Vikerraadio järgmises saates räägivad Eesti sõjaväelendurid. Jäime nende juttu kuulama endiste lennuväelaste suvisel kokkutulekul. Selle loo mina õppisin Luise tänav endine. Ja teatud kellaajal läks jalt mööda Portubei aspiraat Raigal. Ja me läksime vaatama, kuidas mees lähed, saad aru selle mõõdetud sõjakooli sammuga, vend astuse ja ta oli ilus mees, ilus mees, kenasti kõndisin. No aga Raidla oli ka nagu asi, et oli Portugali aspirant, venelased tulid sisse. Ta pandi ülesse Flack'ile tegema Eesti õhutõrjeüksusele, milline asusin Ülemiste liivamägedes seal ja tegi seda tsiviilluugi või kuidas nimetataks demonstratsioonlendu madinat ja poisid kuival, töötlesid Žiguli lasknud koti ega midagi. Ja muidugi, aga tollal Soome sõda juba käis ja, ja terve balti flot nii palju, kui neid olid, hakkasid selle kuradi vennale tead tuld andma. Raida lendas aeglase õppelennukiga 800 meetri kõrgusel, eks ole, ja võib-olla see lugu ei tasukski rääkida, kui mitu mürsku, kassalütid, tulejuhtimise vead või oli tehnilised rikked, mürsud olid pask, kukkusid paar tükki kalamaja kanti, eks ole, ja ühel naisel tuli jalg alt ära. Nii edasi ja nüüd oli meil muide üks kukkus kusagil kemmergusse puumajas kemmerguid ei lõhkemata. Kuule ja tol ajal oli üks väga kuradi tuntud naljamees, puuslik, uni. Puuslik oli. See saab ees, Apoosi kirjutas selle kohta ühe loo, ütlen, et minul oli kälimees Soludnik. Kunstnik oli 50 aastatult tuletõrjes ja talle taheti Anto ühte märki ei söönud ja, aga kurat tuli välja, ta polnud ühelgi tulekahju käinud. Seal on niimoodi ja ka see tähtpäev juba lähenes, eks ole, ja mina sain kurat pusliku ühel päeval kätte, kui tema askeldas minu kuradi puukuuris, eks ole, takkude petrooleumi. Morris hüppas lakke ja eks ole, ja siis ma tegin talle käegakatsutavalt selgeks, käega katsuda, on selge, mis tähendab võõrov eraomandile tuld otsa panna ja puuslikke kole ja puuslikke harjus, nii koledad häälega ta kalamaja kandis, et kõik arvasid, et nagu oleks tegemist vastastikuse abistamise paktiga meresellele vastu. Aga nüüd Raitaliga lennusillad ja vot ma räägin, miks ma sinust kastist aru, et mina nagu olingi lennuväes, kurat. Aga õhku pole saanud veel perset maast lahti. Ja kulatada, Raidaldavad läks puruvi lendu. Lennusalga sotsiaalleidnud, kas ma tohin kaasa lennata? Hüppan siis välja sinna ja tõmbasid muidugi, milles küsimus, tõmban endas lemmi pähe kõik nii edasi ja jookse sinna üks mats juba istuks seal siis see nägi ära, et noh, auk on lühidalt ja mulla, kas ma pidin nutma hakkama? Kus järgmine kord tulete ja ütles seda nii lihtsalt inimese moodi, kellel on, lendan niisama jaagu, teine mees läheb jalgrattaga sõitma ja vaata jugasid, aga lipp ja Lembit sai surmalinti, Raido sai surma jahilindude, kuhu nad võitsid? Nad läksid sakslase viga, Nad tegid rivis vigurlend rivis vigurlendu ja kurat läksid pilve ja lasknud laiali ja kihutasid kokku seal seal kukk, Raidal. Marta hüppas langevarjuga välja panema, siis oli noh, juhtimise viga. Siiani lugu oli see kaasale. No ja see oli täpselt sama lugu, tead, et tema oli kaalul oli mootorist iga päev, masinad põristas üleval, aga õhku ei olnud saanud ja Watemaapisid siis öölendu, läksin ülelendu ja, ja kuna topeltjuhised ja üks masinas ja korraga tunned, et kotermann lennukist keegi katsub juhist, no ja vaatasin tagasivaatepeeglisse ja siis üks must üks nägu tõusis seal tagant istmes, aga tead, see oli õnneks oli, ei olnud mitte see, ühesõnaga see kuradi sulane oli vähe siiani kord sassi nägu, siis läks süda kergemaks muide, ja pärast siis ma kirusin sind, et sa oled kuradi mees, et küsinud mu käest, siis eks ole, teed mulle, et ma pidin püksi sittuma pead ehk pole naljaasi. Üksi ja korrockey katsub niiviisi. Ja siis Sass küsis minu käest, aga kaljukass oleks võtnud mind kaasa, kum oleks küsinud. Ja siis ma natuke aega mõtlesin, et ega vist ei oleks võtnud lendur, õpilasel oli keelatud teist inimest kaasa võtta enne kuulsaid lenduripaberid ükskord kätte