Meid oli kolm venda ja mina olin keskmine vend. Aga et vanaisa oli Mihkel, siis anti see talu minu nimele ka mihklile ka mihklile? Jah, et see läheks edasi. Ja siis mina olin juba nii-ütelda nagu leeris käinud, ühesõnaga ja vend oli taas talusulaseks ja vend kurtis, et kuidas see siis nüüd on, kas ma pean siis eluaeg nüüd teisi orjama ja sulaseks olema. Aga siis ma mõtlesin, et ta lepime niimoodi kokku. Et mina lähen ära siit ja tule sina ja võtad kõik need kohustused, mis testamendiga on pandud siia ja kui mul kusagile minna ei ole, siis tulen koju tagasi. Et küllap me kokku saame. Ja nii tegimegi. Ka selliseid vahekordade selgitamise tulid sõjaeelses Eestis tavalised, tüüpilised maal. Ma ei tea seda sellepärast, et need, mis naabrid oludes, kuhu minu mõistus veel hakkas ei olnud seal, seal oli ikese vanema poja eesõigus ja oodati, kuni pärandaja ära suri ja siis läks jutuajamiseks lahti. Aga meil seda ei olnud. Isa, see saie surma esimeses maailmasõjas on maetud, siis Petrogradi ema käis teda otsimas, haual näidati halda. Aga ega seda ei tea, kelle haud see oli. Mis aastal isatalust astuma hakkasite? Ära astuma? 1927 peaks olema siis naabritalus, oli üks pärnu mees, kes võttis mind nii-ütelda oma käe all, esimene asi, läksin Pärnusse, seal sain korteri ja siis esimene töö, minul tennisväljakute tegemine ja siis see lõppes juba nüüd ära, tähendab sügise poole tuli ja siis oli seal Rüütli tänaval oli üks kauplus, Martin, see riidekauplust ta ehitas seal ja siis ma läksin sinna ehitustöödele. Siis elu läks niimoodi edasi, et Tartus oli üks fotomees, Aleksander ruttas, see ajalehes, kirjutas, et tahate ruttu rikkaks saada, et ma õpetan teile, siis tuli saata 10 senti, siis ta saatis selle kirjelduse, milles see jutt on. Aga siis kui see jutt oli juba siis tähendab minule vastuvõetav, siis saatsin ja see oli üle 1000 marga. Ja siis saadeti mulle üks niisugune väike leht ja seal oli siis kirjeldus, kuidas teha seda, nõndanimetatud laada fotoaparaati. Vanaisadel olid puutööriistad ja siis ma hakkasingi seda tegema. See oli mul juba ennem tehtud, kui ma sinna linna läksin. Kui Pärnusse läksid ja, ja siis oli vahepeal niisugune asi, et aparaat oli kõik valmis ja objektiivi osta ei olnud, ei olnud teda saada ja raha ka ei olnud. Siis ema müüs sügisel lehma ära, sai 7000 marka ja objektiiv maksis kolm ja pool 1000 marka. See see on huvitav sellest, et ema tahtis lastest asja saada ja vot siin tuleb meelde see Koidula laul, ema süda. See on täiesti nii ja, ja palju kordi pärast, kui oli see metsavendluse, kui siis neid haarati, siis oli jälle ema, oli kaitsja. No ja siis see ruttas, see andis niisuguse, et fotosuurendusi väikestest piltidest teha ja siis sellest 25 protsenti sain mina tasuks, kui ma neid mööda külasid korjasin. Kas sellega teenis siiski ei, nii et rikkaks ma ei ole saanud. Ennem vastu pisi. Ja siis lõpuks noh, see ei ole ikkagi ju mehe elu. Ja sattusin siis ringiga Põltsamaale, seal oli, algas elektrijaama ehitamine. Ja siis mina lülitasin sinna ja siis seal ta hakkas minu elektriku elu peale. 