Pärnu ja Läänemaa langemine Ivan julma vägede kätte, sellest räägime täna. See juhtus veel enne, kui venelased 1577. aasta jaanuaris Tallinna piirama asusid. Edutult, nagu me juba teame. Täna räägib Pärnu ja Läänemaa langemisest ajaloodoktor Andres Adamson. Saatejuht on Piret Kriivan. Pärnu ja Läänemaa vallutamine ja peame minema ajas tagasi, võrreldes Tallinna teise piiramisega 1577. aastani, aga 1570.-te aastate keskpaik enne Tallinna piiramist. Missugused maa-alad, kelle käes siis olid, käime selle pildi selgeks. No tol hetkel oli olukord säherdune, et siis Moskva või Venemaa käes, no kuidas seda nüüd nimetada, eks ole, mulle vahetevahel heidetakse ette, et ma nimetan venemad Motkoobiaks, see on tegelikult täiesti neutraalne nimetus. Ütleme siis niimoodi, et Moscovia käes oli tollal kogu ida ja praktiliselt võib ütleme enamus Lõuna-Eestist, nii et nende käes oli Tartu, Viljandi, Rakvere, Narva Tallinna juures käis piir Kuusalu kandis. Kas Kuusalu kooli kogu aeg venelaste käes, noh, see on, ütleme natukene vaieldav, eks ole, aga Kolga oli küll praktiliselt sõja algusest peale. Nüüd rootslaste käes oli tolleks hetkeks jäänud siis ainult Harjumaa Läänemaa, Lääne mäe juurde tagasi Järvamaal ei kaotatud venelastele 1572. 73. aastavahetusel ja Läänemaaga, kui mäletate, meil oli sellest juttu siin mingisuguses varasemas saates ma ei oska öelda, kui mitu saadet tagasi Läänemaaga läks niimoodi, et, et kui valmistati, et Rakvere piiramist, seda õnnetut piiramist, mille 1574. aasta talvel, mille käigus siis šotlasi surma sai või häbistasin siin Eestis siis enne seda, 1573. aasta lõpul pidi Rootsi kroon Läänemaa pantima, siis mõisameestele vanu pandiks või tagatiseks nende saamata jäänud töötasu eest palga eest, mis seal väga suur, peaaegu 200000 dollarit. Ja tingimused olid väärtused, et 1574. aasta jaanipäevaks pidi pidi siis Rootsi kroon oma palgavõla likvideerima ja kui see ei õnnestu, siis, siis oli, olid mõisameeste vabad käed anda laenama siis üle kellele tahes peale Ivan julma või Magnuse. Ja noh, tähtaga summe võlga ei olnud likvideeritud. Üritati veel leida mingisugust kõigile vastuvõetavat lahendust aga selle lahenduse eelduseks oli see siis mõisameeste nõudel, et, et Rootsi peab tegema siis vaherahu venelastega. See ei õnnestunud mitmele katsele vaatamata. Sellised tõsisemad läbirääkimised siis Venemaa ja ja Rootsi vahel toimusid alles 1575. aasta juunis-juulis juuni juulivahetusel korrele Vannasel systeryokil ja noh, ka seal ei õnnestunud Liivimaale vaherahu saada, ehkki Soomele saadi. Ja selleks ajaks pealegi oli nii või naa Läänemaa rootslaste jaoks juba kaotsi läinud, sest et Mõisamehed lõputult ootama ei olnud nõus. Nende seas tekkis lõhe, mõisamest juhtkond, rütmimeistrid jäid Rootsi poolele eesotsas siis Hans vahtmeistriga. Ja noh, nimeliselt teada sadakond võib-olla kokku võib-olla võib-olla tegelikkuses rohkem, mida mehi ja siis Rootsi poolele. Aga mõisameest selle maleva või aadlimaa kaitseväe üldsuurus oli paar 1000 meest. Enamus noh, ei jäänud Rootsi poolel, vaid leidis, et Rootsi kroon on meid juba piisavalt petnud ja aitab küll sellest meil oli vist põgusalt juttu sellest asjakäigust, et ma ei hakka seda väga pikalt üle rääkima. Aga lühidalt rääkides oli siis niimoodi, et Taani asehaldur Saaremaal Claus Ungern kasutas seda olukorda selleks, et meelitada mõisamehi andma Läänemaad hoopis Taani võim olla. Ja see 1575. aasta alul juhtuski täiesti ka Ungern jäi mõisameestele noh, nagu raha võlgu, tema pidi omakorda siis 75. aasta jaanipäeval kokkulepitud summa tasuma selle juurde ma tulen hiljem tagasi. Esialgu toimus ka see üleandmine nagu võla peale, aga nii või naa sedaanil üleandmine on õiguslikult kõige korrektsem otsus. Sest noh, Rootsi oli alt vedanud mõisamehi. Korduvalt. Ja Taanile pidid need alad kuuluma kastatiini rahu kohaselt. Nii et nii või naa seal igati korrektne otsus siin ei olnud nagu, mida siin ei ole nagu mingit nurisimist. Mõisameeste seas olid olnudki sellised fraktsioonid, kes tahtsid tegelikult siis seda ala üle anda, Läänemaad üle anda hoopis