Härra Velliste, mis paistab siit teie kabineti aknast 24.-lt korruselt. See on Püha Patricku katedraal katoliku peakirik New Yorgis, aga muidu on siiski pilvelõhkujad ümberringi, mis on kirikust kõrgemad. Kuigi kirik ise on väga suur. Võrreldav notar daamiga Pariisis. Enam-vähem. Aga pilvelõhkujad on palju suuremad, selle tõttu kirik ei paistagi nii väga suur seal hirmus kallis maja, kus me praegu oleme. Me oleme muidugi New Yorgi südalinnas, Manhattani keskel Rockefeller'i keskusesse on olnud aastakümneid prestiižikas koht. Aga ma ei ütleks, et see on kõige kallim koht New Yorgis siin palju kallimaid. Jaakson kolis siia 36. aasta augustis. Sega hiljuti läks meil 60 aastat mööda sellest ajast, kui siia on tuldud. Me oleme siin üks esimesi asukaid, oleme siinses pangas, oleme dist kõige vanem klient. Ja nüüd siis kolite siit ära, kas kolite sellepärast, et siin on väga kallis, vajan lihtsalt ruumipuudus. Ei, Me kolime ära ikka ruumipuuduse tõttu. Ega mujal kusagil siinkandis ei ole oluliselt odavam. Aga kolime lauale lähemale, me oleme praeguste 25 minuti tee kaugusel ÜRO-st, kui minna jalgsi ja võib olla 20 minuti tee kaugusel, kui minna autoga. Ja seda natuke liiga palju, kui on päevas vaja käia mitu korda. Seetõttu me teeme nii, nagu enamik teisi ÜRO esinduse on teinud, nad on ikka kusagil viievi 10 minuti raadiuses Veroost. Otsisite kaua oma närune oja päris kaua, mõnes mõttes mitu aastat. Õnneks me leidsime sellised, mis on päris kena vaatega läheteni lõunapoolsele osale. Nii et vaade loeb New Yorgis ka päris palju. Kui palju Eesti esinduses siin inimesi töötab? Selles on peale suursaadiku ainult kaks diplomaati veel ja siis on meil ka siin konsulaat, kus on üks konsul. Ja peale selle on veel kaks sekretäri, üks aasis konsulaadile teinud ÜRO esinduse on, et me oleme väga väikse koosseisuga. Oleme just sama suure koosseisuga, näiteks Island. Ja tegemist on igatahes palju. No muidugi võib, võib ju ette kujutada, selline suur masinavärk on ÜRO kus on kümneid tuhandeid töötajaid. Ja ainuüksi siin New Yorgi peamajas on neid mitu 1000. Ja kui sina 85 liikmesriiki selles organisatsioonis siis võib ju ette kujutada tega tööst puudust ei tule. See proua, kes mind vastu võttis, on vist, oli see eestlane? Ja meil on üks sekretär on, on Ameerikas üles kasvanud, kuigi ta on Eestis sündinud. Aga teine on siiski tulnud hiljuti Eestist, nii et meil on, meil on niimoodi, et just nagu jagame tööd, siis kahe vahel vastavalt vajadusele. Konsulaadi sekretär aitab euroo poolt ja vastupidi. Ja see on väga hea, sest see muudab töö paindlikumaks. Ja on alati hea, kui üks inimene on kohalikes, on siin eluaeg elanud noor inimene, kes tuleb Tallinnast sekretäriks. Ta läheb ikka hulka aeg-ajalt enne orienteeruda, üldse telefoni kusagile helistada, kui vajan. Kuidas teile tundub, kas need neli aastat on kiiresti möödunud? Jah, tagantjärgi, kui see aeg hakkab läbi saama, siis tunduvad nad tõesti olevat päris kiiresti läinud. Teatud aegadel, kui tööd on väga palju siis võib mõnikord üksikpäeval täitsa täitsa pike, nädalast rääkimata, nii et seal on kõik väga suhteline. Aga tagantjärgi tundub kõik kiiresti mööduvat ja minna ka. Praegust on seda isegi veel vara ütelda, sest noh, mul on neli-viis kuud jäänud siin olla. Aga eks võib-olla siis, kui see päev päris käes on, ehk siis kindlasti natuke kahju ole. Aga teiselt poolt ma olen tulnud siia selle selgelt teadmisega, et ma lähen 98. aasta sügisel ära. Ja mul on ju ikkagi kõik lähedased inimesed Eestis peale selle veel palju sõpru. Nii et on ka suur rõõm Eestisse tagasi tulla. Jüri Luik ütles kord, et poliitika ja armastus on mõlemad hukutavad kired. Kas olete nõus ära Luigega? Noh, kired on alati hukutavad. Ma ei tea, kas poliitikat peab tingimata kirglikult harrastama. Aga muidugi iga kirg võib viia hukatusse, kui see on äärmuslik, kui seal liiga tugev. Kuidas te poliitika enda jaoks avastasite? No ma arvan, et see on tulnud järk-järgult Läbi läbi nende aastate, mida me nüüd nimetame üleminekuaastateks või ka laulvaks revolutsiooniks. Ma olin ju üks muinsuskaitseliikumise algatajaid, mis omakorda kasvas välja aastaid varem soovist päästa ja säilitada Eesti kultuuri, nii palju, kui see võimalik oli, dollastes oludes. Ja ma andsin endale õige varakult aru, et kui me oma juuri hoiaga ei kaitse siis lõpuks ei ole ka vilju. Ja seetõttu halo seina järk-järguline aeglane kasvamine vähehaaval, nii et raske on tõmmata joont või piiri ütelda, siit maalse algas. Olen Treffneri