Maikuus 1945 lõppes sõda Euroopa südamesse, kuhu selleks, eks see oli saatus paisanud ka tuhandeid eesti mehi. Neli oli see ühe teekonna lõpp ja teise algus Tšehhimaa kevades. Boris Raun. Ehk räägime kõigepealt ilmast? Ausalt öelda täielik suvi ja isegi mitte May, vaid 19 märts käekotti jääme. Ja kui meid sinna mägedesse viidi nendesse küladesse Ober Kaumbaatan, Baumgartneril, niider, Baumgartneril, siis kirsid õitsevad. Ja kui me siis istusime seal mäenõlvade peal ja võtsime päikest, see oli aprill. No mai, seesama, kaheksas vasta üheksandat, kus seal mägedes, kus mehed magasid lihtsalt puude all ei olnud vaja mingit tekkega katet peale. Millal teil hakkas tekkima või kujunema kindel teadmine, et nüüd on sõda läbi. Sellel samal kaheksandal päeval, kui maksti 15000 krooni, mulle see palk välja. Sest siis ma nägin ära juba, et enam ei ole ju sõda. Meil ei olnud mingit aimu sõjaseisukorrast mingeid instruktsioone läänerindest samuti mitte absoluutselt mitte mingeid, igasugune informatsioon puudus. Taas kaheksanda hommikul, kui sisse jõudsime sinna oma üksuse küla juure siis seal oli juba täiesti lahkumismeeleolu või lõpumeeleolu, tähendab varustus oli võimalus, kellel tahab, mis tal oli vaja, kellel lagunud, keda midagi vanev ühesõnaga, piiramata võimalust market entry kaupadega, niiviisi. Liikumine sellelt kohalt algas siis koos relvadega. Jung bons lau peale, mis pidi olema Eesti diviisi kogumiskoht kokkuleppel tshehhi rahvusliku valitsuse ka nii meid informeeriti. Jah, aga need teed olid täis, taanduvad sõjavad veel elanikkond oma vankritega kaks hobust ees, köike võimalike pakkidega, naised-lapsed, aga mägiteed täiesti mägede piirkond, mis Sirgles niiviisi edasi-tagasi edasi-tagasi ühte külge pidi. Ja see bensiini lõppemine, kusjuures iga lohku läks autu lihtsalt üle ääre. Ja ikkagi edasi, kes autodega sai, kes liikusid jala, nii et see oli tohutu Alpilt silmale vaadata. Ja ööl vastu üheksandat seis oli niiviisi, et kes siis magas, sääres puhkas, kes väsinud oli, kes veel sai mingisuguse autoga edasi, seal tähendab üheksanda mai hommikuks, kui me olime jõudnud juba nii rohkem külade piirkonda, saksa külad olid ju niiviisi piki mäge ideed, kus ühel pool oli oja ja teiselt pool teeoja kõrval ja siis majad ja majade taga väiksed põllulapid mehe külje peal mäekülje peal, jah, sest põhiline ikka sealt mäest allapoole vaja ja siis selle kõrval olev tee. Ja siis need talumajad, mitte nii nagu vene külamaja maja küljes, vaid iga maja vahel ikka mõned meetrid maad külades mahajäetud, jah, põhiliselt üksikuid vanu inimesi, nägime, olime habemesse kasvanud, tahtsime seal hommikukaevu juures habeme. Siis igatahes nägin ma vist kolme või nelja vanurid ja peale selle jumala sulased, need ei liikunud ka mitte kuskile. Ja Niipsime jõudsime Kablons linna lähistele kus sõitsime autoga, vunk auto tähendab raadioauto, kus aparatuur kõik sellest oli välja visatud, ainult et mehi mahutada. Ja läände läände ikka sinna Jumb pool Eesti ja üks saksa poiss rattaga tuligi meile, tähendab, pidasime auto kinni, aastat 10 12 vana. Ja hoiatas meid, et vot nüüd Tšehhi rahvusliku või ülestõusnud vaibad ta nüüd on linnaväljakule kogunud kokku. Muidugi sõitis tema ratt, Käia juhatas meid äärade teed pidi välja linna tsentrumis läbi sõita vaid ajale linnast kuskilt. Ja hiljem kuulsime, et Kablanud, siis oli Rebane koos oma diviisi staabiga kõigiga selle põgenevad Leesnetega kõigega, mis oli pidanud seal suures koosoleku maha kus ikka hoiatan, detan 12-st kotist välja viinud eestlased, poisid lahingutes kõik ja viib kas sellest kotist välja meid siit niini. Muidugi, isiklikult ma seda juttu ei kuulnud, aga mägi oli ju meil hiljem väga palju koos. Ja seal oli tšehhi rahvusliku valitsusega kokkuleppe all, kõik rasked relvad jäävad maha. Liigume ainult oma käsirelvadega, tähendab edasi. Ja ikkagi suunaga Joonsbons laugule. Meie saime oma autoga sellest linnakesest kadunud siis läbi sõita, võib-olla kilomeeter neli, viis oli meil bensiin otsas. Nagu sõdur ikka ikka veel, seljakott seljas, seal tükk leiba ja, ja muud asjad sees. Aga siis hakkas juba