Tuli kiri. Lugupeetud kirjutamata memuaare, Mare toimetus, olend olete järjekindel kuulaja. Seepärast julgenudki tülitada ka omapoolse ettepanekuga. Olen nii-öelda vana ja staažikas metsavend, kuigi minu panus võitlusse okupantidega oli null. Oli nimelt kaheaastane, kui isa võttis ema ja minu ning pages. Nii, et minu lapsepõlv möödus punkris ja kõikvõimalikes seiklustes. Allkiri Tiit Vahemets. Missugused on teie kõige varasemad mälestused, esimesed lapsepõlve mälestused, missugusena ta mäletate oma ümbrust, esimene lapsepõlve mälestus on. Ma tulin vanust, ma ei mäleta, kui ma tulin välja alusest punkrist ja tulin õuele ja järsku vaatanud päike tõusis koduõuel, suur suur niinepuuks, süttida meil kasvas. Ja päike tõusis selle tagant niiviisi. Rohi oli hästi niiske, kevadine niisugune õhk oli ja hakkasin nagu õue peale tulema. Järsku. Mul on isa sosistab, et poiss, kao. Ja ma kähku lasin kõhuli. Roomasin sinna punkri avause juurde tagasi seal ja mina ei all ja läksin sinna alla peitu. Ja siis mul tuli järsku mõte, et miks ma pean niiviisi ennast peitma kõigi eest. Ja eile muidugi ma kuulsin, isa ütles, võõrad mehed liikusid külatänavalt mööda ja siis oli sunnitud peitma ennast sireli alla ja mina siis kadusin punkrisse tagasi, seal kõige eredam mälestus, nii. Mis kus, mis pani mind mõtlema, et miks ma pean minema niimoodi? Isegi vist nutsin seal punkrisse, kontrollin kõhulisele lavatsi peal ja ma nutsin, missugune punker seestpoolt välja nägi. Punker oli meil vana kaks Aitali kõrvuti ja siis aidaa vahel vana vankrikuur ja sealt vankriga koristaks meil käik alla otse see oli kuskil poolteist meetrit sügav, siis läks neli, viis meetrit alt, nii et me pidime käpuli minema. Mina ja vanemad ka muidugi, ja nelja-viie meetri tagant siis läks niukene väike tuba, nii et isa sai sees püsti seista selleks Aid all olija, isa seisis sees püsti ja ema ja noh, mina muidugi. Mul juba. Ja siis punkris oli kolme inimese jaoks kõrvuti, saime magada, madal lavats, sentimeetrit 20 vastu oli maapinnast kõrgemal ja siis oli üks poolemeetrine lairiba selle voodi ees, kus siis jalatseid panna, kui tõusid nurgas oli 25 liinina, nimetati bet, lambid olid sel ajal see siis põles ja nurka ümbritsetud plekiga, siis see läks kuumaks ja andis siis sooja. Ja põles nii päeval kui ööl või ainult päeval ei ta tavaliselt päeval ja noh, isa oli kangelu, Käia ema, mõlemad kae, siis õhtuti loeti ema põhiliselt siiski kodus, see oli selline elatusvahendiks ja mina heitsin magama, ema kodus ärkasin tema kodus. See on nii, aga siis päeval, kui päike sees olime, siis jah, ikka põles ka kogu laudpõrand, laudseinad, laudseinad olid, vaidlesin ise ehita, sellest mäletan. Seinad olid lauad ja peale löödud pilpad nagu, nagu praegu pilpakatus, vot niimoodi oli veel löödud peale ja siis toru läks meil lae alt läks aidast välja, see oli nagu õhutorule mõeldud, siis. See oli põhiline ess luugi kaudu muidugi ka soojad oli, mäletan isegi koerakutsikad ronisid alati talvel sinna sooje visaldagi, seal luugi, talvel irvakil. Patsy ja Patsy olid seal punkris seesi. Praegu mulle tundub talle väga-väga hubane koht. See oli teie esimene kodu, minu esimene kodu, mida mina mäletan niiviisi ja kuidas sissekäik oli maskeeritud sissekäigule. Kukk oli lihtsalt heinad, olid peal ja vana katkine vankri Ratasele luugile peale pandud kinnitatud luugi lükkas ülesse ja ja, ja vana vanker oli ka selle luugi peale, et luugi tõstsid üles, siis tulid vankri alt välja. Te kirjutasite, et te olite kaheaastane, kui algas teie metsavenna elu, jah, sest metsa läksime 44. aasta detsembris. Mina muidugi seda aega ei mäleta, aga navi isa ja ema mulle täpselt selle ära ütelnud. Kes teie isa oli ja miks ta pidas õigemaks varjuda. Isa. Mees kasutati, tema on teeninud kolme riigi sõjaväes ja iga kord on juhtunud vale poole peale Eesti sõjaväes oli see meeldinud venelastele Saksa sõjaväes ei meeldinud talle endale ja kui ta vene sõjaväes oli, siis seal ammugi ei meeldinud, et tema oli, kui sööbinud valitsus siia tuli, oli Eesti sõjaväes. Nii palju ma tean öelda, et siis kui täid pidajate Venemaale viiest automaatselt nagu tema, läks selle lae alla ja siis kui nad jõudsid enne püssi jaama, isa ja tema sõber ütlesid, et laseme jalga, et see asi ja tee lõpp. Ja see kangelane, meri, seal ei tahtnud joosta politruk juurde, nad olid siis seda natuke raputanud ja püssijaamas lasid ennast rööbaste vahele maha, kuna Austriast minna ei saanud ja rong sõitis minema. Ja siis, kui juba ta läks, sakslased tulid Saksa sõjaväkke, seal ta ei olnud mitte kaua, sest sõber soovitas tal minna politseis oligi Eestis politseis. Ja kui siis lõpuks vene valitsuse uuesti tuli, oli teil plaanis enne minna, et Rootsi laeva peale ja kui nad olid sadamas seisnud sisal ütelda, et niikaua kui ükski eestlane veel Eestis