Tere kõigile kommetele, rituaalidele ja uskumustele pühendatud sarja tänases saates uudistame eesti usumaastiku kui sellist üldse ja teeme seda viimase rahvaloenduse valguses teadupärast teise loendus kaasa ka üsna huvitava fakti. Eesti suurimaks kirikuks on saanud õigeusu kirik 177000 hingega, samas kui Luther laste arv jääb kuskile sinna 108000 kanti. Nii mainitud kui ka teiste usuliste ühenduste hetkeseisu üle arutleb Ringo ringvee ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Pringogas õigeusu kiriku võidukäik Eestimaal oli ka teile suur üllatus või oskasite seda ikkagi mingil põhjusel siiski aimata. No seda, et õigeusust saab Eestis kõige suurem religioon, sellest on olnud juttu tegelikult juba üle kümnekonna aasta, et kui vaadata erinevaid religiooni teadlasi siis see on olnud üks selline koos, see oleks ilmselt kõige lihtsam öelda, et tõenäoliselt õigeusklike saab olema ühel hetkel rohkem kui luterlasi. Et see tõepoolest niimoodi juhtus, siis mingis mõttes on see kindlasti ka üllatav. Aga teisest küljest, kui vaadata numbrilisi näitajaid ja näiteks aasta 2000 rahvaloendust, siis mingis mõttes on see olnud selline loomulik asjade käik võib-olla mitte loomulikuks asjade käiguks seisab pidada seda, et õigeusklike arv on nii palju kasvanud. Küll aga seda, et luterlaste arv on nii palju vähenenud, et see on olnud üks selline protsess, mis Eestil on olnud viimaste aastakümnete jooksul iseloomulikud kusagil viimase kümnekonna aasta jooksul. Ja tulemus on see, mis ta nüüd rahvaloendusel välja tuli. Aga õigeusu kiriku liikmete arv ikkagi on omajagu kasvanud ka nende numbrite valguses ja kes siis on need inimesed, kes õigeusklikega liituvad ja mis rahvusest nad on ja nõnda edasi? Suur osa nendest on etnilised venelased, etnilised venelased, etnilised ukrainlased, etnilised valgevenelased. See on need kolm kõige suuremat rühma ja, ja venelased moodustavad kõige suurema osa õigeusklikest samalajal. Seal tuleb ka silmas pidada seda, et tegelikult ainult 47 protsenti tehnilistest venelastest, kes on üle 15 aastased, peavad ennast õigeusklikeks. Et see ei ole ka mitte, et kõik ühe või teise rahvuse esindajad siis kuuluvad ühte või teise usutraditsiooni. Aga kindlasti, mis õigeusu puhul on oluline on, kui me räägime venekeelsest või vene rahvusest inimestest tegelikult siis on see pikk, selline ajalooline rahvuslik identiteet, mis seal rolli mängib. Ja vaadates näiteks luterluse ja õigeusu traditsiooni erinevusi sellises ajalises perspektiivis, siis seal tuleb see vahe kõige ilmekamalt esile. Luterlased on lihtsalt vähem noorte seas ja õigeusklikke on noorte seas rohkem. Ja seal tulevad tõenäoliselt mängu just nimelt perekondlikud traditsioonid, rahvuslikud traditsioonid ja, ja tõenäoliselt ka usulised traditsioonid, tõekspidamised sellepärast, et üks rühm, kes õigeusklike seas on kasvanud viimase kümnekonna aastaga on eestlased, et üle 3000 eestlase on siis saanud õigeusklikeks, see on see taust nii-öelda sellele samale Ajal. Kui nüüd tulla kohe praegu rituaalse külje juurde, siis, kui vaadata erinevaid küsitlusi siis on huvitav jälgida seda, et eesti vaste tihtipeale ütlevad rohkem, et nad järgivad, usutavasid ja õigeusklike seas usutavade järgimine ei ole nii suur või nii kõrge. Ja ma arvan, et see põhjus võiks, seal tuleb, selline erinevused, luterlased järgivad või eestlased järgivad rohkem. Usutavasid tuleb