Johannes Aaviku selts tegutseb neljandat aastat ja pidas oma järjekordse aastakoosoleku, seekord Viljandis. See oli hea mõte, sest kuna kavas oli mälestada ka seltsi lahkunud liikmeid, siis Nendest Leo Normet oli väga seotud Viljandiga ja seltsi auliikmeks valitud. Paul Albre on neis samades praeguse Viljandi kultuurikolledži ruumides töötanud. Aga sügavam tagamõte oli muidugi see, et teaduskonverentsiga tuua Viljandisse akadeemilist õhkkonda. Seda hindas oma avasõnas kultuurikolledži rektor. Ensiimer küll, kuid millegipärast ei viibinud konverentsil ühtegi kolledži üliõpilast. Ja üleüldse olid väikesest Stahlis koos peaaegu ainult need, kes ise korraldasid või esinesid. Selle nähtusele tuleks pisut järele mõelda. Eriti, et konverents ei olnud sugugi liiga kõrgteaduslik või kuiv. Ei sugugi igav, vaid seekord hästi inimese lähedane. Meenutati ju kadunud Leo Normeti, seda tegi kultuurikolledži vanemõpetaja ja Maret Tomson, Leo Normeti kunagine õpilane. Meenutati Paulson Mac pakku. Ma toon saate hakatuseks ainult ühe väikese killu pedagoogikaülikooli magistrandi Eeva lobjakas ehk ettekandest mis käsitles Paul Saagpaku eluteed hästi põhjalikult, alustades isegi tema nime saamise legendist. Nimelt olevat talupoegade nüüd üle vaatama tulnud mõisnik näinud, et mehed töö tegemise asemel istuvad ja küsimuse peale, et miks nad tööd ei tee, öelnud mehed saagi ei paku kinni. See, palju öelnud mõisnik, et kui Sakk pakkus kinni, siis oledki sapak. Nimelt oli see ütleja sappa kujuks kaugetest esiisadest. Mälestuskilde Paul saak pakkust tõi kuulajate ette meditsiinikandidaat Laine Trapido. Nii et mina nagu olen tema emapoolse suguvõsa üks esindajaid baaside suguvõsast, Karl Friedrich baas, kes olid juba kooliharidust saanud möödunud sajandi keskel nii-öelda neljakümnendatel aastatel, jätkas seda ka oma poegade ja oma laste juures. Temal perekonnas oli 10 last ja nüüd see Karl Friedrich baas pani oma neli poega kõik õpetajate Kaarma Õpetajate seminari tähendab umbes sama koha peal peale, kus siis ka Oskar Kallas, pärastpoole kasvas ja elas. Ja nüüd need neli poega, kes siis olid saanud Kaarma Õpetajate seminari hariduse Antab juba omakorda oma poegi, hakkasid koolitama, mis läksid siis välja ülikoolidesse, Tartusse, Peterburgi, pes, Araabiasse, isegi selles keskkonnas. Siis kasvas Paul Saagpaku ema Marii, meie nimetasime teda Marii. Ja nüüdse ema Marii oli siis selline naine, kes kasvatas üles viis last siis neli poega. Need olid huvitavad nimed, Augustus Saalomon, Arnold Os ja Paul Friedrich. Kogu perekond oli orienteeritud vaimsusele. Ja samuti mitte ainult selles perekonnas, vaid ka kontakteeruti Aavikuga või nagu Paul seda armastas öelda, vähemalt Aavikuta nimetas toni. Vii saad sinna ette, ilusasti venitas seda täpselt samuti Saaremaalt, ma olen Saaremaalt vähemalt noh, sõnaga 10 jaapani juurde, täpselt samuti nimetas ta kaarikut selles keskkonnas. Siis Paul kasvas ja sai oma vaimse pagasi, aga samal ajal peab ütlema, et ta jäi ikkagi ihu ja hingega saarlaseks, isegi tema keel, isegi tema väljendid, need olid nii puhtad. Ja ta püüdis seda hoida puhtana. Kui ta siia