1940. aasta suvel vallandunud vangistamist laine viis Tallinna patareisse sadu, kui mitte tuhandeid inimesi. Nendest on teadaolevalt tänaseks elus kümmekond, kes veel võiksid mäletada saatuskaaslasi? Alfred aadna oli tol pöördel sel suvel Rakvere elanik. Kooli aastates noormees. 17 olin siis sügisel, hiljem sain 18. Koolipoiss gümnaasiumis Salisessostat. Missuguseid muutusi te märkasite 1940. aasta suvest alates olgu siis vastumeelseid või, või meeldivaid meie elus? No siin pole vist midagi rääkida, ikka vastumeelseid saaks, me olime kasvanud saar sealt, et ega me armastasime ikka oma riiki. Aga seal ise teate, mis aeg oli, venelased ei linna täiskoha ja ümberkaudset vähegi lagedamat kohad olid nende laagrite all ja oli siis seal piiral olid suured üksused, siis olid papi alus. Aga no ega ma eriti palju neid otsimas ei käinud, aga neid ma nüüd ise nägin täiesti. Ja siis muidugi Rakvere linn oli, seal, pandi siis kohe oma Plarofonid püüdma, need lärm oli kõvasti akende peal, oli, oli neil hääle kavandaja muidugi täie võimsusega pandi seal, me teame ka, see on Venemaad niimoodi. Siis nende haisvate masinatega sõideti seal ringi, nende bensiin oli erilise lõhnaga, see on mul eriti meelde jäänud. Meil, Eesti, ma pean siin nagu oli teisel annaga nendega nad sõitsid seal ringi Rakvere vahel. Äike, palju hooneid oli nende kasvatus. Aga väga tihti hakkasid siis peale selle kohe käima igasugused grupid, Rakvere rahvaaias, ansamblid ja sitsiriidest, see on tehtud mingisuguses pluusid ja püksid küllaltki riides all, siis sai vahest käia üks esinemine lõppessaaraselt nad väravast välja läksid siis. Aspaleer oli kahel pool vägani halvasti, neil öeldi, aga ega need mehed ei teinud suurt välja ja pärast seda, kui nad olid lahkunud, siis moodustus spontaanselt üks suur grupp noori just põhiliselt eesti noori läbi linna ausamba juurde, vabadussõja ausamba juurde vabadussõjasumpa juurde ja siis seal läks siis eks, Marrandi või midagi nimeline ma teda ei tundnud. Läks siis ausamba peale, ronis seal ja pidas kõne. Muidugi sõjaväelased sõitsid autodega mööda sealt, aga keegi ei puutunud midagi. Peale, selles oli kuulda, et oli arreteerimisoht. Ma arvan, see oli juuli juulikuu lõpu poole rohkemaks. Kas sel sügisel läksite uuesti kooli ja see aasta moodustati esimene teine, keskkool lähevad gümnaasiumi, nime ei olnud. Üks hakkas siis käima hommikupoole seal, meie enda koolimajas ja teine hakkas õhtupoole käima. Kogudused kooliski Kaheksateistkümnendal detsembrini 19. ma kodus õppisime keelt, selleks oli jäänud nagu maha ja 20. pidi olema siis test. Õppisin siis vene keelt veel, et saaks seal testi kuidagi ära teha. 19. detsember kutsute kodunt välja tuliks eestlanna, tuli, nimi oli luik või luige võtma, nüüd ei oska seda öelda, minu pikkune meelsusega tuva. Ta ise tutvustas ennast, et oli sadamatööline. Pätsi politsei käest oli palju saanud nuhelda. Hiljem ma kuulsin, et see oli tõsi küll, mul nimelt õemees töötas ka sadamas atrobunnist, seda meest oli paras. Hea saade on. Et ta oli nuhelda saanud Küllik. Et see oli tal õige ja siis ta rääkis mõnust juttu ja hakkas mu käest küsima. Kas sa raamat Donnad, Ülo, Maranud, aga mina ajasin segi Mavandi või mis ta nimi oli? Jama kuulnud olen, aga ta oma isiklik tutadele. Ta tahab sinuga rääkida? See oli just valimiskampaania, käis seal, et kuulata, tahab rääkida, tule, lähme välja korraks. Mina ei osanud midagi sellest nagu pidada. See oli nii õhtuda oli juba pime, veel? Ei olnud. Videvikuks kiskus. Tegi pannkooke, pidime sööma hakkama, jäid need söömata, oleksin endaga kaasa? Natukene läksime. Ma elasin õuepoolses majas ja läksime väravast välja, Atlandi siiapoole, seal kõrval säpivada, läksime sinnapoole, admisime jalale autosse, siis oli üks, Beycoopel oli see, nagu ma autos hakkasin istuma, väiksemat kasvu tumedasilmadega, mees oli seal otsest sees. Sisse läksin kohe sügavas mu läbi, ma vaatasin, noh, asi nüüd kahtlane, rohkem