Minu esimene naine on ammu juba kullas, Bratiaatrixonsoni. Kusagil ingliks, teine, kolmas mureformul tahtis tulla hinges. Suri neljas GMSC. Meedia saine kiirelt ootamatult tavaaeva. Kastan. Aga vaat just lahkus tapma, meenuda. Seeni HV. Peeglisse. Niisiis, aasta 1972. Rambivalgusesse jõudis Adam Bachi operett rüütel sinihabe. See oli esimene etendus, seejärel ballett tõi lavale sind Saatse teemani. Ning aprillikuus jõudis rambivalgusesse Putšiini kolm lühiooperit, mantel, reanželika ja Chaniskiki. Seejärel esietendus meil Tiit Härmi õhtu. Sügisene aeg jätkus Winter Raudme operetiga neli musketäri. Ning seejärel tuli kontsertõhtu, mis oli pühendatud tolle aja NSV Liidu 50.-le aastapäevale. Ning see koosnes kolmest osast. Kõigepealt oli katkendid eesti heliloojate teostest. Seejärel oli Tormise luigelend ning siis Sviridovi pateetiline oratoorium. Ning aasta lõpp oli särav Johann Straussi piinivass liinilaul. Kirill Raudsepp, missugune mälestuste tee nüüd sellest loetelust kohe kõigepealt, nagu meenub, missugused etendused kõige soojemalt südames. See oli juba see aeg, kus mul endal oli vaja tegemist välja arvatud, mis ma tegin, rüütel sünni, aga no selle rüütler, sinihabeme, lavastas Väljaots. Aga ma pean kahjuks ütlema, et vähe meenub, sellest vähe meenub. Ja ta millegipärast ei, ei läinud ka publikule. Aga mis rohkem meenub nendes loetelud sellest, kui me tuleme asja juures, ma võtan sõna iseendale, tundub ka, et nägu kiidame. Nii tore hooaeg oli ja kõik oli hea siis üldkokkuvõttes selle 72. aasta kohta, kui vaadata nüüd seda repertuaar, esiteks on esietendusi vähem kui tavaliselt esitab. Ja siin on, ma julgeksin nüüd tagantjärele mõeldes öelda ka lausa aia taha läinud asju vot seesama ohvenbachi lugu üldse, mulle tundub, et, et ohvenba nähtavast oli niisugune helilooja, kes oli väga omas ajas välja arvatud muidugi ooper, eks ole, Hoffmanni lood, see on, see on omaette lugu. Aga pärast sõda teda ei ole meil nii palju, on avastatud, aga ausaltöelda nagu läbi löönud nad ei ole päriselu, oli Vanemuises. Meil oli siis praeguse rüütel sinihabe ja ega ka, ütleme seal nelja 40. aastal üldiselt tehtud. Mingil varasemal ajal oli Orpheus allilmas, mis oli eestistatud, seda ma muidugi ei tea, kuidas see läks. Aga praegu on küll ohven pahiga, nii et, et siin ei olnud läbilöök. Ja mis on veel kummaline, eks ole, musketäride teema tuli. Ja kahjuks see asi läks ka metsa poole. Ja aastad pole tõesti vennad. Ma usun, et siin võis olla päris mitmeid põhjuseid. Võib-olla kõigepealt muidugi ebahuvitavalt valitud ja lavastatud repertuaar. Teiseks, võib-olla mingil määral ettevalmistused 72. aasta Moskva trollideks, mis olid ju tegelikult väga see vist ligemale kolm nädalat ja väga rikkalik repertuaar oli kaasas. Kui ma nüüd meenutan rubaduur türklane Itaalias kolawrenjoul Varvara fantiisel fusanud, siis meile Putšiini Trip tükk on, see tähendab kikiõde on seelik, mantel ja siis muidugi Moskva lastele oli täielik uudis Mitchelli muusikali mees La Manchast, kuna me olime vist üldse esma esitajad selle ahju tolleaegses ja ja siis muidugi need balleti konservidega, nii nagu sa kenasti ütlesid, ega nendest ka nii eriti meenutada, eriti midagi huvitavat ei olegi. Aga meenutame siinjuures velgi ohvenbachi rüütel sinihabemelugu. Sedapuhku laulab Mare Jõgeva, kuplee juhatab aga taas Kirill Raudsepp. Ma tihti mõtlen, et kui repertuaari jõuab etendus, mida pole kunagi lavastatud siis just nimelt see, kuidas on lavastatud, see nagu määrab pildi sellest tükist sellest etendusest. Nii ka näiteks sama atan pahi rüütel, sinihabe. Kui ma vaatasin