Väljaots on 1924. aasta mehi. Selle aastakäigu Eesti noormeestele pakkus saatus suuri šansse üldse mitte jõuda mehe ikka. Neilt on ka ühelt kui teiselt poolt tarnitud kurjalt aru, miks sa tegutsesid nii ja mitte teisiti. Mina käisin igal suvevaheajal tööl ja mitte sellepärast, et nüüd majanduslikult seda nii väga vaja oli, ega ma väga tahtsin saada arhitektiks. Ja peamiselt just käisin ehitustel, reedel käisin ehitustöödel, aga lõpuks, kui see 41. aasta tuli, sellel aastal oli minu paarimeheks mu klassivend, kes väga ei tahtnud ehitustöid ja ja tuli nii välja, et me sattusime Harjumaa telefonidele krahvi võrku sidemeid meesteks. Noh, see oli ka omaette huvitav ja romantikaga seotud meil väljaspool Tallinna ja õppisime posti otsa ronimise ja parandasime liinisi. No vot, ja siis ühel heal päeval tuli sinna Harjumaa telefoni- ja telegraafivõrku sõja sideülem, nagu meile öeldi, üks keegi polkovnik erioomin. Ja see nõudis siis vabatahtlike, tähendab, kes hakkaksid sõjasides töötama edasi? Sõda juba käis, seda siis jaht käis, sõda käis ja mis siis vahepeal juba määrati valvemeeskonda, meil oli väga hea elu. Me olime 24 tundi valvesku, sakslane käis pommitamas, läksime, parandasime ära telefoni telegraafiliinid ja siis oleme vabad. Nii. Ja nüüd, Ühel heal päeval, siis kui see seltsimees Downing sinna tuli, nõudis vabatahtlike meid rivistati üles, tuli välja, et ühtegi vabatahtliku ei ole. Ja kuna vabatahtlike ei olnud, siis lihtsalt näidati näpuga ja määrati jäämine, kukkusin kolmandaks meheks. Ei olnud midagi parata, ühesõnaga tema saatjad, need olid seal kaks püssimeest, need nii-öelda nagu arvasid meid kohe oma embusse ja ja viidi meid siis sinna Kreutzwaldi tänavale, automaat, telefoni keskjaam on ja seal oli siis nähtavasti neil mingisugune valitsus ja me olime siis päris nii-öelda arreteeritud olukorras, sellepärast et värav keerati lukku ja püssimees seisis kõrval seal paar tundi, ootasime novot, siis muretseti auto kusagilt ja viidi meid Keilasse vana apteegimaja ja paigutati sinna apteegimajja ühte tuppa, mis oli jumala lage, ei olnud seal mööblit ega midagi ja sinna ööseks jäimegi. Magasime siis oma riiete peal, mis meil oli hell ja meie ei saanud siiski nii palju, mul õnnestus, et ma sain vanematele ühe kirja saata alle apteekriga, et vaata, et olen elus ja, aga millal koju saan, vot seda ma küll ei tea. Ja nii juhtuski, et siis järgmisel laeval toodi meid autoga Tallinnasse sauna ja topiti ses munder selga. No vene munder ja sääresidemeid, mida me ei osanud siduda ja, ja siis üle selle tõmmati tunked, tumesinised, tunked. Ja nii me olimegi, siis sidelased viidi meid siis luksusmasinaga sõjalist kellelgilt vist rekvereeritud Mercedes-Benz 120 kilomeetrit sõita, seda tol ajal tonnis. Jää viidi Pärnu poole, enne Märjamaad peatuti metsas ja oli mingisugune sidepataljon seal lapsele sidepataljoni juurde. Me siis jäime. Ja meid viidi vahetult rinde ja tagala vahet sidet pidama. Kuna venelasel ei olnud välikaablit, siis maksimaalselt tuli ära kasutada alalisi liine telefoniliini täpselt nii telefoniliine ronisime üles, kus olid paarid katki. Me ühendasime jälle ülevalt alla ja alt üles, meile anti kaks parooli lühel pool näiteks Saratov, teisel pool seal mingisugune teine staar aia Russa. Ja kui ma siis need otsad kätte sain, siis ma ütlesin Endal ja siis oli minu töö lõppenud sellega, kas purustusi oli palju. Purustusi oli kaunis kõvasti, sest Märjamaa oli ainukene koht, mis käest kätte ja mina olin peale rinde, eks esimesi, kes sinna sisse läks. Seal nägin, seal oli umbes 600, nagu rahvas räägib, oli neid, punaarmee lasi laipu, mis jõhkralt haisesid ja olid halvaks läinud. Ja eraisikuid ma nägin pääsel kirikuaia juures olid mõned laibad, need olid ka kaetud kuuseokstega, keegi neid ei olnud veel matnud. Ja siis me niimoodi sealt nagu Märjamaalt siis läbi saime. Nii olimegi rindel väljas, ühesõnaga asi oli nii, et kahurituli käis juba üle meie peade. No meil oli seal juhtumisega küll niisuguseid asju, et Saksa luurelennuk, sest toetus, mis on teie kurgu, see käis pea kohal, no me ei olnud nii kogenud siiski, aga siis lasksime hiigla kiiresti posti otsast alla ja oli juhus, kus sama post, kus otsas ma olin, see lendas pärast õhku. Tähendab, sakslane käis kohal ja see juhtis tuld, nii