Sel suvel olid Tallinnas koos Eesti laskurkorpuse veteranid, kelle sõja-aastail tuli tegemist teha ka hobustega ja kes pärast sõda esimestena Eestis ratsasporti harrastama hakkasid. Vestlusringis endise seitsmenda Eesti laskurdiviisi staabiülem polkovnik Harry Lessel, veterinaararst Leon Loorits, endise suurtükiväepolgu rühma komandör Eevalt kääpa, endise 300. laskurpolgu ratsaluurerühma komandör Heino Rooba endise 23. Suvorovi polgu instruktor Mihhail Fadejev ja 354. laskurpolgu 76 millimeetrise patarei komandör Martin Kutti küsitleb Johan Aare. Mul on nüüd ligi ka sõja ajal väga suure töö ära sest seda, mis meil praegu tehakse autodel ja muudel mehhaniseeritud liikumisvahendid tegid sel ajal hobusid. Praegu on muidugi kogumisel väga väheks jäänud. Mul on selline kumme, kui ma sõidan maad mööda praegu ringi kuna töö on selline, siis meil on autojuhtide võistlus, kes leiab rohkem, Humusid tee äärde, veeres siia. Ja no tavaliselt on niimoodi, et auhind on selle jaoks ka välja pandud. Ja tavaliselt on niimoodi, et sõidab Tallinnasse ja Tartusse Tallinnast Tartusse ja tagasi kahepeale kokku 25 30 hobust leiame. Aga sel ajal meil oli tuhandeid hobuseid. Peab ütlema niimoodi, et hobused tegid tubli töö aga sageli pidid inimesed hobuseid aitama. Ja kui me tuletame kas või meelde meie rännakut, noh, sõbrad, kes olid mäletavad seda, kui me Kingissepast tulime Emajõe äärde seal ida pool Peipsi Peipsid teed olid paksud liivased ja ega seal hobused üksi hakkama ei saanud. Ja samuti ka, kui mäletad sa pead kuremaal läksime märtsikuu sees rünnaku lähtealusele siis oli ka meie nendele mitmele-mitmele 1000-le hobusele. Mitu mitu 1000 meest aitasid kaasa selleks, et koormaid läbi vedada. Ploki juurde see oli ju eriti hobust inimesele proovio teed tuisanud, hobused läbi vedada, inimesed pidid aitama kühveldama suurte ratastega kelkude peal prooviti niimoodi läinud läbiproovitud igatemoodi. See kõik läks hobuseid, hobuste ja inimesi, ühiste mudelid Viidriga, suudlik kohale. Kolm ööd. No ja see oli, eks ole, esimesed esimene, meil oli 130 kilomeetrine rännak oli umbes, eks ole, jää pool maad, esimene poolmaal oli suures tuisus ja pärast oli maa väljas. Ja siis me vedasime hobused, vedasid. Päris külma on maa peal, ilma lumeta maa peal vedasid regisi järgi. Milleks üldse hobust, sõja ajal kasutati? No ta oli veoloomaks, oli peamiselt, sest praegu sõjaväes on, uurid, suurtükivägi veetakse mehhaniseeritud veol. Aga sel ajal oli ju näiteks laskuri polgul, ei olnud ühtegi autot, kus ette nähtud ja kõik see Küll külades ma mäletan, juhud olid, kunagi olime leks eskaadri, koondEdgar on meil nimetad ja üle maailmakorralduse mulle ta külapõldusid, künda. Ma olin sellega muidugi nõus küla põldudest rahvahobuseid võistlejale hakkama, Kaarset solidaarselt külaelanikke abistada, siis külades hobused ei olnud. Külas, labidaga kaevati maad ja 100, nii et mehaadistasin väga palju hobune loba, põllutöötöödest aga on ju niisugune jutt noorema põlvkonna hulgas, et isegi üks voori hobune tuli kunagi sporthobusena Nõukogude Liidu tšempioniks ja tema ratsanikuks orjaaja Lukas, vastab see tõele. See sai igatahes omal ajal kõrgus, laius meeter, 80. Li kõrre ja meeter 80 laius oli oksar, hüppas see väike siberi hobune. Tahtsin ühte asja rääkida, volutsud hobusest hakkas meelde, tõesti, tundsin, et mu sõber oli hädas ja me peame kuidagi antud aidates, oli sel momendil, kui ma läksin üle Muhu tammi, tähendab, kui sa juba esimene Teežnadoli tuba paremal ja mamma rühmaga läksin, üle tammi rammu niivõrd taastatud oli ja siis äkki ilmusid Sakk, Saxo Junkerseid algasid kooli pidajaga tulistama seda kolonni, mis seal tähendab, seal silla peal oli ja siis hakkis ja neid grana viskasid need väiksed pommikis ja siis meil muud ei olnud teha, kui ronis hobuse last, maa ja peitsime tammevarju. Hobune jäi sinna tammi peale seisma, kõrval rongis raputas ja mulle tõesti Ale tunnevad vaene mees, et sina ei saa midagi teha, sa ei tea, missugune häda, otsused ootavad vaikset Oliver tammi taga ja Aleksei hobused hobused ka. Siiski õnneks, et meil kõik terveks Saaremaal Kuressaare peal läksime, siis minu suurigi tulevad ainukest polgu surgid, mis hobuveo Saaremäe üldse läksid. Ja siis Kuressaare peale väänakuva saksa lennuki peale mõnel pool kõrged teetamm kusagile minna ei ole. Siis pole muud, kui mehed panid hobuse täis, klopi peale, siis kihutasid kui suured tegelikult ka nii kiiresti, kui jõudsin ees saksa lennukis neli-viis korda üle ja keegi saanud pihta. Nii et kasid, mees päästis hobused, hobune. Raske öelda, kuid see oli 41. aastal. Väed taganesid. Meediviisis oli üks