Eestlane, kelle iga lähenemas 80-le on poole elust elanud praegusest paljuski erinevais tingimuses. Tolle aja realiteedid Eestis olid turumajandus eraomandiseaduslikkus, eraettevõtluska, ettevõtlikkus, konkurents. Edu võib pankrot. Lähtubki sellest, asudes kuulama meie keskel elava mehe mälestusi, kel tosina päeva pärast täitub 80. Tema nimi on Nikolai Kultas. Mina olen sündinud 16. detsembril 1000 908. aastal. Sündisin Rakveres. Oli olnud väga tormine ja tuuline ilm. Siis olevat ämmaemand ütelnud, et küll sel poisil tuleb tormineelu. Isa oli mul pagar, karisellAga Maali, sukakodu ja vanaisa oli kogu mõisas viinapõletaja inimene, kes tootis piiritust, mis siis mõisikile maha müüs. Vanaisa oli jäänud ratta vahele käega ja ta oli ühe käega vanaema, töötas mõisa piima köögis ja oli ühe jalaga. Hobune oli hakanud lõhkuma Taali vankri alla jäänud palgaparandada ei saanud joonelist soditud amputeeritud jalg. Ja nii ta oligi, ühe jalaga mäletan neid küllaltki ähmaselt. No siiski. Isa ja ema olid mõlemad väga töökad inimesed. Sukakudumine seal oli võrdlemisi uus asi asi, masin oli üsna keeruline. Kui mina mäletama hakkan seda aega, kui ema kudus veel, siis see oli üks niisugune imedemasin, kus ühest otsast läksid lõngad sisse ja teiselt poolt olid sukad ja muud kootud esemeid välja. Igatahes minule jättis ta tohutu mulje. Nägin seda masinat ise laua all olles, aga masin oli muidugi, et laua peal. Isa ja ema vaatasid, et oleks aeg hakata iseseisvalt leiba teenima. Ja selleks oli Eestimaal küllaltki rasked võimalused, et alustada. Isa oli juhuslikult tuttavaks saanud Rakveres ühe rannakülakaupmehepojaga ja see oli talle ütelnud, et tahaksid rannakülla saada. Pagarid. Kaupmehed on olemas pagariahi ja seal oleks võimalik isal tööle hakata juba iseseisvalt. Isa oli sellega nõus ja rääkis emaga kokku ja oligi otsustatud sõita Kolgaleesile. Seal oli kolm rannaküla Kolgaabla, Kyoabla ja Leesi. Talvel muidugi oli rohkem leiva ja saiategemist. Ma suvel oli vähem, aga siis tema käis neljanda aerutajana kaupmehe paadiga veel kalor, nii et elamine ei olnud rikas. Aga näljas ei oldud, söödud joodud, oldi nõnna edasi. Leesil elati kuni 1911. aastani, siis isa oli vahepeal käinud Võsul ja võsult Tarvitajateühing. Praeguses mõttes kooperatiiv, kel oli pood, nendel oli pagariahi. Pagariahju juures oli siis tavaliselt töötuba. Ahi soojendas seda. Ja tavaliselt veel pagari jaoks, siis kas üks või kaks tuba. Suvel oli Võsul väga palju nõndanimetatud Pattib saksu soovitajaid suvitajad, kes olid põhiliselt Pedro kraadist tol ajal ja Peterburgist õieti. Ja peab ütlema, et esimene aasta läks äri väga hästi. Isa oli tootja, see tähendab, tegi saia, leiba ja kooke. Ema oli siis müüa ja ühtlasi koduperenaine. Kui hakkas 1912. aasta, siis tolleks ajaks sõitis isa enne seda Tallinnasse ja tõi juba abilisi teie omale ühe pagari- ja kondiitri suviseks hooajaks. Mendisa võttis kaasa, olgugi, et ma olin väike Tallinnat vaatama sõitsime purjelaevaga võsult Tallinnasse. Tänapäevani mäletan veel, kui ilus oli Tallinnas Silvet mere poolt tulles. Sadamasse sisse sõites jättis mulle tohutu mulje laevade rohkus, olgugi et nad olid Väikse purjelaevad. Aga minule kui väiksele posi õmblasele on tänapäevani meeles veel, missugused suured ja võimsad laevad need olid. Isaga koos käisime Russalka ausamba juures ja kehakinnitamiseks, sõime veel saia ja tee vorsti. 12. aasta läks juba palju paremini kui eelmisel aastal. Ja 1913.-ks aastaks oli vaja juba võtta isal kaks kondiiter kaks pagarid, nii et äri kasvas emale pidiga, abiline olemas, tema jäi ainult müüaksja koduste talituste peale tuli juba abiteenija. Kõik selleks väga hästi ja väga toredasti, ainuke viga oli see. 1914. aastal algas esimene maailmasõda. Mäletan tänaseni rongikäikusid, mis siis algas keisri ja keisrinna piltidega pühapiltidega. See rongikäik käis mööda võsud ühest otsast teise. Lauldi poolset sarjahlani. Keisri auks ja kiituseks. Olime sunnitud kiires korras võsult ära sõitma, sest isa ei tahtnud soldatiks võetud. Isa sõitis edasi, Kundasse jakk sai tüntry vabrikusse tööle. Aga miks just sinna sellepärast et tema sai niinimetatud aiapikendus tööd. See tähendas, et kes töötasid tsemendivabrikus, neid sõjaväkke ei