Tere Euroopa ja eurooplaste keeleoskusest, räägime täna ja räägime sellest, missugune on eestlaste võõrkeelte oskus võrreldes teiste eurooplastega, kes missuguseid keeli oskab ja kui palju osatakse. Opos võõrkeeli. Sel nädalal tutvustati kahte uuringut Euroopa keeleoskuse uuringut ja uuringut, mille pealkiri on keelterikas Euroopa saates on Kersti sõstar, sihtasutuse Innove keelekeskuse juhataja. Tere. Tere. Teie olete seotud selle viimase uuringuga, eeskätt keelterikkas Euroopas. Noh, eeskätt selle viimase uuringuga, aga teisest küljest oli ka Euroopa keeleoskus uuring meie, see tähendab sihtasutuse Innove korraldada ja me tegime seda koostöös, et eestlaste integratsiooni ja migratsiooni sihtasutusega meie inimesed ja seda uuringut koordineeris samuti meie keelekeskus ja selle uuringu Eesti poolne koordinaator oli Kristi Mere, nii et et uuringuid on ikka omavahel seotud ja tean natuke mõlemat. Et Euroopa keeleoskusest ja võõrkeeltest ja keelepoliitikast üldse pilti Te saada, siis alustamegi võib-olla sellest kõige üldisemast ja kõige põhjapanevam Ast Euroopa Liidu keelepoliitika. Kas on olemas Euroopa liidul ühised põhimõte, et keelepoliitika alal? Euroopa liidul on küll ühised põhimõtted keelepoliitika alal ja on päris mitu Euroopa tasemel institutsiooni, kus selle ühise keelepoliitika põhimõtetega tegeletakse. Aga olgu siin kohe öeldud, et need Euroopa tasemel asutused saavad ju ikkagi vaadata, kuidas inimeste keeleoskus tervikuna oleks parem. Nad saavad anda oma soovitusi. Aga lõpptulemusena vastutab oma keelepoliitika eest ikkagi iga liikmesriik ise. Aga missugused need üldised või ühised põhimõtted siis on, mida need käsitlevad? No rohkem rohkem räägitakse sellest ühtsetest arusaamadest, keeleoskuse tasemetest ja üks selliseid põhja panevamaid alustu argumente ongi Euroopa nõukogu välja antud Euroopa keeleõppe raamdokument, mis on üha enam aluseks liikmesriikide õppekavade koostamisel antakse soovitusi, kuidas keeleõpe võiks tõhusamalt toimida ja millega võib-olla meie oma igapäevatöös rohkem kokku puutub, ütleme on keeleoskuse mõõtmise pool. Ja nii annab seesama keeleõppe raamdokument raamistikku, et saaks välja töötada selliseid testimise vahendid, missugusel tasemel kellelegi oskus on. Ja laialdasemalt on, on selle lõplik eesmärk, et tekiks suhteliselt ühtne arusaam mis keeleoskus ühe või teise tunnistuse taga on. Nii et, et üks asi on jah, see raamistik, üks oht on alati see, mida alati kardetakse. Et, et me, me üritame nagu kõike raami panna ja, ja kas me nüüd üle ei võimenda oma oma nende euroopalike tasemetega. Aga tegelikkuses on vastupidi Euroopa keeleoskustasemed algavad ju väga madal laselt tasemelt peale ja järjest nii saavad õppijad ise õpetada, tead aga ka riiklikud testimise süsteemid seda keeleõppe edenemist vaadata ja näidata. Nii et selliseid ühtseid põhimõtteid on küll ja mitte ei olegi need keeleõppe raamdokumendi põhimõtet mitte ainult orienteeritud sellele, et kuidas meie inimesed Euroopas on, vaid tegelikult nad annavad päris hea alusega liikmesriikidele endile. Ka kõige ülem on ikkagi see tõdet tuleb keeli osata? Jah. Mida tähendab kolmkeelsuse põhimõte? Kas iga eurooplane peab