gümnaasiumi tolleaegse Tartu esimese keskkooli kasvandik ja meil oli väga hea kool, meil oli. Oli veel õpetajaid sõjaeelsest ajast kes võib-olla lastele märkamatult suutsid sellist aegset eesti vaimu edasi anda, mida me alles võib-olla noh, hiljem hakkasime tajuma või praegu alles tajume. Ja noh, Treffneri gümnaasium on alati olnud selline koht, selline kool, kust on välja kasvanud palju inimesi, kes on, on Eestile palju mõelnud, proovinud midagi Eesti heaks teha. Ma mäletan igatahes seda, et juba neljandas klassis oli meil üks selline väikene poiste salakamp. Me kogunesime ühe puukuuri pööningule pidada Ivanov. Ja ma ei oska enamasti ütelda, millesse salanõu siis õieti pidi seisnema. Aga igal juhul on selge, et, et see oli, see oli selle võimu vastane ju me olime siis juba nii väikeste on aru saanud, et selle olukorraga, mis on pidada, et midagi on tarvis teha. Ja üks selle kamba osanik minust natukene noorem poiss. Mõni aasta hiljem tegi lendlehti ilma minu teadmata ilma teiste teadmata üsna üksinda. Ja kui meil tehti üks kord, hakati tegema järsku ootamatult töötlust terves koolis, nii et kõik lapsed pidid mingisuguseid loosungeid maalima. Ja siis selle järgi tehti käekirja järgi kindlaks, kes, kes see oli, nüüd see, see poisse tegeledes saadi kätte, ta läks väga aplalt. Aga see näitab, et kui, kui väiksed lapsed tegelikult osalesid vastupanuvõitluses Nii teisitimõtleja sai test juba vaata et lapsepõlves. Ja vaata, et lapsepõlves õieti Eesti puhul oleks, ei ole võib-olla mõistev teisitimõtleja päris täpne sest teisitimõtleja on, on rohkem Nende jaoks, kes mingi süsteemi sees mõtlevad teisiti venelaste jaoks sobiv, sobiv termin. Ja Venemaalt on see ka tulnud. Võib-olla Balti riikidest tullakse, võtad hoopis mõistet vabadusvõitleja, sest ega meie mõtlenud teisiti kui mingisugune vene mõte peavool. Vaid me lihtsalt olime väga vihased ja väga nördinud selle vägivalla vastu, mis meie maad oli tabanud. Ja ses mõttes oli või eesti rahvas praktiliselt esimene, mõtle, ma usun, et isegi teisiti, mõtle siis selle vene impeeriumi suhtes. Ma usun, et isegi isegi need, kes ühel või teisel kohal juhatusel parteisse astusid omal ajal olid vähemalt selles mõttes selles tähenduses teisitimõtlejad, nad kindlasti mõtlesid teisiti kui Venemaa kommunistid. Aga, aga meil Eestis? Ma usun jah, et me olime pigem vabadusest, unistajad. 10 aastat tagasi tuli muinsuskaitse selts Tartus esmakordselt välja sinimustvalgete lippudega. Küsitakse, kuidas te tagantjärele Tartu muinsuskaitsepäevade tähtsust hindate? No ma arvan, et Tartu muinsuskaitsepäevade tähtsus on täiesti murranguline. Sest sest siis toimus midagi olematute pärast pikki aastakümneid toodi esimest korda massiliselt suurele hulgale välja sinimustvalged lipud. Päevad ise olid päikeselised. Inimeste meeleolu oli täiesti erakordne ja võib öelda, et just nagu mingisugune eriline puhastustuli käis inimeste hingest läbi ja oli ühtlasi nagu tervele rahvale märgutuleks, et midagi on tõsiselt muutumas, sest kui, kui lipud toodi välja ja ja sellele järgnenud veresauna järelikult saab olla ainult üksainukene märgusõna on edasi edasi edasi mis, mis ka tegelikult juhtus, sest iga nädal iga kuu pärast seda toimusid üha suuremad sündmused, kuni nende kuulsate laulupidu tõi välja Tallinna lauluväljakul. Et selles mõttes ei ole mingisugust kahtlust, et Tartu muinsuskaitse päevad on, on Eesti ajaloos üsna murrangulise tähtsusega. Härra Velliste, kas tundsite hirmuga nende päevade ajal? Ei, Tartu muinsuskaitsepäevade ajal küll mitte aga võib-olla veidi varem, aasta varem, 87. aastal, kui me asutasime üksteise järel muinsuskaitseklubisid ja kohalikke seltse. Ja ma käisin mööda hommikust õhtuni, tegin kihutustööd. Isi ühel ühel õhtul hilja koju tagasi tulles kusagil pool 12, võib-olla sellisel pimedal sumedal augusti ööl leidsin värskelt maja, ees seisab mingisugune auto on maha keeratud, tulede kaebus on mingid tursked sellid sees ja siis üks tuleb välja, paneb demonstratiivselt suitsu põlema. Siis jalutab niimoodi minu ukse eest läbi ja. Midagi küll ei juhtunud, aga, aga ma arvasin, et võib-olla läheb vapralt. Nüüd tagantjärele ma olen aru saanud, et miks, miks mul nii hästi läks või miks meil nii hästi läks. Põhjus oli ilmselt selles, et et järjest troika meistrit Moskvas Kremlis olid otsustanud, et perestroika peab edasi minema ja nad olid andnud ikkagi korralduse, et see, mis Baltikumis üle Säre kipub minema, see tuleb tagasi suruda, kuid ei tohi selleks verd valada. Aga kuidas