Hiljuti oli ühel mu esinejal stuudios koe kaasas. Kas teil on ka keegi kaasas? Ei ole, ei ole, kõige rohkem kardan ma igasuguseid roomajaid. Ja teil rooma ja kodus on. Ja oleks ma seda teadnud, oleks võinud. Ärge rääkige, oleks ära minestanud. Teil on kodus boamadu. Ja ta on viimasel ajal hoopiski loomaaias olnud, sest meil oli küttega probleeme ja ja ma viisin ta ära, et, et mitte teda piinata. Kuidas koju sattusite? No ta oli minul mõnda aega juba niisuguseks väikeseks unistuseks, sest minul vastupidi, roomajad on alati sümpatiseerinud. Ja noh, nagu ei olnud meil hästi-hästi saada, aga, aga kui pääses pisut liikuma, siis siis tollal juba isegi teistes sotsialismimaades olid, olid nad olemas, saadaval niisama nagu akvaariumikalad ja nii edasi. Ja kui ma siis Poolas viibides hakkasin ühe kolleegi käest uurima, et et huvitav, mis nad võiksid zookaupluses maksta ja kas mul vahetusrahast nagu välja tuleb, siis ta ütles, et toimul kevadel paljunes kodu, sest et ma kingin sulle. Ja nii ma sain siis kingituseks pliiatsijämeduse ja 40 sentimeetri pikkuse kuningboa ja ja noh, nüüdseks on ta juba tegi kolm meetrit. Mida teie külalised on sellest loomast arvanud? Kas teist korda ikka tahavad veel tulla? No kõik oleneb külalistest on neid, kes, kes juba noh, nagu ainult tema pärast tulidki. Mõni ütles, et ta saab sellest jõudu, kui ta tunneb oma kehal seda roomajad ja ja teised jälle muidugi pelgasid ja ütlesid, et kui teda sealt terrariumist välja võetakse, et siis nad jooksevad kohe minema ja nii edasi, et ega ta ju kogu aeg mõnda korterit lahti ei olnud. Ei hammusta, hammustavad ju kõik, kes söövad, aga, aga nad ei hammusta selles mõttes. Et see nüüd oleks kuidagi ohtlik, kui, kui neile liiga teha, siis nad hammustavad vigu, olla hiir siis ka hammustavad, siis nad võtavad juba toiduna. Kas te olete hammustada saanud? Olen küll. Kuidas ta teie abikaasaga läbi saab? Ma arvan, et päris hästi Nabi kaasaga bioloog, mistõttu ei ole ja ei teki nagu probleeme ja lapsed ka meelsasti. Lapselaps, kui ta päris väike oli, siis tuli iga hommikul ütlesid tere hommikust, bussikene. Millega te teda toidate? Maod ei söö leiba-saia, nemad söövad teisi loomi ja ja, ja ma olengi natuke ära rikkunud ühekülgse toiduga selles mõttes, et hakkasin teda rotipoegadega toitma ja nüüd arvabki, et rott on ikka põristajaid ja ütleme, hiired ja muud sama mõõtu elukad ei ole nii päris toit ja kuna roomajad on kõigu soojas, et siis on nii, et nad söövad nii kümnekonna päeva tagant kordi ülejäänud ajanud, seedivad ja ja selleks, et paremini seeni otsivad endale sooja koha ja kodustes tingimustes asendab päikest elektripirni, et nad on seal pirni ajal ja soojendavad ja vahel käib vees ja vahel ronib mööda. Kui ta muutub rahutuks ja hakkab ringi kõndima Eedi siuglema, siis siis on selge, et kõht hakkab tühjaks minema, siis tuleb jälle sõjand suvel viitide välja ka. No natuke ikka, aga üldiselt on see ta ikkagi noh, võtab enda nagu põhilise koduna ikestatud terrariumis, mis on puhveti peale ehitatud. Siis olid loomi, teil ei ole kassi, koera? Ei ole, on ikka, on ikka jah. Aastane kääbuspuudel kodus ja on mul olnud ka kas elus ja ja akvaariumikalu ja. Nii et need loomad saavad kõik omavahel hästi läbi. Saavad küll, jah, ja eks neid tuleb niiviisi pidada, et nad üksteisele ka liiga ei pääse tegema. Ja siit saame kohe üle minna ühe kuulaja küsimuse juurde. Linnakorterites peetakse kõikvõimalikke metsloomi. Varem või hiljem võivad korteris elavad loomad muutuda nuhtluseks või lausa eluohtlikuks. Kui looma peremees abi saamiseks teie poole pöördub, kas saate teda aidata? No oleneb, mis nuhtlustel on, on meil olnud abi palujaid, küll enamasti juhtuks ahvidega alguses saadakse meremeeste käest või kuidas iganes mingi väike ahvipoeg kätte ja kui ta siis suureks kasvab, siis ta suguküpsuse lähenedes muutub enamasti agressiivseks ja ja on olnud siin juhuseid, kus omal ajal miilits meid appi kutsused, et pool peret oli juba haiglas ja ja nii edasi, rääkimata sellest, et niisugune elukas korteris on ju puhta nuhtlusest. Kui kassi ja koera on üsna lihtne õpetada käima väljas oma asju ajamas, siis siis ahv, kelle jaoks looduses väljaheitel ei ole mingit informatiivset ülesannet, temal on metsas nii, et mis puu otsast alla kukub, on kadunud ja sellel ei ole enam mingit küsimust, siis selle tõttu ahvi ei saa kuidagi õpetada ühes kohas väljas käima ja ja selles suhtes on ta korteris pidamiseks küll äärmiselt ebaõnnestunud elukas. Aga enamasti ei saa üks loom kvartalis nuhtluseks muutuda, kui, kui tema on nagu teadlikult igasuguse eluga