jääb, mina ei lähe emale ütelda, mina näen, et kas sellest aitab ja niimoodi jäid. Ja siis ta töötas kuskil mingisuguseid elektrivõrgus ja me elasime Tallinnas sõja tänaval ja kuna talle tuli kutse viisakalt pagari tänavale siis ta taipas, et vist ei ole mõtet minna. Võttis Ma ise sõitis maale oma isakoju tegelikult olemas seitse vallastel pruuna, külavahemetsa talu oli selline. Hakkasime seal elama ja ja põhiliselt see oli siis meiega kodupunkreid, muidugi oli meil rohkem nopitud aluseid, punkreid, meil oli tehtud veel üks vana vana talu ahju, lõõr oli seest tühjaks tehtud, et kui me toas olime ohtliku sisse sinna lõõri kolmekesi püsti pugeda ja seal siis seista ja see oli siis ka ukseni kaetud, vaibaga primitiivne, selline küll külainimeste eest varjatud ikkagi. Veel oli kahekordse seinaga oli eraldatud ühesõnaga tuba väiksemaks tehtud ja siis siin vahepeal ja siis sealt läbi riidekapis, sinna isegi väga külmadel aegadel ja siis, kui ma veel väga väike olin olnud, siis magasime seal ka talus oli siis ka ikkagi keegi pärisperemees ja isa, ema, ema, isa, ema ja isa õde elasid seal need rohkem ei olnud, vanaisa oli surnud, söök tuli nende käest, söök tuli nende käest ja muidugi raha, mis oli vaja, ema näputööd ja isa tegi, tegi raha sama koniga, sest võimalusi oli metsale ligidal samagonni saba pannale sel ajal kõvasti hinnas. Ja see oli siis selline rahaline sissetulek, allik ise ei saa isegi ennem ütles oma vabaduses ja ütles, et ei võeta, et seekord juhtus raha rohkem vahel olema kui praegu, sest liikumist oli vähem. Et ega me ausalt öeldes pidevalt seal paigal ei olnud, sugulasi oli väga palju üle Eesti sai ikkagi ringi käidud, ohtlik oli tihtipeale olla kaabel kaasas. Sugulased olid asjaga kursis ja sugulased olid kõik asjad kursis ja ma ei unusta kunagi nende abi ja isegi paljude tuttavate abi, kes ikkagi oskasid päid peita ja varjata, kui oli vaja sealt oma talust nagu jalga lasta vahepeal ja sedagi peaks hindama, nad kogemata välja ei lobisenud. Mina imetlengi, neid mul ei, tädid, tütred, tädipoeg või oli nendega ma sain siiski suhelda, kui lapsed, nemad hakkasid koolis käima ja nad isegi koolis ei lobisenud, et selline inimene kuskil on olemas, seda ma ei oska siiani aru saada, kuidas lapsed said suut peetud. Kuidas teile hakati maailma asju seletama ja seletama seda missugune teie seisund on, kes te olete, kes on metsavennad ja miks te nii elate? Kui ma ei eksi vist isegi sel sel samal korral, mis mu esimene mälestus jäiguma seal punkris nutsin ja isa tuli punkrisse, siis vist oligi nagu tõsisem jutuajamine, nagu isa püüdis mulle selgeks teha, miks me peame varjama ja kelle eest. Me peame varjama, sest siiani lihtsalt öeldud, et kui võõrast päästis, lase jalga. Aga seekord, kas tal oli kindlasti väga kahju ja väga raske ja püüdis mulle selgeks teha ja siis siis sealt ärkas, selline viha? Ma ei taha, muidugi oleme nüüd ma olen targem, aga venelase vastu rahvus ei ole kunagi süüdi, on ikkagi üksikud inimesed või. Aga sel ajal tuli viha ainult venelase vastu, nende pärast see asi oli ja siis mul hakkas selline viha nagu nende vastu tulema ja siis muidugi hakkasin raamatuid lugema, väga varakult hakkasin, kui ema ja isa leidis, sel ajal oli väga palju neid raamatuid Eesti rahva kannatuste aastad, isegi vabadussõjaraamatuid oli neid lugema. Esimene, mis ma mäletan, oli küll tasuja, aga teine, mis jättis väga sügava mulje, olid nimed marmortahvlil. Minu hea kohta, ma lugesin juba need läbi, noh, rääkimata muidugi, raamatut ei olnudki praktiliselt saada. Kumseid lugema õpetas ema v isa. Vist mõlemad olid asjalised, sest nemad õpetasid tegelikult mind terve selle metsas oleku aja. Kui ma läksin kunagi koolitusest, vast tuleb edaspidi küll siis siis ma läksin juba neljandasse klassi, kuigi oleks võinud minna viiendasse teadmiste poolest, aga mitte sõnagi vene keelt ei osanud. Kas te lugesite midagi muud ka peale juturaamatut? Peale ilukirjanduse ja nii huvitav, kui ta ei ole, ajakiri Pioneer ja neid mulle kunagi, kui meid kinni võeti, läbiotsijad olid väga üllatunud, et selline tohutu pioneeride kogu on, on sellisel mehel? Jäi seda, ma lugesin seal ilmselt ka ainuke laste ajakiri, mida sa ei lugedagi. Ja veel oli jah, lugesin ka see laste maailm, mis seal eesti oma kunagi vana Võrrelda siis ka, aga siis ja sealt mul viha, viha seeme kasvas. Kui lugesin Pavlik Morozovi kangelastegu, siis peale selle ma enam ütlesin emale enam rohkem ära mulle tooneid. Räägiti, kuidas ta isa üles andis isale nagu noris mu kallal, et millal siis sina lähed ütlema ka? Restart peale panete, veel enam ei lugenud. Ja need muie muud peale ilukirjanduse, jah, nagu ei olnud just teaduslike raamatut ei lugenud aga kooliraamatud õpikud, õpikud olid jälle tänud tänu siis nendele sugulastele, kes olid juba koolis käisid