Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Meil on kasutada päevas 24 tundi. Tänapäeval on tegelikult kohasem ilmselt öelda, et saame kasutada 1440 minutit. Ja mõnel juhul krib isegi arvele võtta kõik 86400 sekundit. Põhjus on lihtne. Kuid ära mõtle nagu Trieviks jutt sinna, et kasutame kogu päeva jagu aega töö tegemiseks. Esiteks pole sellise tegutsemise viljad suurt midagi väärt, hoolimata paljudele tundub, nagu nemad teeksidki päev otsa tööd. Teiseks ei jaksa keegi nii kuigi kaua jätkata. Ja kolmandaks tekib küsimus, kes siis tarbivad ära kogu selle massiliselt toodetava meelelahutuse. Segame ära tule rääkima tööst, töö võtab oma osa, aga seda on kaugelt vähem, kui arvad ajada päeva täitva ja kindlasti vaimu kurnava tegevuse lihtsalt ühe teise asjaga segi. Jutt käib tähelepanust ja selle koormamisest. Siin on meie tööpäevased 1440 minutit väärt kaup, millega hoitakse üleval suurt osa kaasaegsest majandusest, sealhulgas teed nagu Google ja Facebook. Lisaks tahavad igasugused maa elanikud ja sõbrad ning tuttavad osa meie tähelepanu endale saada, kuna tegemist Päriselt väärt kaubaga teatanud kurnatud tähelepanule sai märkagi, millal teed tööd ja millal oled zombi. Viimast juhtub üha sagedamini, aga just tööajal. Tõendeid on lihtne märgata inimestel, kes peavad sõna otseses mõttes olema tähelepanelikud nagu näiteks õpilased ja üliõpilased. Lugesin hiljuti videot kunstiajaloo õppejõupraktikast, kes palub arvestuse tingimusena valida kunstimuuseumist meeltmööda maal. Kirjutada sellel teemal uurimistöö. Selle koha peal Öelda, et ülesanne on nagu iga teine, mis siin siis nii erilist ja täpselt samuti arvavad. Õpilased teevad nõutud töö ära, kuid siis lisab professor täiendava kohustusena minna valitud maali juurde ja uurida seda tähelepanelikult kolm tundi. Ning selle koha peal muutub ülesanne paljude jaoks üllatavalt raskeks. Nad ei suuda papp keskendunult pilti vaadata. Neile tundub, et näevad kõike vajalikku viie pikaldase minutiga. Kahjuks või õnneks on aga nad sügavalt eksinud, sest oleks ju kurb, kui võib-olla isegi aastaid vabanenud kunstniku pingutus oleks, et vaid põgusat pilku. Võite seda iseenda peal testida. Kuidas pilti vaadates hakkab see end üha rohkem avama. Viimased uuringu tulemused veerand 1000 igati korraliku õpilasega võiks samuti väärida tähelepanu. 263 erinevat vanuseastme õpilast koolist ülikoolini jälgiti kõikjal, kus nad valmistasid ette oluliste arvestustööd. Paikadeks olid nik, kodud, ühiselamu toad, köögid kui ühesõnaga kõik paigad, kus keegi on harjunud oma. Tööd tegema kuid kusagil 120 sekundit pärast töö alustamist hakkasid vaatluse andmebaasi tekkima esimesed märgid ettevõetud tööd katkestustest, seda hoolimata, et uuritavad teadsid neid jälgiva kaamerasilmast algusest. Kulunud veerandtunnist olid nad lõpuks tööle pühendunud kõigest 65 protsenti ajast. Uurijate kinnitusel Tänapäevastel õpilastel ilmselt väga raskem hoida tähelepanu veerand tundi isegi tema enda jaoks oluliselt tegevusel. Levinud tavaks on pingutada siis paar minutit ja seejärel jagada tähelepanu millelegi muule. Suure tõenäosusega mõnele neti kaudu kontaktis olevale sõbrale. Tuttavale või muule sarnasele tegevusele tavaliselt ei taju keegi, seda ka probleemina. Heal juhul põhjendatakse, et nad on väga head multitaaskijad ehk siis samaaegselt mitme asjaga tegelejad. Tegemist on loomulikult diakahjuks illusiooniga. Multitaaskijatel pole ilmselt jagunud piisavalt tähelepanutõendit. Teleinimaju on energeetiliselt üliahne ja järelikult kulukas luksus. Seda ressurssi kasutatakse. Kuliselt ühele asjale korraga evolutsiooniliselt treenituna, peamised siis seoses ellujäämisega. Ära seega unusta, et tänapäevane ellujäämine on seotud palgatööga. Kui inimestel on väga raske säilitada tähelepanu isegi paar minutit kolmest tunnist, rääkimata. Ta võib rääkida probleemist. Ajul pole ressurssi omaniku teenindamiseks, kõik need 86400. Konid, aga ometi on kõik need sinu sekundid kasulike ja kasutatavate enam arvel teiste inimeste arusaamades. Ja need siis võetakse ära ning kimbutatakse vaeseomaks. Ja tavaliselt sinu enda.