Lugematu hulk range kehutab pidevalt selle maailma raudteedel iga päev, iga tund, iga minut, muutkui Nad võivad hiigellinnade, raudteejaamade, kümnete ja kümnete platvormide äärde ja lahkuvad sammas puistavad ühe reisijate massi maha, võtavad uue peale. Paistab küll, et vähemasti eurole Euroopa lausa elab rongiliiklusest, kui mõni nurgatagune paik välja arvata. Suurlinnades on see rongielu päris keeruline ja natuke viltu. Tohutud rahvahulgad, väsitlevalt, suured jaamahooned ja üleüldine kiirustav närvilisus. Aga oluline on see, et lõppude lõpuks istud seal rongis lootuses, et see on ikka see õige rong ja et sa jõuad sinna, kuhu vaja. Messi raudteejaam seal võrratul Vahemere rannikul pole õnneks eksitavalt suur kuid on siiski üks asjalik sõlmpunkt. Rong keelustab mööda rannikut tunnelitest sisse ja välja. See on uhke ja ülirikas Riviera tilluke Telliskivi Monaco ja õige varsti oled Itaalia piiriline Sventimelias. Veel mõned maalilised Vahemere rannikulinnad ja siin ta on, esimene suurem Itaalia linn sellel teel. San Reemo. Ikka ilusat pühapäeva ikka vikerraadio ja Helgi Erilaid alanud on. Sofi rodo seegi. Annabel moore Itaalia läbi ja lõhki. Kõledavõitu, mis ei häiri, kohe leiad end Garibaldi tänavalt, see on üks San Reemo tuiksooni. Ärid ja liiklusviimane tähendab peamiselt lugematuid hulka igas suunas kihutavaid, väikesi mootorrattaid ja mopeede hoia ainult alt. Nii Prantsusmaa kui Itaalia Vahemere rannik on lopsakalt roheline, kuid žanreemos neid puiesteid ja parke veelgi enam olevat kui mujal. Vahemere sügav ja värelev, sina pehme, puhas õhk, lõputu päikesepaiste. Miks küll loodus mõne paiga vastu nii helde on olnud? Muidugi kasvab siin lausa mühinal Vahemere-äärsete troopiliste taimede lugematuid liike kõrgustesse tõusvaid ning hiigelpõõsastena madalamal laiuvaid palme. Kõikjal on sinu jaoks nimetuid põõsaid, mis oma õitsemist lõpetada ei suuda ning katavad kohati seinu ja müüre otsekui roosad veol. Lätlased kollased või säravpunased vaibad jätkuvalt igirohelisel maapinnal, rooside, nelikkide moonide jagannikesteerites. Kõige selle keskel tõuseb kaktusi, vägevaid aaloe, põõsaid, agaave ning taevas ise teab, mida veel. Kasvuhooneid selles paigas rajatises talvel temperatuur pluss 10-st kraadist madalamale tavaliselt ei lange. Suvel on maksimum pluss 28. Õhk on alati just parajalt niiske. Päikest on palju, nii et kadedus võib Subringliks muuta, nagu Pipi ütles. Terve talve jooksul saadab San Reemo oma lilli üle Euroopa jahib nendega ka Viini uusaasta kontserdi, kuldset saali, lillede Riviera ja selle pealinn San Reemo. Uskumatu roheluse ja õiteküllus ongi see, mis žanreemas kõigepealt silma torkab. Sa kõnnid mööda Palmidega palistatud tänavaid ja puiesteid, mis tunduvad omavahel võistlevad. Siin on Corso imperatriicze, keisrinna tänav eriti elegantne ja kaunis selle ääres seisab, valmib, kinkis žanreemale venet Saarina Marie Alexa Rauna 1875. aastal. Teda oli see linn päriselt võlunud. Ta käis siin sageli ja viibis ikka võimalikult kaua. Corson imperetriicze lõpus seisab skulptor Pascali loodud San Remo igavese kevade sümbol. Lumivalge naisekuju lillepärgade ja tuules lehvivad terrori Vaboltidega. Tema jalgade juures laiub punane valge õite vaip. Taustal seisavad suured vägevad palmid ning ümberringi valvab tundmatute roheliste taimede mets. Ühel pool madala palus traadi taga mõnuleb laisk sinine Vahemeri. Teisel pool elab linn oma elu. Loode-Itaalias elasid esimesel aastatuhandel enne Kristust vana ja hõimud liguurid ja küllap rajasid nemad esimesed