sääres nägema laipu maas, nii sakslaste kui ka eestlaste omasid kraavi äärtest lihtsalt sinna, tee ta sinna maha. Ja siis tekkis, et nüüd tuleb hakata kokku hoidma. Kogunesime umbes niisuguse paarikümneliikmelise grupi, palju oli neid rohkem, kes täpselt luges. Aga tsehh ei näinud veel. Kuid umbes poole päeva aeg ja ühe võib-olla kahe üks kümneliikmeline grupp tuli kuskilt majadest välja tsehhid, kellel olid kolmel värviga lindid. Tšehhide lipp oli kolme värvi, aga need pidid olema siis Tšehhi üles tõusnud. Aga mitte kuigi verejanulised, nii et meid, nad lubasime võtta oma kaitse alla. Kas relva teadsid eile, kellel oli instituut, püstolid, kes hoidis kõhu peale nii igaks juhuks, aga seda õnge verd korjavad kõik kokku ja otsivad siis meid niisugusi, kolonni hakkasime liikuma ja neid gruppe kogunes siis juurde järjest nii sakslasi kui ka eestlasi sinna kokku, nii et see grupp jääks suuremaks. Aga nende valvurite grupp suurenes ka kogu aeg. Kas teil oli juba tunne, et teid on vangi võetud? Eina Me uskusime seda enda, nende Juta, sest nad olid küllaltki viisakad, meie suhtes käitusivad ja koosse suitsetatud ja nii ja naa. Ja siis, kui jõudsime Turnaul linna jõudsime Turnov linna piiridesse sisse ja viidi meid ühe lauavabriku saeveski territooriumile. See oli võrdlemisi suur suured lauavirnad. Leida võis öelda, ära karanud vene sõjavangid, kes Saksamaal töötanud olid, siis partisanid, kes risti-rästi kuulipildujalintidega olite, tõid nad üle mähitud ja kellel olid siis juba osades turg, osad automaadid, saksa, need kergekuulipildujad, nii et siis kadus juba meil usk ära. Aga läbiotsimisega mitte midagi ei tehtud, isegi püstolid, kellel meil veel olid seal need olid kõik veel alles. Ja sealt ta Üksvärav oli. Põhiliselt see grupp meie eestlasi, hoidsime kõik sinna lauba ridade juurde niiviisi kokku. Aga need, keda sa peaväravast juba kolonne sisse toodi, seal hakkas juba ikka tõesti ikka siin oma koos peale. Ja nii me olime selle laevavabriku territooriumil õhtu umbes kella 10-ni siis tekkis meil kõrvale juba, tähendab mitte enam nende tsehhi värvidega, vaid ka juba igasugused segariietuses, kõik hambuni relvastatud mehed hoiatati kellel on mingid relvad kohe ära hunnikusse visata, sinna kokku. Et sealt aeti meid siis raib, viidi õieti ära. Umbes KBFI jalgpalliväljak, mis meil siin elektrijaama juures on, kus üks mäekülg on üleval, harju tähendab laevastiku jalgpall, laevaste vot sinna staadionile ja see staadion oli päris korralikult jupa täis lükitud inimesi, kes nad olid muidugi teada, sakslased ikka sealt veel mahtus ikka väravatest sisse. Ja seda vaikust ja rahu ei kestnud seal rohkem kui üks poole tunni pärast, siis hakkas sealt ülevalt juba tulema valanguid. Tankirusikaid tulistati sealt ülevalt alla, pilluti igasuguste asjadega. Kes nad olid, seda kahjuks muidugi tänase päevani ei tea, aga faktsed tsehhid olivad, tulistati tankirusikaga tulistada lihtsalt massi sekkasest. Vahemärkusena veel öelda, nad ei teadnud, kuidas tankirusikaga see on küll hiljem kus meil ühele kolonnile vangikolonnid liikusime, tee peal tuli vastav veoauto. Ja seal katuse all oli üks mees, siis tähendab kõhuli asendis, kellel oli tankirusikas kaenla all ja see tulistas seda meie kolonn, kusjuures ta unustas ära tanki, tankirusikat tagantotsast tuleb ju leek, kus peab olema üks, neli meeter, tagab vaba ruumi. Mis sellest autost sai, seda ei tea, aga see pauk oli hirmus. No vot siis sealt. Ja umbes nii südaööks olime me nii kaugel seal, et kui me sinna oleks sisse jäetud, siis poleks sealt kedagi ellu jäädud. Ja kustpoolt korraldus tuli, kahjuks ei tea. Võeti kolonni baltlased. Koguge neid kokku ja seal tähendab nende roopalotiga hõigati kõik saksa keeles ja ja isegi vene keel tuli juba välja, et venelased ka kõik välja siia tähendab väravate juures, kus me sisse tulime, sinna koguda. Sinna kogunes palju ja rivikorras viidi meid siis päris linna keskel tänavaid pidi minnes pimega juba töös kevade ja ühte vana mingist õllevabrik asuselterit tooriumil. Trepiastmed tuletavad meelde umbes nagu meie võib-olla Kõpu majakas kunagi olete