Magnusele. Aga need jäid omakorda vähemusse. Nii et Taani Taani kasuks otsustamine tähendas ka tegelikult seda, et et otsustajate arvates Läänemaa oli sõjast välja viidud. Sest Taani tol hetkel ju Venemaaga sõdinud Taani poliitika Liivimaal rajanes sellele, et Venemaaga sõtta ei satutaks. Et kogu aeg oli üritatud mingeid kokkuleppeid plussis, Magnuse roll, eks ole, et tema oli ka nagu omamoodi puhver Taani ja Venemaa vahel. Omamoodi lepitaja või noh, seal valesti mõeldud, aga noh, mingi mingi mõju vastav ikka oli. Nonii, nüüd lisaks siis Venemaale, Rootsile, Taanile, kelle käes olid? Tähendab jah, Taani käest Taani käes oli Saaremaa ja noh, nüüd siis selle Läänemaa tehinguga oleks pidanud nende kätte minema ka Hiiumaa vaba reaalselt minna jõutud. Noh, juriidiliselt oli aga tegelikkuses Hiiumaa oli kogu aeg nagu natuke omaette sõjast sõjaservas kuidagi. Aga mainimata on jäänud Pärnumaa mõisamehed või pärnu mõisamehed, nii et need tuleb ka ära nimetada. No jällegi, et varasemates saadetes on juttu olnud sellest, et et 1565. aastal Pärnu-Mõisamehed võtsid sellise, õigemini Pärnust juba erru saadetud mõisamehed koos mõningate abilistega Pärnus siis Rootsi teenistuses olnud mõisamehed võtsid sellise ootamatu kallaletungiga alul Pärnu linna ja hiljem piiramisega Pärnu lossi oma käte. Ja nad olid 10 aastat 1565 kuni 1575 sellises pool iseseisvas olekus ametlikult laata tunnistasid Poola-Leedu ülemvõimu, aga tegelikult oli noh, olid siis olid mõlemad Pärnut juus Pärnu, Vana-Pärnu ja mõnekümne kilomeetri raadiuses olevad alad Vigala näiteks politseis, selline nagu iseseisev mõisameeste riik. Nende olukorra kahemõttelisust või see seisnes veel selles, et, et Poola, Leedu ja Taani omavaheliste kokkulepetega oleks Kaus Pärnu pidanud kuuluma Magnusel seal siis enne enne Liivimaa kuningriiki, noh, nagu olnud, kokkulepped, neid tegelikult ellu ei viidud, aga Magnusel olid nende pärnu mõisameestega olnud sellised erisuhted. Ja näiteks näiteks 1570 71 magus piiras Tallinnat. Siis Pärnu-Mõisamehed küll ei osalenud, otseselt vähemalt massiliselt ei osalenud, üksikud muidugi osalesid, aga aga ma põhimassina või in corpore padi osalenud piiramisel, aga nii nagu Riia, nii nagu veel mõned linnad osalesid nad Magnuse sõjaväe moonastamises. Ja ilmselt oli ka. Ilmselt oli ka oht ikkagi nende avalikul üleminekule Magnuse poolele tol hetkel, sest et novembrist 1570 just selle piiramise ajal Poola-Leedu kuningas Sigismund teine August sõlmist kokkulepe Pärnu-Mõisameeste tollase juhi veid, olles Auksmanni pealiku ja ametlikult siis poolavale komissariga Pärnus valeti nüberfeltiga, millega ta kohustas omakorda siis omakorda järgmise aasta jaanipäevaks oli mingi huvitav niisugune tärmin millegipärast alati maksma neile üle 75000 kuld, noh siis omakorda nüüd oma maksuvõlast Nendele, Pärnu visa meestele. Noh, see leping on teada kviitungeid maksmise kohta ei ole nii, et kas tegelikult maksti, ei tea, olid nüüd need Pärnu-Mõisamehed siis Poola-Leedu võimu all või olnud, kõik on nagu segane juriidiliselt justkui nagu olid. Aga noh, varsti nagu elu näitas, et ei olnud. Nii et selline selline segane olukord Läänemaa on üle antud 1575. aasta alul, aga samal ajal on siis osa mõisamehi pidanud magusaga läbirääkimisi ja magus ning tema selja taga olnud saar olid siis nagu neil olid ka nagu noh. Ütleme nii, apetiitne oli peale tulnud, isu oli peale tulnud, pidasid Läänemaalt nii Kulymagnusele kuuluvaks, eks ole, nagus kõndile Saare-Lääne piiskop Magnus, kui Liivimaa kuningas siis kord tuli majja luua, kord majja luua ja, ja nende Läänemaa mõisameeste juurest oli, oli pidevalt käinud, ju siis noh, nagu saadikuid nimeliselt teada ja nii edasi oli käinud siis Magnuse juures. Läänemaa mõisamehed olid saatnud tema juurtega, nende käes vangis olnud endise magusanõuniku tiitrifarans Bachi, see oli Põltsamaa rüüstamisel valdu võetud. Seisis omakorda, nagu lahendaks nende nende soove ja nii edasi ja nii või naa, samal ajal kui, kui Taani võttis ametlikult Läänemaa üle, samal ajal hakkasid siis Harjumaal Tallinna alla kogunema Vene väed ilmselt