Selles saates räägib mälestusi Nikolai Kultas. Mõned tähised tema eluteelt. Nikolai Kultas sündis 16. detsembril 1908. aastal. Ta õppis Tallinnas kunagises kubu koolis ja lõpetas reaalkooli. Õpingud Tšehhoslovakkias, Brno tehnikaülikoolis kesid ema surma järel, mil Eestisse elama asununa sai temast Tartu kohviku ja kinoomaniku paabu ärijuht. 1937. aastal avasta Tallinnas kohviku Kultas, olles eelnevalt käinud tutvumas parimate kohvikutega Saksamaal ja Prantsusmaal. Nikolai Kultas. Minu ettenägelikult sees oli niimoodi, et kui ma käisin Berliinis, siis Berliinis oli olemas väga suur toitlustusettevõtte Ashinger. Assigeri kohvikuid oli üle Berliini mitusada. Ja ma tahtsin Tallinna muidugi mitte mitusada, aga et oleks üks kümmekond kohvikut Tallinna igas linnas osas ja hakkasin siis selles mõttes laiendama. Kõigepealt Niguliste tänaval avati üks aasta, see oli kolme 10, seitsmendal aastal oli Niguliste tänaval praeguse piimabaari ruumides kaks itaallast, kes tegid esimese jäätisekohviku. See eritumine, kuid ei leidnud ja kui nad sügisel ära sõitsid itaallased, siis ma ostsin selle nende käest ära seina, ma tegin siis feisse kohviku, nõndanimetatud riiklikul tasemel. Nonii oli mõte siis seda laiendata, umbes nii, et igal aastal ühe linnaosa oleks siis võtnud järk-järgult. Aga noh, see oli kava ja see lihtsalt pooleli, sellepärast et tulid uued ajad ja kus küsimus ära langes, nii-ütelda. Ei loobunud rööbiti ka filmiasjandusest. Jah, kohvik oli nii-ütelda selleks alusekskmisega kapitalilt said liikuma, aga kuna ma enne seda olin paabu juures teinud filmile tehinguid. Eesti kinod said filme filmi kompaniide esindustelt, kelle kontorid olid Eestis või üksikute firmade käest, kes importeedilised Eestisse. Filmi põhilised filmikompaniid olid Metro-Golden Mayer, Ameerika Witcher Corporation ja twenty sent Cherry Fox. Nendel olid Eesti samade esindused ja kinoomanikud terves Eestis sõlmisid nendega lepingud nende filmide näitamiseks. Peale selle oli meil kaks suuremat importeerijad. See oli Arsfil ja Rex film ars film. See oli põhiliselt saksa filmide importeerija ufaya toobis. Ja see asus endise kino glooria praegu vene teatri teisel korrusel. Selle kino glooria omanik oli juudi rahvusest Leon Holstein. Väga intelligentne, erudeeritud inimene. Muide, kelle enda projektide järel kino siseehitus ja tema oli ühtlasi aks filmi direktor. Peale selle oli Rex film, kes importeeris Prantsusmaalt ja kah osaliselt Saksamaalt Viinis. Kuna ma olin juba filmiasjanduse sees ja mul abikaasa hakkas mind kohviku suhtes ikka rohkem aitama siis tekkis mul mõte proovida, ei saa hakata filme importeerima, kuna meil oli väga vähe, oli prantsusfilme ja peaaegu üldse ei olnud inglisfilme. Otsustasin proovida. Kuna ei olnud alguses mingisugust pidepunkti nagu üteldakse. Siis mõtlesin, et kõige parem on kohale minna. Sõitsin siis Pariisi. Enne Pariisi sõitu oli meil Tallinnas kino modern Harju tänaval, kus kaevamisi läbi viiakse ja selle omanik omaniku õde oli Pariisis ja see omanik kunagi mulle rääkis, et temal on kavaler, kes tegeleb filmi laenutamise haara. Sõitsin Pariisi täitsa ülesse ja tuli välja, et selle õe kavaler oligi üks. Kes oli siis Pariisi esindaja, mitmele välisfirmale, tähendab, müüs ta mõttes Dali Jugoslaavia jälle. Kui ma temaga rääkisin ja tema ütles, et jah, tema võib siis hakata Eesti, Läti ja Leedu jooks kah, kuna need olid nii-ütelda vabad maad. Ja ta oli sellega nõus, sai valitud mase Pariisis hakkasime otsima siis mis seal on? No Pariisis oli väga palju, see oli kogu filmiärimaailmakeskus, võiks ütelda. Leidsime seal kolm, neli filmi. Mina sõlmisin lepingu, Teinad Eestisse koopiad. Aga mul oli 10 aasta õigus neid