Tere kuulama hooaja viimase teatrisaadet, täna saavad veel kord sõna osa selle hooaja jooksul saates rääkinud teatriinimestest ja võib-olla aitavad ka need mõtted vaadata tagasi teatriõhtutele möödunud sügisel, talvel ja kevadel. Saate paneb kokku Meelis Kompus ja tänane muusika on pärit hüljatutes, sest mulle see film väga meeldis. Kuidas ikkagi tekib teatris hea etendus? Banaalne küsimus, aga ometi sai see sügistalvel ära küsitud Jaan rekorey käest, kes valmistas toona Endla küünis ette Heinrich neljanda keevalist kuju. Etenduse publik, tõsi kuid lavalolija jaoks ei ole see teadmine kõige peamisem, eriti kui on tegemist mõne pikas lepiga. Suur rolliga. Kui ta hakkab selle peale mõtlema, et kuidas publik ning tajub, siis võib natuke nihusti minna. Jäneseraamid tuleb ikka kuidagi proovides üles leida ja aju tuleb tunnetada, muidugi ainult siis tekib etendus, kui me vastastikku nagu mõjutame 11 klassiku juurdel, näitlejatel trupil hea aeg-ajalt tagasi pöörduda. Et see kuidagi lööb mingid asjad uuesti paika. Ta sunnib mõtlema põhiliste õpitud asjade peale. Sest vigurdamisega läbi ei saa, peab midagi väga rohelist, peab endast üles leidma ja ja sellepärast on ka sellest rääkimine natukene keeruline, sest kui nii Hamlet kui ka andis, neljas ilmselt on neid rolle veel. Nad ei ole mängitavad ku rollid, vaid nad tuleb mängida ikkagi vist väga ausalt enda pealt. Et siin ei aita see mõtlemine, et, et kuidas see tegelaskuju seal muidugi, see aitab tekitada teatavaid sildu. Aga lõppkokkuvõttes on sul ikkagi selline tunne, et sa lähed. Vastajatest, et palun Hooaja päris esimeses saates oli meil külas Terje Pennie mulluse teatri suve kõige hõivatum rakendatum näitleja naine, kes teab, mida tähendab mängida August Gailiti Ekke moori vihmas ja tuules või Lõõnskava juuli päikese all. Kuidas see mõjutab ikkagi, kui need olud nagu ei soosi, et on külm ja natuke sajab ka, et publik mõtleb ka selle peale, et paljudel lõpuni on ja mina ei tea Kui Klaus ei 100, siis tegelikult näitlejat ei mõjutusi küll. Kas näitleja ei tunne, nagu kõik räägivad ka laval valu, kui sul kuskilt valutab, sest sul on nii tugev adrenaliinilaks, et sa ei tunne midagi. Sa ajad oma rida ja oma rolli teed ja kui lausa äike ei põmistage kõmistaja laussinist seina, vihma ei 100, siis peaks ikka tehtud saama. Soido saiva jah. Kuidas selle suvel teatritegemisega selle külje pealt on, et ei pea nüüd talveperioodil eriti muretsema, et kas pakkumisi tuleb või ei tule? Ega ei pea muretsema, aga no mis sa teed nagu esimene õhtu kodus olin, istusin maha ja kohe hakkas väike Dremolakutatat. Sellel aastal ei ühtegi proovi kuskil näha. Aga ega ma ei paanitse ja peab võtma asja rahulikult, siis vaatab edasi. Terje Pennie ega sa publik sel suvel kohtuda näiteks Kukruse polaarmõisas, kus ta mängib korki vastasele Snowas, mille lavastab Eili Neughaos. Igal juhul tore, kui näitlejat vajatakse sõltumata sellest, kas ta on vabakutseline või milline on tema panus. Kogemustega Rakvere näitlejanna Helgi annast veel tüdimust ei tunne ja iga uut rolli võtta kui kingitust. Peaasi, et veetakse üht vankrit. Iga roll on ju erinev inimene, erinev mõttemaailm. Ja mis tähendab seda, et näitleja ei tohigi kunagi nagu valmis