Aastaks 1603 rand oli juba ligi pool tohutu suurest lõunast Ameerika riigist Brasiiliast Hollandi asumaaks. Seda kutsuti Hollandi Brasiiuliaks või teinekord ka uueks Hollandiks. Jaanuaris 1637 randus Brasiilia mandri idapoolses tipus ressiifis laev, mis tõi kohale Hollandi Brasiilia uue kuberneri Nassau printsi Johan Mauritsi. Viimane oli maal Hollandis väga tuntud ja armastatud mees, kellel oli haagis uhke residents. Mauritius ma pritsimaja, mis on üks päris tähelepanu, väärne maja. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid Jaan. Aja jälg kivis. Esmalt peaksime pisut lähemalt tutvuma Nassau Siigeni printsi ja Püha Johannese ordu suurmeistri Johan Mauritsega. See vanast ja kuulsast suguvõsast pärit mees sündis 1604 tillemburgis oma vanaisa našov. Vürst Johann kuues oli Nassaud üllemburgi vürstisoost, printsi asehaldur, Oranje Villemi ehk vaikse Villemi noorem vend. Vaiksest Villemist. Meil juttu olnud loos Delfist ja vermeerist. Juba seitsmeteistkümne aastaselt astus Johan Moritz sõjaväkke. 22 aastaselt oli ta juba kapten, kes lahingutes vaprusega silma paistis. Ja 1636 astus 32 aastane Johan laevale, et üle ookeani Brasiiliasse sõitnud. Seitsmeteistkümnes sajand oli Hollandi jaoks hea aeg. 1602 asutatud Madalmaade Ida-India Kompanii hõivas suure osa Indoneesiast ning mitmeid Aasia ja Lõuna-Aafrika piirkondi. Vähehaaval laienes Hollandi koloniaalimpeerium ka siis, kui Lääne-India Kompanii laevad randusid Ameerika rannikul ning Brasiilia koloniaalvalduse pealinnaks sai ressisse. Ajalugu on selline kummaline protsess, kus kõik toimub, on enamasti mingil moel omavahel seotud. Madalmaad olid ju pikka aega Hispaania impeeriumi osa olnud ning selle ülemvõimu vastu võidelnud, kuni kuulutasid end 1581. aastal Hispaaniast lahku. Löönoiks moodustasid ühendatud provintside vabariigi, mis maailma esimene kodanlik vabariik. Võit tähendas ka seda, et uhke Hollandi laevastik purjetas 1624. aastal üle ookeani Hispaania ja viimase liitlase Portugali asumaale Brasiiliasse sooviga see endale allutada. Jaan kuigi lihtsalt teoks ei saanud. Portugal vaenlased võitlesid iga maatüki eest, sest Brasiilia polnud mitte üksnes soe ja kaunis, vaid ka loodusvarade poolest väga rikas maa. Aastaks 1634 olid hollandlased hõivanud suure osa Brasiilia idarannikust ja paljud Portugali väljarändajad eelistasid elada Hollandi kontrolli allolevates piirkondades oli neile usuvabadus ja nende vara oli kaitstud. Hollandi jätkas vallutusretke ja sai lõpuks endale ka Bernambooko suhkrurooistandused. Jää 1637 saabussisperna puuga sadamasse ressiieffesse. Hollandi Brasiilia uus kuberner Johan Moritz. Oma märkmetes on Naarits kirjutanud, et talle meeldisid väga Brasiilia ning sellel Maal elavad inimesed. Targa riigimehena suutis ta koloonia heaks palju ära teha. Harlemis pärit kuulsa arhitekti ja ehitusmeistri Pieter posti abiga stressiivse linna uusi tänavaid, sildu, kauneid ehitisi, parke ja aedu. Antonia baasi nime kandvale saarele laskis kuberner ehitada omanimelise linna Maurid starti, mis on tuntud ka Maurissena. Sinna rajati observatoorium, toorium ja meteoroloogiajaam mis olid esimesed sedasorti eurooplaste loodud ehitised Ameerikas. Mandril tasuks kaitsma ka põlu alla pandud ja sunniviisil ristitud Brasiilia juute ning lubas neil oma usu tagasi võtta. Naaristadis asub kogu Ameerika mandri esimene sünagoog. Niisiis võiks öelda, et Johan Mauricio ajal arenes