1944. aasta algul jõudis sõjarinne Eesti piirile. Peipsi lääneranna julgestuseks toodud õhutõrjeüksuses teenis suurtükiülema kohal Aksel Väljaots. Peipsi ääres, seal oli kaunis suured lahingud, millegipärast jaotati kas eksikombel või oli see niisugune strateegia, et jalaväge ees ei olnudki meid. Õuderilasi jaotati vahemaadega Peipsi alates, ütlemised Mehikoormast ülespoole kilomeetri kahe takka mööda Peipsi äärt, mina sattusin mee rabalusse Meera palu kordoni kõrvale, kohe seal, kordan vana kordan, joone oli üleval sinna positsiooni teha. Vot niimoodi me siis seal olime ja meil seda ületulekut seal oli, seal oli mitu juhust oli, ja siis, ja siis lahingud käisid, sest nad olid üle piiri, piirisaar oli nende punaste käes ja punased vägisi trügisid siis sinna natukene selle kordonist nii-öelda põhja poole üle, seal metsas käisid kah kõvad lahingud. Aga ma ei tea siis alles need meie poisid, need eesti leegioni poisid hakkasid alles nii-öelda sinna positsioone üle võtma. Aga seal oli mingisugune idapataljon, politseipataljon, kes seal oli. Korra ta oli seal päris nii kõva lahing oli, igatahes, jooksis välja selleks nii aukraadis, automaatori, seal palja peaga olija jooksis sinna minu juurde, ütles, et kas ma ei saaks anda temale tulla, aga maitse, antud keht kapten, et naised tõesti, et mulle otsa sihtiminema saime alles mullu 400 meetrit selle metsani, et kui nad välja tulevad, sealse solged, kui te taganete, hoidke kõrvale, pöörasin oma torud sinna ja panin kuulipilduja ülesse ja ootasime siis nüüd iga minut, näed, need mehed sealt metsast tulevad välja. Et siis neile otse tuld anda ja mul oli isegi, ma ei teadnud muidugi nende vägede suurust, mul isegi suur. Jälle miin oli, millega tähendab kahurit õhku lasta, juhul kui oleks pidanud taganema. No ja siis kõva lahing käis, kapten läks ka sinna metsa tagasi, räägin lähemale, ei tulnud, aga ikka see oli võrdlemisi lähedal ja nii et järsku ma nägin, sest kui tulin Storm kereeridega need olid siis need uued relvad olid uued, pikendatud kuulsusega automaadid. Meie Eesti poisid, kui tuli näiteks siis kui see kestvuseks, eks 10 minutit kõige rohkem siis oli vaikus majas, nad läksid, likvideerisid selle ära, aga siis meil oli jah, ja siis hakkas sealt juurdevedu, oli selle, selle Vene poolt, tähendab piirisaarele, siis mul oli juhus, ma lasin terve voorisena laskemoonavoori, lasin põlema, üheksa rege oli seal koos meeskondadega ja see oli ka niisugune juhus, et jälle see aptailiungi komandör oli tema seisma mul selja taga, mina ei näinud seda asja, mina tulin lihtsalt väljamaid, selleta ei anda mitte midagi ja ma olin siis juba ise kauri ülem olin, istusin sisesele number ühe koha peale ja mul oli seal välja mõeldud niiviisi, et panin suure pikale kaua ja siis meil on kuus mürsku oli meil nii-öelda nagu jätkas, sõitis, mitte kassettidega raamis ja siis ma hakkasin sinna ikka 10 12 raami. Mul ilusti valmis kõike, nagu nad hakkasid tulema, nima hakkasin tulistama, saksa poiss oli meil kütja EMSL kaugusemõõtja, Temasest tuli teostes sinna ja andis mulle kaugused ja panin ise peale ja ise põrutasin ja vaatasin nagu ühe esimese põdema, enim, nii äke Seplavatset käima. No ja siis neid ei tore lasta siis lass need kõik ilusti põlema seal. Ja pärast siis kui ma sätna jäi kõik vaikseks, siis tõuseb, millesse sa oled tagant ja vaatan puuri ka kärbiks silmasse Abdo lingi, komandör, pealegi tervist või mis ta nimi oli mäletagi enam, musta näoga mees, väike väikest kasvu, see oli seal oma ordonans ohvitseriga aeses, siis see kargas sealt välja ja ütles, et raudristi teise klassi vääriline Agase raudadest jäigi mul kätte saamata. Vot, ja siis nad käisid tihtipeale üle siis niisugust asja, et siis nii tihti juhtuks, siis me palusime, sakslased pommitasid selle jää keskelt puruks suure ekraavisena sisse, siis nad ei saanud nii-öelda nii ootamatult tulla, minul oli küll kõik nähtud ilusti, mul oli see välja nihutatud, tähendab, 100 meetrit oli post oli, seal oli suur kasukesele postikasuka peal kõhuli, telefon oli olemas. No vot, nii me sealsest sõdisime. Peale selle siis meid kaunis kiiresti peale selle, siis viidi juba Narva alla. Kas te olite õhutõrje üle selle, siis olime puhtalt ainult õhutõrjepeal. No vot, ja siis seal seal me olime ju väga kaua ju see on ju ütleme Eesti diviisi üks suuremaid teeneid, et tema, seda Eesti piirikaitses on nii mitu puud, sest muidu ei oleks ju need eestlased, kes