saada. Loomulikult see oleks õudne. Et mulle meeldib see, mida me koos teeme. See on kummaline tunne, et kui tuled teatrisse, sa tunned nagu mingit erilist lõhna. Lava tagant tuleb, kus kõik, terve see lavastusbrigaad, valgustaja kunstnikud, kus nad vaikselt me oleme koos, sünnib see asi. Meie Nemad juba midagi on ette valmistanud, et see on niisugune eriline atmosfäär, mida sa tunned ja sellel on mingi eriline lõhn. Ma olin lapsena tulin teatrisse. Ja ennem seda eesriiet, kui eesriie hakkas vaikselt-vaikselt vajuma. Järsku tunned mingit erilist lõhna, mis tuleb. Ja tihti praegu tänapäeval ma ei tunne seda lõhna enam. Aga see on see, et kui me koos teeme ja me teeme koos ühist asja siis ma tunnen seda lõhna. Ja Rakverre oli sellel hooajal veelgi asja. Õnnelikuks loeb oma näitlejateed ka Tiina Mälberg möödunud hooajast ja tema jaoks märgiliseks monolavastus, kevad ja suvi ja aga miks mitte ka naispeaosa nominatsioon teatriliidu aastapreemiate jagamisel. Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud selliseid hooaegu, kus ma ei oleks saanud teha seda, mida ma olen teha tahtnud. Ma tean tõesti oma elus ka nagu sellist perioodi, kus on olnud üks komöödialavastus, mille puhul mulle tundus, et ma ei ole nagu ise hinge tasandil nagu üldse valmis või mul ei ole nagu selle loo jaoks midagi pakkuda. Mul oli väga selline nagu kurb või meeleheitlik periood. Mulle tundus, et ma ei suuda kuidagi teha sellist lõbusat komöödiat, mida ma ikkagi tahan enamasti teha ka nii, et see oleks kvaliteetne ja hea ja huvitav. Aga teisest küljest sellest tööst sai just selline periood, mis aitas mul sellest mõningasest nagu isiklikust mõõnast hoopiski üle saada, et töö sundis mind kodust välja tulema ja ennast kui võtma ja, ja hiljem, kui see tool avastus juba valmis sai, siis oligi need etendused olid puhtalt nagu jood, kus ma sain nii-öelda oma sellise igapäevase aju või meeleheitel enda natukeseks paariski tunniks kõrvale jätta ja lihtsalt lustida seal lava peal rõõmsat komöödiat, nii et noh, see on selles mõttes nagu kõige konkreetsem näide sellest, kuidas mina pööran selle töö ikkagi enda kasuks või või endale oluliseks. Need. Teatrum tõi sügisel lavale Tšehhovi onu Vanja. See oli seisundi lavastus nagu Theatrumi sica. Publikul jäi aega kaasa mõelda ja ka järele mõelda. Huvitav paradoks, et selliseid võimalusi hetkel ka veel leidub, kuna elu ja info liikumine üha kiirenev ja see muidugi väsitab. Lavastaja Lembit Petersoni ka muuhulgas sellest juttu tuligi. Näitlejad on väsinud, sest nad tahavad näitleja tablette mängida, luua, teha aga et need ülesanded liiga palju tuleb, kas vaata kasvõi projektides või, või televisioonis või raadios, et see on paratamatu tulemus, et inimene väsib ära. Looming nagu iga teinegi looming on hästi suur pinge. Ja teine pinge on see, mis tuleb igapäevasest elust, perekonnaelust, koduelust. Inimene tahab teha meistriteost mitte ainult oma loomingust, vaid ka oma nii-öelda igapäevasest elust. Kaks pinget kokku on teinekord Kanda nad esitavad. Ehkki mulle tundub, et mitte see pole isegi kehaline, füüsiline ja psühholoogiline väsimus, teinekord kui väsitab ka see, kui sa täpselt ei tea, mille nimel sa tegutsetud, mis on selle asja