oskama kolme keelt? Selle kolmkeelsuse mudeli jahe Euroopa Komisjonil on selline dokument nagu valge raamat selle väljaandmise aasta on 1995 ja see seadis eesmärgiks jah, et kõigi Euroopa kodanike kolmkeelsuse. See tähendas seda, et lisaks emakeelele peaks iga kodanik õppima kaht ühenduse keelt. Niisugune oli see, see esialgne mõte. Ehk siis lühidalt tähendab see kolmkeelsus kombinatsiooni emakeel pluss kaks võõrkeelt. Sama eesmärki järgis ka Euroopa nõukogu 2002. aasta nii-öelda Barcelona resolutsioon. Selles on öeldud, et lisaks emakeelele tuleks soodustada veel vähemalt kahe võõrkeele õppimist varajasest east ja kasutati sõna emakeel liikmesriikide ametlike keelte kohta. Aga siin tulebki välja esimene probleem, et paljude Euroopas elavate inimeste jaoks ei ole emakeel ja riigikeel üks ja sama. Ja oli orienteeritud sellele et osata just helist kaht ühenduse keelt. Ja selle ühe selle ühenduse keeled all mõisteti Euroopa Liidu kahe mistahes muu liikmesriigi ametlikku keelt. Nüüd hilisemates dokumentides nimetati, et nendeks kaheks keeleks võiks olla üks võõrkeel, mis on rahvusvaheliselt väga mõjukas, aga inglise keelt ei nimetatud seal sihilikult ja, ja see teine keel võiks olla üks naaberkeel. Mõeldud on laadal riigikeelt. Aga 2008.-st aastast alates hakatakse dokumentides üha sagedamini nimetama kõikide keelte väärtustamist ja kuna liiklus on nii palju suurenenud, siis selleks edukaks integreerimiseks ja ühiskonnas aktiivseks toimimiseks ja kaasalöömiseks nimetatakse, et riigikeele valdamine on peamise tähtsusega ja nii lisandubki hilisematesse soovitustesse kusagil alates 2008.-st aastast, et nende inimeste, kes mujale riiki asunud elama või tööle nende inimeste nii-öelda emakeel ja kahe võõrkeelekomplekti peaks kuuluma veel ka riigikeel. Nii et, et seda, seda tähendab lühidalt see kolmkeelsus. Aga võib-olla etteruttavalt seda, et kui me mainisime siin enne seda uuringut, mida, mille eestvedajaks oli Briti Nõukogu uuringu nimi, on keelterikas Euroopa ka keelterikas Euroopa ühe oma soovitustes, leidis, et veelgi tuleb täiustada seda kolmkeelsuse mudeli põhimõtet. Et tegelikkus on see, et lisaks sellele esimesele või või emakeelele või riigikeelele õpitakse ju maailmas enamasti inglise keelt. See tähendab, et see üks võõrkeel on justkui ära juba võetud, ära otsustatud ja siis tuleksid alles teised keeled. Aga tuleks mõelda, kuidas toimetada selliselt, et et seda inglise keelt kasutada rohkem ära just nimelt selle mitmekeelsuse edendamiseks. Missuguses riigis osatakse siis kõige rohkem võõrkeeli ja missuguses paremini? Need on võib-olla tõesti kaks ise asja, aga tihti langevad nad kokku. Et siin võib-olla ongi õige koht rääkida sellest ühest, 2011. aastal läbi viidud Euroopa keeleoskus uuringust. Et just nimelt seda mõõta, kuidas Euroopas siis saadakse hakkama kama kahe võõrkeelega ja, ja kuivõrd edukad siin ollakse, mis probleemid siin on siis viidigi 2011. aastal läbi Euroopa Komisjoni algatusel Euroopa keeleoskuse uuringus tausta küsimustikega. Ja eesmärk oli mõõta põhikooli lõpetajate võõrkeele oskust ja koguda andmeid taustategurite kohta. Testitavad keeret Eestis olid inglise ja saksa keel ja üle kogu