Kui kõnelda aastatuhande vahetusest, nagu me täna lubasime, siis võiks küsida kõigepealt sellesama aastatuhande vahetuse kui märgi iseendast järele, mida mida selline asi võiks võiks inimestele tähendada. Mõtlesin, et tegelikult on sellel, kuidas aeg numbrite järgi või mingil koordinaat teljestikus jaguneb olulisem just nimelt tahapoole vaadates koguse pikale ajalugu on tõepoolest vaja millegiga millegiga süstematiseerida piirid on oluline teada, milline sündmus oli, mille järel ettepoole vaadates on see asi tunduvalt vähem olulisem ettepoole me mõtlema tunduvalt lühemate ajavahemike kaudu kas siis palgapäevast, palgapäevani või mardipäevast kadripäev. Ja sealt edasi jõuludeni, nagu tegi seda meie, meie vanarahvas. Selles mõttes on minu jaoks küll see aastatuhande vahetuse, olgugi et siin on neli aastat aega üsna selline hämar ja täiesti Kokkuleppeline tärmin mis ei tähenda seda, et selleks nagu vanasti viisastakute puhul ei või võtta mingeid kohustusi või, või muuta seda oluliseks märgiks iseenda jaoks ja lubada saada paremaks ja heaks. Muidugi kosmoses sellest mingit märki, et selle koha peal oleks mingi aja murrang. Meie endi kokkuleppe asi tõesti. Ja saetakse selle järgi säetakse ometi algusi ja lõppe. Noh, minul on näiteks vigur, et ma lubasin tütrega Pariisi minna sajandivahetusel aastatuhande vahetusel. Siis ta on 16, tõenäoliselt natuke hiljem, lähema kui midagi vahele ei tule. Ja tema elab selle märgi all ja mina unistan ka vahel ja see on sellesse paika pandud, on mingisugune oluline. Rääkida siiski sellest, mida või missugune on see aeg isemis. Mis nüüd minu meelest siis juhuslikult on siia sajandi või aastatuhande lõppu jäänud. Siis üheks märksõnaks, mis mis seda aega minu jaoks iseloomustab, on see, et et ühel või teisel põhjusel on see aeg siis selline, mis sunnib inimestele järjest enam peale mõistlikke valikuid. Ei üha enam käituda nii Eeemmlaslikult või nii, nagu süda ütleb, peab käituma millegipärast järjest enam mõistuse järgi või selles mõttes kaupmehena. Kui kaupmees ei tee teise kaupmehega aitäh äri tehes mitte otsuseid mõistlikke otsuseid, vaid otsustab ebamõistlikult näiteks sellepärast, et selle teise kaupmehe tütar talle meeldib, siis on ta varsti omadega läbi. Millegipärast mulle tundub, et et kui varemalt võis siiski tütre silmade pärast või või mis tahes muul südamest või, või ka laiskusest tuleval põhjusel lubada endale endale teha teistsuguseid otsuseid, siis nüüd olema sunnib olema järjest mõistlikum mõistlikum. Sunnib siin olema mõistlikum, see on ikka praegu meie olukord, Eesti tähendab. Mõtle, kui palju on Amsterdamis või Pariisis. Boheemlane, kes ei ei ole olnud mõistlikud ega ei saa kunagi ei, ei püüa, ei tahagi. Ja ei pea olema mõistlikkuse. Ma loodan, et see aeg tuleb siin üsna varsti, kus kunstnike luuletajate seltskond võib olla sama vaba ja mõistlik asjade suhtes ükskõikne, lohakas nagu varem. Ja küllap see meenutas mulle juttu mitte eriti kaua aega tagasi, ütleme aastat viis, kuus kui valiti ühes linnas uut linnapead. Ja siis, kui ei valitud mitte uut laid vana tagasi, siis oli põhjendus see, et et Ta on endale juba maja valmis ehitanud, et võib-olla järgmise valimisperioodi ajal on tal siis aega