mõte, mida sa teed? Ja mõtte puudumise koorma teinekord isegi raskem kanda kui see, kui see hästi palju teed. Lavastaja Roman Baskin naerutas publikut järjekordse Eik Borni komöödiaga hukkamõistukoor. Proovisituatsioonis Roman Baskinit näitlejatega töötamas jälgida on nagu ise omamoodi etendus. Aga seda selleks, et trupp ei kaotaks lavale õiget mängu temperatuuri. Noh, mõni dirigent vehib rohkem, mõni dirigent vehib lähenemisi on ju ikka nii, aga hea dramaturgia reeglina tegeleb väga-väga-väga raskete olukordadega jäetud näitleja häälestada või viia tegelane, eks ole, sellisesse olukorda, noh, seal on ikka vaja vaja vahel kasutada ka igasuguseid nippe. Kuuma pärast küll mina olen kuva pärast erutu, siis miks peaks publiku pärast elutama vana asi Hamletist aga mulle tõesti see, see endale on väga oluline, et meil tuleks välja, istuks maha, räägib raadio olukorra läbi just ja siis proovid on oma selja taga just täpselt, et see temperatuuri näitas oma emotsionaalses mälus peab selle talletama selle temperatuuri ja eks ole, ta suudab tehniliselt seal temperatuuris püsida. Noh, kuidas ma ei tea, sekkovski, viiulikontserdid mõnede dirigendile tundub võimatu, et nad mängivad seda üldse, eks ole, kuidas on võimalik niiviisi mängida, ega heas dramaturgiat on samamoodi neid käike on väga keerulisi, et näitleja nüüd need käigud kõik välja võtaks oma partiis selleks on ikka üsna virtuaalset instrumenti vahe näitlejal ja ta peab selle üles erutama endale, eks ole. No väga proferutab ennast hoobilt lambist, pärast kruvi lõpun viie minuti kulustatud lust nupp välja, sahh lõdvestab justjust. Teatri NO99 hooaja üheks tippsündmuseks kujunes ilmselt lavakooli 26. lennupedagoogiline poeem oma äärmuslikult ekspressiivsus vormis millest aga leidlikum osa publikust avastas kõige ehedamal ja tavalisema vanakooli psühholoogilise teatri. Vaikselt toimetas sügisel samas teatris Rasmus Kaljujärv, kes monolavastuses lõpus on kõik õnnelikud ja kui ei ole, siis pole see lõpp. Viis publiku kohta, kuhu tavaliselt rahval asja ei ole ja see koht on proovisaal. Proovisaal on selline koht, kuhu tavaliselt inimesi viida, proovisaalis on ainult näitlejad ja, ja siis lavastaja. Proovisaal on mingi selline püha koht, kus välisjalanõudega ei tulla. Kodused mured jäetakse ukse taha ja proovisaal on koht, kus peab tekkima hästi usalduslik suhe inimeste vahel. Et julgeks proovida julgeks katsetada ei julgeks. Mis kõige tähtsam julgeks eksida. Kas sinu armastatud näitleja elust proovisaalis tööd? See vist on nüüd ajaga hakanud muutuma, kunagi mulle meeldis rohkem ikka etendusi mängida, aga nüüd järjest enam ja enam on jäävad paremad ja huvitavamad hetked. Kahjuks või õnneks proovisaali. Nii suure publiku ees siis julgus eksida on, võib-olla kaob ära kuidagi. Et sa pead ikkagi mingit kvaliteeti näitama, küsima proovisaalis oma kolleegidega usaldusliku õhkkonna, seal juhtub igasuguseid asju. Ma olen veendumusel, et head, ilusad ja õnnelikud hetked proovisaalis saavadki tekkida läbi pisarate läbi alanduse läbi halvasti tegemise. Et kukud pikali, tõuseb püsti ja sealt sünnib midagi uut ja ilusat. Kui palju sul on proovisaalis olid just sellised hetke, kus sa tunned, et võimule pikali ja kas me üldse. No