käinud, kõrgeid astmeid, mina ei lugenud, aga hiljem, kes olivad, lugenud need olevat 50 aastat olnud sinna alla keldrisse. Muide, peab ütlema ühte ükstakõik, kus ei toimunut lahingut Ellet, et kuskil ei katkenud, igal pool oli elekter, kas see kelder oli täiesti valgustatud ja seal keldris oli vett neile umbes, ütleme Hubemeni või niiviisi. Aga suurtest palkidest mingisugused vaatide alused, niisugused, kus kunagi olid vaadid peal olnud ja keldris tohutu tohutu suur luuk. Ja siis sinna me jäime sinna keldrisse enam juurde ka kedagi toodud. Ja siis oli päris vaikne. Nii et terve selle öö ja siis need mehed olid nii et niipalju kui sinna parte peale mahtus kuiva. Ja siis, kui teatud aja järgi käekellad, olid meil veel sellel ajal olemas kõik, nii et ootad tulev lendude mees, tulen alla, et mul hakkaksin külmed sinna parte pääle ülesse stiivsuse vahetus käis. Ja igatahes hommikul ma tean, et rinnataskus, suitsupakk tahtsin suitsu teha, tulemasina põlema ei läinud. Ja kellel oli veel tiku kuskil seal mütsi sees kuivalt tikk ei süttinud, sest õhku enam ei olnud. Moment süttise kohe kustus. Ja nii oleks kaks, kolm tundi hiljem, see võis olla päris juba lõunaaeg, siis tehti ülevalt need luugid lahti ja kavandati kõik välja, jälle käituti meiega, nii viisakalt. Paluti ja kõiki niiviisi ja küsiti kolonni soovi ikkagi rivistati üles, mitte mingisugune grupp vaid rivistati üles, et kuhu te soovite minna kas Praha vai Räiksenberti millel kõigil muidugi Praha, sest nii palju me olime midagi kuulnud, et seal pidid juba Ameerika väed olema. See oli siis 10. keskpäeval umbes noh, nagu rahvahääletus, umbes ikka Praha, Praha, Praha, Praha, Praha. Aga kõiki oma ristidega kõikuma pääl, seda kõike oma tunnustega. Meilt olid kõik ohvitserid välja nõu pidada, mitte ühte ohvitseri, jube tsehhid siis kus nad seal õllekeldrist välja toodi, seal õue peal, mis neid ootas. Siiamaani teadvat, aga igatahes seda keegi ei ründa, aga kõik ohvitserid korjati välja. Ühest paagist bussigalt auku lüües fenoalgavad Laela Kaukeidultilka bensiini välja, relvad olid, nad seisvad ja angaarid olid põhiliselt tühjad ja kuna see ilm oli veel öeldamise kuum, siis ikka väsimuse kõik niipalju kui sinna angaaridesse mahtus ja nii me olime seal lennuväljal liis päeva. Selle aja jooksul ei andnud meile keegituudeid süüa. Ja olid need tuletõrjesuured, basseinid. Ja mida sai siis niiviisi taskuräti peale tõstetud pigistatud säält, et natuke suutkastasest juua ei olnud. Ja see oli siis kuuenda päeva kella 10 paiku tuli sinna üks grupp vene ohvitser, Willistusega sõitsid sinna jälle kõik baltlased välja. Tähendab rivisse eraldi rivisse, noh, korjati kõik kokku kõik, kes peale eestlaste õliga, lätlasi, leedulasi, lätlasi, aga leedukaid võib-olla mõni üksik võrreldes meie eestlastega ikka väga vähe ja siis tulid need vene ohvitserid seal pillistusega. Jah, ja siis korrati kõvasti, kes vene keelt valdavad eraldi rivist välja. Aga. Mõned mehed ikka kestnud Purtse siis olid ikka läksivad kahja neid saist niiskust esimesed nagu tõlgid, sest see oli selge, et nad ei olnud klassulast. Ja siis olime veel seal umbes viis, kuus tundi peale seal, kui härrad ohvitserid ära läksivad. Siis tuldi autodega. Kastajaid anti igale mehele päts leiba. See oli see esimene toitsid viie päeva tagant. Ja umbes 30 40 ratsameest. Ja säält siis rivikorras hakkasime liikuma, ega keegi meile, kuhu me liigume või mida. Aga igatahes see linn, kuhu me välja jõudsime, öösel juba oli puntzlov. Sõjamöllust natuke üle käin tsiviilelanikust absoluutselt tühine, esimesel pilgul jäi mingisid sel valveid suurega midagi majades, paiguta kummagagi, kus tahate. Ja nii me olime siis seal Pontslaus kuni järgmise päeva lõunani, kus sai korjatud siis grupp mehi kokku, sest need ratsamehed konvoi kadus kohe ära ja me jäime täitsa omapead. Elasite mahajäetud majades ja majad olid kõik eranditult kõik majad tühjad, seal oli toidukraami ka ju järeldrites jah, aga võrdlemisi vähe, muidu see kuulus saksa klaaspurkides konservid, mis perenaised ise teevad neid, me nägime rindel küll nii palju, et meil ei olnud nendega midagi