Tere vikerraadio jätkab saatega argipäev ja täna räägime avalikest ehk rahvaraamatukogudest. Me räägime nende raamatukogude praegusest seisust Eestis, räägime sellest, millised nad võiksid olla. Räägime sellest, mis nendes raamatukogudes sees on. Palju see kõik raha nõuab ja kas peaks rohkem nende peale raha kulutama. Rääkijaid on tänases saates neli. Vastajate osas on Sirje Pärg, Kose-Uuemõisa raamatukogu juhataja, Asko Tamme, Tartu keskraamatukogu direktor ja Meeli Veskus Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik. Küsimusi. Saate teemal esitab vikerraadio poolt Tarmo Tiisler. Hakkame pihta ja, ja esmalt täpsustame. Mis on avalik raamatukogu ehk siis rahvaraamatukogu ja ehk oleks täpsem küsida, milliseid raamatukogud ei kuulu sellesse kategooriasse. Rahva raamatukogu on siis rahvaraamatukogu seaduse mõistes kohaliku omavalitsusasutus ning ta on kohaliku tähendab kodanike teenistuses. Rahva raamatukogu alla ei kuulu kooli, raamatukogu ei kuuluteaduse erialaraamatukogud. Ülikoolide ülikoolide raamatukogud ja rahvusraamatukogu ja loomulikult ka Rahvusraamatukogu. Sinna alla kuulub, kui mitu raamatut. Kui Eestis, et Eesti rahvaraamatukogude võrk praegu on 560 nende hulgas, siis 15 maakondlikku keskraamatukogu. Suurem osa neist jääb maapiirkondadesse pea neli ja poolsada. Ma küsiks kõige kolme käest, et kas te olete rahul sellega, millises seisus Eesti Rahvusraamatukogud hetkel on, hakkame Tartu poolt peale. Ma arvan, et on põhjust küll, laulule ei ole põhjust hädaldada. Et ma arvan, et, et see muutus, mis on toimunud raamatukogudes viimase viimase 10 aasta jooksul, noh tegelikult see peegeldab väga hästi kõiki muutusi, mis ühiskonnas on toimunud ja raamatukogud on, on võitnud kätte oma kindla positsiooni omavalitsuses ühiskonnas kõige laiemalt. Ma arvan küll, et ei ole põhjust muretseda, noh, kõige lihtsam näide, et kui, kui 10 aastat tagasi oli 91 ja oli raamatukogude lugejaid ütleme umbes väga ligikaudu 20 protsenti rahvastikust, siis nüüd on see protsent üle 30. Tähendab, inimesed teavad, missa Raamatukogu on inimesed, käivad raamatukogus ja, ja kasutavad raamatukogu ja sunnivad omavalitsusi raamatukogude eest hoolitsema. Jäikega tuleme Tallinnale lähemale ja Kose-Uuemõisast sirje värk. Kui te niimoodi küsite, siis mina ütleksin ühelt poolt ja olen nõus täiesti Askoga, ega meil põhjust nuriseda ei ole. Viimase viie-kuue aastaga on muutused just eriti maaraamatukogudes olnud, lausa niimoodi tuntavad, käegakatsutavad aga teisalt on ikkagi väga palju probleeme, mille üle peaks ikkagi ikkagi rahulikult arutama mõtlema, mida, mida peaks püüdma nii omavalitsus kui ka meie ise raamatuhoidjad lahendada. Ja päris Tallinnast ja ministeeriumist meili Veskus, kas teie peate olema Rahl? Mul oli hea kuulda eelkõnelejate arvamust rahvaraamatukogude kohta ja ma arvan samamoodi, et viimastel aastatel on rahvaraamatukogude olukord oluliselt paranenud, kui me räägime materiaalsest poolest. Sest täna on seis selline, et 15-st maakonna keskraamatukogust Sel aastal saab siis uue juurdeehituse veel Jõgeva maakonnaraamatukogu Põldsam ja ülejäänud ongi kõik täiesti uues kuues. Et eriti tormiline on olnud keskraamatukogude uuenemine viimasel kolmel aastal. Saaremaal Saaremaa keskraamatukogu, Kuressaares, Järva maakonnaraamatukogu paides Viljandi linnas, Viljandi maakonnaraamatukogu, Pärnu uus raamatukogu. Et ei tule nagu kõik meelde, aga, ja nüüd on juba juba nagu esimene ring on täis saanud juba nagu hakata mõtlema. Juba juba väikseks jäävad näiteks kindlasti vajab uusi ja avaramaid tingimusi Harju maakonnaraamatukogu. Aga minule isiklikult teeb head meelt, et see, et kohalikud omavalitsused nii tõsiselt suhtuvad oma rahvaraamatukogudesse nende olukorra parandamisse. Viis aastat tagasi ma seda veel nii väga ei tunnetanud, kui ma kultuuriministeeriumisse tööle läksin. Kuid täna võin öelda küll seda, et kohalikud omavalitsused väga tõsiselt hoolivad ja hoolitsevad oma väikeste raamatukogude eest ka nende eest, kus külas on ainult 150 inimest ja sama tõugu kasutajaid väga vähe. Uuendatakse ja remonditakse. Pannakse sisse internet. Et siis koostöös riigiga, et väga ilusad raamatukogud viimastel aastatel on valminud väikestes linnades tapal. Eelmine aasta avasime ilusa raamatukogu, tõrvas. Projekteerimisel on Elva linna raamatukogu ja nii ta läheb. Ja kõik kolm rääkisite kas majadest või siis inimhulkadest, kes raamatukogudes käivad. Kolmas On veel raamatukogudes sisu, see, millest raamatukogud koosnevad. See on küll selline nii seinast seina teema, et