ei räägitud seal midagi, nad omavahel vene keeles rääkis hästi lõbusalt rääkis istet 100-lt tõmmata, mis ta muutike võis rääkida? Seal küsiti, kas sul relva ei ole, ma ütlesin, et ei ole, tal. Sõit läks kohe Tallinna poole. Kohe Tallinna Tallinna paar nädalat, Tallinna mehed, mis teil seljas oli? Lüüsi kant, kooli ülikond oli seljas ja panin palitu sügis-talvepalitu, selle panin selga, rüü tal vähegi aeg ja, ja aga ta ei olnud veel külm ei olnud nüüd. Lobjakas oli, noh, ja siis hakkasime Tallinna poole sõitma, peatus tuli ainult tee peal, siis kumm läks katki, siis tekkis Kreem, ei saa ratast alt ära ja satuvad rataste alt Ararat. Mina kõndisin laudtee juursega terva jälgite, mind kästi välja tulla. Õhtust. Nad olid kahekesi kahekesi, on see Estenkovi ohvitser, oli nagu ma pärast aru saanud riidesse väiksemaks juht absoluutselt eesti keelt ei osanud ta tema oli saajoo, aga see paistis lakei olema see luige, tema juhtis autot ise. Ja siis ta igatahes valdas isegi nii palju vene keelt, et ülekuulamisel oli ta tõlgina. Sõitsime kohe pagari tänaval. Osal viidi siis mind ühte kantseleisse. Velgadile arreteerimisorderit ei esitatud. Seal esitanud köögivida mitte midagi, esitad, siis viidi sinna läisse, siis paistis, et see mees helistas koju ootama, ma arvan, et ta midagi naisele, kellega rääkis ja siis nad käisid kordamööda söömas, toodi mulle ka seal. Kreekas on raha, on mul, ma ei tea, kuigi palju oli, seal, toodi mulle kaasal natuke süüa, ma siis sõin. Siis hakati töötlema, kuidas läbi viidi. Pealt pandi keset põrandat istuma, eks Tabortele tabureti peale käed tuli lasta siis noh, nii alla külgede peale ja suunati hästi, ere tuli näkku. Ei lubatud üldse liigutada, seal kõige esimene siis ohvitser maakond, kes oli juudi rahvusest, siis ütles, kas te teate, kus te olete? Ma ütlesin, ei tea. Saadetigi ette uus keele, rohkem sel teemal juttu ja siis hakati ajama seal raamat. Aga see asi lõppes kaunis ruttu ära, sest nad nägid, vale mees on kinni võetud, et seal olla ei tea midagi sellest ja tõesti, ma ei teadnud midagi, noh, ma olin kuulnud. Ta oli Uus Eesti toimetajal, noh, nii lehe järgi, eks ole, aga ma temaga tuttavale või tema tegusid, mida teadsin, seda ei olnud. Siis hakati muud asja, siis oli üks lendleht, aeti seda seda peale kui aus olla, see oli minu enda Shaparograafidal paljundatud asi. Sellega jäädi vait, ma ütlesin, ma ei tea, ei ole näinud, ei ole, kuna ma ise trükkida, aga ta paljendasin. Nii, et mul oli veel teise pintsaku taskusse valmis. Pakk jäi veel koju, aga nad läbiotsimistega midagi edastanud, mind kutsuti lihtsalt välja. Ja siis ema õhtul tuli koju töölt, ta töötas raudteejaamast koristajana. Tuli koju, siis temana vanem inimene, haistis midagi sõjasse, Packavitajate Shaparograafiese tint ja kile, ka. Nemad neid kätte ei saanud, aga eks hiljem läks kaheksa klassi loomulikke ülekuulamise käigus nendega kuhugi jäänud. Nemad jätsid mu rahule selles majas tagasi. See oli siis teine probleem, mis neid vaevas. Ja nii edasi, aga siis hakati mulle lugema nimesid ette. Sa tunned, kas seda tunned ja. Mis seal oli, neid oli seal kaks poissi, oli, kes oli arreteeritud enne mind, need olid kaubanduskoolipoisid. Mõtlesin, miks ma ei tunne neid. Aga, aga ma ei mäleta, kas nad said midagi sellega siduda või mitte lihtsalt. No eks kuigi palju elatise läbi ka ja ikka niisugune väike hirm tuleb ka peale, kui aus olla. Ega nüüd nii kangelane seal ei ole, kui sa kinnale toetud enne oled kuulnud ka, mis tehakse seal nad siis midagi omavahel ikka vene keeles tegin, mingi protokolli? Protokolli tegemine oli ka huvitav. Need laused siis nagu mingist kirjandusteost oleks tehtud mitmet moodi, siis tõlgiti, parandati, tehti neid suusõnaliselt muidugi, nii, mulle tundus siis jälle see luige jälle kirjutas midagi. Nagu ma aru saan, ei pandud teie vastust sõna-sõnalt kirja. Ma ei tea, mis nad tegid vene keeles. See läks ikka öösel küllaltki kaua läks. Lõpuks siis