nemad siis muretsesid mulle kooliõpikuid ja isegi nende vihikuid sain selle kaudu sisse. Ei õppinud. Õppimise isu oli suur ja siis ma õppisin inglise keelt, ema oskas inglise keelt ja isa õpetas saksa keelt. Nii kuidas parasjagu aega hommikuti tavaliselt hakkasime õppima siis kumb siis võttis käsile parasjagu ja anti mulle siis õppetükid kätte ja tehti siis etteütlust, jäädi, kirjutasin kirjandeid ja sellised asjad olid matemaatikat, õpetas põhilised teema. Isa siis kasvatas nii poliitiliselt rohkem ajalugu ja vot need olid siis isa isa ained, geograafiat ja aga hiljem, kui punkrisse õppisime vähesest, ega me hiljem, kui asi rahunes, siis me olime nagu punkris, päeval olime ikka juba toas, kui oli rahulik, siis läksime päeval tuppa ja sai toas õppida punkris. Isa kartis meile silmade pärast, ta ei lubanud mul tegelikult suurt lugeda sealgi. Aga paratamatult tehti peale tuli, siis oli ka päevi, kus ei saanud mitu päeva punkrist üldse välja. Kas teil oli üksik talu või elasite külas? Algul oli küla ringi, aga siis meil sõna otseses mõttes peab, ütleme teiste inimeste õnnetus sai meie õnneks, sest sinna tuli voligol Aegviidu polügoon, ulatus sinna meie küla alla välja jääd, küla tehti tühjaks? Ei, ainult meie maja, tänu sellele tädi läks polügoni metsavahis. Teise tädi talu jäi ka alles sinna kõrvale. Need olid kaks talusid, mis olid kõrvuti, siis oli meil väike jõgi üle, see oli juba veel kolhoos ja seal oli kah ainult üks talu, mis meil ligidal oli, ülejäänud olid kõik eemal. Need meid eriti enam ei häirinud. Aga kuni selle polügooni tulekuni, siis oli küllaltki, liiklus oli küllaltki tihesest, Ajad olid kaugemal, aga tee läks meie maja juures päris läbi. Aga hiljem olid nii, et Vene sõdurid praktiliselt olid oma tankide, nendega meil nagu ihukaitseks, siis me enam praktiliselt ei kartnud, öösiti magasime punkris, päeval väljas ja mina olen isegi poisikesena vene sõduritega tankiga ringi sõitnud, nii et et keegi ei teadnud enam kahtlustada midagi seal ja küla üle jõe, see talu oli meil kah tuttav talu peremeessugulane isegi kaugelt. Ja kolhoosi hobusetall tehti vahepeal meie vanaema talu lauta siis asi natuke tõsisem inimesed käisid siis hobuseid võtmas, siis selle aja pidi alati varjul olemine, kunagi ei teadnud, millal keegi tuleb tagasi tooma. Avilliamisega likvideeriti sealt. Kas on meelde jäänud ka mõni riskantne olukord või eriti ärev päev? Oi, neid on päris mitu, mis mul kõige rohkem jällegi meelde on jäänud, see oli 49. aasta küüditamise. Mul oli selline asi, et mul oli parasjagu silma, läks mingi okas või ork, läks mul silma ja silma hakkas mädanema ja midagi ei jäänud üle, siis sõitsime ema ja tädiga, sõitsime Tallinnasse üksi uudistama, arst oli veel. See sisu opereeris silma, midagi, pandi silma, mingit pastat välja. Reieri silme, tulime siis õhtul tagasi ja tulime tagasi, tulime Patika jaamast maha, see on enne tehtud natuke. Ja siis oli naabrinaine, tädi oli vastas meile hobusega, tõi meid ära, ütles, et külas on midagi väga hullu lahti. See oli juba õhtune üldisi rong ja ja tulime koju ja isa ütles, et ära ööseks punkrisse eye, et kaome ja kuhugi kaduda ei olnud, mulle pandi suur paks kasukas, kas selga emale midagi soojemat, isa võttis kaasa samaka pudelid, kaks tükki meeles ja läksime kohe sealsamas talu kõrval oli mäeküngas ja hästi madalate okstega kuused. Ronisime sinna kuuskede alla ja seal siis hakkasime vaatama, et mis edasi saab. Ja see läheb meelest ära, sest kuigi talud olid kaugemal koerte haukumine, loomadega harjumine, naiste ulgumine, venekeelne kisa, kõik ostis hästi, niisugune vaikne nagu oli siis vooris sealt mööda jaotusi, ma ei mäleta, palju, neid oli hobuseid kuni hommikuni välja. Ja huvitav, kui isa võttis selle julguse, et hommiku kui valgenes ta lasi meid hobusega viia uuesti tädil jaama, istusime rongi, sõitsime Tallinnasse, sealt Pärnusse, ema õe poole. Lihtsalt et sealt ilmselt keegi ei tea otsida, kes me oleme seal mitu kuud, see ei lähe mitte kunagi meelest ära, lihtsalt ei saanud, et need koerte karju, karjumised ja naiste nutud ja need ei lähe ära, ei unune. Ja nahkeni humoorikamalt võttasid, mis meelde jääb, on? Ei saa. Ajas sedasama hakkad ja siis oli, sellest sai raha ja tal olid oma kindlad kliendid teatud kohtades, kus ta siis viis ja ükskord võttis minu kaasa kaks kanistri täita samagonni, lasime jälle rongi peale kahekesi nagu õiged mehed, ma olin siis ka kuskil kuue seitsmene rongi peale ja sõidame kenasti ükskord Kehra jaamas passikontroll käisid küllaltki tihti sel ajal. Ja isa võttis mul nagu kaelast kinni, vajutasid poistega vaestatavad väljakäiku sinna ja noh, muidugi karjatasin seal paja ruttu minna ja isa pani neist robinal mööda menukat poisikese Läda ja saime siis ette koridori. Nii kui sina tõmbas ukse lahti minu kaenlasse ja hüppas