Brasiilias õitsev Hollandi koloonia kuid kuberneri suured ettevõtmised Brasiilia pinnale tekkinud uus Hollandis kaugeltki odavalt kätte ning ehmatasid Lääne-India Kompanii kitsivõitu direktorite ikka peale päriselt ära. Nooritsel paluti tublisti säästlikumalt tegutseda, kuberner aga nõudis, kellel oleksid vabad käed ning et ta saaks kõik oma suureliselt plaanid teoks teha. Kui vastus oli eitav, lahkus Johan Moritz Brasiiliast jõudis juulis 1644 kodumaale tagasi, mis sai Hollandi Brasiiliast edasi. Hollandi Brasiiliast ei saanudki enam suurt midagi. Lääne-India Kompanii ei suutnud Johan mahuritsete enam Brasiilias asuvaid Hollandi asumeid kontrollijad hoida. Kubernerile allunud Portugali istanduste töölised hakkasid mässama ja vallutasid ühe linnakese teise järel. 1654. aasta jaanuaris kaotasid Lääne-India Kompanii sõdurid oma viimase kantsi ressiivse. Brasiiliast sai Portugali asumaa ja Holland Brasiiliat polnud enam olemas. Johan Mauritsil oli aga kodumaal juba ammugi hoopis muude tähtsate asjadega tegemist. Kodumaal nimetati Johan Moritz Hollandile Ratsaväe komandöriks vanal krabüüril istubki läikivas raudrüüs, Johan hobuse seljas elegantsi näinud intelligentne ja väga meeldiv oma pikkade lokkidega siinsamas pildil on ka tema uhke sule Karaudrügiver. Niimoodi ratsutas ta siis lahingutesse 1645. ja 46. aastal ja lahinguid peeti. Vastad teil tõepoolest, sest me saame küll rääkida, ent Hispaania krooni alt vabaks, võidelnud, võimsaks mereriigiks arenenud ja nii majanduses kui ka kultuurielus heal järjel olevast Hollandist. Kuid seal elasid Lõuna-Madalmaad, praegune Belgia, Luksemburg ja Põhja-Prantsusmaa ikka veel Hispaania võimu all. 1600 neljakümnendatel ühinesid hollandlaste ja prantslaste väed ning hispaanlased olid juba liiga nõrgaks muutunud, et neile veel vastu panna. Prantslased vallutasid aga suuri Lõuna-Madalmaade alasid juba ka endale, aga üldiselt olid kõik osapooled pikaks veninud, sõjast tüdinud. Niisiis otsustati rahuläbirääkimistele asuda, kuigi Hollandit olnud seni ametlikult iseseisvaks riigiks tunnistatud, võttis oma rahukõnelustest osa ning 1646. aastal saabus kaheksa Hollandi esindajat Saksamaal asuvasse Münsterisse. Hispaania esindajatele andis volitused kuningas Felipe neljas kes oli juba aastaid rahu tahtnud sõlmida. Jaanuariks 1648 olid kõik osapooled üksmeelele jõudnud. Jemensteri rahulepingu tekst saadeti Haagi ning Madriidi 15. mail oli rahu lõpuks ametlikult käes ja Madalmaad sõltumatuks riigiks kuulutatud. Maailmamees Johan Moritz võttis aga pärast rahu kätte jõudmist vastu brandenburgi kuurvürsti kutse asuda kleebisi marki Ravensbergi ja mindeni kuberneri ametikohale. Careynimaal tegutses ta sama targalt ja kindlalt nagu Brasiilias. 1652. aastal määrati Moritz Johannese ordu suurmeistriks. 1664 tuli ta tagasi kodumaale Hollandisse ja temast sai Hollandi armee ülemjuhataja. Nii et tema lahingud polnud veel kaugeltki lõppenud, aga küllap oli neid tema jaoks lõpuks juba liiga palju saanud. Tervis ei pidanud enam vastu ja Johan Moritz suri detsembris 1679, jättes järelpõlvedele oma võiduka teekonna läbi seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandi ajaloo ja oma kauni haagi residentsi Mauricio ossi. Oli 1631, kui noor armee ohvitser Johan Mauricio ostis haagis asuva Minnenhoffi krahvi lossiga külgneva maa-ala millel asus ka Afaiveri nime kandev tiik. Õukonna tiik. Aastatel 1636 kuni 41 kuja