kui oli see asi koos salduli, veel teisi mehi tuli ka juurde, mitte kahekesi üksinda tuli teisi ka juurde vene lasi üle kuule, et ülekuulajaid ja kõige hullem oli just seal lambi valguses, et sa ei tohtinud liikuda, liigutada see lõpuks täiesti tilkunud Olede. Siis kui ükskord lõppesse Nogelvaid ära ma ei oska öelda, Ena. Aga igal juhul. Nii see oli, et kui minuga lõppes ja siis taheti viia alla keldrisse, aga seal olid need boksid, olid veel välja ehitamata. Ehitamisjärgus olid sinna mind panna ei saadud ja siis toodi ülesajaliste kabineti toodi saarelt parajasti siis Eesti mehed olid. Ja pandi sinna, öeldi, et vot siin diivani peal magad, et üldküsimis varase sind siia toodi ja ma rääkisin ära. Aga need olid need vennad, kes käisid siis maal arreteerimas küllaltki naisest. Iseenesest natuke naersid, mismoodi alla see oli nutnud ja mismoodi see oli maha kukkunud. Salia, kui arreteerima mindi, niisugune küllaltki võigas jutt oli. Aga need olid puha eestlastelt. Need olid, no üks kümmekond tükki oli küll neid, kes natsas seal siis ootest oma väljasaatmist, ärklased omavahel ja minusse tehtud igatahes välja. Aga enne muide oli siis? No võib-olla on huvitav, kas füüsilist jõudu ka kasutati, aga praktilisest ei kasutatud ainult siis, kui hakata allkirja võtma sisse? Ta oli venekeelne tekst, ma keeldusin allkirjast. Siis ikka paar korda pandi löögid ja vastu kõrvaldanud. Ah töösse ei no ega kus allakirjutanu sa teed, ikka peab tähele panema, kes oli lööja, see venelane või see juut, esimene tuli pannik paaril korral see, kes kirjutas eestlane, puhtmed tuli laua tagant välja, jah, ei demoderva jalutuski seal ringi laua taga istus ainult see luige üksinda või luik. This paar korda panija avastasin, et ega siin midagi ei ole, kirjutasin alla, ega ma ei tea ka, mis seal oli. Teil ei tõlgitud, kes? Ülekuulamine lõppes siiski üle, süda. Ja ma arvan, et see oli üle, seda arvata võiks, sellepärast üks või kaks oli midagi ükskord nagu midagi kella seal kuulsinkonnad üksteise käest küsisid, need paistis, et et need arreteerimist, need olid rohkem ikka hommikupoole öö peale planeeritud. Sellepärast nad, kui sealt ära läksid, ma arvan, kaks oli kindlasti need, kes need uut sots jälle tooma läksid. Ja siis mind jäetigi üksinda sinna ruumi. Ma olin täitsa üksinda, noh, ega sealt välja sa ei pääsenud, hooks oleks sissekäigud ju, kõik olid valve all ja nagu ei oleks osanud, kes sealt välja minna. Kui ausalt järgmine päev ma olin, siis seal keegi mulle tähelepanu minule ei pööranud, keegi seal sees ei käinud. Ja jälle juba videvik hakkas. Siis tuldi mu järgi, viidi ühte ruumi. Seal siis öeldi, et prokurör, kes seal oli sõjaväevormis, oled ränkade hävede vormis, rahvusest laenan midagi, ta mulle ütles, võti, see allkiri ei hakanud seal vastu vaidlema. Nagu hiljem välja tuli sele arreteerimisorder siis veidi aega olin veel seal ruumis, kus ma algselt oli. Siis konks sõitis ette, viidi patareis väravate juurde sisse õue, sõitis väravatest läbi õue, salt võetasid laieviidi trellitatud toksuliselteedi sisse ja siis anti seal üle mingisugusele tegelasele, kes seal istus, anti üle. Siis tuli teine valvur tuli veel otsisite mind läbi, venelased olid, otsiti läbi kõik ja, ja siis midagi ära võtta ei olnud, sellepärast et juba raha ja Kell võeti mul ära seal pagari tänaval muud võtta ei olnud siis korjata ära Pealt kingapaelad, püksirihm vete ära. Püksihaagid lõigati ära eest metallist asjad, veter ja sall võeti ära. Salliga, muud ma ei mäletata, raamat. Ja siis viidi üksikkambris juuksed pähe. Ei mäleta, kas samal päeval lõigati ära või lõigati kuma kambrisse, aga need lõigati ka küllaltki kiiresti ära. Pagari tänaval ei puudutud juuksed aga patareis puudus, nii et ühesõnaga, need tehti Kaganissivaar. Kolm sammu ühtepidi ja kaks sammulist teistpidi või midagi niimoodi. Hästi väike, olin diagonaalis natukene ikka paar sammu sai taha. Sisustus. Põranda küljes oli üks väike lauakene ja