pidi siis kohalikud KGB seda ülesannet täitma, kui, kui ta ei saa või tohi verd valada? Nii et meil oli, meil oli haruldaselt palju õnne. Ja neid hetki, kus me, kus me hirmu tundsime, oli tegelikult suhteliselt vähe. Ma olen võib-olla ka sellest põlvkonnast, kellel ei ole ka lapsepõlves olnud põhjust otseselt hirmu tunda. Neljanda klassi salakoosolek oli. Ja niisugune süütu laste mäng, mis aga lõppes hästi, noh, suhteliselt midagi ei juhtunud. Aga minust vanematel inimestel, kes, kes mäletavad sõda ja, ja vahetult sõjajärgseid aegu. Nendel oli kindlasti rohkem põhjust hirmu tunda, et ma olen 47 sündinud. Ja selle tõttu ma olen võib-olla just see kõige esimene esimene põlvkond, kellel ei ole enam olnud põhjust sellist eksistentsiaal reaalselt hirmu tundes on olnud ka võib-olla minu suur eelis selle tõttu ma olen saanud langetada otsuseid stressivabalt, ilma et ma oleksin olnud mingi sisemise stressi ajal. Inimesed, kes on, kes on stressis, ei saa teinekord nii hõlpsalt langetada neid otsuseid, mida nad õigeks peavad. Kuidas kodus selle peale vaadati, mida te tegite? Eks see muidugi suur mure ja probleem olnud, et oma lapsi nägin, ma nägin Narva. Ja ega midagi siin maailmas sünnini Ma kõigest tuleb maksta ja eks siis see üks hind oligi. See, et et ma nägin, nägin suhteliselt vähe oma oma lapsi ja peret ja ja kunagi hiljem, eks ole, tuleb seda tagasi maksta. Aga teiselt poolt ma sain aru, et ega ega midagi teha ei ole, sest need, et käigud olid nagu omamoodi sundkäigud, sisemised sundkäigud, mitte välimised. Kui on selline eriline aeg, et on tarvis midagi teha, siis lihtsalt tuleb teha. Ja kokkuvõtteks on seega siis sinu oma lastele hea, kui, kui kogu rahval läheb paremini. Ja teie käest küsitakse, milliseid ameteid te olete elus pidanud? Ma olen pidanud väga vähe ameteid, tosin aastat olin, olin, olin kultuuriajakirjanik, olin sirbi toimetus, olles, Korrespondendina ja, ja ka tõlgina. Ja olen olen siis teinud väga suure hulga usutlusi magnetofoniga. Nuusutanud väga paljusid vanu vanu, härrasid vanemaid, daame, kultuuritegelasi, kes on manalateel. Olen tõlkinud mitmesuguseid esseesid ja kultuurialaseid artikleid, mõnikord ka intervjuusid, tolleaegsele, sirbile ja vasarale soli kahtlemata toonases Eestis. Võib-olla ka kõige parem väljaanne, mida tõesti inimesed palju lugesid. Karv läks üle 70000. Aga enne seda ja ma olin neli aastat töötasin kirjastamise alal raamatunäitust ja ütleme, eesti raamatu tõlkimise ja levitamise alal. Olin kõige alguses lühikest aega kirjastuses valgus ja, ja sealt mind viidi üle siis kirjastuskomiteesse kus minu ülesandeks oli just rahvusvaheliste raamatunäituste korraldamine. Ma sain tegelikult oma esimese sellise suurema rahvusvahelise suhtlemise praktika just sealt. Näiteks olin ka otseselt seotud Moskva raamatule, aga korraldamisega Eesti osas 75. aastal ja ka mitmel hilisemal veel. Nii et siis ma olin alles värskelt ülikooli lõpetanud ja see oli mulle päris hea ja praktika tookord, olgugi et kogu see üritus ja need ettevõtmised laias laastus teenisid tolleaegse riikliku ideoloogia eesmärke, aga need kruvid ei olnud kunagi nii tugevalt kinni keeratud, et ei oleks saanud teha midagi sellist, mis, mis oli ka endale meeldiv ja ikkagi seal olid väljas Jaan Krossi lilli, Prometi raamatut, mida me püüdsime siis hoolega müüa teistele, ütleme, lääneriikide kirjastustele. See ei olnud sugugi kerge ja see läinud sugugi mitte väga menukalt meedikud, ühteteist me siiski suutsime teha ja see oli nii, ütleme inglise kirjastajatele rääkida, mida endast kujutab priima Veera või kolme katku vahel. Tollal ma muidugi mul polnud õrna aimugi, et mullo tulevases elus või hiljem saab olema veel üsna palju sellist rahvusvahelist suhtlemist. Mis asjatel te olite välisminister? Ma olin 92 kuni 94, kuidas te selles ametis ennast tundsite? Paberis? Ma olin saatuse tahtel esimene põhiseaduslik välisminister pärast teist maailmasõda. Enne mind oli olnud Lennart Meri ja Jaan Manitski, kes olid üleminekuaja välisministrid kuid pärast põhiseaduse vastuvõtmist ja uue riigikogu valimiste selle alusel moodustati siis esimene tõesti põhiseaduslik valitsus Eestis, pärast seda sellega oli ülemineku vaegkuulutatud lõppenuks ja algas siis riigi nii-öelda päris ülesehitamine. Ja selles olukorras oli tarvis ka välisministrit seerum üles ehitada. Muidugi, tööd oli juba kõvasti alustatud, eriti Lennart Meri aegadel. Kuid minu ajal tuli veel palju uusi saatkondi avada ja ka välisministeeriumi enda keskaparaat