teha. Aga seal ei olnud meil kuskil, aga kartulitele keldrites oli veel niiviisi ikka ikka millegiga sai ennast ära toidetud. Ja siis Selle komandantuuri otsimise väela leiti vene mingisuguse komandantuur kes oli siis imestanud, et kuidas me nii oleme ilma konvoita, ilma mingisugused saadeti sinna siis kahjuks kümmekond meest jälle rivikorras. Teil oleks võimalus olnud ju astuma hakata, seal oli võimalus. Et koosis selle öö, olime lihtsalt sealsamas ära. Järgmine hommiku. Paar ohvitseri, automaatorid, nähed, mõned autod sinna, sõda on lõppenud, kõik olete vaba, kõik lähete oma koju, kogunemispunkt on kõrvits. Lähete siit Karlitesse välja, ilma igasuguse konvoita hakkasime marssima. See oli päevateekond veel natuke õhta, hiljem keldritesse, kuskilt majadest, kus otsisime, kes sokke, kes pesu ja kes kes süüa ja kas tsiviilriideid ei olnud meesteriided absoluutselt mitte, absoluutselt naiste riided võiks leida aga meestes, kui veel mõned püksid pintsakud oleks leidnud. Aga jalanõusid mitte mingisuguseid ja juba varem, kui rindel olime kaske, käisime isegi Trakkides ringi, aga jalanõusid ei olnud. Ja kui me jõudsime sinna körlitses, muidugi meil oli üks poiss, kes oskas vene keelt perfektselt ader oli ta nimi, mis tast elu hiljem on saanud, ei tea ma kunagi Võrumaa päritoluga kes siis oli niisugune küllaltki aktiivne. Ja läks siis komandantuurias, mehed kaasas? Komatantuuris, mis, kust, kui palju, kus konvoi on ülemal määrasl imestad, ilma konvoid, mingisugune sõjavangide rühm. Enne kui see ader tagasi jõudis, oli meil juba jälle autoga mehi seal ümber tohutu grupp venelasi aututega igatpidi, kuidas nad siin Hoietoldeemiast sellel määral, et ilmakon võita? Rivistati üles, loeti ära, kui palju täpselt ja läksime Puntslausse tagasi. Sama teed pidi, kust me olime tulnud. Ja seal ikka sama see elamine majade saraga, muidugi venelasi võrdlemisi palju seal ka ümberringi nende säramajadesse kõiges aga mitte organiseeritud valvet. Ja järgmisel päeval tuldi rivistati jälle korjake, kõik kokku hamba, paljudendid, eestlasi, siin on lätlastest ei olnud üldse jutud, palju teid, neid eestlasi on korjake kokku nuh, kogusime kokku, sest mul oli Shart võrra juba kah paela pees juba iseendast, nagu juba kõik väike ülemuse korjasime siis kokku. Eakas ülekuulamine ühte majja kordamööda ikka neli, viis meest korraga. Ja seal oli paar tõlki, kes võrdlemisi halvasti eesti keelt, mingisugused Venemaa eestlased, mis nad olid seal kust pärit? Igaühe kohta võib-olla seal kümme-viisteist minutit, neid andmeid ja kõike oligi, pandi kirja, pandi kirja ja vene keeles muidugi need kirjapanekud. Ja siis nagu Faintsile tuuritelt auk, et näiteks ütleme, Raudrist esimene oli taskuses aukusse läbi käis teisel oli ainult sepaelia. Isiklikult ma ei tunnista seda, aga seal rüütliristimehe kohta oli see ohvitser, kes seda ülekuulamist teostas, oli näidanud näpuga otsa, et, et see mees on ju hull. Ta räägib ta rüütlirealist eestlasest erinevate. Nojah, eestlasest ikka, jah, ja nii me siis elasime me seal Puntslauschis kõik, kui olid juba sülekuulatud moodustati juba köök. Kokad ja moodustati eesti sõjaväeüksuse korra alusel, nii nagu Eesti sõjaväes, kuna olen punaarmees teeninud kus siis oli nimetus nagu pataljon, mida me omavahel kasutasime kompanid. Kokku oli neid mehi umbes 1500, eestlased käike. Kusjuures siis nii-öelda rahva valikul. Ei tea, kas on õigus, nüüd need nimesid öelda võib-olla on elus, võib-olla ei ole elus ma kahtlen, oli esimese pataljoni ülemaks sai sari nimeline mees ja teise pataljoni ülemaks, siis valiti siis mind üks eestiaegne üle ajateenija oli tema nimi, kes valdas vene keelt ka köögias. Hästi. Tegin need nimekirjad. Ja selle minu teise pataljoni koosseisus oli 860 meest. See esimene pataljon, saripataljon, see oli pisut suurem. Me elasime kindlates ruumides kohe kompaniid ja rühmad. Ja kus meil oli rivikord, iga õhta pidime läbi linnamarssi tegema. Laulma neid laule eesti keeles, mitte saksa keeles. Tsiviilelanikke oli juba sinna tekkinud nii et tänavate ääres olid Špaleerid juba. Kes siis kaasa tundsid, kes kiviga viskasivad. Ja