ka mingil määral magusaväeüksusi ja Tallinna piiramise asemel või Tallinnale kallaletungimise asemel. Nad läksid hoopis, tungisid hoopis Läänemaale, läbisid selle põhjast lõunasse. Noh, hakkasid sealt ülalt Padise kandis pihta ja, ja tulid siis alla Pärnuni välja. Ja lase oli, Rostovi jutu järgi oli see niisugune väga kohutav rüüsteretk, mis olevat olnud hullem kui kõik varasemad. Oligi noh, hiljem on hiljem süüdistati ka, et et selle rüüsteretke ajal olevat 6000 7000 sakslast ja mitte sakslast nende noh, nagu siis rüüsteretke teele jäänud aladel surma saanud või ära küüditatud. Et kui see nii oli, siis oli tõesti tegemist sellise kohutava ristiretkega, aga norussowit ei saa nagu päris kõiges uskuda, tal on palju trafaretselt selliseid väljendeid. Ja need 6000 7000 juttude taga Klauson Ungern sellisest asjast huvitatud isiku isikute süüdistused, et et noh, nagu sellist erapooletut informatsioon ei ole. Pigem võiks nagu kahelda, et kui venelased ja Magnus arvasid, et Läänemaal nende oma, no milleks ta siis röövida, rüüstada, eks ole, et siis tulid just võimalikult nagu terves ja heas korras üleval. Aga nii või naa, rüüsteretk toimus linnuseid piiratud, aga sellised kindlustamata kohad muidugi kannatasid või nõrgemini, nõrgemini kindlustatud kohad, näiteks põletati Vana-Pärnu maha. Ja ka Haapsalus pandi siis agulis mõned mõned majad põlema, nii nagu noh, nüüd te olete korralik ikkagi kokkuvõttes. Ja üle jää tungitiga saartele. Need läbiti aga kuskile siis nagu pidama jäetud, jäädud kindlustatud kohti, vallut ei suudetud vallutada ja noh, nii nagu tuldiniga mindi, et see oli rüüsteretk, mitte vallutusretk. Ja tõenäoliselt võis, võis jälle olla mingisuguseid lootusi, et niipea, kui Magnuse väesalgad koos venelastega saabuvad siis Läänemaa lossid annavad ise vabatahtlikult alla. Polegi vaja piirata, magus astubki oma õigustesse ja ja nii edasi. Siis tulid nad tagasi siia kuskile Harjumaale Tallinna alla. Ei, nad rüüsteretk tavaliselt ei naase sinna, kust alustas, vaid või kui, siis vähemalt mingisuguse suurema ringiga, eks ole. Noh, juba kas või sellepärast, et sealt, kus juba käidud, seal pole enam suurt midagi võtta. Ja, ja mindi nagu Viljandi kaudu tagasi Viljandil venelaste käes, eks ole. Ja magus muidugi vehitas oma osa selles rüüsteretk, kes vastupidi, kirjeldab seda, mismoodi tema üritas seda hirmsat jumala nuhtustes järjekordset plaste liivimaalaste pead nagu ära viia, ära juhtida, kuidas tsaari viha nagu nendelt kõrvale viia. Aga kasutas otsekohe siis selle ühte oledki mõju, et üritada juba veebruarikuus uuesti veenda Tallinnat ja Pärnut noh, nagu endale alistuma läbi rääkima. Tallinn keeldus, pärnakad saatsid pantvange ja rääkisid läbi, aga, aga eelistasid mitte siis Magnusel alistuda. Noh, selge, et see vene vene rätkuri noh, näidanud, et venelased neid Pärnu ala kuuluvus Poola-Leedu alla ei tunnista. Poola, Leeduga parasjagu Venemaal oli vaherahu. Noh, et kui nüüd omakorda tungitakse pärnu mõisameeste valdustesse, siis järelikult venelastel oli sülitada sellele vaherahule vähemalt Pärnu puhul. Et, et ei ole Poola-Leedu osa ja kogu lugu ja pärnakad said asjast samamoodi aru, et ilmselt me siis ei ole ja läksid läbirääkimistele mahusega ega ühtlasi ka taanlastega või sellesama Taani asehalduriga Saaremaal siis Klaus Ungerniga, kes pannud muidugi mitte taanlane muidugi läänemaalane. Ja lõppes sellega vahetult enne venelaste järgmist sõjakäiku nüüd juba Pärnu alla. Pärnakad andsid ennast ametlikult Taani Taani ülemvõim olla. Aga noh, mingit tuge sealt saada jõudnud. Nii nüüd olemegi siis jõudnud jõudnud Pärnu langemiseni. Nimelt 1575. aasta aasta suvel juunikuus tuli Liivimaale siis järjekordne suur vene vägi seekord siis kassimovi Khani Semjon Beckbulatovitši juhtimisel temast meil oli vist lühidalt kunagi. See oli see õigeusku üle läinud tatarlane, kes oli 74. aastal aastapäevad ametlikult Vene Venemaa suurvürst Moskva suurvürst. Ja tolleks hetkeks polnud ta mitte ainult kassimovicaanuatholiga Tveri suurust. Ametlikult Venemaa troonist oli troonil oli ta küll maha võetud. Et võis olla ühel ajal suurvürst ja khaan No tema puhul me näeme, et võis ja teine siis ülempealik ülem vaja vood siis selle pekulatuudisime andeks, kohal oli, oli endise Kaasani khaani üks poegi kes oli ka siis Venemaa teenistuses, khaaniriik oli liidetud Venemaaga, aga, aga sellised suursugused tatarlased olid siis õigeusku, ristitud ja pandud siis tähtsatele vaja voodikohtadele. Nonii linna, Pärnut piirati 27.