Täna jälle eetrisse jõudva saatesarjas lubame teile mälestusi Eesti saatus aastatest pool sajandit tagasi. Nii vahendab käesolev, saadigi toonase põlvkonna üht saatus, lugu eluseiku ja erakordseid kohtumisi, ka eluhoiakuid ja väärtushinnanguid. Jutustaja on Leo sipelgas, saade on salvestatud Pärnus. Mina olen 1926. aasta mees ja see oli aastal sel ajal väga noormees, kui astrosaksa Evedki sain 17 aastat, 14. jaanuaril. Vabatahtlikud läksin, kas te olete põline pärnakas ja olen Pärnust pärit, aga läksin sõjaväkke Vändrast? No ei mängi rolli seal, Pärnumaa, seal oli värbamispunkt ja seal oli Eesti leegioni värbamispunkt. 1926. aasta poiss, siis te peaksite mäletama ka päris hästi, 39. 140. aasta sündmusi noormehed on küll, ma olin noormees seal all, ega ma hästi tean seda, kuna ma olin kasvanud ikkagi eestimeelses perekonnas ja Eesti gümnaasiumis käinud, siis ma tundsin huvi kõigisele asja vastu, mis siin toimus ja mulle mõnestki asjast huvitatud mälestusest küll jäänud, tean küll, kuidas riigipööret siin korraldati ja nii edasi ja olen ise naernud selle üle, nii nagu kõik eestlased, kuidas selts, tsirkus siin toimus ja nägin ka selle 40. aastal ära, mis näitas see nõukogudevõimele, milleks ta võimeline on ja see oli ka üheks ajendiks, miks vabatahtlikust saaks kasvanud, sest minu omakseid küüditati ja mõrvati terve hulk ära ja mõtlesin, et külvenest Mäkesest mätas, löön ja ja ütlen, tahtsin veel ühte asja öelda, see olgu, meie kasvasime, mina olin skaut muide. Ja meie kassa sõnas eesti meeles eesti vaimus ja meil ei olnud kunagi kellelegi vastu hirmu ega mingist aukartust mingist venelast ei sakslast, ei mitte kellelegi vastu. Me kas, et me oleme eestlased ja ütles alati, et ei maksa kedagi karta ma siia maale kartuleid, kuradid kummuli ei olnud mul see kunagi meelest läinud. 1941. aastal, kui ma ei eksi, sakslased jõudsid Pärnusse, Saksa väed jõudsid seitsmendal juulil. Jah, väga vara ja seitsme mina olin seal lastel. Sel momendil oli üks niisugune huvitav momente, mina elasin Karja tänaval. Meil oli seal maja vanematel ja mina isaga läksin ennem Pärnust ära, hakati ajama siia kindlustustöödele. Isa ütles sakslast tuled varsti, mis siin kindlustada. Lähme, Uulu, tema oli pärit, uus, mitte kaugel siit ja läksime jala minema, võtsime labidad õlale, nagu läheks, keeldus tööle. Tegelikult rahulikult kõndisime Uulu uulsad juba sinimustvalged sellel ajal väljas ja seal polnud põhimõttelistel haisugi. Mina tulin vanaisa juurde ja minu vanaonu oli Uulu meier. Ta elab ka praegu veel ja läksin tema külla üks õhtul ja sinna tulid vene sõdurid, ohvitser ja kaks sõdurit. Ohvitser tuli, noh, käis kõige ees, Need sõdurid hoidsid püssilaskevalmis, tulid sinna meie õue ja kuna vanaisa rääkis vene keelt hästi tsaariarmees teeninud, siis tekkis jutt ja need muidugi olid veel kord üllatada, ütles, et vene keeles rääkida ja siis istuli. See üks küsis siis huvitselised, vabandage väga. Et kui kaugel Berliin sinuni toonud. Vanaisamaa on minu meelest muigas küll, aga säilituskülmal ööl kaugel seal metsade taga Tamsellessani ja ei ole kaugel sinna minna, et Berliin ei ole mitte kauplemine. No ja siis nad küsisid juua vanaisa noodid, kaevuste tõmbas piima välja, nõu. Jooge ennem kartsid, et on mürgitatud. Mina joon teda küll, olen jooniku, ei taha, ärge jooge, omasid nad külje pakulitzis Belamult pabeross ja läksid varsti minema. Järgmisel hommikul tulid sakilised. Sakkes tulid muide seda teed mööda, mis tuleb Tartust üle seda Valga teed mööda ja tulid laadile pöörles sealt voolu peale. Kas üles kuusi niisugune laskmine oli, aga need olid teistmoodi, relvadest tuli kui vene relvadest, ma hakkasin kohe sakslast ja läksime teisi noori mehi veel, noh, uudishimulikult kohesele, tule peale välja ja läksime Uulu mõisa, seal olid juba sakslast sees jagatisel piima ja naised olid seal vastus ja ajasid juttu mulle rääkis saksa keelt. Kuna mina oskasin saksa keelt, siis mul oli kuldne võimalus nendega kaasa sõita Pärnusse. Nad võtsid minumeelseid kaasa mootorratta peale ja kutsuti, kas sa ei karda, ma ütlesin, ei karda midagi ja sõitsin Pärnusse ja venelased olid just äsja välja taganenud, nii et ma olin üks esimesi, kes saaksid koos Pärnu ja mäletan seda imehästi sellel päeval. Päikesepaisteline, tore, selge ilmuri, tulime siia, kus on see Sindideerist, siin oli