sarnane elu kestis meil seal umbes 10 päeva. Ja siis kavandati kogu see grupp meil kokku ja marssisime müülbergi laagrisse. Iga päev tehti meile 50 kilomeetrit marssi. Sealjuures võisime nii olla, et kui me jõudsime ööseks ühte kohta punkti siis hommikul hakkasime sellest punktist täpselt samasse kohta tagasi minema, kus me eelmine päev olime tulnud. Mis lolli mängimine soli, milleks vaja oli, ja siis selle tee peal me kohtusime, kohutavad neid vene kolonn, hobuvankritega autokolonnid olid ka tankikolonn, kõike, kellele meeldis viisakalt veed pidime andma ja kusjuures siis, kui kellelgi tuli just väga lõbu, siis tulistati sealt, kas tõstes Nagaanistama midagi sinna kolonni poole kah, aga kes neid tugeskust seal keegi pihta sai, haavata sai, seda ju täpselt ei tea. Ja niisuguse rännupeale jõudsime me sinna mülbergi laagrisse välja. See oli inglise ja prantsuse sõjavangide laager olnud olnud, jah, sealt olid need barakid ja kõikuid tühjad. Põhiline liivane maa, rohuribasid seal ei olnud, aga igatahes need sõjavangid olid krussi, pükse nikerdanud ja igal pool niiviisi. Ja jälle oli meil sarnane jaotus ikka seal pataljoni staabimehed, seal sari ja mina olime Soomat ruumidest kompe, nüüd vähemalt köök töötas natult ja kõik niiviisi. Ja staabis oli siis kogu aeg iga käsk, mis sealt mingisugune tuli. Siis tuli jälle üles rivistada need mehed ja nendele jälle selgeks teha. Siis pakuti tööl käimise võimalust, aga töölkäijaid kargas väga palju ära. Samaaegselt püüti nad kinni, sest see dokument ei olnud ju mingisugused isiklikult mulle omale, enne kui me sinna mölbergi laagrisse sisse jõudsime, pakuti saksa perekonnast mehe dokumente, riided ja kõike, aga sellega pidi arvestama, et seal lambainstinkt su ümber olid omad mehed. Ja kui sa sinna jääd, mis sust siis seal saab ja ma tean mehi, kes kargas, võivad ära aga hiljem saadi kõik kätte. Et see ei õigustanud ennast, võib-olla kellelgi läks õnneks, aga see on isas Väätsal mülbergi laagris, üks kord kutsuti staapi ja oli tulnud prantsuse haiglatest kokku korjatud eestlased 22 meest. Muidugi, nimesid ma ei mäleta neist mitte ühtegi, kuid need mehed olid täielikus prantsuse sõjariietuses. Nelja šokolaadi, neil olid sigaretid, neil oli pisike otepää tonni lõhnad olid juures, nii et nad olid nagu puped, samuti sõjavangid haavangi seisuses ja kusjuures mulle hoiatati neid kahtekümmend kahte meest, ma ei tohi ühte koht rühma panna. Ja need prantslased olid väga uhked, liikus seal ringi, aga muidugi ühtlane paiguta ei tohtinud. Ja kolm päeva hiljem õhtu kell 10 tulidentsibki jälle sealt staabist. Läksin siis kaasa, sinna oli korraldus poole tunni jooksul need 22 meest sõnast abi rõduga. Ja 12. juulil õhtul rivistati kogu see meie laagregampe esimene pataljon, teine pataljon rivikorras ja viidi raudteejaama. Ja kus olid siis need reisivad hundid, millel oli trellitatud akna tarvilikud ja algas sõit labadi laagris, seda päeva ma mäletan sellepärast hästi, et 13 sulio mu sünnipäev oli 12 juuli õhtul. Kui vanaste saite, siis kolm. Vaata seal kestest seal rongiga vega tahes labadi Anklejevitši külje all saksa kaevurite linn ja see linn oli, tähendab kahe- ja kolmekorruselised majad, kahe- ja kolmetoalised korterid, kuhu see kogu see grupp siis paigutad, jälle elaniketta, absoluutsed Ena traataedade kahetraataiaga piiratud, kusjuures territooriumil liikus patrullringe ja vene sõdurid käisid meie juures kassal soomust tegemas. Meilt ei olnud enam midagi teha, urru orja kaldsood ja need olid kõik juba läinud, hõre tähendas kella. Kella jah, sest neid korjati nimetatud juba siis need üksikud kolonnid, mis meil seal polnud Slavia kõrdlisse vahele juba tee peal liikuda, need vastased, need puhtad sõja ära, kellel oli mütsi pöödro vahel mul oli kell allitasin mütsi voodri vahel taga kukla pääl. Jah, ja siis see elu kestis meil seal kuni 26. septembrini, kusjuures tööl ei käinud. Aga aru sai juba sellest Vene sõdurist, kes meil seal nüüd laulatussõrmus pask torudes tehtil lihviti vastasseina, selle viile ei olnud midagi, meistrimehed olid ja üks mees teenis ainult sellega leiba, oli teinud