Oma mälestusi räägib endine kohviku omanik Nikolai Kultas, kes viidi Eestist koos abikaasa ja kahe alaealise lapsega 1941. aasta juuniküüditamise aegu. Järgnes vangipõli ja võitlus ellujäämise eest. Selles saates on jutustaja jõudnud uhta vangilaagrisse, kus sai töö otsa staadioni ehitusel. Nikolai Kultas. Oli antud tähtpäev, et esimeseks juuliks pidi olema staadion kõik lõpetatud ja tehtud sest esimesel juulil pühapäeval oli siis staadioni esimesed võistlused, kuna augustikuus pidid tulema Komi vabariigivõistlused juba pealesõjaaegseid, esimesed Komi pealinnas sektovkaaris. Ja kolm päeva enne seda ehitust päeva lõppu, kui meil oli, kus farmimised ja kõik olid nii iga minut oli kaljas korraga. Eri osakondades ning kutsutakse otse koju välja. Ma mõtlesin. No nüüd on laps. Kõige hullem, mis oli, kui sa olid juba ühes laagris sisse elanud, oli see et kui sind kutsuti välja eriosakonda sisse tähendas mind, saadetakse taapi raske südamega. Läksin siis laagrit, sõitsin tagasi sama autoga laagrisse, spetsosakonda ja seal. Spetsosakonna ülem. Ma lähen sinna, annan teada, et sakk Johneguldas Nikolai Antonis Tacoidakoi ja viletsam. Vaatasime Bricasani nagu sõjaväel, see vaatab mulle otsa, ütleb, et teid tohtu, Oktoodakoi, kes sa niisugune oled. Ja ma olen Telefonogrammi Tähendab Holthammeradynspets osakonna ülema fosfavodytni meelina. Sellele laagrite ülema Algeri kindral Burda akov, Semjon Nikolajevitš. Ja läksin siis Aleksandrovitš juure, räägin nii ja naa ja säilitab ots, voolotši tegid niisugusel ajal, kui meil on kõige kiirem aeg ja Sindi, kas nad ei oleks vintsid hiljem vabast. Ma ütlesin, et pole midagi. Ehk siis, kui tuleb sinu kord, et sind vabastatakse, et siis ma küll sedasi ei ütle sinu kohta? No läksin siis, laagrite peavad. Petseedeelija muide veel üks lugu, mis enne seda oli mul spetzeedeeliga. Just kuu aega enne seda sain mina Eestist kirja, sest et mul kirjavahetus oli lubatud ja kuna Eesti oli juba vabastatud. Ma saatsin kirja ja aadresseerisin selle Estonia teatrisse. Ja mari möldrile. Raadio kaudu ühe korra kuulsin, et mari olevat olnud Estonia teadlane ja palusin, et kas tema teab minu isast midagit kui ära. Ja et kui isal on võib-olla mõni foto jäänud minust abikaasast ja lastest, et võib-olla saadaks selle ja iso saatiski mulle fotod ja saatis mulle kirja. Ja ühtlasi sain mari käest teada oma perekonna aadressi Siberis soli. Aga isa oli, ei olnud midagi muud fotod olnud, kui oli, meil oli kuldsüdameball ja seal Huldsedame pallil, oli mitu inimest, kõik meie frakkides, naised olid ballikleitides ja seal oli siis isandate panga juhatuse esimees Johannes Mürk oma abikaasaga siis kõrgessaare oli seal direktor. Ja peale selle oli siis Ameerika filmikompanii Metro Mayeri Eesti esinduse direktor, fon muldav ja mina, Haabiga ühesõnaga. Ja siis oli ka spetsvatelil ülem, küsis minu käest võid tootakoi aga ma ei teadnud, mispärast ta siis esimene kord küsis ja siis ta pani selle mulle. Aga kes need siin on? Ja vaata, oled ise ka siin. Aga mõtlesin, mis ma etniliste nimelt, aga need on näitlejad, panin oma nooruses üks mõne näitlejaga selts, noh siis on teine asi, eks ole. Seal ainult vahemärkusena. Läksin siis spetsosakonda, seal pandi mulle suur Hormulaar ette, mis oli täis täidetud, ütelge, et kirjutage siia alla. No ma siis lugesin nike levima juba vene keelt valdasin nii palju ja kõik oli väga tore, väga kena, kuni päris lõpuks oli kirjutatud Isise Nestor šiitilist Korothagovi Aaessessaar. Ma ütlen, et vabandage väga, et Ma saan ju vabaks, eks, miks ma ei ole ju, valin seda. Et ma olin vanglas vangis siin, eks ole, laagris oli siin, aga ma ei ole oma elukohaks valinud ütelda lihtsalt, kui ei ole sellega nõus, siis mine laagrisse tagasi. No muidugi siis, mis siis üle jäi. Kirjutasin alla ja anti mulle siis ajutine isikutunnistus. Ja selle ajutise isikutunnistusega koolsetel Teetmid, mine siis staadionile. Sind seal oodatakse, ma aitasin, seal om brigaadid, ei nüüd on teine asi, Nizzakat dünamo, hakkad tööle instruktoriks. Aga vabastan timminud sellepärast, et oli tulnud seadus välja sõja