võetud, oli juba olemas, siis Rakveres laial tänaval avati jällegi väike pagari ja kondiitriäri ja emakas seda juhtima, aga isa töötas siis Kundas. No Kunda ja Rakvere vahet ligi 20 versta, see ei olnud väga suur probleem, sellepärast et isa sai Väiga tihti kodus käia, kuna päeva jooksul keskkonda ja Rakvere vahet, kaks rongi. Mäletan ka seda, kui juba asi läks edasi ja ühel hommikul laialdane jumal, ma aknast välja vaadates nägin, et olid saksa sõdurit. See jättis kuidagi nagu ängastava mulje mingisugune hirmutunne tekitas, kuna enne seda oli kirjutatud sakslastest, kui, kui inimsööjatest ja korraga neid näha nüüd enda ees veereb, võõrast keelt rääkivaid oli väga raske tunne. See oli siis saksa okupatsiooni algus, 1918 veebruar. Ja see oli sel ajal. Vahepeal oli revolutsioon olnud Venemaal ja sellega seoses hakkasid puhuma teistsugused tuuled. Kisa tuli tagasi juba Kundast ja hakkas edasi oma vana ameti peale. Jällegi pagari härjaga läksime vaksali tänaval elama ja meie siis see pagari oli, astus just kinouniooni ja restoran kuldankru vastas. Nii et tol ajal kinodes näidati siis maadlejaid ja kino Unioni laval oli ka küll kõikvõimalikud mustad ja punased ja pruunid maskid. Isegi eks luurisid nimetatud Arnold Lurich, kes tegelikult Lurichi nime ei kandnud, aga reklaami mõttes oli. Isal oli tekkinud aga teatud vaenlaste ring, millegipärast oli vaateid läinud lahku ja kuna kas meie Eesti vabadussõda ja oli karta frondile jalgu jääda ja võis loota kõige halvemat selle tõttu isa otsustas ära sõita. Ja kuhu sõita otsustest ja sõita jällegi Liisile. Hobune, prints, meil oli sellele talvine aeg. Sai koormat, mis veel oli, kodus, sai peale pandud. Istusime peale üks õhtu ja hakkasime sõitma ja läksimegi siis sinna elama. Isa hakkas jällegi leiba tegema, saia tegema. Olgugi et tol ajal tekkis jahust ja teistest ainetest puudujääki, oli raskem neid hankida, no siiski oli teatud määral olemas. Ühtlasi astusin ma esimest korda oma elus kooli. Enne seda Rakveres olles läksin ma juba seitsmeaastaselt, mitte koolis, aga tundide andja oli, keda hüüti rahvasuus koera mariks. Tal oli kolmetoaline korter, üks oli siis, kus tema elas, teestoos oli 12 koera. Kolmandas kohas oli siis meid kuus last, keda ta siis õpetas, õpetas hästi lugema, kirjutama. Emale ei meeldinud siiski see koerte seltskond, kui ta minule järele tuli. Ja siis leiti üks proua roosa. See proua roosa oli väga hea õpetaja, kõik, mida ta rääkis, seal näitas ja õpetas väga ruttu, meid oli siis kuus last, seal, õppisime ära. No aga kui jõudsime, siis juba Liisile, seal oli kohapealne neljaklassiline kool ja mind võeti sinna kooli kolmandasse klassi. Alguses rannapoisid olid minu vastu võrdlemisi tormakad sai ikke rinda pista ja kividest omavahel nägeletud ja. Ja olukord muutus, millegipärast tuli nii välja, et minu teadmised hakkasidki kiiresti arenema kiiremini kui nende omad. Ja tekkis niisugune noh, nimetame seda väikseks autoriteediks, nii et kevadeks oli meil juba päris hea vahekord ja sõbramehe vahekord peale selle väga palju aitas kaasa. Selleks talvel käisime uisutamas, uisud olid omatehtud puupakud, mida sai siis nööriga kas viltida või saabaste alla kinnitatud. Need uisud olid tehtud vikati seljast. Sepp tagus nad kokku, aga ise panime nad puuklotsid alla ja nime sõitsime õla peale, võtsime purje ja see oli kolmest pulgast kokku tehtud, mille külge servadesse oli kinnitatud voodilina, mida ema käest välja kaubeldud. Siis puri oli õla peal ja kuna me oskasime loobuda ja säilida hästi, sõitsime mitu kilomeetrist kuni esimese jääauguni, kus üle ei saanud jälle tagasi ja ma pean ütlema, et see oli omast kohast väga riskantne sport. Aga noh, kes tol ajal selle peale mõtles? Jumalale õnnetusi ka mingisugust ei juhtunud. Kevadel noh, see oli juba 20. aasta, hakkas olukord muutuma. Isa jättis järele leiva tegemise ja saia tegemise. Aga koos kolme rannamehega. Üks oli Ferdinand kaupmehe poeg, teine oli Taavet, kolmas oli Jüri ja minu isa oli Anton, tehti piiritusvedajatega. Soomes oli keeluseadus, Soomes, oli keeluseadus ja oli nii, et Tallinnast osteti piiritust, makseti Tallinnasse pankade raha sisse naissaarelt saadisi piiritus, et kuhu see piiritus sai viidud, selle vastu ei tulnud