Kell on 10 ja viis minutit. Neljapäeviti sel kellaajal püüab maailmapilti jäädvustada sajandi lõpu inimese mõtet. Täna on mikrofoni ees muusikateadlane Tiia Järg. Ega ma ei ole seda sajandi lõpuasja uurinud spetsiaalselt, aga mõned asjad on mullegi silmatorkav, kannud ja eks ma nendest siis võtan ette praegu kõnelda. Ma tulen praegu teater, muusika kinotoimetusest kuhu ma viisin järjekordselt ühe pisikese materjali meie kunagise esipianisti Eugen keldri 70. sünniaastapäeva äramärkimiseks. Noh, see jääb küll pisut hiljaks märkimine, aga peaasi, et see nimi Mil meelest üldse ei läheks. Ja muu, kas tegin ma siis ka muusikaosakonna toimetajate daamidega juttu ühest väga piinlikust asjast, millest minu põlvkonna inimesi on õpetatud üldse mitte juttu tegema, nimelt sellest inimesel tema töö eest tasutakse? Ja küsimus ei olnudki mitte üleüldine, vaid küsimus oli konkreetne. Lähtus minu tegemistest selles ajakirjas eelmisel hooajal. Ja nimelt kirjutasin artikli pardi noorpõlve teosest puhkpillikvintett tinast. Seitse lehekülge masinakirja. Noh, ma ei tohi öelda paksu muusikateadust, võib-olla mõne muusikateadlase meelest see ei olnudki, võib olla väga kõrgel tasemel, muusikateadusega tegin ma nii, nagu ma seda mõistsin, tarvilikuks pidasin, teen. Ja ma sain selle seitsme lehekülje masinakirja eest honorari, 152 krooni. Ajad on rasked, öeldi. Honorar on väikesed ja teaduse tegemine on Eestimaal üldse rohkem auasi või nagu meil ajakirjandus päris valjuhäälselt üritab sulle selgeks teha, et kui sa endaga toime ei tule, siis oled sa lihtsalt üks, üks kehv. Ja mitte toimetulija tüüp ja ma jätsin selle 152 krooni niisama, võtsin ta vastu ja. Ma ei ütle, et kusjuures olin, aga noh, kui on niisugune Vähetähtis asi nagu muusikateadus Eestimaal ka olemas, siis peab sellega leppima. Ilus kevadel kuule, mil ma sellesse samasse ajakirja enam-vähem samas trükimahus koolipoiste nalju õieti lapsed olid, need ju tões ja vaimus kirjutanud, aga nagu lastel juhtub, kuna nad kõiki asju täpselt ei tea ja kõiki asju täpselt ka ära ei õpi. Aeg-ajalt nad komistavad, komistavad kuidagi väga naljakalt ja noh teadagi, et need, kes natuke rohkem teavad, nendel on juba natuke lõbusam seda lugeda, kuigi tegelikult võiks ju ka kurb olla. Ja nende naljade eest sain ma peaaegu 500 krooni. Ja täna tulin nendesamade muusikaosakonna daamidega sellest juttu. Töötoimetus oma kõrges äratundmises leidis, et Arvo Pärt on vähem tähtis kui koolipoiste naljad, sest maht oli sama. Ma ei räägi sellest, missugust vaimuenergia nõudis minult selle tegemine või mis me sest salgame, kui palju nõuab mingit eel ettevalmistust üldse, et niisuguse analüüsini laskuda. Ja kui palju vaeva nõudis nende koolituste naljade kokkukirjutamine. See oli lihtsalt ära kirjutamise vaev. Ja siis seletati mulle, et honorar, Me ei määra mitte toimetus, vaid määrab peatoimetaja ainuisikuliselt. Seitse lehekülge Pärti on väärt 152 krooni ja seitse lehekülge nalja, Lätisse krooni. See on tema õigus otsustada. Ja see on minu viga, et mina arvasin, et teater, muusika, kino on kolme kunstirahva erialaajakiri. Ei, ilmselt tuleb vaadata asjadele natukene teisiti, et kõik peab minema kaubaks, nagu nüüd on peen öelda. Tuletame ajalugu meelde, siis me leiame sarnaseid juhtumeid nii palju, et