üks tahab ühte, teine tahab teist. Aga ikkagi, kui te vaatate sisu poole pealt, kas sealt saab lugemist. Nii, see, kes tõesti võtab enne uinumist kriminulli, vaatab kroonikat või saab sealt ka see inimene, kes näiteks tahab teha koolitööd, aga õpib oma ülikoolilinnas kaugemale. Ma võtaks kohe kuusk Kose-Uuemõisa jutuks. No mina võin küll julgelt öelda, et Kosovo raamatukogust saab, saab küll, tõepoolest on, on lugemisseinast seina, on seda kergemasisulist, armastusromaani kriminulli, on niisugust raamatut, mida Tartu Ülikoolis õppiv tudeng või siin Tallinnas õppiv tudeng omal ülikooli raamatukogust või tartust kätte ei saa. Ja ära ei maksa muidugi unustada ka seda, et, et ega siis kõik vajaminev ei peagi olema. Nelja selle raamatu nelja seina vahel tuleb meeles pidada ka seda, et, et meil on ikkagi olemas raamatukogude vaheline laenutus ja alati on võimalik kõiki asju ka tellida ja ei ole niimoodi, et et täna Läheb lugeja uksest välja ja ja peaks olema rahulolematu, kui raamatukoguhoidja suudab kiiresti reageerida, ettepanekuid teha lugeja soovide ja vajadustega arvestada, siis võimalused on tegelikult olemas. Asko Tamme, teil on Tartus kõrval ikkagi väga kõva konkurent Ülikooli raamatukogu näol kas seetõttu on teil keerulisem ka, et sinna läheb rohkem lugejaid, siis seal on ikkagi valik suurem, jaga väärtkirjandust rohkem ja teie peate siis olema see, kes võtab selle, mis üle jääb? No päris nii, see ei ole keeruline on, muidugi keeruline on sellepärast et, et ülikooli ülikoolis õppinud inimesed harjuvad käima ülikooli raamatukogus ja nad käivad ülikooli raamatukogus pärast ka ja nad ei tule nagu selle pealegi, et et selle asemel, et käia ülikooli raamatukogus, imestada, et seal ei ole seda, mida nad otsivad, nad võiksid tulla linnaraamatukokku ja saad rahulikult riiulist võtta. See nagu enne ütlemata, et põhimõtteliselt on ikkagi niimoodi maakondlikul ja ütleme, suurte linnade keskraamatukogude tasemel. Eesti raamatukogud katsuvad osta kõike, mis on eesti keeles ilmunud, et kõik oleks olemas, et kõik oleks olemas. Taetus, kõik oleks olemas ühes, teises ja kolmandas maakonnas ja sealt edasi jaotatakse juba laiali. Ja ülikooli on jah, ülikooliga ei, me oleme head kolleegid ja saame hästi läbi, meil on hoopis erinevad, hoopis erinev ampluaa, hoopis erinevad ülesanded. Ülikool on ikkagi selgelt teaduslik raamatu kujunema, toetab seda esimest esimest teaduslikku tööd, tema esmane ülesanne, teaduslik töö, ütleme õpingute tuge, tugi meie raamatukogu või avaliku raamatukogu funktsioon on alati ja on ja jääb pigem sotsiaalse, no see on sotsiaalne, sotsiaalne tugiinimene peab leidma koha, kus temaga tegeldakse, inimesel peab olema võimalik lugeda informatsiooni. Kuidas ma ütlen, see on nüüd väga suurejooneline. Aga informatsiooni töötlemine, informatsiooni ümbritseva maailmamõtestamine, informatsiooni töötlemine, see on inimese põhivajadus nagu söömine, hingamine, noh, mis tahes. Ja, ja, ja see peab olema kindlustatud ja see on just nimelt see, miks käiakse raamatukogus. Tähendab, et tullakse, loetakse seda, mis selle, mis ühel või teisel inimesel hetkel vaja. Ja kui, kui ülikooli professoril ei ole vaja raamatu, kus käia, siis kahju küll, aga me katsume leida ülikooli professori jaoks midagi. Te ütlesite enne, et kohalikud omavalitsused võrreldes viie aasta taguse ajaga huvituvad kohalike raamatukogude finantseerimisest oluliselt rohkem. Miks see niimoodi on läinud, kas te olete neil nii kõvasti varba peale astunud, et nad lihtsalt ei viitsi teile enam vastu vaielda ja annavad need vahendid, mida vajate, või nad on ka ise saanud aru, et kui nad seda raamatukogu toetavad, siis nende vallas külas elatakse lihtsalt paremini. Mina arvan, et, et aega on ise niimoodi niisugused nõudmised ja, ja seadnud. Sest kui me räägime sellest, igaüks, kes on raamatupoes näinud või käinud, teab mis, mis raamat maksab. Ja kui sellel maainimesel kindlasti ei ole tal võimalik osta nii kalleid raamatuid. Ei, ei ilukirjandust, ei jutukad, ei teaberaamatut. Aga raamatukogus on see kõik olemas. Et ma usun küll, et kohalikud omavalitsused on teatud määral aru saanud sellest, aga teisalt ma tahaksin ka öelda seda, et mina usun ka jälle sellesse, et raamatuhoidjad ise on ka väga palju selgitanud ja rääkinud et raamatukogu on vajalik asutus. Kui te olete ringi täitnud Eestimaa külades, näete, kuidas lagunevat kolhoosikeskus, et kuidas lagunevad laudad, kuidas lagunevad tootmishooned. Sageli on külaraamatukogu rahvaraamatukogu maaraamatukogu ainuke asutus. Kool on