välja arendada ja võimalikult professionaalselt tööle panna. See oli tookord üsna raske ülesanne, sest ei olnud piisavalt inimesi omas ajas seda, seda kõike tehti naerulsui, sest 92. aastal 93. aastal oli veel väga palju päiksepaistet inimeste silmades ja väga sageli tehti asju aitäh Est-sõbraliku naeratuse eest. Praegu ei pruugi enam olla. Selles mõttes on mul ülimalt head mälestused sellest ajast ja ta lõpuks kästasite ikkagi tagasi. See oli valitsusele remont, mis oli tingitud sisepoliitilistest põhjustest. Võiks isegi öelda erakonnasisestest põhjustest, kellel ei olnud mingisugust otsest seost halis ministeeriumiga, enda tööga, see oli lihtsalt selline poliitiline algebra ja seda, seda otsustas valitsusjuht, sest tal oli oli olulisi probleeme selleks, et omavalitsust päästa seda. Ja selles olukorras tuli teha teatavaid vangerdusi. Nii et need on nagu kaks lausprotsessi, üks asi oli igapäevane noh, välispoliitika diplomand, selline tegevus ja samal ajal käis, ütleme, sisepoliitiline ja parteidevaheline tegevus. Aga need protsessid teinekord jooksevad kokku. Kui teile pakuti kohta New Yorgis ÜRO esinduses kuidas te sellele pakkumisele reageerisite, kas olite kohe nõus, palusite pikemat mõtlemisaega. Olin muidugi natuke üllatunud, aga väga pikka mõtlemisaega ei vajanud. Küllaga küll, aga ma palusin sellist ettevalmistusaega. Ma nimelt palusin, et mind määratakse alles sügisest, kui algab uus peaassamblee istungjärk. Ja üldiselt siin nagu elu algab iga aasta sügisest kooliaastal umbes samamoodi nagu lapsed lähevad septembris kooli. Ma pidasin seda loomulikumaks ja see andis mulle ka natukene aega ette valmistada New Yorki lõpuks, sest, sest ministrivahetus toimus juba talvel 94. aasta talvel jaanuaris. Ja sellega oli muidugi peaminister hea meelega nõus. Nii et et see kõik läks väga sujuvalt. Ja härra Jaakson oli teie esimene õpetaja. Ja ta oli siin tõesti minu esimene õpetaja ja minu ja ja ta on ta minu esimene peamine nõuandja, kui nii võib ütelda. Estan ikka endiselt veel meie diplomaatilises nimekirjas, ta on ta meie esinduse nõunik, tema muidugi suursaadiku tiitliga loomulikult. Ja ta vahetevahel käib ikka siin ja ta jälgib kogu aeg suur huviga, mis maailmas toimub. Kuidas tema tervisel tervis ei ole muidugi enam nii hea, seal on need aastakümned olnud viimastel aegadel on tal olnud liikumisraskusi just tasakaaluhäireid, ta aga pikka kasvu mees. Ja lõõtsad nagu mastimänd. Talveaeda peab olema väga ettevaatlik kõndimisega, ta on kukkunud mõned korrad. Ja see, see muidugi mõjub talle väga halvasti. Nüüd ta peab olema väga ettevaatlik ja ta ei liigu enam nii palju. Mida te olete tema käest kõige rohkem õppinud? No kõige rohkem olen ma tema käest õppinud kannatlikkust. Sest tema oli see, kes ka aastakümneid suutis vastu pidada. Sisuliselt üksikul väikesel Kaarel teadmata, kas valge laev kunagi jõuab silmapiirile või mitte. Aga ta suutis vastu pidada. Olen temalt õppinud ka suuremeelsust ja põhimõttekindlust paati. Äärmiselt ettevaatlik, enne kui ta kellelegi pihta kivi viskab. Ja alati kaalub enne kõiki plusse ja miinuseid hoolega. Ja püüab selgust saada kuhu kivi alla vähid on ikkagi maetud. Ja kuidagi leiab, et ta peab kellegi kohta langetama karmi või hukkamõistva otsuse, siis teeb ta seda äärmiselt viisakalt vaadates ja äärmiselt heatahtlikult või vähemalt nii heatahtlikult, kui nendes oludes võimalik on. Ja kõige mures olen ma temalt õppinud põhimõttekindlust. Ta ei ole kunagi vaatanud kompassi ja ta ei ole ikkagi järele andnud. Kogu oma heatahtlikkuse ja suuremeelsuse juures ei ole kunagi loobunud põhimõtetest, õisadest põhimõtetest. Ja võib-olla need kolm asja ongi peamiselt kannatlikkus, suuremeelsus ja põhimõttekindlus, mida ma olen temalt õppinud. Haarav. Enne New Yorki tööle asumist ennustasite, et kui Venemaa on väed Eestist välja viinud, hakkab ta raiuma lihtsaid ja tuntud valesid söögi ette ja söögi peale. Kas Venemaa rünnakute tõrjumine on ÜRO esinduse üks peamistest ülesannetest? Ja paraku olnud, sest kahjuks minu ennustus läks täide. Ja me oleme sunnitud olnud päris palju oma energiat kulutama selle peale, et selliseid ründeid tõrjuda vähemalt kord paari aasta jooksul olnud meie suhtes ette võtnud päris tõsiseid rünnakuid. Aga õnneks on meil läinud korda maailmale liikmesriikidele lõppkokkuvõttes siis ka Venemaale endale tõestada kelle pool on tõde ja õigus. Millised on muidu teie kontaktid vene diplomaatidega? No tööalased kontaktid on, on vastavalt vajadusele ja muidugi