lihtsalt sellest, et õigeusu rituaalne maastik on palju rikkalikum. Kas see võibki siis eestlasi peibutada õigeusklikega liituma? Mitte ainult, ütleme see väline, särav ja ahvatlev külg loomulikult, aga, aga siiski see mängib oma rolli. Ma ei ole päris kindel, et kas see on nüüd rituaalne külg, ma arvan, et võib-olla on pigem tegemist teatud sellise müstilise aspektiga, sellepärast et õigeusu traditsiooni üleüldiselt peetakse veidikene müstilisemaks ja luterliku traditsiooni on läbi aegade peetud selliseks ratsionalistlikuks. Ilmselt tänapäeva inimesed vajavad veidike rohkem müstikat kui ratsionaalset religioossest, et võib-olla seal on selline vahe sees. Therlus jääb Kaavaks natukene võrreldes õigeusuga. Võib-olla see on üks selline aspekt, aga teine asi, millest ei saa mööda vaadata, on selline põlvkondlik järjepidevus. Sellepärast et kui vaadata nagu vanuseliselt luterlasi, siis need inimesed, kes on sündinud peale teist maailmasõda nende toos on religiooniga palju nõrgem, tähendab, ja seal võib tegelikult vaadata nagu täiesti konkreetselt nõukogude perioodile. Et see on see aeg, need inimesed, kes said täisealiseks või teismeliseiga, läbisid näiteks viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel seal enam sellist religioossed sotsialistid seerumist ei toimunud, leerides enam ei käidud v ristitud laps ja see on nagu põlvkonnast põlvkonda siis nüüd edasi kandunud. Ja tulemus ongi see, et kui me vaatame, kui palju on sellist vanuselist läbilõiget siis alla 30 taastasi luterlased luterlaste hulgas on tegelikult ainult kaheksa protsenti. Et see on väga väike number, see tõenäoliselt see protsess, mida me nüüd aastal 2013 nagu tõdesime, kuidas usumaastik on muutunud, siis tõenäoliselt see tendents kipub jätkuma. Kas nende eestlaste hulgas, kes on liitunud õigeusklikega, on ka selliseid, kes on ütleme, lihtsalt luterlasest üle tulnud õigeusku või on seal ikka enamjaolt nende inimeste jaoks see esimene religioosse ühendusega ühinemine üldse. See on kindlasti selline küsimust, mis nõuaks eraldi uurimusi, aga kuulates läbi aastate näiteks õigeusu vaimulike nii-öelda arvamusi või selliseid seisukohti, et üsna palju inimesi on nendega liitunud just nimelt eestlaste seast ja mitmed nendest on tulnud luterlasest, siis ütleme niimoodi, et kuna rahvaloenduse, nii ma arvasin, et see on võib-olla liialdus, aga tõepoolest, et rahval Need tulemused näitavad seda, et sellised protsessid on aset leidnud. Aga miks ühe või teise usutraditsiooniga liitutakse? Pafi nõuaks tegelikult hoopis uusi uuringuid ja uusi uusi küsitlusi, et miks ühte või teist traditsioon enda jaoks tähtsaks peetakse. Et vaadates nüüd vene rahvusest elanike puhul, seal tuleb kindlasti rahvuslik moment juurde, et see on ju tõsiasi, et teatud rahvastel või teatud rahvustel on seos religiooniga tugevam, teistel nõrgem ja eestlased kuuluvad nende sekka, kelle seos on ikkagi üpris nõrk. Eestlaste kuulus usuleigus ja meestlaste kuulus usuleigus ja see on selline asi, et tihtipeale püüame nagu vaadata minevikku ja öelda, et siis oli kõik hoopis teistmoodi. Aga eks need probleemid eestlaste ja sellise institutsionaliseerinud religiooniga olnud läbi ajaloo. Tuleme veel kord selle rituaalide ja traditsioonide maailma juurde, mis puudutab siis õigeusku, no kui me võrdleme kas või luterlaste ja õigeusklikke lihavõtteid, et sinika on tohutu vahe, kui mõelda