ikka tuleb ette ja kõigil tuleb iga prooviperioodi ajal. Need inimesed, kes seal on, kohtuvad omavahel iga iga jumala hommik, hakkame uuesti ehitama, hakkame uuesti proovima ja katsetama. Hooaja teine pool aga kujunes õnnelikuks maitioritsale, kes tõi lavastajana Rakvere teatris publiku ette Tennessee Williamsi. Suve ja suitsu. Materjalivalik oli kõike muud kui juhuslik, tunnistas Matioritz. Need teemad, millest suvi ja suits, räägi, mida Williams on nagu väga ilusaid tabavalt sõnastanud, et keha ja vaimu vastuolu nende nagu pidev põrkumine, et see, mida nii-öelda nagu esindab seal see John käänen, Kristo Viidingu tegelane, vaimumaa ilmida, Almo vain, mille rehk Natali lohutegelane, noh et vaimu ja keha mingisugune nagu koosluse leidmine on minu meelest nagu inimeseks olemise ja pimise üks nagu põhituum, asid. Et ma tunnen küll enda pead kogu aeg, kuidas see raskus selle vahel, et ma olen kehaline olendi, siis tunnen ka, et ma olen vaimne olend, et kuidas see nagu pendeldab kogu aeg ühest äärmusest teise, et see ongi nagu selle juhtimaõppimise ja selle põhiküsimus. Sa oled selle lavastuse pühendanud emale ja elule nii otsa seal kavalehel öelnud. Ma arvan, et mu emal ei oleks nagu ka meeldinud see teemapüstitus vägajat, kuna seal lavakujundus on keskel, on üks suur kivi, ingel kogu aeg ja mõeldes nagu oma emale, kes on taevas ingliks, kuidagi. Tundsin vajadust olla tänulik selle eest, et mis mind siiamaani on nagu toonud ja et tema on olnud kõige baas. Kõige olulisemad inimesed nagunii minu elus. Ja esimesele hooajale võib joone alla tõmmata Ugalas siirdunud noor lavastaja Sander Pukk. Trupp võrdles sügisel Sander Puki töövõtteid tahtmatult tema õpetaja Elmo Nüganeni omadega. Mängi eriti piljardit, sellepärast et kui olen piljardipalli ja siis vaatame, kuidas need pallid põrkavad, siis ma ikka loodaksid, nad lähevad lõpuks ikkagi augu kukuvad, aga sellepärast ma teengi tööd, et nad siis jõuaksid sinna. Pean õppimisele vabaduse andmist näitlejatele piiranide kohati liiga palju, liiga palju juba lavale ja sekud või jah, tol ajal võib-olla peaksite teistmoodi ka proovima natukene. Kas see moment on ka selle asja juures nagu oluline, et selline noh, nii-öelda õpipoisiaeg hakkab läbi saama? Ma ei ole ise niipidi mõelnud, sellepärast et ta koolitööde kohta ka nii otseselt ei mõelnud. Ma ei arva, et see situatsioon oleks niivõrd erinev seepärast, et lõppkokkuvõttes on ikkagi ju selle persooni nimi seal all. Pole ju ka niivõrd noor võib olla otse keskkoolist teatrikooli läinud. Sa oled õppinud maastikuarhitektuur ja sa oled sellel alal ka lühikest aega töötanud Tartus lavastamine mingis mõttes absoluutselt lihtsalt tervik ja detailide pealt vaadates, eks ole, vahest ja kompositsiooni juures minu arust aitab küll mulle niisugune sünkronism, jaa, jaa. Võib-olla sellest on on täiesti abi olnud, et ma olen natuke joonistamist õppinud, natuke joonestamist, õppinud mingite plaanide koostamist, siis mis võivad olla sihukesed värvilised aiaplaanid? Ma arvan küll jah, et sellest on abi. Aga jah, ma ise ka ei tea, kuidas see niimoodi läks. Kuidagi lihtsalt juhtus, koolis läks lihtsalt natukene aega, et harjuda selle mõttega, et see saab olema iga päev. Lõbus