Tänase jututeemaks peaks olema sajandi lõpu probleem tänasest maailmas. Ja mina kui filoloog tahaksin vaadata seda probleemi omast vaatepunktist. Kõigepealt ma tahaksin rääkida üles global reaalsest, filoloogiavälisest, üldkultuurilist probleemist, isegi poliitilisest probleemist. See on see, mida nimetada semiootilise eks revolutsiooniks maailmas. Kui me tuletame meelde inimese kujunemist maailmas inimese kasvamist siis inimese eneseteadvuse kasvu käigus. Inimene omandab kõigepealt loomuliku keele oma emakeele ja identifitseerib end selle keele kaudu. Samal ajal kõrvuti sellega tavaliselt vähem on see nähtav ning vähem sellest räägitakse. On olemas veel teine keel, ruumi keel. Inimene hakkab väga varakult juba lapse eas helistama oma ja võõrast territooriumi omi ja võõraid asju. Ja see piiri tõmbamine oma ja võõra vahel sellest saab tegelikult täiesti omaette keel, semiootiline märgisüsteem, mis väga erinevas vormis realiseerub igapäevases elus kui ka siis skulptuuris. Ja just selles teises aspektist tuumikkeele aspektis tuleb rääkida suurest muutusest tänapäeva maailmas on juhtunud see, mida omal ajal Tava jaapani filmirežissöör näitas oma filmis sõdalase vari kus ta nimetas ühe võitlevatest hõimudest mäerahvaks. Rahva peamine oht oli, see tahavad paigalt liikuda või nad ei jää paigale paigalolekus nende jõud paigalt liikme tähendab maavärisemist tähendab katastroofi krahhi terve hõimu jaoks. Ja just praegusel ajal on märgata, et mäe rahvas pääsenud liikvele, aga erinevates maailma paikades on tekkinud täiesti uut tüüpi mõisted sotsioloogiasse niisugused keskmistatud tüübid nagu turistitüüp, nomaadi tüüp, migranditüüp, Nendel on olemas rida inimesi, kes eksleb mööda maailma ringi. Mingil põhjusel. Kas selleks on majanduslikud põhjused, poliitilised põgenevad raha eest poliitilise terrori eest. Sel polegi tähtsust. Need motiivid. Lisaks sellele, et põhjus on üks, on kõigi peal väga individa. Tuur nende inimeste jaoks, eriti nende laste ja lastelaste jaoks hakkab muutuma. Turistile inimene, kes ennast üldse võõraga ei seo ja võõrast naudib ja teab, et tal on kuskil see koht, kuhu ta võib tagasi minna. Maad on see, kes kannab oma kultuuri endaga kaasas ja liigub sellega mööda maailma ringi võib-olla kaotamata isegi oma rahvuslikku psühholoogilist Gidentsust. Ja eesträsti tuttav tüüp on migrandi tüüp kes otsib lihtsalt paremat elupaika kes toob kaasa mingid skulptuuri sidemed, kuid enamasti ta rahuldub kultuuri kõige massilisemate vabadustega mis on enamasti kas siis ülekultuurilised, rahvusvahelised ja järk-järgult ta kaotab oma juured. Ta kaotab võimaluse identifitseerida end mõne rahvusega tooriumiga ja see tekitab omakorda hirmutunde ebakindlusetunde teatavaid hirm, ebakindlus omakorda leiavad väljundi agressiivsuses. Väga palju vägivallaga seotud protsesse maailmas on seotud just nimelt sellest hirmust ja ebakindlusest. Lootusetusest tuleviku ees. Ja see liikumine, turistidena, maadide, migrantide liikumine maailmas ei ole mitte üksikute inimeste probleem. Liiguvad terved rahvad elanikerühmad, kes toovad endaga kaasas siis täiesti uusi probleeme nendesse riikidesse. Kogunevad lähevad, kui nad lähevad kuskile suuremal hulgal. Tekivad