tagasi tuli, siis tihtipeale heitis ta ette, et te kuidagi hoolitsema keele eest. Te ei hoia kinni sellest purismist anda. Et soomlased on palju, palju paremad sel alal. Nii, ja nüüd räägiksin ma natukene nendest üksikutest nüanssidest, mis selle väga vastuolulise inimese juures olid omased. Ta ise armastas öelda, et ta on mitmekihiline. Ütleks, rääkides Freudist ja Jungistis ta kahtlemata Carl Gustav Jungi enam hindas, tema oli äärmiselt tugev töömees. Siis seda näitavad tema raamatud, siis boheemlaslik, kus oli tema juures väga väljendunud teatud piirideni. Ta ütles niiviisi, et nagu Aavik oli, ta armastas elegantset ja intelligentset alkoholi tarvitamist. Ja samuti armastas ka Paul Saagpakk elegantset ja intelligentset alkoholi tarvitamist. Vahetevahel ei saa ju kõiki piire nii väga hoida, nii et, et inimene on inimene. Teinekord tuli ta, kui ta käis siin Eestimaal, siis tuli ta õhtul hilja koju. Ei olnud eriti mõtet temaga rääkima hakata. Ja järgmisel hommikul tuli ta siis kööki ja ütles. Kuule, anna andeks, ma kukkusin jälle kuku klubisse. Ja nii oli, tihtipeale kukkus Kuku klubisse nii ja. Üldse neid rahalisi asju ja kõiki, seda, seda Ta ka kirjeldas väga sageli. Ja ütles niiviisi, et mul raha kunagi ei ole, mul ei ole seda olnud. Ja ma ei tunne ka temast eriti puudust. Samuti poeg Toomas ütles niiviisi, et et isal ei eriti kunagi raha olnud. Aga kui tal seda mõnikord äkki kuskilt poolt tuli, siis ei osanud sellega mitte midagi teha. Ühesõnaga, ta oli nagu kõrgemal kõikidest nendest rahalistest asjadest mis on ka vajalik. Aga, aga kui ta muutub, noh, nii-öelda dominaadiks ta surub, suruksid maa ligi. Ja kui ta siis Ok Saaremaale jõudis ja ostis seal omal kahetoalise korteri niisuguse nõukogude stiilis majas. Ta ütles, et see on minu esimene kinnisvara üldse elus. Aga ta sai selles esimeses kinnisvaras väga vähe elada. Õnneks ta sai seal elada, see oli hea. Ja nüüd mikspärast olen ma siis tuli pärast üldse Ameerikast ära, tulin 10, ta kindlasti on rääkinud väga mitmed versioonid ja need on ametlikud ja mitteametlikud ja nii nagu üks inimene räägib. Aga siis kokkuvõttes ütles ta niiviisi, et et Ameerika on mitmete võimaluste maa ja ütleme loengut pidada, seal oli hea. Aga mulle tundus, et viimasel ajal Ameerika ei ole enam kosser. Sõna ei ole enam Kose ja sellepärast siis kui Eestimaal olid toimunud sügavad muutused, ta leidis, et Eestimaa hakkab muutuma kosselleks, niiet et ühesõnaga, meie oleme ka selle eest vastutavad, kes ta siis selleks abi mitte. Ma tahaksin veel paar, kas te rääkida sellest, et kuidas ta rääkis oma loengute pidamise stiilist, ta ütles niiviisi, et ameeriklased armastavad väga kui sinna sisse natukene no neid ühte või teist Nalja lükkida. Ta ütles, aga ärased abi, ega väga palju. Ma ehitasin oma loengud niiviisi üles, et ma hakkasin tasa, tasa, tasa, nii nagu meri Saaremaa ümber vahel. Ja siis ronisin ma kogu kõrgemale kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale, rääkis oma psühhopataloogilistest isiksustest angloameerika literatuuris. Ja siis äkki tema tähendab, lõpetas järsku nagu kõuemürina, siis ta ütles, et