siit vabasse maailma pääsesid ja neid oli ju 60000 meest ei oleks kuigi palju sinna saanud, ainult vähesed oleks olnud. Ja ega see ei olnud kerge, suur tegu oli enne neid suuri lahinguid jälle, minul tuli sealt ära tulla, seal ma ei saanud haavata. Aga ma jäin võlad õppe Asso siiski seal üheksanda märtsi, kui pommitati Tallinnat hirmsasti, selle elasin ma ikka seal üle ja nii kui hakkas pimedaks minema hakkas hakkasid Vene lennukeid üle lendama. Alul nad läksid kusagil niimoodi, et me praegu, et oleks neid veel kätte saanud aga läks niivõrd pimedaks, et läbi sihiku ei olnud enam näha. Ja muidugi siis me mina võtsin kätte mulle positsioonis, telefon oli, helistasin, asi on, et mispärast ei ole helgiheitjaid. Ja sakslane vastas mulle, et ei ole midagi parata, et juhtus mingisugune rike ja mille kõrvaldamine võtab vähemalt kaks, kolm tundi aega ja muidugi meises hirmsasti neid sakslasi vandusime ja mina lasin siis laadida, tähendab, iga viies oli meie, mul on niisugused raamid juba valmis, tule, kuuli trajektoor oli näha ja siis lasime ilma tähendab sihikuda sihikust mööda ainult selle trajektoori järgi. Seal neid tulistada veel, kus nad kõik ümberingi asusid, ma ei teadnudki seda, sest ega ma olin väikemees, ega ma ei teadnud paigutust. Ja aga nii palju oli sellest tulistamisest siis kasu, et lennukid kadusid ära ja hakkasid mööda Soome lahte hakkasid lendama, tähendab, et siis tee pealt. Meil tõkketuli oli nii palju kui võimalik, olises Antsimalt tõkketuld, aga muud midagi teha ei saa ja ei läinud palju aega mööda, noh, läks muidugi päris pimedaks ja, ja ei olnud ühtegi lennukit enam ei näha ja kuulda, nad hakkasid ka kõrgemalt lendama. Siis lendasid vastu, et üks, üks, üks, kuus-seitse kilomeetrit alul oli, et me tõkketuld anda, viie kilomeetri pealt oleks meie wind veel neid nii-öelda tabada. Aga pärast oli muidugi kõrgus oli suurem ja raske patareid veel kusagilt aukusid, aga see oli niivõrd vähe ja, ja mitteefektiivne tuli oli. Aga mis oli kole küll oli nii see, et oma paistes Narva välja see Tallinna põlemise kuuma, ehkki sinna kusagile ligi 210 kilomeetrit olime eemal, eks ole, aga kuma oli ja siis meil muidugi oli niisugune tunne, et näete, nüüd on isad-emad ja kellel on seal võib-olla pruudid meil põld, külvil Tibruute, et sugulased on väga raskes olukorras. Et nii see oli märtsis ja, aga ma olen Narva rindel kuni juulini, juulini, jah. Aga siis mul on niisugune asi, et ma jäin kollatõppe ja, ja nii piinlik, kui see ka ei ole ja pidi mind ära sealt koristatava mind viidisesime, see oli seal riigiküla lähedal, ütleme, Valley Hospital või kuidas ütelda, need olid tabatud punkritesse olid ja, ja siis ma olin kollane kui indiaanlane. No ja siis. Arst ütles, et ei, me sellega siin ei tee midagi, et me saadame su Tallinnasse, aga siis mind üksi muidugi ei saadetud, siis oodati haavatuid, aga sellel ajal millegipärast oli see lahingutegevus oli kaunis nii-öelda, ei olnud intensiivne noh, tuli seal üks, kaks haavatud päevas, mis sinna toodi, aga, aga, aga siis seal olid idarindemehed, Need olid kanged mehed. Need olid kaks aastat võidelnud idarindel ja polnud kordagi koju saanud. Rikkaid rind oli ordeneid täis, koju ei saanud. Ja siis, kui nad siis tulid, metsasid ei, teisiti me ei saa. Jää keerasid niisuguse asja, et marssasid tänaseks 15 20 meetri pealt ühe oma sõbra eest mööda ja see tulistas neid jalga. Pidi täpsuslaskur olema. Nojah, seal oli niiviisi ka, et vot meile anti ju 100 grammi viina ja muidugi see korjati kokku, aga selle laskja ei antud muisuksi. Aga siis need poisid, kes sealt eest läbi marssisid, nendel olid ikka kaks portsu igalühel sees. Noh, sõja ajal juhtub niieteist, nemad ei, seal on, nad olid väga head võitlejad, aga et inimesed on puhkust ikkagi tõesti ka vaja. Ja nad peale seda ma tean neist mõnda mehi, imestunud kanged mehed kõik olnud kuni lõpuni. Mis neist edasi sai? Minust sai siis niiviisi, et siis laoti koos nende meestega sinna auto peale ja toodi maarjamäe lossi. Seal oli sees haigla ja siis tol ajal hakati komplekteerima Muugale, Kloogal oli tagavarapataljon EC diviisis hakati sõda ohvitseride kooli meeskonda, siis tähendab seal komplekteerima ja siis seal niikaua kui nad seda komplekteerisid, ma ei tea, vask ütelda, võib-olla üks, üks kuu aega ei läinud külgsust kolm nädalat ja siis oli juba asi nii kaugele, et tavalises pandi kõik rivisse ja marssisime Paldiskisse laeva peale, et sõita