Poola vapiga selle proovimise sõpru sõrmustele sisse leiakse. Tema norm oli siis 300 grammi leiba ja lõi selle proovi ainult sisse. Ja see sõdur, kes õhtul natukene nokastanud, tuli tagasi ja tal oli sealses pudeli põhjas, pakkus neile hirmus puskar oli, aga seda oli vend nikgrammide viise, riik. See hakkas siis rääkima meile trepi peal istudes, Plotskid käänatesse meile katlaaruandes, talle oli just see äri olnud. Politruk kraavid, et nendes majades elasevad kapitalistid. Aga kõige selle venekeelse lisa sõnadega ja nende vahemärkustega kuskohalt sind töölised on elanud, zemljanka siit ka ei ole. Nii et sellest oli juba siis näha sellest aru saada samast, mis seal on siis toimunud lääne poole peal ja elu kestis meil Figa tagant 600 grammi leiba. Supp mingisuguse pudru, mis oli köök, töötas nimekirja alusel, sai seal sööki, pataljoni saivad, topelt portsud omale kõike neiuna. Ja kuni 26. septembrini siis rivistati jälle üles ja viidi raudteejaama. Kusjuures oli täielik rahvusvaheline sõjaväe kontroll, prantsuse sõjaväelased, inglasi, sõjaväelased, poolakad ja jumal teab veel, mis igas vagunis olid narrid. Vagunid olid klooriga desinfitseeritud. 40 meest iga vaguni peal, igasse vagunisse vaguni vanem, kõik täpselt loete ära. Ja kui see kõik oli ära paigutatud, nii et ma umbes räägin 1000-st püüetsalt, mees niveri meil kahe pataljoni peale kokku uksi kinni ei pandud, uksed olid, tähendab poolest saadik lahti. Hakkas siis sõit pihta. Sõit kestis järgmise päeva õhtupooleni jõudsime jõe juurde. Poomeli linna lähedal kuskil. Ja kui me sinna üle jõe saime, siis terve rong tühjaks. Munk läks tagasi tühjalt järgmist seltskonda tooma. Ilmselt jah, aga meie jäime sinna maa peale, tähendab talle selle jõekalda, suur luht oli, sinna oli see tropp, kõik põllutöömasinad ja kõiki, isegi nagu poisid ütlesid ka klavereid olevat igaval silm nägi sinna kokku veetud kõik. Neljandal ja viiendal päeval tulivad pullmann, vagunid ilma narrideta ilma millegita. Jaotus oli nii, et igasse vagunisse 110 meest lihtsalt sisse ei mingit treppi, millega vagunisse minna, rolli, kuidas tahad üles. Ja siis hakkas sõit liikuma. Aeg-ajalt peatused, kus siis vedurite vahetused olid ja kus siis vedurid vets, saevad siis ämbritega neid ei olnud, kellel olid veel kataloogid, säilinud plekkpurgid, mingisugused, millega sai seda toiduvõetud, mida meile seal pükse Päevase vagun, Santi ja millega siis sai Tuua nendes kohtades, kus vedurile veevõtmised on selle alt, siis igast vagunist tuli 10 mehe kohta üks mees noor rihmadega nööritükkidega kokku seotud meeldavat purgid, aga ämbritega neid midagi ei olnud. Nendega pidid siis piimaveed sinna sisse, nii et iga vaguni pealt sealt 10 meest oli, välja sai käidud ka igas jaamas, kus aga vähegi võimalik oli 100 viima. Ja nii me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Vahepeal öeldi, et nad loovad isegi mustamäel. Vastutama, aga seda ma tean kindlasti, et oktoobripühadel pühade sule olime Moskvas reaalseni sorteerimisjaamas kus oli see saluut, mis siis Moskva peal toimus, nii et seda ma vahtisime läbi nende vaguni akende. Ja see oli siis 26.-st septembrist seitsmenda novembrini millest mehed omavahel rääkisid läbi vaguniakna vaadates. 110 meest, pange pulm on vagunisse sisse. Siis ausalt öelda vagun niuksed kinni, ainult seal mingisugune tähendab torumistatvormaatsed ajamiseks. Eks see jutt oli see igapäevane tühi kõht, kuidas keegi kodus sõi ja niisugused asjad, mis kellelegi maha on jäänud ja mis, mis tulevik toob ja nii või naa sellel teemal, aga seal rohkemat ei olnudki millegist rääkida. Ja, ja siis peale selle suure selle saluut Moskvas siis hakkas meie rong minema kogu aeg niiviisi et paremat kätt, päike tõusis ja vasakut kätt läks sooja ja ikka ikkagi kogu aeg põhja poole põhja poole ja siis hakkas ka juba see pihta, kus vee järgi minnes muul juhul välja vagunist ei lastud. Siis nägi, vaata, lendasid vagunitest välja alasti, kõik Sestriga riidelt kütet meil mingeid, kus sees tähendab, meil olid küll raudahjud mõned vagunis, kuid mingit kütet mäletan kuskil jaamast sai üks mingisugune trass, lahke