taburette ja Allalastav narjad. Te jõudsite siis järgmiseks õhtuks õhtu patarei üksikkambrisse? Kambrisse. Ja siis järgmine hommikul anti süüa ja aga 20. kuupäeval enam keegi süüa ei pakkunud. See päev ilma toidate seal mul täpselt meeles, kui võra oli äratuskell kuus, nagu ma mäletan, aga kui kambrisse pandi ja kui siis lubati, magama jäid. Ega seal päeva lesida ei tohtinud tukkuda ka ei tohtinud seda jälgite pidevalt sellest silmast. Et sa pidid terva üleval olema ka siis, kui olid üksikkambris ka siis, kui olid üksikkambris, sal jälitati, võib-olla isegi rohkem. Ja saaks nari oli alla lasta Marealise, seda ja enne ei tohtinud alla lasta, kui anti selleks luba. Selle õhtul kella 10 aeg. Istuda tohtis istuda tohtis, aga tukkuda ei tohtinud, nagu sa käsi pusakkele jäigni kohe klapist, et ei tohi. Kas toiduports toodi kambrisse läbi luugi läbi lugenud selleks ei olnud vaja ust avada. Eiei ustavate ainult selleks, et hommikul väljakäiku minna ja õhtul väljakäiku minna ja pesema jalutama viidi, siis ka need kolm korda päevas. Millal järgmine ülekuulamine, kas üksikkambris? Kambris oli ja ja see oli kohe mõne päeva jooksul tehti ülekuulamine uuesti. Siis vati seal, uurija oli kivi ja kivi või Johannes Kiviõli Simon täpselt meeles, täis ja tutvustas ennast. Kui see oli üldse õige nimi. Ja sellenimeline mees suri mõned aastad tagasi ära ja tema laagris olid kõik need asjad olemas. Ja oli ka teistega. Teistel, kellega ühes istusin, oli ülekuulaja. Aga nagu mula meelest ta kirjutas vist protokollid vene keeles. Seal segamine on, neid ei lugenud kunagi. Missal kirjutati, mida teilt uuriti, mida küsiti. Põhiliselt uuritiast, neid inimesi, kes arvatavasti oli esimesse protokolli pandud seost nende Protokollis latio hulk koolipoissi ülesse keda ma kõike tants ja hakati siis neid asju seal uurima. Kas teil hakkas selguma, mille pärast nende meeste nimesid nimetada? Ei oska öelda, sellepärast et jutt käis alati, et need rääkisid seda, need rääkisid seda. Aga nemad olid juba arreteeritud peaaegu kuu aega enne mind. Kas te tollal teadsite, mille pärast nüüd kinni võetud ei oska midagi öelda, saaks näiteks, ma rääkisin Koltsi. Arnold Djoega rääkisin, elasime ühes majas, õigemini meie elasime nende majas. Ja tema oli mul noh, nagu lapsepõlvesõber rebaja. Siis õde tal rääkis, et tuld arreteerite ei tea miks armu, vait. Ja ega me ei osanudki arvatavasti patareis kuulati rohkem kui kord üle. Ja. Ma arvan, et üks, kolm korda ja siis ta ütles, et nüüd lõpetame ära, et siin midagi ei ole. Ma küsin, kas siis on kinniminek ka jaheteks sellele lehestik üks paar aastat antakse, see oli ta viimased sõnad, mis ma temaga elus olen rääkinud. Eks minu viga oli ka, et ma viisingi oli neid kõvade, olite üksikkambris. Ma arvan, et üks paar nädalat. Nii et kui uurimine lõpetati ära, siis peale seda juba Videraselt vilkamps. Held klamber oli muidugi esinduslik Kambersaalisemis vapsidele ehitatud side, nõndanimetatud sinna viidi mind kaheksandasse kambrisse mul seal number millegipärast meeles. Ja seal olime ka kaheksakesi, olime seal. Seal oli noh muidugi niimoodi, et selle käigus käimist enam ei olnud, kuna Clazettali sees pesemisvõimalused olid sees. Toit muidu kanti samuti luugi kaudu nagu üksik hamblaski. Narrid olid samuti Allalastavad nagu üksik hambriski. Sealt meilt viidi siis üks kord päevas jalutama, sealsamas kohe õue peal olid need boksid, kus siis marssisime käed selja peal üksteise ringi ümber poksi välja viia. Muidugi oli küllaltki kuulus mees Edgar Puusepale. Kuidas te üldkambrisse tulekul vastu võeti, kes teiega esimesena juttu tegi? Aga see kamber komplekteeriti korra. Nii et kõik me kaheksa tükki enam-vähem läksime, ühel ajal. Siis hakkasime adekstest tutvustama, mina olin koolipoiss, teised olid ikke inimesed, nagu öelda, kes olite kambrikaaslased. Kõige tuntum oli Alvar Tassor. Kohtuministri kohtumine Stavalt Tassaadil kõige tuntum siis oli küllaltki tuntud kõrva-kurgu-ninaarst