üks hulk mehi maas maha lastud, neid oli niisugune punaste hävituspataljon, mis ootamatult tuli Sindist neile vastu ja lasti maha sakslaste poolt, kuna erariides siis neid Loidi bandiitide, eks nad ei olnud mitte kutsutud relvastatud, vastanud punased lindid olid ümber käe, Need olid Sindi vabriku kommunistid, töölised samuti põlesin vene kiriku juures, üks vene tankid tuli lastud põlema, mõned venelased olid veel siin-seal, ma nägin surnud maas, aga mingeid lahinguid olnud, üks ainukene sakslane sai haavata selles lahingus ja hiljem suri ja on maetud siia Pärnu kalmistule. Et ainukene, kes Pärnu sellel neses sündmuste käigus langes, kui te tulite, kas rahvas oli juba tänaval, Kloo sinimustvalged olid väljas ja ja juba ilmus ka kohe esimene eesti lihtvaba sõna. Niisugune kollasel pakkepaberil veel. Ja ja siis seal, kus praegu see venelaste vanas pargis, noh, kommunistri sul mälestussammast vägalisel, seal oli üks puus neil tehtud mäles sammas, ajutine, see oli keegi pannud põlema, seal oli saksa auto, seisis propagandamasinatel lauditandi Anna ja need laulud, mis meiegi teame, eks ole, seal kes tantsija ja rahvas oli rõõmus ja, ja venelasi võeti kinni küll, ma nägin siit ja sealt neid toodi välja omakaitse mehed ilmus kähku valge lintidega, sealhulgas oli ka noori koolipoisse nende hulgas ja need koguti siia südalinnaks, üheksas alkul sõbraegu hävinenud. Seal niisugune kogumispunkt oli nendest jätma, mäletan mis nad olid siin korda saatnud, suurim töö olid, nad panid põlema sele politseihoone politseikomissariaadi hoone hävines ja seal all olid kinni, kes pidid kukkuma kinni võetud. Aga sakslast sai ennem linna ja lõhkusid aknad uksed lahti, inimesed said välja, ei kukkunud kokku, põlevas hoones põles hoone, seal. See on teada. Mina siia, seal üksinda, sa tead, pärnakad peaksid mäletama, see hoone hävines täiesti, seda ei ole seal praegu kino, kiire, niisugune katlamaja selle koha peal. No ja siis nägin veel üksikuid venelasi, mis veel toodi kaubanduskooli ette toodi sinna üks, üks grupp, need olid talu, need, kes tulid, hobused hobuste ja vankritega ja nendel olid vankad peal keset metsast kinni püütud. Need mehed olid püks jahipüssiga, teistel polnudki relvi. Enese siia kogusid kokku, sarnases pidutses, Pärnu tundis rõõmu küll. Sellel õhtul ma mäletan esinenud mingid pimendamisega, mingid keelud, hundi, venelaste aeg oli, kõik olid vabad, hulkusid tänavatel, lauldi sinimustvalged, lipud pandi välja ja järgmisel päeval oli kohe ka loodud linnavalitsus. Doktor Peetri oli esimene linnapea, ma hästi mäletan, kohe hiljem tuli selle ilu, Ernesaksa vend oli teine linnapea meil siin ja niimoodi see elu hakkas minema ja mina läksin siis, koolid läksid sügisel lahti, läksin kooli. Aga ma käisin Vändra gümnaasiumis ja Vändra gümnaasiumist, ma siis registreerisin ennast eesti leegioni, hakati looma eesti leegioni. Kõigi eestlasi kutsuti üles astuma. Head väljaõpet, lubati häid relvi. Ja kuna sellel momendil noh, rinne seisis Venemaal mitte kaugel siiski meist, siis Eeeffedes haarasid sellest kinni, et vähemalt bolševike vastu võidelda. Kuidas vanemad suhtlesid, vanematel ei olnud selle vastu, emal ei olnud selle vastu midagi. Isa küll ütlesid, et poeg, et vaata, sa pärast ei kahetse. Ma ütlesin ma midagi, kahetsen, et mis ma olen teinud, seda ma olen õieti teinud. Ja pean ka ütlema, et isa saatus oli Siberis suri ja ema samuti, aga mina elan siiamaale õnneks veel ja no 40 kolmandal aastal siis 14. aprillil sõitsime tähendab Tallinnast juba välja. Ülemiste jaamast üle Tapa Tartu, igas suuremas sõlmjaamas tuli peale ešeloni veel neid noori mehi. Need olid kõik vabatahtlikud, 25. aastakäik 24. ja 23. ka osadel need olid enamikus vabatahtlikud, tuli ka hiljem juurde meile idapataljonidest võitlejaid ja mitmesuguseid politseipataljoni mehi. Ja sõitsime meie siis üle Riia Riiast, mina panin esimese kaardigi posti, mis kunagi kätte tunud, et sõidame Poola, eks ole, konspiratsiooni ei tulnudki kätte, see elusees mailis seda kodus näinud ja sõitsime siis Poola. Son. Krakowi lähedal on üks linn, mida kutsutakse Devicza ja seal oli SS-vägede väljaõppelaager, kutsuti Haide Laager, nõmmelaager solid, Karpaatia eelmäestikus, me saime sinna kirsid, just õitsesid-sugune. Suur kevad oli, meil oli veel siin tükati lund, seal oli juba kirsid õitsevad