parteidel. Signa, anna andeks, siin ei ole praegu küsimus parteides ei olegi parteiks minagi tõstatumas, kuidas ta üldse partei seisukohalt ma räägin veelkord, ma vaatasin ja tõepoolest kui meediaõppejõud, kes tegeleb suhtekorraldusega ühelt poolt ja teiselt poolt inimesest tegelikult poliitika teooriaga ja teab tõesti noh, kui on küsimus ei ole siin praegu erakonnas sinu erakonnas, minu jaoks teistele seal on erinevad valikud, erinevad mallid, erinevad kogemused ja peale selle tõesti noh, sinul selles situatsioonis, see oli sinu valik, sa tegid seda ja see oli ka minu ala, aga minu, minu, minu või vaimu seisukoht ei ole siin mitte erakonna, vaid tõesti noh, ütleme inimese seisukoht, kas seda kõrvalt vaatab ja mõtleb, kuidas veel oleks võimalik. Aitäh kena. Meie saate teemaks ei ole Signe Kivi personaalküsimus. Kuna signaal siin ollakse üksinda, siis ei, ma küsisin, tuletame meelde, mida ma küsisin, kas ta tegi seda rohkem enda pärast või erakonna nimel. Sellest ma tahtsingi rääkida, mis on siis need teod juhtumit? Ma ei tea, protsessid, mis võiksid põhjustada üksiku poliitiku lahkumise oma kohalt ministri, või ka näiteks Erakonna loobumise valitsuses vastutuse kandmisest. Noor, need sündmused, siin on väga erinevaid sündmusi. Me teame, nimetada jõuab Põhjamaadesse Simona Saliin eks ju. Paljastati krediitkaardiga sukkpükse ostnud Soomes suvi, lim teen. Tal oli golfiosa. Selle golfiväljaku osake, millel ka haridusministeerium andis toetust ja nii edasi siin tunduvad väga tühised, eks, ja teisest küljest marjusin, rääkis andi meistrist ja Estonia katastroofist, nagu ei ole võrreldavad. Nähtus, aga siin on tegelikult ikkagi küsimus ühiskonna poliitilises kultuuris ja moona seal yli või ütleme, sellesama suvilindiini. Need näited on selles mõttes väga head, et nad Toiutasid ühiskonnas, kus on väga kõrge poliitiline kultuur ja kus korruptsioon on kogu ühiskonna silmis üks suurimaid kuritegusid. Ja ka korruptsiooni niisugune kõige väiksem näide, kus isik nii-öelda võib-olla tühisena näivas näivas olukorras vahetab oma ja riigi rahakoti on täiesti talumatu ja siin on tõesti öelda, et isik on süüdi, siin ei saa öelda, et keegi teine terav siin on isik kolm süüdi on võtnud selle vastutuse põhimõttelist see on noh, väga-väga hea näide. Kahjuks Eesti ühiskonnas tegelikult selle politseiskulptuuri praegu ei ole. Näeme kuidasmoodi, noh, meil on küllalt näiteid, ma hakka nime nimetama, inimene tuleb ära, eks ole, olles olnud minister ja siis me näeme, et ta on väga varsti, on ta miljonär, eks ole, on Eesti rikkaimate inimeste nimekirjas, no kuidas ta olles ametnik ja nii edasi on äkki seda saanud. Siis on teine põhjus, mis kindlasti kui poliitik tõepoolest isiklikult tunneb, et tema isiklikult on teinud väärotsusele. Ja ta on isiklikult olnud härra otse, mis on noh, väga paljudele olnud kahjulik ja ta võtab selle vastutuse, et tema tagasiastumine on sellega sisuliselt iseenese süüdi tunnistamine, iseenesele süüvõtmine ja, ja see on väga levinud Toomas Hendrik Ilvese teo jah, antud juhul küll. Siis endale süü selles mõttes nii-öelda erakonna ebaedu eest ja öeldakse, et see on tema isiku noh, taga ka olnud, et