kooli. Ja siis laevaga sõitsime tantsides tantsija, kes siis rongidega edasi. Aga raha lähedal on seal, eks benessov, väike linn on. Ja sellest linnast siis kusagil seal beneshostus, vastasteks 15 kilomeetrit talise Nevec, lao seal oligi siis tol korral juba koondatud Eesti tulevastele ohvitseridele siis. Astmes, te olite sõja viimastel päevadel ja kuste tollal viibisite? No mina kandsime veel Lepniku pagunid, tähendab see ooperi jonkri paguneid? Ma ma sain andmed ja mitte mina üksi, et meie poistele oli kõigile omistatud siis Vanemleitnant Under, Storm, füüreri auaste pärast ohvitseride kooli, jah, ja siis ma olin siis oli väli ersatspataljon, välitagavarapataljon olin siis ohvitser oli nii-öelda kompaniiülema kohusetäitja asetäitja või kuidas nimetada. No ja siis minul ainult üks grupp ohvitsere, statisti ohvitserid, kes viimases osas olid nüüd mopiga võetud ja neile omistatud oma aukraad, nad olid kõik minust kõrgemal aukraadiga. Aga siis mina siis andsin neile siis nii-öelda seda saksa Lifi, mul on isegi piinlik, ma korjasin need härrased kokku ja rääkisin neile ära. Nüüd vabandage, et mina nüüd nii see oleks võib-olla pidanud teie õpilane olemata asja ei ole, ei ole midagi muud kui õpetaja ja, ja tõesti, nad olid väga usinad, nad olid nii ilusti mul rivis valvel ja jooksid päevased ja kõik tegid. Sõja lõpul ilmusid uued relvad, veel tankirusikad ja, ja tankirusikaid ja seal võiks Noormehe ütlesime ahjutoru, oli, need rakettrelvad, olid need vägevad relvad nendega kõigiga tulistasime kiviaedu ja mul oli vana vrakk, oli, oli, tähendab mida tulistasime. Ja siis oli mul üks vene tank, oli T 34 selgel Saksa allohvitseri juhiks peal, see liiklus veel, see liikus, see oligi see mees laskis meestel üle pea seal tankitõrje lähivõitluses on ju tähtsased kaevad oma pisikese auguga sisse hädavaevalt kükakil mahud, kiiver praegu maa tähe tasa ja siis, kui see lasin siis julguse number tähendab üle sõita sellest kiivresse sellel tankil ja siis sa pead momentaalselt välja kargama magnetmiini kinnitama tanki külge ja siis kiiresti jälle tagasi sinna auku, enne kui sa tema laske nii-öelda välja satud. Sädamises seal trennisime. No ja siis juhtus nii, et mul kompanii ülemaks oli üks eestiaegne ohvitser. Ta oli väga tore mees, aga ma ei tea siis, kes täiesti haige või, või ei tahtnud vägistada lõpu, tema läks haiglasse sõnaga, ja siis mul tuli see juhtimine oma peale võtta. Meil oli niisugune asi, näiteks, et kui see Adolf Hitler otsa sai, siis minul oli juba kaks nädalat enne seda olid, tähendab seifis kinnine ümbrik, mida ma pidin siis käsuvaheliselt avama. Varem oli teade valmis, selle teate siis mina lugesin kompanjees ette veel. Et vaata, Adolf Hitler langes võideldes, relv käes, riigihoone ees, kaitsekraavis laavat. Õnneks oli mul siis lõpuks siiski välja kompaniiülem, nii et ma sain nii-öelda selle vastutuse enda pealt ära ja metsis saadetise viimases lõpus taganemist katma. Siis oli massiline taganemine. Me läksime, oleksime, ei saanudki kuidagiviisi läbi, see tee oli rinde poole oli niivõrd paksult, tähendab, oli rahvast täis. Siis me saime siis ühte külla välja. Ja siis oli juba niiviisi, et kadusid tasapisipoisid ära. Ladus ära camu kompaniiülem ja meie olime küll ausalt väikse grupiga jäime alles ja ootasime järgmist Päevase täpselt ei teadnud kuhugile minna. Kuulipilduja raginat olin isegi kuulda juba, nii et jaa, jaa, hommikul oli siis järgiks, ma ei oska ütelda, võib-olla üks 15 meest kogunesid nii kui minu ümber keikene. Mina ütlesin, et kus me praegu ei ole vist mõtet tänama oma nina sinna torkida, et kui nad geid taganevad see meie 15 meest käite ka enam mitte midagi. Pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi Herzberkki, mina läksin siis sinna kasarmusse veelset, kiskusin oma nimesildi seid ukse pealt ja, ja korjasin sinna, sest need kirjutusmasinaid ja dokumente viskasin mõned granaadid sinna kantseleisse. Noh, et neid hävita teda ja, ja nii me siis hakkasime taganema ainult tšehhi piiri poole. Läksime. Mul oli seal vanasti tuttavaks saadud juba üks, üks autoremonditehase omanik oli, läksime tema juurest läbi. Muidugi pakkus välja, et ütles, et sõjal on ju kõigil lõpp, tõmbama munder, raha temal on autos ka koht ja, ja tema tituleerib mind enda nii öelda Väime, eks, et ulguma autosse. Aga ma ütlesin, et ei, seda ma ei tee kunagi. Mina ei ole, sest mul oli mu isamaale läinud. Ja vanematest ma midagi ei teadnud. See