Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Mis mõte on üleüldse rääkida andmete turvalisusest, kui nende juurde viib Interneti juhe? Kas tegemist on teadliku enesepettuse võik küpsemata mõistusega? Kas see, kui täna pole andmeid näpatud, räägib turvalisusest mõttetutest andmetest, mida keegi ei taha, või läppematusest mõttelises järjekorras, millest tuleb lihtsalt omakorda ära oodata ja keegi tuleb, siis küllasin? Andmed rappima sama enesestmõistetavusega nagu surm. Need mõtet pole öeldud kurbusega, sest miks kurvastada loodusseaduste peale? Kuigi tänaseks võib-olla pole veel täiesti selge, kas andmed. Kaitsetus täidab kõik loodusseaduseoks vajalikud kriteeriumid, siis vihjeid konjektuuri määratluseks leidub aga küllaga. Päeval lekkis avalikkusesse on USA kaitseministeeriumi salajase raporti sisu milles tõdetakse, et paari tosina võimetelt üliolulise ja sisult üli asem relvatehnoloogia valmistamisel andmete sattumist võõrastesse kätesse. Iseloomulik on ju seegi, et raport lekkis ja võõrastesse kätesse. Tunud midagi juhuslikult, vaid tõenäoliselt hästi kaitstud ja üle riigi mitme koha vahel hajutatud andmeid käidi teadlikult tirimas interneti kaudu. Tähendab, et andmete turvalisuse hoidmise suhtes oldi veendunud. Võõrastesse arvutitesse kopeerusid oluliste ründelennukite, ründelaevade ja helikopterite ning raketitõrjesüsteemide valmistamise kasutamise materjalid. Pallikaotuse märksõnu siis muuhulgas kopeeriti autori loata võõrasse arvutisse inimajaloo kõige kallima relvaprojekti intellektuaalomand. Jätke see pisike triivi Afactzis meelde. Ründehävitaja F 35 projekti kulud liiguvad erinevatel hinnangutel kusagil 1,4 triljoni dollari piirimaal. Kopeerija. Kinni maksma siis vaid oma internetiühenduse andmete kopeerimise olevat süüdi hiinlased kuigi tegelikkuses on vist õigem öelda, et süüdi on ameeriklased. Teised trivia faktina olgu märgitud, et inglisekeelse skulptuuris pärineb teisipäeva sõnasõjajumala nimest. Võib-olla seletab see, miks just tollel esmaspäeva ja kolmapäeva vahelisel ajal avalikustati teinegi Inglisekeelse maailma julgeolekut puudutavate andmete lekkimise juhtum. Austraallased on nimelt rajamas uhiuut riiklikku julgeolekukeskust ajakirjandusse lekkinud taas kord, siis lekkinud andmetel olevat uue hoone joonised koos sidekaabelduse serverite asukohtade ja turvalahenduste andmetega jõudnud aga võõrastesse kätesse. Arvake ära, keda süüdistatakse? Loomulikult hiinlaseid. Kuigi süüteo, mis ka siin, austraallased ise millest aga need kaks lugu kõnelevad suure tõenäosusega siis mitte hiinlastest, sest see tähendaks ju automaatselt, et seal elavad planeedi kõige nutikamad häkkerid. Viimase väite ümberlükkamiseks pole aga vaja hiilgavamaid. Nike tagasihoidlikust, kes ei taha taolist tunnustust kuidagi omaks võtta vaid siis see andmeturvalisus ussitab kõikjal maailmas. Pealegi ei pea vaenlaseid alati konkretiseerima, sest vaenlase rolliks ongi tegeleda sinu kaitsevõime õnnestumisega ja nimi seda ju ei muuda. Ja päris kindlasti ei, räägib vähem kraatlike riikide meedia nende juures sooritatud ülisalajaste andmete vargustest. Mõtelge kasvõi siis aasta eest mitme eksperdi arvates kõigi aegade kõige salakavalamaks küberruumi ohuallikaks peetud Fleim viirusele mis on tõenäoliselt nakatunud. Lähis-Ida konfliktikoldes asuvate riikide arvuteid juba 2010. aasta märtsist ja tolle kübersõjavahendil loojateks on väidetavalt USA luureteenistus. Need kaks lugu aga räägivad lihtsalt sellest, et kui andmed on väärtuslikud, siis nähakse vaeva nende varastamiseks. Need lood eirajaid. Ja sellest, et kui andmed on väärtuslikud, siis neid ei saa varastada. Küsimus ei ole turvalisuses, sest seda lihtsalt Pole küsimus on motivatsioonist.