et tuli oli väga täpne, nüüd me jõudsime risti selle liinile üks 100 meetrit eemale, kui juba esimesed esimesed kahuripaugud ütlesid. Pealegi ümberringi liikus ka ju metsavendi, vat muidugi on väga ideaalne on, tähendab lasta inimest, kes on vastukuud vastu taevast, eks ole, siluetis näha. Ja oligi nii, et raginat oli siit-sealt kuulda ja mina siis suure häälega karjusin, et ärge poisid laskesõnana oma eesti poissi, et ma olen koolipoiss toodud siia vägisi tööle, sellega oli suur arusaamatus, sky veel sellepärast, et see meie kes oli meil tõlgiks, tegelikult ajali noh, julgeolekumees purssis päevalasti küll eesti keelt, aga, aga siiski kuigivõrd. See seis ähvardas mind peaaegu et maha lasta selle nalja eest. Ja niimoodi oligi, et metsavennad lassid just parandatud liinil asjad ilusti nagu kääridega puruks ühelt poolt ja teiselt poolt ja mulle seal tööd väga palju sellega siis oli korda, oli niiviisi, et me sattusime päris rindele, võib öelda, seal oleks keegi. Arvatavasti polkovnik Se juhtis seal lahingute hoolega talveks vanarätiaparaat oli, mille kaudu ta kusagilt sai mingisugusest teateid ja siis kolmetelefonide seal karjus ja vahest kordamööda vahest korraga. Ja juhtus siis, et nii tihe oli see kahurituli, et me enam meid tagasi lastud sedasama kahuritule aegagi siis põles meie Mercedes-Benz maha, mis meid seal natuke maad eemal ootas. Anti siis meile ka langenuid võetud, püssid kätte ja siis ma esimest korda nägin sakslasi. Noh, ma ei oska ütelda, võib-olla üks, üks, 400 meetrit või 300 meetrit kaugel ja kästi tulistada küll. Me tulistasime, mina tulistasin küll ausalt käike, ainult õhku. Sest siis ei, süda ei lubanud. Nii kui inimese peale siiski tulistada. Nonii. Ja siis me olime seal metsas, niikaua kui ühel heal päeval öeldi, et jaa et nüüd meede eide evakueerime tähendab Narva kaudu Venemaale. Aga me, meil oli niisugune juhus, et me eelmisel päeval leidsime politruk, see jõi kõvasti ja kaotas oma kaarditasku ära. Ja meie poisid siis muidugi leidsime selle kaarditasku üles seal ilusti kõik punase ja sinisega märgitud kus olid sakslased, said venelased, vaatasime, et oo, Narva on juba läinud. Noh, aga siis mõtlesin, ma ütleks, siis näeb, mis siis saab. Ja oligi siis ühel hommikul meid rivistati üles sidepataljon või kusagil noh, sellest oli tegelikult vist üks rood ainult järgi oli siis 200 220 inimest oli ja need jaotati siis veoautode peale ja meie, eestlased, sattusime seik igaüks eri kohta. Mina olin kolmandal autol. No ja siis oligi nii, et sõitsime, sõitsime ja kusagil seal Piibe maanteel oli niisugune juhus, et tee oli ilusti mineeritud, esimene masin lendas õhku, meie sõitsime selle põleva ja selle masinale tagant otsa ja kargasin siis maha sealt masina peal ja siis oli nisukene maru kuulipilduja tuli oli et sellest tervest sellest 220-st mehest, kui seal tervena, eks 20 jäi järgi. No see oli lihtsalt õudne oli, ainult mind päästis see, et ma eest seal olin seda kaitseväe õppus koolis õppinud. Ja ma taipasin, vähemalt kustpoolt lastakse sellepärast et küüni katuselt lendasid vastaspoolt õled välja ja mul oli kohe selge, kus poolt lastakse ja kuhu poole roomata, poole roomata. Õnnetuseks oli aga see, et ei olnud maanteekraave seal ainult katesse. Maanteekumerus tähendab selle kuulipilduja tuld ja kuna ma olin tagurpidi, siis ma kartsin ümber Ratasest jalad oleks jäänud juba kuulide alla ja nii tagurpidi ma siis hakkasingi sealt taganema, taganema ja sest mets oli umbes üks, 50 meetrit ja nii ma 150 meetrit siis taganesid. Metsa sattus siis veel üks, üks, üks 10 või 12 meest kokku. Ühtegi eestlast ei öelnud, kus nad jäid, ei tea, aga seal metsas alul oli päris olla sakslase tuld seal peal ei olnud, aga pärast sakslane arvatavasti arvas, et seal on mingisugust suuremat väeosad, seal ainult kedagi ei olnud ja ja hakkas siis miinipildujatest tulistamisena, noh selle eest ei olnud, peaaegu pääses, aga näete, läks õnneks niiviisi, aga ainult meie õnnetuseks. Politruk, kes organiseeris seal 10 meest kes pidid minema üle lageda kaera põllule hävitama selle sakslase kuulipilduja, sealt ja jälle, nagu mul alati on nii-öelda vedanud, olid mina ise, 10. anti siis kaks granaati kätte, mina ei osanud visata, kuna ma ei osanud neid nii-öelda teravaks teha. Aga minul õnnestus