näidata. Ja müüsin nad siis edasi kino omaniku teile samuti Läti samuti Leedus. Noh ma isegi ei mäleta, mis nende nimetused praegu olid ja erilist suurt ei olnud, aga algus oli tehtud. Kas teie toodud filmide hulgas oli ka selliseid, mida me oleme hiljem näinud? Jah, on küll, üks filmidest olime, mis oli minu nii-ütelda kõige õnnelikum, see oli vool, Disney joonisfilm. See ei olnud küll ma ei olnud üksinda, sest kapital ei käinud sellega. Oli mitme peale sai ostetud, aga mina olin selle läbi viia. Ja poordis lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Ma olin siiski esimene, kes selle filmi meile siia Eestisse tõid ja see oli ka vist esimene koopia nõukogude liidus hiljem ja see oli Nõukogude liidus esimene koopia, Nõukogude Liit. Kui oli selle äranatsenaliseerinud, lasi ta siis ekraanile ja teenis sellega nagu teadjad inimesed, mul on hiljem ütelnudki sel ajal tegevad mitte vähem kui 12 miljonit. Küllaltki soliidne summa. Kas te mäletate, kui kallis oli Wolt Disney lumivalgeke seitse pöialpoissi? Ta ei olnud väga kallis minu mäletamise, Jeremy maksime või eest midagi 20000 dollarit dollarit. Aga ta siis ta andis niivõrd hästi sisse, et, et oli võimalik ära unustada, kui palju me maksime. Ja siis proovisin eelist turule minna. Vaadata, mis seal on, sõitsin Londonisse, Londonis, ma pean kaubanud British Corporation oli see põhiliselt, kelle filmima tõin ja siis hakkasin nende kaudu ka seda asja ajama ja ma pean ütlema, et noh, püstirikkaks ei läinud, aga aga see oli ikkagi väga ütelda suur business ja ma sain seda ju nii vähe, ainult kasutada, sellepärast et see, ma hakkasin selle asjaga peale tegelikult 38. aastal. Ja 39. hakkas juba pöördeaeg, eks ole, nii et ma sain natukene üle aasta seda tegelikult kasutada. Kuidas edasi oleks aia taga pean ütlema, et see oli risk oli ka väga suur, oli üks väga huvitav prantsuse film, ballikaart, karnide paun, mis sai Veneetsias 37. taastal Koppampasfoliini, Mussolini karika kuldse ja tunnistati siis Veneetsias parimaks filmiks. Maksin täiesti ränka raha ja tagajärg oli see, et et ta tõi mulle kasvu asemele, noh mitte nii. Niisugust kahju, et oleks jalad alt päriselt ära löönud, aga võttis viisike miinimumi peale. Paljude eelmiste filmide sissetulekud lihtsalt ei läinud. Mis ta põhjus oli? Kunsti suurepärane film, aga nähtavasti ei olnud rahva maitseme, olgugi, et kui oli selle filmi esietendus praegu Vene Teatris, endises glooria kinoteatris prantsuse saadiku sai kutsutud esimesele etendusele ja tehtud reklaami ja kõike kõike. Alguses paar päeva oli ikka inimesi ja hiljem lõikas nagu ära ja et ma sain veel leedulastel ja lätlastel ja nad kohe korraga maha müüa, aga muidu see oleks võinud jalad alt ära viie minu filmiäridele üldse ja mine tea, mis teisi taga jälgisid. Esimesel septembril 1939 algas teine maailmasõda. Kas alanud sõda mõjutas kuidagi kohviku ja ärielu? Ma pean ütlema, et kohviku ja ärielu mõju hakkas järk-järgult, olukord muutus põnevamaks ja mitte kuudega. Aga juba päevadega. Sellepärast et alguses me olime ju kõik teadmatuses. Aasta alguses ma mäletan seda. Et seda oli juba lahti läinud Poolaga sellel teadsime, et sellel on omad tagajärjed ja oli ka kuuldusi, mis meid võib oodata. Ma ütlen seda, et paljud näiteks mul oli üks väga hea tuttav. Mister sho hom, Metro-Golden Mayeri Euroopa direktor, kellega meil olid perekondlikud tutvuseta, kes minu juures Tallinna siin Pariisis, mina tema juures olen mitu korda käinud abikaasaga koos. Ja tema soovitas mulle, et ma likvideeriksid kõik oma asjad ära ja sõidaksin kas või Ameerikasse või vähemalt Soome või Rootsi veel paneme Rootsi. Likvideerimine lihtne ei olnud. Ma isegi väikselt, püüdsin seda