Euroopa testiti veel lisaks ka prantsuse hispaania itaalia keele oskust. Ja kui vaadata, siis selles uuringus kokku osales 16 haridussüsteemi keeleoskust mõõdeti selles samas Euroopa nõukogu keeleoskustasemete süsteemis ja mõõdeti ületasemete kõige madalamast alustades siis A üks, A, kaks, B1 ja B2. Selle tasemete raamistiku kõrgem aste on meil ka C1 tase, aga kuna tegemist oli need põhikooliõpilastele mõeldud uuringuga, siis seda C-tasemel testi läbi ei viidud. Ja kui nüüd sellele küsimusele minna selle küsimuse juurde kus siis osatakse ja niuksed on siis Euroopas inimestele, siin on praegu mõeldud põhikooli õpilaste keeleoskus siis tulemused ütlesid väga erineval tasemel keeleoskuse omandamist. Eesti jaoks olid tulemused, et see on varem ka ajakirjandusest läbi käinud, küllaltki rõõmustavad, aga oli ka kurvastavad poolt, aga rõõmustavast poolest rääkides Eestis jõut jõudis esimesest testitavas keeles B-tasemele, mis on päris hea tase ja sealhulgas ka isegi see kõige kõrgem B12 see 61 protsenti testitud õpilastest, mis on hea tulemus, on väga hea. Ja teisest eesti keeles saksa keeles jõudis nõutavale teises keeles nõutavale tase A2 tasemele 21 protsenti õpilastest ja 25 isegi p tasemele. Teise keele oskused eesti nii väga, nii väga hea ei olnud, aga oli siiski ikkagi pigem heade hulgas. Aga teisest küljest jälle, et kui rääkida nagu halvad, võivad, mis murelikuks siin tegi võib-olla üle Euroopa, siis oli tervelt kuus haridussüsteem, kus 20 protsenti ei jõudnud esimeses keeles isegi A tasemele ja, ja teises keeles oli neid haridussüsteeme üheksa. Miks uurit inglise ja saksa keelt, kuidas see valik teha miks see Eestis näiteks ei oleks võidud uurida inglise ja vene keelt? Jah, kõigepealt võeti Euroopa Liidu keeled ja valik tehti niimoodi, et valikuks valiti või üldse oli valitud viis võõrkeelt. Inglise, saksa, prantsuse, hispaania, itaalia, mis on sellised enim õpetatavad õpitavad võõrkeeled. Ja siin olid jälle sellel uuringul olid oma nõudmised, et see valim, mille põhjal selliseid üle euroopalikke järeldusi tehakse, pidi olema igast riigist vähemalt 1500. Ja Me saime, tähendab inglise keele valiminõuetekohase valimi saime me kergesti kokku, aga raskem oli juba saksa keelevalimiga, aga ometi me saime selle. Aga missuguses riigis siis osatakse kõige paremini võõrkeeli? Esimeses võõrkeeles isegi noh, niimoodi kui kui tinglikult öelda, siis vaatad neljandal kohal. Et, et jah, et Eesti, Eesti tulemused olid head, aga selle esimese testitava keele muste järgi olid parim oli parimate tulemustega Rootsi. Siis järgnesid Malta, Holland ja siis oligi Eesti ja Sloveenia. Nüüd võiks arvata, et jah, et et Rootsi oli hea, aga ta oligi paraku hea, ainult esimeses testitava võõrkeeles teises testitava võõrkeeles oli ta küllalt viimaseks, te hulgas. Aga nüüd, kui vaadata teist testi keelt, siis olid parimat Belgia, Holland, Hispaania ja seejärel Eesti. Aga kui võtta kokku tulemused esimeses ja teises testitavas võõrkeeles, siis võib siin nimetada parimate hulgas kolme riiki, nendeks olid siis Holland, Malta ja Eesti. Nii et tulemus ja just. Me mainisime enne seda 2002. aasta Euroopa Liidu nõukogu resolutsiooni, et kus soovitatakse