võiduka lõpetamise puhul. Naastastele lasti otsekohe vabaks, aga viie aastaselt võeti pool aega maha ja minul oli pool aega ainult jäi veel maha võtta, nii et saingi sedasi siis ametlikud lahti. Muide, staadionile anti mulle siis üks tuba ka hästi kõrge ja hiljem talvele osutus tohutu külmaks. Oli vaja hakata treenerina tööle aeti siis kokku nii palju hüppajaid ja jooksjaid ja tõukajaid ja heitjaid ja ja siis pidin hakkama oma varasalvest, mis mul pähe oli, ainult üks viga oli see, et ma ei teadnud neid venekeelseid käsklusi. Ja siis tuli üks huvitav juhus mulle selle koha pealt. Enne seda oli Nõukogude Liidu üks paremaid sprinterid, oli Lõlvko Robert oli üldkoor, kes oli ühtlasi Nõukogude Liidu tšempion, lühimad juuksed sajase kahe meetri jooksus kaugushüppes. Ja ühel heal päeval tähendab maguli juba instruktorina midagit, paar päeva tuli sinna üks mees ja küsis siis, kas teil ei oleks temale tööd anda? Jah, et tema nimi on lüliku, aga ma olin seda juba literatuuris juba vanades ajalehtedes näinud. Kütsilmitest Robert Lülko. Ei Edward Külko demonsele Roberti vend maitsta ka X-tee siis laagris olete ja kui saite lahti ja tema sai lahti. Aga tema sai lahti ühes põhjapoolses laagris. Taas aga võis elada ka uhtaarsel sõitis suht asse, et kohta saada, aga temal eikusagilt kohta ei antud ja mispärast laagris istudes oli üks väike viga. Lugu oli selles, et tema sünnikoht oli London. Ja selle tõttu oli ta 10 aastat istunud oma Londonis sünnikoha pärast 10 aastat laagris olnud ja neid oli lahti saanud ja kusagile mujale ei tohtinud sõita, jäi sinna. Ja vaatamata, et, et tal mingisuguseid ausaltite poliitilisi vaateid ei olnud. Küsisin siis tema käest, et aga kas sa üldse oled spordiga ka, tegin nagu vendi, no on ka, aga mitte eriti, eks ole. Ma ütlesin, et vot on niisugune asi, et räägin ära, et võetakse teid sõja staadionitööliseks. Ja tema on hea meelega nõus. No ja ühtlasi siis ma rääkisin ära, et vot mina olen treener, aga mul ei ole käskluste suhtes ainult Stohnyczewood ja siis läksime minu tuppa. Ja siis tema hakkas käsklusi andma siis mina hakkasin neid kordama ja nii me tegime iga õhtu midagit nädal aega kõvastasaid, küsisin sõna õiges mõttes. Edward oli täitsa poiss selle koha pealt, et kahepeale kokku siis ja ühtlasi aitas temal siis ka naistega seal jooksutreeningut teha ja nii edasi. Väga niukene, hakkaja mees oli. No ta meil kaua ei ole, oli üks aasta vend oli hakanud asju ajama, et tal lubati siis Moskvasse tulla ja siis ta sõitis Moskvasse. Nii, ja minul hakkas siis see treeneriamet peale juba tõsisemalt. Ühtlasi kirjutasin ma siis Eestisse ja isa saatis mulle paki, saatis mulle siis veel üks vana talvevalik, oli IRL-i ana, saatis selle ja siis üks ülikond muidu kui Meid küüditati, siis. Me olime Narva-Jõesuus, aga korter oli meil Tallinnas. Kui küüditamine oli läbi, siis oli meie korter kaera rüüstatud, nii et seal enam mitte midagi ei olnud. Juhuslikult oli jäänud see kojakapi oli jäänud siis minu talvekvaliteet ja üks ülikond rohkem ausalt ütelda, Asso abikaasal oli jäänud neli ballikleiti, mis olid seal kojakapis Tšumadoni sees. Need hiljem müüsin Estonia teatrile, kui ma Eestisse tulin, maha need kleidid. No ja siis hakkas minu elu puhtas peale, vahepeal oli siis spartakiaad spartakiaadil Me saime teise koha, tagajärjed olid olemas ja siis jäädi sellega rahule. Aga sügisel leiti, et kuna kohapeal koolis kooli oli väga suur, üle 1000 õpilase ei olnud kehakultuuri õpetajad. Ja siis üleviimise korrast viidi mind siis keskkooli kehakultuuri õpetajad. Õpetajad olid kohalikus keskkoolis vanemad inimesed ja suuremas osas olid kõik endised vangid. Ühtlasi oli osa nooremaid, kes olid lõpetanud sõltufaaris Komi pealinnas Pedagoogilise Instituudi. Need olid noorem, aga suurem osa olid kõik vanemad, muuseas. Väga paljud olid, kes ennem olid instituutides ülikoolis õppejõududeks tuli seal välja, et oli ka üks eestlane. Karl Carlevitš kelm tähendab eesti keeles seda Helm. Tema oli õppealajuhataja, füüsikaõpetaja. Väga kõva pedagoog, peab ütlema nii kõva pedagoog, et lapsed olid tema tunnis nagu lambad