kinni pandud, sest lapsi on väheks jäänud. Aga raamatukogu sealmaal on ainuke asutus, mis, mis veel on avatud, kus inimene saab veel käia. Et ma arvan, et see on niisugune, nii kohaliku omavalitsuse ametnike arusaamine kui ka meie raamatukoguhoidjate niisugune suhtumine töö, sellesse, et me oleme inimesi suutnud toetada ja abistada ja sest ega see, ega see maaraamatu, kui ei ole ainult raamatu lugemise koht, raamatu laenutamise koht. See on jah omaette teema, kuhu me veel jõuame, aga meeli vees, kus ma küsiks teie käest viimase viie aasta jooksul palju on pandud raamatukogusid kinni ja palju nuusi avatuks. Jängi päriselt konkreetse arvu suhtes vastuse võlgu, aga neid on olnud väga üksikud ja need kinnipanemisega on olnud ääretult põhjendatud, põhjendatud eelkõige sellega, et et külas ei ole enam majapidamisi. Aga avatud on uusi raamatukogusid viimasel viiel aastal iga aasta ikka üks, kaks. Avatud on igal juhul rohkem kui suletud ja minu pilgu läbi küll praegusest, et ma ei saa lugeda ameti kinni panemiseks raamatukogude. Mis näiteks liin väikelinnas, laste ja linnaraamatukogu ühendamine. Aga avatud on jah, igal aastal siin tuleb kohe meelde Harku külas. Sellel aastal ilmselt avatakse Põlvamaal vanakoi oles ja neid ikka tuleb, sest elu paneb ise Maal asjad paika, kuhu tõmbekeskused tulevad. Kas te teie ütlete ülevalt poolt, et nüüd teie seal külas peate tegema või nad ise tulevad välja ideega, et meie tahame teha? Nii kui nüüd päris päris ise ei toimu, tegelikult on rahvaraamatukogu seadus, paneb piirid ette, et vähemalt üks raamatukogu 500 elaniku kohta maapiirkondades. Tegelikult on meile palju väiksemates piirkondades raamatukogusid kuna vahemaad on maal nii suured. Aga ma tahaksin täiendada sirje värgi arvamust maaraamatukogu kohta. Et tegelikult raamatukogu maal tõesti on pea ainus asutus, mis järjepidevalt teenust pakub ja teeb siis kättesaadavaks raamatufondid. Aga tegelikult on tema tähtsus. Veel ka teisest küljest see, et viimastel aastatel rahvaraamatukogudesse on paigutatud interneti püsiühendused ja tulenevalt avaliku teabe seadusest, siis kodanikel võimalus suhelda omavalitsustega ja riigiasutustega ja saada ka näiteks oma koolitöö jaoks referaadi materjali korjata. Et ega ikka väikeses kohas, kus on 200 elanikku, külas ei olegi eriti muud interneti võimalust, praegu. Te olete kahe raamatukogujuhatajad. Kui te saate eelarvest ühe summa raha igaks aastaks. Kas see on teile lahti kirjutatud, et te peate niivõrd suure osa ajast ostma juurde raamatuid ja ülejäänute eest vahetatav aknaid või te saate summa kätte ja siis teete nii, nagu teie hetkel õigeks peate? Kohalikus omavalitsuses ka väikese maaraamatukogu juhatajal on õigus koostada ise oma eelarve. Ja nendele eelarve piires selle summa piires ette näha. Niisugused noh, palju palju vahetatakse aknaid, eks ole, palju, palju ostetakse raamatuid, et nende rahadega me nagu toimime ise iseseisvalt, meie teeme ettepanekud vallavalitsusele, vallavalitsus arutab need läbi. Meie ettepanekud lähevad, et volikogusse volikogu kinnitab. Aga mis puutub töötasusid ja suuremaid investeeringuid, siis seal me peame küll arvestama sellega, mis on valla arengukavades ja kas kogu omavalitsuse piires on ette nähtud palgatõusu või ei ole ette nähtud. Palgatõus on selles osas küll ei saa jah, suvaliselt, aga muus osas, mis muud numbrid puudutab, seda me teeme sättimise. Paljudel külastajaid on lugejaid Sis kilbile. Lugejaid on 628. Kui suure summa eest aastas ostate raamatuid juurde? 128000. Asko Tamme ja Tartu keskraamatukogu, milliseid samad arvud oleks 32000 lugejat ja ja ostame. 2,7 miljoni 2,7 miljonit oli möödunud lastele. On see täiesti talutav ja aktsepteeritav suurus, mille eest saab uusi raamatuid muretseda. Tähendab, kui mina nüüd päris ausalt öelda, siis, siis mina tahaksin küll summa oleks suurem ja ja ma näen, et mul on raamatutel, oleks kasutajaid, oleks lugejaid. Et, et nende rahade eest see jääb minu jaoks küll viskuks. Uskuda. See on natuke, näis jah, ta on, ta võiks olla suurem, aga ta võiks olla suurem nagu kuidas ma ütlen teatavate hoopis teiste lõikude kaupa. Hetkel see on selline üldine jutt, raamatukogu probleem, seesama internet on raamatukogu probleeme ja raamatukogu raamatukogu probleem on uued meediad, tähendab see, et, et me tegelikult me peame ostma midagi muud peale raamatute. Me peame ostma peale selle Eesti raamatu, mida me enamasti ikka kõik ostame, kas need palju või vähe. Noh, see käib nüüd, see käib nüüd küll täpselt raha raha raha numbri järgi. Aga mis on