seltskondlikud kontaktid on üldine diplomaatiline etikett, kus kõik suhtlevad kõigiga ja kuna meie eesmärk on Venemaaga suhteid parandada ja õnneks viimastel aegadel on ka Eesti-Vene suhted pisut vananenud väljend väljendunud just nendes viimastes kontaktides. Ma pean silmas mitte roos ainult, vaid ennekõike Eesti-Vene suhted üldiselt. Kasvõi kõige viimane Vene asevälisminister Sosoojeli visiit Eestisse ja Eesti diplomaati ja, ja Eesti välispoliitika on pidevalt selgelt rõhutanud, et Eesti on väga huvitatud suhete parandamisest. Aga muidugi saame teha seda oma huvide loovutamise hinnaga. Kui, kui see parandamine on vastastikune ja, ja mõlemapoolselt heatahtlik, siis on Eesti selleks alati valmis olnud. Kuid on selge see, et kui sellist head tahet Venemaalt ei, ei tule siis ei saa see paranemine ka kiire olla. Mis on Venemaa diplomaatia peaeesmärk roos? Muidugi saaks kõige parema vastuse, kui küsida seda siinselt Vene suursaadikult. Aga ma võin arvata seda, et Venemaa püüab sel määral, mil määral see on võimalik võita tagasi kaotatud Nõukogude liidu positsioon hoone. Venemaa teatavasti Nõukogude Liidu õigusjärglasena päris muuhulgas ka. Julgeolekunõukogu alalise liikmena oli päris Nõukogude Liidu rahvusvahelised õigused ja kohustused. Kuid Venemaa kahtlemata kannatab selle all, et ta ei ole maatselt närinud Nõukogude Liidu mõjuvõimu või prestiiži, kas heas või halvas mõttes. Ja Venemaa kindlasti võitleb selle eest, et seda seisundit kasvõi mõnegi võrra tagasi võita. Muidugi, Venemaa rõhutab viimasel ajal seda, et kui kui endine maailm, Nõukogude Liidu aegne maailm, külma sõja aegne maailm oli ütelda kahe pooluseline siis nüüd on maailm murenenud mitme pooluseliseks. Venemaa rõhutab, et on on palju jõukeskusi ja selle vastavalt sellele tuleb ka toimida, liituda. Venemaa püüab teatud vastukaalu osutada USA liidri rollile maailmas. Kuid muidugi on iseküsimus, kuidas aga ta läheb ja, ja kuidas neid neid Türgimusi vastu võetakse. Kas ÜRO suhtutakse Venemaasse kui suurriiki, kellega arvestatakse teda kardetakse? No kuna Venemaa on üks viiest julgeolekunõukogu alalisest liikmest ja kuna Vene riigipea sõrmede all tuumanupp siis nendest kahest asjaolust piisab, et Venemaaga loomulikud arvestatakse. Aga teiselt poolt on selge, et Venemaa mõjuvõim ei ole enam selline, nagu oli omal ajal Nõukogude liidul. Piisab kasvõi sellest, et mõtelda, et Venemaa rahvaarv on pisut väiksem kui Brasiilia oma ja olgugi, et Brasiilia on päris suur riik ja, ja keegi ei mõtle Brasiiliast, kui mingist väiksest või isegi keskmise suurusega riigist ei mõtle keegi ka Brasiiliast, kui riigist ja Venemaa ja Brasiilia on tõepoolest rahvaarvult ligilähedaselt võrdsed ja arvatavasti majanduselt võrreldavad kuid poliitilise poliitiline eelis on siis Venemaa, on loomulikult selles, et ta ei julgeolekunõukogu liige ja tuumarelvaomanik. Kuid see on ka kõik, mis on tema eeliseks. Milliste riikidega suhete arendamist peab Eestis eluliselt vajalikuks, küsitaks? Kõige olulisemalt vajalikud on meile muidugimõista need riigid, kes kõige vahetumalt ja kõige otsesemalt saavad meie head käed käiku mõjutada see tähendab pakkuda meile tõsiselt arvesse võetavat julgeolekut või tõsiselt arvesse võetavaid majanduslikke võimalusi. Need, kaks rahvusvahelist süsteemi või organisatsiooni on teadagi NATO Euroopa Liit omavahel läbipõimunud, omavahel osaliselt kattuvad. Ja meie, kes me just alustasime läbirääkimisi. Rahvaliidu täisliikmeks saamiseks oleme seetõttu äärmiselt huvitatud suhetest kõigi Euroopa Liidu liikmesmaadega, kuna me peame nendega nüüd iga päev läbirääkimisi. Samas jääb meie teiseks väga tähtsaks eesmärgiks pürgimine NATOsse. Kuna just NATO on siis see nii-öelda kindlustusleping või kindlustuspoliis, mille me loodetavasti kunagi saame taskusse pista meelega füüsilise turvalisuse tõelise tõelises kriisiolukorras või ohuolukorras, kui me miski võiks meie elu ähvardada. Nii et need kaks asja tõsta oma oma elatustaheti, arendada majandust ja kaitsta oma rahvast füüsiliste ohtude eest. Need on kaks põhieesmärki ja riigid, kes siin kõige rohkem saavad kaasa mõõda, on muidugi NATO ja ja Euroopa Liidu liikmed sel ajal muidugi on meile äärmiselt olulised just nimetatud põhjustel ka Venemaal ja Ukraina. Noh, miks, miks ma Venemaast räägime, see on, on niigi selge. Aga Ukraina on oluline vastuga sel puhul, kui meil ei ole edu või ei ole kiiret edu Venemaaga heade suhete saavutamisel siis senikaua kuni püsib tugev ja sõltumatu ja demokraatia, Ukraina on