ja, ja parajasti oli üks Eesti naiste delegatsioon seal õppelaagris külas. Olite lihavõttepühad ja toodi pakesena õppelamise, sest juba see õppelaager hakkas eestlasi vastu võtma 1000 942. aastal juba. Nui anti neile pakid. Ma mäletan, koomiline oli, kui seal need pakid kätte anti, siis pidime tõstma halsitel, eks ole. Meie seda ei osanud, siis ei tulnud sellest midagi head tervitust välja. Aga siis sellest pakime saime küll, kus oli kõige tähtsam sees pudeli sihukest mäe silmapesuvett oli, kutsuti ja rohelised Pawerussid, karavan mäe pisarad kolme kraadiga jai, aalsed, kaks ja see oli ka väga tuntud tuntud lapsele nuia sisse õppelaagris. See õppelaager oli ette nähtud umbes ühe diviisi meeste väljaõpetamiseks maastikulise väga hästi valitud kohas, karbadjel mäestikus ja kõik niuksed võimalused, küll liiv, küll mäed, küll kuum, küll külm ja, ja nii edasi ja elasime meie Barakides seal õppelaager koosnes ringides, neid oli neli ringi sarnaselt asfalteeritud, mille ääres olid siis elamishooned, barakid ja keskel olis õppeväljakud. Seal siis said mehed mahvi, samuti toimus selle autojuhtide väljaõpe kohe. Ja mina olin alguses seal haidi laagris, neljandas ringis, kus kõik alguses tulid karantiinisugune, kutsuti, tähendab ringis, see on üks sarnane osa sellest õppelaagrist, nagu suur ring. See võib olla läbimõõduga nuh 500 meetrit männimetsa sees, asfalteeritud väljak, suur hoone, trendihooned ringi ümber selle asfalteeritud väljaku. No ja mina seal kaua alguses ei olnud, kuna ma oskasin saksa keelt hästi, siis suunati tõlkide kooli, lasen Oranje pulki tõlkide kooli, saadeti seal värvati mehi, otsiti, kes saksa keele oskajaid on kiiresti oli vaja saks kioskeid sest kõik välja õpetajad olid sakslased, algus eestlasi polnudki ja jessas, saksa keele oskus ei olnud tega kiita. No küll natuke rohkem kui tänapäeval, aga siiski mitte mitte piisav selleks selleks kilistava tõlke. Ja Eesti ohvitserid, kes kasutati ära, ei osanud samuti saksa keelt, enamikus need ilmtingimata rivadõlki. Meid suudeti siis Berliini lähedal orani Hamburg, sinna tõlkide koolis, selles samas linnas. Täitsa meie tõlkide kooli kõrval oli sakslane Hausini koonduslaager. Ja ma tean hästi, kui me saabusime esimesel mail, lipud olid väljas. Tööliste püha oli ka Saksamaal püüdsiti. Sel ajal natsionaalsots. Sotsialistlik Töölispartei oli ja arbadja partei NSV abi. Nii ja, ja siis kui me tulime sinna Rainimburgi kasarmute sihukesed neljakordsed meelasem neljandal korrusel ja meie aknast oli väga tore vaade selle koonduslaagrisse kohe. Ja mina küsisin samal päeval kohe üks ohvitser tulid, mis asi seal toimub, sihuksed? Triibulises riietes ja jooksusammul. See ei käi niimoodi vaatama, mind toitis, kas noormees sind väga huvitab? Mõtlesin, huvitav küll, kas tahad sinna minna? Mõtlesin hõimlik silla minna, Lucis ära rohkem päri, see ei puutu sinusse. Aga me õige varsti saime teada, mis asi seal tegelikult oli, et see oli kerge jahmatus ja, ja ma ehmusin ära, sest ega meil polnud koonuslaagrid säärast asja kuulda või näinud elu sees mitte midagi. No ja me tegime seal Sist oma tõlkide kooli, igapäevast tööd saksa keelt õppisime, püüti kohe, tead, Me oleme sakslased. Et kuidas keelt oskad, eks ole, hakati sugupuust, minul sugupuus on küll saksa nimesid ja saksa verd oosis päris saksa nagu ja mõtlesin, et võib-olla ma sellega ümber rahustatud eestlast ei teagi seda, kuidas ta muidugi keelt oskad, eks ole. Nonsens ei, õpetajad siis, Lauri, ma mäletan siiamaani hästi nüüd rivilaule ja Zabeli veel olen laulnud neid ja ja Pärnus tuli väga palju, muide, terve grupp oli pärnumehi seekord. Ja meie hulgas oli ka Ilmar Päts selle Konstantin Pätsi vennapoeg. Temal üks vend oli, kes oli see aednik ja elas Tallinnas teatud sündmust põllumajandusministeeriumis. See on surnud, see mees tasu ei, saksa ja Ilmar päts oli minu koolivend, sellepärast oli ka tema seal. Olime seal ära. Ma mäletan, see oli kusagil juunikuu alguses, oli jah, pühapäev hommik, tuli Corbed ohvitser mile kasarmusse ja hõikas, kes tahavad minna Kopenhaagenisse divolisse. Nad on võimalik minna, ma ütlesin, mina tahan kohe minna, seal oli ka teisi soovijaid. Ja sina ja sina, kannupoiss oli, Feliks Lukas, Jaan, te tulete kaasa. Esimene karnitur selga, lips ette, kõik nagu ette nähtud ja tulge väravasse, esimene kardituur, esindusvorm