langenu külje alt saada kaks granaati, mis on inglise Leemoni sarnased ja neid me olime koolis õppinud ja mina niuke sedasama granaadid selle langenuile külje alla ja võtsin nad kaks muna granaati ja niiviisi me siis hakkasime roomama, seal oli alul ilus põllukraav oli mööda seda põlluga Taavi ja ilustiks Talumehe hobune sõi seal keset kaerapõld punase saigi ausalt öeldes päästiks, sellepärast et sakslane muidugi nägi seda sahinat ja ootas, millal me lähemale tuleme ja siis oligi politruk taga ja ja teised olid juba kraavist väljas, mina olin viimane politruk, vehkis revolvriga, ähvardas ja hakkasin siis kraavist välja ronima viimasena. Aga õnneks siis sai surma see hobune ja mina jätsin selle hobuse siis selle kuulipilduja enda vahele, läheb hobusekuulide tuld ja esimeste paukudega sai surma false politruk, nii et ma olin siis nii-öelda nagu eest ja tagant kaitstud ja ainult ühe ainsa Ukrainas ega koosne siis roomasime tagasi sinna kraavi. No vot, ja kui me siis seal tagasi roomasime, lasime sealt mööda metsa jalga, jõudsime rake alevi äärde ja nüüd jätsin selle venelase sinna, kuna läksin üksi uurima, et kes seal siis on, kes on sakslane või venelane ja läksin siis ühest talust paluma, et juua, janu oli väga suur, seal oleks keegi kooliõpetaja Tallinnast sain tema käest hirmsasti sõimata, umbes kuradi kommunistid ja ei saanud vetega midagi, aeti koerad peale ja mina siis ehkima. Kommunist mainin küll köige läheb niisama kui, kui neeger või, või baleriin ja aga midagi ei aidanud, läksin siis selle venelase juurde, aga ma olin kuulnud, et vähesed arvas, armastavad kommuniste ja otsisin siis kõige viletsama hurtsikus linna sealt rakke äärest üles ja läksime siis sinna hurtsikus. Ja seal on üks vanamutt ja see minu pojad on punaarmees ja mina aitan teid hea meelega. No ja siis andis meile selga vist vanad talumehe riided püssi, peitsin siis sõnniku alla lauta ja ise mõtlesin niiviisi, et nüüd, kui tuleb töö, et siis katsun jalga lasta, Tallinna poole mõtlesin ka vanemate poole, kuna mul seal lõuna pool ei olnud kedagi tuttavaid. Et sakslane läheb mööda teid, et ma katsun siis mööda metsa minna ja juhtuski niiviisi siis, et seal lakas teatavasti tikkus uni peale. No mina püüdsin, mina vene keelt ei osanud käte ja jalgadega ja kui tema oleks veel vene keelt puhast rääkinud, siis ma oleks ehk veel midagi aru saanud, kuna ta ukrainlane oli, siis oli väga raske teineteisest aru saada ja nii ma siis tegin talle kätega selgeks, et esimene tähendab tunda käega valvas seina, et õhk oleks puhas ja mina magan nii kaua, tegin talle nii palju selgeks, et tema istub siis seal lakaluugi peal ja valvab, kui midagi kahtlast on, äratab mind üleskutsumises jalga lasta. Ja muidugi siis mina heitsin magama, jäin magama, Nonii kui kott. Noh, aga praktiliselt mina ärkasin juba kuuli rägina peale ja tulistati läbi meie laga selle katuse. Ja tuligi nii välja, et, et omakaitse ja kes nad olid seal, eestlased, eks ole, see kooliõpetaja oli, oli kaevanud, et nad seal kaks kommunistil liiguvad ringi ja ja tuldi mehe jälgede peale ja mina siis tulin sellega muidugi käed üleval sealt mööda redelit alla ja ehkki mul kõik olemas eesti pass, milles oli Eesti lipp, oli mul suurelt rinnas ja dekas märk oli mul rinnas puu, nende lõvidega ei nendele lugend midagi. Otsisin kohta, kuhu meid maha lasta, läheme sinna metsa äärde, et seal on nagu kaugemal, siit jutt oli päris tõsine kohe ja nemad millegipärast nad olid niivõrd vihased ja nad ei saanud, ta ei kuulnud, ei minust oletusi, ei, mitte mingisugused. Ja mind muidugi pani väga imestama. Ja õnneks ma nägin sakslasi seal kaks sakslast olid, olid, varrukad olid üles kääritud ja ja tulid sinna, mina hüüdsin neid saksa keeles. No ma kõnelesin päris hästi, aga muidugi ähmiga. Kui saksa keel oli, aga nad siiski huvitsevad, vaadake mingisugust pärismaalased, eks ole, hüüavad neid, noh, nemad tulid sinna ja mina tegin neile sellest täiesti selgeks, mismoodi, et ma olen vägivaldselt siia toodud ja, ja, ja muidugi said aru, et see on venelane ja tätovi veeringud olid peal ja muidugi ajasid nad omakaitse mehed siis eemale ja viisid meid saksa staapi. Mastaabis sain punutud paunitega mehe jutule, nähtavasti ta oli vist major. Ja seletasin siis asjad emale ära, tema muidugi eraldas