asundused ka siinsele Vahemerele rannikule. On teada, et praeguse San Reimo nimi oli ammustel aegadel matuutia. Ajalugu ja legendid on omavahel selle nime päritolu üle vaidlema läinud. Tuli see mere ja päikesejumalanna matu ta nimest, kes siinsete paikade vastu nii helde oli olnud või anti linnale selline nimi roomab triitsi Gaius Mattootsuse aux, kes siinsete paikade ilust ning ilmastikust võlutuna enda jaoks rannikule uhke villa lasknud ehitada. Nii või naa igatahes elas praegu San Reemona tuntud Mattootsija selleni aga läbi keskaja ja elu polnud noil aegadel just kerge läbi Itaalia ajaloo teatavasti sõdisid tugevad lind riigid omavahel lõputult ja väiksemad jäid ikka suurematele jalgu. Väljastki tuli kimbutajaid mauride näol näiteks. Ja aastal 1361 alistus matud sea tollasele merede valitsejale geeno Vabariigile. Linn käis veel mitmel korral käes kätte ja alles 1860 sai sellest Itaalia kuningriigi osa ning ka üle Euroopa tuntud puhkekeskus Vahemere ääres. Sega adeno nimekatele, rikastele ja kuulsatele, kes selle paiga enda jaoks avastasid ning selle võlu ja ilmastiku üle euro taevani kiitsid. Need olid näiteks Victoria ajastu inglise džentelmenid, salapärased vene printsessid ka preisi. Kuningas Friedrich kolmas parandas žanreimos oma tervist ning harjutas Saksamaa keisri rolli. Ing Rootsi keemik ja leiutaja Alfred Nobel. Mis kummalisi teid pidi küll tema siia võis sattuda. Tuletagem meelde, 1833. aastal sündinud Alfred Bernhard Nobel oli rootsi keemik ja tööstur. Tema isa Immanuel oli alguses tuntud ehitusmeister kuid mitu õnnetut juhust viisid tema äri pankrotti ja siis hakkasime uusi tehnikasaavutusi uurima. Eriti paelusid teda sõjatehnika ja lõhkeained. Tema leiutised huvitasid Venemaa keisrit Nikolai esimest ja nii kolis kogu Nuubelite pere Peterburi. Immanuel il läks seal hästi. Poeg Alfred leidis oma isa tegevusest midagi põnevat. Ta õppis Pariisis keemiat, reisis ringi mööda Euroopat ropat ning asus koos vendadega perekonna ettevõttesse tööle. Alfred tegi palju katseid ohtliku aine nitroglütseriiniga. Neist lõppes päris õnnetult. Alfred Nobel öelnud kunagi, et tema kodu on seal, kus ta töötab ja ta töötab igal pool. Koos oma kasvava impeeriumiga ringi rännates oli ta alati nõus elukohta vahetama, kui seda millegipärast tarvis oli. Rootsis rajas Nobel esimese tööstusliku nitroglütseriini tehase. 1865 kuni 70. Külm olid tema kodulaboratoorium, jääri, afääride keskus Hamburgis asuva vabriku lähedal. Kümmelis, kus tehas kahel korral plahvatades õhku lendas. Tuli leida võimalus, kuidas nitroglütseriini käsitlemine ohutumaks muuta. Oma uue lõhkeaine nimetas leiutaja Minamiidiks. Ta pidi pikalt ja põhjalikult selle aine ohutust tõestama, enne kui sai järgmist tehast ehitama hakata. Seekord Suurbritannias. 1873. aastal kolis 40 aastane teadlane Pariisi. Ma ei oska Prantsusmaal dünamiiti tootva ettevõtte oma uhkes Pariisi eramus elas ta ligi paar aastakümmet, kuid elu viis viimaste aastate veetis hoopiski kaunis Vahemerevaatega villas sanremus. Itaalias kutsuti seda paikkonda Riviera, Teifioori, lillede, Riviera. Oli 1891, kui Alfred Nobel ostis San Remo suure neljakorruselise villa. Arhitektuuris leidub üht-teist hommikumaist. Kas või Maury stiilis kaared, sambad ja ornamendid. Kolme ümara kaarega sissekäik moondub teisel korrusel kõrgeks, kinniseks, klaasakendega terrassiks ning kolmandal korrusel avaraks sepisvõrega rõduks. Villa seisab madalal künkal keset suurt aeda. Siin on apelsinipuid palju, igat sorti palme ja kõikjal õitseb lilli. Eelmine elanik, poola