oli ainuke koht, mis mind nii-öelda sidus veel selle, selle kõigega. Ja tema oli mulle siiski püha, ma ütlesin, ei, mina ei deserteerunud. Ja Talle see asi ka väga meeldis ja andis mulle mootorratta ühe teise poisiga, istusime siis selle peale, ta hankisime selle täis ja niimoodi hakkasime siis sinna tsehhi poole põrutama. Muidugi tegime suurt krossi tee kõrvaltee oli võimatult täis, aga tsehhi mägedes sai bensiin otsa. Enam ei olnud midagi parata, minge raha eest, Mul oli, öeldakse samas pakkusin, et andke mulle natuke 10 liitrit käigi. Sest see oli ainukene nii-öelda, mis elu inimesel alal hoidised. Sõiduriist bensiin oli kallim, kullast kallim, kullast oli ja ja ei olnud midagi teha, siis panin selle mootorrattakesed sääre peal seal liivakivi, suur kaljuolija, põrutasin talle jalaga, see läks uperkuuti, üks 40 meetrit kukkus allapoole ja nii olime siis jalamehed Alulma saine sõbra kahuritoru peale, aga seal oli võimatu sõita, selle niivõrd põrutas, et emmeks läks mööda, siis mul üks tuttav ohvitser oli autoroolis ja ta auto peal olid ka omad poisid olid ja kohta seal enam ei olnud, aga siis seal astmelaud oli selle auto ukse ees ja siis ma palusin luba, kas ma tohin auto selle laua peal seista, tema, palun ja, ja niimoodi me siis sõitsime Praha poole, kusjuures saime siis tol korral teada, et sõda on lõppenud. See oli juba siis üheksandal kuupäeval, sõda lõppes ära, võitlused käisid täie valuga edasi. Igatahes kui me jõudsime sinna Jung puntzlov, väike niisugune linnakene on seal siis venelane varsti pommitas seda linna. Muidugi, me ei saanud kuidagiviisi sinna linna, ei saanud isegi see tee oli nii ummikus sinna kõik masinad, inimesed, see pudru oli sinna maha tulistatud käik hunnikusse kokku ja tema, Ta oli väga hea autojuht, mõjugem pööras kõrvalteele, et ehk saab järgmisest kvartalist, järgmine kvartal oli kokku langenud linadega kaetud ja, ja laipadega ja kolmandas kvartalis ka seal oli laipu ja see mul ei lähe kunagi meelest ära, kui Agu ütles, et anna andeks, härmas jumal, et, ent sõdas nende nimel, kes on veel elus ja siis panime üle laipade, sest kusagil ei olnud valida ja siis pääsesime sealt ühesõnaga veel minema. Saime spraga poole, sealt läbi selja taha, meil vaatasin, tuli uus lend jälle peale ja pommitasid metsikult edasi seda linnas ja siis siis see oli kusagil jah, 10. 10. siis sattusime ühte Tšehhi staapi, see oli valges tšehhi staap. Siis läksime kahekesi sinna vahelt rääkijaks. Sõdur seisis ukse peal, kutsus korrapidaja ohvitseri ja see viis meid siis kindrali juurde, kelle juures meie pöördusensergeneraal, et vaat et kas me saaksime teile interneeruda, mitte punaste kätte jääda, et ta ütles, et meie ei ole võimul. Et ootan iga päev oma saatust, et punased on vabrahas, otsapidi on sees ja ei ole midagi parata meie armeed nähtavasti kui valged armeed enam ei saa olema. Aga mis ta meid aitas, ta andis ühe kerge sõidumasina meile ja seesama auto, see tangiti teie auto, meie autojuht tuli meie kerge auto peale, mina jäin ka kerge masinasse ja sinna istus siis tsehhi sõdur ja selle tuuleklaasile kleebiti midagi tšehhikeelseid nende sõjaväeplakatid või midagi. Ja niimoodi me hakkasime siis põrutama, mõte oli see, et saada läbi öö Praha teise Ameerika tsooni, tšehhi sõdur oli siis veoautojuhttsehhi sõdur, autojuht ja ja siis muidugi me siis sõitsime läbi öise ka tema juhtis sõidumasinaid aknanud järgi, aga tuli ikkagi ülemagistraali ka paaril korral minna. Õnneks ma nägin neid, need tankistid, mis tankid, tank, tanki, veel Nõukogude tankid, eks ole, need nende juhid, nende meeskond, see oli nii silmini juua täis. Nad olid joonud ennast täis, nad tantsisid seda kamaruskid seal tänava peal ja muidugi siis hakkasid need põrandaalused igalt poolt neid punaseid välja ilmuma. Neid olid kõik kohad täis. Ja niimoodi siis me sõitsime ja õnnestus meil sõita läbi Praha. No aga enne hommikut ma olin siiski ja ma ei jäänud sinna autosse ja selle peale ärkasin siis ülesse, kuid kummid tühjaks tulistati selle autol ja siis olid seal vant katalid ümber. Muidugi käsutati, mina lükkasin oma Valtteri siis vaatasin, ei ole enam midagi parata, lükkasin polstri vahele ja Valtra püstol püstoli ja ronisin, ronisin sealt siis autost välja ja siis muidugi käed püsti, siis kõigepealt Kellinoolised urr, urr ja siis manssonomatiinst, uuri teenistuskella, andsin selle vantkale, mul läks meelest ära, mul taskus on veel üks trofeed, niisugune