võisin Sorn ja aga ilma ilma relvadeta, siis. No läksime väravasse. Seal ootas meid juba üks, üks Surfer norm leitnant ees. Seal on minu meelest üks hollandlane. Ja kottides kaasa tulla mitt kombel ja viidi meid siis sinna, Saktsion, hauseni, konsulaadid, äravat maaga. Veidike, olin üllatunud, ma mõtlesin, mis sellel pistmist on meie Kopenhaageni sõiduga divolisse. Ja ütles niimoodi, nüüd ootate siin mõlemad. Eesti keelde ei räägi enam omavahel, räägite saksa keelt, kuna mõlemad olete saksa kiloskad. Ja teil tuleb, teile antakse üks ülesanne, mille teid aidata, Teie, sõidate Kopenhaagenisse ja sellega on teie töö lõpetatud ja läks ise sinna laagris, siis me tegime siis Jaan Luukas oli seal imi, tegime suitsu, seal kahekesi Harritsemis. Koomiline asi, see niisugune, mis siin toimub, ei saanud kaua midagi arutada väravat. Selle läbilaagrile laagri läbikäigu väravad missugune valveputka tehti lahti ja sealt tulid välja kaks sakslast nende vahel ma vaatasin, kohe oli Säre karsale. Ta oli särejahti maa, kommunistliku partei keskkomitee esimene 1900 ma tundsin, et jumal hoidku, pildid olid iga päev lehes omal ajal ja siis oli suurim meie rahva sõber ja, ja meie valitsejad mainin täitsa üllatunud vaatama, ta kandis sonimütsi ja halli tolmumantlit. Hade oli nagu ka paar päeva tagasi aetud, veidi niisukene, karvane lõug oli. Tulite ohvitseriga meie ette ja jäid seisma ja siis see ohvitseridest, nüüd lähete sinna vahtkonnaruumi. Me läksime vahtkonnaruumi, meile anti Kumagila empiitsis automaadid, eks ole. Ja seal kuulipilduja, püstolkuulipildujad, kassetid kaasa ja siis tehti teatavaks, muide, seal oli see, kuulis seda pealt ja üks teine oli veel temaga koos, ma ei tea, kes see oli. Jutt oli saksa keeles, et lähme sõidame Berliini ja Berliinist Kopenhaagenisse. Hoiata tähendab ilma hoiatuseta, kui põgeneme otsuga, tulistate, muud midagi, auto tuli ette. Suur masin, niisugune Mercedes-Benz, ma arvan, oli see, need mahtusid sinna sisse, Säre, mina, teine eestlane eesisuses undes turmtulega sõiduautol ja, ja me sõitsime pelinvest. Rodion praegu olemas ja sealt oli kogu Ekspress, Tallinn-Kopenhaagen pandi meid ühte vagunisse ja ükskubee, õigemini kus olid juhi, eks ole, viisim tavaline reisijat tavalvelistes rongi sõitis saaklasi, taanlasi on eraisikuid, naisi, lapsi, keegi ei pannud tähele, mis asi see üldse mitte midagi absoluutselt ei olnud. Käed rauas sageli ka mitte midagi, täitsa meie olime teineteise pool ja see sakslane kõndi sees. Läksime sinna vagunisse kupeesse ja meile öeldi, et nüüd on, teie olete eesruumis kupees, teie ei ole ja peatasin palvet ja rong hakkas varsti sõitma. Me ikkagi Jaaniga arutasime, et mis, ma usun, et mis asi see niisugune toimub. Ennenägematu niukene asi, säre siin, et mis asi see üldse on midagi välja mõelda, kui sõidu peal läks ühe korra sisse, kui piuks lahti ja Säretsele uutest ultuuriga tulid, läksid Klositi. Kuidas Churchill jäi meie juurde välja selleks Klositi oli seal natukene aega, tuleb välja ja tuli uksest. Me seisime ukse lähedal, küsis eesti keeles, kas annate mulle suitsu, Se karjuse, sakslane mao suu kinni, eks ole, mis ta räägib, küsis, mõtlesin, ta küsib, sigaretisuits suitsu. Ja see võttis siis Partsi karri. See pakkus temale seal iono Rundolisesse sigaretid ja pakkus meile. Ja kus võis arvata, et meie räägime eesti keelt, Maservad tänapäeva neid ja ei kujuta, et ei tea midagi öelda. Ja läksid nemad kupeesse, rohkem enam ei näinud neid ja siis me sõitsime Kopenhaagenisse, tuli vastu Taani politsei. Auto oli seal. Andsime Taani politseile põlboliit, polile ülem, politsei politsei oli ja sellega meie missioon lõppes, olime Kopenhaagenis, aga ära tulles tagasi tulles ma ikkagi küsisin, et mis asi see oli, et miks me edasi sakslane küsis, kas te teate, kes oli, mõtlesin ja miks ma ei tea seal meie kompartei esimene sekretär naeris selle peale, nii iroonitutsiaal. Aga nüüd tähendab, sekretär muidugi ei ole, et teda ootab ees protsess ja rääkis siis sarnase loo, et 39. aastal olid pannud põlema nemad Kopenhaagenisse kaubasadama, hulk laevu põles ära ja teda otsiti rahvusvahelist taga. Taani politsei otsis ja kui ta Eestist geeni võeti, siis nüüd anti sinna, et ta vastab kohtu, kes vastust selle tüübist ja ma küsisin, listid ootab, ütlesid, et ootab ülespoomine. Ja, ja rohkem ma sellest küsimusest enam rohkem midagi lisada ei oska, kuna ei ole enam kunagi sellest juttu olnud. Mõnikord on küll mõelnud ja olen lugenud ja kuulnud, et vot räägitakse teisi varianti, sarnaseid variante ja milline õige on? Ma ei oska öelda, mina tema saatust lõplikult ei tea. Teeme siinkohal kõrvalepõike ja pakume kuulata lühikest katkendit tolle tähtsa tegelase kõnest mille ta pidas Eestis 1940. aasta suvel. Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee esimene sekretär Karl Säre. Nüüd töötab raha, on. Karl Säre lahkus Eestist Nõukogude Venemaale 1921. aastal. Aastail 1925 kuni 27 töötas ta Hiinas Nõukogude Liidu saatkonna kullerina tõenäoliselt täita teisigi ülesandeid. Järgmisel aastal saadeti Säre põrandaalusena Eestisse organiseerima kommunistliku noorsooühingut. 1932 kuni 34 elas seal Moskvas, kus kuulus EKP Keskkomitee aparaati. Seejärel suunati Säre Kopenhaagenisse, seal saladikutsevasse EKP keskusse. 1936. aastal mõrvas Säre koos teise kommunistliku tegelase Leo looringuga Eltermanni nimelise kulleri. Nimelt olid nad viimast hakanud kahtlustama koostöös Eesti poliitilise politseiga. Kui Kadrioru omakaitse oli 41. aasta sõjasügisel Säre mäekalda tänavalt kinni nabinud reetis Eka see esimene mees sakslastele kõik oma Eestisse jäänud sõbrad ja andis ühtlasi seletusi ka Kopenhaagenis tehtud tapatöö kohta. 1943. aastal ilmus eesti lehtedes mõnerealine teade et endine Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee esimene sekretär Karl Säre on esinenud tunnistajana Taanis kommunistide protsessil. Mõrvas mõisteti süüdi Leulooring. Kas kirjeldatud, et Saksamaa koonduslaagrist Kopenhaagenisse viis Säre samale protsessile või oli see mõni teine, ei söanda siinkõneleja kinnitada, jätkab Leo sipelgas. Ja Säre oli nagu Säre ikkagi, ta oli veidi nagu niisugune juskui vajunud nägu oli niisugune hallikas, habemetüügas oli pärast ja veidi nagu küürus oli mul sirge, selge, meisterlik mees oli, siis ta oli küll veidi küürus ja silmad avasin, vilasid kohe, et ta oli niisugune noh, tundis ennast, mitte mitte mugavalt. Ma ise mõtlesin, et huvitav, et missugust pilti ma sinust olen näinud ja missugune sa tegelikult välja näed, ega temagi ei teadnud, kuhu teda viia. Ei, mitte midagi, mis teda ees ootab. Ma usun, et ei teadnud sellest mitte midagi, aga Saktsenhavuseni koonduslaagris ta oli tõesti, see oli 1943. aasta juunikuus, kas tuli kõhnemaks jäänud ja need pildid, et ta oli niisugune priske, soliidne mees, oli siis ta küll jäänud kurjemaks ja ja kuidagi nii näonahka ära vajunud. Mis oli kohe hoopis teistmoodi kangeriietes eraliiges täitsa kohe. Veel kord kordan, selline hall või maanteel oli selles viigiga, püksid olid jalas ja, ja, ja sonimüts oli peas. Palav ilma, ise mõtlesin, mõtlesin, milleks ta soni? Kui kõigepealt palli. Nonii, kas nägite Kopenhaageni ka ja me olime Kopenhaagenis selle nalja peale siis küll, nagu lubatud oli, käisime tiival, mis seal praegu on? Tivoli, kus siiski oli tivoli valgencoperades ja olime seal kaks päeva, loome maksti seal 15 marka või kui ma ei eksi, vist saksa marka maksti. Ja, ja selli, raha, taskuraha ja sellest sai seal Tivoli küll käia. Ma ei tulnud mu vastu huvi, kui covid šokolaadi, niuksed asjad ja, ja neid sai Taanist kõvasti osta, sest Saksamaalt seda müüa ei olnud. Taani elas Saksa täiesti jõud jõukalt, kohe sõjaaegne Taani elas paremini, kui saaks, joo juhatusel suhteliselt, kohe seal kõik vabalt, seda ma nägin ka, muide mul isakene au oli, ma nägin Taani kuningas Christian kümnendat ja ma kuulsin taanlaste käest, et ta igal hommikul Tibeering käigu Kopenhaagenis ka nüüd teevad kuningast seda ja sõidab, tema sõitis ratsahobusega ja ilma mingisuguse valveta sõitis, inimesed teadsid aas juttu, tee ääres peas kinni, me läksime vaatama. Aga muidugi me käisime taga, poolidega ta meie juurde küll ei tulnud, sest me olime okupandid, eks ole, ja oma inimestega rääkis, silitas seal laste päid ja mis sa seal rääkisid, mina aru ei saanud ja aplodeerisite ta oli väga populaarne, Taani kuningas oli üks vähestest, kes jäi alles ja ei läinud ära. Immigratsiooniküljeks Norra, Norra ja, ja, ja siis Hollandi, Luksemburgi valitsejad, need võitlesid siis nagu öeldakse liitlaste poolel. Taani kuningas ütles, et kui rahvas sattus okupatsiooni, tema jagab oma rahvast saatust ja Taani kuningal ei olnud