kasvõi seda protsessiooni, mis sellel tähendusrikkal ööl läbi viiakse ja üldse kõike seda jumalateenistust ja no seal on midagi nii võimsat, et inimene, kes tunneb ennast pisikese putuka kõigevägevama ees, aga kes tunneb, et temagi on tõstetud kõrgustesse, kuidas keegi tunneb, aga selge on see, et see on hästi mõjuv rituaal ja traditsioon korraga. Ja vaadates tänapäeval selliseid üldisi religiooni suundumusi, siis mõnikord on öeldud, et sellised performatiivsed religioonid, kus tehakse koos midagi, kus sellist kollektiivset koos tegemist oluliseks peetakse. Et need ka koguvad endale rohkem järgijaid. Et siin saab alati see küsimus, et kui aktiivselt tussu traditsioon peaks inimesi kaasama. Ja ühtedele inimestele meeldib selline aktiivsem kaasatus ja teiste jaoks on selline vaikne tagareas istumine paremaga aga tundub, et siin mingisugused sellised tendentsid on, teisest küljest noh, ei maksa mööda vaadata ja just nimelt sellisest eestlastele omasest ja tegelikult ka küsitlused ja kõik muud näitavad seda usu leigusest jääks usuleigus uskmatuse selline väärtustamine, see on eestlastele üks omapärane nähtus, et eestlased on uhked selle üle, et nad on uskmatud teiste rahvaste seas. Või isegi kui nad uskmatud on, võib-olla ei kohta alati sellist suhtumist, et see oleks kuidagi nagu rahvusliku uhkuse allikas või midagi taolist. Et need on tihtipeale ajaloolised põhjused, et siin me võime vaadata ju kasvõi sellele, kuidas Eesti rahvussündis 19. sajandil rahvuslik ärkamine ja kõik need muud liikumised, see on üks asi nii-öelda ajaloos, aga teine aspekt on see nõukogude periood ja see just nimelt rituaalide katkemine, et enam ei käidud täisealiseks saamisel leeris ja jäid muud rituaalid ära. Ja see buum, mis 90.-te aastate alguses 80.-te aastate lõpus nii-öelda korraks Eestis aset leidis see hääbus ka mõne aastaga, et kui nii-öelda esimene huvi oli rahuldatud, siis inimesed jätkasid oma igapäevast elu väljapool kirikut. Ja samas kui võtta, et meil on ju see päris oma maausk ja päris oma taarausk ja ka need mitte kumbki ei saa ilmselt välja käia väga suure liikmete arvuga. Jah, kui vaadata kas või tõepoolest tarauscovi maausku, siis ühest küljest võib küll öelda, et see kasv on olnud tohutult suur viimase 10 aasta jooksul. Sellepärast et kui aastal 2000 rahvaloendusel ütles veidi üle 1000 inimese 1058, et nad on kas taarausulised või maousulised siis aastal 2011 rahvaloenduse kohaselt ligi 2000 ausulist liik veidi üle 1000 taarausulise, nii et see number on tegelikult kolmekordne. Aga siin võib-olla tulevad mänguga ja nagu muud aspektid, et kui me räägime 3000-st ara või Mousulisest ja samal ajal sellest, et Eestis näiteks on probleeme looduslike pühapaikadega või tehakse kusagil raiet või hävitatakse neid. Et ega me ei saa ju ka öelda, et. Ma arvan, et me ei saa öelda tegelikult seda, et Eesti nii-öelda traditsioonilistel pühadel, olgu see siis jaanipäev või mõned pööripäevad, et hiired oleksid rahvast täis või tähendab midagi muud taolist. Et see sageli eestlase jaoks ühte või teise usku kuulumine või ütlemine ma olen seda või teist oskuse käib nii-öelda pea kaudu. Tihtipeale see ei ole mitte nii-öelda füüsiline kuulumine, vaid tundub mulle sobilik. Mulle meeldiks, kui asjad oleksid nii. Aga kui küsida, et kui aktiivselt osaletakse, tehakse midagi, siis seal on vahe märgatavalt suurem. Aga kui tuleme veel korraks tagasi