natukene teha ja oli nii. Meil oli üks tantsuõpetaja poolgas, kelle isa oli üks vanem restoranipidaja. Ja poolgas oli nõus kohvikud ära ostma. Ma ausalt ütelda, teatud määral oli nagu kahe vahel mõtlesin seda, et kui nüüd ikkagi ost korralikud hinna saab, et siis müüks maha ja hakkaks siis seda mister Shohomi soovitust arvesse võtma. Aga teisest küljest nagu oli kahju ka kõik selle asi pooleli jätta. Naiivsus. Ja tagajärg oli see Meil poolgasega kaup jäi väga väikse summa pealt vahe vaheraha pealt katki ja kohvi käigini viimata ja nii ma jäin siis siia. Muidugi välismaa reisudel juba 39. oli juba kriips peale tõmmatud, enam sõita ei saanud. Kõik see huvitav rahvusvaheline äri, milles ma olin osalenud võib-olla veikse rattake sõnaga noh, küllalt perspektiivika rattakesena ütleksime, nii. See kõik jäi nagu saamatuks juba. Ja mõte oli see, et ega siis midagi halba ei ole keegi teinud. Ja keda ma siis peaksin kartma, kui tuleb nüüd uus uus kord või oli juba tunda nisukest lõhna? 1939. aasta oktoobrikuus tulid Eestisse juba punaarmeebaasi ja kas see ei juhtinud mõtet võimalikule sündmuste arengule? Muidugi juhtis, aga siis oli juba nagu üteldakse hilja. Sellepärast ei olnud ka niisama lihtne. Näiteks ärimehel on rahad on, tavaliselt on kinni, ärimehel ei ole, kui temal on pangas puutumata rahas, siis ta ei ole õige ärimees. Raha peab tegema raha, on niisugune põhimõte. Ja sellepärast muidugi olid teatud summa taga, et otsekohe ära sõita ja vahetada elukohta. Nii-ütelda hakata jälle nullist peale, see oli samuti liiga riskantne ja peale selle oli pere. Mul oli 38. aasta 30. detsembril sündis poeg veel tütar oli 37. sündinud, oli pere, oli abikaasa ja kõik jätta kuidagi ja ainult põgeneda ja siis ei olnud ju olukord ka mille ees põgeneda ei olnud ju selge pärast, et nagu leping oli tehtud, see oli rahvusvaheline leping ja oli nagu lootust, ähmane lootus siiski, et sellest peetakse kinni, et see ei puuduta alates juba Tartu rahust alates, eks ole, oli leping. No riigi siseelu jääb muutmata loomulikult, nii oli ju 39.-na aasta lepingus ka meil ette nähtud baasid, tulid, klaasid, olid, lepin kõrge 10-ks aastaks ja ainult ainult. Kõik kujunes aga hoopis teisiti ja siis algas ju täielik Mavitaksin. Virvarr ei teadnud enam õieti, mis otsast peale hakata, siis mul oli küll selge, et peaks ära sõitma. Aga kus sa enam sõidad? Juba see muutus võimatuks. Mul oli 39. aastal. Ma mäletan väga hästi, kui meil olid Vene baasid olid juba sees. Tegime poja ristsed Tallinnas ja lihtsalt tegime minu korteris võidu väljak 10. Vabandage Vabaduse väljak 10 üleval korteris. Siis oli nii, et kui külalised tulid ja nad olid muidugi õhturiietuses ja kahel pool olid siis Vene madrused kes vaatasid neid siis nagu imetegusid ja tegid oma märkuseid, minu vene keele oskus oli väike, selle tõttu ma ei saanud kõikidest nendest aru, aga igatahes ilme oli kõikidel väga kahjurõõmus. Kas see oli enne või pärast 20 esimest juunit? See oli juba enne 20 esimest juunit Need olid siis Tallinna reidil ja sadamas olevatelt Nõukogude laev laeva. Ja just need. No ja siis hakkas juba kiiremini kiiremini minema, Nossis tuli, tuli juba juunipööre ja sellega oli kõikidel, hakkas uus ajastu, minul oli tol ajal, seal oli siis kolm kohvikud, Narva-Jõesuu rannakohvik oli ka siis minu valduses. No ja see väike kulda seal suur kohvik. No ja ühel päeval siis loen ajalehest, et kõik natsionaliseeritud enne natsionaliseerimist muidugi pandi meil usaldusmees sisse kes siis kontrollis siis seda kohvikutööd juba. No ja siis natsionaliseeritud mind jäeti sinna jäeti siis tehniliseks direktoriks. Mina juhatasin siis edasi seda tegevust kõik ja abikaasa ja ja kui ausalt olla, ma