1928 juba. Kujunes sellest siis teie õige teie päris elukutse. Jah. Niimoodi, ja siis huvitav seik veel sellest. Ema ootas ikkagi isa veel ei tea, kuidas see on ja siis ükskord tuli meie tallu sinna üks keskjälle naisterahvas, nemad tagakambris, seal siis rääkisid omaette, pandi kaardi välja ja käe pealt vaadati. Ja siis, kui oli nende jutt lõppenud, mina olin siis ainult üksinda, tähendab emaga koos jääd vaatavat, minul ka kätt ja panevad kaarti sisse. Mammi ütles, et teie elu ei ole siin, saate elama, kas vee ääres või vee peal. Põltsamaal on hüdroelektrijaam. On kaks naist, üks on heledam, teine on mustem. Ja kaks poega saab kaks last. Ja see on kõik siiani täide läinud ja siis veel, et kaks korda saan olema kroonumajas. Esimest korda lühemat aega ja pärast pikemat aega, aga ma tulen sealt eluga välja ja saate hästi elama. Missugune oli Eesti väikelinna Põltsamaaelu, kus oli vist alla 3000 elaniku sõjaeelsetel aastatel, suvel oli seal alla 3000, talvel oli natukene üle 3000. Aga siis täisealisi oli seal kusagil 1800, kes hääletada, poisid valida, valida võist. Aga muidu Põltsamaaelu, see on nagu ikkagi väiksed kisklemised. Võõras tulnuk, see nagu ei sobi, kõik pidid olema omad mehed ei võetud omaks, ei võetud. Minu kohta neil ju eriti midagi ütelda ei olnud, aga ikkagi püüdsid pigistada ka. Sellepärast, et mina, selle vana seltskonnaga mul ei olnud. Nihukest seltskondliku läbikäimist, tavaline töö, kellena töötasite Põltsamaaelektrijaamas? Noh, alguses oli nöörina. Ja siis käisin siis sõjaväesära, see oli aasta ja tulin sealt tagasi, tulin jälle elektrijaama tagasi. Aga siis tuli niimoodi, et see endine elektrijaama juhataja armastas napsi võtta tublisti ikkagi. Ja siis linna peal laskis ta lahti, aga uut võtta, kes selle väikse koha peale tuleb siis pani mind kohusetäitjaks, sinna see oli oktoober 1931, kes oli tollal Põltsamaa linnapea gold, Cold, Georg olnud ja ja siis oli inimesi, kes ütlesid, minu elektriharidus oli ju pisikene. Et kolb, tegi siin vea. Need, samad inimesed kolme aasta pärast ütlesid, et õieti tegi. Ja see andis väga hea kogemuse elektri osas ja ka siis paisude ja nende korrastamises, nii et see oli kõik nagu üks, üks mõis. Ja siis 36. aastal, siis hakkas juba elu minema. Nii päris normaalseks. Tööpuudust oli ka mingisugusel määral, aga siis linna peal oli sarnane komme, et tema käis Tallinnas ja kirjas sealt seda hädaabirahasid. Ja siis laskis teha võltsama tänavad enam-vähem korda, see oli endine, oli põllumaa. Laskis kraavid kõrvale teha. Ja siis sellest paepõhjaga jõest laskis siis hobusemeestel vedada selle paekillustiku sinna peale. Ja nüüd praegused tänavad on sest sõidetavad, need olid hädaabitööd, hädaabitööd ja jalamees sai kaks krooni, seal kilo võid ja hobused sai siis kolm krooni päevas päevas ja ja siis puid laskis istutada sinna tee äärde üle 6000 puu. Nii et praegune puiestikk on selleaegne. Kas te mäletate teise maailmasõja puhkemist ja, aga see oli nii nagu meeleoli kaugel, aga siiski. Kahtlase maiguga, et see ei saa olla lihtne Poolale kallaletung, no siis oli ju see Tšehhoslovakkia Austria kõik need olid