Eesti valitsus tol ajal mingisugust huvi. Peaasi, et selle eest sai raha ja sai valuutad. Soomlastega oli kokku lepitud nende 1000 saare rägastikus seal kusagil, kus siis kohtuti tavaliselt öösel oli täielik aumeeste mäng, soomlased andsid kotitäis raha. Meie mehed andsid laadungi piiritust ja äri käis ja peab ütlema, et see andis väga suure aluse majanduslikule jõukusele. Tagajärg oli see, et esimese aasta järele mulle muretseti juba uus mootorpaat, juure endine mootorpaat, oi oli pikaldase käiguga sai tellitud rootsis siis mootor, vaat lennuki mootoriga ja selle kiirus oli suurem, kui oli Soome rannavalvepaatide rannavalvelaevade kiirus ja seetõttu sai õigel ajal põgenema hakata, kui sellepärast, et olukord oli nii, et kui rannavalvepaadi käsu peale seisma jäädud, siis hakkasid nad tulistama. See võis peale võtta kuni 20000 liitrit piiritust. Läbikäigud olid suuremad ja selle tõttu raha tuli rohkem. Te olite siis 12 aastane poiss, kas te tegite mõne retke kaasa? Ühel hetkel tegin kaasa ka. Ja see jättis mulle väga niisuguse omapärase ja väga romantilise mulje. Sõitsime kiirpaadiga naissaarele otsimisel piirituslaadungi peale ja kuna paadi kiirus oli väga suur, nii et Soome sõiduks läks mitte rohkem kui paar tundi. Ja hakkasin juba Soomes, aga see oli öösel kõik. Hakkasime Soome saarestiku poole jõudma, kui kuulsime eemalt soome tullivaat, tal oli omamoodi hääl ja tunti ära tulliva tuleb. Kavatsus oli nii, et piiritust hakata välja laadima, otsekohe jäeti kõik pooleli. Ja soomlased olid rahakotti. See oli kartulikott, muuseas oli meie paati juba visanud, see jäeti sisse ja panime siis minema. Ja sõitsime vastupidises suunas ja tuli välja, et meid ei jälitatud, siis sõitsime tagasi, uuesti, oli midagi tund läinud ja soomlased ootasid seal rahulikult, sest nendel ei olnud millegi pärast karta. Piiritust nendel ei olnud veel olemas, kui oleks tuldud neid kontrollima, sinna läksime, andsime siis laadungi ja soomlased sõitsid oma rada ja me sõitsime Helsingisse. Aga iga reisuga sai Helsingis ostetud, mis Eestis puudus oli väga riidega kaupu osteti Helsingist siis riidekaupu ja muidugi pere jaoks ühteteist. Ja sõitsime siis Tallinna poole tagasi, rannamehed, kel veel Tallinnas õiget, hiljem nad ostsid omale majad, nendel siis oli küll magamiskoht õieti, aga kogu see uue operatsiooni kavandamine ja eelmise operatsiooni need tulud ja tulud ei tehti meie korteris, selleks tehti suur söögilaud tammepuust see tähti lahti pikalt, kuu kaks, esimees võis mahtuda ümber, siis võeti see rahakott, see kartulikott raputati siis keset lauda hunnik Soome markasid, aga need olid kokku seotud, pakis oli seal, ütleme 5000 marka ja 10000 marka ja siis nihukesed pakid vastavalt, kui palju oli seal oli, pandi siis üksteise kõrvale sorteeriti ära ja siis Ferdinand hakkas lugema, et siin on 10000 markasele pantonile 10000 markale erile 10 tort, matka läheb seal jällegi järgmisele ja kuni neljale mehele siis 10 tuhandelise läbi, siis 20 tuhandesed pakid siis jälle siis Jüri oli, kes ühtlasi kirjutas üles need summad. Ferdinand oli sissejagaja kõigilt, kui oli see rahapakid, siis kõik hunnikusse pandud, igamehe ees oma back siis igaüks võttis oma kartulikoti ja pani ja need rahad siis oma koti järgmisel päeval, eks Eesti pangas ikka ja andis selle sinna sisse ja sa võttis siis Eesti markasid missis maksite sisse. Jällegi oli üks firma Rosen ja Martin Roseni kontorisse sisse sõitjanaissardi ja nii see läks. Osteti teine mootorpaat, see oli siis ost. Üks oli noorite, teine oli ost, see oli kahe mootoriga juba, sest need Soome rannavalvele Nad olid ka kiiremaks läinud. Noh, ja niimoodi see asi läks. Mina käisin Tallinnas koolis, ema pani mind Tallina Jaani kirikukooli, kui meil oli Jaani kirikukooli Kaarli kiriku pooldama, arvates et need koolid olid kõige moraalsema õpetusega. Ja ma pean ütlema, et oli erakordselt sõbralik läbisaamine. Meil ei olnud kunagi juhust, et keegi oleks poistest oleks tüdruku päts hakanud tirima või midagi sarnast. Ulakust oli sõna kõige otsesemas mõttes vähe õieti seda ei olnudki. Ellipsi kool muutus Ants kubu eragümnaasiumiks, meie koolis näiteks oli olemas väga palju ringisid, oli spordiring, oli kirjanduse ring, oli näitaja, ring, isegi