kojutoomine eeldab seda, et enne seda on asja ülearu peetud, kas on aega temaga tegeleda, kas on võimalusi temaga tegeleda kas on tahtmist temaga tegeleda ja nii edasi ja mul muul moel ei ei ole nagu üldse minu arvates mõelda, mingit elukat kojuvad ja ja ega nüüd metsloomi nii väga ei peakski võtma, sest ütleme sedasama Boagi on mul niisugune nagu akvaariumiga aladki, kes on kümneid või sadu põlvkondi inimese juures juba olnud, nad, nad on muutunud nagu selles mõttes juba poolenisti koduloomaks. Aga suvalist elukat metsast kaasa võtta on totraid asju inimene üldse teha või? No ma olen siin viimasel ajal meelde tuletanud ka ajakirjandusega suheldes ja, ja ei saa ma ise kuidagi ära unustada seda lõiku väikesest printsist, kus ta teeb juttu rebasega ja ütleb, et, et ta ei saa teda taltsutada, sest ta peab sellega võtma endale vastutuse. Siin on lühidalt vormis ju tegelikult kogu see iva iva kirja pandud ja ja see praegune probleem Eestimaal, Tallinnas iseäranis hulkuvate koerte ja, ja muude loomadega, see on ju kõik tegelikult sellepärast, et vastutustundetud inimesed on nad kunagi omale võtnud. Need hulkuvad koerad teevad teie loomadele ka liiga. Ja meie omadele ka, aga, aga nad teevad liiga praegu mööda Eestimaa metsi. Ja meie probleem on äärmiselt tõsine, kuigi mugav on sellest probleemist mitte välja teha, aga, aga see võib viia täiesti nihukeste katastroofiliste tulemusteni. Sest kui nad praegu murravad mitte ainult meil ja vabaõhumuuseumis loomi siis ja nõmmel ja kus iganes on veel mõni metskits liikumas, seal ei ole neil ilmselt seda liikumist kaua. Nad võivad varsti hakata lapsi murdma, kui enam kitsi ei ole. Mida teha? Naelt poolt tuleb hea seista muidugi selle eest, et neid ei saaks tekkida, sest et muidu on nii, et võitleme milledega, juured kogu aeg kasutavad neid villu juurde. Et selles mõttes peaks nii veenmise kui kui võib-olla ka seadusandlike võimaluste rakendamise abil püüdma võimalike halbu looma peremehi vähendada ja teiselt poolt kui ei ole ilmselt muud teed kui praeguseks hulkuma lastud ja ulaelu elavad koerad tuleb lihtsalt kinni püüda ja ja kui ja pahatihti enam ei olegi neile võimalust mingit peremeest leida, siis ei jää muud üle, kui hukata. Selline küsimus, kui palju on Tallinna loomaaias selliseid loomi, keda ei kohta enam vabas looduses? No eks need mõned ikka on ja, ja kui nüüd olla mitte väga absoluutne, siis, siis neid, keda väga harva või äärmise õnne puhul võimalus on, on kohata, neid on veelgi rohkem üks niisugune, kes kohe inimestele, kes loomade tulevad, hästi silma torkab, sest et nende, see niisugune Frovisoorne jooksuajad on kohe päris värava lähedal on need Davidi hirved ehk miilud kes tegelikult olid välja surnud loodusest juba siis, kui nad teadvusele kirjeldati. Nii et see on üks niisugune ja, ja neid perse valski hobused ja ja, ja mõnedki on loomade abiga taas loodusesse paiga leidnud nagu ütleme, Euroopa piison ja nii et see on üks loomaaedade tegevuse põhivaldkondi, neid hääbumas, looduslikke asurkondi toetada ja, ja sellega meiegi tegeleda. NSV liidus oli Tallinna loomaaed üks parimaid, kuidas on meie seis Euroopas? No kõik oleneb sellest, millise kandi pealt võrrelda, kui, kui võrrelda meie kollektsiooni, siis on ta arvestatav terves maailmas. Aga selles on muidugi õigused, et kogu see puuristik ja, ja miljöö, milles me oma loomi näidata saame, see näeb välja nii, nagu Euroopa arenenud maades sajandivahetusel tehti. Ja Lääne kolleegid ütlevad, et kuna ka reaalselt tehnoloogia kui idaneb, et siis nemad arvestavad paari-kolmekümne aastaga iga uue loomaaiaobjekti, no mõeldavad planeeritud eluiga. Meie oleme omale niukseks perspektiiviks pannud. Et kui saaks asja nii ajada, et me võiks 100 aasta jooksul meie praeguse territooriumi täielikult hõlmata. Et siis siis võiks seda Eesti vaesust ja kõikide muude asjade vajalikkust arvestades nagu rahule jääda, aga see eeldaks 10 miljonit krooni aastas investeeringuid lisaks igapäevase äraelamise kulule. Ja kui möödunud aastal saime investeeringuteks peaaegu kaheksa miljonit, siis tänavu oleme saanud ainult ühe miljoni. Ja nii me nüüd siis otsimegi võimalused, et peale linnaeelarve meid toetaks ka riigieelarve ja ja et leidub sponsoreid nii sisemaal kui kui välismaal, kes, kes meie tegevusest huvitatud oleks ja ja meil natuke õlg alla paneks. Paljud telekanalid näitavad väga põnevaid filme loomadest, müügil on sadu videofilme. Kuivõrd palju mõjutab videotööstusmaailma loomaaedade tegevust? Mõlemat pidi, sest ühelt poolt on võimalik tänu videosüsteemidele teha märksa kõrgemal tasemel nii looma psühholoogilisi