poed, crasherski oli andnud paigale ka nime. Nii on niido minu pesa. Alfred Nobeli jaoks sai sellest majast pelgupaik, mida tal ka tõepoolest vaja oli. Rootsi keemik ja leiutaja ei lahkunud Pariisist hoopiski mitte omal tahtel. Ta oli oma sealse koduga harjunud ja tal oli hulk häid sõpru fiktoriga. No näiteks ja ta tegi olulisi katseid oma seorani laboratooriumis, mis paiknes Pariisist 16 kilomeetrit kirde pool. Ühe sellise õnnestunud katse tulemus sundiski teda lahkuma suure raamatukogu hobused hallide ning apelsiniaedadega Pariisi kodust, mis talle nii armsaks oli saanud. Miks Alfred Nobel oli juba leiutanud nitroglütseriini käsitlemise ohutuma võimaluse dünamiidi ning 1887. aastal tutvustas ta Pariisis oma järjekordset leiutist, mille oli nimetanud vallistiiliks. Tark raamat teab, et see aine kujutas enesest 40 protsendi nitrotselluloosi ja 60 protsendi nitroglütseriini segu ja polnud õieti midagi muud, kui suitsuta püssirohi. Aega oli Alfred Nobel püüdnud valmistada võimalikult efektiivselt lõhkeainet. Kaevandustöödel saaks kasutada. Samas olid ka mõned Euroopa suurriikide valitsused juba kaua aega sedasorti lõhkeainet enda valdusse püüdnud saada kuid hoopiski sõjamoona tootmiseks, sest poliitiline olukord muutus 1800 kaheksakümnendatel aastatel üha ebakindlamaks. Nobel 1888. oma leiutise patendi oli saanud pakkuste palli stiidi Prantsusmaale, kuid prantslased leidsid, et neil pole seda ja sest nad olid asunud juba tootma peaaegu suitsuta püssirohtu, mille oli leiutanud prantsuse keemik pool viiei. Alfred Nobel polnud aga üksnes teadlane, vaid kääri mees. Ta võttis kätte ja pakkus oma leiutist siis Itaalia valitsusele, kes aega viitmate pakkumise vastu võttis. Torino lähedal avilja Rannas kohandati suur vabrik pallis stiidi valmistamiseks ja 1889. aastal kirjutati alla leping 300 tonni selle suitsuta püssirohutootmiseks. Varsti pärast seda tahtis Itaalia kindlustada endale ka pallis stiidi tootmise õigused ja noobel loobus poole miljoni liiri eest oma patendist. Prantsusmaale see ei meeldinud. Ajakirjanduses algas vihane ja inetu Nobeli vastane kampa Haanja, keda süüdistati kõikvõimalikes pattudes. Temast tehti isegi salakuulaja, ähvardati vanglaga ning tal keelati Prantsusmaa pinnal edasi töötamast. Alfred Nobeli vend Ludwig suri 1888. Prantsuse ajaleht pidas ekslikult just teda dünamiidi leiutajaks ja mõistis ta tapmiseks leiutatud ainetega tegelemise eest hukka. Alfred Nobel oli väga häiritud, kui kuulis, et tema elutööd seostatakse tapmisega. Ta ise oli seni arvanud, et tema leiutised toovad maailma rahu sest liiga tõhusate relvadega ei julgeta enam sõdu alustada. Erik Bergen Green kirjutab oma raamatus Alfred noobel. Prantsusmaa võimudele ei saa seda muidugi ette heita, et nad nobelil silma peal hoidsid. Kõigepealt oli ta välismaalane, mis siis, et kuulus kes tegi Prantsusmaal katseid sõjaliste materjalidega, mis nende tulemuse kolmikliitu kuuluvale välisriigile, kuid süüdistused spioneerimises ning patentide varastamises olid muidugi täiesti alusetud. Jõukad inimesed teadsid seda, ometi jätkusid Raimo ajakirjanduses, kui tagakiusamine ja motiivid olid teadagi poliitilised. Alfred Nobel otsustas siis lõpuks oma Pariisi kodust lahkuda. Ta võttis kaasa kogu oma laboratooriumi sisustuse, mida veel konfiskeerida polnud jõutud ning vaid mõned isiklikud asjad, osa raamatukogust ja oma ema portree ning kolis värskelt sisustatud villasse Itaalias San Reemas. Uus elukoht oli Alfred nobelile mitmeski mõttes kasulik sest viimastel aegadel oli ta põdenud