doktor tunkel allika tänavalt. Iseloomustage, palun neid, mis teil nendest inimestest meeldib? Ta on jäänud hästi vaoshoitud, oli Albert ässa Stahli testini nagu endasse süvenenudki, kuid samas küllaltki sõbralik inimene. Meil oli kõigil oma vajalike sõbralik olemine, ega seal ei tahtnud midagi, et nüüd meil on koolipoiss, nemad olid ministrid või keegi muu, kõik olid saatuskaaslased, kõik oli saatuskaaslased, kõigisse suhtuti ühtlaselt. Ja kas või võtame niison asigi, näiteks seal vanglas oli võimalik nimetati väljakirjutuste toiduaineid, sai välja kirjutada, kellel raha oli, kas oli 10-ga tagant korduvaid kaks Fordoguusma, täpselt ei oska öelda. Siis kõik, kes paki said, siis maalin ilma siis kõik andsid oma osast ka mulle see suhtumine näitab joonis moodi me üksteisega läbi käisime. Nos omavahel, rääkisime seal ühte teist asja. Maadlejad, mehed, nad Need treenisid ikke, meil oli kaks vaatled, Karl kullisaar oli, noh, see oli küllaltki tuntud mees, selleaegne. 1938, Kristen Meister ja tema oli selle vangivalvuri Puusepa kaaluga kaalu mees. Ja ta kajab tuttavad. Olgugi et siis enam puusad teda ei tundnud. Ja selle peale kulistadel väga solvunud. Ja siis oli teine veel selle kaalumeesoliks labidas oli, ma eesnimede all, ei mäleta. Aga see oli üks noormees, ta isa rääkis, tuligi kõva maadleja kulis, algul ütles, et ta oli alles nooreta, polnud suurt midagi saavutanud, manematuselt tennised ja siis vahest võtsid keerast mul kaela kaani ajalitakse. Ei, küllaltki Nelson, rahulike lõbus olemine ei olnud mingisugust rusutud. Meeleolu ei olnud. Kullisaar oli lootustandev mees, sest ta oli Stockholmi Euroopa meistrivõistluste pronks. Pronkstäpselt nädal oli küllaltki äge poiss, kellega ta on midagi, tema rääkis kärbest ta sisse kukkus, siis seal oli siis üks ametiühingu tegelane olnud kole aktiivne, tõmbas sellele koti pähe seid sellega vahel ja tema vaene mees siis kukkus sellega siis millal sügisel taikeses oli seal 40 40 ike ja nad olid kõik 40. aastal kinni pandud. Need, kes me seal olime, ega hiljem hakkasid tulema siis juba 41. aasta mehed, need olid seal kõik, need esimesed niisugused siis oli seal noh, niisugune küllaltki allutatud mees ja kõigile oli Serbia slipp nalja näitleja, tema laulis linnu kauplastikes Jäkust Jakusse, keda terve laulis, seda Shakespeare'i mängimise eest ei öelnud. Rada ei rääkinud, miks ta kinni jääma, et vot seal huvita tema öelnud asforey olnud, mille eest on võetud ja tema ei elanud. Aga näiteks doktor tunkel ütles kohe, et teda võeti sellepärast kinni, et tema näiteks oli saksa. Mul oli doktorikraadi, kaitses ta Saksamaal Spianas ja ja siis seal oli üks, üks tsirkus, artist oli kaubi, oli pisikene mees oli niimoodi, istus maadis, tõusis kahe käe peale, siis kõndis, sallik, treenis ennast iga päev Taali tsirkusega oli Soomes pidevalt ja noh, siis temale ka suruti just seda peol ja temal skades nendest ja siis oli Evald Jalak oli üks mees, kes seal seda teated niikuinii väga hästi Päevalehe lähenesa ees. Mikk Saar ja kes omal ajal oli, oli pool maailma läbi rännanud, jah, ta 28. Jah, hästi laia silmaringiga mees, oled ikka rääkinud? Siis tuligi, aa oli küll, siis oli Läänemaalt oliks Arno verre. Tema vend oli vana riigivolikogu liige ja san mandrite hilisematest vanadest, need põllumajandusajakirjadest vaadanud, seal oli niisugune tuntud põllumajandustegelane aga tema ise oli siis see, kellega ma seal ühes kambris oli. Nali. Nii on ja mõista rääkis, et mõis oli aga kuma Martnas, käisin paar aastat tagasi, küsisin kusse Arno veremõis olis seal kukute naerma. Mis mõis oli seal nüüd juba lagunenud ära, et see oli mingi vana karjamõis, puuhoone oli olnud, aga kindlalt suurtalud oli saksa müüs riigile viljaikke vagunite met hobusekoormatega. Tema süü, tema süü oli see, et nagu ta ise ütles, et kiusu või kadeduse kõik olid täis, kaebasid tema peale. Aga see sarnower oli sellepärast kahjuks markantne isiksus oli, et seal