selle venelased minust ära, pani selle kohe laagrisse ja ja see oli veel läks nagu minu minu poolt vangi võetud mehena kirja ja küsis mu käest kohe. Ta isa-ema tuleb vabastama Tallinnast, kui sa püssitoru eest tuled, mis seal siis reedel tahan, ma olin loomulikult sellega nõus. Ja, ja siis ma jäingi sinna õue peale, seal sakslased maksvad sigaret, üks tõi pool kana mulle ja nii me seal siis elasime, kuni õhtu kätte tuli, ma küsin, et, et kus ma siis magama lähen? Nemad ütles, et jah, et ma ei saa sind kohe enda hulka võtad, sa tuled pankade juurest, et sul on täid. Ta ei võrgust läbi minema, neutmine ööseks magama, sinna pööningule, läksin pööningule, kus mulle näidati ja öösel jäingi magama, siin. Aga öösel oli hirmustankeroomikute ragin ja mina mõtlesin nüüd, kas tõesti sakslane taganeb välja, et jälle venelane tuleb. Hakkasin luugist vaatama, tuli nii välja, et püssimees oli juba pandud sinna luugi ette ja see mulle midagi üldisema tõmbasin kiiresti kuigi kinni ja siis mõtlesin, et ei, on siit jalga laskma ja katsusin siis uksest välja minna, sel hetkel visati sinna veel neid arreteerituid sisse. Ja, ja olimegi luku taga, midagi ei olnud teha hommikul ma tegin see Sermost lärmi, sakslane viis min staapi tuleb välja hoopis teised Need olid, need mehed olid rindega edasi läinud taeva koos minu eesti passiga ja kõigega ja muidugi minu jutt ei maksnud enam midagi ja mind löödi kokku venelastega sinna ajutisse laagrisse. Ja sealt siis tuli meile kolm autot järgi laaditi need venelasi täis mind muidugi sinna peale, ehkki ma olin erariides. Ja niimoodi läks sõit, muidugi mul oli, alul oli ka väga halb tunne. Ma ütlesin siis tõesti nüüd viiakse mahalaskmisele või kuu, ei tea. Siiski liiga pikk oli see sõit ja sattusime Viljandi vangilaagrisse. Viljandi vangilaagris. Olime väga vilets olukord seal oli, neid ma ei tea, räägiti, et üle 5000 mehe süüa, midagi ei olnud, juua ka samuti ei olnud. Valgally oli seal venelasi, kui palju eestlasi? Eestlasi ei olnudki seal peale minu, võib-olla need nüüd, mis lööb üks neli-viis mulki või mis sinna sellel õhtul sinna sisse visati sinna pööningule, kus, kus, kus mina tulin. Noaga tuli siis üks kõrge mees seal. Social oli tal silmas üks ohvitser ja tagussike ratsapiitsaga male vastu sääri, sääriku sääri ja mina pöördusin tema poole, mina issand härma juurde jää palunud, et mispärast te peate siin eraisikud, et see on sõjaväevangilaager. Tema muidugi ei lausunud ei musta ega valget, tegi ümber pöördläks minema, aga ei läinud rohkem aega kui veerand tundi, kui tuli, tulid sealt Saksa sõjaväelased ja ja korjasid meid kuuekesi kokku ja meid viidi sealt vangilaagrist välja. Viidi. Eriti muidugi tähendab poliitilisse politseisse. Läksime sinna, seal olid keldris ilus soe soojad ruumid, olid, toodi head suppi, milles isegi liha oli sees, jäämelme õnneseened. Sisse olite nüüd juba eestlaste käes, eestlaste ülekuulatav eestlane, mingisugune tali erariides, aga nähtavasti ta mingisugune siis julgeoleku ohvitser või kes ta võis olla, see muidugi sai kõigest sellest väga aru ja pani mu asja kirja ja küsis ainult, et vaadake, et ma võiksin isegi teed vabastada, et kas kedagi tähendab, kes teie jutu tunnistaks. Aga kahjuks mul mitte kedagi Lõuna-Eestis ei olnud sassi ja siis ei ole minul midagi parata. Ma pean teid kuni Tallinna vabastamiseni määrama koonduslaagrisse mis koonduslaager ennast kujutas. Vangi maja Viljandi vangimaja, noh, see oli ka puupüsti täis. Mina sattusin sinna direktori korteris ja veel kööki, koguni seal oli nii, et nagu kirud olime, kärpis komando pealases, pöörasime ringi teise külje ja siis teisi veeti siis tööle iga päev aja istusin seal ikka midagi, ma ei tea, kas poolteist või kaks kuud ligi. Mina ei saanud tööl käia, et mul ma natukene sain, kuulis siiski riivata võla pealt ja see mul mädanes ja, ja, ja oli kinni seotud, sellepärast mind tööle ei viidud, aga need teised eestlased käisid tööle, sest teid ikka seal mulle porgandeid püksitaskus ja ühte teist seal siis igavesti see kamber või see endine, see köök oli siis päris nii-öelda nagu rahvast täis kui sinna visateks vana mehekene ei oska ütelda, ma usun ikka kahe üle 80 kõvasti ja sellel vaesel mehel ei olnud enam ruumi ja ainuke vaba koht oli sisse pliid köögipliit. Tema vaene mees