stopper, kell oli, see, siis hakkasid läbi otsima, muidugi leiti see kell ja siis üks tähtis, et ma neid petsin, peaaegu mulle kuuli andes sõudsin ikka seletada, et vot see on selline huvitav asi, et vajutad peale ja võid seal, vaata kui kaua sa hinge jõuad, näitas kinni hoida. No ja siis neil see väga meeldis, üks isegi andis mulle Magorkat selle kella ESS ja mina poetasin sellel selja taha maha, mul oli veel paar pakki sigarettidega taskus. No ja siis, aga see tsehh siiski meid selle pundi käest päästes ära esimese pundi ja seepärast, et tema tuli sinna. No davai, davai, davai ja nemad vaatasid, et me oleme nüüd liitlase vangid ja siis ei seganud häälega ronisime uuesti selle veoauto peale ja siis sõitsime edasi veel natukene maad ja nägime, kui juba Ameerika lipud lehvisid. Meil oli hea meel. Me mõtlesime nüüd, me oleme selles tsoonis, aga nemad olid tagasi tõmbunud millegipärast, kuidas seal liitlaste vahel käis, jäid, aga ise olid tagasi tõmbunud. Siis autojuht ütles, et ma pean nüüd minema, et nüüd te olete juba nii-öelda nagu päästetud ja meil oli tõesti hea meel ja meie siis need oma relvad, Solangiveerid, mis meil auto põhjas olid, jätsime kõik nende Tšehhidele ja hakkasime siis jala astuma edasi ja tema pöörduses lehvitas aega ja sõitis minema. Meile tuli vastu, eks ameerika villis. Ja mina olin väga vilets inglise keelemees Sagu teine mees. Tema valdas küllaltki hästi inglise keelt ja siis pakkusime siis ennast neile vangi ja told selle kauplemise momendil, nagu õnnetuseks tuli. Üks üks kõige mustem päev tähendab sellest ja elust sõitmiseks Vene ohvitser omama Russaga sealt mööda. Ja kohe kui sood. No küll siis laskis neid mate tulla, ütles, et haavas Iviirad praamile. Ja, ja neid külme palusime, neid tähendab ameeriklasi, aga need olid Khanis, näed, ei teadnud, ei eestist ei mitte midagi ja nemad muidugi ei tahtnud tülitseda selle mõnekümne vangi pärast neil ükstaskõik ning selle üldse inimese elu ei maksnud ju midagi. Jättis meid selle venelase kätte ja põrutasid ise edasi oma Willisega, noh, see oli kõige mustem asi. Siis muidugi see rivistus ühesse jääb kusagilt, vilistas ja tulid kohe neid punaste lintidega, neid põrandaaluseid sinna, nii meid, nii palju ümber peaaegu sama palju, kui meid oli kõik hambuni relvastatud. Jah, ja siis jättis meid nendega Nende tšehhide kätte. Meie muidugi olime väga õnnetud, et me liiga kiiresti saatsime selle tšehhi minema, sellepärast et meil olid seal veel relva, et me oleks sellest kuus saanud, aga kuna ma olen oma relvad ära kinkinud, siis ei olnud enam mitte midagi parata. Ja, ja nii see siis juhtuski, et et olime žestide võimuses ja hakkasime marssima tagasi siis Praha linna poole kesklinna pool. See oli meie nii-öelda õuduste rada, võib ütelda kirjeldamatult, mis, mis, mis meiega, mis meiega seal tehti. Järsku siis ilmus kusagilt üks tänavakastmise masin, tänavakastmise masinaks meie kolonni ette vangi kolonni ette ja siis pesi 100 tänavad puhtaks nagu kaugenes meist kusjuures siis taha ilmuseks Väikevend omasin ja selle veomasina katusel oli siis kuulipilduja, mis oli meie peale suunatud ja siis oi, mõlemilt poolt eemaldus. Olen 40 50 meetrit mõtlemismõtled, seal ei olnud midagi mõelda, see oli selge pilt, et nüüd tulevad kuulid kuklasse. Mul üks lennuväe abiteenistusse lääne mulle kunagi meeles, kes oli mulle käest kinni, ütleb koleaegsel, kes kas nüüd lasevad, maitsevad kui on saatuseks ja lasevad siis ole mees seda vastu võtmast ja ise tundsin ennast käega halvasti. Aga ikkagi marssisime edasi, see oli eesti poiss, see oli eesti poiss, need olid kõik eestlased, kes seal kolonnis olid ja siis järsku siis see asi kõik likvideeriti. Ma vaatasin, et see kaste Macingaduse, praegu on võiduri jälle lähedale. Konvoid muide tuli iga nurga tagant juurde, need on juba rohkem kui meid ja said ammuli relvastatud igasuguste relvadega, nii pääsu ei olnud sealt kuhu kuhugile. Ja ise ma mõtlesin, et no ja muidugi, et näed, sellepärast ei lasknud veid, jäid ise mõtlema, kes neid laipasid, siis hakkab sealt koristama ja natuke pääse. Peatee kõrvalt pöörasime ära, mõnisada meetrit oli niisugune ilus liivakivisein. Ja siis rivistati meid sinna liivakiviseina juurde üles. Need ilmusid, labidad välja, mõõdeti maa ära, et ühishauda kaevata, kuulipildujat kolm tükki pandi sinna paraja laskekaugusel, kuskil mõni 15 meetrit lastega ainult oli meist ja, ja, ja anti siis labidad igaühele