uuringuid kui kui sigimisbioloogiauuringuid ja ka seda propagandat, mida, mida loomaaiad teevad ühe eesmärgina. Aga teiselt poolt jah, on paraku mitte otsene konkurents, vaid on ka kõlvatu konkurents olemas, sest et praegust Inglismaal ja mitmel pool mujal eriti üles kerkinud niisugune otsene loomaaedade vastane liikumine on selgunud, finantseeritakse just videofirmade poolt lootuses, nagu siis enamat turgu oma toodangule saada. Kui palju teil on loomaaias kaasaegset tehnikat, kas teil videotehnikat ka? No natuke on, võiks enam olla. Esialgu oleme saanud natukene videotehnikat selleks, et oma tööd paremini teha, mis puudutab uurimuslikku ja nisukest külge, aga esialgu meil ei ole veel videotehnikat külastajate jaoks, mis on üsna levinud mitmetes läänepoolsetes loomaaedades, kus siis ütleme tänu infrapunasele kaamerale ja niiviisi on võimalikuks osutunud näidata näidata külastajatele ka seda, mis toimub pimedas pesakambris ja ja muidugi, rääkimata sellest, et seal näiteks algab hommikul päev sellega, et loomaarst vaatab öised videod läbi, selge, mis loomad on vahepeal teinud ja mis nendega on juhtunud. Niisuguse asjani me pole veel jõudnud, sest see on ikka natuke kallis meie jaoks. Loomaaias näevad kõik loomad kuidagi kurvad välja, kas saaks nende elu huvitavamaks muuta? Küsitaks. No see ongi üks üks niisugune loomaaednike tegevuse põhi põhiosi leida mingit tegevust nendele loomadele, sest et loomaaia loomade põhiline probleem kuigi inimesed arvavad teisiti, ei ole mitte see, et neil on aed ümber ja nad on nii-ütelda kinni, vaid see, et nende eest kõik ära tehtud ja nendel läheb igavaks. Ja, ja selles mõttes muidugi tuleb kogu aeg mõelda midagi välja, aga pahatihti inimesed puht psühholoogiliselt on ette valmistatud selles suunas, et nendel loomadel on, on just selle piiratud liikumisvabaduse tõttu nagu, nagu niisugune halb olla ja siis nad kujutavad ette ennast nagu selles rollis ja ja siis arvavad nagu, nagu nad näeksid väga kurvad välja. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole, kui kui asja vaadata võimalikult reaalselt, nii püüda analüüsida, siis siis asi ei ole sugugi nii hull, kui, kui eriti emotsionaalsed inimesed kalduvad arvama. No mida te olete näiteks igavuse peletamiseks loomadele välja mõelnud? No näiteks on niisugune võimalused, et selle asemel, et toitu panna alati ühte kohta hunnikusse võib teda peita ja teha tema kättesaamist natuke keerulisemaks ja, ja noh, näiteks võimalik jääkarul kala ja porgandit külmutada plastikämbrisse niukse jääkamaka sisse jätkus sellel karul lõunani tegevust, kui ta puhub ja sulatatakse teha, sest neid neid toidupalakesi välja Loomade hulgas on väga palju ööloomi. Kas loomaaia asukate ööelu võiks külastajatele huvi pakkuda või elatakse loomaaias sootuks teistsugust elu kui vabas looduses? Ei elatakse just sedasama elumis vabas looduses, kuigi on teoreetiline võimalus meie loomaaias ei ole ühtegi niisugust väljapanekut, aga on võimalik nii nagu vahel on tittedel päev pahupidi pööratud, nii on võimalik tahtlikult pöörata loomade päev kunstliku valgustuse ja muu režiimi muutmisega. Niiviisi, et siis, kui meil kõigil on päev, siis, siis neil on öö. Aga meie oleme ise mingil määral kasutanud seda, et loomad on öösel mõneti huvitavamad ja oleme korraldanud aeg-ajalt neid öiseid ekskursioone seal, kus kus see asi on, ütleme soojema kliimaga ja, ja suure turismivoolu tõttu. Majanduslikult tasuvam, seal, seal rakendatakse näiteks regulaarselt seda ma tean, et näiteks Singapuri loomaaias on on kohe teine vahetus personali, kes tulevad ööseks välja ja kus siis vastavalt ettevalmistatud valgustuse ja, ja, ja spetsiaalse öise transpordivaral, siis näidatakse neid neid loomi öösel. Et see kõik on tõesti nii, et, et loomad on ju looduses videvikus videvik kuni kõige aktiivsemalt suuremalt jaolt muidugi on ka täiesti päevase eluviisiga pirukaid. Siis on võimalik neid isegi meil näha, rääkimata nendest loomaaedadest, kus on nagu rahalised võimalused paremad. Kas vastab tõele, et loomaaia loomade paljud instinktid on pöördumatult kahjustatud? Tähendab instinktid võivad olla kahjustatud ju kõigil nii looduses olevatel loomadel kui, kui, kui loomaaias olevatel loomadel ja ja, ja on loomaaias. Ja looduseski neid, kellel noh, nagu mõistus pole korras või kiiks on külge tulnud ja mingil määral tõenäosus et see loomaaias pisut suurem on, niisama nägusega linnalises keskkonnas suurema on, aga asi ei ole jällegi nii traagiline, kui, kui tavatsetakse. Arvata jaa jaa, siin tuleb meelde tuletada seda vana Armeenia raadio anekdooti, kui