ei mäletagi, kuidas meil palgaga oli, igatahes kõik palkame, niisugust palka me saime, ma tõesti ei mäleta praegu seda, ma tean, et kõik, mis oli pangaarveid ja kõik võeti ära ja kõik kõik ära, mis ära võtta. Ta andis. Ühtlasi korter oli meil samas majas. Korteri vabastamiseks anti 12 tundi. Ei leidnudki alguses, kuhu minna, siis kaupmehe tänaval saime korteri, aga siis hoolime seal siis oli seda korterid jälle, kui meie olime juba siis kellelgi teisel vaja ühel ametiisikul. See oli viietoaline korter. Siis ma ei saanudki rohkem olla kui nädal aega, siis üteldi see korteri ülesse ja anti jälle 12 tundi ja siis ma sain Gagarini puiesteel. Seal sai toompuiestoompuiesteel omane, et sain seal siis kaks tuba ühiskorterist. See oli pidev kolimine, pidev kolimine. Kas kohvikutase ja teenindus jäi samaks? Ma võin ainult ühte asja ütelda, meil kohvikus ei olnud kunagi vargusi. Aga esimesel päeval, kui ma läksin sinna, kui olin ratsionaliseerimise käsk siis kondiitrid läksid koju ja ma vaatasin, et olid pakid käes. Ma küsin missioon, nad ütles, et võim, andsime selle kaasa. Noh, kõik on ju need meie omad. No see oli võigas, nii-ütelda ei osanud, et arvestada, et keegi oleks, aga nüüd võid varastama. Aga nii see tegelikult oli. Kui ma olin juba kuu aega seal töötanud, siis oli niisugune asi, tahtsin teada, kuidas siis meie äri läheb ka. Ja pöördusin raamatupidamise poole. Raamatupidamiseks olid siis uued ruumid kohviku kus olid kolmandal või neljandal korrusel. Minu aeg oli nii, et oli üks raamatupidaja poole kohaga Eesti pangast, kes töötas ja siis peale pangatööd tuli meile ja tegid sissekanded siis raamatupidamise tööks. Peale selle oli üks meie perenaine, kes oli ühtlasi Arvi ametnik, kelle käest käisid kõik arved läbi, kes tegi siis selle eeltöö ära. Ja iga üle-eelmise päeva seis oli järgmisega Hommikuks mul teada, kohustused, kasud kahjud kõik. No, ja kui ma läksin, siis kuu aega hiljem sinna uute raamatupidamissiis, seal oli terve elu, korter oli neid raamatupidajaid täis. Kui palju seal olen, ma isegi, mul on raske praegu ütelda, aga oli neid väga palju, igatahes kassapidajad ja abi raamatupidajaid Arvi ametnikke ja ja, ja sealsamas-is oli siis, minu teada oli ka siis kaadrite osakond ja nõnda edasi igatahes mitukümmend inimest. Ja kui mina läksin, siis pearaamatupidaja oli üks Venemaa eestlane, läksin tema juurde. Küsisin, et kuu on nüüd läbi, see oli juba kolm päeva juba üle läinud. Et kuidas me eri siis läheb, siis ta vaatas minu kui rumala peale, ütles, et. Ma ei mõista teid, et bilanss tuleb umbes kahe kuu pärast, eks ole. No ma ei osanud ka midagi ütelda, siis ma ütlesin, no kui nii peab olema, et ehk siis tuleb ja nii jäigi mul teadmata äri halvasti ei läinud, sest inimesi kohvikus käis, kindlasti oli näha, et käis. Nii see minu töö kestis siis kuni ühe teatud päevani, kui tuldi minu juure alla ülevalt, sull teed oli tulnud Pravda korrespondent ja tahtis teha siis foto meie kohviku ettekandja, kes olid rahvariietes ja siis mina kui direktor tehniline unustati ütlemata, nähtavasti mina kui direktor, siis pean siis ajalehte käes ja loen siis kõndijatele neid maailma uudiseid, mis on syndinud Pravdast ma vene keelt ei osanud, ühislugemine, ühislugemine ja ja panin siis ikka õigetpidi selle lehe kätte ja tüdrukute bukett oli ümberringi. Foto oli väga ilus, väga-väga imposantne ja alla oli kirjutatud seltsis. Torkultas skafi Chitaed paraudi, mersto raudne polareeni. No ja mina siis vaatasin ka, et no ikke võimas värke tikke tore, kohe mõtle, kui oled pükse suure liigi ajalehte oled sattunud ja. No see oli siis hommiku, kui midagit kella 10 paiku kell kellaaeg oli kohe meie selle kohvikukeskus asus, siis ma