kroonilisi külmetushaigusi Vahemere mahedalt. Soe ilmastik ja puhas õhk tulid niisiis tema jaoks täpselt õigel ajal. Nii asus siis Alfred Nobel elama oma kaunisse heledesse villasse väikesel künkal keset igihaljast rohelust ning laskis lähedusse oma laboratooriumi ehitada. Nobeli sekretär ja hilisem abiline Ragnar Solmann samuti keemik on oma mälestustes San Reemo laboratooriumit, mis sealt kirjeldanud. See oli pikk ühekordne ehitis, mis seisis Nobeli villat ümbritsevas pargis ning selles oli kolm ruumi. Kõigepealt suur masinaruum gaasimootori ning erineva pinge saavutamiseks vajalike elektrigeneraatoritega. Seal tehti elektrokeemilisi katseid. Teine sama suur ruum oli keemiliste ja igasuguste muude katsete jaoks. Kolmandas väiksemas ruumis oli raamatukogu. Siin oli masinaid, tööriistu ja seintel rippusid vintpüssid. Sellises laboratooriumis tegutses siis maailmakuulus teadlane Alfred Nobel koos kolme abilisega oma elu lõpuaastatel. Just seene žanreema maalilises aias seisvas villas alustas Nobel tööd oma viimaste leiutiste kallal. Ta tegi selle töö põhiliselt ise, kuid kõike lõpetada ei jõudnud. Seda tegid juba teised. Muuhulgas sündis tema katseklaaside lakk, mida praegu toodetavate lakkide eelkäijaks võib pidada. 1896. aastal sai Alfred Nobel patendi taas pihustile. Läbi selle erakordselt tillukeste avad oli võimalik välja pihustada nitrotselluloosi või siis tselluloosi lahust, mis siidikiudusid, tugevdab ja on teada, et kui Nobeli kontserni vabrikut Saksamaal Krimmelis pärast teist maailmasõda rahuaja toodangu jaoks ümber ehitati siis asuti seal muuhulgas ka kunstsiidi tootma. See sai võimalikuks tänu Alfred Nobeli žanre EMOs tehtud katsetele. Alfred Nobel oli mitmekülgselt andekas mees ja tema viimased eluaastad Reemo soli loomingulises mõttes eriti viljakad. Selle üle polegi põhjust imestada, sest tema maailm siin oli ju nii lõpmata kaunis. Muu hulgas kirjutas ta siin ka kaks näidendit, üks oli paroodia briti kohtusüsteemi kohta millega ta kokku oli puutunud ja teine oli Shellist inspireeritud tragöödia Neeme siis, mis ilmus juba pärast Nobeli surma. Oma kauni villazan Reemas oli teadlane ümber nimetanud. See oli nüüd villa noobel, ilmselt tüdines ta oma sõbra Gustav Auschmäe keri aasimisest, et pesa ehitamiseks on ikka kaht inimest vaja. Loobus kunagi ammu Poola poeedi antud nimest Myon niido, minu pesa. Ville Nobel kõlas tõepoolest asjalikumalt, nagu pidigi, sest siin asus mitte üksnes Nobeli eraelu, vaid ka ärielu keskus. Ta oli San Reemo tagasihoidlik kodanik, kuid tema tegevus oli küll kõike muud kui tagasihoidlik. Mere äärde oli ta lasknud ehitada pikka muuli, et seal tulirelvadega oma püssirohukatseid teha. Niisiis võpatas idülliline San Reemo linnate ikka ja jälle. Rest vägevaid pauke, kostis. Nobeli naabrid muutusid rahutuks üks neist itaallane Rossi tüdines paugutamisest niivõrd pakkus noobelile müüa omaenesevillat, mis villa Nobeli läheduses seisis. Rossi tüüttes tülitas teadlast pidevalt, lüües suudlementi selle ümber, kuidas villa Nobeli ümbruses elavad inimesed Nobeli katsete tõttu kogu aeg hädaohus on. Ta sai, mis tahtis, pataka raha. Mudelil oli äkki ühe villa asemel kaks noka teisele hoonele leiti otstarve. Nobeli tavaks Vahemere soojades lainetes suplemas käia. Ja ta leidis, et tema uuest villast saab sobiv paik, kus tema sõbrad ja kolleegid igapäevasteks õpilasteks ümber saaksid rõivastada. See oli muidugi vaid väike nali. Nobeli oli tegelikult plaanis oma uus villa põhjalikult korrastada ning ta tellis selle jaoks ka uue ja kauni mööbli. Arvati, et tal oli mõttes pakkuda seda hoonet Rootsi kuningale Oscarile viimase kevadiste Riviera külastuste reisidentsina. Seda mõtet ei jõudnud Alfred Nobel teoks teha. 10. detsembril 1896 surida oma kaunis San Remo villas. Südameatakki. Nende seostus siis Alfred Nobeli elu žanreemoga. Oma testamendis soovis teadlane Need villa, läheks müüki. 