lasti. Kas oli kahe nädala tagant lavist kirjutada avaldusi prokurörile? Teised sellest avalduste kirjutamist lugu ei pidanud, aga tema maalis iga kord midagi selle paberi peale kohtuminister assessor ei, ei kasutanud, seda võimalust ei kasutanud ja niikaua, kui me olime pool aastat peaaegu olime koos. Ükskord ta selle aja jooksul vist käis ülekuulamisel, aga ta ei rääkinud midagi, mis talt taheti või midagi, et Tanja endasse tõmbunud, ei, seda ka ei saa öelda, et endast tõmbunud, aga mitte niisugune jutumees, ta ei olnud. Ega teile ka otsust teada ei? Antud mingisugust otsust ega mingit süüdistust mitte midagi mulle ei esitatud. Et teil oli täiesti teadmata, kui kauaks te peate sinna jääma või mis edasi? Aga kas nad ise teadsid, kauaks majand nad ei teadnud isegi seda sellepärast, et mind kutsuti välja uuesti täiendavalt novembri või detsembrikuus Kirovi vanglas ülekuulamisel ja siis hakkad seal uurima, et miks ma kinni olen ja miks need paragrahvid on ja järelikult ei olnud kolmik järgiga tulnud, aga noh, ma seda ei teadnud, eks ma seal siis midagi ikka seal rääkisin ka neile. Seal ju uurijal oli nii hea meel tõi mulle veel leiba seal. Nii me jäime siis sinna kaheksa meiega. Ja seal me olime ike. Üks paar kuud kõrvalkambris oli mul see kuulus spordimees, oskab öelda mannil. Seda ma tean, sellepärast et siis käis syydeegaakesel Morsega andsime lusika varrega tõkse Priiccias soe tõkse kriipse seinale niivõrd hästi edasi seda. Me pidasime temaga kahekesi sidetama, uurisike, kes Me kambris on ja siis teoskasvatuursed. No riigikaitse oli meil koolis ja kuidas seda asja koolipoistel seal, eks sellepärast mul see amet siis jäänudki, seal oli meil peas ja võib-olla on siiamaani need temaga saime siis sidet pidada seal kambris. Bristoli Hellat oli, kui mul meeles on ka vana siseminister hellad aga rohkem ma sealt ei mäleta. Üldiselt oli niisugune tunne, et keegi ei usu, et kauaks kinni jääd või midagi. Et rusutud meeleolu ei olnud. Toit oli nii kaua, kui Eesti normidega saime, oli ikke küllaltki rikkalik. Aga kas oli siis nartsiss, siis viidi liidu normidele üle, kuna need olevat siis tervislikumad ja mitmekesisemad siis hakkad saama, siis oli, ikka läks lahjemaks, värk hakkas turska tulema. Liha nägime vähem, ma arvan, märtsis või aprillis, niimoodi viidi siis juba suuremasse kambrisse. Need kaheksa viidi kõik, kes me olime. Ja siis pandi veel seitsmest juurde ühte kõik kaheksa jäneste, kolmandasse osakonda, jaoskonda viidi meid. Me olime siis seal Klossetipoolselt kõige esimene kamber oli kohe nii, et me olime esimesed, kes alati saime siis pesema ja välja oma paraske kassalt. See oli siis juba nii vana osa oli, seal oli suur pikk koridor ja sealt läksid siis kambrid ühele poole, seal olid aknad juba mere poole, need saime sealt aknast vaadata, aga väljas oli seal see kaldariba oli, seal olid tissimees ja kui ta nägi, et keegi vahtis, siis kukkus kohe karjuma, need olid venelased muidugi, kohe lasevad, siis hoidsid eemale, vaatasin talle ära, keerad, siis vaatas talle. Aga ega luksust meil kaua siis ei olnud, tuldi, värviti, need aknad üle. Need tehti valgeks, matic laskmiseks ei läinud, ei lännu. Nii kaugele ei provotseerinud, seda sellepärast, et ega need loll ei teadnud, need oleks lasknud ka. Aga sellega seoses meid hoiatati, kartsa kukkuda, aga egas selle peale me saime ikkagi vaadata, akent tohtis õhuakent otstest lahti teha. Me tohtisime õhutada kambrit. Sealt ikka nägime. Nii et me olime seal kambris, olime juba see aeg, kui jää oligi merel peal. Et see oli ikke kindlasti märts, nüüd mul tuli see moment neile salt jäälõhkujatega selle sisse ja siis laevad sõitsid mööda nett faarvaatrit, mis seal sisse sõideti. Kes olid teie uued kambrikaaslased? Ma seal juba hakkas see asi rohkem liikuma, nii et seal esimese korraga tuli sisse juba kaks kommunist ealist. Eks oli, ametiühingute nõukoguga, kuidas ta see aega nimetati, selle sekretär oli. Ja teine oli