luterliku kiriku juurde, et mis siis nüüd on juhtunud, et see luterlik kirik äkki nii igavaks muutunud, kas ei ole temas enam seda sära ja ligitõmbamist, mis oli pärast usureformi 500 aastat tagasi või noh, mis see siis ikkagi on, mis kohe nii massiliselt neid liikmeid on lasknud kaotada? See on tõepoolest hea küsimus ja kui vaadata kas või seda, et millised on olnud kommentaarid, sest ajakirjanduses on üsna palju kommenteeritud viimast rahvaloendust siis neid suhtumisi võib kohata ka luterliku kiriku esindajad. Ta suust nii-öelda seinast seina, et ühelt poolt on põhjus selles, et ollakse kivinenud arusaamadega, ei ole kaasa mindud muutustega ja teiselt poolt arvamus, et võib-olla on mindud kaasa liiga palju muutustega ja ei ole jäädud ustavaks sellele, mis on oldud. Ja tõenäoliselt see tõde on seal kuskil vahepeal, et on olnud muutusi, on olnud teisenemisi ja üks asi, millele võib-olla tasub rohkem tähelepanu pöörata, kui kui me seda tavapäraselt teeme. Mis juhtus luterlikus kirikus üheksakümnendatel aastatel, see oli liturgia reform, tähendab, jumalateenistuse korda muudeti jaagu rituaale hakatakse muutma, siis sellel võivad olla väga olulised tagajärjed. See võib tähendada seda, et see kuidagi jõuab inimestele korraga lähemale. Aga teine võimalus on see, et see ei ole enam nii-öelda vanadele käijatele omane ja uute jaoks ka mitte, et jäävad nii-öelda tühjad pihud. Seda muudeti, lühike vastus on tegelikult see, et luterlikus kirikus jumalateenistuse kord oli juba rohkem kui 100 aastat ühesugune ja üheksakümnendatel aastatel luterlikus maailmas. Üleüldiselt oli tendents selles suunas, et jumalateenistusi tuleks uuendada, et oleks inimesi kaasata, et tuleks nii-öelda muutuda ligitõmbavamaks edasi ja seda mitte ainult siis Eesti kontekstis, vaid teda kohtades kandile, Araabias, Saksamaal ja mujal. Ja need mõjud olid siis ka Eestis olemas. Tulemus ilmselt tulemus ei olnud selline nagu plaaniti ja see tegelikult ei olnud mitte kusagil. Et sellise reformiga tulemus jah, oligi vastupidine. Et paljude paljude nii-öelda vanemate jaoks puutus rituaal arusaamatuks ja noorise Pligi ei tõmmanud, et seal on, ma arvan, ka sellised momendid juures. Ja miks üks või teine religioon, inimest ei kõneta siin tõenäoliselt ka ühiskondlikud muutused ja siin on needsamad, kui räägime taladest, tähendab, et ei ole enam tavaks kuuluda ühte või teise usutraditsioone, ei ole tavaks Äramud järgida, usutavasid, ei ole tavaks järgida rituaale, sead hakkavad lihtsalt nii-öelda oma elu elama ja tulemus on see, mida me näeme. Sellepärast et paljudel puhkudel ka, kui inimesed ajakirjanduses on juttu sellest, et miks on langenud luterlaste arv siis võib tegelikult ka küsijate käest küsida, kui oluline see teie jaoks on. Kui ühelt poolt räägitakse, et see on nii-öelda olnud eestlastele omane religioon siis teiselt poolt võib küsida, kui oluline see sinu jaoks on. Et religioon on tihtipeale see isiklik asi ja peaks Eestis ilmselt on ka pikka aega polnud see uskumus nii, nagu oleks vana kõnekäänd. Ta on üks inimrühm, kes kunagi ei sure. Need on vanad naised, need, kes täidavad kirikupinke, aga nüüd ilmselt on see aeg kätte jõudnud. Koerad lihtsalt hakkavad surema. Et see kõlab küll nagu väga julmalt ja mingis mõttes profaalselt, aga see on nagu see üks põhjus, et vanem põlvkond, kellel on see seotud kuidagi kas rahvusliku identiteediga või enda