hiinalinnad ja itaalised, rahvuslikud keskused teistes kultuurides teistes riikides. See kõik on katse säilitada mingil määral oma rahvuslikku identiteeti. Kuid paratamatult, isegi kui see esimene väljarändajate põlvkond säilitab oma rahvustunde Jaama seose kultuuriga, siis järgmises põlvkonnas on neid inimesi palju vähem. Ja tekib tohutu hulk inimesi, kes ei assimileeriv täielikult uude keskkonda, seda valmis kohe startima paremal võimalusel kuskile mujale. Nad ei seo ennast selle kultuuriga väga tihti, kus nad on, järelikult pole maa peal ja neil pole ka väga selget perspektiivi silme ees. Ja sellised inimesed on kahtlemata üks väga rahutust tekitav osa maailmast üks kriisidega kaasas käiv paratamatu nähtus. Teiselt poolt lisaks sellele liikuvale osale maailmast maailma rahvastest. Isa, kes on paigal, on väga paljus muutunud. Lisaks Komi keele muutumisele oma võõraprobleemi muutumisele tuleb rääkida veel ühest probleemist, see on see, mida võiks nimetada kultuuri totaliseerumiseks terves maailmas või meelte segunemiseks. Või mida mina olen nimetanud ka totaaltõlkeks. See tähendab seda, et inimene On täielikult massikultuuri meelevallas. Ja see massikultuur on nii aktiivne, et ta mõjutab inimese kõiki meeli võrdselt tähendada, koormab inimese. Reaalselt enam ei ole põhjust eriti filoloogia vaatepunktist rääkida tavalisest raamatu lugemisest. Raamat küll eksisteerib, raamatuid tehakse, raamatut müüakse ja ostetakse ja isegi loetakse. Aga raamatu lugemine on juba muutunud, sest raamatut loetakse kõrvuti. Teiste lugemisvõimalustega Raamat võib eksisteerida ka filmina või teatri lavastusena. Ta võib eksisteerida koomiksina või lühiülevaatena. On võimalik sama teksti saada kätte väga erineval viisil. Peale selle. Inimene kuulab raadiot, vaatab televiisorit, suhtleb arvutiga. Tema dominant on muutunud, kui varem oli, kui domineeris kirjasõna, siis kirjasõna nagu vabastas teised meeled. Tekitas ka visuaalseid aistinguid. Aga nüüd ei, seal on kõik natukene lihtsamaks muutunud, sest visuaalne tuleb koju kätte. Ja pilt ja sõna on kogu aeg lahutamatult seotud. Ja massikultuuri peamine muutus ongi selles, et see kultuur hakkavad folklariseeruma. Ta läheneb rahvaluule ja selles mõttes on mõttetu kiruda seebioopereid mida kõik vaatavad. Sest tegelikult oli ooper on tänapäeva folkloor, nad on üles ehitatud folklooripõhimõtetest lähtudes. Isegi kui aluseks on mingisugune keerulisem klassikaline tekst. Kui tegemist mehhaniseeringuga, isegi, siis on see ikkagi fotoriseeritud versioon sellest tekstist, see tähendab seda, et ei ole enam vaja psühholoogilist motiveeritus, et mõista tegelaste käitumist. Et mõista seda, mis juhtub tegelastega. Toimuvad ootamatult, muutused tulevad juurde ootamatult, tegelased. Isegi näitleja vahetada sama tegelase puhul tähendab ülimalt tinglik on see seebiooperimaailm ülimalt naivistlik ja arusaadav, vaata seejuures. Väga vähe on dekoratsioone, tavaliselt on see ainult ruumis toimuv tegevus. Et viimasel ajal on märgata tendentsi viiega ruumist välja seebiooperit. Nii et tegemist on olukorraga, kus ei ole karta et inimene muutub rumalamaks sellest, et ta vaatab seebiooperit vaid on tekkinud täiesti uus kultuurikiht, uus