1960.-te lõpu poole ostis selle San Remo linn ja seal hakati Nobeli fondi abiga igasuguseid kultuuri ja teaduse alaseid koosviibimisi korraldama, millest Itaaliast Rootsist pärit Nobeli preemia laureaat, radid osa võtnud, Nobeli tulla, et on külastanud Itaalia ja Rootsi riigipead ja Rootsi kuningapere liikmed kunagises Alfred Nobeli laboratooriumis praegu muuseum ja San Reemo hoiab oma sidemetest maailmakuulsa teadlasega kõvasti kinni. Igal aastal saadetakse siit Nobeli preemia üleandmise tseremoonia ja sellele järgneva banketiruumide kaunistamiseks Stockholmi hulganisti imeilusaid lilli. Miks mitte, see on rõõmus, on neid ju nii lõpmata palju. Kalju, et seal peetakse isegi igal aastal uhket lillede raadi San Remo infioore, kus üleni õitega kaetud sõidukid enesest päris kindlasti lille seadjate fantaasia tippe kujutavad. Õied, värvid, lõhnad, muusikat, tantsud, sõjaväeorkestrid, jalgsi, ratsapäike ja palmid teeb kadedaks. Siin karmil põhjamaal. Lillede pidustused jõuavad ka tema vanalinna, kus sobivasti keskaegsetes rõivastes näitlejad tänavaetendusi teevad. Pikad majade read tõusevad astmetena mäkke, tänavad on üha kitsamad, kohati ainult trepid, müüride vahel. Kaks inimest vaevu kõrvuti kõndida saavad. Rõdudelt ja terrassidelt ripub lilli alla ning akendest nööridele kuivama riputatud pesu. Seal kõrgel kuulub vääramatult pildi juurde tillukesed väljakud, kus seisab iidseid purskkaevemüürid, mis pole ammu enam uut krohvipinda näinud. Tihti roheliseks või siniseks värvitud puu varbadest, aknaluugid. Tänan teid. Siin seisnud kaarjad, väravad, võlvid, toredad kivised. Tugikaared, mis ulatuvad üle kitsa tänava ja ühendavad naabermaju. Kitsaste tänavate kivini. Labürint kaob äkki tumedate võlvide alla. Müüridest ümbritsetud hämar käik raskete kivikaarte ja tugevate võlvide all suundub taas trepina üles. Valgust pole siin kusagil näha, vaid üksikud laternad. Lagunenud seintega hämar ebasõbralik paik, natuke hirmus, aga põnev ka. Kusagile peab see trepp ja välja viima. Viibki vanalinna väikesele väljakule sädeid loori ning sealt ikka ja uuesti üles kõrgemale mäkke. Ei jaksakski suurt enam ronida, aga peab ju nägema, mis seal üleval lõpuks on. Üleval mäe otsas näädede ronimisvaev tasus end taaskord ära, nagu alati nois mäkke tõusvates Vahemere rannikulinnades. Su ees on kõik nagu peo peal säravalt sinine laht, kaheneeme kapowerde jagaponeeruv vahel hele ja tüüpiliste punast kivikatustega linn selle lahe kaldal. Madalad mäed hingematvast kauguses, nii uskumatult palju avarust, eresinise taeva all ja üleval on vaikseid kirikuid. Hele madonna della Costa pühamu, pisut barokne, suure rohelise kupliga ning väikeste nurgatornidega ehitatud seitsmeteistkümnendal sajandil 15.