andsime välja oma ajakirja. Ajakirja nimi oli helkla, mina olin selle ajakirja toimetaja ja selle ajakirja arv oli 100 eksemplari ja paljundasime seda kivi trükil. Sporti tegime me kõvastaja, spordi algallikaks oli üks kõige tähtsam, see oli Noorte meeste kristlik ühing. Harju oru võimlas. Võimlus saal kulus nendele ja alguses oli kaks, kord nädalas käisin. Hiljem käisin neli korda nädalas ja hiljem, kui sain nõndanimetatud liidrite gruppi, siis käisin koguni iga päev oli seal võimlemine või pallimäng, seal oli kõik, oli võimlemine, riistvõimlemine ja pallimäng. Iga laupäeval olid võistlused, kus seda aega sai kõik võetud, aga kõik jõuti sporti teha ja õppimine läks koolis ka täitsa normaalselt ei saanud halba sõna ütelda. Liidrite grupp, mis oli need olid, kes olid füüsilistelt hästi arenenud ja hästi edasi jõudnud. Kes eriti häid tagajärgi näitasid, neid saadeti Ameerikasse Springfieldi ülikooli peale gümnaasiumi lõpetamist kus oli siis spordiülikool. Suve hakul aga muutus olukord saalis, enam ei tahtnud olla, aga kuna nendel staadioni ei olnud, siis hakkasime käima Kalevi staadionil asus südalinnas, praeguse Viru väljaku kohal. Nii palju võib veel ütelda, et kui sporti tegime imkas noorte meeste kristliku ühingu talvel siis pühapäeviti olid meil piiblitunnid. Aga seal ei olnud mitte piibli tulid selles mõttes, et me mehaaniliselt õppisime piiblid aga võeti üks piiblist üks osa ja seletati sisse ära, mis puudutas Stahli. Ja ma pean ütlema ja et moraalitunnet kasvatati tõsiselt ja väga põhjalikult, mis on hea, mis on halb? Koolis õppimine läks korralikult, jõukus tuli majja, isa ostis juba kaks autot, üks oli saksa Adler ja teine oli Ameerika Overlenud. Mina tol ajal, kui ma olin veel 15 aastane, kas tal sai ostetud. 23. aastal oli muidugi ta autost tohutu huvitatud ja olin rohkem garaažis kui koolis. Tagajärg oli see, et suure autohuvi tõttu jäin teiseks aastaks. No mis teha. Aga selle eest auto juhtimine õpetati mulle ära ja juhtisin päris korralikult, eriti meeldis mul selle Overlendiga sõita, see oli umbes ameerika fordi tüüpi kerge auto. Ja minu peamine autosõit oli öösel sellepärast, et piiritusvedajad olid meil tavaliselt koos ja oli õhtusöök ja muidugi eks nad ise kasutasid siis kangemat kraami ka ja mina olin magama heitnud, juba isa tuli siis ütles, et ole hea viina koju. No ja mina siis võtsin, panin autole hääled sisse ja Need isa sõbrad olid peale ja viisin siis ühe viisi Salme tänavale, teise võtsin, viisin laulupeo tänaval ja kolmanda või siin kalamaja tänaval loduliinile tagasi ja nii et põhiline sõit oli öösel ei. No päeva aeg muidugi, kui lubati mul sõita, siis omavahel öeldud, siis ma olin üle linnapoiss. Sellepärast et kui võitsid mõne kooliõe veel ka veel autosse sõitma, siis jutul oli palju, et et see kõik oli sellepärast, et tol ajal autosid oli väga vähe. Vahepeal isa oli ostnud ühtlasi veel talu Jänedal. Seal oli küllalt suur digisada hektarit sellest põllumaad üle 30 hektarit Taali tugev nelja hobusekoht. Ja elasime küll linnas maal oli minu ema vend töödejuhataja nii-ütelda. Ja suvel käisime kogu perega, kui sa vahet ei käinud, käisime seal ja tegime heina ja põllutöid nii-ütelda ka teistega võrdselt. No ühtlasi oli meil siis kahvel, riidekauplus, kus oli Kalevi kaubamajad, tähendab Kalevi spordiplatsi juures. Ja seal oli siis ungascultas kompanii riide materjali müügilt, mis Soomest oli toodud. Nagu mainisin juba Kalevi staadionil sealsamades nende kaupluste taga, käisin seal sporti tegema ja ma pean ütlema, et meil oli noh, minuvanustest poistest oli oma kindel kergejõustik, grupp, kes ihu ja hingega olime sellele andunud. Muuseas, samasugune sportlane nagu minagi oli Gustav Ernesaks. Ja tol ajal meie olümpiamängude pronks leks Klumberg hiljem kolm pere oli ka seal treenimas ja kuulitõukaja Tammert ja neid me siis jälgisime ja püüdsime võtta omaks, mis vähegi võtta andis. Nimetasite Tammercas oli Harald Tammer lehe väheesinev ja hiljem Päevalehe juures oli toimetaja. Kuid siis soomlaste rannavalve laevad olid kiiremaks läinud ja ühe suvega läks meie nord ja läks meie ost. Mõlemat piiritus laadungit ikka koos. Soome valitsus naat rekvireeris. Jäi ainult, aga kui piss hästi pikkamööda sõitis, aga