kaasaegne folkloor milles inimene, mõistes selle primitiivsust sele kunstnikust, ometi leiab endale midagi arusaadavat ja, ja leiab peamise võimaluse kaasa mõtelda, võib protesteerida või kaasa tunda vastavalt siis sellele, kuidas ta seebiooperisse suhtub. Nii et fusion ilmselt need seebiooperid täidavad seda rolli, mida varem täitsid mõistatused ja vanasõnad ja kõnekäänud. Ja ta on väga lihtsalt viisil realiseeritud folkloor, sed skeemid. Ja sellepärast see ei ole kindlasti kultuurikriis otseses mõttes, sest ka see on ikkagi kultuuri osa. Kuid teiselt poolt tekib siin üks teine probleem, mida võiks nimetada siis hüper reaalsuseks. See tähendab seda, et kuna need seebiooperid on väga palju, kuna väga palju on igasuguseid vahendatud tekste kas me näeme seda läbi televiisori või läbi kinoprojektori või arvuti, tuleb see pilt meile kätte. Tähendab, me ei näe, tegelikult me näeme kogu aeg vahendatud tegelikkust ja see hüperreaalsus tähendabki seda, et luua tegeliku tegelikkuseni. Ja inimene eemaldub sellest tegelikkusest, ta hakkab lihtsustama ka tavasituatsioone kuigi see ei ole mingisugune ohtu otseselt kultuurilises. Alati on olemas haarne kultuur, professionaalne kultuur, mis tagab kultuuri arengu. Ja massikultuur on selleks kuumuseks, millesse tarnekultuur kasvab. Ta on hädavajalik seal elitaarse kultuuri jaoks ilma seletaks eitaar skulptuuri? Ei eksisteerigi. Kuid siiski on see probleem ka natukene. Meie mitte lihtsalt Kultroloogilina, vaid ka psühholoogiline sest tarbides lihtsalt tekste vahendatud tekste lihtsustatud tekste. Tegelikult kaob huvi teksti looja vastu, sest kui tekst tuleb meile mingist lahendatud allikast, siis me unustame ära televiisorit, ekstandaadiatekst, kinotekst või arvutitekst. Aga selle teksti taga olev autor, see, kes on kunagi selle kirjas või pildi seadvustanud selle teksti autori vastu kaob huvi. Tähendab, kaob huvi stiili vastu selle vastu, kuidas, mida väljendatakse. Tähtsamad skeemid on ju väga iseloomulik, et näiteks kas või praegu Eesti televisiooni poolt vahendatavad seebioopereid oma tüübilt on väga sarnased, erinev võib-olla näitlejate esinemismaneer, kahenda professionaalsus on primitiivsemad, on paremaid seebioopereid. Aga üldiselt nad realiseerivad samu skeeme. On ju näha, et kui palju kordub erinevates seebiooperites situatsioone, motivatsioone nad on kõik ülimalt lihtsalt ja see taoline kunst, mis on alati olnud, kas on tähtis just see, et inimene saab Põhiskeemi arusaadava põhiskeemi kätte, naudib seda erinevust või lahknevust põhiskeemist, naudib seda, kui midagi muutub sellest juba talle ootuspärases ja tuttava skeemis. Ja. Selle hüperreaalsusega seoses inimene nüüd oodates ainult teksti struktuuri puuri nii-öelda oodates seda skeemi, mis on teile tuttav ta ei mõtle üldse, et tegemist on siis loominguga ja koos sellega loomulikult ta kaotab oma loova suhtumise sellesse teksti, tema looming on ainult selle skeemi äratundmine ja ja sellele skeemile provotseerimine selle provotseeriv, mida ta siis näeb või kuuleb või ja ta kaotab huvi teise vastu teise isiku vastu looja vastu. Ja see kantav, sest tegelikult, kui me vaatame ka etiketi muutumist maailmas viisakussuhteid, mismoodi on need muutunud, siis