meelena. Kõik loomeinimesed ootavad ja vajavad tunnustust. See on justkui kinnitus lõputuid kahtlusi täis loominguteel et päris valesti. Ma ei ole läinud. Ja sellest rääkis Ugala Uku Aru minna Carita Vaikjärv. Bay mõjub alati ajakirjandus või kriitika kriitikaks, aga on olnud nagu tänu sellele tükile väga mõned kohtumised nagunii poes, kus inimesed tulevad juurde ja see on nagu väga meeldiv olnud. Kiitus, nagu on kuidagi väga korda läinud. Ilmselt ta puudutab sellest on ainult hea meel, kui see, mida ma laval teen, läheb inimestele korda. Kunagi vist Voldemar Pansole öelnud sellise huvitava mõtte, mul ei olnud seda raamatut täpselt tsiteerida, aga noh, mõte oli umbes selles, et üks näitleja jõuab oma elu jooksul ära. Mängida võib olla 100 kontrolli, neist kümmekond on õnnestumised ja kui eriti hästi läheb, siis üks kuni kolm on selliseid. Tiprollid Vennost pole sellesse konteksti vara ja tihtilugu ju nõndanimetatud sellist statistikat teevad, teised. Endale võivad korda minna hoopis teised rollid. Väga tore, kui need kokku langevad. Aga et jah, on ka rolle ja tegemisi, mis võib olla nii suurt tähelepanu ei pälvi, aga sul endal on kallid. Carita vaikjärve kursuseõde hele kõrvelas mõtetes läbi oma tipprolli, Karin Paasi aga sedakorda Läti rahvusteatrist itta luurina esituses vaadates Elmo Nüganeni lavastust seeme on, millest juba maa ja armastus. Esimene korpus oli neljandat osapoolest valutavad ja et see on saali, mõtlesin, et on erakordne võimalus vaadata võõrkeelset lavastust niiviisi, et ma saan sellest aru, mis sest, et nad räägivad kirjakeeles on ju. Et siis sünkroontõlge, mis meis endas oli, et no tõesti, ma tundsin, kuidas mul vaatad, suu liigub kaasa. Ma usun, et jumal elab veel, ma täpselt teadsin, et seal noh, selles mõttes, et ma oleks nagu ise täna laval olla, täpselt selline tunne. Seal nii sügavalt isiklik lugu minu enda jaoks, et lavakujundus oli vägev. Kostüümid olid vägevad, näitlejad olid väga head, et iga rakuga elasin kaasa. Hooaja ilmselt kõige tormilisemaid kiiduavaldusi võis aga vastu võtta Ain Anger Fausti lavastuses. Kriitikasse ja kiitusesse suhtub ettevaatlikult ka sellise haardega laulja. Võimelise ja mujal igal pool on ka, kui midagi ei meeldi, siis publik annab seda kindlasti teada ja, ja see. Ja see ei ole mitte kogu publik, seal võib ollagi. Võib-olla viis inimest sealt saalist kostab, kui ülejäänud on vaikus, kostab väga hästi välja, kuidas seal lavalolijaid mõjutada ei seal, ega seal midagi muud teha ei saa, et üsna üsna tihti on ikkagi välja vilistatakse, just nimelt ütleme lavastajate tööd. Aga see on tihti ka lavastajad, siis lavastavad sisse sellise konflikti tuleks konflikt, et oleks millestki rääkida naerdaga, siis vilistati välja, see ei sobinud ja muidu oli tore. Oma tööst on hooaja jooksul rääkinud ka teatriinimesed lava taga. Kui laval on oluline lisandstseen ehk näitlejate paiknemine stseenis, tuleb välja, et õige koht pole vähem oluline ka publiku jaoks. Sellest oli lõbusaid lugusid pajatada Draamateatrisaali teenindajatel, Siina, Reinartil ja Evemaidel. Mis need põhilised küsimused siis on, kus mu koht on koht kindlasti jah, et kui ma lähen selles reas, et kustpoolt algavad väiksed numbrid, kus poolt