direktor kuusiklist või midagi oli, see mees oli hästi murtud ja täitsa apaatias isegi oli takistama. Ei, ta rääkis seda, räägid, ütles, et ta pole elus selle korra vastu midagi teinud, on alati seda hoidnud. Miks teda kinni panid? Teda pandi täpselt samuti spionaaži pärast. Maali Venemaal oli käinud ja ja nagu mul on meeles, siis suruti talle peale, seda ta siis siit meie politsei ülesandeid täitis. Aga tema ütles, et tema ei ole täitnud igatahes kirjastuse või oli trükikoja trükikoja direktor viljad. Hiljem kukkus sisse sõber sepp Boris Sepp, tema tuli hiljem meile kambrisse, mitte kohe siis, kui me läksime, varese valitsuse kohtumine ja esimene kohta minister mina endaga isiklikult olin kuigi palju tuttav, kuna tema omal ajal ostis Rakveres endale pikal tänaval remmelga kohviku. Ja Me käisime siis seal kohvikut remontimas maja suveti, mainin maale maalritööd ja käisin remontima, see siis me olime temaga kuigi palju tuttavad. Muidugi kaks ministrit olid siis üksteise järjekorras ministrid olnud, olid küll koos, aga mina ei näinud kordagi, et nad oleksid omavahel ühtki sõna seal toetanud. Aga naasist, kulis saared, need olid küllaltki lõuamehed. Need võtsid selle Voris sepa kallale ikka päris hästi kohe. Aga meie kambris teda kaua ei hoitud. Kas Tallinna talve viidi ära? Ega tema ei vaevunud seletama, kuidas temaga see õnnetus siis juhtus, et tast patarei. Ei, ta ei rääkinud mitte midagi seal Stahli küllaltki pettunud ja, ja ta ei hakanud mees igatahes kedagi süüdistama ega midagi rääkima ka. Kõik põhiliselt käis norimine, kohal käis ka ja no mis sa ikka räägid, irvitamine käis, võib öelda isegi tahiliaga. Ta oli küllaltki õnnetu, oli seal ja ma ei näinud, et ta oleks nende teiste kommunistidega ka rääkinud. Aga seal kambris juba käis rohkem inimesi läbi. Seal oli noh, võib-olla, et mul kõik ei tule meelde, üks puhkepoegadest oli, kas ta oli? Johann, oli või ma kardantolion, pikkmeelsel see oli. Aga tema ei olnud pikka aega, mees, siis doktor push toodi, lastearst oli teda mäletan, siis oli üks piiritus, raja oli Vergist. Ta nagu vist vähe veel lonkas, kes seal rääkis neid piirduse lugusid? Meil on huvitav seltskond. Kes seal siis veel olid? Saksa ajal tuli juba rohkem neid, kuna, kuna sealt viidi ära ja jälle tulid uusi siis oli mad, elmann, Eelma jalgpallur, Eesti parematest jalgpallur ja vot see oli pikemat aega, Meil oli annet omavahel sõbrad ja tuttavad, kõik seal selle kullisaarega olid seal, tundsid 11 hästi, siis oli, kui ma ei eksi, oli lass ka jalgpallur oli, need olid siis, kes me siis ikka nii põhilised olime. Aga pärast neljateistkümnendat juunit siis hakkasime kamber juba nii võtma, ainult täiendust ära ei läinud, siis toodi juba inimesi, kes olid küüditamisega seoses keeritud. Eks Rosenbergi nimeline oli, tema oli Saksamaal käinud mees ja Taani meelhoosenbark, aga eks Rosenberg oli Saksamaal kõva tegelane Hitlerit ja seostati neid, et nad on sugulased. Tema rääkis niimoodi. Siis küsitlemis aegsi, start, eriti muide enne veel oli, meil oli kambrisiks, kangakaupmees oli kaubaäri, oli tal see mees oli oma kangaid maha müünud ja kulda ja ma ei tea, mis salvelikke muretsenud selleks, et saaks üle sõita. Ta oli seal lepitud kokku, et põgeneda ja oli lepitud kokku isegi paadiga lähevad, kui ma ei eksi, kas oli siis Viimsis v libiinistus või kusagil seal seal paadiga viiakse neid üle. No ja siis, kui nad läksid randa, siis iga kividamat oli piirivalvur tulnud ja võeti siis nad kinni terve paaditäis inimesi ja muidugi kulda ja väärtasjad, mis neil oli, need korjati ära ja siis see mees oli ka vanglas, vot see mul tuli praegu meelde, läksid lõksu ja tema oli pidevalt ja siis oli pidevalt oliks. Küllaltki pikka aega oli üks soomlane Soomes soldat Ta oli Soome sõjaväeriides, oli, tema oli tulnud ülena, agitatsioon oli nii, et seal on hea elada ja tuligi siis ta oli meiega ühes kambris sõitsime ka Venemaal ühes vagunis selle poisiga. Kas te nime ei