kätte. Mina küll ühtegi labidatäitega kaevanud, lõin labida maasse, aga mõte töötas, et niimoodi pumba moodi peale sõda ennast maha lasta lasta. Et see ka ikka Eesti ohvitseri see küll ei sobi ja ma mõõtsin silmadega maad selle kuulipilduja, nii et jaa, et ma jõuaksin võib-olla sinnani joosta ja neid nii palju kaasa kutsuda oma mõrvareid, kui vähegi võimalik on. Et kui surra, siis juba muusikaga. Ja just teosti need kolm meest, kes kuulipildujaid, need kolmekesi tegid suitsu ja mina ootasin ainult seda momenti millal nad kõrvale vaatavad, olin hüppevalmis nagu tiiger. Kui järsku tuli korraldus jätta ja jälle rivistati meid ülesse. Jälle läks, marss edasi. No peale seda me olime nii kaunis. Kuidas peab ütlema, endast väljas juba? Ja mina ise mõtlesin, nii et näed, isegi seda, nad ei viitsinud nähtavasse seda auku pärast kinni ajada. Et see, see töö jäi veel ära, et ja natukese aja pärast oligi niisugune asi, et et jõudsime kivist seintega küüni juurde ja selle küünioreid kaks puitväravad mõlemale poole, katus oli puidust ja sees oli umbes nii poole meetri paksuselt heina. Ja meid aeti sinna sisse. Ja siis ma mõtlesin just selle peale, et näed, Nad ei viitsinud isegi seda auku kinni ajada, et siin, kui nad nüüd tule otsa panevad, eks ole, siis meest ei jää midagi järgi. Aseta tegi kuulipildujad nii ühe kui teise vasta seda väravat positsioonile ja nüüd siis me olime seal küünis sees ja väga paljud palvetasid põlvili ja osa otses rihmu, millega ennast üle tõmmata, ütles, et tulesurma suremine on hullem kui poomissurma. Olin ikka veel äraootaval seisukohal ja, ja ei läinud palju aega mööda, kui ka see lõpetati. Meid aeti jälle uuesti sealt välja, rivistati jällegi üles. Jälle läksime edasi, naasis, jõudsime juba päris nii-öelda Prahasse äärelinna. Nii asi ei olnud veel sellega ses lõppenud. Siis jõudsime lageda ja lageda platsi peale, mille taga ääres oli üks niisugune juurviljahoidla või kartulihoidla. See on niisugune suur, mulle oli, ta oli üks üks 50 meetrit pikk, pikeronidest oli mätastatud ära mätastega, keskel oli siis väravad läksid alla keldrisse. Ja siis sel momendil keegi konvoi meestest tulistas, ma ei tea, kas õhku ei, kuhu seal eespool. Aga peale selle meie poiste närvid olid juba niivõrd pingul ja vanad sõdalased, kaamel marjunud, kui tulistatakse, siis tuleb momentaalselt hargneda. Kõigepealt Jäpp, poisid pistsid, igal pool ei jookse laiali ja muidugi need suunasid siis otse tule meie peale. Oli haavatuid ja mõni oli surnud juba. Ja mina püüdsin küll karjuda saksa keeles ning chisson Neestril jääd ja, ja siis oli nii, et kõik viskasid pikali maha ja mina olin veel püsti. Mina mõtlesin just pikali heita, kui nägin, kui 90 või 15 meetri peal minust eemal näienguid tsehh tõstis revolvri minu suunas ja see on üks väike niisugune, ma arvan, belgia Efen ja tulistas momendil, kui mina heitsin pikali ja muidugi ma kukkusin kõhuli maha ja tundsin, et ma olen pihta saanud. Aga mind muidugi päästis, et mul olid referentsi taskus, olid fotode pakk oli ja see võttis selle hoo nii-öelda tagasi, nii etetet päris südames südame lähedal küll nagu hiljem selgus, aga, aga südamesse välja ei ulatanud. No ja siis jäime niimodi lamama, siis tuli iga tema juurde üks tšehh, kes siis püssiga, kes automaadiga minu juurde tuli siis või siis mu külma revolvritoru minu kõrva taga sabalaskja sama laskja ja siis anti aga esimestele hoopned püsti tõusmas jooksukesena keldrisse jooksma. Ja siis, kui siis ta ootas nüüd, kas minagi tõusen veel või tõuse, särg tuli minu kätte, sain ka oma jalahoobi ära, siis tõusen püsti ja jooksin sealt keldriuksest sisse juba haavatuna, haavatuna ja ja siis kelder oli, läks üks piki koridori ja siis hargnes kahele poole, kaks ust oli ja Eesti poisid olid paremal ja vasakul olid seal siis juba enne sinna kogutud vist sakslased. Ja kui me saime siis sinna keldrisse sisse, kui need viimased siis toodi, siis üks haavatu veel veeti sinna, see jäeti sinna koridori ja, ja teised, siis, kes seal likvideeriti ja kes jäid sinna välja, neid me muidugi enam ei näinud, aga hakati tulistama perioodiliselt tähendab seda pikki mööda pikki koridori teatud aja järgi oma lõbuks, oma lõbuks nähtavasti. Ja, ja see oli üks õudne mülgas, kuhu me sattusime, mina ei tea, kuskohalt see pisikene küünlajupikene välja ilmus ja poisid panid mõlema, selle seinad olid kõik kaetud veetilkadega ja see põrand oli mäda, võib ütelda, tähendab, eks ole. Ja