aasta varem juba 30 ja Tšehhoslovakkia küll 39, märts, Austria 38 ja Hanastaminesi see, see kõik pani mõtlema. Aga nagu ei osanud arvata, et see tuleb siis nüüd Eesti kallale kuidagi. Ja siis, kui see järg tuli meieni, siis oli juba müüdud vahepeal. Vene sõjavägi sisse tulisid, osa tuli ka Põltsamaa kaudu. Ja siis inimesed läksid nagu kõrvale, et nad saaks vabalt läbib enne. Ja siis meie elektrijaama mehed, kes seal siis olid valves ja mina vaatasime aknast, kuidas nad seal siis üle silla läksid. Elektrijaama juures oli veekraan puhas Põltsamaa vesi ja sealt paljud inimesed viisid omale koju vett. Järgmiseks oli seal gruusia värk olemas ja venelased jäid sinna silla peale siis seisma. Soldatid olid seal peal ja tulid ka jooma, sinna. Aknast vaatab üks tähendab elektrijaama töölised, näe, Teil jalgrattad ka kaasas. Tore läksid minema ja siis, kui olid nad läinud. Mees hakkas koju minema, tema ratas olid ka läinud. Ja ta ise nägi ja mina ka nägin, kui ta tõsteti auto peale. Ja siis nemad läksid Põltsamaalt edasi kilomeetrit, kolm seal oli metsa vahel, seal nad siis panid ennast laagrisse, aga õhtul tulid tagasi ja siis näidati meile seal lilli metsapargis tõmmati see ekraan ülesse ja siis nende aparaatidega näidati siis filmi Lenin Tseetsereni ja kõik selleaegsed sarnased. Sest et valgust oli ju parasjagu sel ajal ja kõik oli niisugune kollane, aga vändati hoolega. Kui hiljem nad seal siis juba hakkasid seal nagu rahvaga kokku saama, kõik siis oli igal pool oli oma politruk, oli seal, siis need käisid seal siis nende koosolekutel, siis nägime, kuidas need prouad olid sisse riietatud. Nii et meile oli see kuidagi muigama panev. Võltsama selles suures pargis oli siis ka üks rahvakoosoleku siis kui see pööre juba tuli ja siis seal peeti siis kõnesid. Ja siis kõnelt ikka niimoodi, et vaata, see nõukogude võim, see on ikka niisugune, et see enam kunagi ei lõpe. Aga üks kõneleja siis ütles, et et vähemalt 200 aastat kestab ikka. Aga siis ma mõtlesin, et aga siiski lõpp tuleb. Kas 40. aasta punategelased olid Põltsamaarahvale tuntud inimesed, ilmusid nad kusagilt mujalt? Ei, need olid ikkagi kohalikud. Kes seal siis nii nagu maa seest välja kasvasid? Esialgu tundus vist niimoodi, et see propaganda selle hea elu kohta vist lihtsale inimesele mõjus ikkagi küllaltki nii veenvalt, et küllap see nii on. Aga tegelikult ta ju ei teadnud. Nii noh, see, see aastaring sai täis 40. aasta suvest 41. aasta suveni. Jaa jaa. Siis oli gold oli juba metsas, sellepärast et tema ju Venemaal olid nende vastu siis kui see pööre seal tuli, tema oli siis seal Kurski kubermangus kiirenskis siis ta oli seal kah valitud linnapeaks pärast siis, kui tulise keeranski valitsus siis seal määrati teda veel kreisiülemaks 2000 kilomeetrit pikk. Ja kui siis need punaväed hakkasid tulema, siis ta koondas nüüd mehed kokku ja hakkas siis vasta seal. Aga siis ta sai õlast haavata ja see asi jäi tal katki, niiet teda saadi kätte ka küll. Aga ta sai Vilp minema ja siis ta seal Venemaal Leena jõe ääres oli ta siis kolm aastat oli seal metsas. Ja siis üks talunik seda siis