mis oli üks õnnelik laev kuid kav tull tuli lõpp, tuli sügisene torn, tui läks põhja, inimesed siiski pääsesid. Ja siis ei olnud enam ühtegi laeva Meliga viia. Otsustati siis, et hakkavad talvel viima üle jää. Mõeldud, tehtud vana küladest aeti hobuseid kokku, neid oli ligi 200, rege. Pandi need siis piirituse laskusid täis, sõideti Soome, üks sõit läks õnnelikult, aga teine sõit läks õnnetult, võeti jällegi ainult hobusemehed, lasti vabaks, aga piiritus võeti ära. Ja otsustati, et enam ei vii. Peale selle tuli müügile odav saksa piiritus. Aga Eesti piiritus oli kallim. Reaalvetes Soome lahes oli siis piiritus, laevad, kust osteti, soomlased ise läksid ja ostsid piiritust. Viisid ise omale isikul soomiad, teenistus oli suurem kui meie eesti kallibilitusega. Äri ei tasunud enam ära ei. Noh, ja isa otsustas siis minna ära Tallinnast ja läksime siis tallu Jänedale. Õieti mitte. Jänedal edasi. Neli kilomeetrit on üks Raudla küla ja Virtsu küla Virtsu külas. Talupidajaks. Oma jõududega sai ehitatud uus karjalaut. Isa hakkas pidama, on puhastverd eesti tõugu loomi. Mina vahepeal käisin muidugi koolis edasi iki oma kubu gümnaasiumis. Aga viga tekkis sellest, et tema tervis ei pidanud vastu. Maatöö on raske töö. Ema tervis ei pidanud vastu, tulime Tallinnasse tagasi Tallinnas sitsi vabriku juures, publikul oli oma pagariäri, mis anti välja, kas seda pidama siis kus tehti leiba ja saiavabriku töölistele? Mina käisin koolis edasi, siis ta oli kubu eragümnaasium. Koolis oli meil väga head õpetajad. Joonistusõpetaja, kunstnik, Greenberk, võimlemise õpetaja oli Leo Kalmet. Meie füüsikaõpetaja oli Karl jõngermann, väga andekas õpetaja, aga muusikaõpetaja oli Werner neere. Ühtlasi oli meil ka pasunakoor, mida tema juhatas. Veereb laulukooris Richard kuulas mind ja ütles, et kuule, poiss, et sa peaksid hakkama laulmist õppima. Tema soovitusel. Ma läksin siis Tallinna konservatooriumisse 26. aastal ja andsin eksamid ära ja mind võeti siis proua Helmani lauluklassi. Noh, ma olin juba kaunis suur poiss. Ja häälemurdmine oli juba ammugi läbi ja hakkasin õppima alguseni Helmani lauluklassi Silmel Aleksander akteri juures. Ja mõtlesingi oma elu siis pühendada kunstile, see tähendab teatrile. Ja mind võeti abikoori Estonias. No siis tekkis sarnane olukord, et teatriilu oli mulle nagu vastu näidistatud, ma hakkasin teiste silmadega seda vaata, ma ei tea, kas see oli sellest, et et oli see pühapäeva koolides käik, kui see omaaegne hästi tugev moraaliõpetus, ma ei ütle seda, et jumala pärast, et Estonia oleks midagi ebamoraalset olnud. Aga, ja kogu see õhkkond ei olnud minule vastuvõetav. Ja ma otsustasin, et jätan oma lauljakarjääri, kus seda ja teist ja peab mõne teise ala peale minema. Paralleelselt Estoniaga tegime me siis oma inimese, ansambli solist, kliendid, bänd, mina olin siis orkestri juhataja ja ühtlasi laulja ja löökriistade peal. Meie koolipoistest oli seal päris palju, kes mängis klaverit, kes mängis viiulit, hiljem läksin juba suuremasse ansamblisse üle. See oli siis Rethotremlers. Tol ajal oligi meil siis kaks kõige suuremat tähendab 27. aastal jaan 28. ja 26. ja teine oli Babaugenud tiiba popendis, laulis siis Artur Rinne järeldavat, Remlesis laulis, mina olime siis konkurendid, nii-ütelda. Aga kuste esinesite koolipidudel Heljo sünnime laial tänaval imka pidudel. Iga laupäev, pühapäev oli kinni täiesti. Ja oli 1920-ga Kaheksas aasta, kui ma olin kubu gümnaasiumi abiturient. Aga minna siis edasi õppima ka edasi õppima tahtsime tingimata minna, kuna olin otsustanud teatriga sidemed katkestada. Raha teenimise mõttes Redotsembledzis mängisin edasi. Tekkis sarnane mõte, kuna mul üks tuttavast poistest oli sõitnud õppima Tšehhoslovakkias prognoose. Tehnikaid ja mul tehnika vastu on eluaeg huvi olnud. Et lähen sinna õppima, kaks koolivenda mees samas klassis. Hugo muru ja Oskar Jõulu. Rääkisime nendega kokku ja otsustasime, et läheme sinna õppima. No tuli välja, et siin niisama lihtne ei olnud. Sellepärast et kubu gümnaasium oli omanik, Saar gümnaasium. Aga kui me oleksime tahtnud prognoose tehnikaülikooli minna, siis ma oleks pidanud andma saksa keeles, saksakeelne õppekeel oli seal sisseastumiseksamitele. Aga siiski, olgugi, et me keele õpetus