ei teagi kusagil. Linna sees oldi seal üteldi, et teie olete päevapealt vabastatud ametist oma, kui, siis need, mis põhjusel siis ütelda, et kas te ei tea, et teie pilt ilmus ajalehes, aga teie olete ju omanik? Ma ütlesin, et seda ma tean, et omanik olen, aga mis seal siis suur patt oli, et kas siis see oli siis patet sinna pildi peale pandud ütelda, et meil ei ole enam midagi muud rääkimist ja korras isegi kahe nädala tasu ei maksnud, selle. Olingi tööta tööline siis uue korra ajal siia oli vaja ja hakkasin siis otsima, kõik oli ära võetud. Mis võtta andis. Ei olegi äri, vekslid pandiga minu turjale, mida ei, tegelikult kõik oli ära võetud, mille ma siis nende piim maksma, eks ole. Eksinud, lasti protestija. No ja siis hakkasin kohta otsima, otsisin, otsin Eigee, kui nii kujutlesin oma nimesid enam kellelegi ei olnud minu vastu huvi. Lõpuks Tallinna Tarbijate kooperatiiv, see oli üks juhataja, oli siis seltsimees juba kindel see võttis mind siis ühiskondlikult otsustamise osakonna juhatajaks. Nii kõrge koht küll. Tallinna Tarbijate kooperatiivi juhatus Asushis praeguses kreoksi tänaval endises Türgi saatkonna majas ja minule anti siis seal ka üks kirjutuslaud ja hakkasin siis aga vaja oli organiseerida sööklaid põlglasse Keilasse, Kloogale igale poole, kus olid siis vene baaside ehitajad, see siis minu põhitööks ehitati Barakkija Baraktides, üks osa oli, mis oli söökla, seal oli kõige väga lihtsal kujul. Oli puhvet, oli köök, kus siis toitu välja ja läks vaja lauanõusid ja kõige rohkem les kause meie vabariigikausid olid kõik käiku läinud, ei olnud enam kusagilt midagi võtta. Sai tellitud kiires korras minemalt. Korra saime teada, et kolm vagunid on tulnud, lauanõusid kausse. Meie hea meelega sõitsime siis ruttu jaama. Vagunid olid seal esimene kastmisMe lahti tegemine, suured kastid olid lahti, tegime seal olid käepesemise nõuda. Gilaga teatan, et me seal tegime teise sedasama ate, terve vagun oli neid. Siis tegime teise vaguni, teises vagunis olid jälle need samased, aga siis oli mõned need suuri silmapesukauss oli ka olemas ja tegime kolmanda. Kolmandal oli siis panni ja potti oli ka kõik, mis need malmist neid oli olemas ja oli veel paar kasti neid tilaga käepesu nõusid ja meie ei teadnud, mis siis teha üldse, sest et ei olnud, millega siis inimestele suppi anda. No siis tegime puukrundid eta, nüüd võitsime tiblad ära ja panime suppi siis sinna sisse, vähemalt ikkagi oli üks nõu. Ma andsin siis käsku, et olgu punnid ees, olgu olla ja ega midagi. Minu käsutuses oli siis üks auto mida ma ise juhtisin, mitte minu automendil, minu omad olid natsionaliseeritud üks Mercedes-Benz. Ma korjasin siis ka kõik nendest raha, mis kassades oli ja teine on siis Tallinnas, ma olin, ütleme, põlvkoil asja Kloogal ja nii edasi. Põllkülast hakkasin peale ja anti mulle kassa rahad kaasa, panin nad kõik sumada sisse autosse ja siis järgmisesse kohta Tallinnas ja Kloogal ja kõik, kus need olid. Nii et raha oli rängalt terve, suur jumal oli raha täis. Talvel ilmutuslike sandimaks ja sandimaks üksinda ma sõitsin ja vahepeal auto ei läinud edasi külma, lükkasin isegi lõpuks suure surmaga vastu hommikut jõudsin Tallinnasse, Eesti oli hoopis käest ära läinud. Vahepeal aitas mind see, et oli seal ühed tankid olid sõitnud läbi ja selle tõttu ikkagi oli kindlamat põhjal ei jõudnud. Nii et mannigi päriselt anna, lõpuks sain ikkagi Tallinnasse ja. Seal oli siis garaaž toompuiesteel panin siis auto sinna ja olin surmani väsinud, läksin koju ja jätsin magama, magasin ennast välja, läksin tööle ja autojuhil läinud, sest et ei olnud autoga mõtet sõita, sest oli tohutu palju lund. Ja oligi nii, et unustasin selle raha ära. Ja keegi tuli