küsiti, et kas koer võib põdeda infarkti ja vastus oli, et võib kudele inimlikud elutingimused antakse ja nii on nende loomaaia loomadega ka, et nad on inimlikes tingimustes. Keegi küsib, kui loomade puurid lahti teha. Kas suurem osa loomadest paneb plehku? Ja kui nad ka huvi pärast natuke eemale jalutavad, siis tulevad nad toidu saamise ajaks enamasti tagasi. Iseasi on siis, kui need sel ajal, kui nad on välja jalutada, tänud ehmatada ja, või hirmutada siis siis hirm hakkab ületama nende tavalised soovid ja tahtmised ja siis nad võivad kabuhirmus põgenema hakata ja ja enam mitte osata tagasi tulla. Aga reeglina, kui nad, kui nad saavad tagasi tulla, siis nad, see on see koht, kus nad on, on kaua aega olnud ja oma elu kõik vajalikud vajadused kätte saanud ja ja selles mõttes, see on nende kodu. Meil on olnud võimalus üks eksperiment nii poolkogemata pool meelega teha vana platsi peal, kui kui sügisese tormiga üks suur pappel kukkus ümber ja lükkas pikali terve pikapuuride. Noh, nagu selle aedikute esimese aiafrondi ja loomaaia panime külastamiseks kinni ja kaks päeva läks, kuni me selle kõik püsti saime ja loomad elasid selle pikale aia taga sama edukalt, kui kui püsti aia taga oli, et see oli nende lõhnamärkidega märgistatud harjunud nende territoorium ja ja kuna miski neid ei, ei häirinud enam kui tavalisel päeval, siis nad elasidki. Kes on Tallinna loomaaia kõige vanemad asukad? Ma nüüd väga täpselt seda raamatupidamist ei mäleta peast, hiljaaegu olid meil kõige vanemad, üks sookurg ja, ja üks paar raisakotkaid. Praeguseks on nemad juba läinud nagu parematele jahimaadele ja ja vist on nüüd üks vanemaid, vähemalt, on üks jääkaru, kes on 64.-st aastast saadik? Jaa, veidi 64. aastal sündinud ja 66.-st aastast meil ja tema eakaaslasi on on veel paar tükki. Nii et no üldiselt reeglina loomaaia loomad elavad kauem kui nende liigast, loodus. Kus on teie kalmistu kultuurimuuseum, enamasti tehakse topiseid. Mitte ainult topiseid, tähendab topised on ju need asjad, mida inimene muuseumi külastades näeb. Ja inimesele jääb tegelikult teadmata tihti, et muuseumi põhiosa ei ole mitte ekspositsioon, vaid fondid. Meie kadunukesi on mitte ainult Eesti muuseumides läinud, vaid ka mitmele poole mujale maailma sest kui on hea kollektsioon, siis ihkavad neid elukaid ka ka muud Soloogia tegelevad asutused. Ja mis ei ole nagu museaalse või teadusliku huviobjektideks. No need lähevad mõnikord ka teistele loomadele toiduks, kui, kui see ei ole millegipärast vastunäidustatud ja. Mõned on ka loomaaia territooriumile maha maetud, nii et igasugust Palju on räägitud Loch Nessi järve koletisest. Kui reaalne on see, et seal elab mingi eelajalooline loom, kes ei ole sugugi välja surnud, nagu on siiani arvatud? No see on niisugune asi, et seal võib-olla noh, ma ei ole müstikkeriti võib olla tegemist lihtsalt ühe nihukese arusaamatusega, et midagi inimene oma suure emotsionaalse fantaasiaga kujutab ette. Aga samal ajal ei ole ka päris võimatu, et midagi on. Aga me võime ju eksperimendi teha ja mistahes v kokku hulpima panna ootamatult näiteks mingi poi ja siis hakata rannas küsima, et mis see on, mis nad on, on näinud, siis paljud pole üldse näinud ja, ja ülejäänud võivad kokku luuletada sinna, mis iganes, nii et et ma natuke arvan, et see on niisugune muinasjutt. Turistide ligimeelitamiseks välja mõeldud. Noh, kas nüüd tahtlikult või poolkogemata pool meelega nagu Saaremaal öeldakse, aga aga igal juhul kasutatakse seda ära turistide ligimeelitamiseks saanudki selgeks Ja on olemas terve rida näpunäiteid selle kohta, kuidas ühe või teise suure looma käest eluga pääseda. Öeldakse, et karuga kohtudes tuleb pikali heita ja surnut mängida. Hunti nähes tuleb hõõguv puutoigas kätte võtta ja sellega vehkida. Kui tõsiselt tuleb sellistesse soovitustesse suhtuda? No need on enamasti ka nii kergelt muinasjutumaitselised, kuigi vägiiva on nendel asjadel kõigil sees, sest reeglina tuld kardavad kõik kõik elukad, see on kasutatav nii hundi kui mis tahes muu kiskja puhul. Põhiline on see, et ei tohi kiski aga kokku saades minema pageda, sest kõikidel kiskjatel on refleks järgneda kiiresti eemalduvale asjale käpp peale panna ja siis alles vaadata, mis oli. Ja see on niisama loomulik nagu teil näiteks silma kinni panna, kui, kui miski silmale läheneb. Et see on kõige rumalam, mis võib teha muuseas ka koeraga kohtades ja võti on see, et tuleb ennast võimalikult hirmuäratavaks teha suureks koledaks ja vastumeelseks, need aga see, kuigi see on väga levinud karu karu puhul, siis on ilmselt ka põhjus see, et karu on segatoiduline ja ja