tema isiklikult ei ole suutnud nii-öelda ühendada erakonna ja enda imidžit piisavalt ja nii edasi. Ja kolmas muidugi on just see, mida ma enne nimetasin, lihtsalt minu enda kogemusest, mis igas teises erakonnas uus erakond otsustab, kus tegelikult inimene ei ostude erakond otsustab sellepärast et erakond näeb, et näiteks tema poliitikat ei ole viidud ellu, tuleb tagasi astuda sisuliselt, see tähendab ka tavaliselt valitsuse tagasiastumist. Noh, nagu see minu näide oli, sest tegelikult Laari valitsus selle taga kukkus, eks ole, ja asemele tuli see niinimetatud jõulurahuvalitsus. Ja, ja see tegelikult hoopis laiema kõlaga poliitiline otsus ja selle langetamine tegelikult ei saa lõhe isiku küsimus, see on tõepoolest siis erakonnaga siuksest, miks on erakonna vastutus, noh, siin Signega nimetas, et me oleme püüdnud seda poliitikas, et erakond oleks nagu nii-öelda isikust, et valitakse erakonna erakonna eluiga on pikk, noh, meil on lihtsalt oma ajalugu lühike, aga ütleme, vanad riigid, vanad demokraatiad, erakonnad on kümneid, sadu aastat vanad, isiku poliitiline eluiga suhteliselt üürike, võrreldes erakonnaga sellepärast isikud võivad lahkuda noh, kas loomulikul või või muul viisil, aga erakonna vastutus jääb ja vot sellepärast on see erakonna otsus. Maimu Berg ütleme, saad Riigikogusse. Rahvaliit otsustab teha sinust kultuuriministri, milline oleks see sündmus või põhjus, mis sunniks sind isiklikult. Ma tahaks kõigepealt tagasi tulla selle eelmise mõtte juurde siin, et et need ühiskonnad nagu Rootsi ühiskond või Soome ühiskond on nii palju edasi arenenud võrreldes meiega, et vot seal korruptsioon on äärmiselt taunitav, ma arvan, et see on meie ühiskonnas taunitav, et see on küsimus ikka sellest tihtipeale kui külma kõhuga on poliitik või kui külma kõhuga on erakond, kui palju ta üldse suvatseb arvestada sellega, mida ühiskond meil taunib ja mida ta ei tauni. Et see on tihtipeale ikkagi minu meelest ka sellest kinni ja ma arvan, no ma saan kultuuriministriks ja millal ma astun tagasi, seda ma ei oska sulle öelda, peab olema mingisugune. No selle kohta ei saa küll kuidagi tööplaani teha, see on võimatu. Ma arvan, et niisugust situatsiooni ei tule, et ma kannan oma vastutust lõpuni. Aga ma ei ole kindel, et kõigil meil on omad emotsioonid, et, et on mingisugune moment, kus kõik muu muutub sulle nagu tühiseks oma vastutustunne muutub nii suureks, et sa lihtsalt ei suuda enam niisuguses kontekstis vastutada. Ka see võib juhtuda, kõik võib juhtuda, aga, aga ma ütlen seda, et minu meelest ei arvestata piisavalt selle ühiskonna suhtumisega, et see on ikka nagu hane selga vesi tihtipeale. Ja mida edasi? Meie poliitiline ajalugu, seda, seda rohkem küll jah, on kasvanud ka meie poliitiline kultuur, ma mõtlen just poliitikute poole pealt aga mina ei heidaks inimestele midagi. Inimesed, inimeste väärtushinnangud on Eestis päris hästi paigas. Signe Kivi on intervjuus SL õhtulehele öelnud küsimusele vastuseks. Küsimus kõlas nii, tähendab, te olite kogu aeg valmis päevas ka midagi, võib juhtuda ministritool, kaduda sisemine valmisolek ja teadmine, et see juhtub pigem varem kui hiljem, oli mul kogu aeg. Kas see