suured numbrid, siis oige sageli juhtunud ka seda, kui inimene ei küsi, et ta peab tegelikult olema väikses saalis. On olnud üks juhus, kus esimese vaatuse vaata sära ja siis avastas, et oi, et ma pidin tegelikult ühte teist etendust vaatama. Naersime koos ja ütlesime siis, et kas ta siis tahab ikka minna sinna väiksesse lei, nüüd ta vaatab seda hea meelega ja vaataski siis suure saali etendust. Minul eile oli marki etendusel ja kui tükk lõppes, siis kaks neiut pärast käivad ringi ja otsivad, kus seal väike saal, kus on kontaktid. Ja mina ütlesin, oi kontakt juba algas, teine vaatus viin ülesse ja ta ütles, et me ei ole esimest vaatust näinudki masina, kust te tulite, siis ta ütleb, et aga ma olin siin markiid vaatamas. Ja siis me sakutasime nad ikkagi teist vaatust vaatama, sest piletid olid neil kontaktile. Nii et juhtub. Nojah, aga mis teha, sellises olukorras peab esimest hoopis teisel lavastust ilmselt jah, ainukene asi on see, et kui tõesti inimesed tulevad valesse saali ja nad üldse ei vaata ju, kuhu saalina tulevad, istuvad siin ja siis tekib veel niisugune dialoog, et minu koht ja minu kohtiast selgub tegelikult ongi teises või kolmandas saalis. Neid probleeme on ikka päris palju. Rahvusooperi Estonia inspitsient Rein taidla tunnistas, et teatris saab väga tihti nalja aga pahatihti on inspitsient viimane, kes selliste teatrinaljade üle naerab. Üks selline lugu kindlasti, mida võiks, võiks nagu rääkida, on minu veetlev leedi. Et kuna meil on nüüd kõik on nagu arvutite peal kõik tehnika peal, siis võib juhtuda, tehnika lihtsalt ei tööta. Olime jõudnud higinsi maja ette, kus Fredi laulis oma armulaulu. Kui teiselt poolt operaator teatab Rein. Arvuti monitor on tumm? No loomulikult siis on, vererõhk on 500. Kogu lavastus on pöördlava peal, mis me teeme neid kohe, ma sain aru, et järgmine pilt on kabinet, et seal on natukene nagu aega atra seada, et mis siis nagu saab siis üle maja, muidugi ütlesin, et head kolleegid, pöörleva ei tööta. Palun kabineti seltskond kõrvale ja alustan stseeni ees laval, aga see oli kabineti vee pilku, siis tulid siis kolonel ja, ja higis, kes hommikumantlis ja toa Tohvlites tänaval, eks ole, ja isegi isegi hea sõber Priit Volmer oli selle suure telefoni kaenlasse võtnud, niimoodi ees lavalt uhkel, siis läks seen käima, siis muidugi arvutile ruttu restoran. Ja oligi, saime arvuti tööle, ühesõnaga, ütles kõik. Okei, nii. Ja siis sellesama stseeni käigus siis liigutasime selle kabinetti siis ilusti neile selja taha näitlejatele ja kes siis rahulikult maabusid oma kabinetti oma tugitoolis ja asetasid Afani pidulikult sinna lauale tagasi. Ja kui ma küsisin ühelt tuttavalt, kes oli, oli saalis ja vaatas etendust, hääled seal mingeid probleeme või mingeid ebakõlasid, ei, kõik oli ilus, kõik oli väga tore. Aga seda kohta märkasid ei märganudki. Et see tundus olevat. Tallinna linnateatri lavatagustes uurisime kõikjal lavakostüümides puutuvat. Muuhulgas sattusime teatri kostüümilaenutusse, kus selgus, et kõiki vanu kleite ja ülikondi ei saagi laenutada. Kuidas neid asju siis otsustatakse, selgitas Gustav-Agu. Püüman. Cashi väärtuse moodustavad kaks momenti. Üks on see, milline näitleja on teda kandnud ja teine on see, milline