Ukraina meie loomulik liitlane ja vastukaal, ütleme nendele võimalikele mõeldavatele ebameeldivatele, pürgimustele, mis võivad Venemaalt lähtuda. Ja noh, ma nimetaksin eraldi veel meie lähinaabreid, Balti riike ja Põhjala riike kellega me oleme olulisel määral samas paadis ükskõik kas majanduslikel või, või julgeolekupoliitilistel põhjustel ja seetõttu on muidugi suhted meie lähinaabritega alati väga tähtsad. Selline küsimus, mida konkreetsemaid instruktsioone ja mida täpsemat informatsiooni saab saatkond või esindus kodumaalt, seda edukam on riigi poliitika konkreetses piirkonnas. Kas ÜRO esinduse ja Eesti välisministeeriumi koostöö rahuldab teid? Ma ütleksin, et Eesti välisministeeriumi töö on juba juba ammu muutunud väga professionaalseks. Ja mitte ainult professionaalseks, vaid võiks öelda isegi isegi otsaks. Selles mõttes, et kuna välispoliitikas ja diplomaatias on ääretult tähtis roll, on onu, kommunist, opositsioonil on, on sidepidamisel ja välisministeerium kasutab kõige moodsamaid elektroonilise sidevahendeid. Ja selles mõttes on, on meie välisministeerium võib-olla üllatanud paljusid riike teiste riikide välisministeerium, et me oleme aga muutunud nii läänelikult moodsaks riigiasutuseks, kus, kus suhtlemise tehniline külg ei, ei jää alla ühelegi arenenud riigile. Meie, meie side võib toimuda sekundi pealt. Ja, ja meie töö koordineerimine välisministeeriumist on, on olnud juba pikka aega ikkagi väga professionaal. Maalne meil on, meil on suhteliselt noor ja haritud kaader diplomaatidega ader ja õieti peab ütlema, et meil on ka väga hästi rakendatud rotatsiooni põhimõte, see tähendab seda, et et Eesti diplomaat võib-olla korra kord Tallinnasse, kord kusagil saatkonnas või esinduses ei ole mingit põhimõttelist vahet. Peamaja, loo või välisesinduse vast need on kõik ühesüsteemi osade lülid, mis on omavahel pidevas vastastikuses toimes. Ja just see on andnud meie välisministeeriumile mee diplomand, vot ei ole tema, tema tugevuse ja tema edukuse. Kui oleks mingi selge vastandamine, et peamaja ja välisesindused siis asi oleks hoopis võiks olla hoopis halvem. Võime olla oma välisteenistusele tervikuna päris uhked. Kas vahetevahel vestlete telefoni teel ka härra Meriga? Vahel harva, aga muidugi oleneb presidendist endast. Kuna tema on on väga hõivatud siis on tavaline teda, teda tülitatakse ainult siis, kui on tõesti midagi väga olulist. Aga kui temal endal on mõni mõte või soov, siis ta võtab ühendust. Kuidas hõõrus väikesesse Eestisse ka suhtutakse? Eestisse suhtutakse päris hästi muidugi kõigepealt sellele, et, et ÜRO-s on igal riigil seal peaassamblees ja kuna sageli toimub hääletamisi ükskõik siis kas mõne resolutsiooni pärast või on valimised mõnda ÜRO organisse. Kuid üks hääl on alati üks hääl ja siin ei ole vahet, kas see on Hiina ajal või eesti hääl. Ja kui kui hääled on tasavägised, siis siis loeb iga seal kaubeldakse iga hääle pärast. Seetõttu suhtutakse Veros igasse riiki tõsiselt, kuid teiselt poolt muidugi eestimaine. Just tänu sellele, et Eesti on nüüd saamas mõne aja pärast Euroopa Liidu täisliikmeks. See on kahtlemata Eesti tuntust suurendanud. Mõnikord vaadatakse Eesti poole ja tahtlikult alt üles. Et Eesti on ka üks neid suhteliselt väheseid riike, kes on tõsiselt pühendunud rahuvalvele. Et Eestil on oma sinikiivrid. See kahtlemata tõstis Eesti mainet silmanähtavalt. ÜRO ta on palju kritiseeritud, ekspertide arvates ei ole ÜRO efektiivne organisatsioon konfliktide lahendamiseks. Samuti on organisatsioonile ette heidetud suurt bürokraatiat, ebaotstarbekat, raha kulutamist ja ülepaisutatud ametnike armeed, mille taha on ÜRO uutmine jäänud. ÜRO. Ei ole ju mitte midagi muud kui Paabeli torn ja Paabeli torni ehitamine, nagu me piiblist teame, ei, ei ole mitte sugugi kerge olnud. Kui tegemist on 185 erineva riigiga, siis on tegemist 85 erineva huviga ja võiks isegi öelda piltlikult 185 erineva keelega või mõtlemisviisiga. Ja sellises olukorras leida nende 185 ühisosa ei ole sugugi mitte kerge. Selle poole on püritud, seda püütakse ja on siiski mõningaid olulisi reforme juba kordama saatnud, eriti praeguse peasekretäri Kofi Annan sõnani ajal on tugevasti kärbitud. Töötajaskonda on aruseid, bürokraatia ametist lahti lastud ja mitmesuguseid programme vähendatud, mis on olnud kulukad ja ei ole olnud just väga säästlikud. Niisugusi asju on tehtud. Neid võib-olla alati nii väga ei märgata, kuid teiselt poolt on selge, et kui jutt käib nii olulisust, on vist nagu seda on näiteks julgeolekunõukogu