sinihabe meil Estonia laval, ma nägin etendust, milles oli küllaltki palju kiirgust naftaliinitunnetust. Ja ausalt öeldes ma ei saanud selle etendusest üldse vaimustust. See etendus oli minu jaoks tõesti natuke nagu maha käinud etendus ja võib öelda paar aastat hiljem. Me läksime koos Aarne Mikuga Leningradi ning nägime seal sedasama rüütel sinihabe saksa teatri esituses misel pesesdeni lavastus ja ma võin öelda, see oli niivõrd fantastiline etendus, seal oli, see oli tõeline muusikaline lavastus, see oli iga hetk, iga liik seal oli sisustatud, ta läks nagu muusikaga orgaaniliselt tervikusse ja ta oli niivõrd kütkestav Need, kõik numbrid, iga liikumine ära õigustatud. Ja ma mäletan, kui ma vaatasin nimerovits Tantženko teatrisse väljasteni Carmeni ja nüüd tõmbasin paralleeli rüütel sinihabe. Siis ma mõtlen just selle peale, et tähtis on see, kes lavastab ja kas tal on just nimelt soont selle etenduse peale. Ma võin öelda seda, et näiteks Väljaots tegi suurepärase poogia pessi suurepärase ja see oli tema tipplavastust ja kui ma vaatan praegu näiteks sedasama sinihabe tuletan meelde siis igatahes no see ei ole sugugi see etendus, mis annab järele jõuga haaremi rööva, mis, mis läks samas liinis, külas on omad põhjused. Aga veel musketäri test, Nõmmik, ori, lavastaja, ja mulle tundub, et võib öelda, et rahvalik omad asjad, see oli tema rida. Ja kohe järgmisel hoo tuleb nahkhiir, mille ta kukutas läbi, ma julgen niimoodi ütelda. Ja musketäride puhul oli see, et ta nagu ei osanud seda teemat, see on tore seikluslik teema. Aga seal minu meelest oli seal kolm või neli kõrtsi erinevates kõrtsides toimub tegevus ühes tantsite alguses siis kakeldilistolid kardinal, ime niimoodi, laibad maas, lava pöörase, järgmine kõrts oli eest ja, ja ühesõnaga jäi väliseks. Kuigi osatäitjad olid head iseenese ja et just nimelt osatäitjad ka, näiteks selle samas meie rüütli sinihabemes olid osatäitjad praktilised, paremad kui Saksa teatrist. Aga lavastus tegelikult määras kõike musketäride puhul, see on ju nii ammendamatu teema. Nii ütleme laval, filmivariantides isegi balletis ja muidugi muusikalistest teostest kindlasti tuim Bernatski operett, kolm musketäri siin muidugi mindi oma teed tähendab sellest Bernatski operetist kastet mitte ainult seda kuulsat kolm musketäri, kolm Grenaderi ja paar numbrit veel, aga muidu teised lood oli siis kirjutatud Vinteri ja raudmäe poolt ja need olid üsna ühest filmist, oli võetud musketäride filmist, oli ka mõned teemad ja libreto oli siis Sulev nagu oma suva järele koostanud, et ega seal ja tõesti võib-olla teekond kuninganna anna briljantide järele läbi juurde. Seal öeldakse, et šoti seelikute alla. Sedalaadi naljad. Kuigi, mis veel näiteks paljude lavastajate puhul torkab silma see, et nad ei oska nagu aega täpselt planeerida nühiti esimesi pilte tüdimuseni ja viimasteks piltideks viimaseks vaatuseks ei jäänud enam aega, see tuli robinal ülepeakaela välja ja, ja ega sellest loost ja suurt midagi ei meenu, kui te lubate. Mulle meenub üks tragikoomiline lugu. Seal oli üks hiigla vägev lossis seen PUR vägev lossi tagassein maalitud karniisid ja aknad ja uksed ja aga lavatöölised olid ilmselt väga lohakalt selle tagaseina kinnitanud ja parajasti suure massistseeniaegse hiigla robinal kukkuma. Muidugi, terve see koor nagu kilju kanakari kargas kahele poole ja siis seal armsatas seda vaha keerutas nii palju tolmu ümber, jäi niisugune mulje, nagu oleks mingi veskis stseeniga tegelikult. Ma rääkisin siin sellest, et see on justkui niimoodi teiste eelnevalt hooaegadega võrreldes tagasihoidlikum, aga siin oli siiski oma helgelt hädka olemas ja nimetust balleti alal siiski. Ja enne ma räägiksin paari sõnaga sellest situatsioonist, mis oli 70.