oli küllalt kõrgel tasemel, iga päev oli saksa keele tunnid, iga päev olid inglise keele tunnis, kaks korda nädalas. Oli ladina keel ja iga päev oli eesti keele tunnid. Tähendab, risk oli suur, et võib-olla ei pääse sisse. Ja siis tuli idee, et aga lõpetame reaalgümnaasiumi ära, tuli jõuluvaheaeg, läksime siis kubu juure, rääkisime oma mured ära. Hobune oli, see oli muidugi väga suur löök, sest meil oli ainult poisse jäänud. Lõpuklassi neli. Ütles siiski lõpuks, et noh, kui te leiate, et teil on parem, siis tema selle vastu ei ole, läksime seal, koolidirektori direktor oli kan. Muide, ma surra pimedalt särgavasärgavaja. Läksime kanni juura, rääkisime ka oma mured ära ja kaane kutsus siis seal füüsika ja matemaatikaõpetajad ja ütles, et vot niisugune lugu, et mis teie arvate sellest asjast. Matemaatikaõpetaja ütles, et noh, las nad annavad eksamid ära meil. Ja siis võtame, kui nad on küllalt tugevad matemaatikas, füüsikas, keemias. Kui palju eksamid on vähendadeli, ainult eksamid oli vaja anda 12. No me ju otsustasime siiski riskeerida. Ja enne meid siis sealgi oli vastu ei võetud, kui viimane eksam oli antud. Mis eeliseid andis reaalkooli lõpetamine põrno tehnikaülikooli sisseastumisel. Meil ei olnud üldse vaja mingisuguseid eksameid anda. Aga peale lõpetamist oli vaja raha teenida. Vanemad olid Tallinnast vahepeal läinud ära Rakveresse karjääri pidama sama paga reali kus omal ajal minu isa oli selli paberid kätte saanud, Kansbergi, aga Reali ja mina hakkasin siis omale vaatama kohta, kuhu minna tööle. Tol ajal, kus praegu on kohvik, Tallinn on alumine ja ülemine kord, seal oli restoran Küba. Ma läksin sinna restoran Küba direktorite juure ja pakkusin siis oma teeneid, kuna ma teadsin, et nendel oli lauljad ja löökriistamängija vaja. Tol ajal koli restoran kõrval kolm peremeest. Üks oli kingsepp, üks oli lihunik ja üks oli parun. Parun oli Ungern-Sternberg, kes siis juhatas vähi välimist külge. Lihunik oli siis toitude muretseja, aga kingsepal oli kõige rohkem raha sinna äri sisse panna. No ja hakkasingi seal siis mängima, muuseas minuga koos mängis klaverit, mängis Heinooli. Kuni sügiseni, kuni mind võeti sõjaväkke. Sattusin pimedasse pataljoni ja tuli välja, et minu otsekoheseks ülemaks oli leitnant oja, kes oli puhulis minu koolivend olnud, aga vahepeal oli sõjakooli lõpetanud. Õppused olid liivamägedes ja muidugi higi ja vaev oli ka küllalt, aga üldiselt see oli üks võrdlemisi lõbus aeg. Ajateenistus ei olnud pealegi tol ajal kuigi 10 kuud muuseas oli üks hiljem, kellega inimene, kellega mul oli kohtumist noormees üks juut kes tuli prantsus, Antali Eesti kodanik, aga elas Pariisis. See oli meie tselluloosivabrikut peadirektor, makovski, tema poeg väga õrnake ja rääkis eesti keelt aktsendiga. Väga peaks ütlema, erudeeritud muidugi tema oli nagu võõrkeha meie teiste sõdurite hulgas ja hakati talle naha vahele käima. Mul hakkas millegipärast temast kahju, tuli korra rinda pista ühe poisiga ja, ja hoidsin teatud määral nagu oma kaitse alla. Tagajärg oligi see, et makovski näonaha vahele käidud ja täitsa nii hästi. Kaks kuud olin seal kümnendas pataljonis, siis viidi mind üle Tallinna garnisoni orkestrisse. Mind määrati sinna jazzorkestri juhendajaks ja meil oli õigus smokigi andmise luba, pikad juuksed, mida teistel ei olnud sõdurpoistelt. Ühtlasi mängisime siis puhkpilliorkestris iga laupäeva püha, käisime siis peale ohvitseride kasiino, võisime ka mujal mängida, aga mängisime üle linna, mitmel pool. Koosseis oli meil väga huvitav, kõik bigbänd, mis meil oli, seal oli siis meie hilisemad Herbert laanil professor konservatooriumis siis Rudolf Palm ja kuni järgmise aasta suveni oli siis sõduriaeg läbi ja hakkasin siis mõtlema selle peale, kuidas prognoosse sõita. Selleks oli vaja raha. Suvel oli teatud aeg, olin jahtklubis. Tallinna sadamas oli tol ajal Jahtklubi, mängisime seal väikse koosseisuga viiekesi. Jaa, hiljem läksin restoran, room, restoran Roomas oli tol ajal isesugune publik, seal oli võõrastemäega teisel korrusel ja tol ajal oleks siis moodi sakslaste käest piiritust osta ja Eestisse tuua salapiiritusetoomine Eestisse. Ja selleks piiritusvedajad, nyyd elasid kõik selles hotell roomas ja nende see põhikooskäimise