jäigi sinna pliidi peal istuma. Kustutati tuli ära öösel meie vangid, siis magasime seal kõik ilusti ja järsku vana mees taob kõvasti ja ja mina hakkasin temaga riidlema, et miks sa, vanamees tauda, et meil on niikuinii seda öörahu on väga vähe ja see on ainuke puhkus, jäi vakka. Järgmisel hommikul käratatakse peale, tunge tuldi kontrollima meid sinna sisse, köik tõused ülesse peale, vanaema ja vanamees istub prillid ees ikka ilusti seal pliidi peal. Noh, keegi puudutas siis seda vana, miks sa istud seal püsti, särg, aga vanamees kukkus küüliti, tuleb välja, et vanamees suri ära ja kangestus sinna istudes selle pliidi peale. No siis kästi see vanamees välja viia, aga seal olid mulgi mehed, maja, mehed, neses võrdlemisi ärakeik. Keegi ei julgenud teda sülle võtta, mina mõtlesin siis, et et mina patu tegin, et sure ja vanamehega veel riidlesid ja võtsin selle kerge vanamehed, kes siis sülle ja ja, ja hakkasin teda sealt uksest läbi, viimaks ta käsi oli kange, jäi kuidagi sinna uksepiida taha ja, ja kui ma natuke jõudu rakendasin, siis lehisele sakslasele peaaegu et vasta nägu. Muidugi sakslane hirmsast ehmatusest Rae pani jooksuga minema. Ma ei jää kuhugi, mina jäin sinna ukse taha, see vanamees oli mul süles, panin siis selle vana sinna ilusti pikali tahad, minul muidugi süda valutas, mis minust nüüd saab, läksin kambrisse tagasi, aga ei, natukese aja pärast keerati uks lukku ja ei, keegi enam ei teinud sellest numbrit, kes seda vanameest sealt edasi tassi saad, seda ei teagi. Vot nii oli. Ühel heal päeval päeval, kui oli teed, olid siis parandatud, ses mehed laoti sussi rongi kitsale meelisse ja toodi siis Tallinnasse. Muidugi. Eesti lipud olid igal pool väljas, silmad olid mul märg, head ja ma mõtlesin, et nüüd ma ometi pääsen kodulinna. Ja kui metsis seal Tallinn-Väikses majal laadeti ja kätte ja autode peale paigutama, siis yks kojanaine oli, kes pühkis seal seda tänavat, sülitas meie peale ja, ja sõimas meid jälle kommunistadeks. Midagi ei olnud teha, oli küll kurb, aga istusime siis autodesse ja nii meid siis viidigi patareisse. Patareis oli ka väga vilets olukord, täpselt 5000 olevat jälle järjekorras, me olime keel uurimisalused ja millal siis ühe korra saame meie, et meil oli väga suur kamber, meil oli 51 inimest, oli seal, voodeid ei olnud, magasime põrandal, oma riided olid siis all, süüa sai ka väga viletsast ja eriti halb oli ka see, et ruumid olid väga külmad, kõne. Sakslased õhkisid miine Tallinna lahel ja siis need lõid meie need patarei aknad sisse. Muidugi küsisime klaasiumistes vastati, et ise te olete lasknud need klaasivabrikud puruks. Ja klaas ja me muidugi ei saanud. Ja vot niiviisi me siis elasimegi seal oli palju neid töölisfolklasi, kes ei olnud tõesti milleski süüdi, kes viimane moment tapeti nagu mindki, mundrisse anti pess kätte ja nad nii-öelda pidid siis punastele härrad võimaldama tagan võimaldama taganemist laevadele. Ja aga siis Nendega ei tehtud mitte midagi, muidugi need kuulati üle ja siis aeg-ajalt saidid isegi lahti. Ja hävituspataljon lased muidugi need kadusid, aga minul oli seal juhus oli, mina küll ei teadnud, ta oli hävituspataljon lane aga siis sellega võib-olla isegi kiirenes, minu vabanemine, see asi juhtus nii, et meile visati sinna sisse kolm tekki, kolm tekki, aga mina mängisin noorelt korvi Peko kooli meeskeldas jäämine, haarasin siis ühe tekkija, jooksen sellega nurka, reaktsioon oli hea, reaktsioon oli hea lennult ja siis oli meil selleks poksija, kas ta oli kuvari endeni mingi Kuznetsovi, tema oli igatahes saanud riigivanemalt kuldkella, mis eestlasel sees istus, mina ei tea. Ja siis see siis tuli siis nii-öelda Me kõrvuti magasime tekki, saime siis nii-öelda nagu kahe peale, see tuli sinna ette ja mind kaitsma. Aga siis üks petitsioon korra püüame, niisugune mees oli siuke mustaverd mees, keda suurt eesti keelte kakskolm sõna teadis. Ja see siis tuli minu juurde ja lõi mind näkku, tähendab kergelt käega, aga Halinga poksikursused lõpetanud ja, ja siis mul oli kõva paremsirge ja ma siis sirutasin selle mehe sinna laua alla pikali, see oli knock autis. No muidugi vaadati sealt silmast sisse, mis seal toimub seal kambris ja, ja see mees viidi ära sealt. Ja, ja muidugi siis mind viidi ka ülekuulamisele, milles asi on ja mina siis