-teks aastateks välja kujunenud. Tähendab, ori täielikult toimunud põlvkondade vahetus juba oli balletikoolist tulnud üle 10 lennutantsijaid ja, ja nende hulgas lihtsalt suurepäraseid isiksusi. No Randver oli täies jõus Tamara Soone, Larissa Kaur, Väino Aren Meestest, Hendrik Kerge, Sulev Nõmmik oli muide ise lõpetanud balletikoori, aga sellel ajal ta muidugi enam juba tantsinud siis Juta Lehiste, Svetlana Paloyon, siis tõeline prints Jüri Lass, sest ütleme, areni ja kerge Nemad olid ka ühtlasi nagu karakternäitlejad ja teinud niukseid väga põnevaid osasid, lisaks endale printsi, osadel distatianalaid, suurepärase klassikalise tantsukooliga sooja Kalevil õpilane Olgad, sviit särama, imeilus naine ja hea tantsijanna ka sinna juurde veel ja siis veel kaks toredat inimest 70. aastal lõpetatud Inge Arro. Saima kraanlane siin mõnda nime, nimeta toda ja tõesti nad olid igaüks väljakujunenud isiksus, kuigi juba sellel ajal üldmood oli niimoodi, et baleriin peaks olema Shifakate jalgadega omanud niuksed mallida, standardid oli ja rühma jaoks seda. Aga solistidega oli nii, et nad tõesti võisid teha väga erinevaid rolle ja väga erinevalt tantsida. Nimed ise juba ütleb, et võtame kasvõi lehist, kellele isegi ei tahetud esialgu anda koreograafiakooli lõpudiplomit. Aga siis õpetaja Liia Lees, ma võitlen selle ikkagi välja. Aga sündmus on selles, et tuli välja Tiit Härmi. Jüri siin eespool juba nimetas, ta tantsis seal siis seitsmeteistkümnenda 18. 20. sajandi koreograafiat ja Tiit Härmi kooli üldse, nii et tema tõi täieliku murrangu Estonia balletimeespoolele sest sinnamaani võib öelda, et meil oli juhtiva baleriini teater üldiselt. Artur Koit on erand sellest, sest tema ei olnud mitte ainult partner vaid oli ka suurepärane tantsija väga kergete hüpetega. Aga need teised meistrimeeste nimed, keda ma siin nimetasin, seal oli veel Werner looja ja õunapuusaag. Nemad olid eelkõige partnerid, mitmest nendest kujunes karakter, osade tegija. Aga nüüd tuli Tiit Härm, kes olid tõesti esiteks suurepärase faktuuriga, suurepärase füüsisega hea kooliga ta alustas Tallinnas ja lõpetas Leningradis. Ja ta oli ka ja on mõtlev kunstnik, mõtleb kunstnik. Ja ega meil niisugust sooloõhtute traditsiooni nii väga ei ole. Balleti algpäevadel oli näiteks Lilian Looring, Robert Rood olid andnud sooloõhtul, rääkimata meie kontserttantsijatest sajandi alguses. Aga ega vahepeal tennises ohtude ja öelnud, et see oli ka niisugune uudne asi. Ja selleks täieneb mujale. Ja muidugi, Tiit Härm oli oma ümber koondunud ka suurepärase väikese ansambli, seal oli hinge Harroyasaimakraanik Natalja Lukassevicia evita Erkina seoreerita Erki Noole siis nüüd debüüt Estonia laval ja Tiit Härmi kõuts oli südames, kui ta 66 lõpetas Leningradis siis. Ta aasta hiljem läks Moskvasse, seal loodi noor ballett, kes väga palju maailmas ringi tõmbas. Aga naerma oli niisugune tega ta Estoniaga päriselt sidemeid ei kaotanud, ta käis ikka siin külalisetendustel. Ja nüüd siis 72 oli ta juba siis teatrist tagasi täielikult Estoonlane ja tuletame kasvõi ambinioonit meelde. No see on niisugune, seda ei saa sõnadega edasi anda, sest muusika on juba nii mõjuv. Evita ärkiniga, seda esitasid ikka harukordselt hästi. Või siis tahvli Sakk loe. Mai Murdmaa teinud läbilõike tähendab terve ballett. Toda, nad kandsid üle sellist noorest balletist selle tahtmise, kroonisuguse montaaži see oli, see oli ka väga mõjuv üldse harjuman ikka. No tants ja läbi läbi aegade