linna asjade, et ega tegeleda nii, et noh, tema mõistlike otsuste aeg oli siis nagu juba ümber saanud ja võis, võis loota, et äkki ta hakkab käituma kuidagi teisiti või mõtlema kuidagi teisiti ja vabamalt kui, kui ainult mõistlike otsuste pääle sunnitud inimene, nagu me kõik vist praegu või vähemalt suurem osalema. Ma ei usu, et kunstnikud või luuletajad või nii hakkaksid ehitama või peaksid, peaksid ehitama. C nende praegune mõistlikkus tähendab lihtsalt seda, et nad elavad selle perioodi üle ja on ju lõpuks hakanud paranema, see kultuurkapital on täitsa vahva asi. See ikka peabki panema. Mõne üleval. Ja ometi, mis siis veel sellesse praegusesse aega puutub ja natuke selle mõistlike otsuste tegemise sundusega kaasas käib, on? On vast see, et et kui kui varem, aga see on muidugi jälle kitsalt siin Eesti Eesti probleem või meie probleem, et kui varem Inimesed tundsid ennast rohkem meiena kui, kui see, et et me, me olime just nimelt eestlased ja meie ja üks rahvas ja et see oli nagu, nagu esil sellest tingitult oli esil ka noh, ütleme näiteks sellises veerahvuslus või, või muud, sellised suhteliselt ebamõistlikud asjad siis siis praegusele seal on iga inimene sunnitud tegelema vaatama rohkem enda poole üksi ja, ja vaatama, kuidas ise hakkama saab, et mitte, mitte nüüd päris noh, on võimalust olla, olla võitjate ja kaotajate hulgas üsna jäik piir, praegu veel tõepoolest vist mõnda aega mõnda aega jäigeneb ja ja tahaks loota, et, et aeg on tegelikult siiski üsna lähedal, kus, kus noh, ütleme nagu see kunstimuuseumi direktor, keda sa mulle kirjeldasid. Kuidas üks realistlik luuletaja tore nalja ja napsimees, keda peetakse väga hea kunstimuuseumi direktori koha peal, mitte sellepärast, et ta oleks hea direktor või majandusmees suur kunstitundi, vaid sellepärast, et ta on väga hea luuletaja. Tal on seda kohta mõtet hoida. Tähendab, see on Belgia ühe väikse linna kunstimuuseumi direktor. Kui ta peab avakõnesid, siis need on sürrealistlik sõnavool tähendab sürrealistlik luule, mis sünnib kohapeal ja teda sõidavad kuulama Pariisist sõbrad ja tähendab luuletaja, kel pole kunstiga kujutava kunsti kuigi palju pistmist. Käivad avamisel kuulamas direktori kõnet. Aga ma tahtsin selle hoopis selle kollektiivse mõtlemise koha pealt. Tuleb natuke vastu rääkida, vaata see meile peale surutud, tähendab ühest küljest ideoloogia poolt riigi ideoloogia poolte täiesti Ühest küljest oli see meie vastupanu nõukogude riigile, mis sundis mõtlema koos. Individualism on tegelikult väga tore asi. Ja kunstis ja kirjanduses on see väga vajalik kollektiivne kunsti tegemine. Tarbija tahab väga harva tuleb sellest midagi. Õiget kunsti, tõesti sügavat kunsti, sepiinimene üksi ja inimene tegelikult ongi väga üksi. Kõiges, mis on. Praegu kahvatuma sellepärast, et ei ole enam vaja. Hollani ühtne indiviid muutub tähtsamaks kui. Kui seltskondlik või ühiskondlik koostegutsemine. Ma ei arvanudki, et, et see meie pealt või meie keskselt mina-kesksusele üleminek kuidagi halb oleks, see on lihtsalt üks, üks tendents või selline suundumus, mis praegu taas on, ometi on, on igas ühiskonnas või vähemalt ühiskonnas, mis on kuidagi riigina formeerunud. Peaks olema üks seltskond inimesi, kes lisaks