ongi see vastutuse määr? Ei, see ei ole nüüd kindlasti mitte õige vastus sellele küsimusele. Ja see on seotud ka nende eelmiste küsimustega sisemine valmisolek võtta poliitiline vastutus, mitte tööplaani kohaselt, et kindlasti see asi peab juhtuma sellel ajal, kui ma olen minister vaid. Et ma väga tõsiselt kaalun seda sammu, kui niisugune põhjus peaks kahetsusväärselt tulema, aga ma maas kordaks siiski veel üle. Seda saab teha vastutust kandes teadmisega, mis toimub edasi. Mina teadsin täpselt, mis toimub edasi, kelle peaminister esitab järgmiseks kultuuriministri kandidaadiks ja et töö, nii nagu me oleme seda planeerinud oma erakonnaga oma meeskonnaga ministeeriumis jätkub. See oli vastutustundlik, mitte emotsionaalne vastutuse võtmine. Aitäh maimusin, tõi vestlusse selle mõiste, kuidas rahvas sellest asjast aru saab. Ma leidsin näiteks video rikkustuse, Ants Sisaski. Ma ei tea, kes ta on, kirjutise, kus ta ütleme nii juba riukalik valimisseadus vabastab poliitiku vastutusest valijate ees, sest ei võimalda valida konkreetseid inimesi, vaid kollektiive erakondi. Seetõttu on ka vastutus hajutatud abstraktne, seda enam, et ministritele niimoodi lähevad ning rahval on võimatu otsustada, kelle tegemiste või tegematajätmiste tõttu riigivanker logiseb või on suisa sohu sõitnud. Ja lõpuks minister ei saa juhtida oma haldusala vastavalt teadmistele, oskustele, tõekspidamistele peab toimima vastavalt oma erakonna ettekirjutustele. Inimesed, kes ei ole otsustustes vaba, ei saagi aga mingit vastutust nõuda. Ainuke, milles teda võiks süüdistada, oleks Maalilagedus ametiposti vastuvõtmine, millel töötamiseks pahatihti puuduvad igasugused eeldused. Kõigepealt kompetentsus, nii et tavaline inimene arvab siis nii, et tegelikult kui noh, ütleme, minister jääb vahele purjus autoroolis või, või on tema lastega midagi, et see on siis nagu öeldakse, see ainukene isikliku vastutuse koht, muidu vastutab tema eest erakond. No tegelikult minu meelest on siin inimesel isegi õigus selles mõttes, et nagu ma ütlesin, erakond jääb, tähendab, inimesel on voli lahkuda poliitikast. Erakonnal ei ole seda voli, tähendab, kui ta on erakond ja ta peab kandma seda vastutust ja peale selle erakonna vastutus on ka selles mõttes pika vinnaga, et need poliitikad, mida tõsised erakonnad on nagu välja käinud, ütleme kas suuri poliitika, mis on väga pika vinnaga, eks ole, või hariduspoliitika või sotsiaalpoliitika Need sihid ei teostu reeglina selle nelja-aastase valimisperioodi jooksul. Tähendab, maakond saab noh, nii-öelda tulla uuesti ja pürgida uuesti, et jätkata sealt, kus pooleli jäi. Võtame näiteks sedasama pensionireformiga. Tõepoolest noh, minul õnnestus teha esimene samm, mis, nagu ikka, esimene samm kutsub esile rohkem rahulolematust, sest see on vundament, vundamendist keegi elada ei saa, elada saab majas, kus on seinad ja katus. Siis tuli pikk aeg vahel, eks ole. Ja alles viis aastat hiljem, kui tuli Nestor jätkata, heegeldseb teine pensionisammas oli mul juba 94. aastal praktiliselt noh, nii-öelda paberi peal valmis viis aastat läks kaduma tänastest pensionäridest mingi suur hulk sellega tegelikult võimalusest ilma teise sambaga