ja, ja ma mõtlesin, et õieti tegid, tulid masinasse, saime selle asjaga ikka maha, eesti ajad seal, lendur õpilastel, kui ta tõusis õhkurit vimplit taga ja veel ka pindade külge pidid panema jaaksaba või siis ülejäänud asjad panid kõik minema nagu kaarnad, igaüks ilma ilmakaare. Juurde. Juuruvad tüdruk, käisin seda vaatamas. Kas näitleja üles keegi alle järsku vaatan telefonil vussi, keerasin pinnaga, lõikasin mõlemad nende traadid läbi ja kerisin Läksin tagasi ja tüdruk kirjutab Mullen, vaadelda jõulupeole oma nägu, enam näidet, varbaid, sabad selges metsa. Käisin sealjuures uuesti ja siis need helistasid mulle, mina nende meestele. Kas need tüdrukud veel seal alles on? Ta ütles, et kuule, ei tea, siis küsid ka, seesama mees ongi veel singis need traadid lõikama. Mis keegi oli teinud lennuvest saksa üldse, kas keegi käis Dorhiga käis siga ostmas seal kuskil pandi kinni genist õudukas vaatamas viis maja korstna ära ja kõik need padjad kõvad karistused, kolm või neli aastat hotellid ja teadsid, Tahtmine oli ikka suurem, kõik vigurid seal teed ja hinna, kirjutasid möödunud aasta oma kaaslaste pilt, napabart suri ära. Ja, ja mul on pilt ka. Ja siis temal keelse jõuluxile, nüüd ma võin sulle kirjutada, mis ma tegin, aastad möödusid ja midagi ei juhtunud, et keegi üldse seda, kuidas ta pidi üles vigurlendu, et ja siis üle. Siis keeras järsku Dieras, ma kukkusin Kolsti lennukist välja ja rihmad ripuvad siis solgutas mind, ütleme viis minutit. Cervjuustikuksin tagasi parti. Näiteks selle pika kirja, huvitav kyll, metsale naeris südamest seda kõik, mis olid teinud ja peale selle. 12 Jaanus oligi surnud mees ja mul on see pilt täna kaasas. Mart Napa mälestused on Eesti raadio arhiivist, me oleme üks tund aega. Ta oli niimoodi, et jälle keegi Liibavis eelmise kursuse nad olid eile pärast läksid Pärnu kooli edasi instruktorite ja üksteisest mitu korda starti läbi ma ei mäleta, kes kurat, oli jaaja stardis mitu korda läbi ja siis Martidel. Kurat, see mees ei saa olla, tooge jahipüssi. Need olid, ma ei tea, kolm tükki olid alllinnas kuskil lattu ära peidetud pinnad küljest ära võetud ja siis ära peetud, et neid ei saanud ära lõhkuda. Ja need toodi lagedale pinnad külge mootorist ja meil oli ja Talvuli külm, 42 oli külm. Küll soojendasime neid käima, said õhujaotuse mootorid nelja neljal silindris tõue otsimootorid. Tükk aega, kes andis soojendaja, onju. Ja siis oli tarvis luuret teha. Anti ülesanne. Kolm tundi, teadmine sinna, kuni luuga laheni tead, mööda jääd, vaata et võib-olla need tulevad jääd mööda, tead, tütarsaarel või niimoodi. Kolm tunnistusel neljad 40 kraadi alla nulli, aga kasukas, oja, kasukas ja suitsu ei saanud teha sel ajal. Ja lennuk oli relvastamata, soli portlennuk, sportlennuk ja kaks meest jäid. Üks sai pihta. Siit kuul läksid varu, kus nyyd natukene kriimustas seda nahka. Ja tema sai selle eest mingisuguse lindi. Aga siis teenimine, mees oli kõva mees. Tema oli tütarsaare juures, käis vaatamas ja ja sattus Vene hävitaja kätte. Aga ta manööverdus niimududnevad, ütles tagasi tulid pilluri, mees tigedjataks urinal mööda ja ta näitas rusikat ja pisarad kätte. Hea isand teatonodo, ta vaatas. Ta vaatas peeglis, kui ta tagant tuli, hakkas, hakkas nii, selle kauguselt hakkab tulistama. Sportlennuk on ju väga kerge manööverdamise võimega. Sa natuke liigutate, ta pöörab eest ära, aga selle hävitusele, nagu seda maa lähedal niiskust veeranguti või teha, sa võid vastamaad sadada. Nojah, pöörasi eest ära. See läks siis meelde, näitas ussidest, surres masule, Annaliks, kord. Pisut ajaloolisest taustast, sõjaväelendur Hendrik Arro sõnastuses. See, et olukorrast tingituna tuli Eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest seda teha saksa sõduri mundris, oli kurb paratamatus. Kuid eesti sõdur võitles sinimustvalget Pimundri kuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes. Oma valiku tegid ka eesti lendurid. Kelledest oli 1940. aastal Nõukogude armee 22. territoriaalse laskurkorpuse juurde moodustatud üksik lennusalk. Eestis toimunud vägivallateod arreteerimised, mis puudutasid kalendreid, aitasidki Nende hulgas nõukogudevastaseid meeleolusid süvendada. 