-st juunist üheksanda juulini ja piiratiiv, noh, niimoodi korralikult, et vaatamata sellele, et aga palju ei kulunud toimusega korralik suurtükituli linna pommitamine toimusid, et siis tormijooksukatsed linna vallutada ei suudetud, võeti ära läbirääkimistega. Ilmselt oleks vallutatud noh kui oleks nagu edasi üritatud. Rossav mainib seda piiramist sellise hästi verise ettevõtmisena, kus siis olevat langenud 700 venelast? No see ei ole üldse usutav. Sest pärn oli, ehkki Pärnule üks suuremaid keskus Eestis, eks ole, olid ikkagi suhteliselt väike linn suhteliselt nõrgalt kindlustatud Pärnu-Mõisamehed pannud ka eriti midagi ette võtnud tema täiendavaks kindlustamiseks. Nii et need, need vallid, tugevdused, mis Rootsi oli seal kuuekümnendatel aastatel ette võtnud, see, need suurtükid, mis rootslased olid sinna vedanud, need olid. Aga mõisamehed omalt poolt polnud nagu midagi eriti juurde lisanud. Ja nüüd alistumist tingimused olid ootamatult leebed, tahtsid, võisid lahkuda, võisid veel tulla lausa lausa teist korda oma asjadele järele mistõttu siis enamik ütleme, jõukam osa pärnakatest üldiselt lahkus Heats'e neile ei toonud mitte venelaste pärast, vaid vaid seetõttu, et nad olles ennast andmatu Taani võimu alla tahtsid pääseda Saaremaal, eks ole. Ja kogunesid siis oma varaga Kihnu saarel ja selleks, et sealt edasi edasipääsu otsida. Seal tungiti neile kallale ja rööviti paljaks, osa inimesi viidi Rootsi, vot nüüd peabki seletama vahele, miks saaremaalased siis, mis, miks seesama Klaus Ungern tisse toetanud pärnakaid, kui nad sattusid nagu piiramiseks ole. Kui ometi nad olid just võime olla võetu oma oma kaitse alla võetud ja ja kui oli selge, et kaitse alla võetakse, sellepärast et ähvardab piiramine venelaste poolt. Kallaletung venelaste poolt ütleme Ungari niidud omad hädad toimiseks rootslaste mahitatud sissetung. Juba enne statiini rahu oli üks rootsi õukonnas üles kasvanud Saksa prints Saksi Laumburgi Hertsog, Magnus jälle Magnus, need on tihti sassi aetud selle, selle Livima kuninga magumusega. Oli siis ta oli üles kasvanud ots õukonnas, sellepärast et et Rootsi kuninganna oli oma tädi ütleme siis, Erik Neljateistkümnes oli tema tädipoeg olnud noh ja nüüd nii või naa, need muud hilisemad Rootsi kuningad ja printsi printsid ja printsessid olid kõik tema hõimlased ikkagi, eks ole. Ja ta oli abiellunud Rootsi printsessi Sofiaga ja saanud saanud, et siis Juhan kolmandalt Juhan, kolmanda õde, eks ole, oli saanud jumala kolmandalt nagu kaasavaraks endise Maasilinnafoogtkonna, mis nüüd oli statiini rahu järel, oli Rootsi poolt lubatud siis keisrile, kes oli seal omakorda lubanud, eks ole, taanile taani käes oligi. Ja nüüd oli siis nagu selle peigmehe enda asi, kuidas tema Fohtkonnalist hoolitseb, kuidas ta selle oma pasa vara kätte saab. Ja no nii või naa ratastesse mahitasid, see oli üks niisugune diversioon, eks ole, siin siin Liivimaal ja magusust, siis saaks Ilover lavanburgi, Magnus tungis just nende sündmuste ajal Maasilinna hõivas selle, õigemini noh, ilma ilma sai kätte ilma õige vastupanuta võttis sealsamas Maasi linnas vangidele klausungerni hõivas Muhu saare. Ja tema mehed tungisid siis ka Kihnu leiust, samal ajal kui sinna kogunesid need õnnetud pärnakad. Vihma käest räästa alla. Et need, need rööviti seal paljaks ja osalt viidi vangiroots. Ja pärast seda, tõsi küll, see Hertsog, Magnus, siis lauamataksilov Hamburgi Magnus lasi Klaus Ungern jälle vangist vangist vabaks ja lahkus ja Ungern kasutas otsekohe juhust, et seesama korda hõivata tagasi neid kaotatud alad, aga nii venitada käed-jalad tööd täis, et tegeleda selle probleemiga, tal polnud pärnakate asja tol hetkel. Ja kui ka