välja, ei tulnud labast huvi. Ja läks midagi kolm nädalat mööda ja ma tegin selle tagant selle auto kaane lahti ja vaatan korrugatšumad jummal, see on ju raha, kõik need lahti, raha, kõik suma, tahan raha täis. Aga oli libamidagit kolme nädala mööda läinud. Mõtlesin, mis ma nüüd inimene teeni, mõtlesin, midagi ei ole, võtsin ruttu selle kätte ja, aga enne seda Tegin need dokumendid, sissemaksudokumendid ja võtsin, siis maksin rahulikult sisse, keegi küsinud käega, see oli sissemakstud või mitte, aga mina olin nad ära maksnud. Ja jumal sellega, eks ole, aga kumma pärast maksnud raamatupidamine see oli niisugune seal, et see oleks võinud, ei oleks kedagi see ärritanud, ei keegi selle pealegi tulnud, et seal mitusada 1000 rubla võis olla, mis, mis rublad, mitte enam kroonitud rublad ja, ja nii et oli niisugune hirmus segane aeg. Ja olin siis seal Tarbijate kooperatiiv is. Ja ma pean ütlema, minule taheti juba ennem kui ma olin tehniline direktor, taheti naha vahele tulla. Aga siis meie töölised, kohviku töötajad olid ja siis koos ettekandjad kõik politseis käinud keskkomitees ütelnud, et nemad on selle vastu, et mind ära võetakse. Et mina ei ole mingisugune kurna ja olnud, aga et rohkem palga maksnud kui mujal ja nii edasi, nii et võib-olla oleks veel kauem olnud, kui seda Pravda seda artiklit ja seda fotot ei oleks tulnud. No lugu oli nii, kõik oli teada ka, oli üks, üks inimene, see oli üks kondiiter, Esberg oli ta nimi, kes oli minu aeg väga suur peremehe austaja, lootis kogu aeg, et ma teda teeks, pea kondiitriks. Ta oma oskustel ei olnud niipeakondiiter, mul oli Heilman endise kohvik heinmanni peremees, kelle firma läks pankrotti ja väga andekas ja väga väga niisugune tore inimene, see Esperkike kogusama kütuslike invaliik on see viga ja teine viga ja tahtis näidata, et tema on parem, aga noh, ma ei olnud ka nii rumal, et oleks lasknud ennast mõjutada enne natsionaliseerimist. See kiitis mind nii-ütelda taevani ja siis, kui oli juba uus kord siis peale tema keegi ei olnud minu vastu. Aga Esberg enam ei olnud siis kondiiter aga läks edasi juba teistele postidele ja eesmärk oli siis see, kes otsustavad siis minu kaela murda, olid siis kirjutanud ja mindigi kutsuti välja ka ja et kus ma olen ja mis ma teen ja siis läks nii kaugele töökorra oli Tallinna Tarbijate kooperatiivi töötajate koosolek, sinna tuli Esperkki ja siis näitas minule otse sõrmega. Näete, kus on vereimeja, vat keda peab välja lööma, Vatkeda peab materdama, vaat keda pead, nii, ja nii, igatahes tuli välja, et mul oli ligi 1000 surmapatu, eks ole. Siis üteldi see koht ka ülesse hakkas see aeg, kus ma olin jälle ilma tööta. Muidugi siis ma kahetsesin küll, et ma sellelt sumadani leidsin liiga vara. Eks ma hiljem leidnud vaevalt oleks hakanud seda tagasi andma. Aga noh, eks see oli vist nähtavasti see noorte meeste kristliku ühingu kool veel. No ja tagajärg oli see, et ei saanud kohta, ei saanud kohta. Ja tekkis küsimus juba, et tuli hakata vaja midagi müüma, mis veel oli jäänud vähegi et elada saaks. Ja siis viis mind saatus kokku ühe endise ohvitseri hiljem erupolkovnik trankmann, tema oli Narva kaubastu direktor, temal läks vaja inimest, kes seda kohviku ja restoranide seda värki tunneks. Oli ette näha, et suvel Narva-Jõesuu hakkab õitsema, jälle tulevad palju puhkajaid sinna nii edasi. Ja läksingi siis Narva. Ja sain siis Narva kaubastu ühiskondliku toitlustamise osakonna juhataja. Minu alla kuulusid siis restoranid ja kohvikud, kaasa arvatud Kreenholmi vabrik ja Narva-Jõesuu kuivas Narva-Jõesuu rannakohviku, mis oli minu oma ennem olnud. See oligi, joo ja ta teadis seda. Ma rääkisin talle ka omalt poolt ära, kõikjal ta teadis, tema ütles, et