mõlemad eestlased ja. Aga hakkas juba, sügis hakkas varakult peale, talv hakkas varakult peale ja mul oli staadionil tohutu külm magama. Aga koolil ei olnud ka mulle eluaset pakkuda. Siis oli nii, et tema ütles, et teadsamis teeme füüsikakabinetis kapi taha sulle aseme ja mis sul rohkem vaja läheb, ma olin sellega nõus. Koolis oli keskküte, elasin seal koolis ja töötasin seal koolis. Vanime korvpallilauad ülesse ja võrkpalli, see kõrgus oli küll üle nelja meetri. Ainult et ta lühikene natukene. Ja kuna algklasside õpetajad olid kõik vanemad, siis tuli minule algklassidele tuli ka kehakultuuri anda. Ainukene, mis mind tol ajal päästis, sest et minu tööpäev hakkas peale hommiku kell kaheksa ja viimased dünamo tunnid treeningutunnid ütleme, korvpallis ja võrkpallis Need lõppesid siis õhtul kell üheksa aitas mind väga suurelt füüsiliselt kaasa, et koolis oli olema üks vana klaver. Selle vana klaveri Marymonteerisin ära kuidagimoodi igatahes hääldab idas ja viisin selle siis spordisaali. Ja siis minu kõige suurem puhkus oli see, et kui andsin lastele mõne hariduseta, istusin klaveri taha ja hakkasin mängima, noh, oli kaks kärbest ühe hoobiga, ma sain istuda ja muusika saatel lastele oli palju lõbusam teha. Ühtlasi, kui oli koolipidu, siis selgus, et lapsed ei oska üldse tantsida. See aeg oli olnud, aga lapsed olid väga toredad. Kuna programmis oli olemas ka rahvatantsud, küll võimlejaid Estonias visanud, laiendasime seda, et õpetas neid siis alguses valssi tantsima ja polkat ja fokstrotti ja tangot. Ja noh, seda väidet võeti vastu suurepäraselt. Meil oli kooli direktor, oli üks naine Komi rahvusest Lydegi organ nagu Olossova see nägiga seda asja ja oli väga sellega rahul, et lapsed ka juba pidudel hakkasid tantsima ja eks ma õpetanud nelja natukene kombeid ka, mis veel vähegi sai nii-ütelda jutuga. Muidugi, tagajärg oli see, et ühel päeval kutsute mind ametiühingukomitee esimehe juure siis ta ei olnud veel uhtkombinaat, siis juhtisime Laak või mida see eesti keeles tähendab puhta iisma laager. Selle alla kuulusid kõik rajoonilaagrid kutsuti selle ametiühingukomitee esimehe juure üteldi, et nemad on kuulnud, et mina annan koolis, õpetan lapsi tantsima. Lõpetan küll, et sellepärast, et on õppeprogrammis on olemas. Jah, ja me teeme seda. Mul on telia palved. Meil on siin juhtivad seltsimehed, tahaksid ka oma kaasaga tantsimist, õpet. Kes olid need juhtivad seltsimehed, kas laagrite juhtkiust, laagrite juhtkond seal kaks inimest olid, kes olid siis mitte ohvitserid. Aga ülejäänud olid kõik ohvitserid oma naistega sisevägede ohvitseri sisevägede ohvitseri teha. Nojaa, nendeni tantsimise oskused olid väga kehvad ja tuli, mul oli vaja partnerid ja siis mul tuli meelde, et laagritest oli lahti saanud üks kes omal ajal oli seal olla kri teatris. Üks baleriin, üks Nataša see oli omamoodi tüdruk, väga kena tüdruk, väga kena naine oli. 12 aastat oli ta laagrisse määratud Nadali laagrist vabaks saanud, aga ju oli ka ei lubatud tolle ära sõita. Ja töötas siis tavainimesena teatri juures. Tema oli omapärase kaitseviisiga naine. Kuna ta oli kena naine ja laagris kenad naistel oli, ei olnud kerge elu kavaleride suhtes siis tema enda kaitseks oli välja mõtelnud variandi, et temal on olnud tsiifilisenemat. Endine Chifiditikeksale. Ma nägin ametiühingukomitee esimehega ära, et mis tema sellest arvab? Magu, no selle asja järele, see pöördus arstide poole ja kes olid teda ennemalt arstinud ja kontrollinud ja Need ütlesid, et mingisugust haigust tal ei ole ja arvatavasti ei olegi olnud. No ja hakkasime tantsukursustega peale ja ma pean ütlema, et need, minu õpilased, siis polkovniku, ide, bot, polkovniku Temajorid ja neid oli üle 20 inimese, sellest võttis osa siis muidugi ainult see kõrgem seltskond. Need siis õppisid siis ikke kes paremini, kes halvemini õppisid ära ja alates jällegi valss ja nendele Me pulkade õpetanudki. Aga õpetasime siis teisi tantse, fokstrotti ja tangot ja. Läbi saama ja päevaaeg. Mul oli parajasti võimlus tundja korraga kolossovo. Meie direktor tuleb sinna, ütles, et Nikondajantonovichadke tund