On Maarja Labenn, millel kõnnime vaimsus ja kaunis, me on öö. Ma seda korra ka siis ma nii hästi karjamaad maali laada on nii hästi karja. Üpris noore ema luurasime emalaevu vaese rinna. Ma lase nüüd Ta selja taga. Rebarko tööle aasta kelli lumeseltsimees laviga ainult rasva kergest elust radu tunneb, jättes maha ja viimasel ajal ka oli, ega ma nii kiires korjama selle laadi valu. Ma olen juba päris ja niivõrd sinu looma juurde, kuna kallis vahel. Seega. Oled saale sees? Ainult sul meenuda õues? Ja ka veel, mida nad meile spordiala Ris bürokraatia on siis ta sõna kao saama ja lapse. Spordiala aga valu. Olen juba päris vanad ja veedab seal. Vaadati. Suured jää ära pandud hoopis pitsa meega. Oli ta oma lapsemõõtjaga. Ma olen juba peaaegu ei ole ka. Vahet ei. Olnud plaanis kirstu praegu on aeg, kus klambri pesu antidel Aga lood? Ja. Loodus. Jätab rooma.