konvoi Abiva loaga üks meeldis kasepaari meetri pikkune aga lõhkuda ei olnud millegi muuga liipri, see plaat, rauaplaat ja nael ja nendega sai siis seda lõhutut, tähendab kilde, aga sellelt pullmann vaguni keskel oli see ja see pilparaiumine andis rohkem sooja kui sahidessey kir. Aga need augud olid ainult Trallidega lahti ju, kõik? Jah, ja siis sai juba näha neid, et neid laipasid, hakkas sealt välja ja siis, mis kisa oli see, et need jaama töötajad, need olid hädas sellega, et kes neid peab ja need skandaalid soosivad seal nende konvoi sõduritega jänesega. Sõit läks niiviisi ikka edasi ja kõige rohkem hakkas vaevama janu. See oli lihtsalt teate, kohutav kuivikuid anti näiteks neli, viis kuivikud mehedale kivikõvad. Aga kuidas ta närvid kui suust sulgege üldse üks julgem SEST MEIE vagunist sajand olid katselt käega katustelt võtab lund, sellest Nutrollide vaatmatus käsi läbi, nii Saise kuuli käest läks. Sest et vagunite külge olid ehitatud külgede pääle sihuksed platvormid, kus konvoi sai väljaspoolt rongide Anda külje pealt sai näha seda rongi selleski sääst lihtsalt lõbu pärast lusti pärast, sest keegi ei põgeneda, kui ta katuselt lund tahtis saada. Ja mida põhja poole jõudsime, seda vähem hakati vett andma. Oli nii, et paaril päeval ei viidud üldse v ja ainukesed, kes olid seinte ääres poltide päält sai lusika peale kraabitud härmatist need raudpoldid kõik seestpoolt härmas sellega, et ainult natuke suud kasta. Ja ka siis igatahes viimast korda, mis jaam tali, aga see jaam oli üle petjora jõe juba suur raudsild oli seal, seda mäletan. Kui see teatas oli sealpool, siis ma tean, et neid laipu õige talv juba, sest rongikoosseisust tuli minna sinna, kus Tendre vee võtmine oli. Ise olid seal sõiemani märg, aga uhke sellest märgates. Sest mul ei olnudki printsid ja siis nad seal plaanid ja mõned tekid ja mis kellelegi, see sai ka suus nii-öelda kuivaks imetud pärast ja Orgutas jõudsime 30. novembriöös, öö oli seal kogu aeg, sest see oli juba põhjapiirkond, seal oli päev läbidina. Polaaröö ja 30-l novembril jõudsime me sinna argutas kõigepealt muidugi rongist välja vagunit tühjaks laagri värava taha istudes taas, kus konvoi oli faktilise sedasama, kes teiega juba hakkas sealt kaasa tulema Saksamaalt. Siis juba need mehed, kes seda Tõivad, toitlusin, kes meid siis ära. Ja siis tuli laagri konvoi, kes võttis üle, siis istusime me seal niikaua, kui siis separack tühjaks tehti, kui korda tehti või Mistaga tehti, kuhu meid sisse viiakse. Ja kõige suurem nuhtlus, mis meil oli, meid viidi esimesena sauna. Algusest peale olid mulle ikka paelakesed pääl olnud ja tundsid ennast kuidagi juhina ja mõistus jagas. Ja ma röökesin saunas kõva häälega mehed, ärge jooge, mehed, ärge jooge, sest nii nagu hobused teate, ämbris teevad, kui nad seda sauna saivad, kõik, mis meil seljas oli, kõik läks punti ja ta saunas ütles. Et ärge jooge tõest, seda teevad täitsa peadpidi kapad, mis kapad midagi nihukest olid, mis nõukogude mingi ameerika kontsert, krõbinaid, purgid, mis olid nende bee nõudeks seal ja niiviisi ja selle tulemusena muidugi, mis siis olid. Peale selle see saun oli ka nii ehitatud, siit uksest läksid sisse, siia andsid ära oma riided. Mis sa siis rihma enam ei olnudki. Riided sidusid kokku ja siitsamast august said sa riided, vaata kusjuures alasti pidid tulemata eestlast sauna otsast väljast läbi selle lumehange sinnasamma auku sisse, aga siis said õnneks kuumad riided selga. Ja kaks päeva oli siis seda, siis anti puhkpaikad, vatipüksid, vildid, kuna minu jalg on 44, sest mina ei ole Venemaal oma jalga vilt saanud. Mina sain ühed burkad, milles puhvaika varrukast olid sääred ja kummitallad alla õmmeldud. Tee hoiatasite mehed, ärge jooge, mehed, ärge jooge, mehed jõid ja, ja tulemuseks oli see vene keelde panos, kõhulahtisus, nälginud kehad. Janus olnud, kõik see sauna kasutate, kui palju peseme ka põhiliselt kõik karvad, aga nii palju, kui su ihu peal karv oli, kõik aeti need Mahanya nööriga, olid need, olid need vanad vangid, põhiliselt kõik Volga, sakslased, niipalju kui seal laagri territooriumil, seal oli kadest