otsekohe pooleli. Ja minge laagrite peavalitsuses asus üle platsi kohe teisel pool lahte peavalitsusse kindrali juure kindrali kutsud. Kindrali võtnud tantsukursustest osa ja tema naine ka ei võtnud. Kindral muidugi ta oli mind ennemalt staadionil oli näinud ja aga mingisugust otsest suhtlemist mul temaga olnud ei olnud ja läksin siis tema juure ja sekretär võttis mind kohe vorst, aha, semiootika Levits ootab teid juba ja ma läksin siis sinna ja et hakkasin rõiva instinktiivselt raporteerima vanas vaimustavalt lannalanna. Snaiu läks sina peale, muidugi. Kuuled, mis mees sa oled, et kehakultuuri, aga. Seal on kõik, aga mulle räägiti, et sa oled kondiiter. Ma ütlesin, taheti masena laike, tunnen küll. Tead mis, mine nüüd meie koju, aga tema, Tom, Načhastav oli seal samades KOHE laagrite peavalitsuse kõrval ülemuste elamu, põlemuste ano oli seal kõrval, et mine mu naise juure ja et temal kindralil tuleb kuuega aasta juubel ja on vaja, aga ei ole kondiitrid ja tema on kuulnud, et mina tunnen kondiitri tööd, aga kuulnud oli ta sellepärast, et ülemustel oli oma kinnine pood. Kogu nüüd teised inimesed digiei pääsenud ja nendel ei olnud, muidu oli tšekisüsteem, aga nendel ei olnud ei checki vaja selleks ega midagi. Nendel oli vaba vabavorstimüük, džid kõige kõrgematele ülemustele. Aga selle kaupluse juhataja õde oli koolis, meil töötas kooliõpetajana ja siis selle kooliõpetajal oli sünnipäev ja siis need naised rääkisid omavahel koolis, et teeks nüüd tordi, eks ole, et produkte saaks? Ei olegi starti, oskab teha, siis hakkasid, ja siis ma ütlesin, et ma teen teile tordi, kui ma saan ka ühe tüki endale siit kus muidugi jama tegigi tordi ja need siis, kui nägid seda torti, siis oli, oh jah ja nii edasi kõik, ja eks siis see kaupluse juhataja sai ka sellest saada. Ja see rääkis siis, kui kindrali naine oli käinud siis seal poes seal seoses eeloleva, siis selle teoga siit järelduseteks tortali sündmus seal ja, ja tol ajal kookeiga Dortmegi kondiitrid ei olnud lihtsalt. No ma läksin siis kindrali abikaasa juure ja see oli kolmapäevane päev ja ma ütlesin, et aga ma pean nüüd, et kui palju tuleb inimesi ja umbes ja siis otsustasime nii, et umbes 150 kookia siis kolm torti. Produkte sai sisse kinnisest kauplusest, nii palju läksin sinna, valisime välja kõiksugu konservidest, oli isegi ananassikonserve ja kõike niisugust head ja paremat, nii et tegin siis mitmet sorti neid torte kolm torti ja üle 100 koogi ja tegin seda siis seal kindrali köögis. Mis aasta see võis olla, see oli 46. aasta algus, samal ajal kui laagrites oli nälg ja tšekisüsteem oli edasi kohalik restoran, oli need kokad, tikid, siis toidud, toidud olid ka head ja paremad, aga siis kui tuli laua katmine, siis andsin seal nõu, kuidas seda teha ja siis kindralile naine panuseid. Aziz, tuleksin õhtul sinna, et läheb abi veel vaja, aitasin siis seda asja seal läbi viia ja söödi, joodi oldi rõõmsad ja kõvasti joodi või ütelda. Lõpuks tuli siis peenema kombeks kohaselt, taheti teed ja siis sünteesides kohvi ja siis käik oli kohviga nõuse kohvi ja siis koogid ja tordid välja toodud ja no siis oli jälle, oh naised muidugi teriti ooh ja kõik olid juba kõige paremaks just siis ei olnud ju muusikat midagit, kindralil oli siis juba reparatsiooni korrast saadud klaver Saksamaalt, Saksamaalt ja päris hea bestein. Ja see oli hääljaskaalse, mängisin paar valssi ja nii edasi, ja noh, siis oli. Menu oli ka minul võrdlemisi korralik, sellepärast et ei olnud harjutud nägema, et mingisugune seegaa sekka jonne, nagu et vang, seened tegid orbiidi sõitsid, mängib klaverit veel nendele ja no ikka laua katmine skaalat ja ma pean ütlema, et laut oli ilus välja, sest et viisid, mis olid reporatsiooni korrast saadud ja need olid korralikult kindrali, oli suur viietoaline korter. Mina siis ma enam kapi taga ei maganud, ma sain siis oli üks väike ruum oli kehakultuurisaali kõrval. Isa saatis mulle paki ja saatis mulle, ma palusin, et saada mulle elektripliit. Kunagi 37. aastal Saksamaalt Berliinist ostsin Symeshuketki pliidi uudistoode oli see pliit töötab mul tänapäevani ilma remondita 37.