reform praegu juba neljandat aastat käsilane siis siin põrgutakse just riikide erinevate egode vastu. Kui ka riikidel on peaaegu 11 välistavad huvid, siis on ääretult raske kokkuleppele jõuda, see kõik võtab väga palju aega. Ainetesse Paabeli torni ehitamine jääb paratamatult kestma. Millised on ÜRO esinduse suuremad õnnestumised selle nelja aasta jooksul, mil teie olete New Yorgis töötanud? No ma arvan, et võib-olla Venemaa kahe suurrünnaku tagasitõrjumine. Esimene neist leidis aset 94. aasta sügisel. Ja teine kõige tõsisem, kõige suurem oli 96. aasta sügisel. Meil õnnestus, oi ta Eesti koostöös Lätiga aga muidugi koostöös väga paljude riikidega Eestit ja Lätit halvustav, võib-olla isegi ma ütleksin, alandav resolutsioon on. Ja tagasitõrjumine ei olnud sugugi mitte kerge ülesanne, aga saime lõpuks sellega hakkama. Kõige suurem probleem võib-olla seisneb selles, et nagu ma ütlesin, peaassambleel 185 riiki ja kaugeltki seda kõik 185 neist ei tea, kuna on Eesti olukord või, või missugused on Eesti-Vene suhted või missuguse pärandi Eesti on endale kaelas saanud. Nendest 51-st Nõukogude aastast. Ja selle selgitamine võtab üsna palju. Aga kui kujutada ette, et iga suursaadiku rääkida ainult pool tundi ja korrutada see 184-ga kõigi kõikide riikidega päriselt rääkima, sest osad juba teavad. Aga isegi kui see 100-ga korrutada on see on see päris suur hulk aega. Ja peale selle me peame arvestama seda, et riigid ei hääleta mitte oma teadmistega kohaselt, vaid oma huvide kohaselt. Iga kord ei aita see, et üks või teine riik on, on piisavalt hästi varustatud informatsiooniga. Ta peab olema ka piisavalt huvitatud hääletamast, nõnda nagu näiteks meie õigeks peame. Et selles olukorras saavutada meedia. Tööd ja vaeva kass. Loomulikult, see on väga tänuväärne võimalus, mis kuna kuna ööpäevas on ainult 24 tundi siis vastuvõttudel tehakse seda lobitööd pidevalt ja muidugi nendel nendel nädalatel, kui meil oli kibe käes, siis seda sai muidugi eriti eriti palju teha kui tihti kuu jaoks selle vastuvõttudel täide erinevalt. Aga me peame jällegi meeles pidama, et kui, kui organisatsioonis on 185 liikmesriiki ja peaaegu kõik teevad vähemalt oma oma aastapäeva vastuvõtu oma riigi sünnipäeva vastuvõtu siis oleks ümmarguselt, igal teisel päeval, on, on mingi vastuvõtt ja peale selle on muidugi mitmesuguseid muid täiendavaid vastuvõtte, eriti mida korraldavad suuremad riigid. On olnud kõige rohkem kuus vastu võtta ühe õhtu jooksul. Aga noh, on, on, mõni on nädalaid, kus on võib-olla ainult üks või kaks, nii et see on natuke ebaühtlane. Iluspäine ülikondi tuleb kajasta. Nojah, aga ega nad nii väga seal vastuvõtt oli, kulusest vastuvõtul seistakse püsti. No naistel on see komme, et peab alati uus v seljas olema. Nojah, aga õnneks naised, jällegi kui jutt ei ole mitte just diplomaatidest, siis Nemad ei käi kõikidel vastuvõttudel. Üks osa vastuvõtte on, on sellised, kus on rohkem seotud mingi konkreetse tööalase asjaga või mingisuguse tööalasele sündmusele pühendatud. Siis nendele kõikidele enamasti noh, abikaasasid ei kutsuta. Aga, aga, aga muudele pidulikumat puhkudele muidugi kutsutakse ja eks siis muidugi on seal alati daamidel üks probleem. Millal jälle minna tuleb? Ma arvan, et kusagil tunne, sellepärast see on tõsi küll, eks, eks töölõunasöök millele korraldab Hollandi suursaadik, aga aga sinna tuleb minna keelde tavaliselt ka eelnevate on väga erinev, aga üldiselt võib-olla 10 paiku õhtul manisteleta elan üsna ÜRO lähedal üsna lähedal, nii et mul on eurosse minna, on, on väga lihtne, aga kodunt tööle tulla võtab rohkem aega. Tööd teeks, nimetan niisama oma kontorisse tulekud, sätiseeritud korter ja muidugi koos mööbliga. Jah, seon tähendab enam-vähem sisustatud korter, kuigi me me sisestasime natuke, täiendasime seda, aga, aga see kõik on, see korter on nii-öelda Eesti Eesti riigi riigi üüritud ja mis kell te siis hommikul tõusete? Enne kaheksat abikaasal on kõik toit juba laval ja õnneks ma ei ole hommikul suur suur ja ma ei ole kunagi olnud hommikul Suur-Sõjamaa hommikul piirdunud asi mahla või ühe jogurtiga, nüüd see seal läheb väga kiiresti. Kas teie abikaasa Anne on leidnud siit New Yorgist sõpru ka, kellega kohtuda, sest ma kujutan ette niimoodi, mees kodus oodates veidi ka. Ja ja no siin on väga suur ja pikk traditsioon. On, kuidas suursaadikute ja üldse diplomaatide abikaasade elu korraldada, siin on selleks vastavat sellised vabatahtlikud seltsid, ka mõned New York Nad võõrustavad diplomaatide