nende ümber jutustamisega võiks täita lõputu arv tunde ja see oleks ju omal kombel lõbuski, kuid asja olemuse kohta, nihukest kurba tundmust me südame põhja ei tekitaks. Ana martsa paar trükkis oma laule isegi oma pisikeses trükiga ja siis mingisugusel väga algelisel kombel, sest muud trükikojad olid vist liiga kallid. Ja ega need laulud eriti siis ka Eesti vabariigi ajal ostja leidnud. Kuuldavasti olevat saare Mart ükskord ühe niisuguse trükitud laulude pakiga mahetuttav, suurte sõitnud ja selle paki jätnud jalgratta raami peale ajanud toas tükk aega juttu ja kui see jutt siis otsa sai, siis sõber küsinud, on sul asja ka, Saaritel tõin sulle neid noote läinud, et siis sealt pakiraami pealt vaatama back olla läinud. Noh, siit võib teha ju terane inimene järelduseni. Vargus ei ole mitte mitte väga uus asi Eestimaal muidugi varastamise mõõdud ja määrad on muutunud. Aga asi pole selles, saar ütelnud siis temale omasel muhedal moel. Oleks teadnud, kes neid raisku tahtis, oleks teistele teise pakki veel viinud. Mul on niisugune mulje jäänud, nii, nii palju kui ma olen ajaloo sisse nüüd oma nina toppinud aastate jooksul, et kultuuri mis tahes avaldus, kui ta on tehtud, muretse inimese või inimeste rühma poolt oma tekke hetkel saab alati nii nii vähe tasutud, et ta jääb peaaegu tasumata võrreldes selle, no aga mida järeltulevad põlvkonnad tõelisele kultuuriteosele hakkavad hiljem Amistama? Me teame ju ajalehtedest seal missuguseid kosmilisi summasid pakutavad kunstikollektsionäärid praegu eelmise sajandi kunstnike teoste eest ja selle nimel kõik tehakse neid saada ja nii edasi. Ja me oleme ka lugenud, et need kunstnikud oma eluajal kinkisid neid pilte mõnikud taldrikutäie makaroni eest ära ja nii edasi. Ja kui sellel teemal veel pikalt heietada, siis siis vist ongi niimoodi, et kõik tõeliselt suured asjad tehakse siia maailma praktiliselt ilma tasuta ja oodata seda tasu. Võib-olla ei olegi väga õige, kui tema eest midagi makstakse. Kui niipaljugi makstakse tegija hingest püsib, siis ongi vist juba asjad mitte küll korra, aga aga peaaegu normiks arvatud. Ja siis olen ma veel mõelnud selle üle et kuidas üks või teine olukord tegelikult ikkagi tekib. Ja millest siis need olukorrad sõltuvad. Ja ma olen järjest rohkem jõutud äratundmisele, et kohutavalt palju sõltub üksikust inimesest. Ehk suurelt öeldes igast konkreetsest inimesest igast inimesest, kes esindab oma nime, oma suguvõsa, oma rahvust, oma erialagrupi või keda veel. Kui me üle õla minevikku vaatame, siis me oleme ju mõned nimed kuulis, ilusasti ära õppinud kui palju meil on aegu olnud enesest läbi lasta seda, mida need meie jaoks nüüd tähtsad nimed tegelikult teinud. Kui palju meil on aega olnud emotsionaalselt ennast sellel laine pole püüda keerata, et taibata, mis on kihutanud inimesi seda tegema, millega nad toime tulnud. Mõtlen Jakob Hurda peale kelle puhul. Ja seda ma kinnitan, mul on niisuguseid kogemusi. Kõrgkooli üliõpilane ei ole võimeline ütlema, kes on kümnekroonisel, ta ei tea seda. Ja kui ta siis sellega teada saanud, siis seda, mis eest see mees sinna 10 krooniga pandi seda ei tea ta tõesti mitt. Ja, ja ta on selle näoga, et ega seda ei tohiks ka pahaks talle panna, mis tähtsust sellel on? Mis tähendab, et me ei ole ikkagi mitte