Han Morris parajasti Hollandi Brasiilia kuberner oli, ehitati siia tema jaoks kaunis klassikaline residents Maurits hõissa. Hollandi arhitektuuris püsis veel seitsmeteistkümnendal sajandil kaua elujõulisena omapärane dekoratiivselt huvitav renessansistiil, mis kujunes välja 16. sajandi teisel poolel. Murrangut ei alles Jakofon Campen, kirjutab Voldemar Vaga. Ning just Jacob Fan, Campen ja Pieter post olid Moritz Royce'i kujundanud arhitektid mõlemad mõjustatud renessansiaja viimase suurmeistri itaallase Andrea ballaadi stiilist ballaadi Põlusaga antiikarhitektuur ning kõige tähtsamat rolli mängis tema loomingus sammas, sambaid, pilastreid leidus kõigis tema ehitustest, kas siis igav korrusel või läbi mitme korruse. Vähestel kunstnikele on olnud järeltulijatele nii suur mõju nagu ballaad jal. Tema klassikalise ilu, rahu ja lihtsuse ideaal elas edasi Karenessansile järgnenud barokiajastul ja ballaadi osay teenäitajaks. Ka sellele järgnenud uusklassitsismi-ile. Hollandi paladianismi iseloomustavad tasakaalukus, kainus ja mõõdukus. Põhja-Euroopa esimese vabariigi arhitektuur pidi peegeldama demokraatlikke väärtusi ning lähtuma klassikast. Henrik keiser oli see varajastes seitsmeteistkümnenda sajandi ehitustes kas või amsterdami kirikutes. Kunstiteadlased leidnud Veneetsia mõjusid ning kogu Madalmaade arhitektuuri mõjutasid tublisti itaalia renessansiaegsed ehitised Mauricio jussi loojad. Jakofan kantonia Pieter post on Henrik de Keyseri töödest eeskuju võtnud ka nende objektides leidub palju hiigelsuuri pile, astreid, viilkatuseid, keskseid ehisviile ja tugevaid torne. Estonia, posti kõige ambitsioonikamad hooned on valitsushoone, Amsterdamis ja Maastrichti. Samas aga sarnanevad Oranje valitsejate residentsiks rohkem tüüpiliste linnakodanike majade kui kuningal ussidega. Suursugune linnamaja Maurizzois on peaaegu ruudukujulise põhiplaaniga ja rangelt sümmeetriline hoone fassaadi poolt eraldab tänavast kõrgetest raud varbadest kauni suure sepisvärava ka aed selle tagasi kahe kõrge korrusega fassaad, millel on kaks rida ühesuurusi, nelinurkseid, aknaid, fassaadid. Värvilist keskosa eraldavad tumedatest pruunikatest külgosadest kõrged joonia pilastrid ja neid jätkub ka külgedele akende vahele ning nurkadesse keskosa moodustavad siis alumisel korrusel kaks akent ja tagasihoidlikuks üks, mille juurde viib madal trepp. Ülemisel korrusel kolm akent. Ukse ja akende kohal on kaunistuseks madalreljeefsed detaile peamiselt peenelt töödeldud lillepärgi kummalegi poole keskosa akende vahelisele alale jätkub neidki. Valitsus ei ole väga suur ülemisel korrusel seitse akent, alumisel kuus ja kui range geomeetrilise fassaadi kohta ütleb arhitektuuriajalugu, et see pärineb Itaaliast siis järsu kaldega katus, mille otstes seisid kunagi kõrged korstnad. Torkavalt hollandipärane ja korstnad on tänapäeval hoopis lühemad. Katuse keskel sissekäigu kohal seisab päris tagasihoidlik kolmnurkne ehisviil. Algselt oli mujal ka kuppel, kuid see hävines tulekahjus aastal 1704. Mauricio ja siis olid külaliste vastuvõturuumide ääristatud majaelanike isiklike ruumidega ja selline moodus ütleb arhitektuuriajalugu on ilmselgelt pärit ballaadi projekteeritud Veneetsia villadest. Sellises majas elas siis Johan Moritz, kuid parasjagu Brasiilias või Saksamaal kuberneri ametit ei pidanud või sõjaretkedel ei viibinud. Pärast majorit. Firma ostis maja meesi perekond, kes rentis selle Hollandi valitsusele. Enamus hoone sisemusest sai 1704. aasta tulekahjus väga tugevasti kannatada, nii et tuli ettevõtte suur restaureerimistöö. Prantsuse okupatsiooni ajal oli siin lühikest aega ka vangla, kuid alates 1822.