oleks olnud, siis mis tema vastus oleks olnud, vastus oleks olnud mingi omapoolne rüüsterätik. Ungern oli selline temperamentne äge mees, kuningas Frederik teine pidevalt manitses teda, et ta hoiduks konfliktist venelastega, et ta ei annaks mingisugust põhjust, mingit ettekäänet kallaletungid, eks käis talle peale, et Ungari lammutaks maha näiteks koluvere Lihula lossid. Et venelastel ei oleks kuhugi, noh, nagu need. On veel kaks võimalust teid vallutada ja siis nagu maale kinnistuda, et ei oleks kindlustatud kohti, mida enda kätte võtta ja siis maa oma kontrolli alla saada. Ja Ungern kogu aeg nagu jättis ta tegemata ja, ja ajas ikka oma joon. Noh, seda mingisugust Taani ülemvõimu all oleva Liivimaa liimima suurendamist. Kas lossi lammutamine oleks olnud teostatav? Noh, ikka ikka oleks olnud teostatav maasi linnaga lõpeks, nii läkski, et kui, et varsti pärast seda, kui otse sama intsident saksi Lawemburgi hertsogi kallaletung toimunut võtigi kätte, lasti Maasilinnakindlustused õhku. Et sellepärast seal pole praegu muudkui kelder. Nonii, niiet Ungern olime küll ja ka lähenes ka, lähenes ka see tähtaeg, mil tema pidi maksma siis endale Lääne mõisameestele. Raha polnud. Frederik olnuks saatnud? Omal ka polnud seda enam, sõda ju käis sisuliselt, eks ole ametlikutel pannud Taani ja Venemaa vahel sõda, aga sisuliselt juba oli. Ja noh, mida siis teha. Jaanipäevaks kogunesid mõisamehed Kuressaarde oma palk saamata jäänud palgaraha mitme aastas kätte saada. Ja nii edasi. Aga maksta polnud ju võimalik, et võib-olla polnud võimalik maksta nii palju, tähendab. Tegelikult tegelikult ikkagi maksti, aga mitte kogu summat. Ja Lütsis Ungerni nagu leiutisi, Ungerni lahendus sellele probleemile oli see, et mõisameeste palgast tuli maha arvata need kulud, mida nad olid Pääle lepingut. Peale seda detsembrikuus 1570 40 mitu kokkulepet? Noh, nagu ise tekitanud oma Läänemaal viibimisega, Need kulud, Nutiga kahe tuhandene ratsavägi, eks ole, elab Läänemaal arusaadavalt suured kulud need siiski pealt Maximaliseeriti ja võeti maha sellest palgasummast. Ja teiseks ta kutsus siis Kuressaarde, kui Haapsalu ja ja muude kohtade siis perieleid või, või siis kodanikke, kes olid omakorda mõisameestele palju võlgu andnud, et nood tuleksid, siis saaksid omakorda mõisameestelt oma, et no see oli küll pigem selline noh, samme juba selleks, et kuidagi moodi õigustada ja varjata seda ülekohut, mida te ise mõisameestele tegi. Lahendustel muud ei olnud, ta polnud raha, lihtsalt polnud nüüd jällegi russovõit uskuda, siis siis enamik mõisamehi ei saanud mitte midagi või pididki pidid veel juurde maksma. Et see oli see tulemus ja see oli nüüd, see oli nüüd nii majanduslikult kui psühholoogiliselt niisugune haak sellele mõisameeste noh, sõjaväele paari 1000 selle või vähemalt tuhandesed paar 1000 vastan liialdustest, osa oli ju Pärnus ja osa oli jäänud ikkagi Rootsi poolele ja osa oli võib-olla pääle seda Läänemaa müümise Kokkulepet laiali läinud ja, ja nii edasi, aga noh, ütleme vähemalt 1000 minimaalselt 1000 meheline nii tema vaid saigi. Seal hakkas lihtsalt olemast loetud päevadega sisuliselt Taani ja ilma selle sõjajõuta, millele ta üldse seal lääne no ütleme siis Mandri-Eestist tugineda sai. Pärnu ja Viljandi, eks ole, nagu juttu oli, olid venelastega käes ja venelased järgnevalt jätkasid sellist sellist näkitsemis võimamis, taktikat siis Läänemaa kallal, ehk siis mitte ei korraldanud kohe sinna mingit uut suurt sõjakäiku, vaid nad hakkasid niimoodi tasapisi talude, külade kaupa hõivama seda ala. Et Pärnus ja, ja Viljandis olnud vene vaja voodid määrasid vene teenistus lastele veel vallutamata aladel nagu teenistusmaid, teenistus, mõisuppi oli meest oma asi, kuidas nad kätte said need tasapisi järk-järgult modinaritiseda Läänemaad väiksemaks. Selle käigus kõige suurem konflikt venelastelt, kes siis Vigala piirkonnas Vigala, mis seal varem ka kuulunud, kuulunud siis sellele Pärnu-Mõisameeste nagu võimualale, mis jällegi ajalooliselt kuuluvuselt oli kuulus-Läänemaal. Venelased eitasid seda, et ei, et see oli hoopis Pärnu all ja