probleem, probleem on see, et kui me vaatame viimaste aastate statistikat, siis on üle-eestiline, tähendab raamatukogu liikmed või lugejapileti omanik, kaev kasvab, raamatukogu külastuste arv kasvab, aga laenutuste arv langeb, oluliselt langeb. Ja sellel saab olla, sellel saab olla mitu põhjust, inimene tuleb ja ta ei leia raamatu, kus seda, mida ta otsib või ta tuleb ja ta ei saa seda kätte, tähendab nendesamade raamatute, mida tullakse, tahetakse lugeda, neid on lihtsalt liiga vähe. Tähendab, et jah, see laev on, see eelarve on äraelamiseks piisav. Aga selleks, et teha päris korraliku raamatukogu, sellist, mis tõesti rõõmustaks raamatukoguhoidjatega lugejat tuleks nagu panustada uutesse meediatesse, tähendab filmides plaatides arvutimängudesse seda tüüpi asjadesse ja. Interneti andmebaasides lihtsalt arvuti töökohtadesse ja, ja teiseks siis ka tõsta ikkagi tõsta Tartu puhul nüüd tõsta võõrkeeltes võõrkeeltes ostetavate raamatute hulka ja tutvustada siis seda võõrkeelset kogumine on loom, hakkame ja ka tõsta ilukirjanduse numbreid, eestikeelse ilukirjanduse numbreid pisut siiski tõsta 20 eksemplari, tahetu jaoks on natuke vähe, me oleme. Me oleme pikad, järjekorrad on taga. Dell ütleme, 2000 alates, ilmselt tuleb mingisugune mõtteviisi muutus, et raamatukogu ei ole ainult raamaturiiulid just nimelt see uus meedia, millest Osgodame rääkis, käib sinna juurde ja selle osakaal hakkab suurenema või ei ole see nii. Ja muidugi hakkab suurenema, meil on teise maailmanäited, on olemas amsterdami, linnaraamatukogu võrk, noh, ma ei oska täpselt öelda peast, mitu filiaali seal võib olla ka Amsterdam on loomulikult miljonilinn ja ja ütleme mitmerahvuseline linn, ta ei ole ju nagu Eesti linnades, kus elavad noh tegelikult noh, ühed inimesed ja siis on suur vähemus. Ja seal on kolmveerand kuni kolmandik on üldjuhul ütleme hoopis mitte raamatute laenutus, see tähendab perioodikafilmid, laadid, arvutimängud, sellised asjad tähendab puhttükkide kogud ei ole nii suured, aga selliste asjade laenutus aga märksa suurem kui kui raamatute laenutus. Sirje värkas, sama tendents on ka Kose-Uuemõisas või teie ikka veel laenutatavaid raamatuid. Ei tähendab laenutame, tähendab, ma ei saa seda praegu valivad välja öelda. Kui me räägime videode ja, ja Tseedeede laenutamisest, siis, siis tegelikult ei ole ju meil seadusandlust, Asko on selle asjaga ju väga hästi kursis. Muidugi me tahaksime, et oleks videod ja ja oleksid plaadid ja oleksid, noh, ma ei tea, arvutimängud veel veel veel midagi muud, aga, aga seadus antud antud hetkel ei tule järele. Isegi kui meil seda raha oleks, ei saaks sellest valjuhäälselt rääkida. Me laenutame videosid. Ja ei, see on õige, tähendab, aga ma lihtsalt taevane, et see komplekteerimisraha tuleks sinna suunata, sellest sellega tuleks tegeleda. Sasi tuleks korda teha. Raamatukogud laenutaksid seda, mida neil on tarvis laenutada, mitte ei, ei laenutaks seda, mida nad, eks ole, aasta aastakümneid või aastasadu Eesti tingimustes on muudkui laenutada laenutama. Ja, ja noh, kui küsitakse, miks te peaksite seda tegema, seda teist või kolmandat, me peaksime. Me peame laenutama asju, mida meilt tullakse, küsitakse, senikaua kogu nii need asjad ei ole kas, kas selle potentsiaalse lugeja või, või siis selle objekti suhtes solvavad, alandavad aga. Aga üldiselt on see ju ka ei saa tõmmata väga suurt võrdlusi Altlinna jama vahele. Ma arvan, et maal on raamatu laenutamine ikkagi esiplaanil ja jääb veel kauaks ajaks. Aga tulles tagasi nende konsulteerimise rahade juurde, siis jah, see on aastaid püsinud ka riigi poolt eraldatud raha on püsinud suhteliselt stabiilne. Aga eelmine eelmisel aastal juba lisaeelarvega 3,7 miljonit tuli juurde rahvaraamatukogudele teavikute ostmiseks. Ja see summa on ka sel aastal sees, nii et et, et 30 miljonit teavikute peale Eesti rahvaraamatukogudele kusjuures teise sellise poole või isegi rohkem paremad kohalikud omavalitsused. Ma ei ütle, et see on piisav, aga olen ka sama meelt. Et nimetuste arvu võib-olla ei peakski suurendama, aga eksemplar sust kindlasti? Kas riigi poolt antava raha puhul on jutt sama, et raamat, lugu saab raha ja siis kasutab ise nii nagu õigeks peab? Jah, põhimõtteliselt see nii on, kuigi ma pean ütlema jällegi väga suure kiituse Eesti raamatukoguhoidjate ühingu poole kelle üks töörühm töötas välja komplekteerimise põhimõtted rahvaraamatukogudele ja seal on arvestatud erineva suurusega raamatukogusid ja nende vajadusi. See, need põhimõtted on välja töötatud, tuginedes eelnevale kogude analüüsile. Nii