ei ole sugugi ainult nüüd liha, see, mida ta sööb. Ja kui teil kõht täis on, siis ta võib olla inimest uurib nagu uudishimust enam ja, ja selle tõttu ta noh, see kummaliselt käituma pikali visanud inimene tundub talle teinekord lihtsalt väärt, et vaadata, aga mitte ihaldusväärse toiduna, seda enam, et loomade jaoks inimene haiseb enamasti üsna vastikult. Kuidas siis on, kui hunti, karu või ilvest kardad, siis ära metsa mine või ei ole sugugi nii. Metsaminekust mõnu tundma ja kui, kui see hirm on, on suurem, kui see mõnu, siis ei ole mõtet muidugi minna, sellepärast et see rikub kõik selle asja ära. Metsa, huntide, karude, kodu ja, ja tahta, et need sealt oleks ära hävitatud, et, et inimene saaks metsa minna, oleks lapsik. Selles mõttes küll, kes kardab metsas, ei tarvitse sinna minna. Mis nippidega on õnnestunud talitajatel kiskja puuri minna ja sealt eluga välja tulla? Seal ei ole mingit nippi, sellepärast et lihtsalt nad käivad seal, kui, kui see elukas oli teise puuri aetud. Seda võib igaüks teha eluloomaaias ja suhtuda tarite looma vahel on, on vastastikusel arusaamisel. Nad teavad, et kui nad lähevad õigel ajal kõrvalpuuri lasevad sellel talitusel seda puuri puhastada siis, kui nad uuesti taas oma tuppa tagasi lastakse, siis on seal ees ootamas toit. Ja nad teevad seda üsna meelsasti, need seal ei teki konfliktseid situatsioone. Siin on selline küsimus, millise looma puuri teie julgeksite siseneda, järelikult kõikide loomade puurimise loomisele. Kas olete surmahirmu tundnud? Jah, aga mitte seoses loomadega. Ma kardan natuke kõrgust ja, ja nii edasi, nii et niisugusi situatsioon on, on elus ette tulnud. Ja ma olen ka näiteks olnud lennukis, kui lennuk on üsna rikki läinud ja niuksed situatsioonid on, on, võiks ütelda, natuke surmahirmuga seotud olnud, aga loomadega küll mitte. Kas pärast seda hakkasite lennukit kartma? Ei, ma olen jälle natuke liiga kaine mõtlemisviisiga ja tõenäosus, et see nüüd minuga jälle uuesti juhtub, on üsna pisike võrreldes. Nii ei saaks ju üldse üldse elada, sest et kõige enam vist saab praegu igasuguste autoõnnetuste pealesõitudega inimese surmani. Milliste loomade jälgimine huvitab teid momendil kõige rohkem? No ma ei saa nüüd ütelda, et nüüd oleks momendil mõni eriline rohkem, mulle meeldib, kui mul vähegi võimalik on, loomade elu jälgida ja paraku viimasel ajal küll on rohkem aega vaja olnud panna selleks, et et saada loomaaiale rohkem raha ja, ja, ja, või ka mõningaid muid muid asju, et on nagu inimese loomadega pidanud enam suhtlema, aga kui ma vähegi mahti saan, seal püüan ikka ringi peale teha, vähemalt Loomaaiale. Aga märksa enam kui, kui nüüd ütleme võib-olla muid loomi, ma jälgiksin hea meelega kiskjate käitumist, sest need on natuke keerulisema käitumisega ja selles mõttes huvitavamad. Aga ma ei ole näinud ühtegi elukat, kes oleks minu jaoks inetu või, või ebahuvitav. Persona saates vastab kuulajate esitatud küsimustele Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Ühe sakslasel on koduse eesel. Muhvi mufion, kirglik suitsetaja. Ta ei hakka enne töölegi, kui pole peremehe käest suitsu saanud. Viimasel ajal on peremees Mohviga lausa hädas. Siis movie on hakanud tõmbama ainult kalleid sigarette. Käska teie loomadel on kummalisi harjumusi, küsitakse. Mõned kummalised arvamused võivad ju olla, aga, aga eks armastatakse küll rääkida inimlikest nõrkustest, aga muud elukad on altid samamoodi mõne sõltuvuse külge hakkama, kui, kui inimene oma lollusest on neile selle asja selgeks õpetanud. Need et eks suitsetamine on üks lollus, mida inimeste kõrval mõnele muulegi loomale on, on selgeks õpetatud ja halbu harjumusi võib ju kõigil olla, ütleme, omal ajal oli, oli näiteks päris nii ametlik meetod, et, et, et kui ei jaksatud hästi ära kütta mõningate loomade jaoks ruume, siis viimases hädas katsuti katsuti neile alkoholiga sooja teha või või kui ei olnud nagu moodsamaid narkoosivahendeid, siis siis prooviti loom purju joota ja siis midagi ära teha, siin. Kunagi oli. Tol ajal meil ei olnud element, aga, aga oli Riia loomaaias näiteks ämber veini oli, oli elevandil. Johnis külastajatega olete ka hirmus hädas. Jah, õnneks mitte pidevalt, vaid aeg-ajalt on, on nisukesi külastajaid, kes ennast üleval pidada ei oska, aga seni oleme nendega toime tulla. Mis on need kõige suuremad hädad, mida kiputakse tegema? No mida iganes tähendab, kõige enam püütakse häirida neid loomi ja ma pean ka toitmist reeglina häirimiseks, sest et see kui ka toidetakse asjaga, mis, mis loomale vajalik on, siis arvestades seda, et meil võib võib-olla ka näiteks meil oli möödunud