häda, mina kuulsin mitte midagi, elasin nagu kuningas ikka. Kui paljudel võimul, ma ei tea. Nii, no jõuame tagasi Saksamaal ja, ja siis, kui sealt ära tulime, siis õige varsti tõlkide kool meil lõppes, tegime need eksamid, saime, siis tulid unistus, aga mitte Maidunud haide laagrisse, vaid meid saadeti Hollandisse, ammer spordilinna, seal oli meie loodava diviisi õhutõrjeväljaõppe saadeti mind sinna tõlgiks. No seal olid ka eesti ohvitserid, kes olid teinud õhutõrjes, Eesti ajal oli kui vanemad ohvitsere, ma nägin seal muide ka major Sobolev suurtükiväe ja ma tean, seepärast hästi kandis habet muide, saksa ohvitserid jaganud taas tabelid Tomas rätganist sõnast kikk habet, aga ta oli 39. asunud ümber Saksamaale. Ja siis ma olen ka muide nüüd Andres poodides käidud, need kasarmud on alles ja sai ju midagi muutunud. See linn on samamoodi. Ma olin seal jah, üks kuu aega ja siis tuli mul suunati mind lavane purgi alla, võtsite kooli. No ja siis ma tulin, läksin siis lauale purgi, see on niisugune väike linn. Ja seal oli allohvitseride kool ja tegin läbi need kiirkuulsused, mis ma ei tea, kas oli kaks kuud, mis kestis seal. Kuna ma saksa keelt perfektselt valdasin, siis midagi laskmisega mul raskusi olnud käituda Moskasin, tantsida oskasin. Profiendaja. Kas seal saite tunda saksa ordnungit ja, ja oi, ma olen, tahtsin veel rääkida. Kui me olime seal orani purgis, siis me käisime ka õige sage linnas. Ma käisin ka muidu olümpiastaadionil ja seal oli sel ajal veel üleval see ausammas, kus oli Kristjan Palusalu kaks kodus, veerge viht, raskekaal oli tema nimi seal seal peal. Kaks kulda, kaks kulda, tema sain 936 36. Jah, ja temal, see oli niisugune sammas oli, me kõik need katkes, Owens oli seal kirjas. Sellel olid netel kõik püsti. Ja siis meil oli rühmaülemaks, oli meil üks taanlane, oli üks major Sörensen. Ja tema varsti teada, et me muidugi räägime ka nii, et oleme koolis õppinud, tema oli suuranglofiil ja tundis huvi, kas me teame ka inglise keeles? Opereeri, ma teame, Berliinis marssisime, ta ütles, laulge typereerid. Me laulsime, sakslased, tegid aknaid lahti, levitasid ma kuusi, jutud käisid, hiidlased võitlevad ka meie poolel mingit pistmist inglastega, ametsipereerit lausa toredast Jaitse longu võidu typereerisolongoidugu, see mul seal koolist mulle õppidesse laule ja kuna kõik olid gümnaasia poisid, siis ei olnud probleemi. Ma tahtsin laudaga siig veel tiine ka seda, et, et see on keelatud selle tril olla. Ja, ja nii et niisugust huvitavat seega tulid noh, ja siis ohvitsete alustada kooli, ma tegin kiiresti levi ja pidin minema paate, õltsi, hoidsite kooriunke suule, aga siis siis sealt tagasi brigaadi formeerimine lõppes, juba saadeti meid debiiksasse haide laagrisse tagasi, tulime haide laagrisse, tähendab tagasi ja sisu formeeriti eestlastest kaks rügementi ja seda nimetati kolmandaks Eesti SS-vabatahtlike brigaadis. Brigaadi ülemaks määrati auks Verger Franz auks, kes oli hiljem ka Mei diviisi ülemaks austerlane, austerlane ja väga mõnus mees oli Viinist pärit, aga ta oli natsionaalsotsialist küll ja sest nad pidid kõik parteilast olema. No ja siis hakati rääkima, juba hakkasid jutud käimat läänerindele räägiti, et viiakse Leningradi alla, kuna Eestile lähedal Leningradi front, eks ole, me olime kõik rõõmsad. Kuradi ega see ei olnud kellelegi eriti ei meeldinud. Ma olen ainult hullumeelseid asju läbi teinud, näiteks puu otsas Launud öösi eerikat, need naljad, ma olen läbi teinud. Saklaslaskest nöögitab põhjalikult, ma ei ole madiatiivsest armees teeninud, aga see oli küll paras, mis nad seal tegid, nad ütlesid alati nii, et pigem higi, vähem verd, saksa velt väävlit löök ja see oli kohe, see oli kohe, ma ütlen, šikkaneerimine, soli, sihilik nühkimine, seekord õppusega vast mingit seost. Sest meil käis Himmler Belades seal jaa, jaa. Kui seevastu võtma mäletan, oli siis mees esimene rivis, aga kõik kontrolliti, et kellelgi ei oleks relvad laetud. Mitu korda Kondroitseerile hind oleks minu eest, no ma ei oska öelda, üks meeter maad eemalt mööda seisis aeglasel jutu mitmel teiega, mina ainult heide, mees teises reas, mina ei sattunud tema kõneobjektiks samuti ma olen näinud ka Adolf Hitler ja, ja siis neid saksa riigijuhte Berliinis olles. See oli. Ja see kuulsus tammil, kui ma nägin sõitmast seda autoga, sakslased juubeldas, karjusid