27. juunil, kui saabus käsk lennu, seal ka isikkoosseisu suunamiseks-Venemaale otsustasid lendurid käsku mitte täita ja metsavendadeks hakata. Ja siis tuligi see põgenemine, kui taheti meid Venemaale viia, meie põgenesime ära, siis veoautoga veoautoga ja, ja teine grupp jäi, need autod pidid tulema teise grupile järgi veel. Sest kõiki selle esimese aga ei saanud IIA ära. Aga need teine grupid olid varem ei räägitud, nii kui meie ära läksime, teised grupp võttis oma kohvrid, läksid üle jõe, nad elasid paljud seal erakorterites üle jõe ja silla peal oli vene sõdur, ei teadnud ka, mis teha ja lasi mehe tulijal, need läksid minema. Aga mis mehed tulevad? Jah, kohvrid käes tulevad ja siis algas mõneks ajaks metsavennaelu. Ja siis mina minu grupis oli 23 meest ja teises grupis oli 19 meest. Ja meie grupist langes lahingus venelastega kolm meest, aga teisest grupist ei langenud mitte ühtegi, neil ei olnud lahinguid, aga meil oli lahing. Meid piirati sisse. Koitjärve külakomissar oli ära andnud meid ja nad piirasid meid kolmest küljest sisse ja see oli vist 13. juulil nelikümmendüks. Aga koitjärve omapoolse ääre Nad jätsid lahti, sest see oli raba. Aga nii, mehed, justkui nad vahipost tuli, teatas meile, kes meie oma mehed taipasid, et venelased tulevad, siis läksime kõik ära ja keerasime kohe paremale rada peale. Aga mina ja kaks sõpra rumalat läksime otse edasi, meie jäime natuke hiljem, hakkasime, ei näinud, teised ära keerasid ja jäime kolmekesi ärandusesse särankestis kolm tundis meie peale ja Läksime edasi, saime tuld. Keerasime paremale, saime juba tuld siitpoolt jälle tulla ja siis läksime sinna teiselt poolt räme raba, politsei oli kinni pandud juba kusagil joosta ei ole, kolm tundi nii. Ja siis üks mees sai, leitnant tirts sai kuuli põlve, tema kukkus maha, aga me ei saanud kuidagi aidata, sest ta ise olime tule all kogu aeg. Ja siis me jäime kahekesi järgi veel ja teine mees oli minust pikem ja kiirema jalaga tema sihi hüpates. Ja nii kui ta üles hüppas, kuulipilduja valang tuli vahele kohe ja mina jäin maha ja olime igaüks omaette. Kas ta pääses siiski tervelt üle ja tema sai üle, jah, ilusti ja, ja ja kuhu ta läks, seda ma ei tea, aga pärast ta oli olnud ühe päris lähedal seal, kus minagi olin, oli õõnsa puu sees, mis oli õõnespõrand, mädanenud prahti ta kiirelt selle prahi välja, läksite puu sisse taas prahi peale omale ja venelased käisid sealt ümberringi, ei leidnud teda ülesse. Ja mina läksin ühe madala kuuse alla, miljonid oksad olid maali ja lageda koha peal peaaegu. Ja olin küljeli maas, niiet kuuse tüvi tõusis üles. Ja hommiku kella poole kuue aeg läksid venelast ära, nii et kella kolmest kella ja mina läksin äragi kuus, nii et paljud, mitu tundi, see on 15 tundi ja ymberringi teevad õelust kogu aeg. Lasid mõned jälle toda püssipaugud hirmutavad, kas keegi jooksu hakkaks, aga ma nägin, et ta tuleb ja laseb, mainin tagastaski seal ja see võiks siiski kohutav närvipinge all, jah oli, ega ta kerge ei olnud. Ja hommikuvoolu lähedale teile jõudsid, võrdleme, mõni meeter olid, läksid puhkusest mööda. Tähendab kunagi, sest nad ei oskanud arvata, et mina seal. Ja sõitsid ära ja siis ma ootasin veel pool tundi, mingisugust häält ei olnud ja siis ma tulin välja, hakka sinna astuma, läksid prema, rabasse rabasse, kas te olite Eesti lennuväevormis? Me kandsime eesti lennuväe vormi, aga tunnused olid tunnused peal ja metsas läksime siis võtsime kohe tunnused, pealtnäha, nii et vorm oli küll, aga hädatunnused peale ei olnud. Ja siis läksin koitjärve rabasse ja sealt hakkasin astuma. 