identiteediga, et Bon käidud leeris on, on osaletud rohkemal või vähemal määral, nad lihtsalt surevad ära. Seekord räägime eesti usumaastikust viimase rahvaloenduse valguses. Stuudios on Ringo ringraja. Kas luterlik kirik Eestis võib endale liikmeid jälle uuesti tagasi saada? Võib nii-öelda taassündida, mis ta peaks selleks tegema, kui fantaseerida? Et kui fantaseerida, siis kindlasti on see võimalik, sellepärast et tegelikult ma arvan, et saab olema ka huvitav see, et kuidas nii-öelda pikemas perspektiivis tegelikult Eesti ühiskond seda endale tutvustama hakkab. Sest et vaadates Eesti kultuuri siis ta on väga tihedalt olnud seotud luterliku traditsiooniga. Ja kui see olukord on nüüd selline, et enamik inimesi, kes ütlevad, et on mingid usk on, on õigeusklikud siis ta sellist uuestisündi võib toimuda lihtsalt selle põhjal, et osad leiavad, et seal on rahvuslikult tähtis et me kuulume sinna, nii nagu osa venelaste jaoks on oluline see, et nad on õigeusklikud. See, kas nad jumalat usuvad, seega kirikus käivad, seega nad usutraditsioone täidavad, see on nii-öelda kõrvaline, aga et identiteedi seisukohalt on see oluline öelda, et ma olen õigeusklik. Kas sellised asjad hakkavad Eestis prolli mängima või eestlaste seas, kas rolli mängima see on? Ah teoreetiline küsimus ja me ei ole kunagi varem sellises olukorras olnud, et see on see huvitav asi, asi sealjuures. Ja kindlasti on lihtne anda igasuguseid nõuandeid usulistele, ühendustele või kirikutele neid tehke seda või teist. Aga vaadates neid samu kommentaare ajakirjanduses on avaldatud, siis tõepoolest need ettepanekud on nii-öelda seinast seina. Et ühelt poolt uuendage ja teiselt poolt ärge uuendage ja mida siis tegema peaks, seda ilmselt keegi praegu päris täpselt ei tea. Kuidas on teiste usuliste ühendustega seoses viimase rahvaloendusega, kas järgijaskond on kasvanud või on kahanenud või on enam-vähem muutumatuna püsinud? See ongi tegelikult rahvaloenduse puhul kõige üllatav. Tava, et kui vaadata aastat 2000 ja kui vaadata nüüd viimast rahvaloendust, siis nende inimeste hulk, kes ütlevad, et nad peavad omaks mõnda religiooni see on sama, see protsent on 29 protsenti eesti elan Eesti elanikkonnast, kes on üle 15 aastased. Number on sama. Aga mis on muutunud, on nii-öelda selline jaotus muutunud, et kõige tähelepanuväärsem oli see põige usklike luterlaste suhte muutumine mis oli üllatav, mingis mõttes oli usuliste taarausuliste arvu kasvamine ja võib-olla liiga üllatav see, et seda kas ei olnudki nagu nii suur, kui oleks tegelikult eeldanud, sellepärast et viimaste aastate jooksul või tegelikult viimase kümnendi jooksul kui mõelda sellele, kui palju maavalla koda on teinud sellist teavitustööd, mis puudutab looduslikke pühapaikasid sellist oma traditsiooni ja nii edasi, see oleks eeldanud, et see number võib-olla oleks isegi veel suurem, aga et see on üks selline muutus. Teine tähelepanu, väärne kasv on nende inimeste seas, kes ennast budistideks peavad. Et kümnekonna aastaga see number kahekordistus. Kui suur see on aastal 2000 oli 622 ja aastal 2011 1145? Pidas Eestis budistiks olemine, tähendab see on tõenäoliselt see järgmine küsimus, sellepärast et, et see oli aastal 2000 ja siis aastal 2000 enne rahvaloendust sai küsitud erinevatelt usulistelt rühmadel, kui paljudel liikmeid on, kui palju koguduste liikmeid on ja tol hetkel oli Eestis kaks budistlikku kogudust