kahe võõrkeele õppimist juba alates väga noorest east ja kui me nimetasime sinust, Hollandit, siis Hollandis alustavadki kõik näiteks inglise keele õppimist kuuenda ja 12. eluaasta vahel. Ja kohustuslik pida keelt, kuni nad on saanud 18. Ja siin oli veel nimetasime veel positiivse hulgas ka tat. Kõik õpilased alustavad kohustusliku inglise keele õppimist viie aastaselt ja teine võõrkeel lisandub üheteistaastaselt. Et selles mõttes jällegi, kui vaadata jah, et kus riikides on, on kõige parem, siis, siis võib ühelt poolt öelda jah, et kõige sellised stabiilsemad tulemused olid siin Hollandil, Maltal ja Eestil. Aga on ka selliseid teistmoodi nii-öelda nende riikide kodanike enesehinnanguid. Ja et kui ikkagi rääkida jätkata sellel, et kuidas kahes võõrkeeles keeleoskus on, siis 2002. aastal anti välja ka eurobaromeetri eriuuring ja seal siis hindasid kodanikud ise oma suhtlusoskust võõrkeeltes ja näiteks siis kaheksa liikmesriiki oli, kus inimesed väitsid, et nad saavad suht saavadki hakkama suhtlemisega kahes võõrkeeles ja nendeks oli siis Luksemburg, Holland, Sloveenia, tas Malta, Taani, siis Leedu ja ka Eesti. Luksemburg on selline teada ja tuntud mitmekeelne riik ja kuuske, et üks protsenti sealsetest elanikest väitis, et nad on võimelised suhtlema lisaks emakeelele veel kolmes keeles. Ja, ja kui me enne rääkisime nüüd inglise keele ülemvõimust ja kuidas seda õpitakse valdavalt esimese võõrkeelena sisse Luksemburgi ongi see näiteks, kus selline riik, kus ei alustata esimese keelena inglise keele õppimist, vaid kuueaastaselt hakatakse õppima saksa keelt. Ja seitsmeaastaselt lisandub prantsuse keel ja inglise keel saab kõigile kohustuslikuks 14 aastaselt aga üldse kokku üle Euroopa vaadates siis 25 protsenti roopa kodanikest väidab, et nad on võimelised rääkima kahes keeles ja, ja 10 protsenti vähemalt kolmes keeles. See ongi keelterikas, Euroopa? Võib vist nii öelda küll. Aga seda on ka uuritud, mida eurooplased ise arvavad, et kas peab olema kõiki eurooplasi ühendav üks keel ja kas see peab olema inglise keel või kas seda üldse on uuritud? Eks on uuritud küll või vähemalt Euroopa kodanike arvamust küsitud ja 70 protsenti Euroopa kodanikest on, arvan küll, et kõik inimesed peaksid suutma rääkida üht ühist keelt. Ja niimoodi arvas ka 2006. aastal läbi viidud uuringus 55 protsenti küsitletutest et näiteks Euroopa Liidu asutused peaksid võtma kodanikega suhtlemiseks kasutusele ühe keele. Aga siis sellel on ka teine pool. Ei ole kunagi öelda, et üks keel võiks olla, aga see võiks olla võimalikult selline, mis antud kodanikule endale on, on südamelähedasem. Ja samal ajal muretsetakse vägagi sele keelt. Võrdõiguslikkuse pärast. Neid uuringuid ja küsitlusi on läbi viidud teatud ajavahemike tagant, ma mõtlen eurobaromeetri uuringuid. Ja, ja näiteks 2006. aastal arvas 72 protsenti kodanikest, et Euroopa liidu räägitavaid keeli tuleks kohelda võrdselt. Aga näiteks eelmisel aastal avaldatud uuringus oli nende osakaal, kes arvasid, et, et, et Euroopa Liidu keeled võiksid olla võrdselt koheldud, oli tõusnud 8,1 protsendini. Aga kodanikud ise ei arva, et see peaks ilmtingimata olema inglise keel. Aga kas teiste võõrkeelte