-st aastast on selles hoones asunud kuninglik kunstikabinet ning alates 1875.-st on kõik hoone saalid vaid hollandi kaliku maalikunsti päralt. Oranje printsi asehaldur Ville viienda maalikollektsiooniannetes Hollandi riigile, tema poeg, kuningas Willem, esimene kokku umbes 200 maalitsai kuningliku kunstikabineti põhiosaks. Praeguseks on Moritz ossi nimeks saanud kuninglik maaligalerii. Selle kogudesse kuulub umbes 800 hollandi ja flaami kuulsaimat maalikunstnike tööd ja taastutavad nimed. Brant, Jan fermeer, Jeans teen Pieter pruugel Frans hals, Paulus pater, Hollandi maalikunsti kuldne ajastu seitsmeteistkümnes ja 18. sajand. Praegu kõigist nimetatud kunstnikest on siinsamas selsamal tunnil Hollandi ajajälgede sarjas ka juba räägitud. Mauricio Nissi kuninglikus maaligaleriis on neilt aga selliseid maale, millest pole räägitud, kuid mis on tähelepanu väärt. Ma arvan, et see galerii eesti külje paremal poolel äärmise samba vahel laiub ülalt alla originaalvärvides hiigelsuurendus Jaanus fermeeri maalist tütarlaps pärlkõrvarõngaga. Seda peetakse kogu muuseumi kõige silmapaistvamaks maaliks ja tüdrukut Küldil kutsutakse teinekord ka hollandi moonaliisaks. Päris salapärane on see pärlkõrvarõngaga tüdruk, kes üle õla sinu poole vaatab, vaid meistrikäega valitud pea ja õlg tumedal toonil põnevalt seotud sinikollane turban on isegi pisut eksootiline. Järelpiiga kõrvas peegeldab tema valged kraed ja silmad säravad peaaegu sama uhkelt kui toosama Päärel. Rahulik, puhas nägu, õrnad paakil, huuled. Käik paneb tahes-tahtmata mõtlema, et kes see tüdruk oli. No ühe maali salapära on teiste kunstialadega tegelevaid loojaid alati ligi tõmmanud. Dressiševalie kirjutas ajaloolise romaani tüdruk pärlkõrvarõngaga, milles püüdis kujutleda seitsmeteistkümnendal sajandil tegutsenud kunstniku eluolu Delftis Jan fermeerile haka manist silma kena teenijatüdruk kriit. Ta võtab piiga oma töötuppa abiliseks ja maalib teda, paludes tal kanda naise pärlist kõrvarõngast. Romaanist sai 2003. aastal film, milles kriiti mängis hinnatud näitleja Scarlett Johansson. Ja kuigi filmis püüti võimalikult täpselt edasi nõnda seitsmeteistkümnenda sajandi Delfti miljööd ja õhkkonda, on see siiski vaid film ja romaan on vaid romaan. Tegelikult me ikkagi ei tea, kes oli tüdruk fermeeri maalil, väärel kõrvas ja turban peas. Kuid pilt ise on võluv kunstitöökogu oma lihtsuses, värske koloriidi, ebaharilikku, kompositsiooni ja toreda valgusmänguga. See pole portree, see on naise pea, mida fermeeri aegadel kutsuti troonipea. Pildi saatus on päris keeruline et nii seda kui mitmeid teisi hollandi kunstnike maale püüti ikka Hollandis hoida ja raske on öelda, kus ta kõrvarõngaga tüdruk vahepealse aja peidus oli. Ühes aastal 1881 ostis kunstikoguja Arnaldus Andris nendes Tombe selle maali haagis veetud oksjonilt vaid kahe kuldne ja 30 sendi eest. Pilpad, kui nad just heas seisus on, veel pärijaid ei olnud ja ta kinkis oma kunstikogu 1902. aastal Mauris sigalerile. Pärast restaureerimist sai pärlkõrvarõngaga tüdrukust kuningliku maaligalerii esinduspilt. Ja nüüd saame tuttavaks Hollandi kirurgi ja Amsterdami linnapea doktor pääs tulbiga seepärast, et temast sai Rembrandti väga kuulsama Maali doktor Nicolás tulp, anatoomiatund peategelane. Tegelikult oli ta Amsterdami, rikka ja mõjuvõimsa kaupmehe poeg, lääs Piiters soon, kes õppis Leidenis arstiteadust Amsterdamist, sai temast juba noores eas tuntud ja hinnatud arst disoma vapi embleemiks tulbi ja muutis oma nime. Temast sai Nicole tulp, mõjukas poliitik, ametnik, aga esmajoones ikkagi arst, kes sõitis oma väikese tõllaga patsiente külastama. 