millestki õieti aru saanud? Meil ei ole see tähtis olnud. Meie oleme meie ise ja kui me ise niimoodi elame ja käitume ja laseme oma lastel niimoodi elada ja käituda ja siis ei ole, vot ongi, et asjad seisavad mingisuguses tasakaalus siis nad vabal langemine toimub ikkagi ainult allapoole. Ma ei ole kuulnud, et priitahtlikult keegi taevasse lendaks ilma ühegi välise jõusurveta. Aga kui püüda järele mõelda, millega tuli toime hurt millega tuli toimet Kreutzwald või Jakobson või Koidula või Oskar Kallas, nimede rida võiks lõpmata mingitesse teistesse ainevaldkondadesse laiendada siis ma usun, et enamus meie hulgast, kuigi minu meelest oleme ju üsna tublid ja püüdlikud inimesed siis enamus meie hulgast peab tunnistama, et me kamba peale ei teeks kümnendikku sellest, mida tegid need üksikud kõikide olude aegade võimaluste kiuste. Neil meestel oli midagi, mida inimesel ei ole sageli ja mitte kõigil. Aga natukene, ma usun, võiks olla kõigil. Neil oli vastutustunne. See mõiste ajab tänapäeva inimese võib-olla üsna irooniliselt muigama, jah. Aga kahjuks muigab nii, nagu tema sisetunne lubab. Seda me ei saa ometi maha salata. Kui need mehed ei oleks seda ilmvõimatut teinud siis ma kardan neid rahvusena praegu lihtsalt ei oleks. Suurt, ei oleks oma väga palju vaeva ja aeganõudva pastoritöö kõrval läbi terve elu kirglikult ja kiindunult korjanud kõike seda, mida ta ilusa sõnaga nimetas vanavaraks. Siis me ei saaks praegu öelda, et me oleme võib-olla üks võrdlemisi ainulaadne rahvas oma kokkukorjatud vaimukultuuri jõukuselt. Ma ei tea numbreid, ma usun, folkloristid teavad neid hoopis paremini. Ma loobun nende ütlemisest, aga ma olen kuulnud väidetavat, et kui jagada kogutud rahvalaulud rahvaarvuga et siis tuleb niisugune suhtuda armide suurtel rahvastel pole sinna mitte üks teps kõrvale panna. Aga Hurt ei oleks pidanud seda tegema. Talle maksti palka selle eest, et ta oleks ühe või teise koguduse õpetaja hingekarjane. Ja seegi oli suurt ja sedagi tuli teha. Et ma usun, ta tegi seda ka hästi. Ma olen jõudnud veel ühele äratundmisele, et hurda ju on tohutu palju suurem, kui kui me jaksame endale ette kujutada. Mitte ainult selle nimetatud vanavara kogumise ikka täiesti grandioosse mastaabi tõttu vaid on veel mitmesuguseid vaimseid mõjusid, mida võib-olla ajaloolased alles hakkavad esile tooma tulevastes kirjatükkides, aga võib-olla nad on juba tulnud, aga ma pole lihtsalt veel nendeni jõudnud. Ma olen mõelnud, kas meil oleks Rudolf Tobiast eesti heliloojana kui harta ei oleks siin eestimaal paljudega pahuksisse läinud ja seetõttu võtnud vastu Peterburi Jaani koguduse õpetaja koha kus siis oleks tobias oma hinge ja muud vaevalt välja nutnud. Piltlikult ilmselt küll. Ma olen siit-sealt mälestustest vihjeid leidnud, et. Tobias nii mõnigi kord ööbis hurda juures ja ja tudengipõlves noore mehena võib-olla mõnevõrra tormilisemalt elades kuse tervisele kasulik oli, hurda juures jälle jalad maha sai. Aga asi pole muidugi mitte kõhutäie segaöömajas ega õpetaja paaris õlale patsutamas toetuses. Asi on tõenäoliselt hoopis sügavamal selles, et Tobias, kelle isa ja ema kodune keel oli saksa keel võis just nimelt Hurdaga suhtlemise toimel ja Jaani koguduses arstina töötamise ajal Hurdaga mitmes tasapinnas suheldes hakata