koht, koli siis restoran, aga nemad olid selles restoranis täielikult peremehed. Mängisime suvel, oli mingisugune jalgpallivõistluste jalgpallimeeskond, oli võitja, ma ei mäleta, missugune meeskond see oli, oli võitjaks tulnud ja meestele tehti siis välja õhtuse need tulid restoran, rooma, abilitas vedajaid, oma kallimate kriis tuli siis omaettelauas. Meie tähendab orkester. Me hakkasime mängima. Ja piiritusevedajad olid juba nii eakad mehed, aga nende kallimad olid nooremad. Jalgpallimehed läksid siis palusid näitsikuid tantsima, piiritus, võtad selle vastu, sest need tegelased rohkem viinavõtmisega. Käidi üks kord, teine kord kolmas kord neljas kord juba pirtsvedajate pealik ütles, et poisid aitab. Jätke meid nüüd rahule, jätke naised rahule. Aga need olid juba julgust ja jõudu täis, tulid jälle piiridesse sööda ja siis pealititest. Teeme puhta töövõite ette kujutada umbe siia ka nagu mõnikord Ameerika naljapiltides nalja filmides, eks ole, kus tortisotakse vastu nägu ja seal oligi garaažis puhvetist võeti paaghani kalaga ja pandi pähe. Ja see kestis umbes madin umbes üks viis kaheksa minutit. Siis uksed olid lukku keeratud, Šveits vaatas rahulikult peal, aga kõigist töölised ja kõik. Teie harjadega kõik olid valmis ja piiritusvedajate pealik ütles, et uks lahti ja siis visati need jalgpallimehed siis kõik välja. Kas orkester mängis? Meie vaatasime klaveri taga kõik, vaatasime seda veakoodi. Oxfordi jälle kinni, otsekohe oli kõik üks-kaks-kolm katkised, toolid vahetada, ringilaud oli üks katki läinud, selle asemel toodi õud. Ei läinudki, kõige rohkem võiks jälle, kas viis või 10 minutit, võib olla ja kõik oli puhastatud, õigeli kraamitud. Me hakkasime mängima ja pidu jätkus, pidu jätkus jälle. No vot, see on väike näide nii-ütelda sellest, aga sellest ei tehtud, ei olnud seal politseiniku toodud kohale ega midagi. Pirita, söödeti pealik ütles, et Johannes oli see peakelner seal. Johannes, pane see kõik minu arvele. Ja sellega oli asi lõppenud. Hakkasin siis iga kuu raha korjama ja rahakorjamine ei läinudki nii halvasti, sellepärast et ma Himka mõju all ei olnud veel oma elus ühtegi napsuga teinud viina üldse joonud, olgugi et kogu see aeg tehti meile välja seal viina ja sööki, söögi sõin ära. Aga joogi teadsin sõpradele nii-ütelda, aga see, mis rahas olija nad hindasid seda, et ma viina ei võtnud. Minule siis raha rohkem kui teistele. Läks terve aastat ja mul oli siis juba kogutud 800 krooni, mis oli tolle aja kohta soliidne summa. Sügisel sõitsingi Sis Slovakkiasse prognoose Brenosoli teisi eestlasi ees andsin dokumendid sisse. Otsisin omale siis elu, sain ühe toa, ühe rätsepa juure, sain rätsepa ka niimoodi, Göransson oli võrdlemisi palju tüüda, sain temaga siis niisugusele kokkuleppele, tema õpetab mind välja nööpide ette õmblemise ja ülikondade pressimise ja mina hakkan seda siis tegema oma vabast ajast, tema aitab, millal seda maja ja selle tõttu andis mulle siis ilma rahata korteri ja igapäeva, sain siis kruus kohvi hommikul ja kaks saia. Hakkasin siis sellega pihta ja see oli mulle väga kasulik, nii et rahakulu ei olnud väga suur käisaned Lõmüüri raha oli kokkuhoidjad, üüriraha oli kokku hoidud, Ada eriti suur ei olnud, aga siiski üüriraha ka seal ikkagi oli oma 200 kuni 300. Kaczkad oli kuus vaja maksta, mis tähendab, kas, kas, kas on tšehhi kroon? Pean ütlema, et meil oli väga tore seltskond eestlasi, seal noored mehed ja üksteise mõistmine täielik üksteise aitamine. Otsustasime siis organiseeritult, eks muutuda. Kuna meil oli tol ajal olemas väliseesti korporatsioon välja otsustasime, et teeme välja filiaali välja alla kuulusid kõik välismaal õppivad muidugi vabatahtlikult, eks ole, ütleme, Sarbonniskese püsida, kes Oxfordis õppisid ja kes Viinis õppisid ja praagas ja nõnda edasi. Siis oli meil väljaosakond seal ja see oli küllalt, meid oli juba üle 20 Eesti nooreme. Kevadel tulin tagasi Eestisse ja hakkasin vanematel ja Rakveres appi. Kuna ma olin maal olles juba ehitustöödega kursis ja kodused remondid, papitseerimised ja kõik olid tehtud omal jõul siis sai tehtud ka ühtlasi täiesti remont oma jõududega, öösiti Rakveres, et müügiruumile anda uus nägu. Tegime ka siis taasriiulid ja vitriin id ja ja ühtlasi oli seal nii