noh, me vallutasime Pärnu alad, mida te siin räägite, et Vigala meie Vigala Jürgen üks vangistati, nende mitmesuguste kokkupõrgete läbirääkimist ja selle käigus viidi Moskvasse, tunnistas ennast Moskva alamaks. Ja, ja vähe sellest, noh, jäigi Moskvasse ka hiljem pärast sõda surigi seal ja temast sai alguse üks Venemaa-aadlisuguvõsasid kolovniinid. Aga mõnda aega Ivan Julm näis lootvatel õnnestub kuningas Frederik kult redelikult Läänemaa kätte saada heaga läbirääkimistega, ta pakkus ka tasu selle eest seda tasu pakkumist, ta jätkas ka pärast seda, kui Läänemaa oli juba tema käes. Nii et üritas nagu selliseid mingisugust mingisugust diili teha. Ja samal ajal sai aina selgemaks, et ta ei anna läänemad magumusele sest nad on nagu üsna selgelt ütles, et ta tahab näiteks Haapsalut välja vahetada mingisuguste teiste kohtade vastu, sellepärast et Haapsalu mereäärne koht. Ja ju ta tahtis kõiki mereääre enda käes hoida ja õigustas siis oma vastavaid vastavaid samme pidevalt siis liivimaalaste reetmistega, et näete Taube ja kruuse ja farens Bach ja vahtmeister ja nende nelja mehe reetmisega, siis nagu õigustaski Nonii, aga noh, aeg läks, lääneosas oli ikkagi vaja mingisugune lahendus leida. Venelaste poolt oli vaja ikkagi kuidagi ta kätte saada. Ja siis aasta lõpus, 1575. aasta lõpus algasidki juba avalikud ettevalmistused uueks sõjakäiguks Läänemaale Läänemaa, nagu tegelikuks vallutamiseks. Toimusse veebruaris veebruari esimesel poolel 1576. Enne seda olid jälle mitmesugused läbirääkimised ja Magnuse enese õigustusest loeme, kuidas ta siis olevat üritanud jällegi viia seda tsaari viha kõrvale ja kuidas läänemaalased oleksid targemini teinud, kui nad oleksid tsaarikallaletungi äraootamise asemel otse Magnuse võime olla ennast andnud ja ja kuidas kuningas Frederik olevat oleks paremini teinud, kui see kõik oleks nii läinud ja ja nii edasi. See on siis aasta alul jaanuarikuus Liivimaale tuli uus kuuetuhandene vene vägi. Jälle oli tatarlane, üks pea vaja voode kaimursafanassis sõitjakovitš. Ja siis bojaar Pjotr Morozov oli teine, vajavad ja tungisid nad siis Pärnu kaudu, mitte Tallinna kaudu. Seekord tungiti Läänemaal sisse. Mõtlesin Novailased, kas nendest on juttu olnud varem? Ei ole. Siis ma paar sõnadeta seletuseks. No kailased on lihtsalt üks tatari või tatarlaste aru, ütleme siis nii, tatarlased on ju väga erineva päritoluga rahvastest ja hõimudest nagu tekkinud rahvuseks ole. Või noh, keelelt küll lähedased, aga muidu oli päritoluga. Ja Nogailaste no surnukai hord oli, oli üks neid riike, mis oli tekkinud kuldhordi lagunemisel. Asus ta noh, tänapäeva kuidas nüüd öelda, siis ütleme siis Loode-Kasahstani aladel niimoodi seal Volgani välja teisel pool Volgat või meie pool Volgat kah natukene. Ja pääle kui, kui, siis Astrahani khaaniriik oli 1556 liidetud Moscoviaga vallutatud Moskva poolt pärast sõda, mavailased olid sattunud järk-järgult sellisesse teatud mõttes sõltuvusse Venemaast nahma varasemas ajaloos oma hilisemas ajaloos, kaelased olid, Need, olid valdavalt venevaenulikud või osalesid valdavalt sellises, ütleme, lühter hetkedes Venemaale ja ja eriti käib see siis seitsmeteistkümnenda sajandi kohta, kui nad olid juba kalmutide poolt üle Volga tõrjutud. Kui nad olidki muutunud nagu sellisteks ütleme ütleme, Krimmi khaaniriigi salt lasteks. Aga tollal vot siis sellel lühikesel perioodil eriti just siis Ivan julma võimu ajal. Novaidlased olid pigem Venemaa huvide sõltlased liitlased. Nii et kui, kui me räägime näiteks Liivi sõja ajal tatarlaste rüüsteretkedest ka siinmail siis jutt ei ole reeglina mitte mingisugustest, kassi movi või korrodetsi tatar lastest nendes ka, aga neid oli, neid oli väga vähe käputäis EKazimovi tatarlasi vaid jutt on noway lastest. Et iga iga aasta ajasid Volga äärde, siis vene valdustesse tuhandeid hobuseid ja eriti operixley najal tulid ise tuhandetega paigal aastal siis Venemaa teenistusse. Nii et sajad noway, nimekamad, vaenlased, morsad ja nende lähikondlased ja nii edasi said siinsamas meie piiri taga ja osalt ilmselt ka Eestis said teenistus mõisuja. Nii et Liivi