liituda viis aastat varem. Ja vot see on see poliitiline vastutus, mis on erakonnal, kui ka jääb pooleli, siis jätkata ja jõuda nende tulemusteni, mis sageli võtavad aega, võib-olla 10, võib-olla kümneid aastaid. Kas koalitsioonis olles on erakonnal suurem vastutus? Erakonnal on alati väga suur vastutus, aga ma tahaks jätkata, et ka mina pean poliitilise vastutuse väga oluliseks. Niisuguseks. Teesides, miks mitte minna näiteks valitsusse ja ilmtingimata muuta kõike, mida, mida eelnevad valitsused või ministrid on teinud vaid jätkata seda tööd ja, ja ma võin küll kinnitada ja seda on kinnitanud ka eelmised kultuuriministrid, et vähemalt kultuurisfääris on see niimoodi läbi aegade ka toiminud. Kõik teised valdkonnad ei saa siin võib-olla nii rõõmsalt kultuuri peale, aga enamus õlaga ei, aga miks mitte? Aitäh ja rääkisime natuke teisest asjast. Maimu. Sina esindad nüüd nii-öelda seda uut poliitikasse tulijat, aga Erakond Rahvaliit ei ole mingisugune uus tegija. Öeldakse, et valimised mõõdavad seda, kuidas siis erakond või ka poliitik on nagu omavastutust kandnud, aga nüüd on olukord, kus lisaks neile erakondadele, kes. On juba vastutust, andmed on tulemas ka täiesti uus erakond. Kuidas selline situatsioon sulle tundub, kas, kas siin ei ole niisugune olukord ühele poolele või neile, kes on vastutust kandnud, nendele mõõdetakse järgi, mida nad on teinud ja teised võivad tulla puhta lehena ilma igasuguse vastutuseta. Eks mingil määral muidugi, ja minu meelest eriti kui tullakse niisuguse loosungiga, et aga hakatakse tegema uut poliitikat, siis see on väga nõrk ja millele valija peaks natukene mõtlema. Sellepärast kui kui keegi tuleb uue poliitika loosungiga, siis on ilmselt parteimaastikul midagi kreenis. Ja siis tegelikult võib-olla peaks kuidagimoodi need olemasolevad parteid oma asju revideerima. Kas uus poliitika tuleb mingit uute nägudega, mida see täpselt kujutab? Kui on olemas küllalt tugevalt niisugused nii-öelda vanad parteid kes võib-olla ei ole suutnud ennast lihtsalt näidata sellistena, nagu nad oleksid näidata, no tahtnud, või ei ole neile võimaldanud seda see, et nad ei ole olnud põimunud? See, see kui me väga taunime, võimuvõitlust ja neid vahendeid, mida selleks puhuks kasutatakse, see on üks asi, teine on muidugi see, et võim on see, mida peab taotlema selleks, et, et oma poliitikat ellu viia, et see on niuke paradoks, et võimule ronimine on ebameeldiv, aga kui sul on hea programm ja sa tahad seda teostada, siis mingi võim on vajalik. Vastutust rahvaliidu poliitika eest ja kahtlemata, kui ma olen rahvaliidu liige, siis ma tunnen vastutust selle poliitika eest. Ja ma pean ütlema, et ega rahvaliidule ei läinud ju kohalikel valimistel halvasti. Rahvaliit sai rohkem hääli kui ennem ja see näitab, et rahvaliit usaldatakse, võin vastutada selle rahvaliidu poliitika eest. Nonii, vanad olijad. No ma tahaks kõigepealt siiski, kuna meie hulgas ei ole ühtegi respublikaanid öelda teadlikult ja et siiski see uue poliitika soov on ju inimeste seas väga suur ja kuidas seda tõlgendada muidugi aga peab ise tõlgendama seda, aga olles respublikaanid mõningaid artikleid lugenud, eriti Taagepera on