-st aastast alates kusjuures see Piliit oli hiljem. Ma kasutasin kogusaeg maja kütteks, too kütteks, mis oli laoruum kunagi olnud, seal ei olnud küte radiaatorid sees, mis selle tõttu siis oli see häda hädavajalik taust. Elu läks siis niimoodi edasi, järk-järgult uhtas. Ja nagu mainisin, sain juba ennemalt teada, et mu abikaasa tütrega elavad Siberis ja 1946. aastal ma läksin siis kindrali juure. Kevadel ütlesin, et ma tahaksin perekonda minna Siberisse vaatama, kuna minul väljasõiduõigust ei olnud, et kas ta lubaks, annaks mulle siis puhkusetõendi, saingi omale kindrali allkirjaga puhkusetõendi, mis hiljem osutus väga vajalikuks see piirkond, kus mu abikaasa Ennosse oli hoobi jõe võrdlemisi põhjapoolses osas. Seal oli välja saadetud rajoon. Muid ühenduspidamise ideid peale laeva ei olnud. Laevad kontrolliti kogu see, kes seal sõitsid. Ja kui sul olid natukenegi kahtlasemad pabereid, siis hakati sind kontrollima. Kes ja mis sa koos kui mina oma kindrali allkirjaga Paberi välja lained. Ma olen puhtisem, raag, NKVD, SSSR, kindral kurdaakov on allkirja andnud muidugi trükitud paber kõike pitsatit peal ja siis nagu üteldakse, et vaimus löödi kulpi. Saatsin naisele telegrammi, kui istusin laeva peale. Laev sõitis võrdlemisi ruttu, sest ta sõitis allavoolu. Kas ma midagit kolmandal või neljandal päeval jõudsin siis kompaazova ja naine ja tütar olid sadamas rasvas. Pea mitu aastat Tallinna vahet, viis aastat vahed, no võrreldes teistega, see oli väike, võib ütelda, aga ta oli ikkagi aeg ja ma ütleks, missuguste kõikvõimalikud virvarris oli kogu see aeg läinud. No oli seal ja naine rääkis siis oma saatusest. Nemad spetsialist, kus meie rongid siis eraldati, neid saadeti Siberisse, Sverlovskisse sõideti kah siis Novosibirskis seal Parsa peale, mitte tavalise laeva peale, aga jõepraami peale ja sõidutati siis kuni asju ka nii muuseas asju, Ghana on maailma kõige suuremad troid. Ja ussisoo Nõukogude Liit saab vatsu Khanis kõige suuremas koguses ussimürki. Ja vot sinna ta siis saadeti koos tütrepojaga pojaks, oli kohe, ei pidanud vastu, kohe suri aegsasti ära samal aastal. Ja aga tytar pidas siiski vastu asju, Khanis oli nendel äärmiselt raske. Soo keskel oli niuke kõrgendik soo, Saarne, aga küllalt suure Mõetodega. Ja seal oli siis kolhoos, aga see kolhoos oli väga raskel järel ja igale toiduga ja kõigil oli väga raske. Taine pandi seal asju Khanis tööle korjama. Pihta on see siberi mänd, selle oksi, milles tehti siis C-vitamiini. Ja seal nende okste vahel nähtavasti oli metsapunktis teda hammustas ja meediast naine sai, siis võib ütelda surmava hammustuse. Sest selle tagajärjel tal hiljem tekkis Parkinsoni haigus, millesse taga suri. Aga tol korral Taavil seda ei tulnud. Haigus oli küll juba sees, aga ta sai asju kannist minema sellega, et palusid teda, saadetakse ta tundis ennast tervislikult väga halvasti peale poja surma ja palusite tasaldakse suuremasse keskusesse arsti juure. Siis ta sai nii kaugele seal veenda kohaliku arsti, sest seekord oli ka väljasaadetavate koht, jättis ta sinna. Ja naine oli koltašovos saanud, lastenõuandlasse dieet kokaks? Noh, kohtumine muidugi ta oli üle ootuste ei võinud ju kunagi arvata, et see veel võib üldse saab olla ja siis hakkasime arutama, mida edasi teha. Tema ei tohtinud ära sõita, ta pidi iganädalaselt käima ennast registreerimas. Et jõelaevaga Rex süüdistanud peale ja katsunud sõita, sellest ei tulnud mitte midagi välja sellepärast et oleks. Nädala pärast, kui teil oleks registreerima, oli kindlasti teada, et ainult veelaevaga hakatud otsima ei tule kõne allagi. No otsustasime siis, et mina sõidan tagasi, aga võtan kaasa, tütre tütar oli siis kaheksaaastane, tütar oli siis kaheksaaastane ja mõeldud tehtud tütar oli juba käis koolis, seal golfašovos, vene keelt valdas hästi. Aktsenti tal vene keeles ei olnud mingisugust. Ja hakkasime siis sõitma, ma olin kolm nädalat, olin seal rohkem ei saanud olla, sest et tahtsin tütrey Eestisse viia. Ja siis pidin juba tööle tagasi minema. Ja otsustasime, et järgmine aasta tuleb abikaasa järele. Võtsin tütre kaasa