ja üks kogudus ütles, et meil on peaaegu 30 liiget ja teine ütles, meil on pea nagu 20 liiget. Ja siis, kui rahvaloenduse tulemused tulid aasta 2000 tulemused, siis see oli üllatus kõigile, et on üle 600 inimese, kes ütlevad, et nad on budistid. Et jällegi ilmselt selle juurde, et inimesed Eestis tihtipeale ütlevad, et kas sa oled ma olen see või teine, aga siis on järgmine küsimus, et kas te täidate mingeid rituaale või, kas te teete mingeid tavasid, mis selles usutraditsioonis olulised on. Siis te olete enamasti ka selline vaikus. Siin tulevad mängu sellised asjad, millisel religioonil on positiivne kuvand tõenäoliselt Eesti kontekstis ka seesama positiivne kuvand, mis budismil on, sellepärast et kui mõned aastad tagasi näiteks dalai-laama käis Eestis ja kui ta Vabaduse väljakul kõnet pidas siis olles seal, mõtlesin, et huvitav, milline teine, selline usuliider peaks Eestisse tulema, et inimesed terve platsitäis inimesi tuleksid kuulama, mis tal öelda on, et seal tulevad kõikuma tänapäeva maailmast räägime. Maailm on suuresti nii-öelda staarikeskne, et peab olema see suur staar, keda tullakse vaatama, budismil on selleks dalai-laama auk kristluse puhul. Tõenäoliselt kõige suurem staar on paavst. Et kui tema tuleks Eestisse, siis ilmselt oleks olukord umbes samasugune, aga et siin tulevad nagu paljud sellised kõrvalised seigad mängu ja kui selline positiivne kuvand on siis. Aga Eesti islami kogudus, Eesti Bahai, Koguduste Liit, ida usundid, lisaks budismile, kas nende järgiaskonna arv on enam-vähem ühtlasena püsinud? Ühe mitte päris sellepärast, et kui vaadata näiteks inimesi, kes peavad ennast hindu istideks, siis nende arv on kasvanud samamoodi Krišna iitide arv. Et seal Rakri slaidide puhul ilmselt saab öelda, et seal seal rituaalne külg on, on oluline, sest et me ei saa öelda, et Kressa ehitlusel oleks nüüd selline kuvand, et inimesed lihtsalt tahaksid öelda, et me oleme Chrysnaidid, et siis on nagu nagu hea olla. Aga et seal on selline tendents, et mõlemaid on veidi kasvanud ka kris näite aastal 2000 oli 48 ja aastal 2011 oli 121 käsena selliselt defineerisid ja hindu traditsiooni puhul see kasv oli veidi väiksem, mõned üksikud inimesed vett aastal 2011 142 inimest, et see on olnud üks kasv. Mis puudutab islamit, siis islami koguduse puhul me tegelikult räägime või kogukonna puhul me räägime samadest protsessidest mingis mõttes, mis näiteks luteruse puhul, et kui me räägime luterlane vähenemisest, me räägime elanikkonna vananemisest, tegelikult tähendab eestlaste vananemisest väiksematest noorematest põlvkondadest ja nii edasi. Ja islami koguduses on tegelikult leidnud aset samad protsessid, on see traditsiooniline kogukond olnud tatarlased ja aga tatarlastel? No täpselt samad asjad. Tatarlased vananevad, aga islami kogukond samas on suurenenud mitte küll märkimisväärselt inimesi, kes oma usku või oma usuks islami nimetasid rahvaloendusel. See on kasvanud 1000 387508-ni. Et see on ainult mõned sajad inimesed, aga mis on aset leidnud. Näiteks eestlaste arv on kasvanud islami kogukonnas, venelaste arv on kasvanud islami kogukonnas. Et for neid inimesi, kes on nii-öelda oma otsuse peale selle usu vastu Kas siin võib rääkida põhiliselt, et perekonnasidemete tõttu on need sündinud, need otsused või on ka täiesti iseseisvalt, et näiteks ei ole no ütleme abielu kaudu ja abikaasa mõjutuste või abikaasa perekonna