siis anti korraldus, aga ma ei tea kohe kuidasmoodi, ikkagi eesti mehed olid ümberringi anti eraldus lusikatega, kellel lusikad olid, hakkasid siis neid tilku korjama nende kivide pealt, umbes nagu meie paekivini ison oli. Ja, ja, ja anti esmajärjekorras, mina sain ka kaks lusikatäit avatuile ja siis läks üks meie poiss oleks oma kompanii, poiss oli, see ootas siis, kui see Nemad perioodiliselt tulistasid mööda pikki koridori, nii kui see tulistamine oli, peale seda jooksis vastaspoole sakslaste poole üle selle tulistatava koridori kohe pärast valangut, kohe pärast valangut. Ja, ja siis tõi sealt saksa sanitari, tõi, kes oli nüüd, tähendab seal teisel pool ootasid jälle, tähendab, selle ukse juures nii kaua, kui see ära tulistas, nii jooksid üle. Tulid siis minu poole sisse, sakslane, mul rihma vahele jooksis veri muidugi, tähendab, puhastas mind siis sealt nii palju ära ja sidus kinni tema saksa sõjaväe ehtsat imi, napad või niisugust, mis olid just kopsu nende haavadele vajutas peale. Mul läks kohe palju paremaks, ta enam ei nurisenud ega ei olnud verd jooksnud. Jäin lihtsalt sinna muda sisse pärast magama süüa, midagi ei olnud, juua, midagi ei olnud. Ja kui ma ärkasin, siis mul nähtavasti oli palavik see oma poolest ma ajasin ennast püsti. Ei olnudki asi nii hull, muidugi val haavavalu haavavalu, aga käed-jalad olid terved ja käia siin. Ja, ja siis kaua me seal sees olime, ma isegi ei oska seda ütelda. Kui kavandati siis välja, siis rivistati üles ja siis viidi meid tükk maad eemal, seal oli vist endine lennuväli või igatahes üks suur suur vangilaager ja sinna ette siis hakati meid üles rivistama. Juba seal oli juba venelased kõik mängus. Aga siis meile, mida nad üks purjus venelane tuli automaadiga, sega umbes karriselt, mis neist pidada, tõmbame siiasamasse maha ja tõmbas meeleautomaadist tule peale ja neist said õige mitu haavata ja mina ka. Teistkordselt sain siis paremast reiest läbi lasu. Jah, ja. Ja nii imelik, kui see ka ei ole, eks ma olin nõrk ka ja mul oli palavik esimest haavast. Nii et vägise, nii kui see valgus kadunud, särav Mul on selgelt meeles ja tulid kõik pildid nagu lapsepõlvest isa ja ema ja nägin ja ja niisugune mõte keeles nagu läbi, et vist on ots käes, sest algul, kui inimene saab haavata, ei saa aru, kuhu kohta sa said, kuhu kohta. Väga imelik tunne ja siis. Aga mis, mis mind päästis? Poisid ikka poisid, meie ava kaaslased, need haarasid mulk kahelt poolt, tähendab käe alt kinni ja tassisid mind, siis lohistasid peaaegu üks kuus-seitse kohta ettepoole kolonnis ja viimasel momendil, sest kõik avatud viimaseni lasti maha minu silma all. Ja ja nad otsisid kohe ühel poisil oli natukene riivanud tere marjast, sealt tuli kõvasti verd, püksid olid, tähendab punased, minul oli kaunis Raskaa, natuke kontiga haaran mina meeleheitlikult, püüdsin oma seda oli ka huvitav, ma otsisin seda haava taga, kusagil vaatan käsi, terve teine käsi, terve üks jalg, siis ajasin tasku ja seal mul nahkkindad, tõmbasin, need nõretasid verest lindilt kiiresti, siis mul oli kaks taskurätikud, hoidsin siis taskus käesele augu väljalaskeaugu peal, mis verd ajas välja. Hoidsin meeleheitlikult, et mitte näida haavatuna, vähemalt esialgu pääseda. Ja, ja siis oligi niimoodi siis ott otsijate autodel oli see mul kunagi ei lähe meelest ära oma silma all üks neli sammu minust ja see eesti poiss oli ja see küll ta palus ikke nihtrisson ja Nestrail jätja ei aitanud seal midagi ja siis samamoodi punane tsehh, tulijad. Kas ma võin teid aidata asjade punaväelast? Davai, ja see võttis siis kohe kätte ja tunduma kuulid, Nad olid viilinud, need otsad vist nähtavasti ära tulistas siis seda poissi pähe kustel pool pealuud koos ajudega lendas ja nüüd oled õudsed pildid ja mu oma ise nüüd süda sees peksab ega minagi kaugel ma pääsen sealt. No vot. Seekord läks mööda jälle teist, see läks mööda, jõuaks sellepärast ma olen ju võimatu käia. Nii kaua kui see süles rivistati ja siis läks marsiks. Siis me muidugi ei teadnud, kuhu Prahas prognoos 200 kilomeetrit. No haavatus peas seda kuidagi käia ei saa, sõbrad aitasid Anul kahelt poolt, nii et ma 16 kilomeetrit haavatud peast käisin ära, siis anti võimalus istuda siis mul sõbrad sidusid jala pealtpoolt aluspesu kuidagimoodi selle enam-vähem kinni. Jalg oli niivõrd jäme, et ma ei saanud enam püstiga õieti. Ja siis mul käis insener, et, et need ajavahepeal oli juba selge, kuidas see asi käis, mahalaskjate