rongis väga kiiretel liikuda, saanud jaamast alles väljamine hüppas ja siis ma kuulsin vist esimestega vist viimast korda nii ilusalt kõva sõimu, kui ta vandus, et 40 Riipits awake Tallinna poole. Ja ka meie nahk oli ikkagi päästetakse passi või ei olnud isal kedagi üldse nende passi kontrollidega oli väga palju tegemist, sest sel ajal ju väga palju liikusid. Ja huvitav oli, et alati läks meil õnneks, ma tean, et Tallinnast, kui kuskil sõitma hakkasime kodu poole alati isa käis perroonil ringi kuni rongi jalasõiduni, ilmselt ta juba arvas. Vaat millised on kahtlased mehed, kes võivad kontrollida või midagi sarnast ja kui juhtusid mõned sõjaväelased, pealegi võitsid selle rongi kunagi sõitma, isa läks siis viimasena rongi alati viimasena ja rong hakkas liikuma, siis hüppas peale ja ja kui midagi ohtlik oli, siis ta hüppas juba Esseltsid, vähemalt Ülemiste jaamas hüppasime maha. Ühe jaamavahega nad alati istusime, keskmises vagunitesse on mul ka nagu meelde jäänud, et tal oli selline süsteem ikka välja töötatud, eks elu ütles kindlasti. Missugused olid metsavenna jõulud? Väga toredad. Ma ei olegi vist täiskasvanuna veenab. Võrrelda muidugi ei saa, aga, aga nad olid tõelised jõulud olid, olid tõesti pühad, kuigi võib öelda, et meil oli kogu aeg püha töölegi. Aga meie jaoks olid pühad punkris oli jõulupuu ja huvitav, et jõuluõhtul me olime Alatvas. Ööseks läksime punkrisse tagasi, aga õhtud olid ikka toas käis jõuluvanaga siis naabrimees või, või tegi isa iseennast jõulukorras, kuigi ma teadsin, aga ta ikkagi tuli. Ja söögid olid nälga ei tundnud küll ka kunagi ja ikka kõik, kõik jõulupühad sai ära peetud, kuni kolmekuninga tuli välja tellilises tõesti tore külarahvas, et nad ei reetnud, et nad mõistsid suud pidada ja tänu talu tõesti selle külarahvale kõiki muidugi ma ei saa, USA ei saanud usaldada ja kõik täna ka siis seal oli ka igasuguseid, keda me väga pidime kartma. Sest nii-öelda veel, et kui nüüd need inimesed kuulevad, miks nad kunagi ei näinud seal õuel liikumas poissi, sest et et teati, et vähemalt Oscarile poeg, kui oleksid poissi seal õues nähtud liikumas, et see peab olema, sest kuna õdedel olid tütred ka mina käisin kleidis, juuksed olid pikad ja kleit oli seljas. Ja käisin seal õue peal, kui ma päevalgi liikusin, käisin kleidis siis kui täditütred ka liikusid. Detsembri need, kes otsisid nüüd seal isad tahtsid näha ja isa-poega näha, siis need seda kunagi näha ei saanudki. Isegi hiljem, kui ma olen juba vanem juba nii üheksakümnene, siis Lehtse turba, sest see oli sinna üks, neli kilomeetrit üle raba ja ma käisin seal kaupluses juba rahumeeli sest seal ei teadnud keegi kedagi kahtlustada ja, ja käisin seal kaupluses nagu süüa toomas ja siis mul ei lähe meelest ära, kui poisikesed tulid norima võõras plika ja tulid norima, aga ma olin selline Tarzani moodi kasvanud ja ma siis Klohmisin nad järjest kõik läbi. Ja, ja kui ma hiljem nendega kunagisi samas Lehtse koolis kokku sain nendega ja juba asjad kõik olid selgeks räägitud, siis ma ütlesin, et see plika, kes teid läbi kloppisid, see oli mina. Et see on niisugune tore asi, on meelde jäänud, aga nendele muidugi meeldisid võõrad tüdrukud, nüüd lähme norima, no aga ei arvestanud, et sellisega tegemist on. Pali Tarzani moodi tõesti oli, kasvatasid öösiti, tavaliselt liikusime metsas, talvel käisime suusatamas, tänu sellele, et külas oli ka lapsi, oli palju, üldiselt suusajälgi oli mets täis ja siis öösiti läksime isaga välja, siis suusatasime. Hommikuks tulime tagasi jälle punkrisse suusad ära ja ja tööd on väga meelde jäänud, sest isa isa rääkis väga palju, vahest istusime kuskil kännu otsas, ma seisan siis nüüd nii poliitiliselt kasvatajaid, nii et ma täielikult teadsid, miks me seal oleme ja mille mille, mille eest meil kunagi tuleb ka võidelda, ikka seesama Eesti Iseseisvus Mähaasime sel ajal taga ja mul on väga kahju, et mu isa silmad nüüd enam seda ei näinud. Aga ta nägi vähemalt sinimustvalge lipu, nägi Toompeal ära. Ja ma minust ei oleks kunagi kunagi saanud ükski ükski ükski võim kasvatada midagi ringi kasvatades. Kui ma kooli läksin, siis ma ei pioneeri komnoore hiiglite midagi, sammas isandal. Ühtekokku metsavenna elu elasite 55. aasta märtsini, ise teeb siis 11 aastat 11 aastat. Kas teie elulaadis muutus nende aastate jooksul midagi elutingimustes? Muutus? Ootused olid kindlasti, sest eks seesama polügoni tulek, see tegi meid vabamaks ja üldiselt peale Stalini surma ilmselt muutus väga palju, sest me nagu ei kartnud ära, ainuke punkris magamine jäi, aga päeval me ikka liikusime vabalt ja isegi täiesti Tallinnasse sõidud võlts eesti piires sõitmisi seal nagu üldse ei kartnud. Seda rohkem räägi kardetud kodukohtades, kes, kes võis tunda, keda, keda karta oli vaja. Aga, aga niimoodi eesti piirides passikontroll enam ei olnud, see oli niivõrd vaba liikumine, disa räägiks ja Tallinnas mind jäätis tuttavate poole, nemad, kes temaga teatris käisid restoranis ja enam sellist hirmu ilmselt ei olnud, hirm tuli ikka kodumail punkris olid. See muudatus oli kindlasti ja noh, eks minu enese püüdlused olid juba teised tegelikult tahtsid nagu väga suur kadedus, isegi tuli, kui tädid tulid, räägivad, vot, nemad käivad koolis ja mis seal koolis juurtega, vot selline õudne tahtmine kooli peab saama. Et miks ma ei saa, ma ei küsinud muidugi, miks ma ei saa, sest ma teadsin, miks ma ei saa. Seal lõppu ei tule, et mis meist edasi saab, siis ma hakkasin juba isegi selliseid asju mõtlema välja, et mis edasi saab. Ja siis isa see oligi 55.