rääkisin, et ega minul mingisugust poliitilist motiivi ei olnud, et näed löömaks läks ja tema sõimas mind ja, ja, ja, ja nii, ma, nii me siis läkski meil löömaks ja, ja siis öeldi, et oo, tubli poiss, et meie seda meest teame, et see on hävituspataljoni mees ja ja läheb niikuinii hingusele ja umbes nii, et otsa võiksidki tähendab hakata seal nii-öelda kuulama, mis nad räägivad ja siis tuled kannad meile siia ette. Aga maitsel teie sõbrad, et ükskõik, et ma ei ole ei kommunist ja Fassistva ka ei ole, aga niisuguse ameti peale ma mitte kunagi ei hakka, ma ei ole kunagi kedagi müünud, ega, ega see amet minule ei sobi. Ja peale selle sisse must koputas mulle täitsa poiss, võid tagasi minna, must oli vanglaametnik ja me nimed, see oli nende sargoon seal must mustas eestiaegses vormidesse olid. Vot ja aga siis siiski ma usun, et see ses minu toimikut sealt nii-öelda kõrvaldas tolmu pealt ära. Ja teine, see oli see, et isa hakkas mind otsima, ta lehes kuulutas ja pärastes seesama kooliõpetaja, kes oli meid nii-öelda nagu üles andnud, siis tema tuli minu isa juurde ja rääkis selle asja ära. Tuli välja, et ma ikka kommuniste ei olnud ja siis võeti kaks korda kuus pake vastaja, ema tuli siis pakkuma, tegi mulle ka muide puhtalt Vesuuvi ühe käterätiku, aga seal oli siis pekki ja oli isegi 100 sigaretti seal sees, miskil ära, purustati kehkima, kodus ei tohtinud suitsetada ja peale selle siis minul õnnestus suitsupaberi peale kirjutada kiri emale. Ja ma siis kirjutasin terve pakitäis peene peene kirjaga ja õmblesin need siis selle rätiku otstesse ja püüdsin nagu välja õmmelda või ema oli pannud millegipärast seal nihukest sinist niiti ja selle niidiga siis õmblesin nagu selle otsakin, süda vallutas külma, neid hõõrusin käte vahel ei ole tunda, et seal paber sees on. Ise mõtlesin, et järgmine kord ma selle saadan ära, tuligi järgmine kord, nii kui tuli järgmine kord pakki toomine, toodi minul emalt pakk ja mina siis saatsin selle käterätiku koju. Näeme, ema oli mul masinakirjutaja eluaeg ja tema siis trükkis selle masinal ringida, sai neli, neli kirja lehekülge. See oli küllaltki pikk kiri, seal oli siis öeldud, palusin minna kooli, sest kuulis mind, kõik tundsid ja ei läinudki palju aega mööda, kui ma olin vaba peale seda sellepärast, et koolis oli korjatud siis 140 allkirja. Et ma ei ole kunagi mingisugune kommunistald ja see vist viidi kähku, ma ei eksi siis nii eraviisiliselt sinna doktor mäele. Ja nii siis oligi, et ma sain vabaks jaanuarikuu seas. Ma läksin järgmine päev kooli ja sain muidugi kooli kohe oma asjad ja paberid kõik korda ja hakkasin edasi õppima. Peagi tuli saksa mobilisatsioon ja. Kolmandal aastal, see oli mai alul me saime ainult pikendust gümnaasiumi lõpetamiseks viimases klassis, siis meie poisid teate niimoodi orienteerunud, et et me noh, ei armastanud ausalt öeldes ei ei vene venelastega sakslast. Ja millegipärast mina ei tahtnud mitte arve, osaleks arguse pärast, lihtsalt nüüd soome põgenejaid. Aga meil juhtus nii, et mul oli head koolivennad, olid kolmekesi. Ja nendega me pidime minema ja olmeagendid käisid seal karja õllekeldris, seal öeldi, millal sa pidid olema vabas vees ja seal olid soomekaatrid vastas. Aga kuidas sa sinna said sellise oma asi? No meil oli niisugune asi, et meie kalamehed vedasid, sest meil oli raha, oli makstud kolmekesi. Ja kui siis ükskord see ärasõidu päev tuli tuli nii välja, et see kalamees oli üks äraandja, kes nii-öelda oli teatanud Saksa võimudele, et nad tahavad jalgadel taastada kolmekesi ja meil oli pilk oli peal, teenis kahelt poolt, teenis kahelt poolt ja kui me saime, siis tähendab randa, kus me pidime sõitma, siis meie grupi juht oli, tema kamandas, temal oli ka revolver. Tema siis kamandas, et vot sina, Aksel, lähed sinna sena Viktor sinna 80 sammu ja silmad mere poole. Kuna see mängis mängu, et ei lähe mootorpaat käima ei lähe ja mina ilusti siluetis nägin siis seda, kui mul klassivend tõmbas revolvri välja, et ähvardada teda kiirustada selle ärasõiduga ja peale seda lasti kohe automaadist üle nende peade. Saksa ahelik hakkas tõmbama koomale, aga kuna mina olin just saadestustiisesse kohta, ma jään väljaspoole seda ahelikku. Ja mina muidugi nägin, et ta ei ole siin midagi päästa ja kõrvalteid mööda äkkesin. Jooksuga jooksen koju