Estonias ja nii kaua siin varem rääkinud, ütleme, Helmi puurist ja teistest juhtivatest Paleriinides siis liidu kohta võib küll täielikult öelda, et ta oli väga laia ampluaaga. Ta tegi kõiki neid printsi rollis, et väga hästi, tal oli niukseid humoristliku asjata mängis hiljem Aadamat maailma loomises. Ja siis ehkki üle kõigi selle kõrguvad tema salapärane mandariin, mandariin oli eespool juba lavastatud siis Joanna Dentaapas tegid rinny suurepäraselt ja hilisemad tööd on tal Antonius, Antonius, Kleopatra ja siis muidugi Prometheus. Nii et ta tõi meile meeste tantsu täielikus murrangu ja siitpeale on asi sellel alal läinud ka küllaltki ülesmäge, nii et sellest kujunes balleti alal tõeline suursündmus. Deemoni kohta võib-olla nii palju, et tahate, sõnad on teatud tipud ja siis on niisugune keskmine tase. Ma ütleksin, et see teem oreliõhtud keskmisel tasemel seal maimushow muidugi väga ilusasti tegi nimiosa Tamara Soone oliive Tamara osas. Ja see oli kõik armas. Aga need maja oli huvitavaid, huvitavaid tantsijanna sid täis. Ja siis jälle üks vaikinud lõbus meeldetuletus. Nagu selgub, kui daamid kannavad valeripsmeid ja muid vale asju, siis Paleriinidel on vale padjomid eesti keeles, sellele sõnale padjom ei olegi justkui vastet tantsis sirutatud laba ala nisugune kaarjas, vorm missugune, nagu lõpuni viidud vorm, seal, kus lõpeb sääri, algab labajalg. See koht peab olema niisugune peen nagu araabia traavel ja siis peab tulema niisugune ilus kaar selle jalalaba peal. Loodus ei ole kõikidele seda kaart andnud ja nagu selgub, mina seda iseenesest seda rekvisiit ei näinud, küll see kinnistatakse hea külge seda või siis on jalge väga ilus. Nii et, et tänapäeval julgelt jalge kiita said ja kas on pehme looduse poolt või natukene kunstlikult laidab aga ükskord juhust nii patsiomlik paigalt ära. Kaarja muhk jala küll jääb. Natukene lõbus oli see küllalt, selle jutu peale ei tohi nüüd seda arvata, et kõigil on nüüd Valepadjomid ei ole, on ikka enamus, on ikka väga ilusate looduslike labajalgadega jalgadega. Mul tuli meelde. Albioniga oli niisugune probleem, et, et meil ei olnud orkestrid noote ja siis paluti mind orkestreerida. Teised rääkisid, et kaunis täpselt olin tabanud seda, mis alguvad tulid. Kui me takkajärgi hakkan mõtlema, võib olla üks põhjus oli ka, miks võib, üle 72. aasta. Ma mõtlen just ooperipoolne repertuaar oli niivõrd tagasihoidlik. Oli võib olla üks põhjus kindlasti ka selles, et meie nimekaim lavastaja Paul Mägi haigestumise tõttu oli väga pikka aega eemal ja kindlasti moraalseks suureks moraalseks löögiks nii temale kui ka kogu teatrile oli muidugi Moskva bürokraatide poolt ära keelatud Prokofjevi monumentaalooper sõja rahu, mis oli Mägil väga huvitavate ideedega kavandanud, tähendab lühendatud variant. Lühendatud variant on peaaegu igal pool tehtud, näiteks nimekas Moskva lavastaja Georg Antsimov rääkis, et ta on väga paljudes Euroopa riikides seda lavastanud. Sellepärast et selle geniaalse helilooja ooperinõrkuseks oli see, et väga kehv libreto oli tema naise poolt tehtud ja selle tõttu on ta tõesti natukene laialivalguv. Ja see on veelkordne näide. Niukses monumentaalromaanist on väga raske teha sisutihedat õhtut täitvat ooperi libreto. Kuna nüüd hakkame rääkima mahulmegi tegelikult viimasest aastast, sest kus kollektiiv temaga töötas ja kõik valmistasid nimelt seda, seda rahu tohutu entusiasmiga. Siin on väga harv Kirill Raudsepp, kes oli dirigent mina, kes töötasin raudsepaga koos ja Paul Mägi ka ja samuti Voldemar Kuslap. Me oleme kõik siin ime, nagu elame tagasivaatena seda hetke, mis toimus siis