mõtlema Eesti asja peale. Nii et kui ta siit Saksamaale lõpuks läks, siis oli ta juba täiesti selgest eesti helilooja. Kirjutas kirju eesti keeles. Ta kandis endas päris mitmeid suuri kavatsusi Eesti muusika heaks midagi teha, kaasa arvatud see ooper kalevipoeg oli küll rohkem kavatsuseks ja fragmentaarseks oma kirjapanekutes, aga rahva Tulevikku nägi Tobias kindlasti hoopis teises valguses. Ja oma Joonasega kirjutas ta juba sellest nägemusest lähtudes. Ma loodan, et ma ei paku üle, kui ma ütlen, et minu arvates tänu Hurdale sai Tobiasest eesti helilooja. See on üks niisugune pisikene tähelepanek minevikust, mis isenda kaasaja natsa vaadates sunnibest vahetevahel. Iseennastki häbenema, et sa nii vähe suudad, nii vähe teed, võib-olla hädaldamine, viriseme. Ilma tõeliselt suure põhjuseta. Elamine ei olegi vist kerge ja ega ta ei ole siin Eestimaal kunagi kellelgi eriti kerge olnud, kes pole lausa ja häbematult teiste arvel elanud. Kui lugeda Tammsaar artikleid millede vanus on paljudel juhtudel siiski juba kolmveerandsajandile siis mul on mõnigi kord tulnud kiusatus võtta mõni neist artiklitest ja võib olla paari sõna natuke kaasaegsemaks kohendamise abil toimetada praegusesse ajakirjandusse ja ma kardan, et enamik inimesi saaks aru, et tegemist on artikliga, mis on kirjutatud 60 70 aastat tagasi. Tammsaare kirjutab ka sellest, kui korras on linnatänavad ja kui puhtalt on linnas tualetid ja ja kas see või teine niisugune ulmeline asi saab toime siis, kui ta on veel ajakirjanik ja kirjutab eetilistest probleemidest ja kultuuri ja ühiskonna vahekorrast. Näited, ega tingimused väga palju ei ole muutunud, õigemini ega inimloomus väga palju ei ole muutunud, võib-olla et see ei muutu üldse. Ikka on niimoodi, et südametunnistus on see, mis sunnib inimest käituma. Hästi tralineeritud südametunnistus, nagu ütles pisu vennas, vistuks tegelane lubab inimesel käituda igas olukorras, nii et enesekasu kõik esimeses järgus täidetud ja ja kui siis just just parajasti tõesti midagi lausa ripakile jääb, siis võib teistele ka anda. Kui me praegu oleme natukene mures, et need, kellel käed ulatuvad rahakottide, nii, mis ühiskondlikud on sealt kahmuma ehk mitte liiga ühiskondlikul eesmärgile. Ma kardan, et see on olnud varasematel aegadel samamoodi. Või vähemasti suund on olnud suhteliselt sama. Võib-olla vahekorrad on muutunud. Võib-olla niisugust kahmamist on ühiskonna avalik arvamus pisut rohkem tauninud. Võib-olla taunimisest abise hääl jääb natuke nõrgemaks ehk võib-olla varem rohkem peetud lugu sellest näiliselt ühiskondlikust arvamusest. Eestlasel oli siiski vanasti vanasõna, varga peas põleb müts. Seda vanasõna me enam ei mäleta, sest et kui need mütsid nüüd kõik põlema peaksid minema mida aeg-ajalt siiski inimesed ju pähe panevad. Aga nad üldjuhul eelistavad üldse palja peaga käia, nagu olete tähele pannud. Kardan, et neid pole, võid mütsi saaks ainuüksi Tallinna linna peal nii palju, et peaks uued tuletõrjekomandode välja tellima. Üksikisik ja tema suhtumine, kongress olukorda, tema südametunnistuse lõpuni puhas olemine on see, mis otsustab ühe või teise olukorra lahenduse. Ja me ei saagi kedagi teist kasvatada peale iseenda või oma laste parimal juhul laske me saame kasvatada ainult iseenda eeskuju, mitte sõna