ja, ja ainult järgmine hommikul, siis kui isa ema oli tööle läinud ja mina käisin koolis peale lõunat, siis mind kutsuti julgeolekusse, seal saatsin millegipärast seda tõlki ära, ma ütlesin, ma kõnelen saksa keelt. Major küsib. Ta ei sõitnud, et sõbrad sõitsid eile minema, vaeses? Muidugi mängisin seal lolli ette, ma ei olegi niisugust asjast kuulnud ega näinud ja tõmbasin oma toiduga kaardid, millega ma sain ühe muna rohkem ja ja kolm sigaretti rohkem kui teised. Mul olid juba sõjaväetoidukaardid ja siis ütlesin pat 15. mail, et siis ma lähen Saksa sõjaväkke. Kuna mind teolt ei tabatud, siis öeldi EPasmalahvat silma järgi valvatakse rumalusi ja ja ei olnudki midagi, siis ma juba jätsin muidugi need mõtted järgi ja, ja, ja mõtlesin, et ei, mina Lähen ikkagi teenima ja, ja sellega ei ohusta maavanemaid ja kaitsen ka oma Eestit. See oli siis 43 see oli 43 15. mail tuli Saksamaale sõit ja mitte Saksamaale, Poola defitsa laagrisse, mis väljaõppe Teile anti. No seal olime noorsõdur, vähesed paar kuud, kui ausalt võrreldes söega ei, meile see väljaõpe eriti ei meeldinud, sest Saksa väljaõpe on ikka tõesti kõva väljaõpe ehkima, nüüd tagant järgi mõtlen, et seesama tegigi nendest poistest mehed agast olla seal, nagu me poisikesed olime ka meile nii väga ei meeldinud see asi ja igaüks püüdis kuidagi sealt ära pääseda. Mina püüdsin pääseda alul Berliini läks tõlkijate gruppaga, tõlki jääks millegipärast mind ei võetud sellepärast, et ma olen nõndanimetatud füürer, Pavel ohvitseride kooli kandidaat, kes oli gümnaasiumi lõpetanud, need automaatselt arvati kohe nii-öelda tulevasteks ohvitserideks. Seal oli ainult nõue, oli kuus kuud vaja olla rindel enne ja siis komplekteeriti juba kooli jäin sinna edasi, aga siis tuli üks hea juhusele. Korjati õhutõrjemehi Need pidid väljaõppele minema Münchenisse, noh, kuna mulle eriti meeldis ja siis ma tegin ennast suureks õhude tõrjemeheks. Ma juba koolis need juba seisvale katusel käinud ja, ja, ja, ja niiviisi masina saingi ilusti. Sõitsime Müncheni Šveitsi neist rääkida, München on ju väga ilus linn, palju ma seda alul muidugi suurt ei näinud. Bussid olid vastas, sõitsime sealt. Niuksed, Raimond, kasarne oli siis seitse kilomeetrit eemalasemine kasarnutesse ja siis oli kaks kuud seal väljaõpet. Sirli Muttika kuiv treening, see väljaõpe ei meeleliga. Ja meil veeti lennukiga ees nendest tuulekotta ja käisime seal tulistamas ja, ja väga heade tulemustega oli see üks suurimaid automaat, nii-öelda 3,7 sentimeetrine Flack või sai õhutuli kahurani. Kas teie tegevus piirdus ainult väljaõppega või tuli tõrjuda tegelik õhurünnakuid? Ei tulnud seal Münchenis, need olid kah väga raskete momendil sõitvat ameeriklased käisid pommitamas ja nemad juba nalja ei teinud, seal oli korraga üks 400 lennukeid, oli korraga üleval. Selle sakslastel töötas hästi see eelteade, nii et me juba jõudsime meile kusagil 800 meetrit vähemalt Vitali kasarmust olid kaevatud kaevikuid, kus me siis ennast varjasime õhurünnaku õhurünnaku ajal, jah, nii kui häire anti Me jõudsime rivistuda välja tulla kolmandalt korruselt rivistuda ja marssida, sest siin Kaivikutesse ja siis istusime seal ja siis ma nägin Altena rasked kahurid, peamiselt 3,7 ei olnud seal midagi teha. Tulistasid autoriga kord ikkagi tulistati alla sealt kuus kuni üheksa, kõige rohkem ma nägin lennukit. Need lainetega käisid, noh, ja siis peale seda siis toodi meid kasarmusse tagasi. Kõige hullem oli muidugi sealse parant vahe. Vaht oli see niisugune peaaegu surmaminejatega mandaali, mida see tähendab? Need, et osa oli, muidugi aeti lihtsalt kasarmu katusele ja pidid kustutama tuld nii-öelda ka osa viidi ja minul juhtus ka niiviisi, et mind viidi sinna keset Müncheni on õhurünnaku õhurünnaku ajal meie olime siis meil olid väga suured õigused, me pidime siis mara tööre hoiatamata maha laskma, kes röövisid seal võib-olla seal aknaid või, või kuidagiviisi pidime eestlasi abistama. Esmajärjekorras muidugi lapsi ja vanu varjendites kusjuures ise pidi jääma välja, mina ühel korral olin, olin seal küll kõhuli maha ja kõrvalkvartalisse tulistati, aga peab ütlema, et ameeriklased olid küllaltki soliidsed mehed, nad seda, neid kõige ilusamaid ja ajaloolisi kohti Eibommittena seal Froun kerge ja mis seal seal oli väga palju neid