üksus diviisi staabi ja seal oli kõik ühtemoodi hobused, kõik oli valged ja ilusad kogus ja järsku niimoodi seal tihti oli Saksa lennukid madalalt käisid, peaaegu ratas, oli maas ja lendasid niivõrd maa lähedal Jakule külla, kodemasid kõik hobused maha ja pärast hobust oli nii. Päädise nälja ja oli ka niisugust hobus lõpetada. Seal oli niimoodi, et noh, kõige rohkem Kuura maal olid killuhaavadega oli väga palju, tuli välilaatsaretis opereda, kilde hobuse kehast välja ja peab ütlema seda, et nad tervenesid väga hästi operatsiooni üldiselt väga hästi, täitsa rahulikult võtsid lahingumüra vastu. Pühad olid ühe, liigutasime. Veetsime aura maal, nendele varile täitsime killukaitsekindlad varengu täitsa nii, nagu me, me, me rühma hobused olid tõesti kaitse, teeb ülevaate küll päevadel, kuigi palju maa sisse, nii hobuse poolest, sall maa sisse siis ta ikka enam-vähem võiks teda ei kaitse Luki all. Seda, et hobune pidas vastu selle külmale Õhtutele panti kuskil kusagile seisma ja seisis ja anti, mingisugust söögi sööka oli, ei olnud suurem asi sees, heinapuudus oli sel ajal. Ja, ja hommikujälje hobune tegi tööd, vedas laskemoona ja vedas, suur tegi nagu meie suurtükipolk suuruisurdade polkoli täi peaaegu sajaprotsendilisest hobuste veoga pean ütlema seda, et eriti need siberi hobus, mis oli toodud steppides muidugi neid väga raske välja õpetada, nad oli väga niisugune ja jonnakad niimoodi, aga pärast oli vastupidavusest väga-väga tugevad ja ütleme sõja ajal nad välja suure töö tegid ära polgu pataljoni hoopis teistmoodi. Meile tegid hobused töö öösel, sest olime vastasega nina vastu lina ja ühtegi hobust näidata. Päeval ei tahtnud, aga nii kui pimedaks läks, siis hakkas raskemale juurdevedu toitoodiale laske moonduvad järele ja ka suurtükid edasi isegi öösel. Muide, kuna siin sõpradega nägime hobustest, siis tuli mul episood meelde 41.-st aastast. Tohtreid ei luba ei öelnud, et hobusel on mälu ja kõik niisugused asjad. Aga midagi, mingisugused sellised südamlikud tunded, hobused on. Vaatasi seisab selles, et maine sõda. Paaril-kolmel aastal kasutasin spordihobusena ühte kohalikku megi eesti hobust. Ükste punast märapolku oli tema nimi. Ja see oli hommikul. See oli usa jõe kaldal on lääne pool Burkhorit. Pärast õige raske tööd, ma istusin koidikul, istusin Esurdigylafettidel jäin seal klaasi teed. Ma vaatan, tuleb minu hobune muidugi tavaline inimesele, tavalisele inimesele, kes hobustega palju tegemist teinud, hobune, nohune, ta on, kõik on ühtemoodi. Aga kes hobuseid rohkem tunneb, mehed seal igalühel. Nojaa, pistis oma siis nina, pistis mulle vastu õla ja õlga ja ajasin temaga siis pisut aega juttu ja mulle see tee kõrvale suhkur seisis seda suhkrut ja. No ja siis läksid meie teed lahku, see oli kümnendama all. Olime Moskva Tagolime Jegorjevski teise palee koristasime juba sügiseks minema ja kolisime ära küladesse. Ja siis üks päev mina siis läksin, mets tähendab oma polgu metsa metsa loodushääled, tuttavad eesti tütar läheksid nendele külla, nemad harisid talumajades. Läksin siis uhkelt traavi, sõitsin sinna, läksin tuppa. Ja kuna hobustel kusagile siduda, siis läbi ukse või akna ratsmetega olin toas peos hobune, lehm, õues ja noorikud, magasin mõnusat juttu läksiks. Ma ei peatükk aega mööda vaatasid, rataste tori hobust enam ei olnud. Mehed olid, kes nägid seda seda pilti Beatorid hobuse vallaste lahti võtnud, ära viinud nurga taha, kaugele ja viimase paljad rasked olid peos. Vaat niisugused välja tehti mulle kodu, siis sai muidugi vandude, kirjutas muidugi omale ist hobuse käte, sõitsin uhkelt oma vajasse paiknemisrajoonis. Kas sõjapäevil oli siis igal hobustega tegeleval sõjamehel ka oma kindel hobune? Jahto ütelnud, igal mehel oli kindel ja oli kategooriliselt keelatud teistel isikutel sõita hobustega ja siis anti diviisi staabist ante välja polgu staarsena mõelda näiteks karduvale leitnant Rooba, Heino Otto poeg, temale kinnitatud hobune, mil ta ja selle ja seda kontrollib teise käsk ja mul on õigus selle hobust sõita, kuid vastane ratsameel, kes alatse sõitis mingis hobusega seda paberit taskus siis võeti vastu distsiplinaar Abinud karistusabinõud tarvitusele, kui mehele hobune, tõesti, ta söötis silitas, otsis talle lisatoitu ja poputasin oma naist. Ma ütlen, praegu meil hobused ei ole nii puhtad nagu sõjanuia Niukest nuuks, kontarti hobusega vist praegast vaevalt kellelegi sportlasele, võib-olla kui need noored on quickly dolla sõjal oli mehel hobusega stab päevade ööde päev viis ja sellega koos hästi temaga sõber või lähedane sõber, tema magu täitsa hobuste ülevaatusel oli niivõrd tihti hobune puhtam kui inimene.