peale kuningat Yorkude, neid Eeva, igal pool olid ainult Volga, sakslased, need olid ustavamad kui venelased. Aga märge on dokumendist, mis ma sain. Kuidas nüüd öelda, sõjavangide laagrist vabastatud folkud taas fatalist, see oli üldlaager kapid Tallinna ja keset linna oli sel ajal, kus kõik hiljem kaugver on olnud ja kõik ei olnud seal mingeid sõjavangide laagrit, vaid olid kõik blatnoi ja kõik need segamini. Ja siis Novikovi briga, vaat meil ma vabandust Novikoolisest tähendab Flassovi armee mees kes oli oma elukutselt pensa kellavabrikutööline, oli pisut intelligentsem. Ja see meie brigaad oli 60 meest. Kui me läksime esimest päeva teisel detsembri hommikul tööle vineeritüki peal oli siis 60 nime. Ja kokkuväravast läks välja kella viie aeg umbes 600 meest v n sees embargot Tammetatiska Zavod. Sinna ehitustööle. Esiteks loeti nad siis sepp brigaadide viisi väravast välja, rivikorda. Aga enne vabrikusse sissesaamist kooli tulla palgikoormad või need need Me pidime võlgade peal territooriumil. Raudtee oli väljaspool territooriumi need sisse kandma. Tööpäeva pikkus oli täpselt 12 tundi, kell kuus pidime olema tööl ja kell kuus lõpugong kõlas. Kusjuures need riistad ja need Captiorcus tuues ja pean ütlema oma õnneks. Oskasin nii palju vene keelt. Tõttuse Novikov andis ku oma paremale käele alati viienda, selle katla. Ja brigaad hakkas vähenema, vähenema, vähenema kokku, Aet tuli uusi mehi juurde. Ukrainast oli seal Salülitatsik, seal armeenlasi, seal grusiinlase, seal oli kõike seda rahvusest koos, mis hiljem oli. Ja mina, esimese märtsil sattusin OP-sse. Mis see tähendab, OP on meditsiiniline esmaabipunkt kosumiseni sihukese Barakidega, kus ei ole mitte haigla, kus ei lõigata ka midagi, kus kopsud sees ja tänu ühe volgasakslasele, kellega maalselt köögiluugi kaudu pisut saksa keeles vestlesime. Ja see soovitas mul rääkida selle arstiga saksa keeles, kuna see oli üks kuuekümneaastane mees, volgasakslane ja ta oli võrguta linn, arst. Jah, ja kui mina, siis oma selle pauh värske märtsiga sinna juurde läksin. Ja siis katsumine oli rinna pealt, kas sul on nahal ka midagi paljas nahk ja tuharapaat oli teine katsumine. See kirjutas mind OP-sse sisse. Ja tänu minu sele kullasseppa ja kellassepa elukutsele Aristajad sõnaga posid kullased. Aga selle saksa arstid, kõigepealt tekkis huvi, et kuidas nad saksa keelt rääkinud Baltikumis, kus Eestimaalt nii ja naa siis temale meeldis, kuna tal oli harukordne võimalus kellegi tähendab öelda sellest asjast rääkida, küsis, kuidas Hitleri võim oli, kuidas okupatsioon oli, niisugusel teemal olid meil Juta Jutaks tema kella peale, et temal on väga hea küll, aga ei käi lihtsalt. See oli üks Paul puree, Paul püree, tähendab see kelm, mis täna kunagi vene tsaar andis oma sõduritele jalaskmisest topeltkapslitega ja kust ta selle saanud oli ja see käinud tal tõesti noh, silmanägemine oli mul väga hea ja võtsin siis noaga lahti, vaatasin tagant ja seda oli vis keedist kalamaksaõli talitanud, see balanssvõlli jutt vedru, mis seal rataste edasi-tagasi ja see oli kokku kleepinud. Ja mida me siis seal kasutasime, oli see siis mingisugune piirituse või midagi, nii et sellega seal Patiga sinna tupsutades traaditud piss, pintsetid peeskonna aastasel prints ette ei olnud. Niiviisi raputades sai, seal oligi sealt maha see, kel hakkas käima ja siis ta oli nii lõpmata tänulik selle eest, et ta isegi kallistas mind selle eest. Ja andis mulle paaril korral kalamaksaõli niisugusel väiksel ronka täie, tähendab ja kirjutas lind sisse OP-s sinna kosumise laagrisse siis sinna, kus neid laipu veeti kogu aeg, ai. Räägitakse, et Norrilski vange maeti siis mina olen neid auke Vorgutaasse maasse tabanud vabriku ehitamisel peksime raudkangid tollilise läbimõõduga maasse ühendada elektriga sulasivad kolm ööd-päeva, siis nende kangide ümbert saime kätte, raiusime selle maa ja siis, mis seal uuesti kirkadega ära. Ma tahan teada, kes võrgutas, kaevas hauda, kuna laagri tagumine külg ei olnud meil üldse pääle bosside üldse aeda ees sest minna ei olnud kuhugi, muudkui tundras, sest me olime viimane, kuhu rong sõitis.