kaudu, seda me ka ju teame. Kui veel tuletada meelde meist varasemal ajal olnud eesti mehi, kes on jätnud oma tõsise ja selge tegemisega huvitavaid jälg ajalukku, siis ma tahaksin tuletada meelde ühte eesti soost meest kellest võib hullu praeguses ühiskonnas üldiselt üsna vähe mäletatakse. Sellepärast et vahepealse aja leksikonid ei teinud muidugi katset seda meest Eestis looga samastada. Tema kohta märgiti küll, et ta on sündinud Revelis, aga enamik haritud lugeja Ühed endises Nõukogude liidus ei pruukinud isegi teada, kust niisugune saksa linn asub. Ei täpsustatud ka, Ma räägin Tsaari Venemaa suurimast muusikakirjastaja Peeter Jürgens sonist. Kus on Tallinna poiss, kelle isa oli Tallinna Kippar? Ega eriti palju temast meil teada ei ole. Aga pildi pealt vaatab vastu tõsine mees, niisugusi oli selles ajas palju. Ja vene muusikaajalood raamatud tunnistavad kõik suure üksmeelega, et Jürgenson oli paljude muusikakirjastajate hulgas kõige suurem ja kõige järjekindlam vene muusika. Publitseeria. Nad leiavad selle hindamisväärse olevat mõistagi salates sellesama fakti esitamise juures maha. Et see vene muusika kõige suurem kirjastaja ei olnud vene rahvusest. Olgu peale, Jürgenson oli tubli mees, ta pidi olema väga hea ärimees, muidu ei oleks see kirjastus üle 40 aasta olnud nii jõudsalt edeneb ja ta töötas ju laialt ja võttis etega varustada teatud materjaliga publikut Kesk-Euroopas. Ja paljudes kodudes, kus muusikaga kunagi tegelikult on. Tihti on ostetud, võib juhtuda, et on praegugi veel riiulitel mõned vanad Jürgensoni kirjastuse ooperite klaverid või või mõned laulu Vi kogumikud või klaverinoodid ja nii edasi. Aga ma tahaks rääkida Jürgensoni puhul kahest nihukesest teadaolevast aktist, mis minu jaoks on oma erakordsuse ikkagi täiesti säravad. Nimelt 1800 üheksakümnendatel, aasta päris esimestel päevadel tegi raatorliku Maria teatri. Ma ei teagi, vabandust, mis täpselt tema ametinimetus oli. No mingi kõrge ülemus seal oli Pjotr Tšaikovski-le niisuguse teatripoolse ettepaneku, et järgmise hooaja avamiseks kirjutaks Tšaikovski uue ooperi. Ja jättis aine valimisel see kuskil käed täiesti priiks. Meim määritu tellile olla kaela ühtegi Libretot, millega ta peaks ennast kokku kuidagipidi sättima. See oli ajastu kommet, teadesse oli tegelikult suur usalduse, suur au. Ja teada on ka see, seda võib lugeda igast vastavast matuste Tšaikovski üsna varsti peale sel tellimuse saamist leppis oma vennaga kokku, oh. Millest lugu tuleb. Lugu tuleb Puškini pata emanda järgi. Ja võttis kaasa esimese pildi libreto. Rohkem ei olnud tema vennal veel valmis, istus rongi, sõitis Tallinnasse ja võttis seal hotellis toi, hakkas kribinal tööle ja 43 päevaga oli uper valmis. Posti teel tuli seda libreto talle järjest juurde, post töötas ikkagi niivõrd hästi, et kadumise hinnaline libreto tee peal ei läinud ja asi oleks nagu siis korras. Nüüd edasi, kui see ooper oli siis nii-öelda kunstilises mõttes üleni ja tervelt sünnitatud, noh siis tuli ikka seda teha, mida edasi tehakse, laps tuli puhtaks pesta randadele säärased riided selga ja ta siis rahva ette viia. Ja siis tegid sekkovskiga kõik tarvilikud noodivariandid, mis sellel puhul tehakse ooperis, noh, kõigepealt tehakse partituur, siis tehakse klaviir, mille järgi saab seda