on tema töötlus. Ja kui on ikka väga keerulised võitlusega või palju käsitööd selle kallal vaeva nähtud siis me ei tea ju kunagi, mida laenutaja teeb selle kostüümiga, sest on andmeid näiteks, kus hüpatakse ajaloolise kleidiga basseini. Ja sellest kostüümist pärast ei ole mitte midagi järgi enam. Inimestel on ka oma kultuuriajalooline väärtus. Et seda nagu säilitada, siis me mõningaid kostüüme lihtsalt paneme nagu muuseumi osas. Ja teine asi on see, et näitlejatele väga sageli on kuidagi solvav see, kui nad näevad järsku enda kostüümi kuskil süldipeol või saunapeol kellelegi seljas. Ja mõningaid näitlejad on väga tundlikud selle koha pealt. Meeldejääv teatriõhtu algab publikul, kuidas kunagi kes joob ennast kodus sättida viikides, harjates, lõhnastades või kes jookseb otse kontorist etendusele, saamata anda enesele seda sisseelamisaega, teatrimiljöös, šokolaadikoogi või konjakiklaasiga. Need on hetked, kui loba taga valmistub näitleja tavaliselt grimmitoolis, mõeldes oma rolli ja teksti peale. Aga jällegi sõltuvalt etendusest sõltuvalt päevast. Nii võttis lavataguse seisundi kokku Taavi Teplenkov. Mina olen väga see näitleja, kes tahab võtma ka tegeldakse. Et ma vajan seda aega, kui ma istun grimmitoolis ja mulle vajalik keskendumiskoht või seal niukse osalit Rohelistel etendust sõltuvalt etendusest on see noh, see, mis ma seal grimmitoolis teel on ka erinev, eks ole. Kas ma ajan juttu või olen keskendunud või üldse lehitsen, mingit ajakirja. Ja grimeerija peab olema hea psühholoog. Jõuame ära, mida näitleja vajab sel hetkel, kas ta vajab vestlust, kas ta tuleb vaikselt omaette olla, rekülastanud ka väga hästi seal teatris oskavad? On ju ka ka teles ja filmis, et on, öeldakse, et filmis on nagu eriti oluline näitleja jaoks grimeerija sest et seal seda rahvast kogu seda asja niipalju, et ühel hetkel, kui öeldakse võtta, siis peab see näitleja olevat valmis tegema ja reeglina on see puhver isikese psühholoog, seal grimeerija, kes hoiab kätt, kui on närvis näitleja ja nii edasi. Teatrisse võib-olla nii oluline ei ole, sest siin on ikkagi muud toimivad struktuurid ja roll on selge ja ometi on väga vajalik minu jaoks vähemalt see, kui ma istun, grimmitoolis, muga tegeldakse ja ma siis saan sealt oma selle energia või mingi asja kätte, mida parasjagu vaja on. Et mitte mingil juhul seeriad ei tee ju seda, ta tuleb ja hakkab oma päevaprobleemidest mulle kohe esimese asjana rääkima ja, ja räägib ja räägib, ei lõpeta siis, kui ma üritan, kes on ta etenduseks. Mis küsib, elulahkmel heitlik maru kui sina enesele annad endast aru? Ju olgu öö kuitahes pikalt pime. See otsa eest ei pühi oma nime. Poolestki vaatab valgust, vajub vette koos teistega. Ja siiski omaette. Sul puudub sirav siht, eksmineja taipa, mis on tarbimine. Kas teadmiselgemaks Deb tasapisi miks julm, ei olda iial juhtumisi. Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elutähed? Miks tillukene tuisuööde kestel ei kustunud, ei kustu inimestel? Eks küsi endast parimatelt, eks küsi surnutelt ja elavatelt. Kuid ära iial küsi kaduvikult sa enam neid, kes läksid juhuslikult kottpimedasse läbileete luha. Nendele on ükstapuha kas laevamees kord laternate nad sõudis kaotsi meelega või kogemata.