oskus kasvõi kasutamine, kas kasvab näiteks saksa keel võõrkeelena, hispaania keel, itaalia keel võõrkeelena, kas see tendents on pigem kasvav või pigem kahanev, et ikka läheb rohkem inglise keele poole kaldu? Kuidagi kaalukauss on jah ikkagi liiga inglise keelepoolel aga kuidagi vastukaaluks näidet, mis vajadused tegelikult on keelte oskamiseks on hästi või tulevad hästi välja. Selles teises uuringus see ongi ikkagi see Briti Nõukogu mitmekeelsuse uuring. Ja see näitas küll, et inglise keel on jah enim levinud aga väga kindel roll on ka kõikidel teistel võõrkeeltel. Muidugi on siin enim levinud ja enim kasutatud keelte na korduvad ühed ja samad keeled aga oma, et märk on seegi. Ja näiteks viidatud uuring keelterikas euroop uuriski viidi läbi samuti 2011. aastal ja ta uuriski keelekasutusolukorda läbi erinevate valdkondade. Vaadeldi siis dokumentatsiooni riikides, andmebaase, koolieelseid lasteasutusi, põhikooli esimeste teist astet, kolmandat kooliastet, gümnaasiume, kutse- ja kõrgkoole. Aga vindiga. Ta õppeasutustest välja ja vaadati keelte kasutust audiovisuaalses ja trükimeedias samuti avalike teenuste sektoris ja ettevõtluses. Ja no näiteks kui vaadata, mida missuguseid keelisin liikmesmaade ametiasutustes enim kasutatakse, siis inglise keele kõrval olid siin noh, Eesti ettevõtetes olin levinumad keeled täis Vene, Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Saksa, Taani ja Norra keel. Ja aga üle kogu uuringu, näiteks olite esmaselt tähtsaks peetavat keeled lisaks inglise keelele prantsuse, saksa, vene, itaalia, Hispaania, katalaani keel. Ja huvitav oli täheldada seda, et siin uuriti keelekasutust selles üle kogu uuringu 484. ettevõttes ja siin oli seitsmendale kohale tulnud soome keel. Ja veel järgnevad esikümnesse baski kõmri ja portugali keel. Muidugi need vastajad küsimustikele antud vastused toetuvad noh, ettevõtete enesehinnangule, aga sellise pildi ta keelte levikust ja vajadusest keelte järele annab küll. Aga jah, et, et see on endiselt mure ja ka eile, kui Euroopa Liidu majas oli uuringu tutvustus, siis tõdesid ka osalejad, kõik sellel tutvustusel osalejad, et kui muidu keeltega on küllalt hästi head tulemused olid siis inglise keeles, aga mitmekeelsus tegelikult sellisel soovitud kujul siiski ei ole Eestis veel olemas. Mõeldud on siin kas või neid teisi koolis pakutavaid võõrkeeli prantsuse, saksa ja vene keel, mille hulgast õpilane ise saab valida. Nii et, et see on selline selline. Selline pool, millega tuleb tegeleda. Aga ikkagi see inglise keel ja Inglismaa Ühendkuningriigid, täpsemalt missugune on keeleolukord, ühendkuningriikides, keelte olukord, ühendkuningriikides, kas nende käest ka küsiti? Nende käest ka küsiti ja ka nemad osalesid Euroopa keeleoskus uuringus. Ja võib-olla kõigepealt tuleks öelda, et omaette märgilise tähendusega on ehk seegi, et sellesama mitmekeelsuse uuringu keelterikas Euroopa eestvedajaks oli just Briti Nõukogu. Ja see tundub tõsiselt olevat suunatud eesmärgile, kuidas seda inglise keele eristaatust ära kasutada ja kuidas saaks selle kaudu aidata kaasa selle tegelikule mitme keelsusele. Aga tõepoolest inglisekeelsed riigid ise on küllalt enesekriitilised ja murravad pead, kuidas ärgitada oma elanikke võõrkeeli õppima ja kuidas nende võõrkeele oskust parandada. Ja näiteks algabki võõrkeeleõpetus nendes riikides õpilaste jaoks küllalt hilja. Minul on siin andmed 2012.