see ei ole tähtis, peaasi, et meie peame olema suveks varustatud ja nii edasi, nii edasi. Mina tegin isegi orkestri meestega lepingud ära. Trankmani kaudu saime siis iga orkestrimees sai veel ülikondades riiet ja rätsepa arved ära makstud, et iga orkestaga orkestri mehi oli, tähendab Narva-Jõesuu rannakohvikusse orkester siis kuursaali väeorkester ja millega bridželi kestel ja ikke heas stiilis riidest korralikud ülikonnad said tehtud. Narva Jeesus oli üks mu vana Rakvere tuttav üks tiivas, kellele Narva Jeesus oli kõike suvila. Sa võid viimasena Narva sõitnud, mis ta tundis ka muret oma tuleviku pärast. Ta oli ärimees ja sain temalt siis tema suvila, asi oli talvekindel suvila muuseas. Kahekorruseline küll aga võiksid tood, aga ilus niisugune mugav ja sümpaatne või noh, läksime siis kogu perega Narva-Jõesuhu elama ja juunikuu alguses avasime Žanna kohviku ja kuursaali ei jõudnud veel avada. Ja villa krabriidži oli avamata veel, aga rannakohvik oli juba avatud. No ja siis ma käisin mööda Eestimaad ringi ja Narva kaubastust saadud rahaga uss, hakkasin siis serviisi ostma kokku, kellel veel kusagil minagi tuli, noh minule nad julgesid siiski müüa, kus olid endised omanikud ja nähtavasti kõik ei olnud ära natsionaliseeritud, mõeldud mõned tagavarad. Ja nii ma siis olin Lõuna-Eestis ja ost oli juba väike ja mul oli midagit üle 5000 rubla oli raha kaasas, mis tagasi, tulin tagasi. Peitsin õhtul magama ja panin selle raha, mõtlesin, kus ma selle panen nohki summa oli ka kaunis suur ja panin selle esikukappi ja naine oli väljas ja hakkasime siis veel rääkima ja oli niisugune kahtlane aeg. Ma tulin tagasi, aga ma olin ainult üksainukene päev ära. Sest ma käisin Lõuna-Eestis, ma ei mäleta, kas see oli nüüd. Ah soo, ma käisin, jah, ma käisin Elvas. Ja sealt ei tulnud midagi välja ja kuna aeg oli niisugune väga tõsine masin 14 10. tagasi ja 14. ja mina läksin trankmani juure ja ütlesin trankmanile, ma olen kuulnud, et on inimeste äraviimine. Et kas ma pean kaakamatult varustama, kas te teate seda? No et minu kohta gaasi. Frank ütles, et ei ole midagi vaja karta ja meil on kõige tähtsam, et me saaksime oma töödega valmis, tehke oma tööd rahulikult edasi. Ilma minu käsuta teid keegi ei puuduta, noh, tema oli kuulus mees tol ajal meil see oli 14. mul ja ja 15. olin siis kodus, ei olnud veel raha tagasi jõudnud kassasse anda, panin sinna esikusse Viieteistkümnenda õhtul. Naine tuli ka koju ja arutasime veel, mis, kes, kus ja noh, midagi juhtunud, meie rahulikult. Elasime selle üle. Meid keegi ei puudutanud. Aga juba ma teadsin, et Ivan, armas käis juba küüditamine nii edasi. Ja 16. hommikul, mina olin Narva-Jõe, suurel olin rannakohvikus, sõin Usparajaste, kõht oli tühi ja sõin hommikueinet ja tuleb minu juure. Kelner ja ütleb, et indiviidi peremeheks hetkeni manas vaimult nagu üteldakse. Et peremees, et üks noormees tahaks teiega rääkida, mina, mis lugu siis siia? Ei, et ta ütleb, et ei ole riides korralikult ja ma läksin siis kohviku ukse juures on küll jooksu juure. Kes see noormees on ja seal oli üks noormees, ütleb teate, et ärge pange pahaks, et ma teid tülitan, aga et üks naiskodanik tahab raua õieti ta ütleb proua tapeediga rääkida, aga ei taha siia tulla, et läheme sinna edasi, natuke, läksime üles seal üks auto ja temale eesti Walthõõride autoukse lahti ja mina lähen siis selle auto juure. Olin seal ja sees on siis kaks mundris meest mõlematel nakaanid käes ja taide Rusjeias noormees, kes minu selja taga lükkas mind autosse. No minul mingisugust relva ei olnud kunagi. Ja istusin seal, ütlesin, et milles on asi, see noormees istus autojuhi kõrvale jätta, ütles, et me sõidame Narva muuseas. Mind otsiti läbi