sõja edenedes vastavalt sellele, kuidas Venemaa aina rohkem siis nalja, Opridž, nina, haigust, sõja, eks ole kõige selle koosmõjuna tühjenes inimestest sest Ivan julma ajal ju Venemaa elanike arv langes, langes umbes kaks korda siis aina rohkem ja rohkem. Venemaa hakkas kasutama sõjas ka siin Liivimaal, mitte niivõrd, et siis aadlimaa, kaitseväge ja muid selliseid pool regulaarseid või taolisi üksusi vaid vaid samana koi tatarlasi Marisid Mordolasi edasi. Et need käsitlesin väga tihti sõdimas ja just nende arvele langeb ka enamikke suuremaid metsikusi. Et olid ka mari ja mordva väeüksused näiteks või olid nad segamini teistega? Mordva ma nüüd praegu kui ma peaksin praegu hakkama meenutama, et kas kooli mordvalased kah siis küllap valiiaks tähendab, aga mingisuguse näite, aga mordvalased siiski noh, olles marginaalsem juhtum, aga marid küll üsna palju, ehkki marid samal ajal tõusid pidevalt üles Venemaa vastu. Mõnikord on seos vastupidine, et mingisugused vallutused Liivimaal jäävad sellepärast ära, et sõjavägi tuleb hoopis järjekordset mingit luha veni Tuudialemisside siis niidumarid, eks ole, nende noh, ülestõusu maha suruma saata ja ja nii edasi, et see on nii ja naa, marid olid olnud varem Kaasani khaaniriigi alamad ja Kaasani khaani riigis oli hästi üldistatult kindlasti kellelegi nüüd jälle liiga tehes võiks öelda, et Kaasani khaani riigis aju olid tatarlased ja musklid olid marid. Noh, et nagu tööjõud, noh niimoodi teise tööjaotus, sõjaline jõud oli nagu maride käes. Aga nüüd me lähme jälle nagu natuke natuke kõrvale, no nii või naa, eks ole, mis oli kunagi juttu, et, et Kaasani khaaniriigi vallutamine venelaste poolt tähendas genotsiidi kohalikele rahvastele teadliku genotsiidi, sest venelastel oli vaja seda maad ökoloogilise kriisi tõttu omas kodus. Ja noh, vot see genotsiid omakorda kutsus loomulikult esile siis kohalike rahvaste sellise terava vastupanu ja ja, ja on niisugune mõistagi Charemissi, sõjad, terve rida selliseid suuri veriseid sõdu, mida marid pidasid siis venelastega just Ivan julma valitsuse ajal. Nii et ärme neile väga liigoga Kui tuleme siis 1576. aasta veebruari esimesse poolde tagasi, kuid. Tuli uus vägi ja Venemaalt ja nüüd ta siis see vägi läbis uuesti Läänemaa, seekord mitte põhjast lõunasse, vaid lõunast põhja. Kuni Padiseni ja kõik selle Läänemaa vassid siis Vigala koluvere, Lihula, Haapsalu ja rootslaste käes olnud Padise. Kõik võeti praktiliselt vastupanuta ära. Et vastupanu oli noh, ütleme peaaegu et sümboolne. No näiteks Haapsalu Haapsalu alla jõudsid venelased üheksandal veebruaril ilma suurtükitõttu esialgu. Ja linnaloss loss ütleme sest see linn oli niisugune puit Parissaadiga piiratud agul, eks ole. Loss alistus juba 12. kuupäeval, ilma, et oleks üldse suurtükituld alustatud. Võib-olla polnud need suurtükid veel kohalegi jõudnud ja noh, üldse ilma sõjategevust. Magnuse mehed olid jälle kaasas kogu sellel sõjaretkel. Nii et võib-olla, et nad alistuvad, arvasid, et nad alistuvad Magnusele tegelikult Magnusele Läänemaast, mitte midagi antud, mitte üht kildu. Kuid kõik läks otse siis vene nagu ülemvõimu alla ja laenama jagati. Jagati siis Haapsalu olukorra Lihula ja Padise maakondadeks venelaste poolt. Uiest siis, eks ole, Venemaal endas, need tollased maakonnad olid väga suured Moskva maakond, eks ole, kaluga maakond, nad olid nagu oblastid. Aga siin, Liivimaal nad olid imepisikesed. Ja, ja noh, nad olid imepisikesed sõja sõjalisel põhjusel, et need nad olid pisikesed küll, aga nad olid küllastatud teenistus artikliga. Et siin oli, noh, sõja tõttu oli, oli, oli siia siis asustatud kõvasti rohkem teenistus lasi, kui see majanduslikult võimalik oli. Nii et nad olid maakonnad veel kord sõjalistel põhjustel ja allusid Pärnule, et maakonnad ja Pärnu ajavad omakorda kord allus otse Moskvale, kord allus siis ülem, vaja voodile, ülem vaevadile Tartusse, Jurjevis. Nii, noh nüüd nüüd oli siis sõda käes, nüüd ei saanud keegi enam öelda, et Taani ja Venemaa ei ole sõjas. Igal juhul olid sõjas, eks ole. Mida sedasama Ungern-nüüd siis tegema pidi, noh, ma