tead, sa, sellel oli niisugune efekt. Et isegi need üliõpilased, kes pühapäeval olid hilisõhtuni lõbutsenud, et need ärkasid ka üles selle peale, no see oli tema stiil, kas ta nüüd täpselt nii oli, seda ma ei tea, tema otsene suguvõsa läheb edasi. Ja, ja pojapoja ja pojatütre näol. Ja nemad ka külastavad Eestit isegi poeg Toomas, kes ei ole Eesti koolis ühtegi aastat käinud. Nüüd oli Saaremaal ja varsti tuleb jälle ütles nii et nii et ma hakkan õppima eesti keelt. Siiamaani ma oskan ainult nägemiseni. Ja Paul ütles siis nii, et parandan oma varanduse pojapojale Peetrile ainult selle tingimusega, kui sa õpid ära eesti keele, aga Peeter ei ole eesti keelt ära õppinud, järelikult jääb ta varandusest ilma. Koosolekut juhatanud seltsi esinaine Helgi Vihma lõpetas Paul Saagpaku teema. Ajalehe toimetuses Saaremaal teda intervjueeriti kõrge autasu saamise puhul ja presidendipoolse autasu saamise puhul. Kõik oli väga kena, Paul oli väga rõõmus, joodi kohvi ja siis läks Paul koju. Umbes tunni aja pärast läks järele talle tema perenaine etele toitu valmistada ja leidis Paulis surnuna. Ja selle tõttu jäi intervjuud pooleli. Selle tõttu jäi ka selles uurimuses lahtisi otsi, mida meil on väga raske kokku sõlmida. Sest ja kellest on jutt, kes on need inimesed, need nimed, keda ta nimetas ilma ees nimedeta, ilma initsiaalideta. Aga me jätkame seda tööd, Evan, väga tubli, Eva jätkab. Ma loodan, et sellest sünnib ükskord magistritöö. Helsingist saabunud soome keele lektor Anneli Kala Yogi kõneles huvitavalt sellest, kuidas tema ellu tuli Aino Kallase looming juba gümnaasiumi õpetaja Irja harmas ja Helsingi ülikoolis eesti keelt õpetanud Eeva niini vaara juhtisid Aino Kallasele tähelepanu aga alles siis, kui Anneli Kalayogi valmistus Maroko reisiks ja ostis antikvariaadist Aino Kallase reisikirja. Con lumisse sai temast Aino Kallase teoste kirglik koguja biblio fiilide ühingus. Praegu puudub tema kohust ainult kuus kõige haruldasemad väljaannet. Hiljem asus Kalayogi koguma Kallase loomingu tõlkeid teistesse keeltesse ja nende kohta on Aino Kallas ise oma päevaraamatutes huvitavalt arvamusi avaldanud. Praegu ei jõua pikemalt refereerida kõike huvitavat, mida kogeb biblio fiil ja ühe kirjanikule, Loomingu nii põhjalik tundja oma otsingutel. Aavik Aaviku tõlkes on Ants Raudjalg. Kuid kõige paremaks Aino Kallase tõlkijaks peab Kalajõgi siiski Tuglast koosolekut. Teise osa sisustas seltsi auliikmete õnnitlemine ja nende esinemised. Auliikmed on kuuenda juuli otsuse kohaselt filoloogia doktorid Paul Alvre ja Eduard vääri ning Stockholmi Eesti keele ja Kirjanduse Instituudi teadussekretär filoloogia litsintsiaat. Paul Laan räägib Helgi Vihma. Pagulaseestlaste seas eesti keele ja kultuuri säilitamiseks ning edasikandmiseks tõhusat tööd teinud Paul Laan on Eestis teenimatult vähetuntud. Valimisega Johannes Aaviku seltsi auliikmeks soovis Aaviku selts talle lugupidamist avaldada ja tänada Johannes Aaviku, Marie Underi, Artur Hatsoni ja Helmi Elleri arhiivide hooldamise. Aaviku arhiivi säilitamise ja kodumaale saatmise eest tänu teile, professor palve, et üldse astusite meie seltsi tee, kes