veel enne seal autos katsuti sedasi, kas mul ei ole medalid? No mul midagi ei olnud ja hakkasime sõitma, ma andsin siis nooremehele, aga need teised olid venelased, ma vene keelt ei valdanud tol ajal. Kõige elementaarsemad, teadsin seal leebe ja seda rahastati ja nii edasi. Sõitsime Narva poole matši, kulged. Sirov, üks eksitused. Seltsimees trump on, ütles, et mul ei ole midagi vaja. Karta. Et mind ei puuduta keegia. Ei, sõidame Narva ja seal selgub kõik. Sõidame korraga, ma vaatan trankmani autodele, vasta mulle. Ma ütlen, näete, trankmani autodele, parsterid, pidage kinni, et praegu, kui ma teaks seda. Peetigi auto kinni. Ja üks venelastest läks autost välja. Stse noormees läks Kadrankmani juure, aga see teine võttis siis Khani igaks juhuseks. Tehku jälle. Ja Nad ajasid kolmekesi omavahel juttu ja siis. Need tulid autosse tagasi trankonnal oma autosse ja trancmansendil sarv ees pole meie Narva poole. Saime Narva maitse, no mis on? Ei midagi, teeks Narvas selgub kõik. Narvas pandi mind sind Narva vanglasse. Maa-alune köiti, pool maa-alune sihukene kammeroli ainuüksinda, olin seal. Ja olin, see oli hommiku ja keegi minu vastu huvi ei tundnud, ei joomist, ei söömist, ei mitte midagi. No ma olin söönud hommikueinet. Olin seal. Kui ma õieti magada ei saanud ja hakkas juba suvine aeg oli valge valige tööd ja hämarus oli kogu aeg ka siis korraga ma kuulen, et üks lapse nutan ja väga tunnen, et see on minu enda poja nagu hääl. Mõtlesin, et kuidas saab olla, et teda, aga ikkagi, et aga no poisi admis poisi tuli, tehti uks lahti, et tuli ka välja, ma tulin välja. Tuligi vaatasin, naine oli siis seal. Ja tütar ja poeg kaasas. Minul üteldakse, seal võiks suur kimp linna sisse pakitud asju. Võtke, võtke üks. Jumaldan. Jaa, naine oli siis kahe lapsega, naisel oli veel üks oma täna olemas. Seda võttis siis üks meie saatjatest ja läksime siis seal ühest ruumist läbi ja läksime tänavale ja tänaval ootas autobuss ja pandi meid autobussi. Oli hommikul kell neli, istusime siis peale ja meid sõidutati autobussiga Rakveresse, peale selle oli veel seal veel neli nii välja saadetud ja peale selle oli midagi neli saatjat koju te enam ei pääsenud saanud enam. No ja saime Rakveresse maa tiiber, küsisin naisele, Kuletega sai, kas sul raha on, tema ütles, et ei ole minul Kaianud ära maitsta, aga mul oli seal kojakapiheidet 5000 rubla. Jumala eest ma ei teadnud ja seda ja jäigi nii, et ei rääkinud teineteisele ilma rahata, täiesti ilma silmamist ja jõudsime Rakveresse viidi meid siis seal oli rong kus inimesed sees olid. Tõmmati siis üks uks lahti, mind saadeti ühte rongi otse naissaadeti teise lastega teise rongi otsima, minule jäeti šveiki jamada niisugune. Ja naisele siis jumaldan ja siis üks kimp asjadega veel lahutati, tähendab, tehti siis minu eest üks uks, kõrge 17 mani vagunid, Ukslicati kõrveleja. Minge sisse, aga noh, seal ei hüppa üles, et sealt siis sisse minnes on küllalt kõrge. Ma ütlen, et seltsi, meediat, vask iganes kätwana, üteldi Meil seltsimehe ei ole, et meil on ainult härrad, siin majanduses on võib-olla härrad, annavad mehed, no siis oli kohed olema. Tase oli, vagun oli inimesi täis. Sees oli siis teisel pool oli kitsas vahe, kus siis mustusid toru läks välja see parastava toru. Noh, ja minul oli seal üks tuttavaks said, seal olid mõned Rakvere mehed ja ja paar Tartu meest ja üks Kunda Mölder oli, kes mulle oli küllalt teatud juba lapsepõlvest saadik on tuttav, sest et minu tädi elas Kundas, ema olin Kundas, tema juures väga tihti olnud. Ja mina küsisin, et ega ei ole sul natukene raha. Et niisugune asi juhtus, mul naisel ei ole mitte raha ja ja see tegi siis korjanduse ja sai seal mõnisada rubla, korjati kokku.