vaatamisväärsust, need olid peamiselt terved. Nii et mina sain oma väljaõppe kätte, meid toodi tagasi tibiitsasse Poolasse. Ma alul sain küll nii-öelda kaunis seda õpib ütlema ja ka, sest meid seal te pitsases komplekteeriti, tähendab, meie saime seal olid ju väljaõppel, kahuriülemaks ja siis esimesteks numbriteks, kes praktiliselt tulistavad. Ja siis sealses komplekteeriti tähendab selle Eesti diviisi juurde flaki grupp või kuidas ütelda Hattailong ja siis patareid kolmest patareist koosnes ja meie inimestesse keskmine patarei. Ja müüa siis heal päeval ses viidi siis meid, sõitsime Eveli alla. Nonii ülal, seal juhtus ka niiviisi, et millegipärast meie patareist muidugi mul side teistest kadunud kadunud sellepärast et ma olin väikemees, ses olin ainult kauri number üks. Kui me sinna jõudsime, siis üks ainukene rühm oli meist, kes nii-öelda asus kahuritega ametisse, aga lihtsalt kaks rihma läksid jalaväelastele partisanide vastu, patareiülem oli. Igor Krauss oli minu vilistlane, Westholmi vilistlane ja see Smachtja, kes tutvuse poolest või mispärast siis mina sattusin just sinna rihma, mis läks diviisist abikaitseks, mida teeb number üks suurtüki peal, number üks ongi see tegelik laskja, kellel on kaks nii-öelda ratas peos, vänta peos ja aga päästab ja vaatab läbi sihiku. Üks tema siis seab peale kaugusi ühtlase sihik, arvestus siis ette tähendab eeliku ja köike number ühe kohus on ainult hoida lennukit siis sihikus, tead tulistada, kui õige aeg on. Nii, no oli rahulik, aga mitte kuigi kaua, hea oli, et me saime punkarid valmis, aga siis hakkasid nad kaunis tihedalt käima sinna. Ja, ja siis tulistada tuli ikka kõvasti, mina ühe tulistamisega isegi isiklikult Augsburgi diviisi komandöri käest, jefreitor yks Vormaniks, see juhtus niimoodi, et meil oli kaunis rahulik, ma ei oska isegi ütelda, kuhu, kuhu kohta oli rühmaülem ja kahuriülemale läinud. Käisime oma sõpru vaatamas, mõtlesin, et need olid meetodiks siis kuus, seitse kilomeetrit talise. Käisin patarei juures ja kuna ilm oli ka niisugune, arvasime, et midagi ei või juhtuda, aga siiski lennukid peale Kaczylli kaks vene ründelennukit. No kuna siis suuremaid ja paremaid mehi. Alguses ma andsin häireid, kargasin siis ise kamandama. Otselend oli peale ja me saime väga kõvasti pihta, tähendab, aga siis kui madalalt nad tulid, oinad Ta on üks, ma ei oska sekretäriks, üksus üks, 40 meetrit, võib-olla alla 50 meetri. Nii et päris maa ligi ja siis muidugi sa tulistad otse, tuleb su peale siis meeleheitlikult tulistada, siis tuleb sul järk nii, kui ta sinust üle saab juba siis rattaohu 180 kraadi tunnistajatele tagantjärgi. Ja muidugi see on niisugune väga räbal tunne on ausalt öeldes seepärast, et see on nagu sul ei ole kuhugile ennast päästa, sest ei ole kilpi ega mitte midagi. Sul ei ole ees, kui tankitõrje kahuri lonal kilp, sellel ei ole mitte midagi ja mina sain, seiskas kergelt, ta viskas vaikset homme ka. Ja õnneks keegi suurt midagi viga ei saanud, aga ma sain paremasse reide viisikse killukese mõtetki kusagil sellega minna ega lonkama ta võttis. Aga sellel korral päästemeie diviisi komandör oli Ardo Länts ohvitseriga saatega automaatoriga olid jalutamas, tema käis ikka tegemist on, ma ei tea, kas see, kes ka jahil või tuli sealt mööda mäekülge üles, oli ise seal kõhuli maas naa peale seal rünnakut, siis ma jooksen sinna temale vastu longates ja, ja ette kandma ja tema ütles, et vaata, ma tean, et ma nägin seda asja kõike pealt ja ja siis hakkas minust pärima. Ta kõike nägi seda, et kui palju muses sõjaväes olnud tahavad ikka õige vähe, maikuust alates alles äge, aga siiski sellele andis korralduse, Orleans kirjutas ülesse niimoodi, ma sain siis koormaniks ülendust ja, aga mis sai lennukist lennukisse Lähme alla ei saanud. Ausalt öeldes, aga Me tulistasime seal mitmeid alla. Nii et aga muidugi meie neid seal võtku. Pärast sain, siis ma käisin ka vaatamas oma alla, tulistasid lennukeid, aga seal lihtsalt anti teada, et vaat alla tulistada, et vot see kolme koma seitsmerühm saab, eks ole, ühe kirja omale see ja teine on seal kokku viis vist või oli kuus, mis loeti, alla, tulistatakse siis pluss kaks madalrünnakut, nii et ses märkaliga käes. Narva alla viidi teid 44 jaanuaris ja mitte otse Narva all, aga kõigepealt läbi Tartu Peipsi äärde.