hooldas ja toitis seal. Aga lõpuks siis oli niimoodi, et noh, kannatus katkeb ju, kui kaua ka, ja siis temal oli tuttav üks ohvitser, kellel ta seda rääkis, ja ohvitser siis. Püüdis ta kinni võeti kinni ja siis aga siis juba naine ja vend said kirjutada Eestisse, et nad on Eesti kodanikud ja siia välja tuua. Ja siis nad ei saanud selle Jüri kool tilliga midagi teha, nii et ta tuli küll kõige viimasena vanglate kaudu. Ja siis vahetati Narvas. Kommunisti Jurkovski vasta. Aastat, ma ei mäleta 20 viisist. Sest et see oli pärast seda 20 neljandat esimese detsembri just Koldi sugusel mehel oli siis kõik selge, mis tulemus on. Ja siis, kuid tähendab see võim läks nüüd selle punaste kätte Põltsamaal, Põltsamaal, siis ta pidi ära kaduma ja valisime metsavenna elu, sellepärast ta niikuinii tuleb sinna minna. Ja siis, kui tulid sakslased sisse, siis ta tuli sinna tagasi ja siis oli ta sel ajal oli kah linnapeaks. See kolme nädalaga olid nad juba ju Eestis, tulevad need soldatid sisse, käised üles kääritud nagu jalutavad ja venelased muudkui jooksid. Ja siis, kui Põltsamaalt venelased välja läksid, siis seal on küla Pauast vere ja seal paarsada meetrit teest eemal on üks talu ja muidugi mees verre see oli läinud, kui teda seal üldse oli. Ja siis vanaema ja väike laps olid seal õue peal siis üksiksoldat, kes viimasena läks, seal see siis laskis püssiga neid. Üks neist sai surma ja teine vigastada. Ju hävitama niisamuti tulid ju elektrijaama sisse ka. Ja, ja siis tuleb üks allohvitser tuleb sinna sisse ja et kus on siinse kõige õrnem koht, et õhku lasta? Küsis teie käest, minu käest, küsis ja ütlesin, et no kui ma nüüd selle generaatori annad, siis seda ei paranda geeni. Aga vot näsit lüli, kilp. Viskas sinna taha granaadi ja see kõik välja siis elektrijaama aknaklaasid, need purunesid muidugi selle plahvatusega ja siis seal mõõtriistade omad ka, nii et kui olid sakslased sees, siis saevad kohe pool kallast. Kui lähedalt Te olite eelviimase linnapea kuldiga tuttav? No mina olen tema Väimis. Kas teil sõjasündmuste keerises oli teateid Koldist? Õõtsa oli minu kodutalus. Varjus teie kodudes just ja Pärnumaal, Pärnumaal ja seal tal oli siis tehtud karjamaale punker. Aga siis ta oli ka niisugune. Ega ta ei, väga ei karda, sest et seal oli üks naisterahvas, jäi haigeks ja seda oli vaja arsti juurde viia, aga arst oli Sindis. See on 24 kilomeetrit, sealt. Tema võttis hobuse, viis selle sinna. Ei kartnud. Ida oli selles osas ta oli jah, karastatud küll ja ta nagu oskas näha, mis tulla võib. Elektrijaamale mina sain veel enne seda, kui need saksa äritsid ära läksid, aga Vene valitsus juba oli. Siis ma käisin linnapeaga rahas noorimas, et selle keele maksa vaskliinide eest. Ja, aga seda me ei, ei saanud kõiki ümber teha, sest meil Põltsamaale ennem oli alaline pool, aga tuli üle minna selle Ulila voolu vahelduvvoolu peal. Ja osa sellest vasest jäi alles. Ja said teada kuidagi, et seda maske on olemas. Ja tulid siis linnapea juurde, et linnapea annaks seda Saksa sõjaväele. Gold ütles, et see ei ole minu vara, see on rahva vara ja mina seda ei anna. Sellest