1941. aasta suvises Eesti vabastamislahingutes tegi endale nime saksa sõjaväe juures tegutsenud major hirvelaane pataljon mille ohvitserkoosseisu moodustasid peamiselt lendurid. Pärast Tallinna vabastamist pataljon likvideeriti. Lenduritel tuli otsustada, mida edasi teha. Põhiliselt sooviti jätkata võitlust, kuid Eesti relvajõududes ja omas väeliigis. Selleks ei olnud sakslased aga valmis ja lennuüksuse loomist ei krooninud esialgu edu. Lennuvägi kui eliitväeliik oli mõeldud ainult sakslastele. Asi võttis parema pöörde, kui Eestisse saabus 1941. aasta sügisel tagasi siit 40. aastal baltisakslased lahkunud Gerhard Buschmann. Viimane oli enne sõda Eesti klubis olnud innukas mootori ja purilennuharrastaja tuntud ka väga eestimeelse mehena. 1942. aasta veebruaris oldi lõpuks niikaugel, et saadi luba eestlastest mereluurelennuüksuse moodustamiseks. Nimetusega Sanders tahvel. Bushman. Üksus oli mõeldud luureks Soome lahe ja Läänemere idaosa kohal ning sidepidamiseks sakslaste valduses olevate saartega. Ülemiste järvel starditi ma mäletan, tuule kiiruseks oli lubatud nendel pontoonlennukitel kuni neli palli üle selle juba siis öeldi, et teda ei tohi. Laskusin pais maandumisel ja üks niisugune juhus oli, meil. Tulime sealt tütarsaarte poolt tagasi, oli palk oktoobri või novembri ilm, õhtune ilm hakkas jahenema ja päris kõva tuulega. Me startisime tookord kuskil selle piiri peal oli see lubatud tuule kiirus. Ja mina lähen äkki kapoti vahelt hakkab suitsu välja tulema, vaadatavat nagu nagu midagi läheb põlema, seal põleb juba. Andsin siis märku. Piloodile niisugune lugu on, aga tema siis üritas siis hakata lennukit maha panema, maandama, aga, aga need merelained on, olid väga tugevad juba sel ajal, kui järve peal oli seal nelja palli lähedal, siis seal merel võis ikka ikka tugevam seal viie-kuue palli endale. Ja ma tean, et ta üritas ikka nägi, et siin sedasi tuulega küll maha pandud ei saa, aga Mohni saar oli meistmeteks kümmekond kilomeetrit teemal ja siis ta üritas Mohni saar on oma kuju niisugune pool kuud. Ja kuna pidevalt valitsevad läänetuuled põhiliselt siis üritas ta siis maanduda sinna selle läänetuulte varjusele, kus natukene vaiksem ja lõpuks siis neli korda ma tean, ta proovis seal selles veidike vaiksemas meres maanduda, aga lõpuks ikkagi see õnnestus tal ja siis vahukustuti tega, me võtsime siiski välja ja kustutasime ära, aga muidugi kõige niisugune ebatavalisem osa oli veel ees, tähendab, Maniveritsel tee peal küll, aga tuulajas meid uuesti avanerile tagasi lainetus kuup tõusis, vähendaks meil olid raketid kaasas. Päästesignaalid lasime, et nii teatud lühikese vahe aeglane üles ootasime uuesti, ootasime, Mohni tuletorn paistis, aga järjest jäi kaugemale. Aga ei, abitult kusagil üks pontoon hakkas juba lekkima. Nii et me läksime siis kolme mehega, piloot, vaatleja ja mina teisi põleb, on tooni peal nagu tasakaaluks siis? Jaa, aga vormiga ja seda torniga ja, ja, ja ei midagi ikka ei tule ega tule kedagi ja tõesti siis olid nii imelik tunne, et sealt ülevalt pääsesime sellest kõigist ja nüüd on senised, nii kui rotid, siis uputasid merre ära. Ja lõpuks oli näha, et mingisugune must Kasiselt lainete vahelt paistis, oligi üks mootorpaat, lõpuks tuli, siis tuleb välja, et moni tule, vot neil oli see tuletornivaht, käin tal kohvi joomas ja, ja see oli tõesti õnne, et kui ta üles läks, siis nägi seda viimast, meie rakett oli näinud ja siis tõstis alarmi ja nad tulitski päästsid meid ära. 1943. aasta esimesel aprillil viidi Sanders tahvel Buschmann üle saksa lennuväe koosseisu kus selle baasil moodustati vist esimese välismaalastest koosneva lennuüksusena auh Kleer liiger gruppe 127. Vahetus ka üksuse ülemüksuse koosseis oli vabatahtlikke juurdevoolu tõttu vahepeal tublisti suurenenud ja koosnes juba kolmest lennusalgast. Neist esimene oli mereja, kaks ülejäänud maa lennusalgad. Juuli lõpus 1943 saadeti teine lennusalk ilmeni järve juurde rindele, kus spetsialiseeruti rinde ja selle lähitagala kohal kergetel lennukil del tegutsevateks öisteks pommituslendurid teks. Mõne aja pärast saadeti lennusalk Aga Noost umbes 40 kilomeetrit põhja pool asuvale Relbitsa lennuväljale ja varsti sealt edasi