et ega meil ikka nii päris uisapäisa ei koguta, küll raha osatakse õigesti paigutada. Millised need kogude komplekteerimise põhimõtted on teie siireberg, olete ka seal ühingus? Ja mina kuulun Eesti raamatukoguhoidjate ühingu ja olen maaraamatukogude sektsiooni juhataja. Otseselt ei ole mina küll tegelenud nende komplekteerimise põhimõtete väljatöötamisega aga olen nendega tuttav ja, ja komplekteerimise põhimõtet ütlevadki, et ennekõike peaksime tellima omale raamatut kogudesse, väärtkirjandust, teabekirjandust, väärtkirjanduse puhul. Ilukirjanduse puhul, kui me räägime, siis räägitakse ikkagi eesti kirjandusest, räägitakse kaasaegsest eesti kirjandusest. Räägitakse koduloo sisulistest materjalidest. Teabekirjanduse puhul ikkagi entsüklopeediad, teatmeteosed, need esmased, mis, mis igal inimesel või, või igal lugejal peaks olema nagu kohapeal kättesaadavad. Ja loomulikult kultuuriajakirjandus, et kõigi lõpu jääksid siis kui raha üle jääb ja nõudlust on, siis need kroonikad oled naisteajaviiteromaanid. Et siin viimasel ajal meedias paar korda välja öeldud, et rahvaraamatukogud komplekteerivad noh väga palju ajaviitekirjandust, siis ma arvan, see ei ole päris nii. Kui meie käsitlesime seda teemat siin novembrikuus sektsiooni koosolekul siis arutasime ja ma palusin sektsiooni liikmete hulka kuulub igast maakonnast üks maratonhoidja ja ma palusin oma inimestel teha niisugune pisike kokkuvõte, et paljudel siis nüüd selle raha eest olete tellinud ilukirjandust palju te olete tellinud teabekirjandust? Ja uskuge mind, mitte ühestki maakonnaraamatukogust või sellest raamatukogust maakonnas, kes sektsiooni liikmete hulka kuuluvad, ei olnud Nende komplekteerimispõhimõtete vastu eksitud, seal on paika pandud niimoodi, et üks kolmandik peaks kuluma ilu ja, ja lastekirjanduse peale kaks kolmandikku siis teabekirjanduse peale. See on siis teaduskirjandus ja teatmeteosed kõik kokku. Nii et selles mõttes. Ja, ja siis me arutasime naistega ja leidsime ka, et me tegelikult kipume juba natuke liiga tegema sellele täiesti tavalisele, lihtsale lugejale sellele samale lugejale, kes tahabki lugeda nii Sandra Brauni kui kartlandi, kes tahab kriminulli lugeda. Sest minu meelest on see isegi isegi haritud inimene, isegi lugupeetud pedagoog, küll tuleb oma koolitunnist ära ja ütleb oleni hea, palun anna mulle midagi lihtsat, kerget. Et me järgime neid komplekteerimise põhimõtteid ja meil on oht sattuda sinna teise äärmusesse. Et me oleme järsku väga sihukesed tillukesed pisikesed. Elitaarsed jah, kas näiteks igas maaraamatukogus on see avatud Eesti raamatu sari, Eesti mõttelugu? Ma ei oska öelda, kindlasti on ainult, et see sari ei ole seal täies ulatuses komplekteeritud valikule sellele, et kas ta nüüd täielik raamatukogudes on kindlasti suuremates linnaraamatukogudes, aga päris väikeses külaraamatukogus, ma arvan, et võib ükskaks vahelt puududa. Avatud Eesti raamat on ju ka väga erinev, eks jätkenstain ja, ja mõni teine on natukene ots erineval tasemel. Ja midagi ei ole teha, eks rahvaraamatukogul siiski. Ta on siiski ka ju ajaviitekeskus, et kui me räägime, et maksumaksja raha eest komplekteeritakse seda ja teist ja kolmandat, aga seesama inimene, kes tahab ajaviitekirjandust lugeda, on ju ka maksumaksja. Aga seda te võite öelda, et see kontingent ei domineeri, kes nõuaks jutumärkides naistekad. Kindlasti mitte, ma ka loen vaesneid. Päris kindlasti tähendab, mina vaatasin tulekut, helistasin tööle, küsisin, et kindlasti küsitakse ja küsisin, et mis on see raamat, mida meie laenutusleid tunneb, et on temalt aasta jooksul kõige rohkem küsitud. Tähendab, ja vastus oli, et Umberto Eco Roosi nimi. Nii et, et noh, kas see nüüd sinna juurde käis ka Paulo Coelho ja mõned veel, aga, aga, aga kui ta ikka on sellises kohas sellises sellises positsioonis, siis päris kindlasti ei domineeri. Selline kõige liht, kõige lihtviisil, kõige lihtsam ja kõige primitiivsem repertuaar, aga see ei tähenda, et meil oleks õigus seda isegi niimoodi nimetada. Juba see, kui ma siin ütlen, seda primitiivseks nimetan tegelikult solvab mind iseennast. Tähendab, sest, et kõik lugejad on raamatukogu jaoks võetud. Ei ole raamatukogu asja hakata hindama, mida keegi loeb ja mida keegi lugemata jätta. No väikeste eranditega muidugi täpselt nii nagu ei ole, noh, see on, see on raamatukogu funktsioon, tähendab tulla vastu sellele lugemisele, teadvusele tekitada lugemise vajadust. Me võime, eks ole, panna avatud Eesti raamaturiiulisse ja öeldi, et, et ma ei anna sulle sander kauni loe Wittgenstein