-ks märtsis isa ütles, et me läheme välja kuskil maikuus. Et asi on ikka kindel, et ega meil enam midagi jõudu ta teadis, tal süüd ju midagi erilist ei olnud, veresüüd ega midagi ei olnud, aga, aga ütles, et hea küll enne kevadet peda ja politsei teenistus oleks. Kindlasti omal ajal viinud laagrisse. Kindlasti kui meid arreteeriti, siis oli see, ma sel ajal aukraade küll ei tundnud, suure kukub mees ilmselt major ütles kohe, et küll te olete loll olnud, et 10 aastat olete siin maha matnud. Isa tegi talle selgeks, et ma ei ole mitte loll olnud, et mõni aasta tagasi oleks ma 25 saanud, kui hästi oleks läinud, kehvemini oleks kuuli saanud. Et ma olen ikkagi 10 aastat oma kodumetsas olnud, loll ei olnud ma sugugi siis ütles, et võib-olla teil õigus ja nii et et sellega muidugi sa ei kaotanud, aga eks närvid läksid emal ja isal jääks. Ma kardan, et eks ta minule ka oma märgi. Pidev taga, et tavaelu kindlasti sellepärast et ega mina lapsena päris ei osanud sellest aru saada. Mul oli kahju, et ma teistega mängides, aga isa ja ema olid hirmul nii minu kui enda pärast muidugi ja jääks nende minu tulevik. Ma usun, et neid vaevas kõige rohkem, sest keegi ei teadnud, millega asi lõppeb. Mänguasju oli ja oli küll põhiliselt isa tehtud, hiljem hakkasin ise tegema püstolid, tegin ise puust meetodit, tavaliselt siis isa muretses mulle kuskilt. Puuosa, ühesõnaga oli sellele vabariigis kas luuavarre või mis ma peale valige, press pidi olema ja ja siis muid mänguasju tegi, saba, mäletan tuuleveskid, mis päris tuulega käiski, niisugune pisike oli. Ei, seal olid väga kuldsed. Ta tegi hiljem puulusikaid ja, ja siis mööblit isegi nikerdas käte vahel. Need olid väga head puuder istunud vanaisast päritlejad. Replika tuttavad, ostsid tuttavat, sokutas teistele teed, isa tegi väga-väga selliseid väiteid, sest raha oli vaja. Kas isal oli ka relv enesekaitseks või käis ta relvata? Ja isal oli neid isegi, minu teada oli neid kaks. Bellum ja Valter, need olid kindlasti, kas seal rohkem pole, seda ma täpselt ei tea, püstolid, püstolid, olid mõlemad. Ega ta teile nende kasutamist ei õpetanud? Parabellum võtab seal lasta, ei saanud kuskil lasteaia saanud sellepärast et et pauku ei tohtinud teha. Ja üldise muidugi seal külas oli, oli väga palju, oli metsavenda, seal kuulus järi pom, punt Kenza järiks hüüti ja see võeti hiljem kinni. Näod olid meist kaugemal ja isa nendega suurt läbi käinud, tema pidi lihtsalt eraldama ennast nendest sellepärast, et tal oli vere, teised olid üksikud. Ja näiteks Me elasime pikka aega, elasime valingul. See on keila natuke maad haapsalu maantee ääres, täitsa võib öelda avalikult. Pool kilometraa äärest ühe talu saunas, saun oli kohandatud, ela eluasemeks ja elasime seal. Perepoeg oli metsavend ja selles külas tuli välja isa jutu järgi oli 18 metsavenda ja mitte keegi neid välja ei andnud. Käisid taludes tööl, tegite, et ja isal oli samagonnivabrik, oli sõna otseses mõttes 50 meetrit haapsalu maanteest, möödub mööda voorisid vene vene sõjaväe masinad ja kõikvõimalikud riistad ja siis võib täitsa avalik elamine oli. Me elasime seal ligemal vist kaks aastat. Nii et sellised seal olid, ma tean, seal ma nägin veel väga palju, sest need teised mehed olid minu arust nagu isaste olid nooremad metsavennad Nendel põhiliselt olid kõigil dokid olid olemas ja ja nad muidugi tegid ikka omaette nagu metsavendluse. Jutan käisid kauplustes, polnud ikka täiesti käisid kaasa, lisa rääkisid, oli kuulda ka, aga ilmselt elu sundis. Ja, ja külainimestest keegi kurtnud kellelegi liiga oleks tehtud. Ma mäletan hästi, mäletan isegi, kui need valingu metsavennad, leid vene sõduritega lahingud päris maantee peal käsitsi kaigastega ja asi oli selles, vahelime poisikesed, et lõid sellepärast et nemad valmistasid jaagu teede ääres, puhastasid tee äär, tegi nagu külaelanikke, augud olid virna pandud, aga masin sõitis sealt mööda ja ma ei, nii-öelda, mis mäng, see oli kettamäng, ühesõnaga nagu jalgpall oli kaks meeskonnas, ketas taoti kaigastega edasi tagasi mööda maanteed ja nad andsid sõjamasina läbi ja mängisid oma mängu edasi hakkas