Leningradi lähistele. Siiverski lennuväljale. Käidi kolpina ümbrust pommitamas. Groznõi, põria kolpino, seal oliteederistid ja nihukesed kohad, mis venelaste käes, olid need purustada ja seal oligi puldi esimene õnnetus, õnnelik õnnetus, kus ma pääsesin eluga. Läksin ülesse. Öösel ja kolpinoal viskasin pommid ära ja keerasin lennuki allakus sõja kallakusse ja vaatasin, et kus kohas pommid plahvatavad. Aga seda ma ei märganud, vaid kõrval oli väga suur rünkpilv niukene Bild. Ja läks pil, lennuk läks pilve sisse ja järsku tekkis lennuki ümber punane udu igale poole, kus vaatad, ühed ühed ühtemoodi ja enam ei tea, kus maa ja taevas on. Ja sellel lennukil ei ole peal kunstlikku horisonti, mis on väga oluline asi öösel lendamiseks. Ja minu lennuk hakkas, läks pöörisesse alla Tutuma. Ma teadsin, et ta läheb ja lasin juhised, sest ta võtab ise siis vahest Ella ja ta võttiski välja, käis maalidenavikke, tuli alla, aga mul ei olnud ühtegi pidepunkti, millega ma saaksin seda ütelda, et nii on. Arvasime, maa on, et ma oskan lennukeid juhtida. Olin 1500, niitab kõrgel, siis ma vaatasin, Peeter, siis oli 500, nii et mõtlesin, et nüüd on viimane aeg, hüppan välja. Panin rinde Venemaa sees. Tegin rihmad lahtiski, võtsin siit eest äärest kinni ja tõstsin ülakeha üles ja viskasin tagurpidi lennukist välja, aga langeva riiuli üsna all ja ääre taha kinni siia ei saa, surus mind selili. Aga kinni ei aidanud muu, kui hakkasin nihutama äkki nihutama ja sain istmesse tagasi. Aga selle ajaga nägin, et ma enam nii kiiresti ei tule. Toore, aga ta ikka kogukõrgus näitaja langes. Ja läksin tagasi, mõtlesin nüüd veel natuke, nägin, et 200 meetrit nii 100 meetrit veel ja nüüd mõtlesin, et nüüd viga sekkunud, olen vastu maad. Ja siis käis veel enne Pealt läbi, et öeldakse, et inimene enne surma näeb kõik oma elu läbi vara veel. Ka mina pole midagi teinud. Ja siis, kui ma mõtlesin, et mõne mõne sekundi pärast tuleb vastu maad, järsku nägin taevast veehorisonti, selle pilv oli 1500 meetrit taks, suurent, pill ja nii kui ma sealt pilvest välja tulid, mu lennuk oli poolviltu senini. Ja nägin ma mootori maha tõmmata, lükkasin tuttunootori peale, keerasin lennuki ära ja külma lennuki otse läks juba siis tulid, puuladvad, läksid alt läbi. Nii sajandiksekundi pealt pääsesid. Ja siis siis hakkas reaktsioon, siis tekkis nii, et ei hakka. Ärrituse tõttu tõstsin istme kõrgemal, on võimalik tõsta kõrgemale ja tegin lennumütsid lahti jätta nii osaliselt, et otsaesine paljaks ajaks ja üle klaasi, siis sain õhku jahutamiseks ja ei teanud isikust valents, keerasin ringi, nägin eesliini, seal kaugemal. Kolm-nelikümmend meetod kõrgelt läksid veel eesliinid nii madalad, et nad mind tulistada ei saaks, muidugi maal kõrgemal olen, lasevad kuulipilduja. Aga paarkümmend meetrit, enne kui nad vastavad. Hädad on üle juba ja üle eesliinil, sidusin kõrgemale ja siis läksin oma aerodroomile, maandusin sinna. Saksa väejuhatus oli lõpuks arusaamisele jõudnud, et välismaalased on vajalikud isegi lennuväes ja nii formeeriti 1943. aasta sügisel Lätis Liibavis Robini lennuväljal lennukool eestlaste ja lätlaste väljaõpetamiseks. Selles koolis õpetati välja nii lendureid, pardalaskureid kui ka maapealset tehnilist koosseisu. Kooli juhtkond koosnes sakslastest, kuid lennuõpetajad olid vastavalt kas eestlased või lätlased liibovi lennukool, kuidas üleüldse suureks õppekeskuseks, kuhu saadeti kõik värskelt lennuväkke astunud mehed algväljaõppe saamiseks. Kooli eestlaste osa tegutses Liibavis kuni 1944. aasta juunini mil ta üle viidi Pärnusse. Jutuga oli temal küll ei tea. Liibanonis puhkesid ülelennud, tuleb midagi taolist ka ja siis aru, eks oli alati ohver, eks. Eks ma räägin seda, kus olid alati ohver seal Liibavis meil asi teated, et mehed ei spikerdaks üle linde, linde, muuseas tead, see on üks niisugune lugu seal ainukene hell juttu seal ees, et kujuta, jõhvis käis Ungern-Sternbergi, käisin jalutamas Viljandist oma lennukiga ja meil poisid olid