ja mis siis saab see inimene või üldse midagi? Kuskohast raamatukogud oma raamatut saada. Kas poest? Tegelikult on meil rahvaraamatukogude komplekteerimine niimoodi korraldatud, et needsamad maakondlikud keskraamatukogud saavad siis riigilt maakonnale eraldatud toetuse. Kohalikud omavalitsused maksavad teise osa ja keskraamatukogud komplekteerivad suheldes otse kirjastustega, nii et nad saavad ikka oluliselt odavamalt selle teaviku kätte. Kui on kaupluse hind. Ja kirjastused raamatukogudele müüvad ikka veel soodsa. Aga loomulikult sellepärast, et raamatukogud on suurkliendid. Ma tean, et poja kirjastust, kes veel müüsid kolm-neli aastat tagasi oma kirjastusest tavalugejale kirjastuse hindadega, seda enam ei tee just nimelt sellepärast, et mitte solkida turgu, vaid olla. Aga tegid ikka, müüakse noh, nii ja naa, tähendab, ega me ostame päris paljud uuelt suhtelt hulgimüüjatelt, tähendab, et, et on tekkinud suured üldi hulgimüüjad kolm-neli aastat tagasi polnud lihtsalt hulgimüüjaid nüüd raamatuvaramu ja mõned veel, et et seal on noh ja suured hulgimüüjad saavad pakkuda peaaegu sedasama hindamiskirjastus ja ja me ostame ikkagi ka nii hulgimüüjatelt kui kirjastustelt see jookseb kirjastuse pidi. Aga olenemata sellest, kust see teavik ostetakse oma enda raamatukogu komplekteerimisele saab sõna sekka öelda mitte sekka öelda, vaid on ainuõigus sellel samal raamatukoguhoidjal, kes esitab siis oma tellimuse keskraamatukogule või siis ka komplekteerib ise. Kui palju teil töötajaid on? Sirje päriks Kose-Uuemõisas. Mina raamatukoguhoidja ja raamatuhoidja abi oleme nimetanud koristaja niimoodi ilusama nimega, sellepärast et peale koristamise teeb ta tööd tõepoolest ka raamaturaamatutega. Aga valiku teete teie. Raamatute tellimisel just jah, valiku teen mina maakonna raamatu saada valla nimekirja, selle nimekirja alusel teen mina valiku. Ma kuskilt lugesin, et Eestis antavat päeva jooksul välja 20 raamatut, see on ju hirmus suur kogus erinevaid erinevaid nimetusi. Kuidas te selle valiku teete, istute nimekirja ees maha ja mõtlete, võtate raha numbri kõrvale ja siis hakkate pihta? Teate, kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis rahanumbrit ma esimese hooga üldse ei vaata. Ma saan, saan selle nimekirja. Ja, ja tõepoolest istun, uurin nii palju, kui kui on, kasutan kindlasti kindlasti kasutan internetti nii palju, kui ma lugenud olen, nii palju, kui on ajakirjanduses ilmunud küll pretensioone, küll tutvustusi. Ja lõppude lõpuks käin ikkagi oma riiulite vahel ka ringi, jah. Tegelikult ma parandaksin teid 20 päris kindlasti ei saa olla, et et 3100 raamatut ilmub umbes aastas raamatut, aga muude siin väiksematega kokku 3,4, see on stabiilselt juba nii viis-kuus aastat olnud. Aga valikute tegemine on loomulikult raske, loomulikult on see keeruline ja kui ma siis veel rahanumbri sinna sinna juurde võtan, siis siis läheb asi õige keeruliseks. Aga te ootate enne ikkagi eramingeid, vastukajad ka raamatule ja siis hakkate pihta või kui ikka kuulete, et on tulemas mingi mingi asi, siis te teete ära. Toimime täpselt niimoodi, kui maakonnaraamatukogu on saanud pakkumise, saadakse selle meile alla ja siis niipalju, kui, kui leiad informatsiooni, nii palju leiad selle järgi teed otsuse. Kui palju rahvaraamatukogud tegelevad üldse võõrkeelsete raamatute hankimisel? Erineb maakonna raamatukogude hangivad oluliselt rohkem kui näiteks külaraamatukogud. Ja kui te enne küsisite, et kui palju on Kose-Uuemõisas töötajaid, siis Eestis üldse rahvaraamatukogudes töötab. 1340 raamatukoguhoidjat. Kui me võtame keskraamatukogudes on üle 10 ja, ja siin Tartu Tallinnas veel rohkem siis võite kindel olla, et üks keskmine eesti rahvaraamatukogu külas ongi ühe töötajaga. Nii et tuleb komplekteerida, tuleb koristada, tuleb. Kütta tuleb arvutinõustaja olla. Tuleb lugejatega suhelda, tuleb ära kuulata küla, inimeste mured ja probleemid, tuleb leida kuidagi neid niisugusi lahendusi, mis neid rahuldaksid. Et ta ei oleks kurb ega õnnetu seal üksinda oma, selles tuleb valla näiteringi juht, tuleb olla kangakuduja. Jääb oma eelarve koostama ja seda vallavalitsuse ja volikogu ees kaitsma. Igalt poolt sõimatud, kõige poolest ja lõppkokkuvõttes tuleb projekte kirjutada. Kiita lugejatele. Aga selle eest saab lugeda, kiita jahjah oskavad homme sama küsimus. Kirjanduse kohta teile, meie oleme ikkagi nud ostnud, meil on ikkagi suur riiul. Raamatukogu mõttes, Jul muidugi raamatuga mõttes ta väga suur ei ole, aga aga ütleme, 100 200 nimetust inglisekeelset saksakeelset