sellele, et mõelda iseendast on suisa kohustatud mõtlema ka mõtlema ka meist ja kui sellel ajal, kus me ennast nagu rohkem meiena tundsime, oli see siis tõepoolest pealesunnitud ja, ja selline vastu olemise viis siis siis mõtles suurem osa sellest meiest noh, põhimõtteliselt riiklikult või riigi kasulikult, kui riik oleks olnud Eesti vabariik. Praegu on nõndaviisi küll, mulle tundub, et, et kuivõrd riik iseenesest ei koosne või see, mis, mida me oleme harjunud nimetama riigiks, ei ole ka mitte midagi muud, kui mõned inimesed siis praegu sellist ümber pöördust ei ole nagu veel tekkinud, et kui enne jah, tegelesime kõik riigiasjadega ja nüüd tegeleme kõik eneste asjadega, siis, siis seesama riik ei tegele fermitte riigiasjadega, vaid selleks moodustavad inimesed tegelevad igaüks veel enda asjadega ja ja sellest sellest tulenebki, et, et üks küsimus või probleemide ring, mida mina, endise kirjandusmuuseumitöötajana või, või kirjandusloolasena haistan, on see, et selle iga inimese iseendaga tegutsemise ajal jäävad mõned sellised asjad, mida tõepoolest ei saa teha üksinda, üsna unarusse. Mõtlen seda näiteks, et tegelikult niimoodi riigi või rahvuse huvides oleks praegusel hetkel veel tegelikult üsna viimane aeg hakata kokku korjama kõike seda, mis mis on märgiline selle, selle eelmise ajastu kohta, mis, mis nüüd tõepoolest õnneks möödas on. Noh, on täiesti selge ju, et, et inimesel Hollanexe õnnelik omadus etta unustada ebameeldivad asjad kiiremini, kui meeldivad asjad, see eelmine periood meie elus ei olnud just eriti meeldiv, siis siis hakkavad kõik nõu kogulikkusega seotu nagu meelest meelest minema, aga ometi on see ka osa meie meie rahvas ajaloost ja kuigi väidetavasti ei omadega võõrastest kogemustest keegi eriti õppida ei taha oleks seda seda ajalugu siiski vaja tunda ja teada. Mulle lähedal seisev näide on kasvõi see kõik see suurem osa sellest kirjandusest. Mis nõukogude ajal Eestis tehti, kus heast kirjandusest, kus, kus tegelik sõnum oli peidetud kas ridade sisse kuidagi varjatud kujul või ridade vahel. Et tekstid neile ei kõnele enam seda keelt isegi isegi nendele inimestele mitte, kes, kes neid tekste omal ajal selles kontekstis, kuhu nad olid kirjutatud, lugesid, ei, ei kõnele enam seda keelt, mida nad kõnelesid siis, kui nad kirjutatud olid, nende nende tähendus teiseneb, kahvatub ja, ja õieti oleks praeguseks on aeg põhimõtteliselt anda välja. Noh, ma ei tea, kommenteeritud, kas või kommenteeritud väljaandeid. Et me, et me oma aega ei unustaks. Seal oli vist aasta viimane loomingu eelviimane ühes arutama, kusjuures et praegu oleks eesti kirjanikel romani kirjanikel või ka kirjutada memuaare. Et kuna need endised märk süsteemid enam ei kehti ja, ja mõnedki prosaist segaduses siis mingi vaheetapina memuaaride kirjutamine oleks kõige õigem neile see siinpool raudset eesriiet tegemata jäänud. Vaata, kui palju on väliseestist memuaar kirjutatud ja kui vähe siinpool. Kusjuures siin aeg ei ole mitte vähem põnev häälizedvastikaga aga huvitav seejuures. Nojah, ometi selliste üks kirjanik saab põhimõtteliselt muidugi teha seda, et istub kirjutabki oma memuaarid või mälestused eelmisest ajast ära, aga aga niimoodi praeguse tehnika ajastul