abikaasasid, korraldavad mitmesuguseid üritusi ja praegugi on Hannesel mingil ekskursioonil. Need ei ole küll väga tihti, aga juhtumisi ta praegu lon tutvub just nimelt New Yorgi arhitektuuriga ja see ka nii on naljakas, et neljandal aastal alles. Ja peale selle on, on muidugi tal tekkinud sõbrannasid, ütleme mõnede suursaadikute abikaasade hulgast, kellega on nagu parem isiklik klapp. Ja muidugi on tal palju sõbrannasid tekkinud ka siinsete eestlaste hulgas. Eesti suursaadik Mart Helme ütles ühes intervjuus, et Moskvas tuleb vahel lausa tülgastust peale. See on väga kurnav linn saastatud õhu ja veega. Kuidas härra Velliste suhtub New Yorki? Kindlasti on Moskval New Yorgi midagi ühist niivõrd-kuivõrd, kõikidel suurlinnadel on midagi ühist. Ja üks on kindlasti suur ja kõrge müratase, siin on hirmus palju müra. Meil on siin kindlasti veel rohkem kui Moskvas siin iga mõne minuti järel läheb kas, kas politsei, tuletõrje või kiirabiauto hirmsa võlgamisega mööda. Vaevalt et ka see õhk siin nüüd nii väga ülipuhas oleks. Autode tihedus on, on meeletu kuid teiselt poolt osatakse siin nii palju rõhku panna sellele, et, et autode heitgaasid oleks nii nii palju kontrolli all, kui see vähegi võimalik on. Kindlasti see asi nüüd väga hull ei ole, aga vaevalt, et see nüüd mingisugune selline koht, kus, kus, kus mina tahaksin elada. Ja, ja muidugi on, olge liitus väga tõsine probleem. Siin liiklusummikud on niivõrd igapäevane, tavaline asi. Et kunagi ei tea, kas sa jõuad kusagile õigeks ajaks kohale, eriti kui on vaja lennuväljale minna. Tuleb minna väga varakult siinne linnapea ja on väga uhke selle üle, et kuritegevus on viimasel ajal olla läinud. Mis ilmselt on ka tõsi, aga väidetakse, et see on osaliselt saavutatud ka politsei teatava jõhkrusega anud. Inimõiguste aktivistid võitlevad ägedalt politseiga. Ma ei oska siin kohtumõistja olla. Aga, aga igal juhul on YORK seenelinn, vist on väga keemiline, kus on palju igasuguseid pingeid aga need pinged ei ole minu jaoks nii tõsiselt tõsiselt ennast ilmutanud, et New Yorki muuta ebameeldivaks. Selles mõttes ma arvan, et võib-olla suursaadik, Helme ja minu olukord on siiski natuke erinev. Mis te arvate, härra Velliste, kus te olete viie aasta pärast? Ei, seda ma ei oska küll ütelda, sest ega ma mingi selgeltnägija ei ole. Ma olen küll ühte teist asja suhteliselt õigesti ennustanud. Poliitikas või ühiskonna arengus. Aga, aga isiklikke asju ma ei oska ennustada, seda ma ei tea. Kui teile pakutakse suursaadiku kohta mõnes riigis, millisesse riiki te ise kõige parema meelega läheksite? No kõige lähemas tulevikus oleksin meelsasti Eestis, sest ma olen nüüd neli aastat Eestist ära olnud ja ma ei taha, ma ei taha kodumast kaugel olla. Eesti on mulle selleks liiga tähtis. Ja, ja ma ei näe mingeid nii erilisi põhjusi, et ma peaksin seda tingimata tegema. Kui, kui Eesti huvid seda väga selgelt nõuavad, siis ma olen seda valmis tegema, aga enne ma pean olema veendunud, et see tõesti tõesti nii, on need esialgu, ma oleksin meelsasti mõnda aega Eestis. Kui aga siiski tekib olukord, kui ma leian, et on, on põhjust või mõtet jälle võõrsile üle minna siis ma meelsamini oleksin kusagil eesti lähedal kusagil põhjamaades, mulle on Põhjamaad hingelähedased. Mulle sobib ka Soome väga hästi või siis tõepoolest kunagi elus võiks kõne alla tulla, Jaapan, Jaapan on mulle alati olnud huvitav ja mille kohta ma olen omal ajal palju lugenud ja huvi tundnud jaapanlaste mõtteviise kultuuri vastu, aga ma kahjuks ei oska jaapani keelt. Ma olen seda meelt, et Eesti diplomaadid peaksid siiski üldjuhul oskama selle maa keelt vähemalt mõnevõrra, kus nad töötavad. Väikse riigina väikese rahvana, me peame õppima väga paljude rahvaste keeli. Suur tänu, härra Velliste selle intervjuu eest. Öelge, milline küsimus teile kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab väikese auhinda. Kõige olulisem küsimus minu jaoks oli võib-olla see, mis, mis puudutas minu noh, arenemislugu või küsimus selle kohta, et kurat, et millest sai alguse see, et ma, et ma muutusin teisiti mõtlejaks või, või vabadusvõitlejaks kõrvale paneksin muidugi ka küsimuse nende muinsuskaitsepäevade tähtsusest Tartus. Est sündmus 10 aastat tagasi oli täiesti Eesti jaoks oluline. Persona saate külaline oli Eesti vabariigi suursaadik ÜROs Trivimi Velliste. Persoone. Saate auhinna saavad teed piir Pärnust jaamale Gallo Tallinnast. Persona valmis koostöös aktsiaseltsiga Asmer ja vestlust juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.