seal ja mõtle lennuk, eks ole, ja siis meie vanad lollid, need alevi poisid, mõtlesime, et lihtsalt ei osata tality kadestadagi, et kindel ilmselt visto nihukesi inimesi, kes sünnivad maailma juba lennukiga või vähemalt on muidugi võimalusi ja see tuli mulle meelde, kui esimest korda lenda siis ka ülelendu. Nii sätsin püksiviike kompensiooni all ei läheks väga kortsu ja kasutus oli masin ja jõin hommikukohvi Liibavis, sõin lõunat seal Riias, eks ole, õhtul tulen tagasi, mina jõhvi, alevi poiss, terveks päevaks oli see masin, eks ole. Aga siis pärast hakati meid laskma välja juba grupiviisi, aga 10 meis pikerdaks, mis tähendab spikerdanud üks ja ei lenda, lendaks 1000 üksteise taga nii väga ja landi 10 minutit ja ega ta siis taga taga selle pagasiruumis oli, oli paragrahv, sealt lindi pealt nägid ära lennukõrgused, värgid siia poistes, mis me kurat seda koolipoisi modistas lendab, ei leia ja tõmmati kaardi printsi järjekorda ja aru, eks ole, alati õnnetu hinge üks meestlad. Me panime paragrahvid kõik seisma, eks ole, ja hakkasin krõbina järve peal, ootame. Ja tema tuli siis vastavalt lennukõrgusele kurat, õige kõrguse peale ja nii edasi ja nii edasi, kõik tuli ja siis võtsime talle sappa. Aga siis meie krõbina järve peal ootasime ja kuna see telefonitraate ja see oli tüdrukute kodumajanduskool ja imelik, et nad lennuväelasi lennu väljal ei teatanud sellest sealsolid õhuvõitluse null kurrud Lelle pinnal kihutustöö, mõtlesin, rototad. Igavene möll käis ja lõpuks siis tuli see korralik vend ja siis Riia lennuväli on liiga vahva, teate, tulime maha ja siis Harroixi parographanteete jumbutad, istuvad jalad ristis, no meil oli seal 18 üheksateistaastast poissi, üks veab siis seda kuradi tead seda paragrahvi linti ja teine välistab nõela veel teha nüüd seda, seda kuradi lennurežiimi, mis temal oli, see õige režiim oli enam-vähem. Vot nii et, et eks see oli jah, see lennuga. Minule käega käsi veel enne sõja lõppu käisime seal sealjuures olime, töötasime põllul, ujus abiks Käisi tüdrukut, vaatas tüdruk, vaas, räästas seal oma hobusega ja panin sinna kõksti maa küll, aga üles tõusta, edutud maasti disaine salatit kõrvale olisi rukkihaki tõi niimoodi ja, ja veiki saa vaguneid. Vaatasite, käis gaasi peale, juhiskerdi stendi peal lasin, pidurid said kõksti üleva, sest muidu oleks tähtede saba püsti ja siis Eesti siin välja, tead, see hakilakkide vahelt, tädi vaatasime lakkis lõbusaid üles, tegime tiiru. Juba tahtsid tüdrukud kaasa võtta või? Emale singi paki vaevu me saime margid endid, konjakid, šokolaadid ja soid, sigaretid, sigarid, sigarikillud, kõik saidi lennu saime ja siis ma tegin väikse pagi, tegi oma lennukursi, tegin kõik valmis, seal lennuväljal kõikuva tuule kurdursi tarvitse kõik välja ja sissegi Biden minna ja siis läksin baidi peale kodu kodupeal siis. Lahingutegevuse käigus vahetati ka lennuvälju. Augusti lõpul 1944 sai lahingutegevust Tartu suunal valdavaks ja siis siirduda eriti Kesk-Eestis, paiknevatele lennuväljadele ET rindele lähemal olla. Esimene ja teine lennusalk asusid Adavere, kolmas aga sealt mitte kaugel paiknenud Kärevere lennuväljale. Ma ei tea, kuhu sina siis sattusid, mina sattusin siis Kärevere lennuväljale. Me olime seltsis jah, õige jah, me käigus, nüüd need tulid, need magan ja see, kus alakülad ja need kõik ära ja magasin ja tean mis nüüd tuli 50 aastat hiljem välja, et mina olin see mees, kes pani arro lennukile pomme alla, tas. Vot, ja ma teda nüüd olles sain õppida tundma, siis lendurid olid ju dollar, kui sa mäletad, näärid olid ju omaette, nad mäletan kõik olemmuunadolikule, Nad magasid kuskil mõisahoones ja magasime sealsamas lennuvälja ääres olid talud, eks ole, taludes või üleval lakkades magasime. Panime bensiini chisse ja pommid alla ja siis läksid jälle, tulid tagasi ja kuidas me siis istusime ja ootasime neid, et kas nad tulevad kõik tagasi, tead, aga tulid kõik, kõik tulid ja meie lennuväljalt igatahes ühtegi lennukit venelaste kätte ei