laval. Mulle väga meeldis see, kuidas mägi püüdis otsida, püüdis leida noortes võimalusi, anda nendele võimalusi uuteks rollideks ja nii oligi seda rahus. Mul on niisugune tunne, et mägi just nimelt püüdis sellesse etendusse anda kogu oma mõtte, täiuslikkuse ja mõtte terviklikkuse. Seda, milleks ta üldse võimeline suuteline oli. Ja koguseid ettevalmistus oli tõeliselt professionaalse kunstniku mingisugune valmistamine mingisuguse erakordseks. See hakkas hästi kaua varem peale. Ma mäletan isegi, mina olin suvel puhkuse ajal diaatris Mägiga koos kuulasime muusikat, ma tegin tegelikult oma esimesi heliülesvõtted oma ümbervõtteid seal ja koondasime nagu selle muusika üheks tervikuks. Ja need proovid olid tõesti tohutu suure entusiasmiga. Ja kui ma lõpuks siis nägin seda resultaati, mis toimus. Kui öeldi Paul Mägi ära siis ausalt öeldes nördimusega ei olnud piiripraega, me räägime sellist momenti ja Moskva bürokraadid Need on Moskva bürokraadid kahtlemata. Kuid tüki aastaid hiljem ma olin Moskva kultuuriministeeriumis ja ma küsisin küllaltki tuntud inimeselt, et kuidas siis niisugune asi võis teoks tulla ja ta vastas mulle ainult üheselt seda. Meie oleme kaugel, meile informeeriti ja meie pidime sellele reageerima ja me kutsusime vastavad inimesed välja. Härra Raudsepp oli ka see, kes läks Moskvasse, kes kaitses Paulmäe ja tema enda loometööd, kuid kahjuks kahjuks ma nägin see juba silmadest, kui Raudsep tuli sealt ära. Ma nägin, et see ei olnud kandnud vilja ning võib-olla just nimelt see oli üheks selleks põhjuseks mikspärast Paul Mägi niivõrd varakult kustus meie keskelt. Mina elasin seda kõike ülemlugu oli ju niisugune, et. Meil töötas ministeeriumis üks tegelane, kes sai kuulda, et meie pool Mägiga asusime sõja ja rahu ümbertegemisele või nii-öelda koondamisele tema signaliseeris selles asjus Moskvat. Ja, ja kutsuti Paul Mägi mind Moskvasse siis välja, et me näiteks mis, mis aktsiooni või mis, mis ümbertegemist me kavatseme. Kahjuks Paul oli siis haige, tuli mul üksipäini minna sinna. Ja siis oli Mosku kunstide valitsuse või kus, mis ta tol ajal oli tegelased kõik koos ja ma istusin klaveri taha ja tutvustasin neid selle Pedaktsiooniga, kuidas me tahtsime pool Mägiga. Ja kui siis ma lõpetasin selle ettemängimise ja rääkimise Siis tolleaegne kunstide valitsuse juhataja esitas mul kohe niukses küsimus, kuidas teie julgesite poos Mägiga. Ja niisugust ümbertegemis, kuidas te julgesite? Paljusid asjasid sünnib siin maailmas ja tehakse filmi jaoks ja tehakse üldse ümber ja ja kujundatakse igal pool. Ei teda puudutada, te teil küll ei olnud mingit õigust? Lõppes see asi niimoodi, et ma tulin tagasi. Muidugi ma läksin haiglasse Paul Mägile, see oli veel enne surma. Muidugi, nii nagu Jüri Kruus praegu ütles. See minu jutt, mis seal oli ja nii edasi tõukas teda veel edasi. Selle poole. Minule lõppes ta sellega, et ma sain meie kultuuriministri käskida noomitusega. See on mul veel alles käskriba paneks seda Kraasial, aga mõtlesin, et no mis ma ikka muidugi taustal me ei tohi unustada, et Estonia on traditsiooniliselt olnud repertuaari teha repertuaariteater ta on selleks välja kujunenud eriti tugevalt, kui oli välja kujunenud 30.