on see ainult üks ja, ja enam mitte kõige viljakam võimalus. Ma tean, et on liikumas mõtte sellise sajand Eestis uurimuse või uurimisgrupi või tegelikult peaks olema Instituut moodustamiseks, kus kõikvõimalikel kandjatel alates siis tõepoolest paberist ja, või raamatukujulisest kuni kuni lõpetades per tekstiga, kus märksõnu pidi saab, saab arvuti mälus liikudes rekonstrueerida arenguid ja protsesse tavaliste pisiasjade kohta, kas või noh, näide, mida, mida sellest kõneldes mulle toodi, oli näiteks kuidas on õllepudeli sildid muutunud ja kujunenud, eks ole, sajandi algusest siiamaani iseenesest kõnekas või bussiootepaviljonid või või kasvõi tänavanimede, et ühte ja teistpidi vahetamine või kõik see niimoodi protsesside vaadeldes need üksikud faktid oleks oleks äärmiselt äärmiselt huvitav ikka ikka selle sellesama mõttega, et äkki võiks olla uus rahvuslik müüt, et meie oleme see rahvas, kes oma vigadest õpib ja näiteks ei teeks riigina enam antud olukorras või sarnases olukorras, kui oli 39. aastal neidsamu vigu, nagu nagu siis tehti. Üks asi on see, et peab korjama, koguma uuesti, aga teine on see, et see kogutud materjali ei tohi jääda nii lootusetult seisma, jälitama, tolmutama, nagu praegu muuseumid seisavad. Võtta Tartu kunstimuuseumi näiteks või sul on kirjandusmuuseumiga kogemus? Tähendab, kui palju on seal huvitavat materjali ja, ja kui vähese kedagi huvitab praegu avalikust elu on peaaegu et olemas või? Tartus hakkab jälle mingit imet võtma. Vahepeal oli varjusurmas, aga äärmiselt vajalik oleks seda, kuhu ta selle materjaliga, mis on muuseumi fondides. Lõpuks ei ole ju mingisugune ajast ja arust igav materjal, see on moodne kunst. See on see, mida klassifitseeritakse moodsa kunstina. Ja see haakub selle moodsa kunstiga, mida tehakse praegu sellel aastal ja järgmisel, ülejärgmisel. Ühesõnaga surnud kogusid ei ole mõtet koguda. Peab hoidma lahti selle otsa, mis tänapäevase haakub. See on minu meelest ka jah, tõepoolest selle praeguse aja teema selliste olemasolevate andmebaaside esitamine või, või nende kättesaadavaks tegemine muul moel kui, kui ainult sellel kombel, et lähed kirjandusmuuseumisse ja palud endale. Noh, ma ei tea, Underi kirjad Tuglase klouni moodi selles originaalis kätte tuua ja siis siis vaata hetki alati alati käte värinal, sest sest mõtled, et see on tõesti üks ainukene ja praegu on ju selleks tuhandeid võimalusi. Siit mul tuligi pähe, et et noh, on viimasel ajal nii palju räägitud sellest, sellest tiigrihüppest uuest võimalikust tõepoolest ka sellisest ühendava staatest või, või mis eesti rahval võiks olla, et mõtle, kui äkki äkki meist saabki esimene, sellel tasemel arvutiseeritud riik, et me võime hakata harrastama noh, ütleme ütleme siukest aruti demokraatiat, et igaüks siis ääretu vabadust igal hetkel kogu aeg on võimalik kõikvõimalikke asju otsustada rahvahääletuse teel või või see, see on minu jaoks küll vähemalt rohkem naljakas, aga mis on täiesti tõsimeelne võrreldav vähemalt sihukse Aleksandrikooli ideega. On on tõesti see, et kui õnnestuks iga külakool nüüd teha tõepoolest veel jälle selle maaelu keskuseks just nimelt sellega, et sinna läheb mingi valguskaabli ots, kus kus on tegelikult siis sellesamas