oli küll. Ükskord kutsutakse teda jälle sinna härraste juurde ja ta pani siis viltu minema. Kadus jälle, kadus jälle ja, aga siis ta peitis ennast Põltsamaalt. Ja siiski said teada ja ükskord tuli sisse haarang. Ja arengul sai ta siis haavata jalast väljas. Siis oli ta Põltsamaa haiglas, Põltsamaa noored mehed, need tahtsid teda sealt ära varastada. Aga ju need siis said ka kuulda ja ei viidi Tallinnasse Patarei vanglasse, seal ta oli peaaegu aasta. Ja hiljem siis viidi tagasi Viljandi vanglasse. Ja siis temale määrati mul abikaasa, ütleb, et ta oli 10 aastat saanud, aga minu mälestuse järele oli niimoodi. Et ta sai 12 aastat. Esimene otsus oli surma, siis vähendati seda 12 peale, et ta on ikkagi kommunismivastane ja kuue aasta peale, et ta Venemaal võitlusi juba kommunismi vasta. Nojah, ja siis, Viljandi vanglast, siis kui juba sakslased ära läksid siis üks minu tuttavatest viis talle jalgratast, Ta, kui väravad juba lahti tehti ja läks jälle sinna Pärnumaale metsavennaks, metsavennaks ja kaua tal õnnestus end varjata. Tema suri seal Pärnumaa metsades, mitte seal minu kodus, aga siis punkrit tuli ju vahetada nii peaaegu iga kuue kuu tagant. Ja ta suri metsas. Kas ta tabati või ta eiei suri seal. Nii et mina läksin talle veel toitu viima. Ja siis ta seisis. Tal oli üks niisugune pink seal kivi ääres ja ta on ühes kausis jalgu pesnud ja seisis niimoodi, ninast tuli verd tulnud tähendab peaaegu istukile, aga ta ei istunud mitte. Ja siis metsavennad. Siis matsime ta sinnasamasse maha. Palju seal metsavend, õli temaga koos. Temaga koos ei olnud ühtegi, tema oli üksinda omas punkris, aga vahetevahel seal käisime ju. Nüüd rääkisite oma aiast, aga kuidas teie enese elu arenes neil keerulistel aegadel? 1941 jäid elektrijaama tööle, te päästsite elektrijaama võiks ütelda ja niimoodi ja aga siis oli niisugune olukord, et see võim läks ju Koldi vastaste kätte. Ja mina olin nii nagu tema saba ja ma katsun sellest eemale minna ja siis mina läksin vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Mis üksuse? 38. politseipataljon, see formeeriti Põltsamaarahvast ja Viljandist. Nii et mina olin elektrijaama juhataja, olin 16.-st oktoobrist 31 kuni 16 oktorm 41. Väljaõpe oli Viljandisse. Nii palju kui teda oli, sellepärast et oktoobris läksime ja siis juba jõuluõhtuks või uue aasta õhtuks me olime juba Tartus otsaga ja seal siis läks veis edasi Pihkva kaudu. Noosse, seal oli lennuväli ja seal siis hakkasime seda lennuväljavalvet tegema. Ja siis kevadel sealt märtsi Sist viidi meid siis luugasse luuga linna. Ja seal siis hakkas see partisanide tagaajamine. Mina olin sel ajal olin selle autosalga vanem, sest et seda oli vaja saksa keeles seal ajada ja teised nagu ei olnud keele oskajaid ja autojuht olid maga juba enne. Ja siin on jälle üks huvitav asi. Siis, kui mind seal kinni võeti, siis ma mõtlesin, et no kurat, mispärast see asi pidi nii juhtuma. Kestid võttiski saksa politsei, miks? Sellepärast, et ma tegin dokumendid seal kahele mehele, kes tahtsid sealt ära minna. Dokumentide valmistamine oli minul võimalik. Aga need kukkusid jooma