aastal kaks 40000 inimesega päeva ja kui korrutada, kas see pisikene toidukübe selle inimhulgaga, siis võib lõhki sööta, mistahes eluk lõhutakse ja, ja no on päris niukseid statistlike asju isegi olnud, kus ühe käega antakse mingit maiuspala ja teise käega torgatakse siis millegiga või? Kas looming varastatud ka on ka ette tulnud seda mitmesugusel eesmärgil küll küll mõned, kes, kes lihtsalt põnevuse pärast, mõned, kes on huvi tundnud mõne eluka kui, kui looma vastu on olnud ka juhuseid, mis on hiljem selgunud, kus meil on varastatud näiteks muffinitallesid ja neid kännu kukkes maha müüdud. Ja selline küsimus teile, millise looma puuri juures seismine pakub teile kõige suuremat lõbu, kus nalja saab? Nalja võib igal pool saada, aga seda on raske nüüd niiviisi ütelda, et mingi loomapuur oleks seal, kus parajasti midagi toimub, tähendab kui kui, kui loom ei ole jõude, vaid millegagi tegeleb, siis on igasugust looma käitumist huvitav jälgida. Ja ma soovitaksingi kõigile loomaaia külastajatele. Meil on see kuidagi noh, ilmselt on see ka niisugune, et me pole nagu kasvanud veel oma kultuuriga sellesse faasi, et me ei oska nagu loomade külastada. Meil tullakse loomad enamasti ja tahetakse kogu loomad korraga ära vaadata. Targemaks saab, kui seista tund aega ühe puuri juures ja vaadata sellel päeval võib-olla ainult mingi väike osa loomaaiast ja järgmine kord tulla, vaadata siis ka suurt osa või või tulla vaadata sedasama, kui see põnev oli. Ja see ongi põhjus, miks me näiteks müüme kuukaarti aasta kaarti ja ja Saksamaal on näiteks väga levinud lastele või vanainimestele, kinkide pühadeks või sünnipäevaks näiteks loomaaia aastakaar. Ma kujutan ette, et meil oleks mitmed inimesed väga üllatunud, kui, kui nad niisuguse kingituse saavad. Aga aga seal ei ole tegelikult midagi naljakat. Nii vaatame järgmis kirja. Ühes lõunamaa loomaaias pakuti hiljuti külastajatele sitikatest ja sättikatest valmistatud toite. See tõi kokku väga palju rahvast. Tallinna loomaaed võiks näiteks teosemise päeva korraldada. Megandi aedadest võib leida väga palju tigusid. Mis te sellest plaanist arvate? No ma arvan, et, et tigusid ei ole võimalik korjata mitte ainult nõmme kandist, vaid vaid meil praegust mitmelt poolt mujaltki. Aga tegu on niuksed tigudega, mida üldiselt ei ei ole nagu kombeks süüa ja ma arvan, et seal lõunamaa kandis, kus mitte ainult loomaaias, vaid igal pool mujal süüakse. Niisuguseid asju, mida meie Sinsiidigatakse sättikataks halvustavalt nimetame ja muidu toiduks ei pea. Ja loomaaed lihtsalt kasutas ära võimaluse noh, mingit asja pakkuda, mis mis nagu turistidele eksootilisema peale läheb. Nagu viimasel ajal öelda tavatsetakse ja meilgi oleks mõeldav ühteteist võib-olla niisugust ekspositsiooni välist välja mõelda, kui meil natuke lahedam oleks ruumidega, aga meil on üks põhiprobleem see, et et meil ei ole nagu hästi ühte korralikku söögikohtagi, niisugust tõesti korralik söögikoht oleks jaa. Jaa. Ma ise loodan, et lähiaastatel või kogunisti tänavu on ehk võimalus välja kulutada lausa konkurss kellelegi, kes tahaks valmis ehitada niisuguse arvestatavalt vägeva restorani meie läänevärava kõrval mis võiks töötada nii linna poolt kui loomaaia poolt ja, ja, ja kus meie pakuksime omalt poolt korraliku võimaluse saada kommunikatsioonidega varustatud ehitusplatsi. Nii et kui, kui oleks huvitatud firmasid, aga, aga see ei peaks mitte olema ette kujutatud nagu mingi nihukese väikse putkana vaid see peaks päris korralik söögipaik. Kas piletimüük on ainuke tulu? No meil peale piletimüügi natukene võime suveniire ja ja natuke anname võimalust teisele firmale siis ka meie platsi peal seal väikselt atraktsioone teha ja aga see kõik on noh, suhteliselt niisugune laps, sissetulek. Me katame praegust umbes 10 protsenti oma. Tegelikult. Kulust kas filmimeestele laenutati oma loomi välja? On sedagi ette tulnud ja me oleme nagu lähtunud sellest, et kui tegemist on õppefilmiga siis me võimaldame oma elukaid kasutada ilma rahata ja kui tegemist on reklaamfilmi või või ka kunstilise filmiga, siis me oleme selle eest pisut tasu tahtnud. Seal olnud jälle üks võimalus mingit sissetulekut saada. Siin küsitakse, mis on saanud kahest hundist, kes mängisid telefilmis laanetaguse suvi. Ma ei mäleta praegu väga täpselt nende kahe konkreetse hundi saatust, aga siin mõned aastad tagasi. Me andsime kogu oma hundkonna välja arvatud kanada need laane hundid või see, mis on üks alamliik, kes sünnib Mustamäe ja pärast nagu heledamaks läheb. Aga kõik need tavalised meie Soed Me andsime ära ühele leedu filmigrupile, kes, kes ka