korjama seadmeid, hobusi ja siis mehed muidugi läksid. Mäng käis edasi, see on jäänud ka kuskil üheksandale paras poiss. Sellised mälestused nagu sellest ajast jäänud. Aga kõige suuremad sõbrad olid mul koerad, sest meil oli kindel aed, oli ümber maja, koerad välja pääsenud, kaks koera, üks pisike tehnoli hundikoer, need olid mul põhilised sõbrad ja nemad ei reetnud mind ja mina neid ja nendega ma siis ikkagi mängisime. Ega seal ei olnud ka alati aega vedruga materdada. Ta oli pisikene ja mureale siis suurem koer ja Muri lasti minu käte vahel maha. Jälle üks väga kurb episood. Isa ema sõitsid Tallinnasse, talveaeg, ma läksin suusatama juba päevaaeg ja tulid jahimehed, kaks meest ja neil oli jahikoer, aga ma ei tea, miks nad siis minu selle murega, kui läksid ja, ja mul ei ole muidugi, väänas selle koera alla. Ma võtsin, läksin ligi, võtsin Muril niimoodi kaela ümbert kinni, hakkasin äratõmbamise meest, tuli ligiveskis püssiga koera minu käte vahele. Ja, ja milleks see asi oli kõige kurvem, see, et nad läksid edasi, ma viisin selle koera, nutsin, viisid suuskade peal koju ja, ja isa tuli koju. Ja me saime ka teada, kes see mees oli seal Lehtse turbatööstusest, aga isa ei olnud võimalik minna talle isegi ütlema, et miks sa nii tegid ja lapse käte vahel maha lasta, kui see mees praegu peaks. Tuli ette, saamid selles suhtes kaitsetud, ennast kaitsta ei saanud, ei tohtinud. Ja siis Muri asemele, siis toodi meile uus koer ja selle nimi oli Camuri ja niimoodi ta jäigi meile muretsesin. Nii et sellised asjad on meelde jäänud ja väga-väga valusad hetked kas mäega meelest ära, kui poisike, vedasin seda koerakelgu peal jama, nutsin ja nutsin südamest. Täiesti sõber. Kas väljatuleku plaane arutati teie kuuldes või õlise isa enda otsusega, te seda ei tea? Me ei, arutati ikkagi, põhiliselt nõuaksid meil, ma ei tea muidugi võib-olla neil oli muid saladusi, ka kava meil oli peres ikka nii, et kõik asjad praktilised, mis vähegi kannatas apsal kuulda, arutati ikkagi ühiselt läbi, palju see minu sõna siin-seal maksis, aga ikkagi võtad ise võib-olla jättiski sellise mulje, et seal ikka kindlalt pereliige ja võrdõiguslik liige, eks kindlasti oma saladused, mis ei räägitud minu kuuldes. Ja, ja tihtipeale, kui tulid need teisi metsavendasi juhtus tulema, ega siis kõik ka minu kuuldes ei räägitud. Isegi oli kunagi, kui Stalin suri, ma tean, et see oli tohutu rõõmupäev. Kui raadiost öeldi jaa. Ja, ja siis juba korraks vilksatas läbi, saatsid kurat nüüd võib välja minna. Aga hiljem selgus, et ikka veel ei oleks võinud ai-ai seekord nagu veel minemata. Minule ta ütles juba, see oli siis 55 aastal juba talvel kevadel varakevadel, et vist tuleb minna, et kaua me, sinu elu tuleb ikka kuidagi korda seada ja tuleb ikka minna välja. Ta ei ole mina, nagu siis ikka ütlesin, tähendab minu pärast ärme lähe. Et meie küll me hakkama saame, et oled sina saanud ja ema saanud seal mina ka. Kuidas teie metsavenna elu lõppes? See lõppes märtsikuus, 20. märtsil. Läksime hommikul laua taha, hakkan õppima. Ja vaatan aknast välja, sõdurid tulevad maja poole. Ahelikus päris viisaletisaat, vaatad, milles asi on, et mis nad nüüd siis meie maja juurde olete? Tükk aega juba aastaid olnud praktilised sõdurid üldse käinud seal polügonil ka kaugemal koolis. Ja isa tuleb, vaatab aknast välja, siis väärsest võsast tulid välja kaks verekoera, hundikoerad olid, kahemäega ei saa, siis pigistas mul niimoodi kaelasooni, ütles, et poiss ära kuratitele pisaraid näita. Ei, seal oli juba selge, milles asi on ja emad akna juurde ja noh, siis ei jäänud muud üle, kui me läksime ukse peale vastu vanaemale, siis surnud ja tädi oli parasjagu Tallinnas. Sa tegid ukse lahti, siis tulid, kolm meest olid sisse. Ja siis püstolid olid neil kolmel mehel olid püstolid käes. Panin meie poole ja küsisin isa käest passi. Isa ütles, et kui mul pass oleks olemas, siis ta siia poleks tulnud. Ja siis kavandati meid köökiga, kes öeldi algul, et näoga seina poole käed padjale kukla taha. Siis katsuti meid läbi kenasti ja lubati istuda. Natuke aega seisime, keerasime ringis, seisime natuke, eks lubati istuda ja lihtsalt ma täpselt ei mäleta, mis nad siis meile ütlesid. Isal, õigemini isaga jutt käis, tõlk oli ka vahepeal, aga ohvitser rääkis teatud määral eesti keelt ka. Ja hakati siis läbiotsimist tegema. Ja siis ma nägin kamis otsimine väiksest otsiti kõik peensusteni jahukotid, tangukotid, need puistati kõik põrandale, stega otsiti relvi. Meil oli ilmselt kindlalt oli teada, hiljem see ka selgus, et kindlalt teada relva mark või õigemini kaliiber, mis peab olema sedasi sotsitiiv, no ma ei mäleta, kaua läbivad siin üleüldse käib ta ikka mitu-mitu tundi. Ja ja lõpuks nad ikkagi ei leidnud ja kõige koomilisem selle asja juures oli see, kes kirjutas ülekuulamisprotokollis eestlus püstoli