ja hakkasime sõitma, kui tulid kontrollid, siis lõpetasin tüdruk ära, et lipaga ringi käib üheskoos ja teises kohas ning lapse peale ei pöörata tähelepanu nii palju. Aga mina jällegi oma dokumendiga ja, ja kui teised nägid, et kes seal laeva peal minuga koos oli ka tütar Need, keegi koputama ka ei läinud, sellepärast nägid, et nisukene Pumaga taskus, et seal ei ole midagi. Aga Twitteril hakkas laeva peal juba hakkas temperatuur. Ja kui lõppude lõpuks jõudsime, me sõitsime väga palju midagi, kaheksa, kaheksa päeva midagit või seitse päeva, me olime need kõige lähema 70-st jõudsime Novosibirskisse, tütar oli nii, et ei, oli juba täitsa meelemärkuseta. Võtsin siis tütre selga. Siis läksime Novosibirski jaama. Seal oli kohapealne arstipunkt. Läksin sinna, ütlesin mul tütrel on kõrge palavik ja meid pandi ühte poksi kaks ja pool meetrit korda. Poolteist ükskoika oli lapse, panin sinna ja tuli, arst. Kutsus teise ja vaatasin, et tuli välja, et tütar sarlakid. Ma pean tingimata minema kusagile haiglasse, et nad võtaksid lapse nakul haiglasse sisse. Läksid nakkushaiglasse, seal üteldi, et meie mitte midagi ei tea. Meie teenindame linna, Los Raudhaile, võtab vastu, Raithi ütleb, et meil ei ole nakkushaiglat, ei ole ja ma läksin siis lõbus, läksin linna meditsiini osakonda. Läksin juhataja juurde, ütlesin, läksid olukorrana, ütlesin, teateid ei taheta kusagil vastu võtta. Tervishoiuosakonna juhataja ütleb, aga meie ei saa, et see on ju linna omaga, teie ei ole ju linnaga midagit teljele pistmist, mõtlesin, kas laps. Ärasmus. Ei, seda mitte, aga no peab mingisuguse teisele, Ants Vain, ma ütlesin, et on küll üks lahendus olemas. Et ma võtan praegu lähen sinna jaama, võtan oma tütre, võtan selga uuesti ja lähen laste mänguplatsile liivakasti. Nagu teisedki teised lapsed ka on, siis ei ole mitte minu tütar annab üksinda aega, aga teine on homme juba 20 või 30 Serlaki juhust, et see võimalus on, et niisugune võimalus on, ma tean, et seal on olemas ja ma seda teen. Siis ütles, et nol ladna, mis teiega teha, ta tegi siis korralduse ja siis anti auto. Tuli viis meid siis nakkushaiglasse ja tütre saidi sinna. Mõtlesime siis nüüd endaga saab, läksin siis kohaliku, seal oli hotell olemas, räägiksin ära, et vot niisugune pahandus ja ütelda, et ei tea, et see on siis pikemaks ajaks. Et ega siis üheks päevaks ei ole, ma ütlesin, ei ole, kas tal ei ole mõnda Niukest olla väiksemalt tuba või? Naa, tulge õhtul tagasi, vaatame, siis leiti mulle üks koht, kes küll, aga voodiose olija hakkasin raha lugema, tuli välja, et rahadega ei olegi enam nii eriti kiitorsust sõit maksis, aga kellel ja abikaasa oli ka seal, jätsin natuke raha veel, et tal oleks natukene lisaraha. Mida siis edasi teha, peab hakkama omale töökohta muretsema, mõtlesin leks, kõige kindlam töökoht on see, kus kõht oleks täis olema. Tol ajal olid juba avatud nõnna nimetatud kommertsi sky magasini. Ma läksin sinna kommertsrestorani direktori Rutsenko stiilile vaja kondiitrid. See vaatas mulle otsa, kondiitrimoodi välja ei näinud, mul olid Eestis õmmeldud ülikond seljas. See ainukene, mis on, kas teie oskate seda nato oskan küll ikka panna? Jah, et meie kondiiter, kes on, et tema juba käis mulle kuu aega tagasi temaga Barnaulja sõitma oma ma ei tea, mis päranduse asja seal ajama. Ja et töötaja ajutiselt võib-olla saab, aga et rääkige selle kondiitriks, kutsus kondiitri sinna ja tuli üks kondiiter sinna vanem mees juba ja ütlesin, et vot mina olen ka kondiiter ja see ütles, et Boydioom Läksime siis tema tee tuppa sinna, kus ta tegi tööd ja ütles, et kas te ikka olete kondiiter Poltoranin külla ja osteti kohe kondiitri tööd teostaks. Asso ladna, teate, mis, võib-olla polegi tähtis, kuid ega ei oska, aga mul on tingimata vaja sõita, et aidake ikkagi välja, et kui suurte oskus on, et ma ei tea, et, et me aita kaasa nii palju, kui saab ja mis siin ikka küll ära õppida ja umbes nii ma ütlesin, et ei maksa muretseda, et no ja siis järgmisel hommikul, et hakkame siis. Nii minu proovitöö. Ma ütlesin, et mul ei ole midagi, siis kondiiter seal Ivanserigeeris. See siis