te olete suurte organisatsioonide same, teaduslike seltside liige, Helsingi Ülikooli audoktor ja nii edasi ja kelle teadusid töö on niivõrd aukartust äratav, et siin ei olegi õieti midagi enam mõelda ega midagi kommenteerida. Usun, et Paul Albre juttu oma õpingute eest on meil kõigil huvitav kuulata. Jah, mul oli eriline tunne kala, kui ma sõitsin Viljandi poole ja ka siis, kui ma astusin siia majja sisse. Sest eks ole see maja olnud paari aastakümne jooksul minu töökohaks. Teised linnad, kus ma olen pikemat aega elanud, on muidugi Tartu ja Helsingi kooliteed sündinuna Tartus otsustasin Tartu Õpetajate seminaris, kuid progümnaasiumis jätkasin juba Hugo Treffneri gümnaasiumis ja eriti gümnaasiumi põlv oli suundaandev. Koolis töötasid, see oli erakool, väga tugevad õppejõud. Võiks öelda, et enamik neist olid magistrid mis on küllaltki haruldane. Seda õppejõudude kõrget taset näitab ka asjaolu, et möödunud sõja lõppedes, kui Tartu Ülikooli õppejõud olid enamik pagulusse läinud saigi ülikool just sellest koolist tugeva täienduse. Emakeele õpetajaks jõudsid järgemööda olla nii Ernst Nurm Arnold Kask, kuid eriti tahaksin meenutada õpetajana Voldemar Metsamärt, kes peale sõda jah, töötas ka Viljandis. Sest tema oli see mees, kes püüdis välja selgitada noorte huvisid ja neid igati suunata. Kolis toimusid fakultatiivselt soome keele tunnid. Teatud aega ja hiljem, kel huvi oli, võis ise jätkata. Tema organiseeris hõimupäevi ja muidugi kirjandusõhtuid ja nii edasi ühel aastal tähendab gümnaasiumi eelviimases klassis, suvel oli mul võimalus oma keeleoskust ka Soomes täiendada. Nii et kui süttis talvesõda, siis koolis olin see isik, kes hommikuti kas värskeid Soome rindeteateid? Muidugi organiseerisime ka õige tugeva abi soomlastele talvesõja päevil, mis hiljem tõi kaasa teatud pahandusi. Vanemad olid mul pärit üks lõuna poolt Tartut, teine põhja pool Tartut. Vaat järve kandis ja teine Pangodi järve kandist kirjakeelele lisaks murded annavad isikule, kes tunneb filoloogilist huvi vägagi palju. Need on nii nagu uued keeled, võõrkeeled ja kõrv harjub kuulma seda, mida tavaline linnalaps tavaliselt ei oskagi tähele panna. 40 kas ta oli murranguline aasta lõpetasin gümnaasiumi, tuli astuda ülikooli ja loomulikult oli selgunud juba selleks ajaks aine valik eesti ja soome-ugri keeled. Kollastest õppejõududest traalisin põgusalt juttu Gustav suitsust. Meenutaksin veel seda, et Gustav suits oli omapärane isiksus, väga hinnatud kirjandusteadlane kuid kuidagi vastumeelselt ja luges seda Nõukogude kursust. Sissejuhatus kirjandusteadus. Ta oli harjunud pidama muidugi kõrgetasemelisi seminare, üksikasjalikult analüüsima kirjandusteoseid ja nüüd ühtäkki korraga tuli siis hakata B'd õpetama, seda vähemalt mulle tundus, võis ta näost välja lugeda. Sisenedes auditooriumi, võttis ta aegsasti rinnataskust kokku murtud konspekti välja ja hakkas siis seda õige keerukate lausetega esitama. Nii et kes tahtis üles märkida, siis oli lootusetu ettevõtmine. Tema abikaasa Aino suits oli muidugi soome keele õpetaja ja kuna ma olin püüdnud olla juba enne ülikooli astumist soome keeles küllaltki