1628. aastal määrati doktor tulp amsterdami kirurgide Gildi kõrgeimaks anatoomia õppejõuks. Tema oli see, kes kirjutas alla esimeste Manhattanile suunduvate Hollandi väljarändajaid tervisetunnistustele. Need õnnistused avastati New Yorgi avaliku raamatukogu keldritesse unustatud arhiividest alles 1900 kaheksakümnendatel aastatel. Seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandis oli lubatud õppeotstarbel lahata vaid kurjategijate laipu ja seda linnanõukogu loal. Asjast huvitatud linnanõukogu ja arstide gildi liikmed võisid sissemaksu eest nendest avalikest anatoomiatundidest osa võtta. Ta sissemakse kasutati hiljem linnanõukogu koosviibimiste ja pidulike õhtusöökide korraldamiseks. Amsterdamis juhtis selliseid inimkeha ja selles toimuvaid protsesse tutvustavaid anatoomia tunde. Ametlikke Tuomioja õppejõud, niisiis ka doktor tulp. Jaanuaris 1632 otsustas arstide kyll tellida entsete linnanõukogu liikmete ja gildi meistrite grupiportree mis kujutaks doktor tulpi teostatud lahkamisoperatsiooni. 26 aastane Rembrandt Rein võitis korraldatud konkursi ja nii sündiski kuulsaks saanud maal doktor Nicolás tulpi anatoomiatund. Arstide ööd lubas aastas vaid ühe näitliku lahkamise läbi viia ja lahatav muidugi meessoost pidi olema hukatud, tavaliselt üles poodud kurjategija Rembrandti üpris ootamatu maali tsentris. Ma lahatav mees oli röövel, aaris Kint ja on teada ka tema lahkamise kuupäev. 16. jaanuar 1632. Keha lamab laual ja doktor tulp on just avanud tema vasaku käsivarre ülaosa et näidata pealtvaatajatele käsivarrelihaseid ja luid. Tumedatoonilise maali valgus langeb laiba kahvatule kehale ning tema pea lähedusse kogunenud meestepeadele ja õlgadele. Protseduuri ott vaatajaid on seitse ning kogu nende uudishimu ja tähelepanu on koondunud doktor tulpi paremale käele, milles on üpriski kääre meenutav ese. Otsekui tardunud diaatrist seen. Miks ka mitte, kui avalike lahkamisi peeti omamoodi etenduseks valgetes krookraelise tumedates rüüdes. Lühikeste juuste ja terava Otsaliste habemega härrasmeeste pilgud on kiindunud lahatud käele. Helmed on pisut üllatunud ja pisut ehk kohkunud. Doktor tulp näib vaatajaile avanenud pilti selgitavat ning näeb oma mustas laia äärega kübaras ja mustas valge pitsiga ääristatud krae ja käitistega rüüs tark ja elegantne välja. Tulpi anatoomiatund on niisiis taas üks naid grupiportreesid, mida seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandis nii väga maalide armastati. Rembrandti öine vahtkond vist kõige tuntum, aga doktor tulpi anatoomiatund tõstab esile seni varjus püsinud teema inimkeha ja mis selles peidus on? 1656. aastal maalis Rembrandt juba doktor tulbi järglase lahangu pildi doktor Jaan Leimanni anatoomiatund. Aga juba varem 1619. aastal oli maalikunstnik Nicolas Eliasson. No ei teinud grupiportree doktor Sebastian eelibertsi Ostioloogia tund siis luuteaduse tund, kus hulkuma tumedal taustal seisvaid tume täisrõivais uhkete valgete krookraedega härrasid