mäleta? Ei mäleta enesele ja ta käis ülekuulamisel käis ka, oli ta pettunud ka? Ta oli täitsa ikke kohe endast väljas on ja et et noh, et kas tõesti nii loll olid, maaga räägite, mina ei osanud soome keelt, aga näiteks meelse artist, kes oli tema soomes, töötas pidevalt, oskas täiesti vabalt soome keelt ja seal teised mehed oskasid ka nii et see asi räägiti kohe täitsa nii. Mitte käte-jalgadega, vaid suusõnalised, räägiti selgeks Norboisse, Talibanist, minust oli ta vanemadki. Et üks sõjaväelane oli ka, siis teie hulgas temagi soove sõjas. Soome sõjast muide ja oli veel üks poliitilise politsei, kuidas neid nimetatud assistent vanemassistent, et noh, tema rääkis siis, et miks teda kinni pandi teda süüdistada selles, et miks nad neid ei lasknud koosolek pidada, neid kommuniste ja neid kimbutasid. Siis mees ütles, et kes neil keelastat oleks pidanud oma koosolek, aga mis nad seda Stalinit appi kutsus, terve sellepärast tuli kinni panna. Ta oli täiesti rahulik ja lõbus võistlus. Ja kui ma ei eksi, siis ta ei olnud isegi perekonnainimene vist oli poiss sots meesel. Nimedega on raskes saaks, on meelest ära läinud, Abba mees oli noormees. Vedurijuht jah, tema nimi oli randla Raidla, nii ta nagu ta rääkis, noor naine. Haanalast, aga vist pani liia suure koorma taha oma Songi pooleks ja seda nagu tõlgendati tal sabotaarsena. Meil oli üks kambris oli üks insener just selle reala insener, seal siis ütles talle, et naat, Exegi insener ja ka palju seal veduri taga võiks neid olla. Ühesõnaga ei anta õigusteta niisugust asja, tegi, ütles, see oli suur lollus muidugi. Muidugi, miks me teame siis selleaegseid, Eesti vagunid olid need 18, tonnised olid nende haakemehhanism oli küllaltki nõrk. Ja palju need vedurid küll tühja tehakse, seda taga passides, nii palju tehakse, pooleks tabas ja siis oli veel mu enda Rakvere koolipoiss, kes tahtis Soome minna, oli kaubanduskoolipoisse, prükkel oli ja käin Notkuessasi ja satest. Et näed, et hakkasin soome minema soome kelkudega, hakkasime minema, et olime valgetes kostüümides, olime aga et vahel sõitis. Vene mootorkelk sõitis meie juurde ja võttis meid kinni ja mudeli foto saan ja sellega toodis tagasi pandi patareisse. Ja veel nüüd, keda tuli mulle meelde üks kooliõpetaja, tema oli Nõmme Gümnaasiumi sõjalise kasvatuse õpetaja, see aeg on meil riigikaitse õpetaja, sõmer või Sõmera või. Niimoodi oli ohvitser ohvitser ja ta oli ikka täitsa nagu see aegsed kõik olid, ega meil oli näiteks meil Rakveres seal täpselt samuti kõik riigikaitse õpetajad olid ohvitserid reservis, muudaks nii, oli ka tema tema vaid tega kinni. Ta ei teadnud siis õieti, mille pärast. Et inimesi oli igalt elualalt ja see ametkond töötas üsna edukas Pikalt, ja eriti siis, kui sõda hakkas pärast sõda siis tuubiti nats aeglane kamber täis neid nagu ei mäletagi enam kõiki. Muidugi siis see aegsed, kes sisse toodi, oli juba töödeldud mehed nendelt, eks, kes on ikka päris kõvasti ikka vägivald oli kasutatud meeste kallas. Kössi paistis välja ja Jaanikenudelt näoliga ja nad ise rääkisid ka. Peksti jalgadega. Kus peksti Pagaris või patareis? Pagaris need kõik pagari toodad. Ma ei mäleta, et, et neid neid ei saadudki enam üle kuulata. See patarei oleks see aga enam ülekuulamise. Kui sõda oli hakanud, et enam ei toimunudki enam välja kedagi kutsutud Santodi juurde. Niikaua kui siis ükskord tapi viidi. Tapdiviimine oli kas siis juuni lõpul või igatahes niimoodi tali, et veel saime Narva kaudu saime ära selle Meeželannaks Narva kaudu ära. Kas te aimasid, et varsti on Venemaale sõita? Ei osanud midagi aimata. Ükskord oli siis, kui ma juba teadsin, ma ütlesin, Azzarele ütlesime, tead, sõda hakkas, ütles, et kuulad ära, ütled see ja rohkem midagi öelnud ja ma leidsin tõestetajale. Temal ikka targem mees taipas kohe hakatakse ikka siis füüsiliselt juba arveid õiendama. Nagu siin juba kuulda oli ju. Tallinnaski lasti paljusid maha ja keeruv vanglas, kes mahalaskmine pidevalt.