ja otsad jõudsid minuni välja. Tähendab, nad tahtsid politseipataljonist jalga lasta lihtsalt jah, Saksa sõjaväest minema, ühesõnaga metsa. Aga ei läinud nii et koost tulime siia Tallinnasse olime esiti seal, kus oli see Aeroflot Vabaduse väljakul, Vabaduse väljakul ja seal oli mingisugune saksa väeosa. Ja me ei teadnud siis oma saatusest midagi. Ja siis tuldi sinna sakslaste juurde ja seal öeldi, et Viiendad hotellastoriasse. Kurat meediumid Kawe keldrisse. Kawe kelder oli, sakslastel ka kasutusel oli, oli, seal oli selles mõttes, kui nüüd Vene vanglaga rehkendada, ikkagi vabam otsus, mõisteti mulle siis kohe seal ära ilma edasikaebamise õiguseta ja tuli siis edasi istuda, siis viidi patareisse patareis seal siis ma olin seal raadiotöökojas, remondi peab neid. Ja siis, kui see oli see üheksas märts, vaat siis ma nägin seda pommitamist ka ja üks tuli sinna välisseina peale seina, siis oli auk. Niimoodi ta oli just seina peale see pomm tulnud. Aga muidu sealt meie kambrist paistis, kuidas need pommid sattusid või langesid sinna merre. Ja kohe vee sees tuleb niukene, punane sammas tuleb välja. Ja no aknad, klaasid läksid kõik puruks, aga mina võtsin oma teki, panin selle akna ja siis ei tullut külma enam. Minu magamise koht oli akna juures kõige ligem ja see oli üks kitsas pinkus. Päeval istuda sai, aga mina olin harjunud niimoodi kitsal kohal magama, ma võisin ka pingi peal magada ja seal oli poolest parem, et lutikad ei tulnud sinna kallale. Lutikad läksid soojemali. Et aken avanes siis merele ja Tallinna lahe Tallinna lahele ja sealt ta on peaaegu selle angaaride. Need jäävad vasakule, käivad ennustus hakkas täituma, olite kroonumajas suure vee ääres. Ja, ja see oli siis see lühem aeg. Kui sakslased siis nüüd minema läksid ja siis sai minu aeg kah täis ja siis saadeti mind jälle päevasse tagasi. Aga see oli juba nii-ütelda lõpumärgid, siis inimesed juba hakkasid vaatama, kuda pidi koju minna. Mina, mina läksin koju ja valmis, läksite Põltsamaale? Ei Põltsamaal mul midagi nagu ootamas ei olnud, aga siis mina oma kodukohas seal, noh, ema oli veel seal. Ja ma läksin siis Tootsi. Algul olin siis elektrikuna ja pärast siis sinna tuli Ulila elektrijaama juhataja lepp. Tema siis tahtis, et mina läheks rabasse sinna meistriks, ma ütlesin talle, et mina ei tea ju rabast rohkem, kui seda maakaardi peal, ma olen näinud. Siis täitlasta oled. Aga sul on ju siin? Näitas oimukohale. Ja siis ma terve suve läbi olid siis seal rabakuradiks. Nojah, aga siis seal siginesid need metsavennad ja ring hakkas nagu koomale tõmbama. Need suunad tulid sinna meile välja. Ja üks hommikul, vot siis ma olin juba seal vabrikus meistriks, selle briketi valmistamiseks pressi peale ja tuldi ütlema, et mind käidud samas kodus. Siis mina enam koju ei läinud, läksid siis metsa kaudu koju ligidale ja vaatasin, kuidas see asi siis seal siis oli ja siis sain emaga sain siis ühendust seal ja ja elasin siis ka metsas. Kas te elasite Koldiga kuus või lähestikku? No kuidas juhtus? Sellepärast see punker oli võrdlemisi väike, aga siis mina katsusin seal kodus olla