kirjutanud siis noh, mina tundsin seal ära mitmed need ideed, millega Mõõdukad tegelikult poliitikat alustasid ja tulid, sest meil oli väga tugevalt sees meie programmis seesama siseparteiline demokraatia ja ja kogu kõik need momendid. Tähendab, see on, see on selles mõttes noh, minu jaoks ma vaatan nagu selles mõttes hea pilguga, et tuleb uus, seal on väga palju noori, tuleb nagu uus põlgakas, püüab jälle noh, midagi, mille poole tasub alati püüda, tegelikult alati tasub püüda uue poliitika poole selles mõttes, et näha, mis on tehtud halvemini, kui sa tahtsid, eks ole, noh kus ei ole suudetud teha, ütleme viisil või, või neid asju, mida sa tahad teha. Ja noh, tähtis on see, et see omandaks tegeliku sisu. Nüüd, mis puutub seda, aga noh, tähendab valge lehe küsimust, siis mitte ainult päris uue peale valge leht, noh, mingis mõttes on ju Keskerakonnal ka niisugune tõsine valitsusvastutus olemata. Jaa, jaa, räägime näiteks kasvõi seda, noh, mis vastutus on erakonnal, kes on nii-öelda peaministri erakond siis Keskerakond on olnud peaminister erakond, kuigi ta on kogu aeg nii-öelda käitunud viisil, et kui meie ja siis me teeme kõik teisiti, need on Keskerakond olnud, eks ole, aasta me näeme, et ta on ise ka näidanud, on väga raske on teha teisiti, sest koalitsioon on koalitsioon ja koalitsioonis ka praegu me näeme, et Keskerakond ei ole teinud päriselt seda, mida ta opositsioonis olles kogu aeg ette heitis ja millest ta rääkis saalis. Nii et koalitsioon, sest üks väga raske küsimus Eesti poliitika ei ole kahe erakonna poliitika, erakonnad on suhteliselt ikkagi nõrgemad võrreldes näiteks Saksamaa või Soomega seda aega, kus on ühe erakonna valitsus, mis tõesti võimaldab teha 100 protsenti oma poliitikat, mina ei näe, et tuleks, ma ei arva, et ka need valimised toovad seda koalitsiooni, laiad tuleb ikka koalitsioonid, Soomes on samuti vasak paremkoalitsioon tuleb alati mingisugune kesk noh, keskpaik leida ja see ei meeldi tavaliselt ühele ja teisele poolele, sest kõik leiavad, et oleks tahtnud 100 protsenti, kui tehakse 50 protsenti, see on alati vähe, tehakse 30 protsenti, on see veel. Nii et on tõesti Eesti poliitikas üks valija jaoks minu meelest üks erakordselt ebameeldiva segane lugu, et lubatakse nagu selle nimel, et ma teen kõik mis eeldab, et mul peab olema täis noh, võimalus, aga ikka lõpuks tuleb välja, et sa saad teha kellegagi olles kolmandik pool noh, neljandik sellest, mida tegema. Nii et siis poliitiline vastutus veidi hajub. Siis ma hea meelega kommenteeriksin ka uue tulija tegemisi ja ütleksin samamoodi nagu Eesti vabariigi peaminister Siim Kallas, tere tulemast. Sest minu meelest oli see oli see peaministri poolt äärmiselt sõbralik ja ka poliitiliselt korrektne tervitus mööngem, et meid kõiki sunnib uus tulija ennast rohkem kokku võtma. Sest põhjuseid, miks ta on saanud tulla ja me oma saadet sellega alustasime, jah, jätkuvalt tekib, tekitab küsimusi uus poliitika nüüd, olles juba mitu kuud linnavolikogus, on mul ka olnud konkreetseid kokkupuuteid sellega. Aga ma ei tahaks olla siin mingi kritiseerija, sest uus poliitikasõnana tekitab niisuguse mõtte, et, et kõik muu on olnud niisugune