soomekeelset on ikkagi väljas ja me katsume ikka seda nii-öelda enam-vähem aja tasemel hoida. Praegusel hetkel nüüd viimased paar aastat on käibel see olnud, et me oleme püüdnud Paim pahin paari olulisema, ütleme, viie-kuue olulisema kirjandusauhinna nominente ja auhinnasaajad käid komplekteerida nii et kuskil 2004. aasta aprillis-mais me teeme näituse möödunud aasta olulisematest kirjandussündmustest, ütleme noh, inglise, prantsuse, saksa, soomekeelses maailmas ja sellest aastast käivad Sa lähed, et ei, me püüame keskenduda. Tähendab, see on nüüd seesama ülikooli jutt, et me püüame ülikoolis ei ole kirjandus, võitleme, ilukirjandus ei ole ülikooli raamatukoguamet ja meie püüame sinna kõrvale tekitada ilukirjanduse fond ja seda igapäevaselt ajalehe Fondi nädalalehtede fondi, mis, mis pakuks huvi ka ülikooli või. Kuidas teie suhtute sellesse, et raamatukogu peaks laenutamine olema tasuline? Laenutan kolm raamatut, maksan kolmest. Ega seal midagi, midagi uut seal ei oleks, tähendab Eestis raamatukogude seadus seda ei luba. Siis on selge poliitiline tahe ja ütleme niimoodi, et siin on küll piir. Ühesõnaga, kuidas ma ütleks, tsiviliseeritud maailmas oli niimoodi kombeks. Kas oleks välistatud? Olles luterlikus maailmas ei ole üldiselt kombeks olnud, et, et küsitakse küll raha, küsitakse raha, aga siis küsitakse. Aga põhimõtteliselt autorihüvitise laenutuse autorihüvitise jaoks. Ühesõnaga, et, et auto saab mingisuguse raha tagasi selle eest, et tema raamatukogu, raamatukogu see siis usku poestada nii palju ei müüda. Seda jama küsitakse Saksamaal ja küsitakse Hollandis näiteks. Ma tean, ja seal tõesti noh, võetakse aasta alguses mõnede mõnede asjade puhul võetakse või niimoodi igakordset ühekordselt, see on vist ka meil kaudselt jutuks olnud, et autorid võiksid saada raamatukogust laenutatavad draamatutelt autoritasu. Sellega tegeletakse praegu, sihtasutusel on loomisel arvatavasti järsku selle nõukogu liige. Ja aga meil hakkab seda tasu maksma. Mitte lugeja. Mina ütleksin vaaramatu hoidjana, et mina olen kategooriliselt selle vastu mille pärast ta selle tasulise laenutamise vastu minema. Et ma ei, ma ei tahaks seda jahtuda, seda teemat on arendatud siin kolm-neli aastat tagasi. On püütud. Vaadake, kui kui äriinimene satub raamatukogusse, siis ta ütleb, et oi ilma rahata ja see kõik on ilma rahata. Ei, ma ei pea mitte midagi maksma. Aga rahakotil ja rahakotil on vahe. Ja kui maha raamatu kuusmaal, noh, no ma ei tea. No igal juhul ma ei taha isegi mõelda selle teema peale. Ma ei pea seda õigeks. Te viitasite siin saate alguses ka raamatukogude vahelise laenutuse üle, kuivõrd see Eestis levinud on. Et mina, Kose-Uuemõisas on tellida kuskilt Rõuges traumat. No rahvaraamatukogude fondid ju kattuvad peaaegu 90 isegi rohkema protsendi ulatuses, et raamatukogude vahelise laenutuse tellitakse ikkagi selliseid asju, mida on tarvis rahva rahvusraamatukogust või ülikoolide raamatukogudest, mida, mida reeglina rahvaraamatukogudes ei ole, niisama ilukirjandust ei hakata tellima. Et siiski kasutatakse. Kui teie tulete kosuma raamatukogusse, olete raamatukogu lugeja ja kui soovite ühte või teist oma õpinguteks või oma oma teadustööks või loomulikult tellitakse ja tellitakse, enamalt jaolt olen mina kasutanud Rahvusraamatukogu. See käib väga kiiresti. Otsime vajaliku teaviku raamatu, tellime ära homme-ülehomme hommikul on see raamat on juba käes. Ainuke lugu on see, et pärast tagasisaatmiskulud ja need te peate ise maksma. Ja praegu on ju ka see teave kirjanduse kohta, et kus, kus füüsiliselt see raamat olemas on, on ju väga lihtne, meil on ju elektrooniline andmebaasester ja rahvaraamatukogude lurram, nii et näeb kohe seal külaraamatukogus ära, kust seda saab tellida. Asko Tamme, kas te olete kokku puutunud ka välismaal olevate raamatukogudega, kas nad on samasugused nagu meil siin? Üldiselt jah, ikka raamatut ja lugejaid ei, samasugused, see oleneb. See sõltub nüüd maade kaupa, tähendab siin on ja siin jookseb seesama, mis ma enne nimetasin, protestantliku muu maailma vahel jookseb selline selge piir, et meie kuulume, ütlesime protestantliku poole peale, et loomulikult me kõige lähemad naabrid Soome, Rootsi, noh, seal on nagu kõige paremad raamatukogud üldse, maa, arvatavasti Taani need numbrid on natuke ehing, muide, nii naljakas kui see ka ei ole, tähendab kordades erinevad Soome ja Taani vahel. Aga, aga neid on maad, kus, kui meie ütleme, et meil on 30 protsenti raamatukogu pileti omanik, siis umbes 60 60 65 isegi maakondade üksikute maakondade kaupa. No ja samad, samasugused suured numbrid jooksevad ka mujal. Tähendab. Suurbritannias regioonide kaupa on ka väga erinev, aga tippregioonides on ka 60 65 protsenti on, on nii-öelda raamatukogu kattuvus, tähendab, raamatukogu jõuab 60 protsendini inimestest. 