ka. Meil oli tehtud üks niisugune vahesein tehtud sinna ja siis sinna vahele ma sain minna, kui häire oli, ja ükskord ema mind päästis sellega ka seal oli niimoodi, et sein oli tehtud laudadest, seal oli uks ja selle ukse küljes oli riidenagi võtsid ukse lahti koos riidenagi iga ja siis said sisse venna, tema pani siis selle väljastpoolt kinni ja, ja oligi kõik, aga seal oli põrandal oli kartulid ka maas, lükkas need veel sinna ette, et, et seal ei saa ju kedagi olla. No tulid siis sinna haarama, ema oli siis nii kaval, et näe, lamp kustus ära, ma ei saa vastaseid. Ja siis ükskord, kui ta sai selle lambi sinna, tulid veel niisuguse häälega, et vaata sõbrad. Aga siis, see oli juba teine kord. Siis kui nad tulid sinna sisse, hakkasid siis uurima, kõik. Sealt oli siis raamatukapi, viidi ära, raamatuid ei olnud vaja kellelegil. Siis tagakambrist viidi siis riideid ja värke, mis seal siis oli, need viidi ära. Aga need, kes nüüd viimasena tulid, see ruum oli juba niiskunud ja ei saanud seda kapialtust niimoodi lahti, laseme selle luku puruks, siin. Aga see lugu laskmine oleks minu jalgadesse tulnud otsekohe sealt läbi. Nüüd asi läheb hulluks, aga teine ütles, et ei noh. Katsume ikka niisama lahti saada. Saidki lahti vaadesti kurradi, vargad kõik ravinud. Ei olnud selle asjaga rahul, aga lõpuks ütles, et aga termomeetri sain ikka ja siis ära minnes vill tahtsid, et paneme põlema maja. Aga siiski see teine oli nii palju targem, mis see on ju ikkagi riigi vara ja mispärast me teda siis põletame ja läksid siis rahulikult. Olid need siis NKVD mehed? Ei parteimehed, seekord te pääsesite ja siis seal siis kolm aastat, mis ma metsas olid ka? Tulite ise välja ei siis kui oli ju see gold juba maetud, see oli suvel. Aga siis nadigi ajasid neid jälgi mööda, aga sisse minu kinnivõtmise eest, mina nagu oleks olnud, selle pandi pea oli 8000 rubla, oli siis määratud nendele kinnivõtjatele. Ja siis, kui tuli haarang seal, kus ma nüüd ennast peitsin, see oli ühes talus siis mina sain sealt minema ja teised kaks oli ka veel. Ja siis me saime seal Koldi punkris, saime siis kokku, teised tahtsid kohe ära minna. Et lähme edasi, aga mina mõtlesin niimoodi, et no meil on ju veel, et las läheb hommiku valgemaks, siis hakkame minema, siis me näeme, kus meil on, ja hommikuvidevikus tulidki sinna. Koertega ja. Terve siis kaks autot oli neid püünis olid need vene sõdurid, Vene sõdurid ja puht vene keel oli. Et nad käsutasid seal siis välja, üks mees, kes oli juba ärkvel, see pani kohe välja, temal oli, mis oli ka, ja see lasti kohe sinna ukse ette maha. Siis käsutati veel kord välja, siis tulin mina välja, minul kirves käes. Ja siis võeti mind sessi ta kinni. Mul oli uus karvamüts, oli peas õieti kohe ära üks soldat, padi selle oma pähe. Aga ohvitser keelas selle ära ja see anti mulle tagasi. Kolmas mees, kes sinna sisse jäi, siis käsutati väljas ei, välja ei tulnud, aga tema oli nüüd kõrgemal lavad sil ja tema lasti puusast läbi nii-öelda vere kahutusega. Siis suri seal ja granaat visati ka veel sinna sisse. Kolm teid oligi, kolm oli meid sealses. Ja mina sain