ütles, et tema toob siis kaasa, võttis põlle ja valge püksid ja nii nagu see on valge särk. Mul oli olemas skaalas, nii, seda ei olnud vaja. Läksin siis järgmisel hommikul sinna ja hakkasime siis pihta ja ma tegin siis tordiyatšis, direktor tahtis ka näha seda. Noh, eks selles mõttes ka, ega ei tea, võib-olla lihtsalt puhub, eks ole. Tuli siis vaatama ja ma tegin niisuguseid mõned koogid ka, mida seal ei olnud ennemalt nähtudki ja siis oli kohe jummal. Ivan Sergejevitš oli kõige rõõmsam varna uuli sõita ja leppisime kokku, et ma teen kuuks ajaks teda asendab hakkasin siis peale ja hakkas tõusma ja siis võitsime abilise ja nädala pärast veel teise abilise ja siis veel kolmanda abilise soovitad, et kas ma jääkski nendele tööle, et mis paike sinna komisjon tagasi lähen looma, ütlesin, kuidas nii et mul tütar nüüd saab ka. Juba tütar pidi, 40 päeva oli karantiinis. Muide, kui tütar oli haiglas, siis mina tegin seda, et peale oma tööd võtsin üks kümmekond kooki, alati oli mul niisugune väike niisugune kastikene, panin nad sinna ja läksin siis haiglasse tütre juure. Ja noh, tütar kümmekond kooki ei saanud ise ära süüa, siis autos oma palatikaaslaste vahele ära ja siis, kui ma alati läksin, siis oli laiaks litsutud ninadega lastega, see oli akna taga ja kõik ootasid mind nagu jõuluvana. Muidugi nad ei olnud ju, kujutage ette, pääle seda ei olnud ju enne aeg ei teadnudki, mis kookon. Suurem osa olid seal väiksemad lapsed. Tütar sai siis haiglast välja ja siis sõitsime Novosibirskis minema. Sõitsime Eestisse. Eestis oli olukord väga masendav, kõik oli, linn oli ju purustatud. Sõitsin siis Mari Möldre ja Ruut Tarmo ajule mulje, siis Kristiga minu tütre kaante sees Tarmo tuva. Teise päeva õhtul siis mari kutsus Estonia teatri näitlejad sinna ja tegime siiski minu sinna jõudmise pidu ja ja siis sõitsimegi koos Kristiga isa juurde maale. Isa oli Juuru kandis Harglas Eesti Raadio abimajandi juhataja. Nii et meie tutvuse hakkas juba isa kaudu ütelda koostaja, vabandage. Sõitsin sinna, no isal oli väga hea meel ja minu sinna sõidavad Kauks, tappis kohe vasika ära ja ja olin siis eestis jätsingi tütre siseneja tütar hakkas siis käima Hargla koolis. Kuna kavatsus oli naiska ära tuua Siberist siis Eestisse meie elamisest ei oleks midagi välja tulnud, olles kätte saadud ja naine oleks selle tõttu laagrisse sattunud. Aga mõtlesin, et tütar ühe aasta ehk maal liiategi ei hakka nii silma ei olnud kusagil registreeritud. Kuna vanaisa oli Kultas ja tema oli kuulda, siis selle tõttu vaevalt oleks teda dokumentidel hakatud otsima. Järgmine Talv sügiseks läksin muidugi jällegi uut aastat tagasi ja tee hakkas jälle samas vaimus koolis. Aga ühtlasi ma Tallinnas olles sain nii kaugele, et dünamo suusavabrikus sain 30 paari suuski osta. Kuna eelmine talv olime ainult selles kitsas tolmusest saalis olnud, siis oli see, et saime suusad alla ja lapsi hakata suusatamist õpetama, juba endale Saindis ühe paari paremaid suuskasid viia, aga ma pean ütlema, et et siis suusad muutusid juba teatud määral vastikuks. Üks niisugune huvitav asi oli, mis tol ajal juhtus. Peerija tuli siis uhtaastasega oma ringsõidul. Põhjalaagrites mäletan, lasteaiad õppisid lauluga Peri, Abeerija sondsenarhidijat, vara. Igatahes kõik olid ärevil ja kõik tahtsid seda jumala järilist jumala asetäitjat näha. Beria sõitiski sinna ja lapsed laulsid oma laulu talle ette ilusast ja Naberi ei olnudki, oli ainult mõni tund ja sõitis edasi, kusjuures kohalik kindral seekord hakkab, siin on ikka tarvis, oli isegi löödud ja kartis, et kas ei ole nii, talb enne et ta nii ruttu ära sõites. 