mõjutuste kaudu või mis võivad siin olla? Põhjused seal on tõenäoliselt mõlemat, tähendab ühelt poolt, et selline abielude kaudu usu leidmine, usu vahetamine, usutraditsiooniga liitumine, aga see on nii-öelda liiga lihtne seletus. Tegelikult on suur hulk inimesi, kes on ka selle usuusuliste otsingut tulemusena leidnud. Või kui tavaliselt räägitakse islamiusku, pöördunud eestlasest islamiusku, pöördunud venelasest sisepilt. Ta on naine, kes on abiellunud mehega, kes on pärit islami traditsiooniliselt islami maalt aga see on väga lihtsustatud, et see ei ole päris nii. Nende seas on väga erinevaid inimesi, samamoodi ka, kui me vaatame näiteks naisi islami kogukonnas, kes on sellega liitunud, see ei ole mitte ainult abielude kaudu ja väga sageli ju ka inimesed, kes abielluvad, nad kolivad Eestist ära. Et mis ei pruugi kajastada üldse rahvaloenduses, aga et need on sellised protsessid aset leidnud, aga sellest hoolimata kõige suurem selline rahvusrühm islami kogukonna seisan siiski siiani tatarlased. Aga jällegi, et kui me vaatame praegu tulevikku, siis mida me seal näeme, nõme on see, et ka islami kogukond lähemate kümnendite jooksul hakkab muutuma olulisel määral. Ühelt poolt uusimmigrandid, teiselt poolt nii-öelda põliselanikud, kes ühel või teisel põhjusel selle usu leiavad. Ja kolmas on tatari kogukonna vananemine. Ja see on jällegi tähendab, et sellised protsessid mõjutavad religiooni, et me võime öelda, et see ei puuduta religiooni. Rahvastiku vananemine puudutab küll see puudutab kõiki eluvaldkondi. Eesti religioossele üldpildile annavad siis kõvasti tooni, siin elavad väikerahvad oma usulembusega. Jah, jäi tegelikult sellepärast, et kui vaadata kas või rahvaloenduse tulemusi, siis olulisel määral on näiteks kasvanud nende inimeste hulk kes on oma usuks nimetanud Nivadži millel ei ole rahvusega mitte mingit pistmist, et aastal 2000 Ta oli New Page'i järgijaid 29 aastal 2011 272, siin on kõikidest vorstidest inimesi ja me võime samasuguseid asju leida näiteks aspiritistide puhul suhtlemine surnute vaimudega, kes on teispoolsuses aastal 2000 ütlesi kaks inimest, et nad on spiritistid aastal 2011 100 inimest. Et sellised asjad, Prof levivad, et, et me ei saa öelda, et tegelikult selleks ainult seotud teatud rahvustega kindlasti nende rahvaste seas, kus religioosne identiteet on seotud rahvusliku identiteediga, see on oluline ja eriti kui elada nii-öelda väljaspool oma ajaloolist kodumaad. Sellepärast et seal tuleb mängu see rahvuslik-kultuuriline ja kõik muud identiteedid. Kodumaal elades Afanasjev teinekord palju lihtsamad ja selliste asjade peale ei mõtle, sest et noh, kui vaadata kas või näiteks luterluse peale siis luterlus välisEestis ju neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel, tegelikult kuni tänase päevani on tihedalt seotud selle rahvustundega, et on sinimustvalge lipp ja on piibel ja rahvuslikud pühad ja kõik muu nii-öelda Eestis me tegelikult sellist asja ei leia. Et seal tulevad sellised dünaamikat, mängu. Aga mis on huvitav jah, et seda 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi vaadates usklike arv või tähendab inimeste arv, kes tunnistavad omaks mingit usku või peavad omaks mingit usku. See protsent on sama. Aga seal sees on kaardid uuesti mängitud. Stuudios olid Ringo ringvee, Haldi, Normet-Saarna ja Maristombach. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.