-te aastate juba ja, ja selle aa sellel hooajal sellel aastal, millest me räägime, oli kavas 33 erinevat teost, 33 kaheksa opereti, selle arvu sees siis niisugused sel ööl nagu mees La Manchast oli ju ikka veel kavas, kuningaloos oli veel kavas Viini veri. Mul oli muidugi hea meel, sest meil on seotud kahe viimasega ju ju ka üldse. Sellel aastal oli mul mitmeid töid, seal kontsert austuse ja nii edasi. Ooperites olid ju kolabrindioon veel kavas, Don Carlos oli verine pulm, orit Ruba tuur oli missugune loetelu, need olid kõik toredad asjad. Ballettidest oli kavas 13 nimetada, just sealhulgas Johanna Dentaato, ameeriklane Pariisis, pahita Carmen üks balletiõhtu. Et tegelikult lauljatele ja tantsijatele mängijatel oli tüür küllalt, ainult et seda voolavast ei tulnud. Ja see tähendab Moskva-sõidust oli siin juba juttu olnud. See oli üldse see aeg, kus natuke nagu reisiruum, avardus. Kui varem olid teised kõik ida poole olnud, eks ole, siis see oli juba aeg, kus jäliti, palit on meil ju väga palju liikunud, väga palju. 71 tähendab eelmisel aastal, millest meil eelmises saates oli juttu, oldi ju Ungaris, Budapestis, Debrecenis, siis veel Riias joon atentaat kaanega, siis on see moskva jutt, millest praegu siin juba oli baretigi seal kaja needa Romeot Juliat. Siis 70, teisel aastal käidi Rootsis, Stockholmis, Uppsalas ja söödattalias võlu mandariini ja luigelennuga. Karmeliga ja tulekul olid niisugused põnevad asjad nagu poolasõit, kus oli Rootsis tulemas rahvusvaheline balletifestival ja ka Soome televisioon. Meie jaoks hakati ette valmistama Joanna dementaato televisiooni varianti. Nii et tegelikult elu oli päris kirju. Kui me räägime ooperis, muidugi, ooper oli sel aastal nagu natukene varjus, aga see etendus siiski, mis välja tuli. Putšiini lühiooperit oli küllaltki omapärane etendus. Esiteks sellepärast, et meil Estonia laval oli ta nagu esimest korda. Ja teiseks, tänu sellele kolmikule jõudis rambivalgusesse terve hulk väga huvitavaid lavatöid. Eelkõige võib öelda, et näiteks mantlis sellised lauljad nagu Tiina Jaakson, Mare Jõgeva jorsetena, Kalju karask Luisina ning mis heli osas, Tiit Kuusik jahti männik. See oli nende poolt väga tore esitus ja ma võin öelda niisugune tase, millega oleks võinud siiski minna küllaltki kaugele välja ja näidata teda igal pool ja nii me näitasime etendust. Nii ühes kui teises kohas. Samuti oli Angeelika võib öelda, et niivõrd kaunist laulmist nagu Mare Jõgeva demonstreeris Andžerlikuna meil pole kaua-kaua aega olnud. See oli tõeline muusik, kes suutis luua mingisuguse omalaadse terviku nii sisulisest küljest kui Kavokaalsest küljest. Ja kahtlemata tema esimene muutus väga nauditavaks ning kolmandas osas tennis kikkis kahtlemata Georg Otsa meister TÖÖ. Ning võib öelda, et kokkuvõttes see oli minu jaoks igatahes küll väga tore etendus, selles suhtes need etendused kuidagi sobisid omavahel kokku. Nüüd jõuab kavasse taas maanteel ja tennis kiti, kuid minu meelest need ooperid peavad olema siiski kohus, nii nagu helilooja mõtles, ka õde on seelik oleks pidanud olema võib-olla öeldakse jah, et ta natukene pikk, aga siiski üldise terviku huvides oleks pidanud olema, siis võib-olla on seenikaga. Me kuuleme muusikat tšakama Putšiini lühioperitest kõlas ansilikaarja ooperist õde Angeelika, laulis Mare Jõgeva. Nüüd tuleb ettekandele Lui aaria ooperist, mantel laulab kaljukarask. Ja sees järel laureta aaria ooperist channiskiki. Laulab Margarita Voites. Oi ma olen painuta Roos. Oo voos, tood mu ori. Jaa. Tuules siidiime. Voldemar Kuslap kasse 1972 oli sinule rohkem ooperi- või operetihooaeg. Minul oli ta rohkem haigusehooaeg. Tookord tervisega natukese teie peal ja ja ma sain vähem teatritööst osa võtta. Ja Valter Luts kuidas ikka nüüd on nende inimestega, kes seal lava taga valgusti elektrit lagesid riideid seavad, ehitavad ja lõhuvad, lõhuvad ja ehitavad, üks nendest on alati olnud teatris puudus, aga meie oludes oli ka lava. Inimeste palgad olid kaunis madalad ja see oli läbiv kontingent, mis