-st aastast ehk siis küllalt värsked andmed. Kõigepealt, kui rääkida keeleoskusuuringu tulemustest, siis nendegi põhikooli astme ka võrreldava taseme lõpetajad osalesid selles uuringus ja nendel oli esimeseks testitavaks keeleks prantsuse keel ja teiseks saksa keel ja tulemused jäid mõlemas testis tud võõrkeeles madalale, see tähendab, valdaval enamusel jäid tulemused algaja keelekasutaja ehk ka tasemele. Ja nagu mainitud uuringuga kaasnes ka taustaküsitlus ja näiteks siis Inglismaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal alustavad õpilased kohustusliku võõrkeeleõpet alles alates 11.-st eluaastast ja seegi kestab 14. eluaastani, kuid muutub seejärel vabatahtlikuks. Ja kui vaadata seda head soovitust, et viia võõrkeeleõpe, kuidas sisse juba väga noorte õpilastega, siis ühendkuningriigis see tõesti nii ei ole. Keskmiselt Euroopas alustatakse võõrkeele õppimist kuue kuni üheksa aastaselt. Siis ühendkuningriikidel soovitatakse, ilmselt sel soovituse rubriigis on öeldud, tuleks tõhustada seda just näiteks on uuritud veel ka riigikeele, piirkondliku keele vähemuskeele ja sisserändajate keele seoseid ja kõiki neid keeli. Aga on veel niisugused huvitavad väiksemad alapealkirjad, mis võib-olla kuulet väga huvitav. Uuritud on ajalehtede keelelist mitmekesisust Euroopa linnades. No selge on see, et esimene on inglisekeelne ajakiri ajaleht jah, 408, inglise keelset lehte ilmub Euroopas siis väljaspool Inglismaad. Jah jah, siin kasutati tõepoolest keelte uurimiseks ajakirjanduses nõndanimetatud keelemaastiku uurimise meetodit. See tähendab, et ühe kokkulepitud nädala jooksul vaadati, missuguseid keeli kasutati Läti televisioonis, raadios ja, ja missugustes keeltes olid müügil ajalehed. Et selline tulemus ei sobi küll ei ole nii teaduslik ja ei sobi üldistusteks, aga ometi annab päris huvitava pildi hetkeolukorrast ja ajakirjanduses läbivalt esimesed 10 levinumat keel, siis jahe. Inglise keele kõrval olidki saksa, prantsuse, vene, itaalia, araabia, türgi, Hispaania, Hollandi ja albaania keel. Aga kui tuua välja ajaleht toodetes kasutatavad keeled, siis järgneb inglise keelele saksa, järgnevad saksakeelset ajalehed arvukuselt. Seejärel prantsuse, vene, itaalia, araabia, türgi, hispaania, hollandi ja esikümne lõpetab albaania keel. Huvitav, et Albaania jah, just, uuriti ka subtiitrite kasutamist ja pealelugemist, millesse sõltub erinevate rahvaste juures, et kas kasutatakse subtiitreid või dubleerimist. Jah, siin selle teemaga on tegeldud nii Euroopa nõukogu kui ka Euroopa komisjoni soovitus tõstes. Üks selliseid lähenemisnurki on see, et kuidas meediast on väga palju kasu just nimelt mitteametlikus keeleõppes ja eeskätt just subtiitritega filmidest. Subtiitrite kasutamisele telesaadetes on ärgitanud ka Euroopa parlament 2003. aastal ja seda on teinud ja, ja üle korranud 2007. aastal kõrgetasemeline mitmekeelsuse Töörühm. Uuringus keelterikas Euroopa viidatakse sellele, et kui nüüd või tähendab sellele