vana, äärmiselt must ja, ja häbiväärne, millega ma samuti nõus ei ole. Tahaksin siis öelda, et võib-olla oleks õigem väljend parem poliitikareformiga. Erakond. Parema jõuga edasi aga tulles. Konna ja koalitsiooniteema juurde tahaksin ma öelda siiski, et ka minule on olnud päris suur üllatus ja muidugi meeldiv üllatus, et sellest hetkest, kui koalitsiooni moodustanud Keskerakond ja Reformierakond siiski väga erinevad, nii nii personaalias kui ka põhimõtetes on valija usaldus valitsuse vastu tõusnud. Enne kui ma annan maimule sõna, ma tahtsin öelda, et siiski ajakirjandus tõlgendab hoolimata siin peaministrini kaunist lausest valimiseelset võitlust, ikka sõjana kõikide sõjana. No me räägime perioodist sõidul tuldi maastikule. Tri lausa vahepeal ümber käärinud juba mürgiseks. Lõpetuseks uute tulijate suhtes ja, ja kui ma rääkisin sellest, ma ei tahtnud niivõrd kritiseerida seda, et, et Res Publical tuleb välja uue poliitikaga, kui seda, et Need, vanad poliitikad oleksid võinud siiski natuke rohkem oma sedasama nägu näidata, nii nagu Marju ütleb, et need olid Nende, Mõõdukate partei kunagised mõtted, mida nüüd Taagepera üle kordas, miks siis nii, miks peab siis järgmine mingisugune uus partei tulema, kordama neid mõtteid, mis juba kord on öeldud, et miks siis ei vii üks partei, kes on tekkinud seda oma head muutut ikkagi võimalikult laiemale? Need on küsimused, just need mõtted, millest ma räägin, mis on seotud üldise demokraatliku valitsemiskorraldusega ja üldise poliitilise kultuuriga, kuidas võetakse otseseid vastu, kuidas neid arutatakse edasi ja nende elluviimine, vot see on üks neid protsesse, mis nõuab tõesti seda aegsed tarud. Ja sellest on minul väga hea meel. Nüüd on jõutud nii kaua uuesti öelda, et katsume nüüd oletades, et Eesti ühiskond on ise palju poliitikas küpsenud, palju kogemus on juures. Katsun mingid ajad tagasi võtta, sest minu meelest, mis on tehtud ikka vigu, on tehtud päris alguses, noh näiteks praegu me kõik kannatame selle all, et on riigikogusse niinimetatud teerull tegelikult teerull käivitus 92, me olime siis ise valitsuskoalitsioonis, aga paraku need, kes oli, siis opositsioonis, opositsioonist, seal oli, sõimasid kui nad tulid võimule, hakkasid ise vee rullitama ja me näeme seda kogu aeg, et see tuleb tagasi võtta, tuleb jõuda tagasi selle algse ikkagi demokraatliku konsensuse idee juurde ja kui praegu võtab selle üles nüüd uus tulija, tal on võimalus seda teha, aga minu arust me peaksime kõik sellega Siim kaasa minema, sest minu meelest see on üks kõige halvemaid tahtsingi öelda kõige halvemaid asju, mis on Eesti poliitika mainet ikkagi vähendanud. Ja kui alguses me võime leida sellele igasuguseid noh, nii-öelda sõjaolukorra põhjendusi tõepoolest Vene väed olid sees mis tahes, siis noh, aastal 2003 ei ole selleks enam mitte mingit põhjendust, et jätkata praegu noh, praegune koalitsioon jätkata samade meetmetega. Minu meelest on see väga konstruktiivne ettepanek ja ühtlasi ei anname sellele uuele tulijale nii-öelda eelist sellega, et ainult tema võiks kõnelda puhtast ja paremast poliitikast paremast, mitte selles mõttes, mida Signe nimetas. Kuna tähtaeg läheneb