ja ma pärast seda imestan, mis nad hiljem olid, kommunistid ma sellest tänapäevani aru. Ja neil oli, sel ajal oli sakslastel moes inimesed talveabi. Ja siis Kööbelsi pidas kõne. See oli Berliini oli majas ja sina aeti siis kõik kuulama, ka meie pidime sinna minema kuulama tahtsin või tahtnud, eks ole. Siis ta rääkis, vahutas seal, kuidas nad võidavad sõda ja kõik peavad annetama ja ja toetama sõdureid. Niisugune üleskutsed olid nii, et ma olen mõningaid covidi riigijuhti näinud. Jalmar mäed ja olen isiklikult näinud ja ta käis õppelaagris. No ja siis, kui oli kõik meil valmis. Üks hommikul, ma mäletan hästi, see oli 29. septembril 1943 algas ärasuid haide laadist ja algas sõit meile. Meile öeldi, et kuhu alges sõit Venemaale öeldi, see oli 29. septembril. Pärastlõunaks on ilus, niisugune vananaistesuveilm oli, väga tore ilm oli, kui me vahva lauge läks eerikat lauldes kohanovka raudteejaam, mis oli haide laagrist kuus kilomeetrit, seal ju voodrid, saksa, need punased härjavagunid, Raispaaneez pealelaadimine, muidu kõik peaks korralikult, ainult raskusi oli hobuste peale laadimisega, sest ega neid polnudki enam keegi peale pannud. Ja tegemist oli kahurid, rivisse seal ajada peale ja ja autod ja, aga see kõik sai korda ja me sõitsime siis õhtul välja ja sõitsime meie 18 päeva, olime teel. Saabusime CPS-i linna ka me ei teadnud, et me sõidame, see, kes siis meile räägi tihti kaua aega ikka muinasjutud, me sõidame Narva rindele. Ja kui me jõudsime krust pilsi seal Lätimaal siis politseipataljoni mehed, kes meie hulgas vaid ütles, et kui meilid pöörame itta Venemaale otse tähtsam Riia peale, siis võime tõesti minna Leningradi rindele. Me pöörasime ära ja pöörasime itta, oli see pettumus? Džauli küll ja siis otsekohe. Ma ei mäleta, mis jaamas ennem veel. Ennem sai Venemaal tihti oli üks peatus ja tulid vagunisse siis staabiohvitserid loeti ette käskkiri, kindral Jekkel ja Hjalmar Mäe olid kokku leppinud, et meie asume rindele siin ja neid antakse keskrinde lõigu käsutusse ja viiakse partisanide vastu võitlusse. Küsi selge, täitsa arusaadav ja rohkem midagi öelda. Ja hakkaski sõitma siis Venemaale, ma mäletan, kui tulime üle piiri ja ma muud ei mäleta, aga naljavend sinna teiba püstolite jope mat näitas sinna ja vineeri peale. Siis me teadsime, et see on Venemaa ja. No ja siis saime Seebeeži linna, laadisime seal maha, see oli purustatud linn. Ma ütlen, et jaama hoone pealt ma lugesin kirillitsas ja siis ladina tähti, kits on selles. Ja kohe sealsamas jaama lähedal astrike esimesed mehed niinid otsa. Ehkki see oli sügav saksa tagala. Ja siis meid võti hoiatati, võeti kokku enne CPS-i linna raudteejaamast üks kilomeetrit, kolm Sality siis pioneerid, eestlased kontrollisid, et ei ole enam mineeritud. Üks under Surfetelg sai kohe surma, ma ta hästi Tanja nime pärast, sest me olime omavahel tuttavad, oli tappa mees. Ja sõitsime siis või läksime siis Seebeežisse. Öö magasime ühes mingisugust tööstusmahajäetud pool purustatud ja järgmisel hommikul algas kand ja varvas, kes autopalke enamikus jala ja läks minekuks küsim siis kuu öeldi, et meie vastus on partisanid ja me peame partisanid puruks peksma venelastel murdnud läbi Saksa rindest ja tulevad meile otse vastu, nii et meid ootab ees kõige lähemal ka rindele jõudmine. Ja see sarnane mass. Et likvideerida seda niinimetatud trosooni partisanide vabariiki, seda kutsuti, kestis meil 27 päeva, see oli Rosana vaba on ja mida me pidime likvideerima, tähendab Jüri Remmelgas. Ja ma tahtsin öelda, see on üks niisugune huvitav asi, sakraid läksid 41. aastal sealt läbi, aga nagu ikkagi nad eriti metsi ja niukseid soid ei puutunud mööda teid ja seal imbulissinaid maha, venelased, need jäid sinna rahulikult maha, lõid seal oma partisanibrigaadid ja, ja pidasid siis võitluste sakslaste vastu lasti puruks, puud olid alla kahelt poolt lastud, niiet kaisa võssa kasvanud, seal polnud mitte keegi läbi käinud suurte raskustega ja lahinguid lüües. Me läksime kogu aeg edasi, taganesid need meie, need partisanid kogu aeg. Nii et harva, kui meie mehed saidile jaole ja siis oli üks null ja nüüd me läksime ikka edasi ja siis ma nägin ka juba päris niisugust sõja õelusi, külad põlesid põhilist, pani venelane ise põlema taganedes ka Neeme kasutasid küll kaku, külm oli heisanud, kusagil soojendada, pandi