Virk, siis juba sügissemestril pöördusin tema poole sooviga, et kas ma saaksin mõlemad eksamid ära teha. Õppejõud muidugi kohkus ja ütles mulle, on enne teedki läbi kukutab ütles ta, vaata tulla, siis tulge muidugi läksin selle teadmisega, et nüüd kukutatakse läbi. Lõpptulemus oli siiski see, et mõlemas kanti sisse, kuigi mitte kohe sügisel pole olnud õpinguraamat kaasas. Aga kevadel, kui mul oli rida eksameid tehtud ja kõik olid noh, ütleme otse välja hindele viis, siis temagi lehitses natuke seda õpinguraamatut, ütles, et te ikka tegite kõige paremini, sellelt kursuselt tahaksin veel meenutada paari õppejõudu. Tollal olid ülikoolis muidugi Julius Mägiste kellele tuli teha siis ka esimesi eksameid, nimelt Vadja keelest Oskar Luts korritsale rahvaluule, see kuulus aine valikus. Venemaalt oli tulnud Kristjan Kure, kes oli käinud seal mingi niisugused punased kursused läbi teinud vanad professori nimetuse kraadid ka muidugi ja tema luges meile üldkeeleteadust. Loengutel puhkes sageli vaidlusi tol ajal ja hiljemgi kuulsaks saanud omapärase õppejõu Villem Ernitsaga. Ja siis, kui Villem Ernitsal hakkas pliiats juba aegsasti tõusma märku anda, Lektorile ta tahab, võta, pliiats käis korduvalt niiviisi püsti, siis Kristel korras. No seltsimees Hernits, mis teil siis ka selle asja kohta öelda. Üheks Ernitsal olnud öelda ka, sest Kristjan Kure kasutas vananenud sõnavara ja tegi lihtsalt vahel nalja. Ta tõlkis näiteks mingi näitelause, mis oli saksakeelne, seldas vaip. Sõnaga eit, kõik puhkesid naerma. No kas te siis ei ütle, et mul on koduseid? Noh, muidugi laadi juhtumeid oli seal. Suvi 43 tõi mulle kaasa lahkumise Eestist Soome ja olles seal sõjas abikaasa, teinud mereväes Soome lahel mitmed lahingud siis sügisel 44, kui sõjaväest vabanesin kavatsusega jätkata õpinguid, pöördusin professor Lauri getoneni poole. Selle mehe töödega olin ma õige varakult tavaks saanud juba keskkoolis suure huviga. Helistasin talle ja palusin, tahaksin kokku. Soomes oli üldse kombeks, et õppejõududega, kohtumised, toimusidki sageli kodus ja ülikool oli liialt ametlik koht, et siis kokku saada. No lahkelt lubati mind vastu võtta ja peremees ise oligi uksel vastas, kui ma pagilasse jõudsin soli Helsingi külje all ja seal siis arutlesime missugust õppeprogrammi endale valida? Ta soovitas kaht peaainet, ühelt poolt muidugi soome-ugri keeled, aga teiselt poolt ka soome keel täiesti eriainena ülemastmes. Lisaks rahvaluule ja terve rida kaugemaid sugulaskeeli kuulus selle juurde selle tema koostatud programme järgima, asusingi õppima. Ja see õppimine oli ka nii, et pidi samas hankima endale sissetulekut. Tööd sain puhk ja poegade veskis Helsingis, mis oli küllaltki kodukoha lähedal. Kodukoha lähedal veel ligemal oli Helsingi ülikool ainult kolme minuti tee seal siis selles piirkonnas ma pidevalt liikusin. Õppejõud olid muidugi tolle aja parimad tänapäevalgi vaevalt praegused neid ületavad professor Kettunen muidugi kõige kuulsam ja läänemeresoome keelte uurija, teda ei ole keegi tänaseni ületanud siis soome keele professor Martti Rabola, tuntud eriti Soome sõnavara ja vana kirjakeele uurijana