komando käis tagantjärgi sadama pärast veel mitmel korral, nägin. Ja mõtlesime lihtsalt palun ennast nüüd tulistada, et et oleks mitte Püssat vähemalt automaat kohe otsa saada. Ja, ja sel momendil vaatan, tulevad kaks püssimeest sinna. Venelased sinna ma mõtlesin, nüüd tulid minu järgi ja siis ma just vaatasin, et näed, et neil on püssid, et ei tea, kas ainult saab mulle pihta, esimese pauguga oleks automaat võinud olla. Ja ütlesin poistele, et mu nimi on Aksel välja otsed. Mälestuseks. Et ütelge, et niisugune poiss seal sinna jäi, noh mis ega selgus tuleb minu juurde, raketi ei saa, raputasin pead, ma sain aru, et ta küsis. Et kas sa käia saad. Näidati selle püssi peale, nad võtsid mind, lenda vahele ja üks püst pandi mulle istmeks ja, ja tassiti mind ühe auto peale ja tuleb välja, missuguse auto peale veel leiva auto peale, mis oli. Poolteist tonnine väike veoautos oli poolest kastist saadik leibu täis laotud, see ei olnud muidugi mitte vangidele sellisel saatemeeskonnatoitjad ja seal peal oli present, võite mind selle presendi peal, mina muidugi alul ei saanud aru, mismoodi ma selle niisuguse halastuse välja teenisin, aga pärast tuli välja, et üks tütarlaps oli, keda ma tundsin, tähendab juba reaalkooli liuväljad noorest pärast ja see oli seal sees. Selle saatemeeskonna komandandiga ja see oli ütelnud, et vaat, et mul on vend seadet päästke ära. Huvitav, kuidas tema sinna oli sattunud, noh, tema oli nii, kui ka paljudel oli, tähendab nende tüdrukute saatuseks ta seal oma plitsmehedel ja, ja halastajaõde olnud Saksa sõjaväes ja eks ta siis oli nii ka kusagil vangi langenud siis juhuslikult nägi, ega ta nii väga ettevõtlik langes, ei löönud risti ette ka ükskõik mida ette võtta enda päästmiseks ja ka teiste vot nii. Ja siis ma selle seal selle auto peale oli üks vene vanamees oli. See oli väga niisugune südamlik Andres, kahju ainult, et me ei oskanud teineteise keelt, tema rääkis, kuidas nende seal oli olnud ja päris minu käest, mina muidugi käte ja jalgadega ma ei saanud suurt midagi rääkida, sest ma ei mõistnud vene keelt. Ja siis andis mulle pool pakki margariini ja ma sain siis nagu jõudu kogusin ja siis meie auto niimodi ootas, kui see kolonn sellest liikus edasi edasi. Ja nüüd, kui meil jäime sinna, siis selle kolonni lõppu, et siis ma nägin seda metoodikat neli meest automaatidega käisid siis selle kolonni lõpus järgi, sellepärast et seal oli ikka kümneid tuhandeid neid mehi. Pange ikka juhtus neid, kes ära väsisid, kes ära väsis, sellest maha, on väga selgelt meeles. Vana sakslane oli vistrike polkstormise viimase mopiga võetud vees, vana mehekene võib ütelda. Suur seljakotike seal kõrval toikust, lõikuse jäisena kraavipervele istuma. Tuleb seal sisse mahalaskjate komandot. Peeemmgeen Purtses kaks sõna, saksa keelt, need olid punaarmee armeenlased ja need olid mahalaskjate komanda kiskusid tal seal seljakoti maha, et umbes viska ära vanad, katsu käia, nad veel proovisid. Mine, sa jõuad järgi praegu või jäta see seljakott, kus see ja teine, mine aga vana sihkannist, mina ei saa, ma enam ei jõua ja raputas pead sinna ja siis see üks neljast, mis oli nende vanem, see siis nii, kui kehitas õlgu, ei olnud midagi teha ja tulistate ta sinnasamasse maha ja kõik terve see Prahast prognoosse, see tee oli palistatud nendest laipadest, meie sõitsime edasi ja niimoodi see rännak läks enne seda Võrnood ei tea, kes siis selle tüdruku või selle, nende armastusse pärast selle komandandi või kuidas, ühesõnaga mind aeti maha leivaauto pealt, mina muidugi siis käiagi seal ei saanud, aga siis tulid jälle omad poisid oma kompanii, sõdurid tulid ja, ja oli seal, tähendab köögiauto, kus vangidele keedeti hobuseliha ja üks mees viskas oma kitli maha ja pani selle kitli mulle ümber, tõstsid mind selle köögiauto peale, justkui tee oleks köökide, liigume köögitööline all ja nii ma sain ka sõita ja sain praegu ma sõitsin juba prognoosse, seal on niuke suur pikk sild oli enne seda ja peale seda paistvas üks niisugune kindlus, selle kindluses räägiti, et olevatki laager ja juhtuski niimoodi, et me ei saanudki laagri uksest sisse, see laager oli siis vist niivõrd täis, et meid ei võetud enam sinna sisse vastu. Vihases jäingi oma poiste vahele. Järsku tuldi meie juurde. Me istusime, seal tuldi meie juurde, öeldi, et sa nüüd lähed ise igaüks oma koju. Aga kodu oli 3000 kilomeetrit eemal. Alanud pikk teekond ei viinud mehi ei eestisse ei vabadusse.