-st sajandist pärit väikese kiriku asemele. Seespool on baroki rohkem kupli fresko lendleb ingleid, sinu keerdsambaid, pitsilisi orna momente, hulk uhkeid skulptuure ja säravaid ühtreid. Kõik on pidulik ja ülev, nagu on seda ka teised San Remo kirikud ja nii peabki olema, kuid isegi liigutavam tundub sel hetkel tilluke naiivne. Pühapilt vanalinnamüüriga Renišis. Sinisel kuldsete tähtedega taustal seisab Jeesuse kuju kahel pool potid pisut kuivama hakanud taimedega ning kuju jalge ees põlev küünal. Teinekord aitab sellestki. Pikemate oti tänavat pidi jõuad sa iidsest vanalinnast taas uuemasse San Reemasse tänavat ääristavad teadagi palmid kahel pool poode, baare ja tänavarestoranide päikesevarje. Värvilisi kõrghooneid siin linnas ei näi olevat ja nad ei sobikski siia ikka möödamate võtit ja siin ta on. Paik, mida millegipärast San Remo uhkuseks peetakse kasiino munitsipaal-le. Turiste käib siin ilmselt päris palju selles 19. ja 20. sajandivahetusel ehitatud valges lossis mille projekti tegi prantsuse arhitekt Jean-Pierre ja mitte üksnes Turiste, San Reemo. Kasiino pole küll hoopiski nii kuulus ja uhke kui Monte Carlo oma. Ja öeldakse, et ka siin saavad kokku Euroopa rikka kõrgklassi ning Aristograatsete perekondadele mängurid ja et sellest punase vaibaga kaetud trepist olevat aegade jooksul igasuguseid tegelasi üles astunud saksa manarhidest egiptuse omadeni väljastama. Lätis on kasiinohoone nagu kena valgem mängupalee oma sini-valgetriibulist, varikatuste, armsate madalate valustraadide, fassaadikaunistuste, sammaste ja ornamentidega ning kahe õhulise nelinurkse tornikesega. Muruplatsid ja lilled ja õisi täis põõsaid muidugi treppide ees. Mängurite rõõmu või meeleheidet ei paista siin küll kusagilt lihtsalt tänaseks armas Vahemereäärne valgeloss, kuid tänapäeval on San Reemo jaoks tõenäoliselt hoopis tähtsam, eks teine hoone sündmuse tõttu, millega toosama kasiino siiski kah seotud on. Ella muusika laulab Andrea miniardi kostab nagu välja muusika, eks ole, kaunis muusika ja ka see laul on kõlanud kuulsal San Remo laulufestivalil, kus iga võimekas itaalia poplaulja tõenäoliselt üles sõnastanud. Esimene San Remo laulufestival toimus juba aastal 1951. Nii kõlas Adriano Charentaano 1900 viiekümnendatel ja kindlasti esines temagi žanreimas. 25 esimest aastat peeti seda pidu linna kasiino ballisaalis. Hiljem jäi seal kitsaks, kuigi praegune festivalipaik, Aristoni teater linna vilkal äritänaval ühtses reas teiste tänava äärsete hoonetega ei jäta kuigi suurejoonelist muljet, pigem vastupidi. Selle hoone fassaad on ligi poole madalam kui kahel pool seisvatele headel ja tundub ka päris kitsana. Ju siis on avarus kusagil seal sees peidus ja ongi astmetena tõusvate tooli ridadega hiigel kaal ja võimas lava, kuhu oma sadakond inimest mahtuvat näib. Lavale astuvad iga aasta veebruarikuus Itaalia hinnatuim lauljad, kuid mitte nemad ei võistle omavahel, vaid laulud, mida nad siit rahva rõõmuks esitavad. Väärikas žürii valib nende seast selle kõige-kõige parema. Temperamentne itaalia publik elab kõigele õnnelikult kaasa. Oma aplausi ja vaimustust tormiga ei suudeta iial laulu lõppu ära oodata, vaid plahvatab teinekord iga salmi järel, refräänilist rääkimata, lauldakse kaasa ja puha seal itaallaste jaoks tõeline oma pidu, kuigi viimastel aastatel on selle peo ilme pisut muutunud. Laval rohkem laulude mõtlikumad, julgen öelda, kohati pisut eksperimenteerivaid, aga muidugi on neid igasuguseid. Paar aastat tagasi võitis San Remo festivali näiteks see Roberta regiooni laul. San Remo festivali pidu algab juba Aristoni teatri ees tänaval, mis pole kuigi ruumikas, kuid ikkagi ehitatakse sinna platvorm ja kaetakse see punase vaibaga. Rahvas koguneb kahele poole vaatama ja esinejate uhke para Adrianna Hollywoodi Oscarite gala omale sugugi alla. Kogu kontsert kantakse muidugi ka televisioonis üle ja nii palju vaatajaid pole ühelgi teisel programmil pudru üle kogu itta. Itaalia ja selle peo keskpunkt on San Reemo lillede ja muusikalinn.