askeldab ümber skeletti. Niisiis oli surnud inimkeha seitsmeteistkümnenda sajandi hollandi maalikunstis oma koha leidnud. Veits nunnade nuuspanismas näkooniks näole tun haige ahast tants. Paulus Potterit nimetatakse Hollandi kuulsate maalikunstnike loetelus harvemini, kuigi ta jõudis teha ligi sadakond pilti. Kui 28 aasta vanuses tuberkuloosi suri. Potter armastas maalide maastikke ja loomi ning Maaritsoysi galeriis on väljas tema kõige tuntum Maal pull selle maalis kunstnik loodusest tehtud visandite järgi ja eriti imetleti seda 19. sajandil. Siis nähti selles romantismivarast näidet. Pildil seisabki ilmatu uhke pruuni-valgekirju loom. Et aga tegemist on suuremõõtmelise saaliga, on siia künkale mahtunud veel lehm, kolm lammast ja Pajule toetuv halli, pehme ja kaabulotiga. Talumees. Meil on suur pea, tugevad Revedjalairinud. Kogu loodus, suure paju krobeline koor, oksad ja lehed, taimed, loomade koonud ja karvad. Kõik on detailselt välja maalitud. Aas jätkub tagaplaanil varjus ja päikesepaistest, seal on Vello omi ning kaugel silmapiiril on näha väikese linna kirikutorn taevas maatiline, ühel pool hele ja särav, teiselt poolt rühib kohale kobrutavalt tume äikesepilv. Selline maal esindab siis Maurid Suessi galeriis igavesti nooreks jäänud Paulus Potteri loomingut. Kes selle tellis või kuhu ta mõeldud oli, see on siiani saladus. Ja maalt linna Jan van der Heedenit nimetab maika leiva oma maalikunsti ajaloos, mis juhatas Sännini kõige silmapaistvamaks linnavaadete jäädvustajaks. Vanade hollandlaste seas, kelle maalide helendav selgus jätab mulje. Tõenäoliselt on tegemist klaasimaali pilasega vander. Heiden maalis küll konkreetseid paiku, aga ilmseks lisas neile omalt poolt pisut sära ja värvi, nii et vaat et tema piltidel on nii-öelda ideaallinna Moody. Mauritseisi muuseumis on üks Jan van der heideni amsterdami vaateid vasakul no toredad kõrgete saakiliste viilude ja uhkete fassaadidega mitmekordsed kivimajad ning põnevalt järgulise torniga kirik mille lopsakad rohetavad puud peaaegu täielikult varjavad. All on väljak, kus käib hoogne elu ja väljaku ääres voolab pärisla iganal. Sadamas seisvale pargasele laaditakse parasjagu suuri tünne. Terve kuhi on neid veel kanali serval ootamas. Väljakul on inimesi ja koeri ning kõik on millegagi väga hõivatud. Kanalisse viiva trepiastmetel loputab naine pesu. Kanalil sõidab väike paat, mees jõuab, naine ootab kohalejõudmist. Oli tore väike madala kaarega sild, mis vees kaunilt vastu peegeldub. Silla läheduses ujub kaks lumivalget luike. Selline stseen mõne üksiku pilvega helesinise taeva all amsterdami linnas seitsmeteistkümnendal sajandil. Ma ikka ei või kirjutab, et nagu paljudel teistel hollandi maalijatel oli ka Jan van der heidenil teisi ameteid läbi ja lõhki. Mina mehena tegelaste näiteks amsterdami, tänavavalgustuse ja tuletõrjemasinatega, juhtus, et mõni vähem edukas hollandi maalikunstnik lahkus vaikselt siit ilmast oma töötoas. Mõnedest said tolliametnikud või kõrtsipidajad Jan vander heideni surmaga aastal 1712. Lõpes Hollandi oli kunsti kõrgaeg. Niimoodi ütleb Maiken liivaikuid ars longa haagi südames Morris soisi kuninglikus maaligaleriis majas, mille kunagi ehitas endale kauges Brasiiliast kuberneri ametit pidanud tark diplom, maatia julge sõjamees, Johan Moritz. Selles majas elab edasi hollandi maalikunsti kuldne ajastu ning toob tänasele vaatajale lähemale põneva ja omapärase.