käis lavalt läbi. Aga ma mäletan ainult seda, et muidugi eelkõige lavatöölised, kes oli läbi lavatöölised ja, aga no ütleme, rekvisiit ja valgustas, need olid ju pidevalt seisnes paigal, aga seal oli väga tubli mees, oli, kes võttis ülemendislavamise annuse käest, võttis üldise Toots. Hendrik, tootsime, kutsume teda Joosep Tootsiks, ta suutis ka selle meeskonnaga, mis laval oli, väga ilusti ära tänud, sanan nagu kusla prääkise säärase juus, no seda võib ka kõige paremas teatris juhtub taolised juhuseid. Aga Tootsist, minul on jäänud sellest ajast lavameistri, nagu teda kutsuti, väga hea mälestus väga mälestada oli suur organisaator. Väga korrektne inimene ja mina ütleksin veel seda, ta oli administraator lendudel. Et ta armastas teatrit, seal ei saa muidu olla, aga Toots armastas teatrit oomika varal ja selleks. Ja muide, eks nende tehniliste töötajate hulgas oli tõesti ka oma ala oma ala suuri meistrit, näiteks kostüümi töökojaga võib läbi aegade rahul olla, sest iga kurnav teostavad uude ajastusse uude aastasse, uuele maale ja kostüümide suhtes ei ole küll Nolimist eriti kunagi olnud ja minu meelest leivatallu sellest ajast tänaseni seda seda tööd juhtinud Need, kes olid proua Sumera oli kolle ja just nimelt nad olid kõik teatriinimesed. Vaadake, see oli üks naljakas asi. Ei saa nii, et sa tuleb tänavalt ja hakkab näiteks kas autojuhiks või direktoriks sai teatriinimene. Teatris peavad kõik, kuna ma teatriinimesed siis teater läheb, Tallo tuli teatrisse, tähendab Säre talda, huvitav, temast sukeldus teatritöösse nii sisse, et ka ma ütlen ka talle meeldis see teater siiamaani. Pluss on veel, kuni siiamaani on veel kunstnikuhingega ja. Aga kas te mäletate, Pirkijad? Siiamaani Pirke riietaja, dirigentide, ta tõi frakid ja korraldas meie riietust ja mulle meenub, kui te näiteks etendused lõppesid, siis ta ütles küll huvitav. Kirill Raudsepp on särk, kui, kui te lõpetate Aga mai tiringi nii märg, et vääna välja või särgija. Ta on nüüd mitukümmend aastat teatris olnud ja ta on veel siiamaani Gustab, kes praegult teab teda, eks ole. Jah, sellest imearmsast inimesest võib rääkida väga pikalt-laialt. Lühidalt. Ta nimetab meid kõiki linnupoegadeks. Meie kutsume teda linnuema. Ääretult armas, väga korrektne, vaatamata oma kõrgele eale. Ta ei kasuta märkmikku, tal on kõik peas, ta ei unusta mitte kunagi. Ehkki vahel mõnes lavastuses on kolm-neli erinevat komplekti riideid, aga nii on paljudel solissidel, nii et see on erakordne inimene. Kui see ükskord nõia ära kaob, siis me alles tunneme, millisest kullatükist me oleme ilma jäänud, kui vana ta on? 86? Vat lugu selline, et kui publik on saalis, siis ta näeb alati seda, mis toimub laval, naudib orkestri mängu, naudib lauljate laulu, naudib lavastust. Aga kõik see, mis toimub lava taga, see jääb märkamatuks, aga kui palju just nimelt needsamad inimesed on andnud selleks, et etenduse jõuaks välja sellisena, nagu ta tihti jõuab. Kui palju on seal püüdlikust, kui palju seal on vaeva, kui palju seal on pisaraid, kui palju seal on muret. Aga kõik tehakse ühe nimel ja seda teevad need inimesed, keda võib-olla isegi kavalehel kuskil keegi üles ei märgi. Aga nad on olemas. Ja nii nagu nimetati lilli Birget, nii on palju palju inimesi, ma töötan ju kogu aeg nende inimestega koos. Ja ma võin öelda, et nad tulevad teatrisse. Mitte kõik ei sünni kohe nagu ütleme, diaatri inimestena, adiaater, see on nagu mingisugune. Kus ja kui ta haarab, siis ta haarab inimest esimesest hetkest. Ja vaat see inimene jääb diaatrisse, ta jääb isegi selle väikse palga peale, aga see nakkus on niivõrd