vist kas BBC tellimusel või, või igal juhul mingit Läänerahadega paar põhjalikku hundifilmi tegi ja teeb, võib-olla veel edasigi, need kogu meie, tol hetkel olemas olnud hundikari sai antud sinna, sest et jälle seesama küsimus, et hunt on praegu Eestimaa peal niipalju, et mingi probleem ei ole uut hunti saada, aga samal ajal hundipuurid on meil nii väiksed räbalad, et inimesed, kogu aeg korrutasid meediat, miks ta Domenteni väikses väikses puuris ja siis me mõtlesime, et, et jätame selle Kanada variandi, mis oleksootilisime, mida metsas ei näe ja anname siis ära ja kui õnnestub midagi juurde ehitada neile, siis siis me iga hetk olema valmis kuuendandito. Läänes ei kanta enam eriti karusnahku, kuna kardetakse loomakaitsjaid mis on tegelikult karusnahavastase liikumise taga. Tegelikult on see üks niisugune ülepaisutatud emotsionaalne lähenemine loodusele, mis tegelikult annab vastupidise tulemuse, sest et et no niisuguste liikumiste nagu varjatud toetajaks on alati keegi ja antud juhul on selleks keemiatööstus, kes tahab kunstkarusnahka toota. Ja kui nüüd natuke kainemalt analüüsida seda, siis karusnaha kasutamine, olgu siis tegemist jai majanduse tulemusena saadud karusnahaga või ka kaevandustest saadud karusnahaga on ikkagi loodusliku ainete ringluse mõistlikul määral ärakasutamine ja see tegelikult ei tee loodusele mingit kahju. Aga kümneid, kui mitte sadu kordi suuremat kahju, Tokitab keemiatööstus, kes kelle lõpp-produktiks on seesama kunstkarusnahk. Nii et tegelikult looduskaitsjad peaksid vastupidi, andma preemia kõigile, kes karusnahka kannavad ja ja vastupidi, taga kiusama neid, kes kunstkarusnahka kannavad, aga, aga paraku on niiviisi, et inimesed kaotavad mõtlemisvõime, kui neil mõne õrna koha peale osatakse õigel ajal ja õigel määral koputada. Kas loomakaitsjad on teie juures ka käinud? Nojah, on on käidud ja, ja no ma ei taha halvustada loomakaitsjaid ülenisti aga ma just rõhutasin seda ortodoksust selle asja juures, sest et need ortodoksid, loomakaitsjad, nemad nagu eitavad täielikult igasugust looma hukkamise võimalust ja inimese sekkumise võimalust loomade elukäiku. Aga see on selles mõttes absurdne, et inimene on nii palju muutnud maailma loodust, et enam ilma vahele segamata, aga teises lülis ei ole võimalik, sest et tasakaal peab, peab majas olema ja, ja ma olen ise loomakaitse seltsi liige ja, ja Tallinna Loomaaia asutaja oli Eesti loomakaitseliit ja, ja tähendab mõistlikul määral, kui on tegemist noh, olukorra, kus propageeritakse mõistlikku suhtumist elusasse, siis on see igati teretulnud nähtus, aga aga kui see muutub teatud suunaliseks liialduseks, siis tegelikult on sedasi, et et minu arvates on elus kõige olulisem on, on niisugune proportsionaalne tasakaal ja igasugune väljavenimine või, või niisugune areng mingis suunas. Ülejäänud väga kaugele ei too kaasajad. Keenias võib kohus elevandi tapmise eest karistuseks määrata surmanuhtluse. Kas oskate öelda, miks sealkandis nii karmid karistused on? Asi on sedasi, et elevantide on saanud saatuslikuks kohatise sama õnnetu vandel või elevandiluu millel on turgu mitte nii palju otseselt Aafrikas ega ka Indias, vaid vaid Kagu-Aasia ja mõnede teiste piirkondade käsitöö ja müstikaga seotud vallas. Ja kusjuures tänu sellele kahe kihva äravõtmise tapetakse terve elukas ja Need summad, millega ostetakse seda. Seda vandlit on nii suured, et nendele annetutel kohalikel elanikel, kellel on probleeme elatisega on mis tahes rahatrahvile vaatamata Jellus isegi selle surmanuhtluse Kjuuste toimiv ikkagi salaküttimine ja mille musti kanaleid liiguse vandelsest ametlik ametlik mandli Kaubandus on tegelikult terves maailmas keelatud. Ja selle tõttu ongi ja teine asi seal ei ole isegi nii palju probleem praeguste elementidega, kui, kui märksa rangem on see surmanuhtluse rakendamine ninasarvikute puhul, kellel sugusest mandrist saab veel teha kaunist käsitööobjekti, mida võib küll ka asendada mingi muu asjaga või selle ninasarviku sarvega, on sedasi, et seal ei ole peale müstika mitte midagi. Aga kuivõrd ütleme, Kagu-Aasia rahvameditsiin arvab, et et sellest tehtud pulbriga on võimalik igavesti pikel mehelikke võimeid ja muud niisugust, siis siis jama on andnud täielikult ohtu ninasarvikute püsimise maailmas üldse. Nii et, et selles mõttes seal? No ma ei tea, tundub, et isegi sest surmanuhtlusest Möödunud aasta märtsikuus asutati Tallinna loomaaia sõprade selts, kas siis on aasta jooksul ka midagi kasulikku teinud? See on nüüd niisugune küsimus, et kõik sõltub sellest, kas osatakse piskust rõõmu tunda või, või mitte. Minu arvates