peal. Tooli põhja all oli püstol hellitatud ja vot sealt sealt tema sealt keegi ei julgenud yldiselt mind aga otsima isa omatehtud toolne riidega kaetud pehme tumba nagu on ja seal sees oli. Mina ei saanudki sel ajal anud, vaatasin isa kogu aeg pidevalt jälgis seda istujat seal, et milles siis asi on, jaja muigas kogu aeg ja no ja nad ei leidnudki seda, paistab, et niiviisi üles. Ja treeningud ja kõik puistati läbi, siis nad läksid aita. Aidas olid mesipuud. Isa veel ütles, et kui saaksin minna, lükkaks ümbermesilased olid nagu soojas seal siis Downesi täida läbi. Ja kus õues heinakuhjad, torgiti läbi ja kõige huvitavaid vanad veetnud ka meie punkrit. Muidugi, mis ei ole välistatud, et kui oleks punkris sees olnud, siis oleks leitud. Sellepärast siis oleks otsitud rohkem, inimesed olid käes ja hobused võeti sealtsamast kallistused meeletul hobusega veidi isa ema ära. Kuidas see vahelejäämine siiski juhtus, kas keegigi oli kaevanud see tänu sellesama püstolimargile, mida nad raudselt otsisid ja ülekuulamisele LCC Mark püstoleid peab olema siis tuli välja ka, kes kaebas, sellepärast, et isa käis seal üle jõe, naabritalus käis. Käisime hästi läbi, käis siga tapmas ja tema ei hakanud seal seale haamriga panema, vaid laskis püstoliga otseedeedis Eveli välja, nagu seatapmine käib. Aga seal oli üks Venemaa eestlane võõrida hingerlane nende juures lõugu korteris vanem mees. Ja, ja miks, kas ta teadis ka juba mitu aastat me seal oleme metsas, aga miks tema läks ütlema, vot seda ei tea siiamaani. Aga, aga tema teadis püstoli markijaid muidugi tuli siis välja kaevata ja ikka see kaeveõõnest hakkasin hirmsast lisas temast ja minust teemal hoidma. Need täpsed andmed olid ikkagi antud. Et see ei olnud ikka vabatahtlik, väljatulek Vaitsjali vahel. Ja see oli ikka vahel arreteerimine täielikult protokollid ja kõik olid olemas ja ja kui ta ja see mehe mehega tabamise peale nad siis ikkagi tulid, siis nad olid käinud seal ennem ka otsimas. Kunagi oli selline juhul siis, kui ma käisin juba seal turbatööstuse kaupluses, mul on ka suur poiss juba tüdruku leidis küll, aga tulin koju, see oli ka talvel, suuskadega tulin ja siis ma nägin, et maja oli sisse piiratud sõdurite poolt, mina jäin eemale, vaata ma lepikusse ja tädit ei olnud ka kodus, tädi oli hobusega metsas, metsavahi amet oli teada. Ja siis nad olid akende all, seisid sõdurid ja ühed siis olid ukse taga, koristasid seal aga noh, sisse murdma ei hakatud, lihtsalt käsnad siis nüüd proovisid, igaks juhuks tulid vaatama, et kas kedagi on sees ja siis oli niimoodi, et isa oli olnud ühe laua all köögis ja emale toast teise laual, et nad akendest mitte ei nähta. Ja meil oli huvitaval kombel oli talumaja ukse seestpoolt käis rivis, aga siis ukse seal jahuks ees, kahe näpuga reivi seestpoolt lahti teha ja nad olid isegi seda logistanud, aga yldiselt lükkasid valele poole. Kuulsin, et see viib logiseb, et siis oli kindel, et nüüd on köögi sees ja siis nad läksid siis minema ja siis oli ka nii, et meil oli õhtu koheseid sees jälle hobusega jaama ja jälle panime kaugemale minema, tädi tädi juurde, Pärnumaal läks aresse ja siis me olime, raputasime seal pikemat aega jälle. Aga rohkem ei käinud nad seal otsimas. Ma arvan, kui tuli ainult üks haaranguid, oli üks ja selliseid isegi suure küüditamise Churchill ei tuldud meid vaatama, sest meil oli yldiselt saak niivõrd laialt. Ja tundub, et kas nad siis lihtsalt nagu unustasid meid üldse enam, sest erilise kurjategijaga tegemist ei olnud ja yldiselt ei tulnud enam kellelegi õieti vähegi otsida. Teie isa ja ema viidi ära 1955. Märtsis 20. märtsil Nad viisid hommiku- või lõuna paiku liitid minema, aga siis minule tuldi järgi õhtul. Aga mind ei viidud mitte Tallinnasse, vaid mind viidi tapale tappa julgeolekus. Kes tulitele järele? Kaks Willisega venelased või eestlased, üks oli eestlane. Öösel, aga ta vist ei olnud sõdurid sõduri siledale, mingeid märke ka nagu ei olnud, pead eesti keelt, rääkis täitsa puhast eesti keelt, rääkis ütles, et tule tule, väikemees kaasa, väga viisakad oli ja läksin nendega kaasa ja veidi tappa, tappa julgeolekusse. Ja seal siis küsitleti, no ei oska öelda, kas üle kuulati, anti mulle saiakesi ja isegi kommi pakuti ja teed asju oli ees ja hakatis küsitlemas. Neid huvitas see, kes peid veel varjas, kus me oleme liikunud ringi, aga ma olen isa käest saanud küllaltki hea kooli. Nii et mina ütlesin, mina ei ole sealt kuskile saarele, kus Isama käisid, kes nad olid, kodu koga käisid külla Kuzakeid, aga mina ei tea. Ja seda siis ja siis tuli üks mees noorem mees imema ei, kas meil üldse nime? Vaevalt küll igas mina tema nime ei teadnud ja see rääkis eesti keelt, aga minu arusaamise järgi kehvemini. Ja tema siis võttis mõlemad toonid peale ja ikka lubati isa ema Siberisse saata ja et kui nemad on kõik