rahvaluules väina salminen. Eriti tahaksin rõhutada Erki Hitcost, kellest hiljem sai akadeemik. Tema loengud olid peaaegu ainsad, mis mulle istusid õhtul peale tööd. Ta oli noor õppejõud, kaitstud, doktoriväitekirja juust ja komme on ikka see, et enne kui saab kindlama koha tuleb siis end näidata. Peab olema ka kuulajaid. Neljale seinale ei saa loenguid pidada, mida ka vahel on juhtunud. Et oma kohta kinni hoida, on tehtud ka niiviisi. Esimesel loengul ta luges. Volga keelte farmi õpetust. Oli kuulajaid 10 15 järgmine kord poole vähem. Ja kolmas kord ma vaatan kohkunud ringi, istun mina üksi, seal. Viisakusest ütlesin talle ka, et pole vist mõtet teda tülitada ja kallist aega õppejõul pole mõtet minu peale raisata. Aga ta ütleb jumala nimi, saia. See tuli nii südamepõhjas ja viima kaks ministrid käisid üksi, kuuldavasti Vallo sea. Sellest oli muidugi isiklikult mulle väga suurt kasu. Katkestame siinkohal Paul Alvre mälestused aegadest, mis mõjutasid teadagi tema hilisemat elu ja saatust. Igatahes lubas lugupeetud professor raadio keelesaadete toimetajale, et võib küll edaspidi ka raadiokuulaja viia eesti kirjakeele põnevasse minevikku. Nüüd aga veel kord sõna helgi vihmale. Professor Eduard vääri on olnud ka minu õpetaja, jah. Äärmiselt armastatud ja lugupeetud õpetaja juba seminaripäevist, aga me kohtusime uuesti ülikoolis. Ja. Ma pean tunnistama, et professor väri ja Paul Ariste, kes otsustasid omavahel, et minu põlvkond kursus on saanud niivõrd kehva keeleteadusliku hariduse, meedi või ülikooli seinte vahelt enne välja lasta, kui viimasel kursusel Eduard väärid, luges meile kursuse sissejuhatust keeleteadusse. Ole sa tänatud, et sa seda tegid seekord ja ole sata suunatud kõige selle eest, mis sa oled teinud Aaviku seltsi heaks. Ta ütles, et ta seda, et Aaviku nime teadma keskkoolis peale meie õpetajaks oli Ilse Tultsa Mulgimaalt pärit ja tema oma tundides saksa ajal nimetas ja tutvustast keelemehi aga samuti uusi sõnu, mida ta siis kaaviku sõnadeks nimetas, järeldan siis märkida. Edaliku selts seisab siiski üleval õige tugevasti vihma õlul ja tegevuse tõttu. Ma võib-olla kõik väga täpselt ei tea, et selgi vihmal on ka raskusi ja ebameeldivusi olnud selle tõttu, et ta selle mehe loominguga on tegelenud või tegeleb eriti aastakümneid tagasi. Ja Aavikust ei pea nii palju, et kui kampaania algas kodanlik natsionalism ja selle ilmingut, siis läks Aavik ja tõepoolest põlu alla koos oma sõnadega. Ma mäletan, kui ma tulin õpetajate instituuti, läksin õpetajate instituuti 50. aastal. Värskelt olid toimunud poliitilised sündmused ja ka eesti keele õpetajad pidid võtma seisukoha Aaviku suhtes ja lausa sunniti kaasa minema. Kõige tõsiselt hädas mäletata Madisson ja sööta eriti teised tulid kavalusega toime, aga need nimetati mitu korda kodanlikuks natsionalismi, eks, või selle mõju all olevateks ja tahan juhtida tähelepanu, ilmunudki, haruldane raamat, vaeva, tee mis käsitleb noid aastaid, siis kus seal ülikoolist 44 kuni 52, kui keegi seda raamatut veel saab, on õnnega koos. See oli läbilõige Johannes Aaviku seltsi aastakoosolekust, kus raadio poolt viibis Mari Tarand.