Tere eetris portaal Looge kommentaaris etapp Kristjan Port. Paljud on kuulnud õppest kui hariduse probleemide lahendamise platvormist. Taolise tõdemusega rahuldamine oleks siiski sügavalt väär. Nimelt on hariduses palju probleeme ja nii nagu pole olemas ühte kõigeks sobivat head pesupulbrit e-õppe lahendada nõndanimetatud hariduse probleemi. Näiteks on hariduse kvaliteedi. Nii ja siis on hinnaprobleem. Ning unustada ei saa ka kättesaadavuse probleemi. Samuti peab lahendama ümber- ja täiendõppeprobleeme kooselukestva õppeprobleemidega. Palgatöö sisu muutub kiiremini olles ja tihti on õpingute lõpuks nõuded töösooritusele muutunud juba teistsuguseks kui õppima asudes. Mõnikord võib-olla kogu amet hääbumas ehk õppimine on ka olnud ajaraisk ja ka ajaraiskamine on ju hariduses probleemiks ning tempos püsimine on ju nii, et mida enam-vähem uusi asju avastama seda kiiremini muutub maailm ja seda raskem on tervikut. Kust arusaamise nimel tempos püsida, rääkimata vaimsest suutlikkusest kõike haarata. Nii sünnib arusaam. Mis probleeme ja siis on veel spetsialiseerumise probleemi. Põhjus, miks oleme aastakümneid liikunud spetsialiseerumise teed, on eelöelduga otseselt seotud sest koos ühiskonna poolt loodud kombineeritud teadmiste kasvuga. Langeb indiviidi hallata sellest üha kitsam lõik ja see ju soosib sügaabutimine kud laiahaardelisus arvelt. Aga kitsast spetsialisti on omakorda oluliselt kergem asendada arvuti algoritmiga, mistõttu on uus probleem omandatav eriala interdistsiplinaarsus. Nagu näiteks kombinatsioon insenerist ja humanitaariast. Kellesarnaseid. Leidub pea kõikides tuntud IT-firmadest eesotsas Apple'iga. IT-kultuur on täis tõendeid kui raske klassikalisel inseneril lahendada inimlikku vajadust ehk luua esteetiliselt ja funktsionaalselt inimesele mitte lollkasutajale sobivat tehnoloogiat. Põhimõtteliselt on võimatu luua lahendust, kui pole teada probleemi, mida kavatsetakse lahendada ja alles siis saab ju mõõta, kui hästi ja kui majanduslikult otstarbekas see on. Järelikult peab e-õpe vabaduse võib vajalikkuse mõistmiseks alati ära märkima ka, mida sellega lahendatakse. Ehk kas e-õpe teeb õppimise odavamaks või tõhusamaks või parandab kvaliteeti või käib ajaga kaasas, pakkudes jooksvalt uut sisu ja vähendab hariduse kättesaadavusest. Hakkavad ebavõrdsust ja siis peab veel küsima, kas on olemas alternatiive, mis saavutaksid sama tulemuse. Ning kuna juba läks küsimiseks, siis ei tohi unustada ka, kellele loodetud efekt on suurim kas rikastele või vaestele. Kas kohalikele? Või võõrastele olukorra teeb huvitavaks ja omakorda probleemseks asjaolu, et iga nimetatud küsimus toob lisaks kõikidele nende probleemidega pidevalt vaevatud tuumikrühma kõrvale juurde uusi huvipooli kelle soovide ja vajadustega peab edu nimel samuti arvestama. Sest oluliste huvipoolte ignoreerimine lõpeb alati kalli ebaõnnestumisega. Näiteks huvitab tulevast tööandjat koolituse kvaliteet ja ajakohasus aga mitte selle hind. Hariduse kättesaadavus huvitab omakorda poliitikuid ja kohalikke tööandjaid aga mitte neid, keda juba teenindatakse ning rikkad ja vaesed suhtele. 1000 sama küsimuse lahenduse headusesse erinevalt ühtede jaoks võetakse haridust kui investeeringut ja teistel on see peamiselt seotud kulude võtmes. Mõned osapooled eeldavad, et haridusteenusega saab teenida raha nagu iga teise teenusega. Samal ajal leidub aga kindlasti. Kelle jaoks on tegemist nii fundamentaalse ühiskonna poolt tarbitava väärtusega et seda tuleb korraldada ilma motiveeriva kasumita. Ja küsimusi on teisigi, aga ajule ei meeldi vastusteta küsimused, siis jätan loetelu siin pooleli ja pööran lõbuks mõtet veel ühele probleemile. Nimelt sünnitab igal lahendus ise omakorda probleeme. Ta oli kokkuvõttes võibki öelda, et e-õpe on probleemide probleem.