ära rääkida, aga mina ei räägi mitte midagi, mis abi, sa, poisike, valetada selline jutt umbes täis ja tapal lubati anda. Ei saa, mind oli õpetatud, et kui selline asi on need kinni kukkuma või midagi, et kui keegi käe külge paneb, siis räägi nii palju, kui sinna jõuad, kas on valus või ei ole. Siis ootasin, et millal siis rääkimiseks läheb, aga nad algul nagu ei muutunud siis selle, kui teisi mehi oli seal kabinetis, siis ta rääkis hästi viisakalt, siiski suhteliselt kasvõi ära läks, siis korra sain tunda, valu võttis umbes, kas ta oli siis joonlauana võetud, aga metallist ja umbes nagu joonlaud? Hõõrus käskis kääpal lauale euros mööda neid käe sõrmi. Paar-kolm korda lükkad niimoodi üle ja see oli serviti serviti ja ja vot see oli tõesti valusid, mul ei olnudki vaja mitte karjuda selle isa käsu peale, vaid Aleksei löök ikka niisama, aga ikkagi jätsin löökimatasid, jonn tuli, ainuke kord, kus isa käsk jäi täitmata ja õnn oli suur ja siis tuli sisse võt teeks minu arust ka major selle suure kupuga, ta oli, tuli sisse, see siis sõimas selle millegipärast läbi, vene keeles käis, aga ma sain aru, et sõimati ja läks minema ja pandi sinna magama. Sama kabineti nahkdiivani peale. Ja hommikul öeldi, et jaa küll võid ära minna ja ma ei tea, kas ma olin nii tark või milles asi oli. Et kui ma läksin sealt välja. Ma ütlesin neile, et mina ei oska minna kuskile tapalt, ma ei oska kuskile minna. No küll sa oskad, läksin sealt välja, sinna tänavale ma siin ukse ette jäin ja nahtutavaid oli ka tapal. Aga aeglasem, kas ma alateadlikult tunnet või minna või, või messi ja kas nad tõesti mind oleks jälginud ka? Ei tea, aga ma ei mäleta, kui kaua seal võisime olla käest? Küll ma hakkasin siis kutsud siis tagasi, miks ära ei lähe, ma ei oska minna kuskile rongi peale rongi peale ma ka ei oska minna, mulle raha ka. Ja siis pandi tuppa tagasi, siis öeldi, et mitte kellelegi, mitte üks sõna. Nüüd on hea tunne, et ma võin rääkida kõigile, et siin oled üldse olnud. Oli siin olnud, hiljem selgus, et nad ei oleks tohtinud isegi viie või vähemalt mitte üle kahe tonni aida. Ja, ja mina huvitaval kombel seda mitte pidanud, isegi isa sai enne surma teada, lihtsalt tuli jutuks, mul nagu ei tule algul maga yldiselt, kartsin rääkida kellelegi. Hiljem nagu ei olnud juttu, siis aga ükskord jälle suisa surma tuli jutuks, siis ma ütlesin, et nominaal ei, saba ees, isa. Ja emaga vist ei olegi rääkinud, kui ta nüüd kuulaks tuule ja viisid mu koju ja need tagasi viia, tulid küll teised mehed ja, ja venelased mõlemad, aga midagi muga rääkisid ja väga hästi karamellikommi pakuti, viidi meid sinnasamma kodu juurde, seal lasti mind siis õues õues tavaimine tuppa ja, või koju ja siis ma läksin sinna ja siis tuligi minu tädi kes oli juba kuulnud, mitte see, kes see, kes seal kõrval elas, aita Pärnumaalt. Tuli abikaasaga tuli sinna, et mind ära viima ja, ja tulid tuppa, istusime toas, ma rääkisin, kuidas seal need asjad olnud ja ükskord kuulama satuseitab õue, vaatasime takso, isa, ema tulid väljas. Et nad hästi järgmise päeva õhtul lasteni alati ei saa, siis käis muidugi kuukorra kindlasti julgeolekus ennast näitamas. See oli siis selline lõppvaatus sellel sellele elule, aga hilisemad tagajärjed andsid kaua-kaua tunda, aga ei tahetud koolidesse igale poole vastu võtta ja, ja lapsed on üldiselt julmad, kui ma ka algkooli läksin, Lehtse kool, siis oli ikka ütlemast ikka bandiit ja sest ma olen üksipäini ainuke punaste kaelarättide keskel. Selline elu oli aga karavani poolt Tarzani vaimus olin kasvanud siis ega läksin küllaltki kähku Jehoovale ägedaks ja meeles, isegi kui tahtsin viisakas õpilane olla, kui mulle tuli tagumisest pingist oli. Pilt oli joonistatud hirmus lõust ja luga nuga hammaste vahel ja ja et bandiit Vahemets, noh. Ja kuna ma teadsin, kus see kiri tuli, siis palusin õpetajalt kenasti palun pingist välja ja võtsin oma kloppimis-need üles, tõusevad, aga kuna see mingis ei olnud, võtsin selle, läksin, vahetasin tunniaegse mehele pähe. No kukkus sinna maha ja viidi ta siis arsti juurde ja minul kutsuti koolide omavaheline mees ühtepuhku koolis käia löömist pärast. Nii et see oli küllaltki võime ras käega punase kaelaräti ma kippusin puruks tõmbama, kui mõni sõna ütles, mulle meeldib kõik asjad ära vedama, vihastuda, kuid mis puudutas seda minevikku. Siis siis oli asi väga kuri ja ja mul on nüüd muidugi väga hea meel ja täna koolivendasi, kes hiljem asjast aru said hakkasid nagu sõbraks pidama ja suurem tänu muidugi meil õpetaja Põder, seal oli Einar meesõpetaja endine soomepoiss, kes mind väga palju aitas, kes kutsus mehed poisid kokku ja rääkis neile selle asja põhjalikult ära ja isegi sellest päevast muutus suhtumine. Ma ei usu, et ma nüüd rusikatega oleks sõbraksemale teinud, aga lihtsalt oli mees, kes oskas asja selgeks teha.