60 protsenti inimestest on tulnud raamatukokku, piletid Te pidevalt täiendate oma kogusid ja loogika ütleb, et selle tõttu peaks kogu aeg olema mingi ruumikitsikus. Kas see tähendab seda, et ja teisest otsast jälle lükkate midagi välja teatud? Ma arvan kindlasti, et kuidas see valik tehakse. Ma näen, et vanasti oli lihtne, et loon makulatuuri, niipalju kui tuli sisse nii palju. Reeglina aasta jooksul ka kustutati arvelt oli väga palju nõndanimetatud ühiskondlik-poliitilist kirjandust ja vähese tähtsusega aganüüd. Raamatuköiteid on kehvad, eks ole, et laguneb. Lugejate poolt kaotatud. Mis põhjused veel? Või kas praegu on veel seda nõukogude aegset kirjandust, millel kirjanduslikku väärtust ei ole ja, ja mida saab tasapisi siis kõrvale pandud? Ei, ma arvan, et enamus on ikka ära ära puhastatud ära palju seda niisugust, niisugust nõukogude aegset kirjandust, millel enam väärt, millel väärtust ei ole, seda ei ole ju? Seda ei ole ju ikka rahvaraamatukogudes küll enam eriti nagu teda ikka on. Aga, aga. Ütleme niimoodi, et kogudega tehakse tööd Et selles mõttes noh, nüüd nõukogude aega nõukogude aja peale tagasi mõeldes raamatu funktsioon me rääkisime siin, kui palju praegu välja antakse raamatutes, nõukogude ajal oli põhimõtteliselt mõeldav olukord, kus kõik eesti keeles ilmuv kirjandus, mis vähegi nagu osakond, vaata, see oli inimestel kodus olemas, siis nüüd enam ei ole mõeldud sees raamatukogu hoopis teise olukorda. Et see ei ole nagu raha küsimus, et ma jaksaks osta. Kindlasti on inimesi, kes jaksaksid, osta endale ka kõik, mis ilmub vanad, lihtsalt nende mahuta koju ära ja see seab raamatul ja teise olukorra. Ja teine olukord, mis, mis raamatukogudes tekib, sellega on Too haamatud kuluvad füüsiliselt, aga nad kuluvad ka moraalselt ilmud, täna ütleme sealsamas on ta kaun, teda on Tallinna keskraamatukogus kokku 50 eksemplari kolme aasta pärast daami laenutata. Ta on läbinud oma sellise aktiivse elu ja siis me saadamegi makulatuuri ei olegi midagi teha. Nismik. Mul tuli praegu uitmõte, et nõukogude ajal vist pidi igas raamatukogus olema komplekt Lenini kogutud teoseid. Kas nad praegu võiks veel olla või on nad kõik juba suures puhastustuhinas välja lükatud? Teil on laskuda? Miks meil ikka kindlasti on veel päris niimoodi kuskil olemas, et kui lugeja tuleb, siis saab ka ja ja, ja paar paar komplekti on veel kindlasti kuskil sellises uksetaguses, kus me vahetada vahel linnainimestele raamatuid, lihtsalt müüme selliseid, mida meil endal tõesti vaja ei lähe. Ma arvan küll, et on. Ja neid just nimelt nende tagasimüükidega. Täitsa huvitav, ma sõitsin ka suvel väga palju Eestimaal ringi ja kuulsin just, et väga paljud käivad ja küsivad, kas teil ei ole Lenini, Marx'i ja Engels'i teoseid müüa? Et rahvaraamatukogud? Jah, külakogudes ei ole need komplektid enam nähtaval. Ma isegi ei tea, kas nad arvel on, aga ma arvan, et suuremates kohtades üks komplekt võib olemas olla ikka küll. Praegu nüüd lõpuks meie Marxini vahend. Tullakse küsitakse, ikka tahetakse ka see on, seisneb, ei tea. Karla koguvad aitäh teile kolmele, kes te tulite argipäeva saates rääkima, Syrieberg, Kose-Uuemõisa raamatukogu juhataja Asko Tamme, Tartu keskraamatukogu direktor ja meili viskus Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik. Lõpetuseks kõigile kolmele küsimus. Jaa, palun vastake lühidalt, kas teie meelest 10 aasta pärast on kõik hoopis teistmoodi? Kas hoopis teistmoodi all? Ma ei usu, et ta neid hoopis teistmoodi on, aga ma arvan, et süsteem on natukene rohkem korrastunud, et on hästi paigas automatiseeritud süsteemid ja võib-olla seda traditsioonilist raamatukogu teenust on ehk vähemaks jäänud. Hoopis teistmoodi, ei, ma arvan, et ei ole hoopis teistmoodi, ma arvan, et raamat on ikka riiuli peal. Küllap selle selle aja peale laenutena kindlasti rõõmsasti videosid ja CD-sid. Küllap arvuti on, arvuti on aukohal ikkagi endiselt. Aga midagi niisugust kapitaalselt muutust ma küll ma küll ei arva. Mina ka ei aega jah. Tähendab, hoopis teistmoodi, nüüd nende 576 raamatu piires päris kindlasti ei ole, et majad on ja kõik on, kõik on sisu, sisu võib olla küll pisut teistsugune, aga mingit suurt-suurt muutust. Sellega argipäeva saadel lõpetab saatejuht Tarmo Tiisler tänab ärakuulamise eest ja soovid kena päeva jätku.