saanud. Kärevere ära ja siis korraga ühele laval õudselt kiire, kõik teada autode peale, kõik pommid, nii palju, kui me suutsime, laadidega, me kõik ei suutnudki ja siuhti võhma kaudu. Pärnusse läksid lennukid, sest neil polnud enam bensiini. Mul on isegi tead meeles enam Ta ütleb praegu, et see ei ole õige, aga mina oma silmaga mul on silmade ees lennuk tõusis ülesse ja kaks poissi, üks oli ühel pool seal tiiva peal ja teine poiss oli teisel pool tiiva Bel, kes sõitsid minema. Vähemalt kolmekesi nad olid selles selles kahistmisest lennukis, jah, kolmekesi olid kindlasti seal ja mida teha, elasime. Paraku ei lugenud eestlaste soov oma kodumaad iga hinna eest kaitsta suurriikide hiiglaslikus heitluses midagi. Seoses üldise olukorraga rinnetel otsustas Saksa kõrgem väejuhatus Eesti edasisest kaitsmisest loobuda ja ajavahemikus 18.-st kuni 22. septembrini 44 said kõik eesti lennuüksused käsu Eestist lahkumiseks. Nüüd kaotas edasine sõda, mis seisnes ilmselt ainult võitluses Saksamaa eest eestlaste jaoks oma mõte. See ei olnud enam eestlaste sõda ja nii lendaski mitu lennukit Rootsi. See oli lendamise lõpp, eesti lennuüksused likvideeriti. Sakslased kavatsesid aga Eesti lennuväelasi edaspidigi sõduritena kasutada. Andsin patarei ülemale ette, et vot niisugused eestlased on siia tulnud 16 meest ja ja määrati siia patarei üleval, üks kena mees pärast tuli välja Ober leitnant ja see ütles, et tervitas meid, ütlesin, et teenistus on karm, aga õiglane. Ja Welt veebel, hakake tegutsema nende meestega edasi. Nuia, teadlase viltu tuli välja ja see oli siis nii. Weberson rose, ütleme meile üritas piisa venelaste hulgas Darcinaarist tuli välja siis ütleb, et teater saksa keeles, kuidas keegi kirjutada oskab, siis kirjutage oma lollid nimed, vot selle paberitüki peale. Kui oskabki Varatööd Austraalias sai surma. Arvelfebel, mis keeles te tahate, ta pani muidu keeli juurde, kas ladina, prantsuse, inglise ja korraldamis keeletage EDU oli ta oskas ka haritud poiss ja niimoodi ja siis muidugi kirjutasima pärast me saime teada, miks ta nii sandisti meie käest küsis, sellepärast et seal oli üks kuraantiidid, need olid musta tööga ja neid otsekraatia ja malelaud oli punane, valge, punane, valge, kes lõngu sõjalennukitel veinil ka. Ja vot need poisid tegid, abitöösid seal ja noored poisid on need pooled ei osanud kirjutada see devalveeris neid noh, selle kohaliku mehe silmis. Aga nüüd nüüd lubage mulle veel ja siis on niisugune asi, et see oli üks või kaks päeva enne uut aastat jaajaa ja, ja siis öeldi, et kasiinos on vastuvõtt, meloodia, baraki lükati meid sisseteenistus, meil ei antud nii edasi, nii edasi ja seal oli siis niimoodi, et üks laud oli sakslasi, siis oli jupolimaad eestlastega ja siis taga otsesiitsindlikvaatidele sugune hobus roomadi asi oli seal ja kohalike daame kohaliku ülikoolist tüdrukud sinna kutsutud, nuputas need istumised sakslastega seal kirju rida ja tulevad sinna sisse ja muidugi me tulime. Nii ta siis käis kahin läbi, sest nemad olid aimad, patarei koduma, patarei rinde plekklendur, hõbemärki kaugusenoviga vasaku pooleli kool ja mida oli vaadata ja nii tulime sinna sisse, noored mehed, kõiks tegime siksakki ka nagu meil visa lennukooli seal korraga ta tuuli taha seisma, vasakult poolt istusime maha, vaat nii krohvi eskaadris kui kapten laua otsas, kõik siis müüdi seal kolm markan, klaasikene likööri ja nüüd natukene rahas ka, võtku oma korpuse meestega, kuna see 50 aastat kestis, see asi, mis need venelased siin olid meil ja nad rääkisid ka natuke oma sõjaasju ja teate, ma tundsin neile kaasa alati, ma julgen seda ütelda. See, kuidas nad viidi sinna kuradi Siberisse punaarmeesse, see oli genotsiid, nad surid, kurat seal nälga. Nii, aga meie tol ajal saime niimoodi, et ma väga täpselt ei oska ütelda, aga ühe niukseid Kesema auto vist oleks võinud kuupalga eest osta kusjuures niimoodi, et me ilusaid liiget suulage ja Fonsulage lendamise eest kurat kõik asjad. Ja siis oli see põhipalk