see, et ta on kõigele vaatamata selle aasta jooksul hinge jäänud, on juba kasulik. Ja loodetavasti ta saab järjest rohkem hoogu. Sest esialgu võttis aeglase niisugused bürokraatia labürindist läbi ronimine, et see selts muutus igati arvestatavaks ja registreeritud mittetulundusliku X ühenduseks. Kuid aega ja energiat on liikmeskonnal, siis, siis loodetavasti see kasu järjest suureneb ja mitte ainult loomaaiale, vaid ka neile sõpradele enestele, mis asju seal aetakse, siis. No tema põhiline eesmärk on, on see, et ta annab võimaluse looma aienduslike teadmiste ja probleemide teadvustamisele ühiskonnas ja sellest johtuvalt siis ka võimaliku moraalse ja majandusliku toe. Ja mitmel pool maailmas on niisugused seltsid ka loomaaedade põhiomanikud. Kolm või neli aastat tagasi asutatud analoogiline selts finis võttis linnalt Loomaaia ühessilingi eest rendile. Silling oli vaja selleks, et raamatupidamislikult asja asuuri ajada, aga tegelikult linn hakkas ise selle seltsi liikmeks ka teatud summaga, aga see andis hoopis teised mängureeglid nüüd sellele oma aiapidamiseks kasvõi minu poolest näiteks vabaduse riiklikust palga tabelist. Ja Meil on praegu ilmselt ei oleks isegi siis varaguse selts oleks nagu suurema elujõuga, sest ütleme, seal miiniseltsis on praegu juba juba üle 30000 liikme siis natuke seadusandlus Eestis veel. Ja ka see niisugune labiilsem majanduslik seis ei lase hästi riskide päris niisuguse radikaalse abinõuga võtaks kohe selle loomaaia ja hakkaks seda seda pidama, aga, aga miks ka mitte üks kord selleni jõuda? Te olete loomaaia direktor olnud üle 20 aasta. Kas selle pika aja jooksul on olnud ka selliseid hetki, mil olete endale öelnud? Aitab, panen direktori ameti maha. Nojah, tegelikult, eks ikka aeg-ajalt niisuguseid olukordi tekib ja, aga ma pean ütlema kohe küll, mitte loomade pärast. Need on ikka enamasti inimese loomadega seotud, küll ülemustega ja küll küll alluvatega, kes, kes vahel hinge täis teevad, aga aga selle oma aiandus õnneks nii palju spetsiifiline ala etega. Sellelt alalt on kuskile mujale üsna raske minna. Nagu ei, ei oskagi ette kujutada, et midagi muud teeks, et isegi Ameerikas, kus kus üldreeglina arvatakse, nagu et viie kuue aasta tagant peaks ametit vahetama, siis seal Caromaadides püsivad mehed aastakümneid, nii et see on nagu niisugune asi, millega tuleb kokku elada, aga mida ei saa nagu nagu Krist TÖÖ kohanevad. Küsitakse, mis teid enda juures kõige rohkem häirib, millest tahaksite lahti saada? Jah, jah, see iseenesevaatamine on kõige keerulisem. Ahju on mul ikka mõned niuksed omadused on, mis võiksid ära ära jääda, tähendab, noh, võib-olla, et kõige rohkem on, on endal tuska sellest, et ma üsna nii kergesti vihastan pisiasjade peale sealjuures mõnede suuremate asjadega olen üsna rahulik, aga aga see on nagu asi, mis, mis võib-olla endale tervise peale käib, tõenäoliselt ka teisi häirib, aga aga noh, mis parata, selle juures on huvitav see, et minu eelkäija, kellel ma seitse aastat asetäitjaks olid temal olid täpselt samamoodi nagu niuke pisiasjade peale vihastamine oli üks, üks põhiline joon kutsehaigus kutsehaigus On see kuidagi kaasnev nähtus, kui, kui inimesel on kalduvus sellele tööle, et kuidas te maandate, mulle meeldib üldiselt jalgsi käia ja ja kui mul päris närv ülesse ütleb töö ajal, siis ma lähen küll, teen asja endale platsi peale, aga aga muidu on see asi, et kui on võimalus minna noh, kas või üksinda võimalikult sügavale metsa looduse sisse, siis see nagu maandab kõige paremini ja. Kas te jahimees olete ka kunagi olnud? Jah, ma pean ütlema, et ma ei ole olnud niisugune noh, väga intensiivne jahimees, aga, aga ma olen mingil määral jahimees siiamaani, sest mina pean olles ökoloogilise hariduse saanud jahimajandust ühe eks loomastiku kaitse põhikomponendiks ja ja selles mõttes taimtoitlane oma ei ole. Suur tänu teile, Mati Kaal, küsimustele vastamise eest, öelge palun, milline küsimustele kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab preemia. Seda on üsna raske välja valida, sest et eks need küsimused olid omamoodi toredad kõik, aga aga ma arvaksin, et, et järsku võiks öelda, et see karusnahaga seotud küsimus, sest see andis mulle võimaluse natukene lihtsalt teadvustada seda probleemi, millele inimesed ei oska tähelepanu pöörata. Suur tänu ja ilusat kevadet. Preilid. Persona saate külaline oli Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Persona saate auhinna võitis Tiiu Vaik Tallinnast. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni. Käru ütleb üha. Koera ja kuni meil siin mõni Armas. Siin mõni taga ainult.