mõtlesin, et olid ägeda loomuga mees. Tegigi seda, mida, mida, mida ta nagu ainsana teha oskas, ehk siis korraldasama omapoolse rüüsteretke Läänemaale. Ja noh, Taani kroon muidugi oli tohutult pettunud, kõik kuninga nõudmised olid, eks ole, nii-öelda kõrvale heidetud, polnud neid järgitud, toimus sihuke põhjalikum juurdlus, leitigi paar süüdlast, pead maha võeti. Et miks ikkagi üks või teine loss niimoodi ära anti. Ungern tagandati, saadeti teisele tööle kus ta Vartsuri tantsigisse Ja nüüd juriidiliselt vormistati siis seesama Läänemaa minek vene võimu alla mitu aastat hiljem või paar aastat hiljem, 1578. aastal, see oli juba pärast seda, kui ka Magnus oli nagu venelastele selja pööranud. Ja siis või siis saatis Taani sellise rahu, rahu saatkonna Jako Pulfelti juhtimisel saatis Moskvasse läbi läbi läbi siis Pärnu kaudu läbi Vene alad, eks ole. Ostelda sellest jättis selles ka väga huvitava kirjelduse, mis on korduvalt trükis ilmunud. Et üks niisugune huvitav huvitav allikas ja Ulfelt ja tema saatkonda siis mõnitati, alandati venelaste poolt nagu noh, nagu jõuti, tunnistati siis ka mitte karistuseks Frederiku, vaid kamagnusele kes, nagu ma ütlesin, oli juba poolt vahetanud. Ja tal oli korraldus saavutada nagu staatuskvoo sõja ennast status quo, et saada tagasi Läänemaa ja, ja nii edasi, aga tegelikult, et üldse eluga tagasi saada oli ta sunnitud leppima Moskvas, sellest saatus koogamis tegelikult olemas oli siis see, et Läänemaa ja Pärnu kuuluvad kuuluvad Vene venelastele sõlmima vaherahu 15-ks aastaks, loobuma siis kuninga nimel, tolle pärimisõigustest Magnuse varale ja valdustele vallasvarale, kui see peaks ära surema ja noh, ühesõnaga noh, igasuguste alandavate selliste punktidega. Ja ehkki sistanist võeti olfelt vastu väga vaenulikult et on volitusi ületanud ja nii edasi, seda hädasid, mida visati riiginõukogust välja ja mis kõik aga tema karjäär oli läbi, ühesõnaga, sellepärast ta kirjutaski oma ettekanded ennast vähemalt nagu või aru anda siis sellest raamatu, et vähemalt järelpõlvede silmis oma renomee nagu puhastada. Aga leping ratifitseeriti ja Taani-Vene sõda lõppes. Niimoodi, siis oli praktiliselt kogu Mandri-Eesti, välja arvatud Tallinn läinud vene võimu. Rääkis ajaloodoktor Andres Adamson üks pildike Balthasar Russovi kroonika abil Tallinnast, kust jälgi tee hoolega, et mitte öelda hirmuga sündmusi maal järel ka Tallinna roosiaed on selle pildikese pealkiri. Aastal 1574 purjetas jällegi terve kogu Lübecki laevu Narva. Siis seisid Tallinna kodanikud roosiaias ja nägid valuga, kuidas laevad nende linnast mööda purjetasid. Mõned aga tröösti sidend asjatult ja ütlesid, et need olevat sõjalaevad, mis lähevad Narvat piirama ja tagasi võitma. Kuna Tallinna roosiaiast siin tihti juttu on, siis tuleb mul sellest ka veidike teatada. See roosiaed asus suure Rannavärava ees üsna ligidal suurele linna kindlus tornile nimega paks Margareeta. See aeg tõsteti headel aastatel kaupmeeste poolt mullaga kõrgeks tasandikuks ja meeldivaks väljavaatekohaks merele ja teistele kohtadele linna ümbruses. Ning see aed oli ümberringi piiratud müüriga sigade ja teiste loomade sissetungimise vastu. Ja keset seda tasandiku seisis kõrge ja ilus roheline, pikkade ja laiade okstega puu, mille alla ümberringi mõned pingid olid tehtud. Sealt vaatasidki inimesed iga päev suure rõõmuga, kuidas kõigi rahvaste laevad sisse ja välja purjetasid ja uhkesti Loovisid. Ning iga kord, kui nad tulid või ära purjetasid reidil vägevaid au või rõõmu paukusid lasksid. Ning kui kaubasellid tahtsid laevale minna ja maalt välja purjetada, siis tulid neid kodanikud, sellid, naised ja piigad roosi mööda saatma, kus siis rohelise puu all jumalagajätuks joodi, lauldi ja tantsiti. Lõpuks aga Moscoviitliku piiramise ajal Tustiti see suurepärane lõbu ja rõõmuaed ümber ja sellest sai leinaaed, milles tallinlased nüüd tegid suure kraavi ja valli. See asub Paksu kindlustorni ees suure Rannavärava lähedal. Nii kirjutas Balthasar Russow 1574. aasta Tallinnast mõni aasta enne seda, kui vägede kätte langes Pärnu ja Läänemaa Kuulmiseni. Nädala pärast.