siis ainult selle granaadikillust, sain kätte, said, eks pisike märkamisid olles ise väljas, sel ajal jah, juba punkrist välja juba juba punkrist väljas ja, ja aga mul oli, siis oli hästi paksu villa ja nahaga kasukas seljas, see päästis. No esialgu viidi Tori valla vähese Tori vallamajas, seal ei peetud meid kaua. Õhtuks olime siis Pärnus, te ütlesite töid, kes siis veel olid seal? Need, naised, kes meid varjasid? Viidi Pärnusse, all keldris, siis. Seal ei olnud siis muudkui põrandal tuli olla, väljakäiku seda ei olnud, süüa ei antud. No siis järgmise päeva hommikuks oli see Boris Kumm oli Pärnus vaatamas, mis nägusi metsavend siis olla, käis tee juures all keldris tema palged, tema palged, et sinna ülesse, kus oli terve rida neid mehi siis seal täis. Ja, ja siis tema küsitles siis mind sealt alust, kus mind nüüd haarama tuldi. Sealt nad said puskarit, 17 liitrit satusse, niukene pudel nende kätte. Aga seal oli teda rohkem ja siis puskariajamine oli veel pooleli seal saunas. Ja siis tema küsis, et aga miks ta puskarit siis nii palju tegime. Ma ütlesin, et noh, aga perenaisel oli ju maksud nii suured, et ta ei jõua neid teisiti teha kui ja keegi appi ei tule, ilma selleta, kui mudelid ei ole. Jajah. Ja siis selleks see asi lõppes, no eks homme Nad küsivad teie käest siis pikemalt. Ja siis küsis ka veel, et. Mikspärast ma üldse metsa jäin või lained on amnestia. Ja siis ma ütlesin, et me teame seda neist teada. Et see on kõige pikem aeg, on kuu aega. Ja siis on suitses ikka vana rada. Aga siis hakkas tulema kohe neid süüdlasi, kes olid metsavennad jutu järgi ja siis tulid, hakkasid uurima, kuidas see asi siis tõeliselt oli. Sokutati vale metsavendi teile just just ja kambris jaja. Seal siis üks küsis ühte, no see oli näha kohe sellepärast, et need tulid ju niux, paremas riides ja rõõmsa näoga ja mõnele toodi veel toitu ka. Seda ma teadsin, et, et neid on igal pool ka seal, kus neid ei oska arvata. Ja nad tulevad ju kohe sulle ligi ja no milleks on võõral seda vaja teadu, mis mina olen teinud, kaua teid seal keldris peeti? Pärnus? Kuus päeva ja siis siis toodi siia pagari keldrisse ja Pagarisse viidi siis viidi esimesena, viidi sinna sauna kus olid need eelmise äramineku jäljed veel seintele mahalaskmise jäljed ja mis aastast siis, kui nad ära läksid siit 41. Ja siis sel ajal oli veel seal see kes nimetas ennast kas pagari või patarei hirm. Ja see case alati vormis, Nagano oli seal külje peale. Jõllitas altkulmu vaatab ja siin oli üks lauluväljakul, oli üks mingisugune Nende veteranide kokkutulek ja siis tema oli ka seal Temai seltsinud kellelegi. Tema käis üksinda, käis ringi ja vaatas. Aga nüüd ei ole seda näha olnud, nii et ta vist. Läks siis sinna, oma kodumaale. Kes teie üle kohut mõistsid? Tõlgiks oli seal siis kaheks juuditüdruk. No vahelt rääkis mida, mida need kohtunikud siis ütlesid vene keelt ma sel ajal tundsin väga vähe. Ja see kestis terve päeva ja see oli selles Rosencrantz tänavas teisel korrusel. Palju siis kohtualuseid oli? Kuus, need kõik, kes meid toitsid kõigile. Ei olnud, tähendab hinnaalandust kõigile 25.