lõpule, siis me tahtsime seda saadet tehes natukene kuulajate tulevaste valijate usaldust poliitika ja poliitikute vastu tõsta. Sellepärast ma annaksin igaühele teist lõpuks võimaluse. Enda erakonna nimel öelda siis rahvale, millega, Võimalikke, millega teie tahate tõsta rahva usaldust poliitika ja poliitikute vastu. Mõõdukate puhul ma pean ütelda seda, et ilmselt noh, me oleme saanud väga karmid õppetunnid kahes asjas mida kokku võtta kõigepealt selleks, et me peame olema vähem mõõdukat, vähendab olla intelligentsed ja rohkem võib-olla noh, robustsed sama joont, nii nagu seda ajanud mõni meie partner kas või Reformierakond on olnud väga edukas oma joone pealesurumisel partneritele. Me oleme olnud suhteliselt tagasihoidlikud, kuigi me oleme vaikselt uuristades seda vett ka kivisse auku teinud, näiteks samas sotsiaalpoliitikat tööseadusandlus ei oleks Eestis praegu olemas, kui me ei oleks läbi mitme valitsuse mitme koalitsiooni seda rida ajanud. Ja teine asi on seesama teatud jäikus. Noh, võib olla ka see 94. aasta kogemus, kus siis kui valitsust lahkusime, noh, kogu valitsus kukkus, see, et me tegelikult ei tahtnud riskida kolmikliidu lagunemisega 2000. aastal me juhatus arutas siis muide üsna tõsiselt näiteks raudtee erastamise peatamist ja, ja me oleks pidanud ilmselt siis tõepoolest noh, vähemasti tõstatama selle küsimus, et me lahkume koalitsioonist, kui siin ei tehta korrektiive kasvõi niisama seal tempodes. Sest noh, on selge, et noh, siin me olime liiga vähe jäigad. Et see asi läks kõik nii-öelda Pärnu ja kaela. Tegelikult see ei ole Pärnu iga selles mõttes, et ärme poliitikuna olles selle erastamis nõukogu esimees täitis valitsuse tahet, aga me oleks pidanud valitsusele peale suruma rohkem sedasama oma tahet ja ma arvan, et see ongi praeguse õpetud, millega me läheme uutele valitsustele tulles selge oma tahtega ja ka selge oma noh, nii-öelda selle sihtgrupiga ja me oleme selle valiku teinud, eks ole, see kui me tuleme välja, need töötavasti programmiga, näitab, et me tahame olla see erakond, kes Eesti poliitikas noh, praktiliselt jaagu ainsana selgelt ütleb välja, et meie tegeleme nende inimeste huvide muredega, kes elavad oma palgast või kes elavad oma noh, nii-öelda kättedest, mitte muudest, igasugustest võimalustest, äriedust ja muust ja see on see nišš, mida tuleb täita jäigalt. Sest et need on inimesed, kes on suhteliselt nõrgemas positsioonis. Kõneles Marju Lauristin Mõõdukad nüüd Signe Kivi Reformierakond. Suur aitäh, Reformierakond on kandnud valitsusvastutust nüüd kohe juba neli aastat läbi kahe erineva valitsuse ja meie tegevus on kõikidele valijatele teada. Hinnake meid selle järgi. Ma arvan, et Meie erakond, nagu ma ka varem rõhutasin, on muutunud vastutustundlikumaks, nii nagu pean siin au andma ka partneritele, kes on seda teinud ja seda on näidanud meie mitmete juhtivate poliitikute konkreetsed teod. Kui te valite meid, siis te teate, et meie seisame vastutustundlikult selle eest, et teil ei jääks oma teenitud raha rohkem kätte ja teil on õigus ja vastutus seda kulutada nii nagu teie tahate. Teadke ka, et me peame haridust, kultuuri ja teadust meie riigi kõige olulisemaks