nii edasi ja pool maksti meile pihku ja pool maksti siia raekoja platsi pangakassasse hoiukassa oli siin vahepeal nii. Ja kui me hakkasime Eestist läksime ära, siis meil oli pangaraamat tšekiraamat võtsime selle rahaga välja, nii et poisid ikka mõnel aitäh rahaga ja siis korraga ütleb seal peopeoperemees seal see patarei üle või võiks seal keegi ütlevad nüüd härrased, loositakse välja Punase Risti heaks Saksa Punase Risti heaks, meie haavatud ei jääks kolm pudelit head prantsuse konjakit, mäletaks ka müüdud, mis seal võis olla Napoleoni siis kena halastajaõde, aidati sinna tooli peale. Ja säärejooksuga nagu soldatid ütlevad. Ja, ja siis ta ütles, palun aktiivselt osa võtta ja teadjad poisid ütlevad oma teate, poisid, nad pätid küsisid meie käest, kas te kirjutate uskuda, tead, võtame need kolm pudelid ära. Tähendab, teeme võiks Eestiga enampakkumine ja Mare Lott ja kusjuures riiuli, kuulge see loterii oli vat ma ei ole ennem ja pärast kuskil kohanud öeldi, et see pidi olema ameerika luteri, et mitte 60 marka esimeste teiste 70 marka, esimest ja teist 80 Marge esimest teist kolmat korda seal, nii nagu saada häält tegid s60 maksid 60 ära. See päris hari groteri, ilus esimese pudeli saime niuhti kätte ja kas teate siis teisega oli niimoodi, et no Hoppelgapiteerimis tagusime küll kinni selle ühe auto auto, hinnavahepeal käis üks mees veel kohvriga raha, toom, barakist, lähedased raatlik kokku. Järgmine päev rääkisite sakslased, et me olime, kuna palk oli just olnud asjatagusele patarei kassa kinni, patarei kasvada, kui su kinni sakslase tädi siis tegime, lõpetasime, pani i-le täpi peale, mitte selle esimese pudeli ja mitte selle viimase vastupanu oli murtud, selle viimase saime täitsa lihtsalt kätte. Vaat selle keskmise üks mark poli kõik, vot selle keskmise viisin mina siis läksi sinna kuraatoriteedistusid kaheksa mustad mehed olid pisikesed kämbudki ja panin neile sinna kurat laua peale selle autoraha saad pudeli ja surusid vendadel kätt ette. Kriklikes looja ja sedasi panime selle asja ära. Siis üks nädalake hiljem teatas, et nemad olid kurat, Berliinis küsinud, mis mehed need eestlased üldse on, mis tuli välja, et me õnnitleme teid aaria tõugu vaatrismi saime teada siis niimoodi tüdrukud, kõik meie ümber pärast, kõik jätsid oma rohusööjad maha ja siis tulime rida, Miisid oli küllakutseid perekondadesse, perekonda sureksime ladusalt saksa keelt, muidugi perekondades sinna ja, ja, ja siis ühesõnaga meie elasime seal, tähendab, tõstsime Eesti prestiiži vajaliku kõrgusele. Viimane vaatus Saksamaal jalameestena. Ja elus iialgi, mis, milleks on hea. Aga nüüd meil on siin ja sina says suurel Pulvisaid, lae tund sinuga. Seda, seda koos vene keeles ja, ja ma tahtsin räägitud vabalt. Laul teeb rinna rõõmsaks, laagriks lõbusalt. Tol ajal oli juba, eks ole, oli teada, asi oligi kaputt. Sõda oli kaotatud ja, ja siis oli meil, kes mäletab, Hamburgis oli seal koolimajas, kus me teatusele olime, laulutunnid hoidja ja, ja ühel päeval see oli peale väga suurt ja rasket pommitamist natuke enne seda, kui me ära läksime ja natuke enne seda, kui inglased esimest korda tarvitasid ja ma pean silmas lääneliitlasi napalmi. Danske VR küberõlale ja mingisugune kuradi kompari jagu veni viidi ja lihtsalt. Me marssisime läbi, olengi linnak. Sinimustvalgel varrukal, eks ole. Ja nii palju vöörihma ringi taha nii palju käsi läksada. Samm oli õige, kurat, ma mäletan ühte kindralit, eks ole, oli seal tee ääres, vend võttis ja poisid panid palvel sammude ja vennal on vist tunnetatud. Muserdatud Saksamaa ja muserdatud linn oli ja see oli kihvt, kuradi sinimustvalge käis vaikuses, poisid ja kõrged majad turu piima ja Saksamaa üldse nelja-viiekordne all, seda ei olnud. Siis kurat, see samm oli täpne, noh, kõik olimine hoolikalt kaja. Kuule ja siis noored võtsid sammu õigeks, hakkasid meiega kaasa käima mõnigi vanamees, kelle poeg kunagi või ta ise sellised marssinud, naeratas tuletas nagu väikselt oma noorust meelde.