võib-olla folk, kütmatagi küla koolimajas, võimalik suhelda andekale, küla poisil juba maailmaga, eks ole, siis võib-olla tõesti, kui koolimaja saab niimoodi maa, vaimuelu keskuseks ei ole see enam mitte ütleme klubi või kultuurimaja, kus kus rahvatantsuringis ja nagu keegi ei käi küll, aga noh, Ameerika filme vaatamas võib-olla, kui seal neid veel näidatakse, siis siis isegi äkki toimub mingisugune murrang mulle endale on see meelepärane just nimelt sellepärast, et see, see tähendaks siis muuhulgas ka seda, et ma teen Hiiumaal on juba mõned mõned teadlased töötavad oma Hiiumaa suvilatest, kuigi nad teevad väga tähtsat tööd ning instituudi tarvis, aga kogu vajalik info jookseb aha kambrisse kirjutuslaual arvutisse kätte, selleks ei pea olema ei Tallinnas ega isegi võitjad. Et, et olla olla olemas ja mitte ainult noh, Eesti elu jaoks, vaid vaid kogu maailma jaoks maailmatasemel. Nii et mulle meeldiks olla oma saua kui talu tagakambris. Aga ometi keset keset maailma ja teha seda meelepärast tööd. Ühest küljest üksi või minna minna lõpuni selle tendentsiga, mis iga inimest endale lähemale aitab või iseendaga rohkem arvestama paneb, selle individualismiga, aga samas samas olla ka siiski mitte mitte ühiskonnaväline, üksik hunt. Jah, kahe reggae on väga suur vahe. Üks on see, mis toomele seebikad kätte ja inimesed kõik sarnasemaks muudab. Ja teine on kompuutri ekraan, mis võimaldab igal indiviidil võtta maailma raamatukogudes näiteks välja just seda, mis teda huvitab, võimaldab areneda igal inimesel ise suunas mitte saledamaks teistega. Muidugi kompuutri puhul on oht olemas, et ta hakkab muud, mõni inimene seal vähemaks. Ja võib-olla mingis õppimise faasis või kompuutriga harjumise faasis ta natuke seda teeb paratamatult minu silmis on see väike miinus see miinus. Aga ma näen sealt aga teist võimalust, mis selle lahendab. Ja, ja lohutab Amudrip pähe see, et kui natukene Irooniline olla irvitada Tartu üle, siis Tartus vaata seesama külaga või või sinu taluga Postimehes vallutab Tallinna meediaturgu ilma ja ühesõnaga Tartus on võimalik ja põnevat lehte maailma sündmustest ja näiteks ka Tallinna sündmustest ilma seal kohal olemata. See on kõik tema komputele võimark. Sa tegelikult oled selle oma mõtte juba väikest viisi teoks. Teinud siis. Kas nüüd mina aga aga, aga põhimõtteliselt on see võimalik, et keskus on seal, kus oled sina ja ja mitte mitte seal, kus sündmus, kus sündmused on. Alati kui aasta homme tuleb mul meelde kaks tsitaati kirjandusest, millest üks on üks ei sea ja nii lohutav, aga, aga ka nii ära leierdatud, et et ei tahaks nagu pealegi see on muidugi mõista see Alliksaar, et ei ole paremaid ega halvemaid aegu, noh ju see siis niimoodi, ühesõnaga, vähemalt teine, millega me võiksime oma tänase ülesastumisega ehk lõpetada on antuglaselt pidas selle seitsmeteistkümnendal aastal Viljandis kohaliku rahvamaja kõnepuldist kulatseerulastega olid, olid seal kirjanduslisel väljasõidul. Ja ma päris täpselt ei mäleta sõna-sõnalt, aga see kõlas umbes nii, et seisame silmapilgul, mis on eesti rahvuse jaoks murrangulise tähendusega. Kusjuures kultuurilise ja majandusliku iseseisvuse poole või uuesti alla endise vaimse ja ainelise orjapõlve ahelaisse.