ka torkab silma, et et viisakus ei ole ju väga palju midagi muud kui ükskõiksuse vorm. Ja tegelikult inimesele lähedale teisele inimesele lähedale ei taheta minna hoitakse eemale just nimelt etiketi abil, see on kõige lihtsam viis või ka mingil muul viisil. On hirm süveneda teise psüühikasse hirmina, teise hinge, teise probleemidesse, kui endale neid probleeme niigi jätkub. Ja see on üks probleem just filoloogi jaoks, sellepärast et lugemine, raamatu lugemine, nii palju kui seda lugemist veel järel on kultuuris on väga oluliselt muutunud, see nihe on toimunud just nimelt viimase 30 aasta jooksul. Terminite keeles tähendab see nihet intritekstuaalselt hüpertekstuaalse suunas. Tähendab seda, et inimene on alati, sõltub teda ümbritsevast maailmast. Aastate prantsuse teoreetikud rääkisid sellest, et inimene, kui ta Loemistame prusti romaane siis ta samal ajal on sõltuv selle romaani lugemisel raadiost, mida ta kuulab, ja hommikusest ajalehest, mida ta luges kohvitassi kõrval. Ja raamatus, mida te eelmisel päeval luges, mis oli, ei olnud mitte prust. Ja kokkuvõttes need tekstid omavahel segunevad paratamatult tähendab inimene loeb üht teksti läbi nende tekstide, mida ta ise on juba tarbinud aga erineva tasemega tekstide seejuures. Ja need teised ei pruugi olla üldse mitte kunstilised tekstid, see võib olla ka päevauudistesaade või mingi poliitilise sündmuses, mis vapustab tervet tervet ühiskonda ja mis jätab jälle ka sellele, kuidas ma loen samas situatsioonis samal ajal mingisugust ammu kirjutatud raamatut. Võimalik lugeda prustilikult Ena krustivad tuleb lugeda tänapäevaselt. Ja siit tekkiski see suhtumine, et et ei olegi põhjust rääkida prustist on trusti tekst, mida me loeme nii, nagu me suudame lugeda tänapäeva inimestena ja prustiku selliste ei eksisteerigi. Ja ainus viis seda trusti teksti endale selgeks teha või seda tervikust luua meile teosena mõjuks, on öelda meie enda ideoloogia, meie maailmavaade, meie võime asju kokku viia, erinevaid asju kokku viia. Nii et see oli kuulge, mida aastate vasakpoolse tagajärgi niisugune suhtumine kirjandusse, kus kirjandus oli siis eelkõige intertekstuaalne fenomen, sõltus kõigist tekstidest, mis kirjandust ümbritsesid, mis igat konkreetset lugejat ümbritsesid. Ja vastavalt siis ka tekstitarbimine ei olnud mitte kunagi autentne. Ja siit järgmine samm vangi kuulutada autor üldse mittevajalikuks kultuuris tähtsad tekstid, tähtsad on nii-öelda minevad kõigile arusaadavad keemid põhimõtted ja autori stiil, kujundit, see, kuidas millestki räägitakse, see on juba hoopis teisejärgulised. Ja hüperseksuaalsuse mõiste tähendabki seda, et et inimene ei püüdlebki selle poole. Et endale teha selgeks mis on tekst vaid rahulikult võtab seda kui teleteksti raadiot, teksti mõtlemata teksti allikal. Ja see allikate kadumine, kultuurist või muutumine sekundaarseks on juba väga tõsine probleem, sellepärast et sellega käib kaasas ka väga tugev lihe hariduses ja ka Eesti on kahjuks sinnapoole teel. See on seotud võib-olla üldisema sajandi lõpukriisiga ehk liigse rasvana reaalsusega. Kõigis ühiskondades. Üks lihtne tunnus on see tasapisi kooliprogrammidest on taandunud nii Ameerikas kui Euroopas kirjandus erikoole