kaitsevõimeks nüüd kui väga olulised läbirääkimised NATO ja Euroopa Liiduga on juba toimunud ja see, millele me tegevuse edaspidi keskendume on kindlasti rahvuskultuur. Sellest algab kõik. Aitäh on märgata, et kaks esinejat on kogenud poliitikut. Maimu Bergi rahvaliidust võimalik oma oma rahvaliidu Riik, ja kui rääkida hariduspoliitikast, siis hariduse prioriteet ihul kui suundumus on tasulisele haridusele. Ta on minu meelest ja ka ilmselt rahvaliidu meelest kõiki inimesi, eestlasi, hariduse kättesaadavus kõigile on rahvaliidu üks kindel soov ja eesmärk. Et see ei oleks mingisuguse rahalise sissetulekuga seotud selles mõttes, et, et haridus peab olema kõigile tasuta kätte saada. Ja rõhutan veel seda õiglast riiki, rõhutan ka seda, et üha enam peaksime hakkama tähelepanu pöörama keskkonnale meie ümber. See ikkagi jääb mitmete teiste probleemide varju. Meil ei ole praktiliselt niisugust tõsise poliitilise jõuna võetavat rohelist liikumist. Rahvaliit on siin üks, kes selle taga võib seista. Ja see pidev niisugune, et rahvaliitmaa partei jäävad linna partei. Need ajad on möödas, meil on üks Eestimaa ja Tallinn on ka üks selle Eestimaa osa ja Needsamad säästva arengu mõtted peaksid jõudma ka siia. Ja siis veel. Valitu, kui tahad Ja tere tulemast. Reimo. Laega naispoliitikud tunnevad oma tööd hästi. Erakonna kiitmine igatahes õnnestub kenasti. Otseselt see meie saate eesmärgiks ei olnud, tunnistagem ausalt, vaid kõnelda poliitilisest vastutusest, aga Exegi väljendub sel kujul, et inimene, kui ta tuleb erakonna esindajana stuudiosse hakkab just nimelt erakonna. Mida lubame sellest? Vastutustundetu lõpetada siin mingisuguse naiseliku lobisemisega. Ega midagi, mina tahan teile. Edu soovida. Ma leidsin Ignar Fjuk äkki, see on küll taas kontekstist lahti rebitud, aga mõtted poliitikutele jaoks ei ole poliitilisel vastutusel tõepoolest mingit sisu. Poliitiline vastutus on jäetud kanda rahvale, kelle ainus võimalus sekkuda valimispäeval, kas tulla valima või mitte. Ma valisin just selle viimase lõigu pärast, et tõepoolest tegelema väga õige. Kui valima valijad tulevad valija valima, siis nad otsustavad ka selle üle, kuidas poliitikud on selle vastutuse kandmisega hakkama saanud. Ja kui palju sellest vestlusest abi oli valijatele. Kas nad nüüd suhtuvad poliitikutesse kõrgema usaldusväärsuse astmega tas poliitikute viie protsendi reiting sellest tõuseb, Marju tahab. Ma tahaksin, ma tahaksin öelda lõpuks seda, millest tegelikult sa alustasid. Et tegelikult aitäh, et sa kutsusid meid siia stuudiosse, sellepärast et mina olen siiski selles sügavalt veendunud, et kui naisi on rohkem poliitikas siis poliitika on vähem mäng ja rohkem tõsiselt tõsiste asjadega tegeleda. Jagan täiesti seda arvamust ja soovitan ka valijal seda jagada. Siin lõpuks, sest ma usaldan teid maimuga, ma olen koos töötanud siginema minu kooliga kaaslane ja Marju on minu õpetaja. Nii et kõigega on isiklik suhe olemas ja võib-olla rohkem inimesi usaldaksime, ehk ka poliitikud, siis oleks ka meie poliitika parem. Lõppkokkuvõttes aitäh Marju Lauristin Mõõdukad, Signe Kivi. Reformierakonna ainukõrgrahvaliit tulemast stuudiosse ja kuulmisaitäh. Argipäev.