siis näiteks ka õppida või ka kodus mängida. Ühesõnaga sihukeseks kammerlikumakstrukimiseks. Ja ennem kui Maria teatri solistid läksid suvepuhkusele anti neile teatri juhtkonna poolt Jürgensoni kirjastuses trükitud pata emanda klaviirid, et nad suvel õpiksid järgmise sügise esietenduse partiid sellest selgeks. Ma ei väida, et see on ainukene lugu muusikas ajaloos, mis niimoodi on läinud, aga ma ei ole küll trehvanud ühtegi teist analoogset juhtumit. Et tutt värsket lugu õpitakse trükitud noodist. Teda tegi Jürgenson, seda ei maksnud kinni mingi riiklik kontor. See oli Jürgensoni kirjastus ja kogu Tšaikovski looming oli Jürgensoni kirjastada. Oli tema usaldus ja tema vaist, et ta Tšaikovski enda hõlma alla võttis. Ja mõnigi ärimees ütleb nüüd kindlasti, noh, tal oli hea nina, ta teadis, et seal kaupega ta kahju ei kannatanud. Tõenäoliselt. Ma ei ole küll süvenenud mõistagi Jürgensoni äripaberitesse ja ma arvan, et ei ole tõenäoline, et ma nendele ligigi pääseks, kui nad veel alles kuskil oleks. Aga ma arvan, et ega Jürgenson püstirikas Tšaikovski sümfooniat ei ooperite publitseerimisega küll minna ei saanud, sest kui palju neid siis ikka kukkustati. Kui ta jõukal järjel püsis, siis ta pidi hoolitsema, et see jõukus tuleks natuke teiste teoste kaudu. Aga tal oli nii palju vot mida, ma ei tea, mis asi see on, et ta tegi selle liigutuse ära. Ma ei tea, palju juhuseid, kus heliloojad oleksid saanud kirjastajate käest nii prisket honorari, et nad saaksid rohkem, kui nad jaksavad pruukida. Ma tean, et Johannes Brahms sai sümbrucki käest nii suuri honorar, et ta igas kirjas peaaegu hädaldas nende suuruse üle, ütles, et minul ei ole sellest sooja ega külma, kui palju teil seal pangakeldrites minu arvel midagi on? Teadagi tarvitanud sellest nii pisikest osa ja niikuinii peale minu surma jääb see ju maa peale ja, ja mina ei tee temaga midagi. Simroppides tarvilikuks maksta. Ei arvata, võib, et ega ta ei teinud seda sellepärast, et ta ise tahtis when olla. Aga ta tegi seda ja seda on tagantjärgi ilusti teada. Jürgenson pidas tarvilikuks Tšaikovskit edendada. Hiljem ka ühte väga tuntud vene heliloojad, kes juba ka hilisemasse aega ulatuma, mõtlen Prokofjevi kelle puhul on teada niisugune kõditav fakt, et kui väga noor ja väga ennast täis Prokov läks oma klaveri lõpueksamile konservad tooriumisse, siis jaotati komisjonile kätte trükivärvist lõhnavad ja krabisevat esimese klaverikontserdi noodid. Noh, see rahuldas noore helilooja enesearmastust ilmselt piisavalt, et komisjon vaatas siis need tutt värskeid. Ta kuulas, kuidas autor selle muusika neile ette mängis, aga seal taga võisid olla natuke teistsugused vahekorrad žanronga natukene teine. Moodul et hoolimata sellest, kuidas üks või teine päev meile tundub ja üks või teine ajajärk meile tundub me peame nad kõik järjest läbi elama. Ja ma usun, et igaüks meie hulgast saab asjade edendamiseks midagi teha. Ja seda tuleks ilmselt teha tõsiselt ja mäletada. Et me ei ole üksinda, vaid meie selja taga on eelmised põlvkonnad meie ees on tulevased, see ühenduslüli meie isikus, hetkel kandub edasi põlvest põlve. Kui me seda tahame, siis me peame mõtlema, kuidas me oma päeva täidame. Kui me tahame, et see kett kunagi ei katkeks. Või vähemasti ei katkeks mitte lähitulevikus.