majale, tuli otsa ja jutule, eks ole, et ainult tule juures seisundile lisame hiljem kirusime, tagasi tulles polnud kuskil varju minna. No niimoodi läksime 27 päeva ja siis ennem selle rindele jõudis, me jõudsime selle partisanide ala keskpunkti, oleks niisugune punkrite linna kooli ja seal see oli maha jäetud, ma mäletan, seal siis oli, leidsime trükkiva, kui Sulev antud antud ajalehti välja sar roodinu ja mis seal kõik olid. Jumala värsked numbritel olid nad elanud seal päris mõnusasti ja, aga no et maha jätnud siis mahorka tünne ja ja jazzliha ja, ja niuksed, peiti augud, siin oli peidetud siis varandus sisse, mis varandus seal oli viljoni põhilist peidetud. Algs komando liikus meie ees üks saksa komando, kes kogus neid asju, kaevas lahti ja, ja otsis siis esmakordselt, ma nägin nii suurt partisanilinnakut, punkrite, linnakud, vaimujooksukraavid ja kõik ja isegi raadiojaam oli neil seal, see oli puruks pekstud, vedeles seal ja siis me läksime sealt veel läbi ja oli, kui ma ei eksi. Ja see oli 13. november, kui me jõudsime rindejoonele. Messedroomesnu. Oli üks jõgi jõe nime enam ei mäleta, kuhu me õhtul jõudsime, Jesene jõele, jääme seisma, Öeldi, partisanid on kõrvale jäänud, meil on vastus Vene regulaarüksused. Sellesama sel õhtul see siis juba 100. lund ja hakkas tuiskama, meie olime ilma talvevarustuseta päris Frenchy väel ja kerges riides, nagu öeldakse. Küllaltki õnnetud. Aga sellest hoolimata veri vemedes oli soe ja ega me kelgud olid. Ja selles samas esimeses lahingus õhtul kohe võeti ka vangi üks vene kapten. Hommikul, tema toodi, meie, mina olin siis teist pataljon juures meie pataljoni ülemaks oli kapten Triik Vabars aegne ohvitser, aga ka 39 Saksamaale ümberasunud. Läks hästi vene keelt ja tema ette toodi siis ohvitser, seda mehed said kätte õlekuhjast. Ta oli sinna ennast peitnud, ta oli ennast maha jätnud, et vange on ta, kes selle teab. Ja toodi siis sinna seisis käed taskus, mina olin riigi juures, seal istusin ja triikidesse venekeelsed oled. Kui sa tuled, ohvitser, sest mina olen ohvitser, võtab, seisad minu ees. Tal niisugune ratsapiits käes, põrutas sellega, ta oli esimesel lannaga kohe üle turja, vedeleb kuuris vene keelt, oli keeletu ja võttis tõesti Walesis, aga ütles, et tema on tahtnud ise ära panna ennast vange, Andres, sellepärast on ta maha jäänud. No ja ütles, et tema nõuab enda endaga käitumist, nagu rahvusvaheliste reeglid ette näevad ohvitserile selle pealt riikides, et kas teie käitumist rahvusvahelisest, kuid inimesi Eestis mõtlesite ja tapsite, temal oli ka sugulased, ma sain aru 40. esimesel aastal ära viidud ja ära tapetud nuia see ohvitser, et seda oli Italy tehtud midagi, ta viidi hiljem transpordiga tagalasse ning koos teiste vangidega, nad läksid vangilaagrisse. Sanast oma kuulata, kas asja ei toimunud kusagil? Sai temalt ikka midagi teada ja ta rääkis lahedasti. Tema oli olnud ühe laskurroodu rühmaülem Siberist oli ta pärit ja ta ei olnud veidi väheneb, et minu meelest oli pask, iirlane, ta või tatarlane, sihukene, veidi pilusilmne oli ja ütles, et tema tahab kohe, tema tahab astro ka Saksa sõjaväkke ja ta Diablassovi armeed, et tema on selle peale Hannast vangi anudki, et vennasine võidelda selle roa kakt, rühmaülem, küllap ta viisanud madalamale kohale jojo, ta võis olla küll triik, arvas ise, et ta võis olla vähemalt ruudu hiljem küll ma mäletan hästi, kuidas Ena sauna pandi, vaipa kusagil panebki, saun oli sauna, panime kinnisest unimesel valvas ja siis viisime talle sinna suppige triikütles, et andke talle süüa nagu isegi sööme. Ja siis Evenese pold lusikat lulistas üle kataloogi, seal ääre siis ja, ja peoga panin selle paksu sisse. Ei ta küsinud ka midagi, nadijaid oli imelik vaadata ja siis hakkasid seal sarnased positsioonilahingud. Ja need positsioonilahingud kestsid vahelduva eduga kuni 1000 944. aasta seitsmenda veebruarini. Seitsmenda veebruari ma mäletan hästi, hommikul me tegime sauna täisauna sarnast ja ma olin meestega, olin saunas, üks kargas sisse ja hõikas, poisid, mis te siin pesete kiiresti väljasõiduks läheb. Me sõidame Eestisse. Kuuldud saates oli jutustaja Leo sipelgas, kelle mälestused jätkuvad ületuleval laupäeval samal ajal. Eesti raadio sügiskavas kuuletegi kirjutamata memuaare üle nädala laupäeviti alati kindlal ajal kell 16 20. Iga kuu viimasel laupäeval on.