47. aastal hakkas juba UHD aasta rohkem eestlasi läbi käima, üks grupp oli Valgast, need olid Valga kooli õpilased, keda süüdistada oli süüdistatud. Mõnitamises ja neid oli 14 tüdrukut ja poissi, keda saadeti juhta laagrisse, aga neid ei peetud kuigi kaua, seal saadeti ära ja ma ei tea, kuhu väga kurb oli vaadata neid noori mehi ja noori tüdrukuid, kes tegelikult rääkisid, et nad seda ise Ma ei tõmmanud, et see oli maha kukkunud, aga siis keegi oli seda näinud ja arvanud, et nad olid selle maha tirinud, peale astunud ja selle tagajärjel pidi kannatama. Kevadel oli mul siis seisis ees uus sõit Siberisse et abikaasad kätte saada. Ja vahepeal olin siis välja mõtelnud sihukese kombinatsiooni ja see seisis selles. Abikaasal oli üks tuttav, üks venelanna, kes oli temaga võrdlemisi ühtemoodi. Kui ta tegi samasuguse soengu, nagu seal venelanna oli, siis noh, kui seda pilti vaadata, siis võib ütelda, et noh peaaegu on nagu üteldakse. Ja riietus sai ka siis vastavalt tehtud tabelid ühte kasvu kleit, millega ta siis pidi selga panema sõidu aeg, suvine aeg oli. See oli siis sellesamase venelanna kleiti Venemaal tehtud ja kõik, et millegagi mitte reeta seda. Minul endal oli ja dokument kaasas, meie teineteist ei tundnud. Ja tema pidi siis sõitma jõelaevaga, olgugi et risk oli väga suur, sellepärast et kui hakatakse otsima, pidi iga nädal käima ennast registreerimas. Mina sõitsin kolbashovosse, samal ajal oli seal Eesti laste kokkukorjamise komisjon. Need olid eesti lapsed, kelle emad, väljasaadetud emad olid ära surnud ja kes lapsed olid jäänud siis Siberisse nii-ütelda ilma vanemateta. Ja neid Tallinnast sõitis sinna kaheliikmeline komisjon, üks mees, üks naine, nendel olid siis vastavad dokumendid kaasas, Moskva NKVD poolt koguti kokku üldse kaks vagunitäit, 14 aastaseid ja nooremaid. Tähendab muidugi on tohutu kahju nendest eesti lastest, kes Siberis kokku korjates kaks vagunitäit saadeti Eestisse Eestis, nad pandi sugulaste juures. Ja kui nad said 16. aastaseks, siis nad korjati jälle kokku ja saadeti kõik Siberisse tagasi. Nagu mingisugused ei oska nime anda, nagu mingisugused röövlid. 16 aastased lapsed jälle Siberi taigas. Ja mina sõitsin golfašovasse tagasi. Raha mul oli tänu jumalale ja oli ainuke võimalus, et nüüd ära sõita, aga siis tuli juhus, tuli appi. Sellesamase naise tuttava mees, Zeelas suvassivirskis mees, rändur ja see sõitsid Šveitsile, lennukiga sõitis kolpašovasse. See naine, kelle dokumendi pidime kasutama saiaga kohaliku arsti käest, sai suunamise kirja Novosibirskisse läbivaatamisele minna, tähendab mitte minu naine, aga see Veera nimega naine, eks ole. Ja nüüd tema võttis siis andis oma passi, andis minu naisele. See oli naise röövnaise rööv ja meil oli siis kokku lepitud, et Novosibirskis saame kokku noja. Mina jõudsin, ma löövad oma dokumentide korralikult sinna ja naisega koos, siis sõitsime juba rongis mitte kui mees ja naine, aga ma ei mäletagi, mis ta nimi oli. Naise nimi oli igatahes, tagajärg oli see, et sõitsime Eestisse, aga Eestis tegime nii, tegime hästi ruttu. Et ei jääks Eestisse kauaks. Naine sõitis Võrru ja mina võtsin tütre kaasa ja sõitsin tütrega uhtasse. Aga naine sõitis Võrru Stahli võrust pärit, et ta saaks omale Võrus, saaks oma tüdrukupõlvenimi peale passi. No teatud nii kaasaaitamisel ja see õnnestus ja naine saigi oma. Saigi oma neiupõlve nime peal saluste, kõik ei seisa niiviisi selles samas, aga nimi oli saluste juba ja oli tal uus uus pass käes ja kui tal oli uus pass juba käes, siis ta sõitis meile uhtasse järele. Mina olin vahepeal saanud omale, aga uh, taas ühe ühiskorteris olin saanud ühe Tootuba oli väike. Ühtepidi oli kolmeetart 11, krediidi oli kaks ja poolmeeter kitsas oli küll, aga noh elada sai, teenistus oli ja kõik oli, aga muidugi oleks hea meelega tahtnud Eestisse tulla, aga seda see oli esialgu välistatud, liiatigi oli olukord sarnane. Et tuli nüüd võrdlemisi eemale hoida kõigist, et mitte mingisugusel põhjusel silmi alla sattuda. Sellepärast et naine oli tagaotsitav ja tütar, sedasama tee. Tagaotsitav. Kas te nüüd? Kaheksakümneaastase mehena usaldaksid sõnastada selle põhimõtte, mis aitas teil vastu pidada ja kogu selle raske teekonna läbi teha. Ma pean ütlema, et seda ma olen alati pidanud oma isa sõnu meeles, isa oli mul lihtne inimene, väikse haridusega. Adan oli üks kahani, mitte mitte rumal optimist, aga ma ütleksin, tark optimist tema minule räägist kolhoosike, et vaata, kui inimesel on väga raske, kui enam mingisugust võimalust ei näi olevat. Siiski on mingisugune olemas, aga seda ainult leida. Seda ühte võimalust.