kus kirjandusel on väga suur osa, on gümnaasiumi, kirjanduskallakuga, gümnaasiumi ja nii edasi. Aga tervikuna algklassidest juba kaob kontaktkirjandusega juba sellepärast, et klassid muutuvad rahvusvahelisteks igas riigis. Enam ei ole monoliitsed rahvuslikke klassikollektiive ja neid on väga raske õpetada kirjanduse kaudu. Samal ajal. Kirjandus on just nimelt see sfäär, mis õpetab mittestandardset mõtlemist mis tegelikult peaks tähendama mitte skeemide nägemist, vaid reaalsuse nägemist, eriliste olukordade nägemist, väljendusvahendite nägemist, mis kokkuvõttes annab inimesele loova mõtlemise. Ja selles mõttes on kirjanduse väärtustamine ülimalt ohtlik kultuuris kindlasti matemaatika, arvutiõpetus ja muud taolised teadlased. Neid kuidagi alustamata ei kompenseeri kirjanduse puudumist. Ja see ei ole mitte moraali küsimus, ainult kirjandus ei peagi olema moraliseerivaks osaks võtta plaanis kõlbluse loojaks, vaid küsimus on just nimelt selles mõtlemisenda mittestandardses iga teosena unikaalne. Iga autor on eriline ja sellesse erilisse maaminek tähendab seda, et inimene õpib ennast häälestama kontaktiks eriliste tekstidega sealt edasi eriliste inimestega. Ta otsib unikaalset, mitte Joss igalt poolt skeemi standardi. Ja niisugune standartiseerumine ongi vist selle sajandi üks rängemaid probleeme sest haridus peab paratamatult muutuma rahvusvahelisemaks. Kuna kultuurid ja rahvused segunevad samal ajal loomulikult vastu protsessina tekib kultuuris ja rahvustes soov end identifitseerida just nimelt rahvuskultuurina, rahvusriigina või rahvusgrupina. Ja need soovitatavad väga tugevasti vastuollu ühelt poolt suur maal, teiselt poolt ja segunenud maalne, teiselt poolt sellest segunevad maailmas soov olla mina ise, olgu see siis rahvuse soov või üksiku inimese soov. Praeguses olukorras, üheksakümnete aastate keskpaigas on inimesel tavalisel inimesel, kes loeb ajalehti, ostab poest raamatuid, vaatab televiisorite, kuulab raadiot, on meil võimalik jääda iseendaks vähemalt veel meie kultuuri raames. Kes me oleme veel seotud vanakasvatussüsteemi haridussüsteemiga, kui ta on väga palju kohti maailmas juba, kus see ei olegi enam võimalik. Kus on juba toimunud see nihe, millest on väga raske tagasi pääseda. See on keelte segunemine, kultuuride segunemine ja kokkuvõttes ka siis loogiliste protsesside segunemine, nende protsessi segunemine, mis määravad ära inimese eneseteadvuse. Ja seega see mina-olemise probleem muutub selle sajandi lõpus võib olla omamoodi võtmeprobleemiks igal üksikul inimesel olla mina ise olla uunikum on, on ülimalt raske ja samal ajal on raske millegagi identifitseerida, tunda end osana millestki suuremast, olgu selleks siis riik, rahvus või lihtsalt mingisugune sotsiaalne rühm. Nii et need kaks nähtustel omata probleemiks selle sajandi lõpuks nad on kindlasti seotud nähtsad ühelt poolt siis loomulike keelte segunemine ja ruumi keele väga põhjalik muutumine oma võõraprobleemide segunemine nii territoriaalselt, kultuurilises mõttes ja teiselt poolt inimese sõltuvus massikultuurist, massikommunikatsioonist, kõigist taju kanalitest. Ja kokkuvõttes siis tajukanalite segunemine meelde segunemine ja spetsiifika. Järk-järguline kadumine.