palju ruumi, et sai neli lauda panna. Siis kuna ma olin Tšehhoslovakkias olin praktika peal, olles ühes tehases Pabrikus, õieti kus toodeti kohvimasinaid ekspress, kohvimasinaid kiirkeetjad, siis selle järele lasin Bel mõned mudelid teha ja välja valada üksikosad, mis puudusid, ja tegin siis Ekspress kohvimasina. Aga kuna seal ei olnud gaasi ja elektriga oleks kallis olnud, siis ehitasin ühe priimuse õli priimuse ümber ja see ajas ka asja ära ja siis oli korraga ilustikeldatud ja suur efektne. Ekspertkohvimasin ja inimesed võisid kooki sees. Neli lauda oli iga laua tavamastasinud neli inimest, peitel niukene kiirkohvik. Ja sügisel sõitsin siis Tšehhoslovakkias tagasi. Igatahes Rakveres hakkas ärivanematel paremini minema. Sügisel tagasi tulles ei olnud mul jällegi kapitali, sellepärast et kodune firma ei suutnud anda. Alguses mõneks kuuks jätkus, siis oli nii, et Reno linna ääres oli üks väike öö lokaalikene paari ette. Ja siis seal baaris ma hakkasin klaverit mängima. Peremees mulle raha ei maksnud. Sain ainult, kui sinna läksin, sain kaks viinerit ja kohvi ja öösel sain veel ühe kruustidee, sain kohvi. Asjaga kruusid ees oli suurem. Ja siis ühe saia mängisin üle päeva üleöö, õieti seal, sest seal oli T1 vanem klaverimängija, kes ei tahtnud iga see mängida ja raha sai niimoodi, et oli supitaldrik. Selle peale oli saksa keeles portsjonärvidega firmusiik muusika jaoks ja siis Paul oli üks nõndanimetatud haal, kelner, seal rohkem ei olnudki. Kelnerit, kennel Janiks, Piccolo tähendab kelneriabi. Tema tõstis sisse taldriku ühe laua peale teise laua peale kolmandale laua peale. No mina midagi muidugi püüdsin selgeks teha, kust kandist Pauli käest küsisin, kus nad on umbes kes, kes oli, kes olid austerlased, kes olid siis tsehhid ja siis vastavalt sellele mängisin kassist, tšehhi laule või saksa laule või filmidest, mis oli. No ja kahjuks pani siis seal taldriku peal ta raha ja kui Paul tõi, siis selle taldriku minu juures ma panin, panin sinna paremale poole klaverile ja siis vasakut, ega ma mängisin bassi pidi peaaegu pidevalt mängima, üheksa väikeste vahedega, mängisin bassi. Tsahkna saab parema koha neil raha task veele, taldexaxel uut ringi minema ta. Ja nii oli ja teenistus ei olnudki väga viga, nii et mul tuli seal mitte vähem kui 20026. Mängides oli see elamise raha, jah, see oli elamise raha täiesti miljonitel. No siis tuli nii, et selle klaverimängijal, kes seal oli tema poeg, hakkas abielluma ja ta pidi rohkem teenima, aga kuna tema kaudu ma sain sinna siis oli nii, et tema võttis juba kaheks kuuks, hakkas iga mängima kuni poja pulmadeni. No ja siis ma sain kodunt, sain telegrammi, tema on väga raskelt paid ja viidi Tartusse lõikusele. Et ma sõiku kohe koju, ma sõitsingi koju. Emal tuli välja, et olime haua ja oli Tartus lõigatud ja, ja peale seda koju ja ema ei paranenudki enam. Kevadel õite suve hakul ema suri. Matsime ema, siis. Minu ema. Oli väga suure moraaliga inimene, erakordselt suure ei olnud ühtegi inimest, keda ta ei oleks aidanud, kui oli vaja isegi sellest pisukest, mis oli, oli tal ikkagi leidis alade ja head nõuannet ja kõik ja ja ma pean ütlema seda, et nendel oli isaga oliga. Ma väga selline hea arusaamine. Ühtlasi tema oli väga praktilise iseloomuga, peale kõigi oli nii-ütelda maja lukk võiks ütelda. Ja noores põlves olid, kui ta õppis sukakudujaks, oli ta ju lõppude lõpuks lihtne maatüdruk, eks ole, kes natuke aega oli mõisas olnud seal köögitüdrukuks, aga hiljem õppis sukakudumise, kus oli juba masin, mida pidi käsitama ja nõnda edasi. Teatud määral valdas Olgugi, et nii isa kui ema haridus oli neli klassi ainult Rakverest peale seda isale mõjus ema surm väga tugevalt. Ja ta nagu ei leidnud alguses omale kohta. Tekkisid sõbrad, hakkas käegalöömine, hakkas viinaviskamine. Noh, sõbrad olid ennemalt ka, aga siiski nad ei häirinud, eks ole. Ja ma vaatasin, et kui ma kavatsesin tagasi sõita Tšehhoslovakkias, kui ma lähen tagasi Slovakkiasse, siis isa läheb, võib põhja minna. Aia otsustasin siis, et eks edaspidi selgub, kas sõita või mitte sõita. Ja niisugune võimalus kõik ära likvideerida ja sõita maja nagu sõpru ei oleks. Likvideerisime oma siis selle pisi ette võtta, siis Rakveres ära ja sõitsime isaga Tartu.