tulemustes viidatakse sellele, et ikkagi subtiitrite kasutamine ja dubleerimine jaguneb praktiliselt pooleks. On muidugi ka võimalik, palus, et üht kasutatakse televisioonis ja teist kinos ja see seda järgib ka edasi. Seda joont ajab edasi ka keelde kas Euroopa oma soovitustes Euroopa komisjonile ja liikmesriikidele, et eelistada siiski subtiitrite kasutamist. Ja kui veel tulla korraks tagasi selle põhikooli astmes läbi viidud üle-euroopalise keeleoskuse uuringu juurde, siis nagu öeldud, seal uuriti taustategureid ja tulemused olid head, kui vaadeldi seda, et just meedia mõju ja subtiitrite kasutamisel olid paremad tulemused õpilaste keeleoskusele. Siis eestlased on õigel teel, tundub küll. Aga lõpetuseks, mis nendest uuringutest edasi saab, mis järeldused on tehtud ja, ja mis on Eesti jaoks siis kõige olulisem ikkagi veel kord? Uuringu tulemustega tegeletakse nii uuringust osalenud riikides kui ka Euroopa tasemel edasi. Mida täpsemalt tähendab neid töötavad töörühmad, vaadatakse ka, kus on vaja, tähendab see see pool nüüd, mis on, mis on halvasti või kus on probleeme, vaadatakse, et mida võib, võib-olla on vajadus ka veel täiendavate analüüside ja uuringute järele ja muidugi veel seda, et mida saaks oma keeleoskuse või mida, mida riigid siis saaksid teha ja mida saaks teha riiklikul tasandil, et keele oskuse paranemisele kaasa aidata. Et ühelt poolt, nagu öeldud, on Eesti päris heal järjel ja on päris head tingimused loodud ajakohaseks keeleõppeks. Aga rohkem seda on ka öelnud haridus ja teadusministeerium. Et tegelikult me oleme jah, ühelt poolt küll rõõmsad, et meie õpilased esinesid uuringutel küllalt hästi peame me rohkem tegelema just selle selle osaga, kus see ei läinud hästi, kus tulemused ei olnud nii head. Ja üha enam hakatakse näiteks Eestis rääkima sellest, et peab jätkuma tähelepanu nagu senine tähelepanu küll emakeelele riigikeelele peab jätkuma tähelepanu esimesele õpitavale võõrkeelele. Aga hoopis enam tähelepanu vajavad kõik need võõrkeeled, mis on õppija jaoks juba kas teise teise või kolmanda võõrkeelena õpitavad. Ja muidugi, meil on siin ka, tundub, et terve, tähendab, meil on siin palju ressursse kasutamata. Et Eestis On olemas sellist nähtust nagu, nagu võõrkeelne aineõpe ja, ja lõimitud aine- ja keeleõppe, mis mis mõjutab, võtab ju nii aineõpetust positiivselt kui ka keeleoskust. Kuid ka siin me võiksime, võiksime paremad olla ja seda seda rohkem kasutada, sest see tuleb ju, see tuleb ainult kasuks. Ja siin me võiksime jah, rohkem uurida ilmselt või eeskujuks endale seada Belgiat, Luksemburgi ja Maltat näit. Eks. Ja selleks, et seda nii-öelda lõimitud aine- ja keeleõpetust Eesti koolides tõhusamalt läbi viia. Eks see on muidugi ka selline tõsine õpetajate täienduskoolitused ja üldse õpetajate väljaõpetamise teema. Aitäh ja nimetatud riikidest ja keelte olukorras keelte rikkusest, võõrkeelte kasutamisest, õppimisest nendes nimetatud riikides ja teisteski Euroopa riikides. Me räägime ehk uuel hooajal uuesti siis, kui teadlased on saanud põhjalikumalt uurida korraldatud uuringuid. Aitäh, Kersti sõstar sihtasutuse Innove keelekeskuse juhataja. Saate toimetaja oli Piret Kriivan. Head aega.