suur, et ta tahab, ta tahab anda, ta räägib, ta räägib isegi, möödub mitukümmend aastat ja räägib kasvava niisukese emotsiooniga sellest, mida ta siis nägi. Ta tuli teatrisse. Nii on lilli Pir. Nii on Henrik Toots. Nii on Ilse takis näiteks ja kui me ütleme räägime lilli Pirkest, siis ma võin öelda, lise takis on ka üle 70 aasta, kuivõrd tubli naine, see on muidugi, et Ilze takis, mille erakordne inimene ise takis, käib ujumas, talvel võtab, lõhub, lõhub jäässe augu, läheb ette, ujub seal ja siis tuleb uuesti teatrisse. Tassib jumal teab kui raskeid asju. Me alati ütleme tiilsekene, ärge ärge tassegi, kuidas minul on jõudu, tegelikult tal on jõudu ja võib-olla on see tahe või võib-olla mingisugune mingisugune eriline tunne, aga ma ei pea mitte kunagi Ilsele toonitama. Jätke seda meelde, Ilzedab alati kõik meelde ja see on nagu mingisugune vana kool ja väga meeldiv kool, mina vaatan Ilset, kuidas tema lava tagant. Ma olen pannud tähele, kuidas Jüri kõrvalt sealt vaatab. Jüri lähedal vaatab ja siis, kui tal meeldib ta näost nädalaks meeldib, aga lavataguste jõudude teemat lõpetades. Jüri Kruus on ju nende lavataguste jõudude pealik ja tema muidugi kõiki neid asju teab väga hästi, et mul on üks küsimus. Värbas Ilze, mängib klaverit. Teate, Ilze mängib nagu varjatult klaverit siis kui kedagi ei ole. Aga ma arvan, et me oleme sujuvat juba jõudnud seitsme kolmandasse aastasse. Aga meil on üks asi jäänud siiski rääkimata nimelt aastalõpu viimane kontsertetendus ja see oli Viini valss, viini laul, dirigeeris Neeme Järvi. No võib öelda, et see oli tõepoolest etendus, see oli teate niisugune etendused kui see etenduseni läbimata soli haaranud kuidagi tervet tervet organismi, mingisuguse erilise, põneva niisukese šampanja, rikkur tundega kuidagi haarastegelaskonday haaratud. Jüri räägib õigust, mul oli au olla natuke seotud selle veenilooga, sest mõned tantsu loomulikult minu seatud sealt. Ja, ja tõepoolest noh, tähendab Neeme Järvi on niisugune kunstnik, et kui tema paneb mingi asja külge, siis see muutub kullaks, nagu ühes muinasjutus oli. Nii see nüüd selleks, aga siiski ma tahaks natuke tagasi minna sellele, mis toimus suvel Moskvas. Ma võin öelda, et tõesti teate, valmistas väga pingsalt Moskva, kas tavaline, see oli suurepärane, kas troll ja ma võin öelda, et siiski üldse Estonia kõigi kast rollide üks õnnestunuim esinemine üldse Venemaal. Nii nagu võeti vastu need etendused, mis me näitasime näiteks Truma tuur, kus kuusik pidi kordama oma aariat, Krumm pidi kordama oma Streta ja kogu etendust, seda dirigeeris Neeme Järvi. No selleks harukordselt hästi publikule. Ning muidugi türklane Itaalias me aitasime tegelenud vedenduseks, ainuke kord kuidas see võeti vastu. No vot, see oli järjekordne kulminatsioon, nagu mägi, Karenteria, Neeme Järvi, ühistele. Muidugi Lamonsa mees La Manchast, see publiku vastu lähtuvalt just seda tükki, kuidas ta võttis seda vastu. See näitas, et, et Sulev Nõmmik tegi head tööd ja see näitas, milliseid meil solistid on üldse, millised neist on teatrioodi. Vareme tegelikult praktiliselt opereti niisuguse suurde Castroli tavaliselt kaasa ei võtnud. Aga seekord minu meelest täielikult õigustesse meie roll. Nendel aastatel tuli mul üsna palju laial Venemaal esineda ja eeskätt muidugi Moskvas, Leningradis ja siis paljud minu kolleegid, lauljad olid väga üllatunud meier rikkalikku repertuaari ja, ja väga huvitavate lavateoste osas ütles, et nad unistavad sellistest rollidest teinekord eluaeg, mida meil oli võimalus järja pandud esitada. Neutroolija ääretult huvitav, arendav ja rikastav repertuaar.